Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kunstiministeerium läheb kaasa üldise aastale, jutu kokkuvõtete palavikuga. Traditsiooniliselt oleme selleks puhuks omale stuudiosse palunud külalised, kes loodetavasti täiendavad neid lünki, mida ministeerium ise aasta jooksul oma kajastustes jäätnud on. Nüüd võrreldes ebatraditsiooniliselt, ei ole seekordses aastalõpusaates kohal Ministrite maalingud. Aga üritan olla hakk kohusetäitja. Tallinna stuudios on meil selline järjepidevuse märgiks siiski Andreas troseks, kes on kunstie peatoimetaja? Tere, Andres. Tere. Oma töö pärast oled sa väga hästi kursis kõikvõimalike asjadega, mis aasta jooksul toimunud, nii et loodame väga sinu pädevuse peale. Siis on Tallinnas veel Piret Rolf, kes on müürilehe, värske kunstitoimetaja ja ka selline praktiseeriv kunstikriitik. Tere, Piret. Tere. Ja siis siin Tartu stuudios on Tiiu Talvistu, Tartu kunstimuuseumi kuraator. Tere. Ja jah, nagu öeldud, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Nüüd haaraks nii-öelda vanal aastal sarvist, et võib-olla alustaks näitustest, et millised on olnud teie jaoks selle aasta kõige meeldejäävamad näitused ja, ja võib-olla ka natuke üldisemalt, mis näitusepildis silma jäi. Andres, võib-olla alustaks näiteks sinust, et mis oli aasta sellised tähtnäitused või tähtnäitus? Mõtlesin. Kas ma see aasta pääsem sellised sissejuhatavad kõnest? Ei, tegelikult on niimoodi, et et lähtuvalt oma tööst kunstiajakirja peatoimetajana olen ma pidevalt selle dilemma ees, et et noh, üks asi või üks tase on see, et mis mulle endale meeldib, selline isiklik ajalugu, teine tase on ju tegelikult see suhteliselt objektiivne professionaalne väli, et mis näitas, et tegelikult noh, ütleme, said kõige rohkem pigem promotsiooni pressikajastus, millest räägiti rohkem, et et need on nagu kaks sellist sinus hoidi, mis võivad kohati kohtuda graafiliselt nii-öelda väljendudes, aga mis võivad ka täiesti lahus niimoodi paralleelsete sirgetena kulgeda, et et siis ma mõtlesin, et äkki me räägime nagunii nendest olulistest asjadest tegelikult saate sees ja siis ma mõtlesin, et mõtlen alustuseks hoopis välja, mis mulle isiklikult seal aastast meelde jäi. Ja kipub olema niimoodi, et mulle jäävad, et hästi meelde isiknäitused. Sest isiknäitus seda on kõige lihtsam tarbida, et sa lähed uksest sisse, sul on nagu üks konkreetne asi, põhimõtteliselt üks konkreetne autoripositsioon, et mis mulle sellest aastast kindlasti meelde jääb, on, on Raul Kelleri helikunstinäitus tus EKKM-is ehk siis Eesti kaasaegse kunstimuuseumis põhja puiesteel vohhiievis votšikk, jätt, moodusli inglisekeelse pealkirjaga näitus, mis noh, isegi on põhjendatud sellega inglisekeelne pealkiri, sest Raul Kelleri looming, mis kipub olema enamasti kuuldav, natukene nähtav, aga enamasti seal nagu kuuldav, et sa tarvitada kõrvadega, et et see looming tegelikult minu jaoks nagu haakub sellise 20. sajandi pop- ja rokkkultuuriga, et noh, tal on ikkagi sellised mürisevad ja suured kõlarid ja see on kõik nagu rokkkultuur ka natukene ja see popkultuur kipub olema inglise keel. Aga see näitus oli, oli sellise ruumi ja heli ja kulgemist kogemusega tõi tõepoolest üks üks võimsamaid kogemusi, mis ma sel aastal näitusesaalides Eesti sain. Ja teine asi oli natukene kammerlik näitus, mis mulle jäi tibusid kokku lugedes meelde sellest aastast. See oli tegelikult arhitekti taustaga fotograafi Paco Ulman isiknäitus hobusepea galeriis millele sisemine krüptiline pealkiri, meie me ei teagi täpselt, mis see tähendab, aga aga see oli selline hästi kammerlik. Selline pisikene näitus, aga, aga ta mind isiklikult kõnetas. Kiidaksin väga heaks sellise isikliku lähenemispunkti, ma ei tea, ma isegi ajakirjaniku, kriitiku ja teadlasena leian isiklik positsioon on mingis mõttes ongi adekvaatne positsioon ja kohati võib-olla adekvaatsem kui selline institutsionaalselt ette määratud positsioon või noh, ma ei näe põhjust ühte teisest kuidagi pädevamaks pidada. Ei vaidle vastu, aga. Ikkagi tahaks rõhutada seda, et, et kui me seame mängule teatud piirid, ütleme, ootame kunstielu Eesti vabariigi piires või ütleme, Baltikumi viires või või selle Baltas kandja regiooni piires, mis iganes piire, mees Jaama ja, ja see on ka aegruumi, et me räägime ühest aastast, siis tegelikult ikkagi joonistuvad välja mingisugused jõujooned, et ma arvan, et et me räägime hästi palju ja nendest jõujoontest, mis tulevad esile, justkui kunstiinimesed omavahel räägivad, et mis on oluline, et, et seda ma tahtsin nagu rõhutada, et on olemas selline objektiivselt oluline tase, kus me kõik nagu kuidagi kokku lepime, aga samas noh, see ei välista, et ei oleks sellist nagu isiklikku maitset kusagil. Seal olemas kahtesid. Piret tuleks sinu juurde, mis oli sinu aastanäitused? Mina esindan ka esialgu isiklikku maitset, kuna ma olen siiani töötanud vabakutselise kunstikriitikuna ja ma ma valikuid teinud põhiliselt isiklikest eelistustest lähtuvalt. Ja ma saan tuua välja ühe isikunäituse ja ühe kollektiivse näituse, see viimane oli suvel toimunud Maria Arusoo arheolooge festival Tartu kunstimuuseumis mis oli esiteks kuraatori professionaalsuse poolest, aga silmapaistvam ja teisest küljest selle tõttu, et see lihtsalt oli nii vägev, näitas, et seal oli väga emotsionaalne või selline efektiivne ringi jalutada. Alates suurest botaanikaaiast, mis oli ühte kunstimuuseumi saali seatud, kuni üles video tõesti juurde. Mis teine näitus, mis mulle väga meelde jäi, oli nüüd sügisel kunstimuuseumis olev pilvi Takala isikunäitus, rõivaidi nühid millest ma ka kirjutasin ja tänu Andresele, muide. Ja mis oli selle poolest huvitav, et kuna ma olen kunsti, kuna meeldib mulle kõige rohkem kirjutada performance-kunstist ja pilvi Takala on oma videotes seda omajagu teinud siis see oli väga huvitav liin performance-kunstis selline suktiivsem või kuidagi rahulikum ja tasasem, kui, kui mingid teised kunstnikud, kes kuidagi performance kunsti natuke rabedamalt teevad. Et sellepärast seda, seda kunstnikku oli väga huvitav uurida. Tiiu Talvistu, sa lubasid, et sa selle esindajad ka sellist head pilku kunstiajaloolistele näitustele Jah, ilmselt tänu sellele oma elukutsele ja tööle muuseumis. Aeg-ajalt ei pruugigi võib-olla näitus iseenesest olla nagu niivõrd suurepärane, aga mulle meeldivad, et sellised ajaloolised sissevaated ja ma võin öelda, et see aasta algas minu ainukese Eestist väljasõiduga. Ma käisin Riias, kus avati kultuuri aasta, avati näitus 1914 Riia kunstimuuseumis. Ja see 1914 ja Eesti kunstimuuseumis olnud näituse elektromagnet selline see, ma ütleks, et oleks 20 aastat tagasi maa läks õnnest lakke hüpanud, kui mul oleks pakutud sellist võimalust nähe. Sellist modernismi ajalugu, lähiregioon pluss siis Eesti alates 1914.