Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Te kuulate kunstiministeeriumi, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Seitsmeteistkümnenda novembri Kunstiministeerium vaatles värskelt skulptorite põlvkonda ja tutvustas kunstiloolisi mehhanisme, mille abil taolisi kirjeldus tervikuid nagu näiteks põlvkond luuakse. Ühe olulise institutsionaalse meetmena mainisin sealjuures näit. Koosesinemist kui avalikku manifesti, mis võimaldab kollektiivist rääkida. Skulptorite puhul taolist ühisesinemist ette näidata ei olnud, kuid sarnast rolli tundus nende puhul täitvat ajakirjakunsti värske erinumber, mis kõik autorid pikema kommentaarita ühtede kaante vahele koondab. Vahetult enne skulptorite erinumbrit oli stuudios aga grupp maalikunstnike seoses Tallinna kunstihoones novembri lõpuga lõppenud näitusega. Kui minna kindlasti minna, kellele saates kordagi, kui grupeeringule ei viidanud. Kuigi näiteks kolleeg Kaido Ole opi saates selle järele väga otseselt küsida, et kas tegemist on manifesti põhise näitusega. Aga miks mina seda teinud ongi kaudselt tänase saate teema mille valgustamiseks olen saatesse palunud kunstikriitik Andrei kseno fantovi. Tere, Andrei. Tere. Tere. Ma vaatan lähiajanäitusepilti, siis mulle tundub, et võib väita, et maalikunst on erakordselt aktiivne, et juba mainitud võimatu minna kindlasti minna. Tallinna kunstihoones kumu viiendal korrusel oli eelnimetatud näitusega paralleelselt suur duett Merike Estna isikunäitus sinine laguun ja grupinäitus, mina kui maal. See Teet Veispaki kureeritud grupinäitus sundTallinna kunstihoones Tartu kunstnik monumentaalgaleriis on hetkel üheskoos üleval August said hambert, mullari ja Manfred tuubov, kes esinevad nagu sellise kollektiivse Torina. Kui maalikunstnike isikunäituseid hakata nüüd aasta lõikes üles lugema, siis võtaks ilmselt kogu saate. Aga isegi kui ma piirdun põgusa pilguga, aga sellele, mis hetkel üleval on, siis kunstihoone galeriis on Kaido Ole kohe ümber nurga. Linnagaleriis Kristi kongi. Laurentsius on Parikase majas. Tartu kunstimuuseumi aasta nooreks kunstnikuks sai juba kolmandat korda järjest maalikunstnik, seekord Edgar Tedresaar, kelle sellist nagu nomineerimisäramärkimist tähistav isikunäitus on viltuse maja kolmandal korrusel põhjaks paralleelselt Malle Leisi retrospektiivi igaühesõnaga. Ma jätsin siin kindlasti veel päris mitu siukest personaalia mainimata, aga aga kogu selle tulba juures hakkas mulle silma asjaolu, mille kohta ma tahaksingi kommentaari saada. Et olenemata suurest hulgast grupi näitustest maalikunstiväli võrdlemisi killustunud, et kunstihoone grupinäituste puhul heitsid nii Hanno Soans sunnile kui Eha Komissarov näitusele võimatu minna kindlasti minna ette just ühtse lähtepunkti puudumist, tsiteeriksin kesid kuigi näitusi moodustada minu silmis ühist platvormi vaid tonnib maalilisema arengu. Autoripositsioonide kaleidoskoobi on selle tugevuseks erimaalija positsioonide jõuline esitus. Et ma olen Sunsi väitega nõus, et tõepoolest toimub selline positsioonide esitlus ja puudub selline ühtne tegur, aga millest see ikkagi tuleb? Sinu hinnangul andriksin, fantab et meil ei ole sellist tugevate positsioonidega maalikunstiringkondi. Iga maalikunstnik eraldi on tugeva positsiooniga. See on minu arvates üks peamine põhjus ja muidugi me võime otsida näiteks ka selliseid ütleme vahetult maaliloominguväliseid asjaolusid, nagu