Tervist head klassikaraadio kuulajad. Mina olen toimetaja nelemasteinfeld ja käes on järg teha selle aasta teine helikaja kui võttesaade sässiste folgist me juba rääkisime. Ooperisaade on tulekul ja tänases saates räägime meie muusikaelu teemal üldisemalt. Kuidas läheb nüüdismuusikal, kuidas läheb Eesti esiettekannetel, millised on meie saalide seisukorrad, mida pakub muusikakriitika ja millised on veel meie kontserdielu mured ja rõõmud? Ja selle üle on saatesse arutama tulnud Igor Karsnek, Tiina Mattiisen, Iierremmel ja saale kareda. Meil on olnud päris uhke, muusikaastab mitmeid erilisi asju. Grammi aasta laulupeo aasta. Jüri Reinvere ooper beer, künt esietendus Norra rahvusooperis ilmus mitu plaati Helena Tulve, Erkki-Sven Tüüri loomingut andis välja Ižemm. Ja muidugi Arvo Pärt pälvis siis esimese eestlasena jaapani kunstide auhinna preemium. Imperiale ja pianistide rõõmuks saabus Estonia saaliga uus klaver. Kuidas teie iseloomustaksite lühidalt seda aastat, et mis võiks olla sellest kõige meeldejäävam? Iga aasta lõpus või aasta alguses öeldakse, et see aasta oli eriline. Aga igal aastal ei tule Estonia kontserdisaalis dirigeerinud subi meda Iisraeli sümboonikutega ja see on kahtlemata sündmus omaette. Juhtunud on kindlasti palju, näiteks Rami oli juubeliaasta rangesse juba kolmandat hooaega. Nik küla dirigeerimisel on vallutamas nüüdismuusikat ka RAMi jaoks suhteliselt vähe käidud. Teid, see on juba omaette nähtus omaette protsessi, eriti pidades silmas kevadist RAMi kontserti nüüdismuusikas, metodisti kirikus, aga annaksin siin jutujärje üle. Muusikaelu ongi läinud nagu mitmekülgsemaks ja mitmetahulisem maks, näiteks mulle tundub, et sel aastal sai nüüdismuusika suuremat kõlapinda ja mitte ainult sellepärast, et eesti muusika päevad olid seekord nagu eriti uhked, kuna oli valitud suurvormi teema, mis tõi suured kollektiivid suurde saali ja võib-olla ka rohkem kuulajaid. Aga ka meie mitmed nüüdismuusika ansamblid on läinud väga aktiivseks ja nende kõlapind on kasvanud mitte ainult Eestis, vaid ka väljaspool ja võib olla ka see püüa ehitada sildu ja pääseda rohkem välja, kui pidada silmas eesti muusika arengukeskuse Shukesi katseid, mis võib-olla kõiges ei ole õnnestunud ja ei ole väga kiireid tulemusi andnud, aga vähemalt on püüeldud kontaktide loomise poole ja ja loodetavasti ka arenevad edasi või siis võtame nüüd filharmoonia kammerkoori ja Tallinna kammerorkestri USAs käimise ja, ja võib-olla ka need hiljutised Jaapani ja Hiina suuremad tuurid, et eks näis, ma ei tea. Võib-olla siit tuleb uus võimalus, et omal ajal ju olid nõukogude maa avarused. Meie intervjurjettidele suurte tuuride ja esinemisvõimalustega, et praegu Venemaal vist ainult Tanel Joamets suudab oma paar-kolm tuuri aastast teha. Et Hiina auditoorium on vähemalt niisama kirev, aga ilmselt ka võimalusterohke, et Eesti muusikamaastik lihtsalt ei mahuta kõike seda, mis meil on. Minu enda kogemus on lihtsalt see, et kontsert on kohutavalt palju. No iga aasta seda ülevaadet tehes enamasti leitakse, et tohutult hea aasta oli väga põnev, väga palju säravat, aga palju huvitavat mõne korra siin olnuna, tegelikult kui ma nüüd tagasi vaatan, siiski tundub, et see aasta oligi tegelikult säravam veel kui nii mõnigi teine ja oli huvitavam ka siis mulle tundub, et see meie muusikaelu kvaliteet on justkui paremaks läinud, kvantiteet on nagunii meeletult Su ja kohutavalt kahju on, kui ei saa minna nii paljudelgi olulistele headele kontsertidele ja noh, ma arvan, et ma esindan siin paljusid inimesi, ka muusikat lõpukes ei saa, aga samas mul ei ole ka mingisugust lahendust pakkuda teemani vähem või teeme õhemalt või see ei tundu absoluutselt parema lahendusena, aga kontserdite kvaliteet on nagu läinud paremaks, et kuidagi see viimistluse oste sisukus aaste. Kui neile põhipunktidele veel midagi lisada, mis siin kolleegid on juba välja toonud, me elame niisuguses ülemaailmses suureneva kommertsialiseerumise ühiskonnas ja muusikud ja heliloojad, kes suudavad vaimset vastupanu osutada nendele analiseerimise protsessidele tänu oma loomingule need tegelikult kannavad väga olulist tõrvikut ühiskonnas edasi. Ja eesti nüüdismuusika-aasta on olnud tõesti vapustavalt huvid. Eesti muusika päevade esiettekanded üks päev teise järel huvitavam ja inspireeriv on kui teine. Meil on niivõrd eripalgelised ja, ja tugevad nüüdismuusikat esitavad ansamblid ja Ansambel U üks sari annab ju niisugust motot, et 10 aastat vastupanu mis ka jällegi seda aspekti väga hästi toob esile, et meie vaimne potentsiaal ja meie muusikalise mõtlemise ja esitamise rikkus on meie rahva üks suurimaid varandusi, ütleksin. Ja samas, kui nagu välises maailmas lähevad mingid protsessist järjest pitsitavamaks on suur rõõm, et muusikud, heliloojad suudavad säilitada seda samuti minemise dimensiooni ja lisaksin ansambel uure loomulikult üksuse stock, hauseni, erakordsed interpretatsioonis siis sel aastal oli eriline see, et Age Juurikas initsiatiivil koos siis tema koostatud ansambliga kanti ette kriseenborteks rahaliselt keeruline prantsuse spektraalmuusikateos tõesti nagu jällegi verstapost. Samas teeb näiteks rõõmu ka see, et muusika ja sõnakunsti see ühendamise ja sünteesimisel ja ühisosa leidmise teel sammub edasi niisugune sari nagu Heli ja keel. Ühesõnaga see mitmekesisus, mis on nüüdismuusikas, on niivõrd rõõmustav ja annab inimestele palju hingejõudu. Me oleme hästi palju kiitnud ja