-st kuni seal 30.-te aastate alguseni, et ta oli nagu selles suhtes väga hariv ja selles suhtes põnev näitus. Aga kui ma nüüd ütlen kaasaegse kunstniku poole pealt, siis minu üks selliseid toredaid elamusi oli Tartu kunstimajas Kai Kaljo näitus, isa kirjad mis oli emotsionaalne ühelt poolt ja teiselt poolt seal nagu ei olnudki mitte midagi eriti atraktiivset. Taanil olid Kai Kaljo isa kirjutatud Richard Kaljo kirjad, mida luges Peeter Volkonski, aga see kõik kuidagi kokku ja muutis seal videoprojekti väga selliseks isiklikuks ja väga emotsionaalseks ja mulle meeldis selle puhul ka see, et Tartu Kunstimaja asus tegema intervjuusid kunstnikega, mida ta pani Youtube'i ülesse, mis andis näitusele nagu sellise fooni ja tagama, et need olid minu, sellised, et üks selline kunstiaja loolaslik elamus ja teine siis tänapäevast Aga kuidas teile kallid saatekülalised tundub selline viisid üldisemad tendentsid meie näituseväljal, et see on, ütleme siis saate suhtes enesekriitiline küsimus. Et me aasta alguses maarjamürgiga otsustasime, et me peaksime tegelema rohkem kunstieluga väljaspool Tartut ja Tallinnat või seda kuidagi rohkem kajastama. Kummalisel kombel see sattus ka sellises väga heasse kooskõlla sellega, mis toimus näitusepildis. EKKM otsustas alustada oma ränd näitustega kaasaegse kunsti Eesti keskus korraldab jälle mister Smifi tuurimaa koolides. Juba varasemast on toimunud siin Lõuna-Eestis kunstnikud, kooli programm, mida parem on vedanud Jana huul võrust. Aga ma ei ole nüüd niimoodi täpsemalt uurinud seda tausta, aga mulle tundub, et praegu on selle üle võtnud Moks, kes on ka väga paljuski oma residente viinud erinevatesse maakonna koolidesse. Et kas kunstiministeeriumi hinnang nagu pädev, et on tekkinud järsku selline ootamatu huvi väljaspool nii-öelda suuri keskuseid toimuva vastu või, või isegi mitte toimuvast, vaid on tekkinud huvi väljaspool tõmbekeskuseid korraldada midagi. Ja just seda kohalikku publikut silmas pidades, kuigi mulle kõigi nende asjade juures hakkab ka silmad selle kohaliku publikuna, käsitletakse kooliõpilasi. Andres, kas sa näiteks oskaksid seda tendentsi kuidagi kommenteerida? Tähendab mina? Käsitleksin näiteks EKKM-i projekti sellise toreda viitena ajalukku, et see on tegelikult see taastub ja sellise traditsioonilise kunsti propaganda rollijat, et Eesti inimesed saaksid ka teada, mis kunsti eesti kunstnikud teevad, et, et nad ei peaks ainult ronima bussi peale sõitma Tallinnasse või Tartusse, et nad saaksid tegelikult ju kohapeal ülevaate sellest et mida on tehtud ja mida tehakse ja mida tänapäeval siis selleks heaks eesti kunstiks peetakse, et see on ju põhimõtteliselt ka Eesti riigi regionaalpoliitika osa, et ma ei oskagi siin nagu nagu teistmoodi mingisuguseid muid põhjendusi välja tuua, et minu meelest on tore ja rääkimata sellest, et noh, väljasõite iseenesest juba see nii-öelda füüsiline tunne, et nüüd hommikul ärkad, vara, ülespakid seljakoti ära, lähed bussi peale ja siis lähed kuhugi näitust tegema, et ma arvan, et see tegijatele on olnud ka nagu väga-väga tore kogemus, et, et see EKKM-i väljapanek Kuressaares, et ma ei ole seal käinud, et ma ei tea, mis pilt seal nii-öelda kohapeal ilmus vaatajale, aga ma kujutan ette, et nii tegija poole pealt kui ka kõige selle vastuvõtja poole pealt on see igati tore, et et tõepoolest, et miks kunst võib-olla oleme, ainult et see asi, mida sa näed Tallinnas, Tartus või Pärnus või mõnes suuremas linnas, et tegelikult see võib olla ka Kuressaares tipptasemel eesti kunst, äkki ilmub, justkui bussi pealt tuleb, Haaja laotab sinu ette, et see on vinge. Jah, minu meelest on see väga tore, et selliseid asju tegema hakatud, eriti kuna Eesti suuruse juures on kuidagi tõmbekeskustest natuke irooniline rääkida, kuigi noh, me saame aru, et väga paljude jaoks ongi Tallinn ja Tartu on linnad ja ülejäänud ei ole. Tartus on ülikoolis oli, see tingib selle. Jah, Viljandis on ka Viljandis on näiteks Gregor Taul minu meelest väga head tööd teinud Kondase keskuses hakanud sinna huvitavaid asju tooma huvitavaid asju, lihtsalt nüüd olen ise rohkem tähele panema, hakkan vabandust või samamoodi näiteks Narvas oli ju Tõnis saadoja maalinäitus, aga selliseid asju toimub ja, ja see on minu meelest Eestis täpselt nagu Andrese mainitud, et regionaalpoliitika mõttes ka väga kasulik ja vajalik ja oluline. Ajaloolisest kohast öeldes, et see ei ole tõesti mitte midagi muud, kui ma mõtlen 20.-te 30.-te aastate peale siis eesti kunstnike rühm, kes ju ka tegeles oma ideede propageerimisega, tegi täpselt samamoodi rändajaid, see erinevates Eesti linnades ja kui ma mõtlen Pallase mees, õppur, koondise ja ka teiste kunstnike peale, siis täpselt samamoodi toimusid rändnäitused erinevates Eesti linnades. Et see oli nüüd kunstnike enda poolt järgnev initsiatiiv, see oli nagu publiku hulga suurendamine ja ka mõnes mõttes inimeste harimine. Ma võin öelda, et nõukogude perioodil, millal mina olen ka Tartu kunstimuuseumis? Ta on juba oli väga tüüpiline, et viis näitlust ühe päevaga. See oli, kui sõideti muuseumi bussiga välja ja viidi erinevatesse keskustesse koolimajadesse, klubidesse, viis erinevat näitust millest osad olid siiski ka originaalide, see oli eesti graafika, mis oli kokku pandud, teised olid siis foto pronäitused ja sellel oli loomulikult mingil määral oli tal ju juures selline ideoloogiline suunitlus, aga graafikanäituse