näiteks kui omal ajal maalikunstnike liit ühendas kunstnike organisatsiooniliselt väga oluliselt ja olid sellised üle vabariiklikud üritused, kus kunstnikke siis nagu niimoodi pool vabatahtlikult poolvägisi kokku viidi, siis nüüd praegu selline ühiskondlik institutsioon, selline ühiskondlik organisaator puudub noh, välja arvatud mainitud kunstee näiteks, eks ole, mis ühe kaante vahele kogub siis ühe ühe grupi inimesi. Ja vahepeal oli tõesti selline moment, kus mingil määral maalikunsti astus tagaplaanile ja muu meedium tuli esiplaanile. Ja selles oli natukese võib seda põhjust otsida ka põlvkondades vahetuses ja ka samuti ütleme, koolituse muutumises. Sellepärast et vahepeal oli tõesti selline moment, et kui ühiskonnas tekkis see muutus ja kui tuli väga jõuliselt, et Eesti kunstiareenile selline läänelik kaasaegne nimetame seda siis kunsti paradigmaks, siis vahepeal on jõudnud ka akadeemiline pool akadeemiline struktuur selle järgi joonduda. Ja kui me mõtleme näiteks kui Kaido Ole oli vahepeal maalikunstikateedri juhataja, Eesti kunstiakadeemias tegutses pikka aega ja tal on ju ju hulka õpilasi ning näiteks tema õpilasi Alin orav samuti, keda sa näiteks ei maininud, kes on praeguseks väga huvitav noor kunstnik Kaido Ole õpilane ning Kaido Ole oma hariduses on alati rõhutanud tänud seda, et kunstnik peab olema võimeline kontseptoliseerima mõtestama sõnaliselt selgitama oma tööd tänapäeva kunstimaailmas, kui ta tahab tänapäeva kunstimaailmas toime tulla, ellu jääda. Ja need kunstnikud, kes on need individualistid, kes tulevad välja oma selle isikliku tõdema platvormiga on tõepoolest oma asjad läbi mõelnud. Ja tõepoolest oskavad esitada ja tuleb välja, et haridus on läinud täkkesse. Tuleb välja, et haridus on ette valmistanud kunsti eluks, nii nagu me seda näeme. No ütleme, üks asi, mille järgi ma tahaks küsida, olekski nagu see kunstikriitika positsioon maalikunsti suhtes, et mul hakkab natuke silma see, et kunstikriitika ei ürita sõnastada selliseid tugevaid positsioone 2010.-sse aastasse, Eha Komissarovi kureeritud näitus muutuv maalikunst kumu kunstimuuseumis, mis ka on, noh, väga tugevalt võtab sellise positsiooni, et vot maali sellisest taaselustamisest räägitakse väga palju ja Eha üritas seal näitusel ikkagi väga konkreetselt nagu luua selliseid Kolkondlike tendentse välja tuua. Mul ei ole nii hea retrospektiivne mälu, et ma suudaksin rekonstrueerida, kui hästi minu arvates näitas tuulehetke kokku, võitis aga praegu tagantjärgi nagu tagasi vaadates mulle tundub, et enamus nendest erinevustest on natuke kui langenud või, või noh, pilt on läinud oluliselt veel kirju maks, mitte ei ole toimunud nende eha poolt välja toodud selliste tendentside tugevnemine ja koondumine kuidagi iseenesesse vaid vaid pilt on läinud veel segasemaks. Kuidas sulle tundub, kui suur roll on seal just kunstikriitikale endal, et me ei ka ei ürita neid kirjeldada? Vot see ongi nüüd see, et kunstikriitik ta võiks olla inimene, kes uurib, vaatleb teatud objekti, see on siis mingisugune kunstiobjekt, kas see on eraldatud muudest objektidest autori kunstniku poolt või on siis tema kriitik, seedis näiteks, teeb sellise sammu ühiskonnas, äkki teatab ühiskonnas teate, meil on selline kunstinähtus ja hakkab sellest rääkima siis see inimene, kunstikriitik jälgides kunsti, on ise nendes protsessides sees kus toimub areng, kas ühelt ideelt