Kavas on jälle saade Eesti raadio heliarhiivist. Tänavu saab raadio seitsmekümneseks nii, et meenutame vanakese noorpõlve ja lähen ajas tagasi näiteks oma 40 aastat. Huvi pakuvad muidugi kõik aastakümned, aga väga palju. Saate linte on raadioarhiivi talletatud just 60.-test. Kuulame kahte linti kirjandussaadete arhiivist. 1962. aastal trükiti esimene noorte autorite kassett neli luulekogu ühes karbis. Erik Rummo ankru, Hiiwaja, Enn Vetemaa ele murre Arvisiia trompetisoolo ja Linda Ruudi. Mu südames on pühapäev. Niisugune korraga tulek oli omaette kirjandussündmus, mida raadio tähistas nelja saatega. Ütlesin 40, ei, nii palju ei olnud. 1996 miinus 1962, see on 34 aastat tagasi. Kuulame täna, mida rääkisid oma kirjanikutee algul Paul-Eerik Rummo ja Enn Vetemaa. Pauleerikut küsitleb Peeter Hein. Kui niimoodi oli omandatud juba teatud oskus elus ja sündmustest sügavamale näha, siis läks vist küll veel mõni aeg enne kui tuli teine tähtis oskus nähtut luules edasi anda. Ja seda kahtlemata teine oskus. Kunstniku jaoks on nagu isegi tähtsam kui esimene, sellepärast kunstnik ongi see inimene, kes oskab edasi anda seda, mida kõik, teised isegi teavad, aga ei oska seda väljendada. Sellepärast on kasulik kindlasti ka siis, kui pääse, oskus käes, on aaviad kätt harjutada ja kirjutada. Et tööde seal, looduse vahtlusega, inimeste vaatluse või mõtiskluste väljendamiseks. Nemas loeksin ette kahe oma väikese etüüdi. Mida te teete seal, jõeäärsed pajud, juuksed ja jalad vees. Peseme ennast veega, mis voolab ülene varvaste issand kui naljakas, just nagu hiir. Kuid pole ju plikad, vaid kordsuse pisedad, teadlikud memmed, kilukarva juustega. Vahid, kui vastu hakkab excebi minema, pirtsakas poiss. Kas läks enne kaua aega, kui sa leidsid oma luulelaadi, mida nüüd juba nagu eristatakse teiste noorte autorite juures või oli see Coheni tabatud intuitiivselt? Vaevalt, et ta mul praegugi nii eriti Need on siis ma arvan, et kui mingisugune selline laad on juba liiga käe sees, kui sa tunned, et sul selles mingisugust teatud maneerid on juba väga kerge kirjutada, et sa võid kirjutada, mis sa ise vähegi tahad, istud laua, kirjutad, siis on targem hakata ruttu otsima endale mingisugust teist laadi hakata välja töötama. Sellepärast et muidu halb on, kui lugeja tüdineb pesust enne ära, kui sa ise sellest mõnelistavaid ära tüdinenud. No praegu sa sinul luule juures küll niisugusest tüdimust veel rääkida, sest asi on liiga värske. Nojah, see maneeri ole kindlasti nähtus, siis veel õnneks veel väga kääses. Aga nüüd, kui kassett on ilmunud ja ankruhi vahed on väljas, kas nüüd sa ei ole pärast seda enam leidnud, et tase on juba tõusnud ja et sa võib-olla oled juba hakanud valima midagi uut? Uut sellist laadi või jah, ma aeg-ajalt olen ikka püüdnud kuidagi vormi vaheldust teha, et pagassist ära tüdineb, siis teha midagi klassikalist ranget, sundida ennast kirjutama. Kas riimid otsimise mõtteski ja nõndamoodi küll. Aga siis millest kirjutada, sellest naljakast kunagi puudu ei tule, sest ma arvan, kruttida iga aine iga asi, mis maailmas üldse on, sobiks luuletusaineks ja siin. Paratamatult tuleb siiski öelda, et selle koha pealt on, kus siis vorm tähtsam kui sisuliselt sisulise kõlvate kahtlemata iga asi vaatenurk sellele asjale, mida sa kujutama hakkad, see, mismoodi sa kujutad, see siis ikkagi tingib selle, kas luuletused mistahes muu kussideos pakub huvi või mitte lõbuks kirjutades teemast kapita vaatenurga all Jometise on kõik isemoodi luuletused ehk seesama temal. Kui