enamasti, kui me kiitma hakkame, me jääme selle juurde, et me nägime Arvo Pärdist, mis on muidugi Meie tohutu rikkus ja kellest võiks rääkida päevast päeva või Erkki-Sven tüürist või Tõnu Kaljuste eest, aga tegelikult see, mida ma tahaks toonitada Need, on ikka väga palju selliseid säravaid muusikuid, heliloojaid kui intervjueerija, kellest me nii palju ei räägi ja kelle osa mitte ainult meie siinsel Eesti muusikaelus on väga suur, et kui me räägime siin näiteks nüüdismuusikaansambleid, et näiteks kui kõnelda Tarmo Johannese osast kõigi nende ansamblite valguses tema uuenduslikest katset, sest musitseerimisest kõige uuemast muusikast, kuni nad on jõudnud ka katsetustega vanamuusika uutmoodi interpreteerimise nigga kontserti vormide osas, ütleme osalus, kontserdid ja lamamiskontserdid. Inimene tunneb kirglikku huvi selle vastu, mis tänapäeva muusikas toimub, kuidas seda inimestele lähemale tuua ja kogu aeg on nagu peetud näidata seda, et meil on hästi palju häid Eli poja endaga Eesti intervõi, et on suhteliselt konservatiivne ja tahan mängida Beethoveni sonaat, mina ise kuulan hea meelega Beethoveni sonaat. Jaa, sonaatide õhtu on üks väga ilus kontserdivorm ja pole tarvis seal küünalt süüdata või mingisuguseid slaide näidata. Praegu vääriks esiletõstmist just need interpreedid, kes püüavad seda pill ja avardada. Ja täpselt niisamuti, Leho Karin, suurepärane tšellist ja, ja me oleme teadnud, et ta on Tallinna kammerorkestri üks selliseid alustugesid. Tema on nagu selle taga, et meie muusikamaastikule on ilmunud nüüd üksus ansambli niivõrd jõuliselt, niivõrd huvitavalt ja saale, nimetasin seda stock house nii kaua, see oli intervetatsiooniliselt lavastuslikult lihtsalt fantastiline elamus. Meil on tõesti palju häid muusikuid, keda igal võimalusel tuleks kiita ja tunnustada. Ma tahaks omalt poolt esile tõsta Eesti Interpreetide Liidu kontserte ja interpreetide liidu tegevust. See on ka üks väga oluline valdkond ja samas Eesti interpreetide kontserttegevust korraldada ei ole tegelikult lihtne. Meil on väga palju häid, hindab, et kes kõik vääriksid ja vajaksid kontserdivõimalusi. Kuna meie, Eesti on nii väike, siis neil kontserdivõimalusi ju ei saa olla lõpmatuseni valju. See on ikka päris pea, kuidas nad selliseid asju korraldavad. Kuidas üle Eesti on need esinemisvõimalused, kuidas nad reklaamivad. Mul on nagu hea meel, et eesti interpreedid selle organisatsiooni kaudu saavad endale väljundit. Ma olen mõelnud ka, et millest selline tihedus ja seinaannete rohkus ikkagi nii väikesel maal ja ideede uhkus mulle nagu tundub, et kuigi meie majanduslik olukord või selline ühiskondlik situatsioon ei ole ilmselt kerge, aga see vaimne ja kultuuriline pool on see võib-olla, mis meie riiki siis sellisena üleval hoiab? Sa ütlesid, et eesti interpreedi võib-olla selles mõttes on natukene olukord komplitseeritud, et Eesti on väike ja häid interpreet on nii palju. Aga, aga tegelikult meie interpreedid üha rohkem näevad ju piiri taha ja tähendab kuskilt maalt see, kas mingi riik või veel väiksem, see pole enam argument globaliseeruvas maailma, sellepärast et Island interpreedid, neil poleks praktilist kuskil mängida, eks ole. Piirduks ainult selle omasaarega, kui on olemas head interpreedid, kes meil kahtlemata on peaaegu et peaksid olema sama head muusikamänedžeri ja kontserdikorraldajad, agendid või organisatsioonid, et mitte ainult siia põhja, lõuna, ida ja Lääne-Eestisse ära mahutada vaid maailma laiemalt ja need võimalused olemas, sest interpetionaal meil olemas potentsiaal. Euroopa turg on väga täis ja meie mänedžeri idel viia kedagi maailma lavadele on ilmselt siiski üsna raske. Ma olen kuulnud mingisuguseid ideid, et järsku peaks püüdma selle poole, et mingi väga tuntud sissetöötanud mänedžer ment avaks Eestis oma harukontori, näiteks, et kui see tõesti oleks mõeldav, siis sellel ideel minu meelest oleks jumet. Praktika siiski näitab, et see läbilöömine on väga raske. Selles niisuguses keerulises globaliseeruvas maailmas, mida on nimetatud ka vahel läbi, põnevaks säraküünlaühiskonnaks on, on tegelikult muusikutel see valik, et kas nad panustavad karjäärile ja säravale enese promomisele või nende esimene valik on ikkagi teha hingestatud sügavuti vaimset kunsti ja see eesti potentsiaalse vaimne potentsiaal, mis muusikutes heliloojatest, see on fantastiline, täiesti omaette fenomen. Ja Austria uus muusika on loomulikult väga rikkalik ja väga palju toimub, aga noh, olles aastaid näiteks viin moderni külastanud, siis seal ei ole nii huvitavat rikkust nagu vaimses plaanis, et seal on ka olnud tajuda mingit stagnatsiooni. Ja, ja selles mõttes, kui me leiaksime võimaluse seda oma muusikute ja uue muusika vaimset potentsiaali rohkem viia Euroopasse maailma, et see annab tegelikult inimestele seal niivõrd palju see vaimne intensiivsus, see Ühendus, nende ürgjuurtega, mis meil siin Eestis on, see on midagi, mida läänelikus tsiviliseeritud keskkonnas on palju vähem või isegi päris Harro. Nüüd ma tahtsin veel korraks tulla tagasi nende ansamblite juurde ja kindlasti tuleks nimetada Taavi Kerikmäe, kes sai ka kultuurgi. Ta oli aastapreemia, kes on ka äärmiselt mitmekülgne muusik. Et me vaatame ansamblit uusiss noh seal üldse selles mõttes hästi hämmastav ansambel, et nad on niivõrd hästi kokkumänginud ja 11 tajuvad ka b4 energeetilisel tasandil saangi nagu raske sõnastada, mis seal nende kontserditel toimub. Ansambli