teisele, ühelt näituselt teisele ja nüüd siis oleme väga harjunud sellega, et reastame protsesse oma mõtlemises põhjus-tagajärje seose kaudu. Et vot, et näiteks ilmus selline ajakirja number inimesed nägid, see mõjutas see siis põhjuses midagi, eks ole, või siis asutati mingisugune organisatsioon, kulutate väljend manifest, see põhjustas midagi, sellest järgnesid järeldused, midagi, eks ole niimoodi. Kuid see on tihtipeale oletuslik ja mõnikord need protsessid lihtsalt kulgevad paralleelselt. Vahepeal oli tõesti selline moment kunstikriitikas, just siis, kui oli see ühiskonna avanemine, siis 90.-te aastate alguses 80.-te lõpp, kus kunstikriitikutele Meil tekkis selline tunne, et see muutus kunstis on põhjustatud nende poolt. Et see, mismoodi nemad kritiseerivad, et nende kriitikal on suunav jõud, kahtlemata on, kuid mitte sellisel määral, nagu siis kunstikriitikud arvasid. Ja võib-olla on jäänud natukese sisenemise inerts, et kunstikriitikud arvad võib-olla niimoodi, et kunst areneb nii, nagu nemad ütlevad, aga ei kui me üldse ühiskonnas vaatame, et mis on see jõud ühiskonnas, kes nagu eitab mingeid olemasolevaid suhtumisi või filosoofiat või poliitikat, mida iganes, eks ole, niimoodi siis see jõud on ikkagi autorid, luulet, Te olete kunstnikud, mitte kriitikud. Ja kriitikutel läks see võib-olla natukese meelest ära. Ja kui nüüd Kriitikutest endist sai ühiskondlik jõud siis nüüd nemad omakorda alluvad nüüd või, või kuuluvad või lähevad siis selle ühiskondliku struktuuri alla, mis omakorda nagu juhib, suunab, mõjutab kunstnikke ja meile vastanud kunstnikud jällegi nagu nagu mässavad, kriitika mässab kunstnikud, mässaja ja kui kriitika natukese liiga palju temale kukile istud, kui liiga palju juhiseid annab, siis kunstnik teda tihtipeale trotsib meelega. Ja seda me näeme ka praegu, ütleme kui nii mõnigi näitus, noh, võib öelda niimoodi, et kui näiteks mõni kunstnik ütleb niimoodi, et ta nagu traditsioonilise maalikunsti pooldaja, siis mõnikord ei tähenda see seda. Ja nagu suled, silmad kaasale ei taha vaadata tulevikku, keeldub nägemast tänapäeva probleeme, vaid see tihtipeale tähendab lihtsalt seda, et ta vastandab ennast hetkel nagu levinud kunstikriitilisele koodile, kus see nii-öelda traditsiooniline maalimisviis on seotud teatud väärtussuhtesse mingisuguste uuemate väljendusviisidega. Ehk siis lihtsamalt öeldes, kus võib-olla seda sellist kunsti tegemist, mis toimus siin enne 80.-te ausalt, kui sellist kergelt alustatakse, siis kunstnik protesteerib, hakkab mässama ja ta hakkab just nimelt niimoodi tegema, mida on alustatud. Ma iseenda jaoks olen üsna tõsise probleemina sõnastanud sellise nagu maalikunstikriitika just läbi selle, et ma olen siin Tartus pikalt isekeskis Peeter Grossmanniga vaielnud ja korduvalt talituste käigus tõdemuseni jõudnud, et mina ei valda ja ma kahtlustan, et suur hulk minu nii-öelda põlvkonnakaaslastest kriitikuid ei valda tegelikult seda keelt, milles rääkida traditsioonilisemat maalist ja sõna otseses mõttes, et tegemist on sellise surnud keelega, see on viinud näiteks selleni, et mina keeldun vali osakonna lõpetaja Tretsenseerimast, sest ma leian, et ma ei ole üldse pädev neist rääkima. Ja noh, kui muidu võiks ju öelda, et hea küll, et nii on siis teiselt poolt jälle vot, kus sa viitasid sellele, et kunstikriitikal ja kunstiteadusel on siiski teatav võim pärast, ma käisin kunstiministeeriumis