puhul olid need toonased tipptegijad tegelikult Marju mozzu, Silvi Liiva, nii et jah. Ma arvan, et see on igati õigustatud. Ja minu küsimus lähtub sellest, et ma mul enesel on selline paranoiline suhe institutsionaalse asega et ma kogesin äärsel kolonialistliku akti ja ärme seda otseselt ka nagu eitanud, et Andres särmiga rääkisime ühes kunstiministeeriumi saates sellest projektist. Ja ma lubasin, et me tuleme selle juurde tagasi, kui nad on ühe hooajarändnäitused ära teinud, et ma küll ka ise jõudnud Kuressaarde, aga loodan, et et Jon Valka, kuhu ma sain aru, et see näitus peaks ka jõudma? Sinuga natuke sellist väljakutset selles väljasõidus rohelisse nii-öelda piltlikult öeldes, et kui rääkida nõukogude perioodist, siis ma mäletan, et selline kunstnik, kelle tööd on ka Tartu kunstimuuseumi kogudes ehk ehk siis Urmas Pedanik, kes on hariduselt mitte maalikunstnik, vaid disainer, et ta vist tegi isegi tekkis sellise lõputöö, kus, kus ta projekteeris sellise bussi, millega saaks võimalikult hõlpsalt tuuritada mööda suuri maastikke edasi-tagasi ja kus olid nagu spetsiaalseid siukseid siinid ja liinid, et kuhu lükkad nagu maali peale ja, ja siis on hea turvaline, et seal ei kolise peale. Ja ta tõepoolest töötas ka Kunstnike liidus tol ajal nii-öelda selle töö peal, kus, kus pidigi niimoodi ringi sõitma. Aga mis on toimunud, muutus selline päris oluline muutus taasiseseisvumisest peale, et kunst on järjest rohkem läinud nagu installatiivsemaks ja ja, ja sageli tundub, et Me ei tulegi vaatama objekti, vaid me tuleme vaatama nagu lugu ja lavakujundust ja see läheb juba selliseks nagu operetis kätte tegelikult mingis mingis tasandile, et selles mõttes on see väljakutse, et mida Tallinnas on ka näha juba viimastel aastatel, et hästi palju, kui tehakse kütuseid sellistes harjumuspärastes kohtades ehk siis Tallinna kunstihoone galeriides kui Eesti Kunstnike Liidu galeriides vanalinnas ja igal pool, et, et siis hästi palju pannakse eelarvet just nimelt sellesse installatiivsete poolde, nihestada seda ruumi ja ja teha nagu natukene teine, teine ruumi kogemused, et selles mõttes kui mõelda, et kuidas panna bussi peale seda kunsti, millega jällegi nagu noorem põlvkond on üheksakümnendatel nullindatel ja kestval kestval kümnendil nagu harjunud, siis on see paras väljakutse, et kas siis tõesti iga kord tuleks lava uuesti üles ehitada, et see on selles mõttes nagu äärmiselt põnev valdkond? Ei no mul lihtsalt selle spetsiaalselt valmistatud bussiga tuleb paratamatult kohe silme ette agit propa rong ja siis. Vale paralleel ei ole, et ega kunstnik nõukogude ajal oli mingis mõttes selline ideoloogiatöötaja kas või selles mõttes, et ta tekitas inimestes seda meie-tunnet, et meie, meie, Jüri Arrak, meie, Toomas Vint Ja muide, minu esimene kogemus, kui ma sattusin 90.-te aastate alguses põhjamaadesse, kus said kokku muuseumitöötajad või kunstiga tegelejad Rootsist ja Soomest, siis seal räägiti rändnäitust, sest ja rongi käimapanemiseks, et tehakse selline kunstivagun, et siis oleks võimalik, tähendab, et põhimõtteliselt seal olid täiesti organisatsioonid olemas sellised nagu rootsis riik suts tallinger, kes tegeles Ki kaasaegse kunsti tutvustamisega kaugemates regioonides, et see ei ole tõesti täiesti kõik olemas, meil teda lihtsalt riiklikul tasandil sellist ei ole. Vot siin on just mõtte, nagu kõikidele nendele asjameestele, kes tegelevad rongiliiklusega. Ja nii nagu olid luuletused Meiega seal on üks teine tendents, mis teeks kunsti rongi natuke raskeks, on see, millest räägiti just äsja EK hakkaemm is välja antud uues materjalis, mis on see, et järjest rohkem kunstiteoseid ei ole mitte ühes tükis valmis olevat teosed, vaid nad pannakse kokku just ainult selleks näituse ajaks instrueeritakse kokku näiteks tarbeesemetest ja ülejäänud aja on nad kuhugi hoiuruumi laastatud või siis igaks näituseks otsitakse neid esemeid kuskilt ehituskaupade poest uuesti välja. Et selles mõttes oleks bussineid raske võib olla kaasa võtta. Jah, täpselt sedasama see installatiivsus, mis tähendab, eks ole, meeletut tööd seal kaadri taga, et enne selle näituse avamiskuupäeva ja üles panemist võib seal vabalt olla, eks ole, nädal kaks tegelikult sellist intensiivset ehitusobjekti sagimist meenutavat vaatepilti et kindlasti selles mõttes on see ülesanne keerulisem, kui, kui seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel, kui see eesti kunsti paremik paratamatult väljendus selles, et lõpuks oli raamitud lõuend seina peal või graafiline leht, et see on nagu meediumi erinevus, mis teeb selle mängu põnevaks. Tänapäeva aga sõidaks maalt välismaale sõidaks korra pilgu välisnäitustele, mida üks või teine saatekülaline ehk on, on näinud, kui ma pean ise saatejuhina möönma, et minu väga kuskil ei jõudnud. Aga samas Meil siinsamas külje all Peterburis oli manifesti, mis sai ka mõne jagu tähelepanu, et kui nüüd niimoodi tagasi vaadata, kuidas selle poliitilise intriigi ja kõige muu raames manifestist nii-öelda mulje jäi. Isa võiks vist. Aga kuna ma käisin seal ka, tähendab, see on manifest, hoia Eesti teema on, ma arvan, et põhimõtteliselt liiga keeruline neid liiga mitmetasandiline, et siin üldse midagi arvata. See manifest, ajalugu ja Eesti ajalugu on, on ühtlasi ka see ajalugu see varjatud ajalugu, et kui mitu korda on mängitud selle mõttega, et manifestis võiks toimuda Eestis. Et seni ei ole seda toimunud ja nüüd, kui see toimus Peterburis ikkagi sisuliselt kiviviske kaugusel Eestist, siis minu meelest see ongi tekitanud sellise kummalise noh, nagu vastukaja või, või sellise kummalise reaktsiooni inimestes, et ühtepidi ta nagu liiga kaugele, aga teistpidi tähendab liiga lähedal. Et ta ei olegi nagu enam nagu päris välisnäitas, kui ta toimub Piiteris, et et mulle natukene teeb ka nalja, et näiteks endine Sorose keskuse kaasaegse kunsti Eesti keskus, mis tegeleb välisnäituste korraldamisega, et et manifesti aastal ühtlasi ühe projektina tihti ka seda nihutada, et ühte väga head eesti kunstnikku nagu sinna Vene piirile lähemale ehk siis Tõnis saada ja näituseprojekt