kontsert on kingitus minu jaoks, tõesti, see on vapustav. Ja kui rääkida veel interpreetide, siis kindlasti tuleb mainida Iris Oja, kes on meie uue muusika kõige võimsam, mitmekülgsem, intensiivsem hingestatum, lauljatar ja selles mõttes juurde, et Euroopas on turg täis, et jah, ühest küljest ta nii on, aga teisest küljest meil on pakkuda midagi, millel on hoopis teine dimensioon. Sellel oleks väga palju ja väga tänuliku kuulajaskonda. Et mingil hetkel teatud tühjad vormid enam püsti ei seisa ja sisu hakkab rohkem mõjule pääsema. Me jätkame vestlust Eesti muusika-aastast 2014, stuudios on saale kareda Piia Remmel, Tiina Mattiisen ja Igor Karsnek. Räägime nüüd võib-olla mõnest sündmusest, festivalist või nähtusest ka lähemalt me nüüd Eesti muusika päevad 35 aastaseks said sel aastal, meil oli ka rahvusvaheline festival klaver ja ka näiteks Pärnus toimuv muusikafestival, mis väga palju toob tegelikult keset suve ühte Eesti väikelinna kokku täiesti maailma kõrgtaset. Meil on palju selliseid silmapaistvad festivale ja nende puhul ka hämmastab see kõrge kvaliteet, kus nagu mina siis see aasta rohkem käisime, millega kokku puutusin ütelda see aastama põhjalikult. Külastasin Tallinn Music Week, ehkki see ju muidugi ei ole eelkõige mitteklassikalise muusikaüritus. No muidugi peab ütlema ka, et selle festivali korralduse kvaliteet on miga. Muidugi need on ülihästi korraldatud ja muidugi reklaami ja enese nähtavaks tegemise külg on seal ka fantastiline. Sealt ma sain selle aasta mõned väga suured muusikaelamused, millest ilmselt räägiti mõnes teises saates, aga ma siiski mainiksin ära, mis ei ole kuulumite klassika valdavaid vaid näiteks meie pärimusmuusikast, ma sain selliseid täiesti vapustavaid elamusi mari kalkun, Sandra Sillamaa ja Maarja nuut ja Silver Sepp ürgsed ehedad mõjuvad tugeva sõnumiga ja avaldavad muljet maailmas. Ja ma siis kuulasin seal ka meie siis mitte klassikalist muusikat või ma ei tea, sellejaoks nagu ikka ei ole õiget terminit. No ja siis muidugi festivalide osas endiselt on väga põnev Eesti muusika päevad. Ma leian, et see kõik, mis art teevad, leiutavad jälle mingisuguse uue nurga, leiavad kuidas seda festivali presenteerida, see on nagu ammendamatu ja inspireeriv muidugi festival, mis minu meelest on äärmiselt oluline ja mis areneb mühinal edasi Järvi festival Pärnus. Et seal on selline kvaliteet, Paavo Järvi, Neeme Järvi, Kristjan Järvi ja seega, kuidas direktor Kristjan Hallik on seda asja seal juhtinud ja suunanud, saame väga tore, liigub väga õiges suunas ja tee taga õiget asja. Ja mõjutab väga õigesti meie muusikaelu, samuti ka üks festival, mida ma olen nagu pikka aega jälginud, on festival klaver mulle väga armas, aga südamelähedane ma leian, et see klassikalise klaveriõhtu žanr on tegelikult romantiline ja kaunis kontserdivorm. Iseenesest sellega käivad kaasas ka mõningad probleemid, et näiteks kirjas muusika nüüd selles detsembrinumbris, Kai Taal käsitleb neid mõningaid probleeme. Et miks see kaunis kunst on nagunii suhteliselt vähese publiku külastatavus, aga no seal, ütleme selle konkreetse festivali puhul, kvaliteet on seal väga hea. Need interpreedid on väga healt, keda sinna kutsutakse, ma arvan, see vastus on kuskil mujal. Ma tahaks öelda, et sa väga kiitsid näiteks selle Tallinna muusikanädalakorraldust, et võib-olla kui oli klaverifestival, korraldati koolivahe. Ja sel ajal oli ka minu teada klaveriõpetajate mingid täienduskursused Tallinnas, et siis oli väga palju asjatundliku publiku kutt ja nad olid tõesti käisid kontserdilt kontserdile, et praegu on, nüüd on see kuidagi ära nihkunud ja see annab kohe ka tunta. Ja ma täpselt ei tea seda, peab kontrollima, kuidas nende piletihindadega on. Üks teema tahab nagu tõstatamist, ehkki võib-olla selle lahendamine on utoopia, aga kuna meil on tulemas muusika aastat järsku kuskilt keegi tegeleks sellega ja leiaks võibolla selle jaoks finantseeringud. Me elame tegelikult ju infoühiskonnas, kus oleks ehk võimalik kuidagi luua mingi ühine andmepank planeeritavate kontsertide jaoks, sest see on lihtsalt, et katastroof, kuidas samal ajal toimub niivõrd olulisi kontserte, kuhu tegelikult kriitikud peaksid jõuga, noh, rääkimata kuulajatest, eks ole, ja kasvõi seal klaverifestival oli stock hausele Dirk reisiettekanne. Ma tahtsin tegelikult mõlemal päeval stock-house'i kuulata, aga teisel päeval oli äge juurikakontsert ja ja ühesõnaga, kui nii tugevad ja olulised märgilise tähendusega sündmused on samal ajal, et see tegelikult tähendab loomulikult kohe publikut või nagu midagi soovida, siis paremat muusika, eruajalist korraldust. Lähimuusika ajalugu tunneb muidugi ka sellist jõukatsumist, et ma teen nimelt samal ajal kontserdi, kui keegi minu konkurentsis vaatame, kummale tuleb rohkem rahvast. Me räägime kogu aeg nagu Tallinnast ja nii see paraku ongi ja nimetas, et interpreetide liit kontserte ja, ja päriselt tihti on käima läinud minu meelest ka see Eesti kontserdisari muusikamaale. Praegu on näiteid, kus mingisuguses näiteks Moostes on klassikatähti kuulamas rohkem kui Tallinnas või vähemalt sama palju. Et minu meelest Toivo tuberik on vist päris head kontaktid loonud maakohtades ja kasutades seda telereklaami, ma ei mõtle mitte konkreetselt reklaami, vaid selle saatesarja näol näiteks nende klass ikka tähtede kontserdid lähevad tohutu menuga üle Eesti ja need noored interpreedid on saanud väga suure esinemiskogemuse. Jah, me