nüüd sinust endast juttu lõpetada, siis mulle tuli meelde see luuletus Joosep autoportree kus on väga nii tabavalt võetud otsimine kokku. Jah, see on uuem luuletus. Siis Joosep autoportree. Siin ma siis olen, nalja pärast kõrvutanud, ennast piibli legendides ette tuleb. Joosepi nimelise noormehega. Olen nagu Josep teiste meeste seas. Korresseedest soosit, kriitikastki, Tiidet. Muretult võin käia, huuled naerul, peas seljas isalt saadud kenad kirjud riided. Olen nagu Joosep. Ainult see on hea, et vennad pole kadedad ega karga harja. Oled nagu Joosep vaevasid, ei tea. Rõõmsal meelel valvan oma utekarja. Olen nagu Joosep unelmates meel lustib puie latvu, lepalinnumune. Lihtsameelne Joosep, aga ükskord veel mõistata ära vaarao hullu une. Kui need loetakse veel asi juba läks, siis teine luuletus, mis õieti nagu luulet iseloomustaks, kui ma õieti mäletan, on vist ajast aega. Jah, siin ma olen katsunud veidikese oma mingit esteetilist programmi väljendada, sealjuures siis kasutades stiliseeritud regivärssi mida üldse minu meelest peaks palju rohkem eesti luuletajad kasutama. Lasul kassetid olid ka mõned asjad, mis on ka mõned asjad, tuleb kindlasti veelgi proovida. Pealkiri on ajast aega ja see kujutab endast, kes taste aegade tsüklit. Suvi, kuidas olla mul oskamatul, kuidas kaitsta kohmakal? Et see päike ei põletaks, et need vihmade Viherdaks, et need tuuled ei tuuseldaks minu viiside viljasid? Saagu, saagu, ma sajatan, kui on palav, see päikene, mina päikesest palavam, kui need vihmad on vihased, mina vihmadest vihasem, kui need tuuled, turjakad, mina, turjakam, tuultestki, sügiskurdi kurgitoone, linde, endas, kiiluna, külmana, läbise õhtu, õdusa, endas läbimu, laulude läbise mõtte, mõnusa padupilvede peidus. Ei mul tahtmist kaasa minna. Nõnda hing, minul heliseb nagu need halud halavad. Nõnda lausundma laulusid, nagu need leegid lõõmavad, tõuseb suitsu, vunkasta, hingesooja muhoolilta. Ja kevad. Nüüd on, nüüd, on nüüd, on, nüüd on suure lume sulamine. Ega ma muust ei mõelnudki, kui mina mullast mõtlesin. Ega ma teist ei tahtnudki, kui tema pääsu päikse kätte. Kahe käega Me külvame mulda oma rõõmsa rõõmu, igavese igatsuse. See on see iluigatsus. Saagu juuretsel sügavad, nagu me süda süveneb, saagu taimed seal tugevad nagu Me tarkus tugevneb ajast aega, ajast aega. Aeg aga läheb edasi ja ja läheb kaunis ruttu nagu vesi Emajões. Ankur hiivatud. Kuhu läheb, aga ankru Hi vajal sõit edasi? No ei tea, tuleks veel ikka ühte tõstsid elus juurde õppida ja siis paralleelselt selle juurde õppimisega püüda ka midagi ikka kirjutada. Võib-olla luuletusi väldab kindlasti luuletusi veel. Siis tahaks proovida jõudu natuke teistes tõsisematest žanrites Bratramaturgias jaa, milleski sellises moodsamas uuemas žanris, kas raadio või teledramaturgia või midagi sinnapoole. No siis teavel võib-olla, kuna hakkab roosat tegema, hakata teemas probleeme. Me otsustasime esialgu, et paneme koos kasseti naabri Enn Vetemaaga kokku ühise kogu kahe autori luuletuskogu ja siis kõige lähemal ajal peaksime temaga siis kokku saama, tema on Tallinna esimene ratto mees ja siis selle kokku panema. Sellest võib tulla väga huvitav asi, sest teil on lähedased laadid, aga mõlemal on oma eripära. Ma mõtlen, et näiteks üks luuletus, sinu luuletus, laul Napoleoni palgasõdurist on just niisugune, mis sobiks kokku panna Enn Vetemaaga kuidagimoodi. Nojah, võib olla küll. See on laulnud pooleli palgasõdurist kelle luukere on praegu näitlikuks õppevahendiks Otepää koolis. See üsna-üsna hiljuti