Narvas, et nagu, et natukene nagu lähemale sinna sinna seda nihutada. Aga manifest ta selles mõttes, ma arvan, et Eestil oli tänavune manifest on nagu selles mõttes väga edukas, et manifeste kuraatorid valisid tegelikult kõige õigema kunstniku sinna avalikku ruumiprogrammi, sest Eestis valiti manifestile Christiane Norman kelle teoste pagas on, on meile teada, kes, kelle teoste pagasist tegelebki kogu selle postsovjetliku tohuvabohu ka mis, mis meid ümbritseb, kõik need reformid ja hübriidvormid ja hübriidsõjad ja kõik see, mis meil ümberringi toimub ja milles tundub nagu Ukraina välispoliitiliste sündmuste valguses, et see regioon misse endine Ida-Euroopa, et see, see regioon nagu ei pääsegi sellest. Et meile küll meeldiks, et kui meie noh, kasvõi kultuuri ja kunstiajalugu oleks selline Baltos kandja kultuuriajalugu, et täpselt just seesama see elektromagnetiline näituse lugu, et et Soome-Rootsi ja, ja eesti kunstnikud on nagu ühe laua taga, tundub, et me oleme ikkagi ühte jalga pidi veel selles Nõukogude Liidu kultuuriruumis ja ja seetõttu minu hoiakud on väga vastuolulised seoses tänavuse aasta manifeste ja, ja sellega, et ta seal Peterburis toimus, et paratamatult mõtlesin Peterburis käies kogu aeg sellele, et, et mis oleks olnud, kui, kui seesama mäng oleks toimunud näiteks samal aastal Eestis, et, et kui palju selleks erinenud pilgupallis oleks sarnanenud, sest tegelikult ikkagi läbiv sõnum mulle tundub nii-öelda teiselt poolt rindejoont ehk siis vaatajate kriitikute poolt oli see, et see manifest Stahli nagu natukene nagu läbikukkumine kunstilises mõttes, et ega keegi kunsti inimestes seda peanäitust ja Ermitaažis laiali pillutatud, sellist ära peidetud väljapanekut ja nüüd sellest kindralstaabi ruumides avatud uues muuseumihoones avatud näitust nüüd väga ei kiitnud. Tegelikult kõik olid nagu niimoodi keel põses, et noh, on kah. Et ta mõjus ja Peterburist mõjus ilmselt natukene sellise propagandistlikud kolonilistliku projektina kui nüüd Indreku tsiteerida, et kolonialism, kui, kui selline lemmiksõna. Et tulevad siia mingisugused läänekunstnikud oma liberaalsete väärtustega ja aga meil Venemaal on olukord hoopis teine, et noh, et mis teie sellest teate, et no ühesõnaga, see on, see on väga lai. Problemaatika ma tõstan käed, ma ei oska midagi asjalikku öelda selle kohta. Aga ma küsiks, sinu käest on nii palju, et kui sa viitasid meie sellisele postsotsialistliku-le hoonile, kas see paratamatus on seotud ainult post sotsialismiga või on see paratamatus, äkki kops seotud sellega, et paratamatult oleme piiririik? Nii ühte kui teist me ei saa teha ümber oma ajalugu ja me ei saa nihutada Eestit kuhugi Vene impeeriumist kaugemale. Ei no lihtsalt nagu tundub, et kuskilt maalt põlvkondlik nihe läheb nii suureks, et see postsotsialismi viitamine et see on paratamatult olemas, aga ma kahtlustan, et nihkub hoopis midagi muud või või et sellest ei saagi nagu pääseda just selles mõttes, et see ei ole ajaline küsimus, võitsin geograafiline küsimus. Millega tuleks mingis mõttes see piiririigis. Staatus, eks ole, ju, seeläbi ka kahaneb, et tegelikult see, see mentaalne piir lähebki sinna üsna selgelt sinna, kuhugi Ida-Virumaale Narva poole, et selles mõttes noh, märgiline oli nii või teisiti see Tõnis Saadoja väljapanek seal Narvas, et ütleme, see piiristaatus nihkub jah, võib-olla tõepoolest mida noorem inimene on, seda rohkem tundub talle tallini, ongi lääs vabanes. Ja siis me läksime siis mina ütlen võtma ja et ma kahjuks manifestile ei jõudnud. Aga mul on sellega, et Peterburis toimub selline näitus nagu kaks tunnet korraga, et üks on see, et on jah, lähedal Peterburi aga teine on see kohutavalt kaugel, sellepärast et ma pean viisa hankima. Ja mul on tunne, et Post-Soviet on põlvkondadega kadumas. Vähemalt mina tunnen ennast kahistatult, kui keegi tahab nostalgitseda kogud teemal küsib, kas sa räägid vene keelt näiteks jah? Või taha mulle tänaval kalja müüa, siis ei seostu mul mitte ühegi lapsepõlve mälestusega kahjuks. Ja mul on tunne, et väga paljudel, noh, ma ei tea, kellest ma nüüd räägin, aga et on nagu selgunud, natuke Venemaa poole vaadatakse jah, pigem lääne suunas pigem ülejäänud Euroopa suunas ja Eesti vaatab väga demonstratiivselt Skandinaavia suunas. Et selles mõttes see Tõnis Saadoja näiteks näiteks tuli siukse meeldiva üllatusena. Tallinnast Peterburgi manifestile tundus delikatesskaup. Ja selles mõttes on väga väärtuslik, et mingisugune kommunikatsioon toimub ka tollepoolse maailmaga. Ja et saadu ei läinud nagu selg ees bussi peale ei sõitnud sinna Narva poole tegelikult seal noh, mingisuguse dialoogid ja toimusid, et et selles mõttes aegruum on sama, et Tõnis Saadoja projekt Narvas ja siis Euroopa üks kuulsamaid ja suurema publikukäibega rahakäibega kaasaegse kunstibiennaal siis Peterburis Jah, täpselt, aga mul on tunne, et need tendentsid on vihmas. Kui manifest oleks toimunud Prantsusmaal, siis oleks tundunud mulle kohutavalt palju lihtsama kohana, kuhu minna, kui, kui nüüd. Ja samas mida vanemaks saab minu põlvkond, seda rohkem manustatakse Nõukogude kogemust ja mul on tunne, et seda rohkem pööratakse ka selga ikkagi Venemaa poole, mis seal, millest on tegelikult kahju. Aga nii minu meelest asjad praegu lähevad. Ja aga siin on jälle see paradoks, et tegelikult Eestis on päris palju perekondi, kellel see selja pööramine on geneetiliselt kultuuriliselt võimatu, et ma ise kuulun ka nende vähemuste gruppi, kes ei saa kiidelda oma puhastverd võistlusega, et et selles mõttes heas on nagu natukene liiga keeruline. See, see küsimus. Jah, et siis, kui see negatiivne osa sellest Nõukogude kogemusest natuke rohkem ära unub et siis ju suhe Venemaaga tõenäoliselt muutub, aga mind huvitabki see, et milliseks ja kuidas muutub suhe Eestis elavate etniliste venelastega. Ma tahan ka tervet maailma huvitab, et milliseks kujuneb suhe Venemaaga. Aga see on ja selles mõttes manifestile täiesti sümptomaatiline, et, et lõpuks räägitakse tegelikult poliitikast ja ja noh, kunstis nagu räägitakse. Et selles mõttes ma arvan, manifeste Foundation