sidusime ka oma klassikaraadio tuleb külla projekti nendesamade klassikatähtedega ja on tõesti rõõm vaadata, sa lähed, võib olla sellise paarisaja elanikuga külakesse, seal tulevad kontserdile on 30 40 ja osad neist ütlevad väga ilus pole mitte kunagi käinud varem klassikalise muusika kontserdil, aga nüüd ma panen oma lapse muusikakooli piimalöökpille või klarnetit bot saale, mainis siin seda infopanka, et ma hakkasin ka mõtlema, et mul on selle üle juba mõnda aega mõelnud. Meil on ju sellised portaalid, mõned, kuhu justkui igasugust infot jookseb, näiteks hiljuti käima ainult muusikaelu, mis teeb väga-väga suurepäraste aktiivselt tööd. Nüüd on mitmed portaalid, mis nagu jagavad selliseid muusikauudiseid, kõikvõimalikke erinevaid eesti omi ja maailmas toimuvaid muusika uudis, et me ise teeme seda ka ajakirja muusika poolt noh, mingil määral oma kodulehel. Aga see ei ole tegelikult kontserdielu infopank, et kas siis tegelikult on nii, et oleks teadusühe sellise keskse koha järgi, kuhu kõik see kontserdiinfo kokku jookseb? See ei peakski esialgu olema võib-olla avalik, pigem see peaks olema muusikaorganisatsioonide kollektiivide vaheline infopank. Absoluutselt, need on kaks ise asja, mõlemad on vajalikud. Ja tegelikult me ju liigume ikkagi ideaalis niisuguse parema koostöö poole konkureerimisel ei ole nagu siin väikses Eestis selles mõttes mõtet, et kes tahab, võib seda teha. Aga me kõik võidame sellest, kui meie muusikaelu on paremini organiseeritud ja, ja võib-olla olekski muusika aasta kontekstis vajalik see üles tõsta. Ja, aga teine asi, millest IIA rääkis seal täpselt samamoodi vajalik, et kõik, kes jälgivad muusikaelu väikseid ja suuremaid ansambleid ja erinevaid kontserdikontserdipakkujaid, on nii palju, ei pruugi jõuda nagu igaüheni, see, mis on väga oluline Ma ei taha intriigi siin punuda, aga mitu korda on läbi käinud ikkagi, et tulemas on muusika-aasta ja kui palju on raha selleks siis tuletame meelde, et terve selle aasta kontsert tegevuse jaoks või üritus tehakse on 140000 eurot. Ja sellel samal muusikanõukogu aastakoosolekul käis läbi, et ühe kontserdi korraldamine, Eesti laulu valimine läheb maksma umbkaudu kaks korda rohkem kui terve muusika-aasta programm. Et siin ei ole suurt midagi kommenteerida, see muusika aasta materjaalselt tähendab riigipoolse toe mõttes seda on kommenteeritud, et kõik need teemaaastad saavad ühepalju raha. See on pigem selline mainekujundusaastal lihtsalt sellele pöörata rohkem tähelepanu, aga mingeid, et võimalusi teha midagi suurt ja enneolematut. Materiaalses mõttes sellega ei kaasne. Aga me võib-olla peaksimegi siinkohal survet avaldama, sest selleks me siin olemegi, et valupunktidele rõhuda ja teadvustada neid asju, mis meie arvates kes muusikaelu jälgima ja sellega pidevalt oleme seotud, ei ole varas ja mis vajaksid tegelikult ümbermõtlemist, sest tegelikult kui on vaja, siis leitakse ka lisarahasid. Jah, Tõnu Kaljuste ütleski seal koosolekul ka, et võib-olla saaks ikka ühe nulli juurde panna, kui arvestada, kuivõrd lai on muusika ja kuivõrd oluline ta on meie ühiskonnaelus, aga selle peale vastati, et see on igal teema aastal üks summa ette nähtud ja et siin ei ole midagi diskuteerida. No siin oleks tegelikult ka hirmus põnts, kui tuleb muusika aasta kirjutatakse üks null juurde ja siis tuleb aastanumber 2016 ja siis see null võetakse ära, et noh, see oleks veel hullem kukkumine. Muusika-aasta iseärasus võikski olla see, et lisaks sellele, mis niikuinii toimub, mõeldakse midagi sinna juurde ja kas või näiteks, eks ole, seesama info pankade ütleme, see programm, mis ei võta muidugi nii palju raha, võiks olla see üks niisugune extra projekt, mis selle muusika aastal käima tõmmatakse ja neid ekstra projekte võiks olla veel ja see ju tegelikult peaks olema muusika astumata. Et muusika saab rohkem rahastust, muusikuid ja heliloojaid, rohkem väärtustatakse, et tõstetakse rohkem tulipunkti teadvustatakse milline parandus meil on Eesti muusika näol nii palju kui võimalik tuleb nagu neid asju välja öelda ja, ja väikestel tilkadel, kui nad üksteise järel kukuvad, on ühel hetkel ka võib-olla mingisugune muutev iseloom. Vaatame veel tagasi lõppeval aastal, et siin meie vestluses osalevad praegu kaks muusikatoimetajad sirbi, muusikatoimetaja ja ajakirja muusika peatoimetaja. Kuidas kajastab kõike seda meie muusikaelus toimuvat meie muusikaajakirjandus ja mitte ainult spetsiaalsetes väljaannetes, vaid ka meie peavoolu meedia, päevalehed? Noh, meil oli täna just sirbis koosolek, kus ma kurtsin, et k ja isegi folkmuusika enam ei jõua nagu peavoolu meediasse, et ma olen ikka alati lootnud, et jõulujääts peegeldub kuskil mujal, põhimõtteliselt jääb seda järjest vähemaks. Ja sellega surve sirbile järjest kasvab. No mina omast kohast, nagu ma saan öelda täpselt sedasama päevalehtedes on teatud kindlad asjad, mis ületavad uudiskünnist, eks see on siis, kui meie kollektiivid käivad välismaal. Arvo Pärt ületab alati uudiskünnist ja ka oopereid. Nüüd viimaks ületas uudiskünnist Reinvere ooper beer klint mõningatki korrad, et rohkem seal ometi ei ole. See ongi selles mõttes jälle üks lahendamata vastuseta küsimus, et me siin mõni aeg tagasi rääkisime eesti muusikakultuuri tohutust vaimsest potentsiaalist ja kõrgest tasemest. Et mis see siis ikkagi on, et see vaimne potentsiaal ja kõrge tase siis ei ületa? Ta on meie päevalehtede uudiskünnist vaatama, millises ühiskonnas