just üritan hästi palju nendest mehhanismidest rääkida, mille alusel kunstikriitika töötab, et noh, et me ikkagi nagu käivitame mingeid protsesse, mis, mis kultuuriloos mängivad rolli. Siis kui ma võtan nüüd nagu selle positsiooni. Et ma ei saa maalist rääkida sellepärast et mul puudub selleks keel, et mul on tunne, et maketostan kuidagi maali ja mind huvitabki, et kui tõsiseltvõetav see probleem on või et kui ma näiteks siin nende kahe viimase suurema näitus on Merike Estna ja mina kui maal ühisnäituse ja Tallinna kunstihoone võimatu minna kindlasti minna katalooge vaatan siis need on sisuliselt sellised nagu pildiraamatud, et kummaski puudub tegelikult selline tõsine kriitiku positsioonilt kirjeldus sellele või noh, kogu seda võimatu minna kindlasti minna kataloogi iseloomustav siukseid sõnavõtud nagu minu jaoks maalimine ja siis edasi, onju, see on väga isiklik küsimus. Tahan oma töödega jäädvustada. Ma ei saanud enam nii nagu varem. Ühesõnaga, need on kunstnike eneste siuksed teadlikult isikud, kuid seisukohavõtud, mis ei ole samas mitte poeetilises vormis, vaid on esitatud sellise eneseanalüüsile viitavate mõtisklustele. Noh, see on mingi selline diskursus, millega mina kriitikuna ei saa suhestuda, et siis ma tunnen ennast kuidagi sellise ambivalentses positsioonis, et ühelt poolt mul on selline tunne, et ma ei saa aru, mida ja miks nad teevad. Teiselt poolt ei ole ka nagu neid kolleege, kes mulle annaksid kätte selle, mis diskursuses ja kuidas ma peaksin sellest rääkima, et et kuidas sina kui kunstikriitik Andri ennast tunned selles olukorras? Ja see on nüüd väga huvitav küsimus, kui me lähme nüüd keele peale üle nüüd ja mulle endale keeleline kimbatus, eks ole, mis on, probleem on kas nüüd kunstikriitika keelanud koostunud šargoonistunud kindlasti ütleb siis nüüd selle saate ja keeletoimetaja seda, mis on õigem. Et see on tõepoolest niimoodi juhtunud jah, et on kujunenud selline professionaalne On kunstist rääkimise keel kuid samas kunst on just visuaalsed kunstid me tänapäeval ütleme, eks ole, ei ole olnud kujutav kunst, visuaalsed kunstid et visuaalsed kunstid omavad võimet kõnetada laiemat hulka inimesi kui isegi see, mida me nimetasime varem kujutavaks kunstiks. Et ühest küljest on nagu see meedium ise dikteerib selle, et inimene, kes sellega saaks suhestuda, kes seda saab vaadata, kes võib sellest sisukalt mõelda. Et nende inimeste hulk on nagu nüüd potentsiaalselt laienenud aga samas nende inimeste hulk, kes sellest siis professionaalselt räägivad, nende inimeste hulk on oluliselt ahenenud ja nad muutuvad sihvilseks väga niisuguseks varsti ka teistele inimestele raskesti mõistetav tavateks kunstikriitikast üldiselt ei saada aru, mis ei olnud selline probleem, parem jaa, nimetades mind kunstikriitikuks, noh, ma pean ka ütlema niimoodi, et siin Eestis on ka inimesi, kes käivad ringi, ütlevad niimoodi, aga sul on kunstiahlase paber, kas sa oled diplomeeritud kunstiajaloolane, kas oled diplomeeritud kunstikriitik, kas sa oled tunnustatud kunstikriitik, eks ole niimoodi, kus nõutakse nii nagu ajaksid asju kuskile, ma tea, immigratsiooniametis nõutakse iga nurga peal paberit. Et see on ka veel teine asi, et mis on nagu juhtunud, et mitte ainult nüüd ei ole toimunud selline nagu erialaline kitsenemine on toimunud ka administratiivne bürokraatlik kitsenemine just tänu sellele, et kunstikriitikutel on teatud