läks nagu teadlikult sellise afääri peale välja, et kui sa Euroopa geneetilist DNAd lahti harutav biennaal, eks ole, et peale Berliini müüri on see biennaal püsti pandud rändbinaalse see nii-öelda tuuribuss ja ta on alati tuuritanud mööda selliseid kolkaid Euroopat ja ta on üritanud aru saada, et mis Euroopas on ja kus Euroopa lõpeb ja mis need eurod paned, need praegused probleemid on ja siis äkki nüüd see buss sõidab, eks ole, Venemaale ja kõige Venemaa nagu märgiliselt kõige lääneliku masse linna, sest Moskva on, on, on Venemaa pealinnaga Peterburi Peeter on on see Peeter Suure raiutud aken pass, et siin on nagu selliste noh, need need ajalood ja need kõik need lood on nagu liiga suured, et üldse nagu kunstist tegelikult rääkida, et lõpuks, kui nagu istuda maha, siis mulle tundub, et ma nägin Piiteris ikkagi päris palju head kunsti. Ikkagi tõesti, see oli nagu vinge pionaal, et aga ma tunnistan, et ma ei suutnud seda läbi, siis ütleme, selle poliitilise ajaloolise hägu nagu väga hästi vaadata koha peale, et mulle tundub, et kui anda aega ja testelleerida, siis tuleb see kunstielamus sealt välja ka. Et kui ma oleks näiteks läinud manifestile Prantsusmaale, siis ma arvan, et ma suudaksin rääkida rohkem kunstist ja vähem poliitikast, aga aga see fakt ja et, et manifeste toimus Piiteris, on juba iseenesest niivõrd Keeruline mina olen natuke skeptiline, nelised, Tanel Rander tegi oma näitusehall laev Tartus Y galeriis ja ta ütles ka, et algne idee oli tehase näitus Narvas. Kas need on mingid, tabas ära, et ei peaks Narvas, et see ei, see ei puuduta kuidagi seda auditooriumi, kes või mis on Narvas, et tal on oma agenda, oma asi, mida ta ajab, ja ta peabki seda ajama sellises kontekstis, kus on need inimesed, kellele ta seda rääkida tahab, et sealt tuleb ka minu kriitika või selline alistantseeritusele? Kolonialismi suhtes. Aga ma annaksite ägi sõna- Tiiule, ma tean, et Tiiu Talvistu ka käinud manifestis, aga äkki riiul on mõni lisaks 1009 14. aastanäitusel Riias, äkki sa sattusid veel kuhugi? Ma tahtsingi öelda, et minu aasta algas Riiaga ja ma tõesti rohkem ei käinud, see oli ka minu endaga seotud, aga mulle tundus, et Läti oli kuidagi sellele aastal väga tugev, märksa nagu ma mõtlen artišoki biennaali. Et Läti ja Eesti nii-öelda noorem kunst ja kunstiteadlased andsid üksteisele käe, aga peale selle minu arvates on toimunud Lätis väga mitmeid olulisi noorte kunstnike näitusi. Et siin on ma, ma usun, et oma roll on kindlasti Indrekul ka siin nende suhete hoidmisel. Et see on nii-öelda nagu Vana-Liivimaa taastamine, et mis siis on, keskus, on keskkonds, Tallinn, või on keskus Riia. No ja lisaks Tanel Randervjuu tegi ka ta näitas oma seda nagu Borders fotoseeriat. Jah, Riias selle kultuuripealinna kesksel näitusel nii-öelda nurgamajas KGB majas. Et mingis mõttes tundub, et noh, meil on peas nagu üks unistus, et see Baltos kandja regioon, kus me tahame juurte pidi kuuluda, aga kui vaadata nagu reaalseid kontakte kasvõi näiteks kunsti valdkonnas, mis on suhteliselt kitsas eluvaldkond, aga aga kui vaadata, et kes kellega koostööd teeb, et siis Tänavusel lõppeval aastal vist Eesti Läti liin on nagu väga aktiivne võrreldes näiteks Eesti-Soome liiniga, et mul ei tulegi ette, kas ma vaat see pilvi Sakala näitas, et see on nagu näide, aga, aga kas oli veel midagi mul nagu hoobiga ei tule? Meelde jäi mul ka sellist noh, ütleme riikide põhista, kus sa tunneksid väga tugevalt sellist riiklikku identiteeti, ei tule hetkel pähe. Aga läheksite edasi, et jõuda, kata rohkem teemasid, siis me võiksime rääkida ka kiirelt institutsioonidest. Ma tegin ise väikse kokkuvõtte, mis jälle kunstiministeeriumi foonil hakkas silma, et esimene asi on see, et Eesti kunstiakadeemia kolibki sokivabrikusse, et vaieldi, mis vaieldi, näed nüüd kolibki, isegi projekt on olemas. Siis Tallinnas toimus selline galerii pindu, tuli juurde, et EKKM-i juurde tehti hispaag nimeline galerii, EKA galerii avati kunstihoone juures. Samas Tallinna linnavalitsus tabele EKKM-i krundi õhu kinni panna, et teiselt poolt justkui nagu võetakse ära tus Y galerii ei oma sellist traditsioonilisest pinnast, kujutage tänava keldris ilma nüüd ka juba maha müüdud ülikooli poolt ja tegutseb ajutisel pinnal ülikooli kirikus. Piret Karro juba viitas Voronina galeriile, milles siis Raul Orežkin avas seal Peipsi ääres sibulatee ääres, kus oli suvel Kiwa kureeritud punginäitus. Trosseke juba viitas sellele, et kaasaegse kunsti Eesti keskus on aktiivselt näitasid kureerinud seesama Tõnis Saadoja näitus, aga ka Pireti poolt mainitud arheoloogiafestival, mis oli Tartu kunstimuuseumis ja Rebecca Põldsami feeling kriisi Eesti kaasaegse kunstimuuseumis. Aitäh, Tiiu ja kunstihoone sai uue juhataja Taaniel Raudsepp, et noh, et sellist liikumist on olnud päris palju, kas, kas kunstiministeerium jättis sellest liikumisest midagi ka kuidagi käsitlemata või kas? Mul tuleb veel meelde, et Tartu kunstimuuseum avas oma poe lastel mis oli siis ütlesid, et suurim kunsti poodlemine Eestis ja siis Tartus hakkaski tegutsema aparaaditehas, mis ootab kunstnikke oma ruumidesse, näitasid tegema nii, et üks näituse pindendartes juures Ja üks väga oluline, noh ütleme stuudio ateljeepind on selle aparaaditehase nagu olemas, et seal sinna kolis väga palju kunstnikke, suured robikonnaga sisse, täpselt ei tea, kas seal elu juba käibe Nad pidid väiksem seal, nii et see töötab. Tiiu, kas sulle tundub, et ma unustasin seal institutsionaalsete liikumiste raames midagi mainimata, endiselt tegutsevad Tartu kunstimuuseumi, Eesti Kunstimuuseum ja need tegutsevad endiselt, aga mind nagu pigem huvitas keset, kas. No ilmselt ka see, et see nüüd ei puuduta seda aastat, sa hakkab puudutama Tallinna kunstihoone, et järgmisel aastal juhi vahel Ja Taaniel Raudsepp Estonia juhatajaks. Siin on nüüd nii palju asju välja hõigatud, et noh, see on jälle see efekt, et kui on aega vähe, siis saab ju ainult loetleda. Et aga äkki suhteliselt vabalt välja noppida midagi, mis, mis sul hakkas rohkem silma või mille kohta sa tahaksid öelda midagi head või