me elame. See asi ei ole ka nagu ainult selles, sellest on nii palju räägitud, nii palju arutatud ja ühtegi sellist mõistlikku vastust sellele ei ole. Ma täiendaksin sind head põhimõtteliselt, et särav interpreet kuskil Peelduks selleks peab olema ka puhas särav peegel, tähendab põhimõtteliselt kas siis muusikatoimetaja või muusikakriitik, kes mõistab seda. Ja ärgu nüüd meie juhtivate päevalehtede toimetajad ja peatoimetaja solvugu, aga vägisi jääb mulje, et selliseid toimetajaid võib-olla lihtsalt ei ole. Nüüd loetakse põhiliselt klikke, kui palju ühte või teist artiklit on laetud ja just täna ma kuulsin, et, et asi ei puuduta muusikat, aga, aga päeval ühtede klikkide lugejad on jõudnud arusaamisele, et, et kultuuri külge klikatakse üldse, et neil olid lootused, et võib-olla 60000 või 10000 aga selgub, et 60 lajatab mingid kultuuriartiklid järeli kult ähvardab selliste kultuuriartiklite ilmumist üldse lõpp, kuna keegi neid ei loe. Võib-olla siis peaks tegema üleskutse muusikahuvilistele inimestele, et klikkige hästi palju, et siis maine kohe paraneb, oma klikiaeg? See klikiaeg on jah hea nimetus, aga, aga samas natuke tõsisemalt jälle seda haarata, et siis, mis siis on see lahendus, kui kõike hinnatakse klikkide järgi ja kui kõike hinnatakse selle järgi, kui palju seda ostab kas siis on tegemist hea asjaga niimoodi ülihea asjaga? See lihtne loogika siin ju tegelikult ei tööta. Et töötab siis ilmselt mingisugune mõjutav ajupesu ja meie väike ühiskond, mis seisab suurel määral kultuur ei pea siiski püsti, mis identifitseerib ennast kultuuri kaudu on alati oma identiteedi määranud kultuuri abil juba rahvuslikul ärkamisajal 19. sajandil juba siis, kui tekkis esimene vabariik Nõukogude ajal, kui me otsime ülasiis ennast kui rahvust samuti ja praegu, mis ei ole mitte lihtsam aeg tegelikult mingis mõttes, me ei saa ju minna seda teed, et nii palju kui ostetakse, see ongi ainult hea ja teised asjad, elimineerib. Mina jälle olen ikkagi imestanud, käies üsna palju kontsertidel ja teatris, et kuulajaid on siiski päris palju. Ma ei tea, kas nad klikivad, aga minu meelest kontsertidel käiakse mitte alati ja kõikjal ei jõua ja eriti kui need konkureerivad on, aga ütleme stock hausen läbi müüdud aga oli Pärt Uusbergi autorikontsert, Nigulistes, noor helilooja? No ma ei tea, kui tuntud laialt, aga ilmselt väga tuntud, sest Niguliste kirik oli puupüsti täis. Et aasta alguse asjad lähevad ju kangesti meelest ära, aga kui ma mõtlen, et veebruaris Veronika portsemate vedamisel tehti Kadrioru lossis Helena Tulve 10 aastat tagasi kirjutatud ooperit läheb pimedaks ja ka olid saalid täis ja inimesed olid õnnelikud, sest see oli ikkagi erakordselt õnnestunud projekt siis või kuidas me ütleme, ettekanne tähendab väga hea esitus, väga värske ja värvikas. Tegelikult inimesi siiski huvitab, et me teeksime ülekohut, kui me ütleksime, et keegi ei käi ja kedagi ei huvita. Küsimus oli tegelikult muusikaajakirjanduses teda küll jah pidi et keegi ei käi ja mis sellesse klikki ajastusse puutub, et kas see ongi meie ülesanne teadvustada neid ebakohti selles meie muusika kajastamise süsteemis ja ka diskuteerida nende küsimuste üle, sellepärast et kõik, mida me teeme, on see helilooming, muusika esitamine, muusikaelu kajastamine, selle kvaliteet oleneb sellest, millise teadvusega me seda teeme. Ja kogu see kliki ideoloogia tegelikult on kommertsühiskonna banaalne väljunud ja meie ülesanne on tegelikult juhtida tähelepanu, et niisugune süsteem ei sobi muusikaelu kajastamiseks. Ja, ja seda tuleb rõhutada, et, et kui on 60 klikki, siis need on võib-olla väga sügavuti minevat kui 60 lugejat, kes on seda arvustust seal päevalehest lugenud. See kvaliteet ei ole kunagi kvantiteedi kaudu defineeritav. Tegelikult alati nende klikkide juurde jäävad ju ka siiski paberväljaanded ja tellimused, et, et ei ole ju ainult klikid siiski need, mis määravad, milline on nende kirjutiste tase, kui laias pilgus vaadata, mis ilmuvad näiteks meil Postimees või Päevalehes. No ja siin me jõuame nüüd selle teemani, et milline on meie Eesti muusikakriitika, selle üle on ka väga palju arutletud, aga väga palju jõutud ka igasugust huvitavat järeldusteni. Aga noh, ega ikkagi sellist sajaprotsendilist retsepti ei ole. Hea muusikakriitika peaks olema kõigepealt asjatundlik kriitik, peaks olema asjatundja, nii et kui kirjutatakse muusikakriitikat, siis noh, ma ei tea, kas kas muusika köidikul peab muusikaharidus on no võib-olla ei pea, aga kui ta viib ennast kurssi asjaga harib ennast, ise kuulab, täiendab, on kirglik omas aines, ma arvan, et see on ka väga tore ja võib-olla on täitsa hea. Kuid siiski vahel keerulisemat asja arvustades võib-olla paistab teinekord välja, et ega muusikaharidus nüüd ka kahjuks ei oleks tulnud. Teine aspekt on see, et kriitika, objektiivsus või subjektiivsus, selge see täiesti objektiivne, ei saa ükski kriitik olla meeletult subjektiivne, ta võib-olla ei tohiks, ei saaks ka olla meie kirjutistest, muidugi alati nõutakse, et need oleksid ajakirjanduslikud, Löövad rabavad, kergesti loetavad, aga samas peenelt, komplitseeritud ja mis iganes, kõik veel nagu kõik, kõik need superomadused. Selliseid on ka lihtsalt, mis minule nagu kriitika osas. Hiljuti, mis tekitas minus niisugust sisemist dilemmat, oli paljuräägitud Jüri Reinvere uudisooperist Peer Clint järelkaja, ütleme sellest ooperist räägiti juba ennem küllaltki palju, helilooja andis