ametikohtadel võimu, nad tihtipeale käituvad bürokraatidele ja bürokraatlik keel, nagu me teame, see juriidistub omakorda muutub hästi juriidiliseks. Me räägime palju autoriõigusest sellega seotud asjadest, eks ole, näiteks niimoodi väga tore grupp on see Solutions, kes väga hästi seda nagu näit. Lahkad demonstreerib. Ma ei tea, ütleme, kuivõrd sa jõuad publikule pärale, aga näiteks ütleme see isegi see loosung kriitika niisuguse sellise praeguse viisi suunas, kuidas räägitakse kunstist, kuidas seda mõistetakse, kuidas seda esitatakse, mis roll on kunstile ühiskonnas, eks ole, niimoodi, see on tegelikult väga peen ja, ja väga niisugune sammu pidav kaasajaga ja samas iseenesest. No mina siiski leian niimoodi, et kunstikriitika on tegelikult ka kunstnik, ta on küll, ütleme niimoodi, see sekkondan, kunstnike natukese, see, kes ei saa, ütleme, hingata seda värsket õhku, ta peab endale sisse hingama seda hapnikku, mille kunstnik juba välja hinganud ja sellest saab tema omale, ütleme niisuguse siis energia sõna otseses mõttes selleks, et nüüd sealt nagu edasi jätkata. Kunstikriitikud on kindlasti vaja just tänu sellele, et, et kunstnike mässab kunstnik tihtipeale protesteerib, eitab tihtipeale just tänu sellele, et ta on ka juba oma olemuselt raskesti mõistetav ja tihtipeale ajaloost teame ka, et kõik kunstnikud, kes olid omal ajal muutunud väga huvitavat, eks tähelepanu keskmes olevateks momendil, kui nad tulid välja, need alangardisid Nende töödele reageeriti vihaselt ja suure arusaamatusega. Ja kriitik ongi just see, kes aitab nagu ületada seda lõhet, seda erinevust, seda distantsi kunstniku, tema töö ja publiku vahel. Ja selles mõttes, kui kriitik peab seda meeles, et tema töö on nagu kaks otsa. Ühest küljest aasise hingab sisse õhku, mille kunstnik välja hindas, kui niimoodi öelda, mis ei kõla kuigi hästi aga tegelikult on, on väga õilis ja, ja teisest küljest jällegi tema nüüd pea kellelegi siis tegema seda mõnikord suuhingamist, siis publikule, kes muidu on nagu surnud hüljes ei saa aru sellest teosest, aga kui natukene saab tema aju hapniku, eks ole niimoodi selgitus siis siis mõnikord üsna varsti tekib ahhaa ja, ja asi muutub huvitavaks. Et kui kunstikriitik mäletab, et tal on on nagu kaks niisugust poolt, mille vahel asub siis publik ja kunstnik siis sa pead rääkima ka sellises keeles, mida publik mõistab. Ja mõnikord ütleb kunstnik, mõnikord kunstnik on läbematele ja tahab ise suhelda publikuga, kui eriti veel, kui ta näeb, et kunstikriitik teda eriti vahenda siis tasub võtta just nimelt need väljendid kasutusele, mida kunstnik kasutab, sellepärast et see tähendab seda, et kunstnikku nagu ütleb aitäh, et tema arvates, kui minu tööst räägitakse sellises keeles, siis ka jõuaks jutt pärale. Et. Olla pigem nagu tundub, et see asjaolu, et maalikunstnikud on hakanud ise end kureerima ja iseend ka verbaliseerima või kirja panema, seletama ühesõnaga see võiks pigem ajendada sellise keelelise pöörde. Et ma ei peaks olema mures selle pärast, et mu värviteooriast midagi väga ei taba või, või ma ei tea klassikalisest maalitehnikatest mitte midagi, vaid ütleme, et kui ma näiteks tahaksin rääkida sellest võimatu minna kindlasti minna näitusele, siis siis see nii-öelda metatekst, mis annab mulle selle keele, millest ma rääkima Peaksin, peakski olema needsamad kunstnike endi seisukohaga. Vot, see on see piir, kaks piir, üks