halba. Noh, tegelikult millest ilmselt peaks rääkima, et minu meelest oli see selles mõttes tore aastajat, et kõik sellised kesksed institutsioonid tähistasid ümmargusi numbreid. Et just äsja on avatud kumu kunstimuuseumis suur selline ajaloo näitus Eesti kunstiakadeemia 100. juubeli puhul, et noh, see kõik paneb nagu mõtlema, et see on Eesti vanim selline suurem avalik-õiguslik kunstialane ülikool ja, ja ta on ainult 100 aastat. Et noh, Oxfordi ka ei anna ikka võrrelda, aga nagu teistpidi sa mõtled, et noh, et Eesti riik ongi noor. Ja siis nagu järjest on läinud edasi, et Eesti kunstiakadeemia 100 aastat Eesti Kunstimuuseum tähistas aasta lõpus 90 viiendat aastat jälle ümmargune number ja Tallinna kunstihoone tähistas kaheksakümnendat aastat. Et uus juhataja Taaniel Raudsepp läks, siis tal on hea nagu arvepidamist pidada. Et kaua ta vastu peab selle institutsiooni sees, mis juubeliks ta? Ta ütleb, et aitab, mina enam ei jaksa. Et noh, need on sellised nagu ümmargused tähtpäeva numbrit ja, ja need on ka tegelikult selle visandatud nagu kaardi peale tegelikult nagu need kesksed institutsioonid ka edasi. Et siin on nagu oluline meeles pidada, et kui kusagil tuleb mingisugune näituse pindi juurde, siis ega mängureegleid üldiselt kunstiväljal sellest väga kiiresti ei muutu. Mis on hästi tore, mis sa mainisid, et EKA galerii uuesti avab uksed, et see on tõesti tore asi, sest mulle tundub, et kui nüüd, kui kunstiakadeemia on juba aastaid olnud üüripindade peal ja, ja ta on sinna sokivabrikusse kolimas, see on tegelikult ju möödunudaastane uudis, aga noh, ütleme siis niimoodi, et see aasta kogu kunstiväli on nagu seedinud seda teadmist. Nüüd kolitakse sokivabrikusse. Aga et mis siis toimus, kui mindi üüripindadele, et taheti seda Tartu maantee vanas ajaloolises majas toimunud sellist galeriipinda, mis oli nagu tegelikult läbikäigu hoov, Viseni fuajeed? Tõi mõjunudki, päris galerii on, aga ta on niivõrd niivõrd-kuivõrd, toimis hindamised, seal toimusid pilte, näidata saia ja kõik olid nagu rahule nüüd üüripindadel üle minnes üritada sedasama lahendust nagu üks-ühele kopeerida. Ja tegelikult vist kui Gregor Tauli kuulata, siis ikka väga hästi noh, see asi käima ei läinud, et ikkagi hoone arhitektuur ikkagi mõjutab hästi palju selliseid protsesse, ma kujutan ette, et selles mõttes on tore, et nüüd EKA galerii, mis nagu noh, on on töötanud ja nagu ei ole, tulevad ka selles mõttes, et inimesed, kes on seda nagu vedanud, et ei ole olnud rahul, et see siis nüüd loodetavasti hakkab uuesti tööle. Sest asukoht on ju super. Tallinna kunstihoone sisehoovis lähed hoovi sisse ja seal on siis nagu see suur keldripind, et see täitsa mõjukalerina mitte ei mõju nagu sellise läbikäigu huvina. Et selles mõttes on nagu tore. Aga noh, et tegelikult ei tulnud midagi juurde, vaid lihtsalt taastati mingi mingi vana asi, mis, mis on olemas olnud ja inimeste nagu kultuurimälus eksisteerinud. Nüüd, mis puudutab EKKM-i, siis see on kahtlemata üks aasta selliseid negatiivseid uudiseid, et niimoodi kunstiinimestele jälle taaskord Pähe aastati. Noh, ma loodan, loodan väga, et seal tuleb lõpuks mingi mõistlik lahendus, et näiteks et saab ikkagi seda, seda olemasolevat krunti, kas siis ikkagi nagu edasi arendada või, või siis pakutakse linna poolt äkki siis seal kultuurikatlas välja arendatavas kultuurikatlas mõni suurem saal, et noh, et ma ei tea neid tagamaid, aga aga ma ütlen küll ausalt, et välja paistab see ikkagi suhteliselt halvasti ja sellise nagu pähe astumisena. Sest kui meenutada seda aega, kui EKKM asutati, siis siis noh, põhimõtteliselt võib kokkuvõttes öelda nagu EKKM-i karistatakse selle eest, et nad on nagu ise käised üles käärinud. Sest tuletame meeldekultuuriga laev projektist on räägitud aastaid ja räägiti ja räägiti ja valiti asukoht ja hakati seal ehitama ja, ja tehti ja tehti ja räägiti loomemajandusest ja klastritest ja kõigest muust toredast heast. Aga tõde on ju see, et tegelikult seal siiamaani on tegevust üpris vähe sellist sisulist tegevust sees ja suurem osa kultuurikatlast on üks suur ehitusplats. Ja RKM lihtsalt ju 2006 2007, millal see asutamisprotsess aset leidis, et nad ei hakanud lihtsalt ära ootama, vaid nad ütlesid, et oi, et siin kõrval see kontorihoone, mis on estakaad pühendatud kultuurikatlaga, et teeme siis sellesama projekti raames vuntsime ise üles, et et teeme ise ka midagi ja nüüd tagasivaates tuleb ju tõdeda üht üsnagi objektiivselt niimoodi paistab välja, et nad on nagu väga hästi saanud ka. Et me kõik kunstivälja räägime hästi palju EKKM-is toimuvatest näitustest. EKKM-il on iga-aastane Köler Prize'i formaat, mis tõmbab hästi palju tähelepanu noorele kunstina ja see kõik nagu toimib, et kõige selle valguses on küll nagu natukene kurb, et nüüd öeldakse, et pange oma pisikene pood kinni. Ma loodan, et seal ikka tuleb mingi nagu mõistlik lahendus ja nagu tunnustatakse seda tööd, mida inimesed on teinud suuresti ikkagi nagu vabatahtlikus korras. Vaino. Jah, selles mõttes, et ma pean su andres nõus olema, et, et ka mina väga rõõmustasin, et hispaagia, EKA ja isegi Elin kardi käest suisa küsisin, et, et noh, et kas meil on nüüd üldse rõhuruumi kuue galeriipinna jaoks, miks kunstihoone otsustas uuesti ühe pinnagaleriiks pöörata. Aga, aga kui vaadata seda fooni, et EKKM ähvardatakse kinni panna Y galerii Tartu tehti kodutuks selle foonil tegelikult aga et ei ole midagi rõõmustada, et noh, et tuli küll juurtega ära võeti ka. Ja ilmselt on siin nagu oluline see, et tuleb osata eristada selliseid asju, mis on ennast tõestanud, tuleb neid osata eristada nendest asjadest, mis on nagu esile kerkivad ja mis peavad ennast tõestama, et minu meelest EKKM-i puhul on tehtud linnavalitsuses põhimõtteline viga, et nad on vaadanud, et ah, see on mingi väike asi või mingi mingisugune nishivärk, ühesõnaga, et noh, et sellest ei tõuse, suur kära. Aga, aga sellest tõusis suur kära ja ilmselt see on ka põhjendatud, sellepärast et noh, niimoodi ei ole ikkagi tegelikult ilusat. Kui sa ütled, et omaniku positsioonilt ja Tallinna linn seda kinnistut