hulgaliselt intervjuusid. Ja siis on nüüd ilmunud ka juba kuigipalju kriitikat. Selge on see, et seda lugu nüüd väga paljud inimesed ei saanud kuulata, kuna esiettekanne oli Oslos aga teatud hulk küll ja, ja mina olen üks, siis neid võib-olla väheseid, kes nende hulka kuulub, kes seda kuulis ja ma lugesin postimehest Alvar loogi kriitikat, siis sellest pikk ja põhjalik ja sisukas lugu. Ja tõesti võtab enda alla terve ühe külje postimehest, mis on ju erandlik sündmus. See on väga hästi kirjeldatud, tähendab stiililiselt on super igati. Vaata täidab kõiki neid aspekte, mis ma siis enne nimetasin, mida justkui nõutakse. Aga seisukohad, ma ei ole paljudega üldse nõus, mida ütleb Alvar Loog? Sigi jääksid kõlama sellised seisukohad, et monotoonne ja igav saadab Norras terav kriitika võttis suurema tüki, kui ta välja kanda suutis, helilooja filosoofiamürgitusse kärbunud ooperiteos, sellised noh, väga ajakirjanduslikud ja väga löövad pealkirjad ja alapealkirjad tegelikkuses, kui seda teost kuulata, seda professionaalsust, kuidas see teos on kirjutatud või ka seda, et tegemist on siiski väga lavalise Periga. Tegemist on väga vokaalse ooperiga, kuigi Reidiksiin väidab suisa vastupidist. Kes on vähegi nüüdisoopereid kuulnud, teab jood nüüdisoopereid, tema esimene tunnus ei ole vokaalsus a la Verdi või tonitseti, eks ole. Võib-olla juba sihuke peenemat tüüpi probleeme, mis võib olla huvitav, suhteliselt kitsa ringi seltskonda. Aga ma jäin nõutuks seda arvustust lugedes kõigi nende küsimuste juures, mis masinaga väljadele Päikesekommentaarina, kuigi ma kahjuks ei ole veel ooperit näinud aga vaadates seda pealkirja, filosoofi mürgitusse kärbunud ooperiteos, noh, see on ikka niisugune ära teine pealkiri, miks on meil vaja, kes me oleme, nii väike rahvusmiks on meil vaja oma andekaid loojaid nagu niimoodi mudasse trampida. Printsiibid negatiivsus müüb kõik, mis on häda, kode ja veri ja mõrv ja vot see, aga kui sa paned mingisuguse helge pealkirja, siis ei saa sa ühtegi trikki. See ei ole üldsegi mitte isiklik kriitika, vaid ma tahan nagu juhtida tähelepanu sellele et kriitikutel on ikka väga oluline eetiline vastutus, eriti nende asjade osas, mida iga eestlane ei saa näha. Ja kas me oleme huvitatud oma muusikaelu oma kultuuri arengust. Kas me toetame 11 võime, üritame 11 nagu maha rebida, klikid on nagu üks teema, aga need inimesed, kes muusikast kirjutavad Need võiksid mõelda ikkagi natuke kaugemale. Kriitikuna täielik õigus oma arvamusele ja nii-öelda, et, et siin on nüüd absoluutne tõde ja noh, muidugi peab ütlema, et Alvar Loog on tegelikult väga kvaliteetne kultuurikriitik väga suurepärase stiiliga ja suurte teadmistega. Aga siin antud juhul, mis mind nagu kurvastas, oli see, et ma ei tajunud selles kirjutises tahet mõista. Aga ma leian, et kriitik peab alati tahtma mõista, kui ta kuuleb ka midagi sellist, mis talle nagu isiklikult subjektiivselt võõras. Meil kõigil on asjad, mis meile meeldivad, mis meile vähem meeldivad absoluutselt kõike. Me peame püüdma mõista See on selle ühiskonna üks niisugune haigus, et kõigepealt kergemini tuleb hukkamõistmine kui mõistmine. Me räägime muusika-aasta 2014 teemadel stuudios Anja Rämmel, Tiina Mattiisen, Igor Karsnek ja Saale kareda. Räägime veel pianistidest, ekspianistidel oli tähtis aasta, toimus kaheksas vabariiklik eesti pianistide konkurss üle kuue aasta, kui oli viimane. Meie saali tuli uus klaver ja oli ka rahvusvaheline pianistide festival. Uuest klaverist on palju kõneldud ja naljakas oli see, et saatis mingi, kus räägiti klaverifestivalist õuest, klaverist vaimustunult, meie külalispianistid, siit kahtluse alla selle viie aasta juttu ajad, mis meil on kogu aeg kõneldud, et kui klaverit on mängitud kauem kui viis aastat, et siis selle pealt kontsert ei saa anda, aga kyll tundub iseenesest hea, aga ma tegelikult tahtsin peatuda hetkeks pianistide konkursil, mida ma ei kuulanud rohkem kui finaali ja sain ühe sellise vapustava oma selle aasta muusikaelamuse, mida ma absoluutselt ei oodanud, sest konkursi pinges mängida on ikka küllalt keeruline ja nad saavad ju vähe prooviorkestriga ja nii edasi. Aga aga et ma olin täiesti lummatud Sten Heinoja Beethoven-ist, et nii noor inimene mängis niivõrd tundlikult ja peenelt konkursi õhkkonnas just nimelt ütleme, et ta ei paisutanud oma esinemist mingit väliste efektide suunas, vaid liikus just nüansside poole pärast. Me rääkisime hoopis sellest ammu tuntud vaidlusest, et kas osaleda konkursil või mitte. Siit tuli täiesti teine naljakas teema. Kõik interpreedid vajavad oma Siivis mainekaid, saale, orkestreid, dirigente, kellega esineda ja tuli välja, et interpeedile peaaegu ainuke võimalus saada oma sinised esinenud erzoga ongi pääseda konkursil kolmandasse vooru ja see jääb niimoodi 10-ks või ka nagu selgus mõne interpreedi puhul ka 30-ks aastaks. Ma ei olnud selle aspekti peale nagu kunagi mõelnud, et kõik on ju arusaadav, et orkester on üks ja kontserti on teatud kindel arv. Valik peab olema mitmekülgne ja sellest faktist rabatuna, ma isegi vaatasin, kes siis Eesti pianistide selle aasta sees on pääsenud ERSO ette ja seal oli Kalle Randalu kaks korda siis oli Marko Martin ja Mihkel Poll tänu Helena Tulve-le Eesti muusika päevadel ja see oli kõik. Ma ei ole kontrollinud, aga tuli nagu jutuks, et Age Juurikas, kes mängis pianistide konkursil 2002 pärast seda pole, et ei saanud. Ma ei tea, kuidas seda olukorda meil