kuulsin, et see tõesti nõndamoodi on. Otepää koolis on kellelegi Napoleoni sõjaväelase luukere anatoomia õppevahendiks. Nii algab lugu näitlikust õppevahendist inimskeletist, tema eneselauldud anatoomia, ajaloo ning teistest Arvilikest tundides. Tema eneselauldud ja roiete lüüral saadetud. Mina olin paraparti palgasõdur ja sain päris viisakat palka. Seiklesine sõdisin lustiga. Sõda on nüüdseks lustakas seiklus. Mu saapatallad tundsid Euroopat. Euroopa tundis mu saapataldu hästi. Ja nüüd olen korteris mingi Venemaa kubermangu koolis. Ai. Teemalinnad lõõmasid meile vastu, aga Venemaa naiste rinnad ei lõõmanud meie vastas, sest naised võtsid õlale, hargid läksid laantesse sissideks, viis, kuidas filosoofide kannul, kelle härmatanud habemelabidad on mulle siiani mõistatuseks. Hay. Olen mõnulenud kilpkonnasuppi, konna, reie, musta ja punase kalamarja juures. Aga peenim, delikatess oli hobuse jalg. Kui tulime Borodino poolt olin siis peaaegu sama hea luukere kui praegu. Sääres väljadel olid paljad rõuguredelid meiega häbiväärselt sarnased. Oi eluaeg polnud mul valehambaid vaja, kuid nüüd, jumal, paraku on meil tulnud lappida mõne võlts roidia, ersats varbaga. Ma olen näitlik, õppevahend, inimskelett, koolipoistest, Madiseks, hüütu. Paar korda nädalas kannab korrapidaja mu klassi, oi õppige pealegi mu kallal palgasõduri seesmist ehitust kobagema, kondikava kõdi põlema kunagi kartnud. Õppida, pealegi võib-olla siis teie ei satu võõrama koolipoistele tahvlilapiga, pilduda Holl ja liiali lugu näitlikust õppevahendist, inimskeletist, tema eneselauldud anatoomia, ajaloo ning teistes tarvilike tundides. Tema eneselauldud ja roietele üüral saadetud. Seda roietele ülal saadetud laulu kiputakse piiri taga unustama ja Paul-Eerik Rummo luule ongi seepärast aktuaalne ning mõjub hästi värskelt nagu meretuul. Autoril on ankur hiivatud ees, Berendavad sinises vines kaunid liivarannad ja tuledes säravad linnad. Ühes nendest lähedal mööda märga asfalti, mis on must nagu puhtaks pühitud tahvel, noormees, kellel On veel palju ütelda, palju ütelda inimestele, liivarandadel ja linnades. Enn Vetemaad küsitles 1962. aastal Lydia Mölder. Paadi tõrvaja taevas arksi roosaks tõmbub kirdest, meri hingab ühtlaselt ja raskelt. Valgelinnuna kesklaaste lamab vastne vaigust lõhnav paat ja helgib alles kirvest. Madalroog, hein, sära, karges kastest. Värske meretuul teeb silmad une virgeks. Lõkkeks oksi korjan, peagi kumab vaskselt, tõuseb leek ja suitsust lõhnab kirdelt. Tõrvan vastset vene varavalgel. Liig lühike, ma magada ei malda. Hetkeks lapsik unistus mind valdab, on ehk siiski sinitaeva Allvel saarekene, mille märga liiva saaksin esimese inimjälje viia. Ei leia te 1962. aasta noorte autorite kassetist. Ja ometi tahaksime alustada juttu Enn Vetemaa väsi vihus häälemurre just selle luuletusega. Miks? Kuna autori esimesi luuletusi, mis avalikkuse ette jõudis, tõsi küll mitte trükisõnas ajalehe või ajakirja veerul vaid vaid tema enese suu kaudu ja eetri vahendusel. See oli neli aastat tagasi otsisime parajasti värsket verd üliõpilaste laululoojate hulgast ja Kirjanike Liidult. Tolleaegne luulekonsultant Ellen Niit juhtis meie tähelepanu noorele keemikule Tallinna Polütehnilisest Instituudist. Käsikirja tegin pooletuid, põuetaskus astustama keedel rünnakule toimetusetoa südamest. Kui me teda välimus on ju tihti petlik, pidasime esimese kursuse tudendiks, ta oli just parajasti lõpetamas keemiamäeteaduskond. Teisigi Meie tegime, arutati lahti, aga oheda oli küll lausa