on keelepiir teinud maailma piir, mida me tunneme, eks ole, ja mõnikord ei jõua see maailma piir, mida me tunneme, lähed keelepiirist eemale ja läheme siis jääb selline nagu, nagu vaheala, millest me keda me teame, et see on olemas, aga ma ei oska sellest rääkida. Ja siis me peame nagu keele piirisele järele nihutama, mõnikord alles luuletada need, kes jällegi keele piire ette nihutada ja siis me võime ootama jääda, eks ole, tõepoolest ilmuvad asjad või siis ütleme, mõni väga ettenägelik teoreetik, läbinägelik teoreetik, eks ole, tema nihutas seal kiire piiri nii kaugele, et vahepeal mitu aastakümmet, mõnikord isegi mitu sajandit nähtused tulevad siis sellele tema keelele järele, tema keelt on võimalik kasutada, ütleme näiteks me siiamaani võime rääkida, kui, siis Platoni keeles me võime rääkida Immanuel kanti keeles, kuigi need kõlavad vanaaegsetele sealt mõned väljendid on käibelt kadunud, eks ole. Kuid samas on võimalik nendes keeltes rääkida, mille lõid siis Platon ja tagant. Aga siin on ka see nii nagu ütleme näiteks inimesed vaadata, miks üks asi ilmus taevasse, mis asi see on, siis öeldakse talle, et see on meteoor. Eks ole, ja siis ta edaspidi öelda, et niimoodi ma räägin, meteoorikunstis on sama asi, et kunst on just nimelt see osa kaasa arvatud siis ka muusika ja luule on see osa kultuuris, ühiskonnas, mis loob ettenägematut, loob asju, mida varem ei osatud ette aimata. Üks hetk äkisin seal moodi, eks ole, et mis asi see taevas on, mis asi see siin on siin näitusel, eks ole, niimoodi, ja siis tekib ka sõnad, et siin ei maksa nagu väga karta, et siin ei pea, nagu ma ütlesin, ma sõnaraamatust järele veel, vaid lihtsalt tuleb minna, nagu me nimetame seda sabaleheks või komöödiaks või võimete, uuriks mis iganes, eks ole, niimoodi, peaasi et inimesed aru saaksid. Näiteks, kui sa mainisid juba seda, et, et maalikunst on praegu erakordselt elavnenud, noh ma olen juba vana, et ma mäletan aegu, kus maalikunst oli siiski elada, kasvõi ütleme see aasta võtame vaal galerii Tallinnas seda kahe galerii väga uhked näitajad olid see aasta maalikunsti näitasid, oli ainult üks siis Mauri Gross, kes on ise muide ääretult sarnane Lauris elakule Parikase manas praegu ja siis selles Mauri Grossi näitusel näiteks kunstnik samuti muide, loob teadlikult millest sa rääkisid seda keelt, millest võiks rääkida siis kriitikutega ja kui siis kriidid on käinud nagu taolisel näitustel ja kui ta siis leiad, et siis ta on võimeline rääkima oma keeles neis piltidest, siis polegi muud tõestust vaja. Juba see on tõestus, et tema jutt käib asja kohta, mida me ka teised inimesed siis näha ja katsuda saanud. Aitäh, andriks Refontov. Tahaksin lubada, et kunstiministeerium on selleks korraks põlvkondade ja grupeeringute küsimuse ammendanud ja liigub edasi. Ent karta on, et see väide ei vastaks tõele sest kumu kunstimuuseumis avati neljandal detsembril näitus Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster, mis on kunstiministeeriumi seekordseks näituse soovituseks. Liisa Kaljula kureeritud sissevaade Eesti sõjajärgse avangardi lätetele ei paku mitte ainult silmarõõmu, vaid vääraka kunstiministeeriumi kindlasti veel vähemalt korra kunstiajaloo kirjutamise mehhanismidest rääkima. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium stuudios oli külas kunstikriitik Andrei kseno fantav, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.