lahendada, aga see siiski ei ole normaalne, et meie sellised säravad interpreedid, nad ei saagi kasvada. Küllalt palju on sellest kõneldud, et kui inimene õpib ja, ja siis see konkurss, et siis tal on nagu küllalt palju esinemisvõimalusi ja siis, kui see intensiivne arenemise aeg nagu läbi saab ja sa jõuad nagu mingi küpsuseni siis need esinemisvõimalused lõigatakse nagu kuidagi suhteliselt järsult ära. See oli selline ehmatus mulle. Analoogne probleem on näiteks rahvusvahelisel konkursil umbes pooled nendest sätestavad ealisi iseärasusi. Kongressi nendele, kes on sündinud pärast 78. aastal pärast 80 kuuendat aastat kuigi on tegemist rahvusvahelise konkursiga, on diskrimineerimine soolise vanuselise mis nahavärvuse rassiste tunnuste põhjal vähemalt ebaeetiline. Tegemist pole mitte ühe-kahe konkluse. Umbes pooled, mis oli piisavalt liidu mul meilboksis tulevad, on noortekonkursi. Ja eks ka eesti viiuldajat sotsialistidega on tegelikult sama lugu, et ega nemadki ei saa oma Brahmsi või Tšaikovski või Clazonovi kontserti seal väga tihti esitada koos ERSO-ga, niiet. Rääkimata, võib-olla puhkpillimängijatest, kelle lootus on üsna habras. Aastal 2014 tähistasid pisut tähtsamat või õigemini üsna ühe numbriga sünnipäeva meie mitu õppeasutust, otsa kool 95 Elleri kool 95 eesti muusikat, teatriakadeemia samuti 95. Teame, et Eesti muusika ja teatriakadeemia pidu, aktus toimus telgis ja see tekitas päris palju selliseid huvitavaid diskussioone. Samas Elleri kool võib ju nüüd väga õnnelik olla, et on uus Tubina saal ja otsa kooli kolme kooli projekti kallal oli vist jälle eilses või üleeilses Postimehes juttu, et nüüd jälle kinnitatakse, võetakse lugemisele see uus projekt, et oleme niukses saalide vahelises ajas ja saalide valmimisajas? Jah, see oli muidugi suur saavutus, Elleri koolil, see uus hoone ja see imeilus saal saada. Ja muidugi on tohutult kurblooline, et muusikateatriakadeemias aga saali ei ole. Kui mõelda neid rahastamise lugusid, mis taga on, et siis oli seal selline suurepärane võimalus, et oli see kutsehariduseni tohutult suured projektid. Et need tulid just 2000.-te keskel välja, sealt oli võimalik neid väga suuri ressursse saada, aga see puudutas just seda kutseharidust, mille alla läheb siis, eks ole Elleri kool ja mille alla läheb ka otsa. Kool käis küll uut maja ei saanud, aga kes sai fantastilise instrumentaariumi suurepäraselt väärid enne kui Estonia kontserdisaal sai endale uue Steinway kontsert grandi sai juba mitu kuud varem aja otsa kool endale täpselt samaväärse kontsert käändi, enne seda mõned kuud varem aida saun, samasuguse Gran klaveri veel. Ahaa, nii et seal on kaks suhe pärast kontsertklaverit pluss veel väiksemat klaverit, siis igal poolruumidest ja kõike muid pille samuti. Aga see on kõik see kutsehariduse rahastamisega kamm ja kuna EMTA on siis ju muusikakõrgkool, siis kas siis ilmselt samaväärseid projekte ei ole olnud, kust oleks siis midagi selliseid toetuseid saanud? No muidugi, see toetus võiks tulla haiglikult, see on selge. Olles kuulanud Kadri Leivategija intervjuud helikajas, siis jäi kõrva küll tegelikult niisugune asi, et selleks, et see saal saaksult teostuda, selle taga on ühe inimese üliinimlik töö pingutus ja praktiliselt nagu selle asja välja võlumine. See jutustus, kuulates tema kogu seda protsessi, kuidas see saal valmis see ei ole päris normaalne, et need asjad peavad niimoodi käima. Et üks inimene peab praktiliselt 24, seitse töötama selle nimel, et üksuaal valmis saaks, et siin tegelikult on meie bürokraatlikus ühiskonnas nii palju nagu takistusi ja tõkendusi. Et tänu muusikaasutuse juhi erakordsele, karismale, töövõimele pühendumisele see asi teostus. Ja see ei saa tegelikult olla niisuguste asjade eeldused, et siin neid mehhanisme need, kellest tähendab nende mehhanismide leevendamine või parendamine. Et neid mehhanisme tuleks kindlasti muuta inimsõbralikumaks, et oleks võimalik niisugust protsessi niisuguse uue saali ehitamist üldse läbi viia. Saale nagu oleks ise ka nüüd ei osata majandada ja neid ei osata käidelda ja ei osanud sinna publikut tuua. See on võib-olla nagu teine probleem. Meenutamised anekdootlik lugu kunagises Saku Suurhallis, kui see valmis sai ja siis selgub, et, et noh, et, et nad ei oska sinna üritusi sisse mehhaniseerida ja nad on pankroti lävel juba sattumas. No see oli aastaid tagasi natuke saanud tuule tiibadesse, aga kui mõelda. Ma räägi nüüd üle Eesti üle eesti saal ei tea, aga, aga kui palju on tegelikult Tallinnas täiesti normaalseid kammersaale, mida ei osata sihipäraselt kontserdi korraldamise mõttes kasutada, eks ole. See on niivõrd keeruline selles mõttes, et linki, mis meie maastikul on, on ju nii palju ja kogu aeg on vaja midagi ehitada ja samas käib paralleelselt nurin, et kultuurirahad suunatakse kogu betooni ja et inimesed ei saa piisavalt töötasusid ei panustata näiteks nende rahvusvahelisse reklaame, mis ja sildade ehitamises, et neid kompromisse leida on ka ilmselt raske ja kultuurirahva seas on võib-olla see keerukus ka veel, et kuidagi piinlik kembelda, et mis on nüüd tähtsam, kas Eesti Rahva Muuseum, Eesti Muusikaakadeemia või Eesti kunstiakadeemia vastast Koju, väärtustame 11 ja me ei taha selles mõttes konflikti üles kerida. Ma saan viimastest pressiteadetest aru, et Eesti Muusikaakadeemia hakkab võib-olla ka natuke survestama nüüd oma probleemi avalikustamisega, et aru saades, et lihtsalt sellise viisaka ja