omab, et okei, me tegelikult ei taha teid siia, siis võiksime välja pakkuda mingi kompromissi, näitab, näete, meil on siin suured saalid kultuurikatlas, et äkki teete siia maa muuseumi või noh, mingi mingi kompromiss võiks ju olla, et selles mõttes on, on see nagu aasta negatiivsem uudis. Aga tulles siit sellise järgmise teema juurde, et, et ikka jõuaks rohkem niimoodi saates, kata tuleksid järgmise teema juurde, et milleks ma olen siia plaani kirjutanud trükised siis mulle endale trükiste seisukohalt, et vot kui näituseid saime siin pikalt rääkida ja oligi, millest rääkida, ei ole põhjust rääkida, selliseid institutsionaalseid uudised oli, oli võrdlemisi palju, et siis mulle tundus, trükiste seisukohalt oli, oli see aasta pigem selline raugema aasta või mulle mulle väga midagi sellist teravat silma ka, ma väga ootasin Raul Meele kataloogi ja meile näitust, aga minu jaoks see nii-öelda standard tuli seotud Tõnis Vindi näitusekataloogiga. Ja ma selles liinis natuke pettusin. Näiteks kõige olulisem asi, mis mulle silma hakkas, oli see KiVa asutas ja esitles oma paranoia nimelist kirjastust, aga, aga seal mõtiskleda minu jaoks on kirjastus on palju olulisem kui need ma arvan vist enam-vähem kümmekond, kui mitte rohkem raamatut, mis ta on suutnud selle aasta jooksul kirjastada. Nendest rahutustest olulisem on see kirjastus iseeneses kui selline nähtus ja sellised olulisemad raamatud on minu jaoks ilmunud hoopis väljaspool sellist otsest kunsti välja, et Anti Saare tõlkes ilmus childe lüüsi Feliks Katari, mis on filosoofia? Noh, ma arvan, et anti püstitas endale selleks nagu eluaegse monumendi, ta võib minna rahus puhkama, anname rabelema ja ministeeriumi saates siin oli tuga subkultuuride kogumikust, et kui selline Tallinna Ülikooli kirjastus oli sama aktiivne kui kõik eelmised aastad suutis mitu vägevat asja välja anda. Aga nüüd võib-olla selle küsimuse või vastuse järje annaksin Piret Carole, et mis tõkised sul silma hakkasid, sellepärast et ka sina olid üks nendest, kes eelmine aasta trükisega välja tuli. Sellises Semjon salongi ettekannete kogumik, millest siin ministeeriumis oli ka juttu oma trükise toimetamise kokkupanemise väljaandmise kõrvalt oli sul aega ka teiste asjadele otsa vaadata. Jäi sul midagi kunstilektuurist silma? Ja ma ei hakka siin seda nalja tegema, et no minu meelest see trükkisikalise oligi see kõige parem. Aga kui ma lihtsalt näituse kataloog vaatan, siis mulle meeldisid need, mis andsid näitusele mingisugust sisulist tausta juurde. Näiteks sama arheolooge festivalil ei olnud küll otseselt katalooge, nad andsid koos näitusega välja trükise storis. Liining Houss vist oli selle nimi, kus olid sees väga lühikesed esseed, Tanel, tanderilt seigelda mõnelt teiselt kunstnikult mis oli väga huvitav ja teine kataloog, oli fiiling Guysi näituse kataloog, kus olid samamoodi sees tausta loovad ja küsimusi tekitavad esseed mis minu meelest isegi kontseptuaalse terviklikum ja huvitavam oli see trükis kui näitus võib-olla ise. Ja nüüd sünnieelselt võin rääkida artist kukku nudi kataloogist mille hindamiseks ma ise ei ole adekvaatne, sest ma koostasin selle, aga aga minu meelest on see festival hästi silma paistnud oma kataloogi traditsiooniga. Et lisaks festivalil tuleb iga kord välja ühtse kujunduse ja sisuliste lahendustega väga sisukas. Trügis mis kommenteerib festivali tausta ja üldist kunsti olukorda. Päris hästi. Artist kukkunuti tandronistera toimunud selle saate toimumise ajal. Ma tahtsin vahele öelda seda, et kummaline on see, et kui mõelda nagu märksõna peale trükised ja ja mõelda, et tegelikult kõikidel olulistel asjalikel näitud, kuidas teil on, kas sellega kaasneb kogumik või kataloog, siis noh, tegelikult see nimekiri tuleks ikkagi hästi pikk. Et näiteks kunstaja juures on uudistrükiste rubriik ja meil näiteks viimane aastanumber läks need trükiniimoodi. Et kõige suurema produktsiooniga kirjastus väike kirjastus, lugemik tegelikult ei saanudki esindatud, siis me otsustasime, et me lükkame täie rauaga kõik need asjad järgmise numbri uudist, trükiste rubriiki edasi. Noh, lihtsalt meil ei ole võimalik eraldada seal 10 lehekülge kõikidele nendele uudis trükistele, mis sel aastal on ilmunud. Et selles mõttes on toimunud ka Eesti kunstiväljal ikkagi päris suur risk, et me isegi ei pea mõtlema 15 aastat tagasi piisab, kui mõelda, ütleme 10 aastat tagasi, kui, kui see oli ikkagi nagu noh, see nagu kõva sõna ütlesid, et grupinäituse ja mingi kataloogike on ka juures, et tänapäeval on see pigem norm. Kui ma mõtlesin märksõnapõhiselt, et 2014, et kas nagu midagi nii-öelda jooksvast kunstielust kerkis esile, siis siis üks asi, mis mulle paistis silma. Et on selline nagu maalikunstnik aktiivsus, et neid on nagu igas põlvkonnas, kes on nagu hästi aktiivsed, et maal nagu tuleb nagu jõuliselt praktikani tagasi ja kõikidel nendel kunstnikele näitustel on ka väga vinget kataloogi. Et noh, selles mõttes on nagu mängureeglid muutunud, et kui sa teed suurt näitust, siis enam ei piisa, käinud sellest näitusest sellest lava ülesehitamises, sellest nagu vinges kunstnikupositsioonist. Et siia juurde tuleb juba see, nagu see intellektuaalne tellis ka nagu produtseerida tegelikult, et mis see siis tegelikult on, mida sa teed? Näiteks kui, kui maalikunstis rääkida, Konrad Mäe maalipreemia sai Merike Estna, kellel oli, mul läks tegelikult mingil hetkel isegi järg sassi, et seal oli see dialoog värviliste piltidega, siis oli mingi mustriraamat, oli, kus olid need värvimustrid sees ja siis oli veel mingi trükis, mille nagu näitusel sai kaasa võtta ja mida sai nagu paralleelselt lugeda, et sa vaatad, eks ole, seinu ja põrandaid ja siis loed. Et noh, lihtne näide, et üks näit, eks ole, aga, aga trükiseid meeletult. Tõnis Saadoja puhul samuti kaasnes sellega ajalehes, et üleriigiliselt laiema levikuga pabermeediaväljaandes Postimehes, et see oli noh, oli ka kaasas, et sa alati saad nagu midagi lugeda. Võtame siis noorte maalijate näituse ka, eks ole, Tallinna kunstihoones see Becketti tsitaadiga võimatu minna kindlasti minna, et, et ka