mõtlemapanevat luulekultuuri ja toredat huumorit, aga veelgi rohkem koosi kihkutavad elegantsi ja värsivallatust. Ning palju pühakute pisaraid. Surnuaedade viltu. Vajame turiste, ilusate tüdrukute seelikuid. Ühesõnaga sahtleid luule selle sõna halvas tähenduses tehtud mitte suleharjutuseks. Sest sul paistis hästi oma tööd, oskavad vaid luule kitsalt iseendale ja vahest kahtakesele sõprade ringile. Nii oleme lahti saanud mõttest, et see esimese avalikkuse ette jõudmise eetri kaudu andis noorele poeedile tõuke sahtliluulest välja rabelemiseks. Tunde, et kuigi iseendale kirjutada pole taha, mingi parem on kirjutada teistele. Aga mis Enn Vetemaa ise selle kohta arvab? Ja mul on niisugune mulje, et üks suur jagu sahtliluulet ikka vist tuleb seda kirjutada päris kindlasti kohe. Vist vist kohe alguses. Kui võtta omale niisugune väga tõsine teemadering, siis harilikult vist ei tulegi suurt välja, mul on niisugune mulje, et ikka vist ei olegi väga paha inimene, natuke sahtlisse teeb, aga muidugi siis sahtlist tuleb ikkagi välja hüpata, teatud momendil. Kui me nüüd esimest väslikutena arutame selle juures tavaliselt kombeks ka autorikeelu looga tutvust teha. Aga täna meil on hea võimalus teha seda teie enda suu kaudu. See, see võimalus on muidugi olemas, aga oma elulugu edaskästi rääkida, sest ta on niisugune hirmul hirmus hüppeline seda tõsidust ega ühe joone peal olemist sugugi, et nagu te teate, tähendab polütehnilisest instituudist hakkas peale, siis siis jõudis vabrikusse laboratooriumisse, kus praegu isegi mõtlevad, päris tore oli seal isegi, võib-olla oleks seal isegi edasi. Aga sealt siis jälle mingisugune kuri kärsitus ajas konservatooriumisse ja seal on ka jälle hea olla. Ühes konservatoorium ja praegu praegu on just see biograafia eriti kuidagi nii ohtlikult mõjub sellepärast, et, et ma olen ikka kangesti kaheks tükiks katki tehtud see kirjandus ja muusika ja kuhu poole see kaalukauss siis? No vot ei tea, kui teaks, siis siis laseks langeda, aga peab vaatama. Seda muidugi aeglane pardust paljudes asjades, muide meil eelmises saates kasseti kohta see oli Paul-Eerik Rummo akrohivaja, tema märkis, et teil on kavas kahas välja anda järgmine lassi, viik. Selline plaan oli meil olemas ja praegu kah küll isegi on kokku seatud 1200 rida, aga see on praegu Jaan Krossi käes, eks seal tuleb kindlasti midagi muuta ja täiendada, sellepärast et mulle tundub, et me oleme kohati mõnedes luuletustes oleme üsna sarnased ja ja see kahe mehega. Me peame kuidagi iseenese mõnda külge rohkem rõhutama kui teist külge, et sõitis mingisugune niisugune tasakaal või natukene ühte plaani karda. Aga teil on kindlasti ka midagi valmis? Valmis on küll, jah, Paul-Eerikule on umbes üks 700 rida valmis, minul on üks, üks 500 või 600, ütleme 600 umbes tol ajal oli midagi tegu lehtile. Noh, võib ju ka, see on isegi niisugune programm, luuletus, meil kogu oli niimoodi mõeldud, et et esimesse ossa me siis teeme kumbki niisuguse oma mingisuguse programmi või, või niisuguse suuna näitava luuletuse, temal on see tuntud lugu ebasümmeetriasti, minul on siis päikeseluuletus, mis ma tahaksin lugeda. Valin endale sõbraks päikese, temale võib-olla alati kindel pole juhtunud, et oleks tõusnud pärast päikesetõusu nagu sedagi, et ta läheks puhkama ennem päikeseloojangut hommikust õhtuni detavissidele, rohtu, maasikaid, pisikestele tüdrukutele. Ta ei tüdine meist ehkki tiirleb tema ümber ja ta peab meid hoidma nabanööri pidi, et maakera kuskile kaduma ei läheks. Ta ei lähe uhkeks, kui teda kummardame või nimetame raaks. Ikka ja alati teeb ta oma tööd hästi. On valmis jagama pruuni seltsimeeste kõhtudele. Ei unusta ka tillukeste päikesekelladel edasi nügimist oma varju. Kui meie magame, on päike hea väikestele neegribeebidele kongos. Mina valin endale sõbraks kindlasti päikese ten. Nii see niisugune lugu. Kirjutad ka muud peale luuletuste. Ma tean olukirjeldusi, mõned novellid. Kas te selles laadis edasi ka mõtlete, töötate või olete ainult oma? Poolepilgutel ei tea, olukirjeldus ei ole nüüd küll tükk aega teinud ja novelli kah ei ole tükk aega teinud, aga siiski ühega hakkasin üsna hiljuti peale, ei tea, kas ma juhenda lõpuni pesni jutustuse mastaapne, välja kasvama, nii, aga ei tea, praegu viimasel ajal ikka rohkem olen luuletanud, see läheb kuidagi natukene kergemini ja selles on mingisugune elementaarne kool olemas. Proosakon raskusi proosas mingiteks fikseeritud stiili enda jaoks ei tea, tuleb alles leida. Ja esimene raamat on nüüd lugejate käes ja ja selle kohta nii väga laialt juba sõna võetud. Täna ma mõtlen ajalehtede veergudel siis arutlustel, nii Tallinnas kui Tartus Kirjanike liidus. Kuidas teie ise öeldakse, suhtute neljade päri olete ja mis võib-olla tundub teil vajaka, jäävad? Nendes hinnangutes ei, need on päris õiged hinnangud, neid võiks natukene rohkem olla. No üks artikkel, mis, mis on hästi tore, hästi toredad Aksel Tamme artikkel, ta kuidagi fikseerinud kõikide kõikide eripära ära seal seal niuke tore artikkel. Kohe hea meel lugeda, seal olid kõik need pattude patukesed, mis igalühel olid, olid lagedale toodud ja siiski nihukese lahkesti ei olnud, ei olnud ka väga pahasti öeldud. Vaat need artiklid on kuidagi nii, et nad tutvustavad seni nagu autorit. Kõiki kõiki meid fikseerivad meile mingisuguse niisuguse meie laadi ütlevad ära, aga samal ajal on ütleme, konkreetselt luuletuste analüüs on natukene vähe ja koha pealt oli üsna niisugune pettumus. Kuigi muidugi meeldiv on see, kui pähe ei saada. Aga arutlus, mis oli Kirjanike liidus, see algas nii toredasti peale, et Uno Laht tõusis kaunis vihaselt püsti ja rääkis noorte meeste kaelasoontest. Pihta tuleb lüüa ja siis umbes üks viisteistkümnendat sõnavõtjad kõik täie tõsidusega jäiksel arvamuse juurde leidis, et tõepoolest Mamba ja ei olnud lihtsalt. Kuidas noorte kirjameeste käsi aastakümnete jooksul on käinud, seda teab usin lugeja ja raadiokuulaja küll. Lydia Mölder, kes Enn Vetemaad küsitles, töötas Eesti raadios 30 aastat jõudes nende aastate jooksul ka tõlkida inglise keelest eesti keelde kümmekond inglise kirjanduse tähtteost. Mölderi tööaeg Eesti raadios oli pikk, aga ta elutee jäi lühikeseks. Kolleegid saatsid rahumäele juba 1982. aastal märtsikuus. Seegi märtsini kutsus vanu raadio kolleege tõsisele teekonnale rahumäele. Kevade teisel päeval lahkus hinge Trikkel. Tema tööaeg raadio kirjandussaadete toimetuses kestis neli aastakümmet. Alates 1954.-st aastast. Ta sängitati rahume mändide alla läinud kolmapäeval päris meie hea kolleegi kümmekond aastat tagasi lahkunud Aili lemmiku lähedale. Kirjandussaadete toimetamise kõrval oli hinge trikkeli loominguliseks sunniks kutsumiseks ka kuuldemängude kirjutamine. Niisiis, sealsamas rahumäel kolm kolleegi, kelle nimed jäävad Eesti Raadio ajalukku. Kirjandussaadete toimetajad Lydia Mölder, jäinge tikkel kuuldemängude toimetaja Aili lemmik. Hinge viimseks sooviks jäi üks kaunis laul Ernesaksa viis Smuuli sõnad. See on kutse. Kutse, mille ülevus ja lummus saab mahajääjaid ühendada lahkunutega.