sellel näitusel on, on juures katalooge, et see nagu näitab seda, et see uus Norman on kindlasti see, et tuleb endast nagu jätta jälg ka nii-öelda artikuleeritud formaadis, et enam ei piisa ainult nagu kunsti tegemisest tuleb nagu mõtestada ise läbi ja mitte jääda lootma selle peale, et äkki kriitikut kirjuta, et mis see kõik tähendab, et, et see on selles mõttes nagu hästi positiivne see mulle nagu väga meeldib. Ja nüüd avaldadel EKKM uue materjali betoonkarbis, mille saab ajaloo huvides maha matta ja siis kunagi kunstiarheoloogid saavad, ei oska öelda. EKA kunstitudengid tegid sellise nagu praktika formaati ja võib-olla tegelikult isegi Indrekule ei meeldinud Raul Meele näituse kataloog, ma ei tea mulle isiklikult ta küll väga meeldis, et see on kindlasti nagu nüanssi küsimus, et kellele meeldib tunnis ringi kataloog rohkem kui Raul Meele katavaga jällegi nagu Raul Meelenäitusele üks üks kihtimaid näituseid selle nii-öelda ajaloo poole peal, et aga, aga ma jäin nagu mõtlema, et võib-olla tänavuse aasta üks olulisemaid trükiseid äkki ei olegi üldse Eestis tehtud, et äkki on see hoopis Londoni kirjastuse Thomson Hatson kirjastatud, et raamat, selline promo raamat 100 tuleviku kunstniku vist oli see pealkiri, Hanrud artist või midagi sellist, et vist maaliatest jah, et, et seal on sees eesti kunstniku Kaido Ole töönäitajad, et arvestades, mis on teenson Hatsoni tavaliselt tiraažid ja kuivõrd Pop kirjastusse globaalses skaalas on, siis noh, ma püstitan hüpoteesi praegu käigu pealt, et võib-olla see on isegi kõige olulisem tänavuse aasta trükis ja siis kõik tulevad need Need tublid saavutused, mis, mis eestlased siin Eestis on teinud, et aga jah, see, see on küll nagu hästi tore ja mulle see näitusekülastaja on, kohutavalt meeldib, kui ma saan nagu midagi lehitseda ja lugeda ja noh, et ma ei pea nagu jääma lootma ainult selle peale, et ma lähen näitusesaali sisse, siis kas ma nagu mõistatan ärasele või mõistad, et ma võin ka tegelikult käia ringi, saada mingisuguse aistingu või, või mingi tunde kätte ja tegelikult nagu kataloogist pärast lugeda, mis see tegelikult on, et kui mul on tõesti näiteks väga pahapäevaga, see on nagu väga kihvt, et see trükiste kaasamine näitustele Mulle tundub natuke sümptomaatiline nende maalikunstnike kontekstis, et nad nii-öelda noh, ühesõnaga ise kirjutavad selle kataloogi sisu. Aga ma siit oleks hästi kiiresti Tiiule rasana. Tiiu, kas meil ei ajaloorubriigis ka näiteks äkki midagi väga silma vahele või oskad seda lisada? Tahtsingi lisada just seda, et üheksakümnendatel aastatel, tehes näitusi, kui ei saanud iga kord kataloogi, siis tundus, et see näitus on selline nagu kaduv väärtus või et sa teed näituse ära ja jälge järgi, et tänapäeval minu arvates ka see on täielik boonuspunkte, et selle puhul tuleb välja, on et ma siin meenutasin kiirelt selliseid ajaloolise koha pealt, et siis ma võin öelda, et siin on ka selliseid isikatalooge, noh Raul Meel juba nimetati, see on nüüd lähiminevikust, aga varasemast ütleme leppamist ka ja siis Nikolai koormašov, mis mulle väga meeldis, mis jääb sinna kuhugi aastavahetuse piiri peale vist. Nende puhul mulle meeldib, kui nad on erakordselt ülevaatlikud, sellepärast et suurepärane on, kui sul on võtta kirjalik allikmaterjal, kui sa hakkad mingi asjaga tegelema ja et kui see allikmaterjal on väga põhjalik, et mina hindan väga seda Kunstiakadeemia 100. juubelinäitusenäitus ja tellisin ka, et jah, et see on tegelikult noh, see ongi nagu uus norm, et see on tegelikult hästi vinge ja mina näen siin nagu sellist positiivset tulevikku tegelikult ka kunstikriitikale kui distsipliinile, et mulle tundub, et viimaks ometi on, on elu nii palju edasi arenenud, et kriitik saabki tegeleda oma tööga ehk siis interpreteerimisel ja sellepärast, et et mulle tundub, et kui me jällegi nagu vaatame ajas tagasi, siis on kunstikriitikul on hästi palju olnud ajalooliselt Eestis sellist populariseerija ja ja nagu advokaadi rolli sisuliselt räägib alati kunstniku sõnadega ja ta tegelikult ei annagi seda interpretatsiooni, et ta lihtsalt edastab selle info sellepärast et sul ei ole kataloogi, sul, neid pressiteated, ma ei tea, printer katki, eks ole. Näitusesaalis ei saa, et alati on kusagil lihtsalt minevikust nagu leida mingisuguseid asju, mis ei tööta päris, et mulle tundub, et et tänapäeval on kunstiväli ikkagi nii, nii palju siin Eestis professialenseerunud, et et on teatavad asjad, mis on nagu mazda, eks ole, mis on nagu kindlasti peavad olema olemas, et et nüüd viimaks ometi saab ka nagu kriitik tegelikult teha oma tööd ehk siis interpreteerida. No mulle tundub, et see on tore, aitäh selle väga positiivse tuleviku välja, vaata et sul on raske, mul hakkas kohe kergem. Nüüd hästi kiiresti, kallid kolleegid, kunstiministeerium traditsiooniliselt lõppema, vot sellise näituse soovitusega, et ma palusin teil, kallid saatekülalised saatusekaaslased mõelda, mis võiks olla nüüd selle aasta lõpu viimase kunstiministeeriumi kiire näitusekülastuse soovitus Tiiu. Mina soovitaks tartlasi Tallinnas, see on Liisa Kaljula, varasema Tartu kunstimuuseumi inimese näitus, kumus Ülo Sooster ja Tartu sõbrad. Andrus. Mina soovitaksin kunstiakadeemia ajaloonäitust, et minge inimesed kohale, vaadake paljude nimesid ära tunnetaja paljude oma Eesti kultuurilugu. Kas ei olnud kodus nii, et saate ühe korraga kaks kärbest maha lüüa? Piret. Jah, mina mõtlesin täpselt samamoodi Ülo Soosteri näituse välja, et seda tasub kindlasti vaatama minna ja KUMUs pidi midagi veel olema, kuskil siin on viis korrust. Mina omalt poolt soovitaksin kõigil tulla hoopis Tartusse. Tartu kunstimuuseumis on Tiiu Talvistu kureeritud Malle Leisi suurepärane ülevaade läbi kahe korruse. Kunstimuuseumil ei ole nii palju korruseid kui KuMul. Aga suur aitäh teile, kallid saatekülalised ja suur aitäh teile, kallid kuulajad, te kuulasite saadet Kunstiministeerium, mina olin saatejuht Indrek Grigor. Saates olid külas Tartu kunstimuuseumi kuraator Tiiu Talvistu, kunsti peatoimetaja Andres Drozek ja Müürilehe kunstitoimetaja Piret Karro. Kuulmiseni.