väärika kui andmisega ilmselt ei jõua, kuigi tegelikult on see stiil sümpaatsem kui see, kui lihtsalt tuleb kuskilt dramaatiliselt näiteks väljenduda liiga, aga nii see paraku on jah, et saali on vaja, aga samas kui hakatakse neid kolme kooli, seal tulevad ju ka saalid, et kuidas me neid oma ressursse jagama ja kuhu me panustame ikkagi ja kui palju me neid saale vajame, et me ehitame välja neid saale ju järjest praegu sa võtad kultuurikatla, kui sa võtad Telliskivi, et kogu aeg ehitatakse midagi ja kui palju neid seal ja siis lõpuks peab olema ja millise kasuteguriga neid kasutatakse. Ma ei tea, kuidas seda koopereerumist ja koostööd, et see on ka üks asi, mida tuleb arendada, mis ei tähenda muidugi, et muusikaakadeemias ei vajaks oma saale, loomulikult vajab ja kui saate lõpuks tulla selle juurde tagasi Eesti muusika üle, mis meid rõõmustab, siis on raske midagi öelda, ilma et see muutuks loetelux. Mina alustaksin näiteks sumerast, keda heliloojate liidu juubelikontsertide sarjas esimesel korral oli nüüd üle tüki aja võimalus kuulda ja kui värskelt kõlab ja suur lootus on. Et näiteks võib-olla Risto Joost ise avastab ka Lepo sümfooniad ja sellele saab järge või Veljo Tormis, kelle sünnipäevana järgmine aasta hakkame tähistama, mulgu tal sünnipäev või mitte, tema muusika peab kõlama alati ja suur aitäh kolleeg muusikaalele unustatud rahvaste mitte just unustusest väljatoomise eest, aga ikkagi uuesti väljatoomise eest. Pärt Uusbergi ma juba nimetasin, kindlasti tahaks nimetada kri korjavad, kes on kuidagi vaikselt ja ilma igasuguse sellise püüdes kuidagi kuidagi esile pürgida, on ta järsku sel aastal tõusnud minu meelest meie muusikaelu üheks keskseks heliloojaks ta sealt oma plaadiesitluskontserdilt kevadest kuni nüüdse RAMi juubelikontserdile ja, ja Diana Liivi sarjas Heli ja keel tehtud kammermuusika, kavala uus, mis sealt tuleb jaanuaris ja, ja kohe tulemas, et ja muusika, mis sõltumata sellest, kas need, et ütleme, need ortodoksi juured on meile lähedased või mitte, muusika, mis sisendab kuulajale sellist rahu, annab oma tõsidusest lootust. Et see on lihtsalt tõesti kummardus. Või võtame siis need, keda me juba oleme saatis nimetanud? Mina tahan ikka ja alati nimetatud Tanja Kozlova, sest iga lima teostma kuidagi kuulan rõõmuga huviga. Tal on alati midagi uut pakkuda ja kas või Eesti muusika päevade ajal välja tulnud. See lend oli jälle täiesti teistmoodi. Huvitav ja rikastav koos selle videoprogrammiga ei ole nimetanud heliloojate liidu uut esimeest, kelle põhjanaela paine Eesti muusika päevadel tõi meile ka vimme ja andis väga teistmoodi ja jälle värvi ka aspekti meie Eesti uudismuusikale. Helena Tulve, et ma juba nimetasin, Erkki-Sven Tüürilt võiks alati rääkida, aga võib-olla siis nüüd keegi võtab üle, selles mõttes. Aga tal on olnud sel aastal palju olulisi ettekandeid. Helena Tulve puhul siiski südama esiette, nii et ei ole mainitud, et see on üks väga eriline, erakordne teos väga heas ettekandes samuti tema loost esiettekanne filharmoonia kammerkooril, et tema uus plaat loomulikult ESM-ist, aga ka näiteks urri viimasel kontserdil teos pealkirjaga, mis on raskes hääldatav, mis on tegelikult 2006.-st aastast teos, aga mis uue ansamblipooltega kaunetite kandi Nakt fun ja rida. Aga jah, Türil oli siis kaks Eesti esiettekannet klarnetikontsert ja Debra fondis ning lisaks suurepärane plaadis EM-ilt mainimata on Toivo Tulev omalamentatsioonidega Eesti muusika päevadel ja nüüd sümfoonia esiettekandega, siis tahaks mainida nooremat heliloojad Ülo Krigul vilt fagotikontserdiga Go in klaaspärlimängul, samuti esimesel Rostrumi kontserdil kõlanud uus teos Seksn Music ja Ülo Krigul sai Felia oma luigeluu linna eest, kirjutab luigeluu linna teemal, praegu ooperit. Siis noorematest veel tahaks mainida Liis Viira Eesti muusika päevadel esiettekandele tulnud heliluuletust Tähe vaikus ning Mirjam Tally porteksid. Mõni nädal tagasi sai kuulda näha Mustpeade majas Tõnu Kõrvitsa filmimuusika sandagi kannatused ettekannet Tallinna kammerorkestri ja Risto Joosti esituses, mis oli kaader kaadrisse, kus te praegu film ja Tõnu muusika mängisid omavahel niivõrd hästi kokku, kus oli peategelase sisemonoloog, oli kuulda, kus, kui oleks teadnud Tõnu Kõrvitsa muusika poleks üldse ära tundnud. See oli siis väga ekspressiivne, palju dissonantsi, romantism, pinge muudkui kasvas ja, ja et naas olid Tõnu Kõrvits sai väga palju tähelepanu ka kindlasti tänavusel laulupeol Aja puudutus, puudutuse aeg, aga võib-olla paljudele eestlastele ka natuke märkamatult tundus, et eelmine aasta oli tema jaoks suur aasta, kui tuli ooperi Liblikas välja. Ma lugesin niimoodi vaikselt kokku ja kindlasti minu isiklik andmebaas ei ole nüüd täiuslik, aga kümmekond esiettekanne nii meil kui mujal riikides oli Tõnu Kõrvits seal küll fagotilugu, küll kitarrile, aga näiteks ka kuulsale kollektiividele sixteen loodud Stabat Maater, mis on ikkagi suurvorm ja üsna esmakordne kogemus Tõnu Kõrvitsa jaoks, nii et väga mitmekülgne tegevus. See on oluline, et meie kollektiivid tellivad, aga et meie heliloojad saavad järjest rohkem ka välistellimusi, et nad kõlavad, ütleme ka see sandarki muusika jõudis meile ju Prantsusmaalt, nii et et selles mõttes võib vaid rõõmusta. Eesti nüüdislooming teiega väga suurt heameelt fantastiliselt tugev ja aga ma siiski mainiksin korraks veel seda ka, et Tiina nimetas neid meie suu juubilari järgmisel aastal. Pärt, Tormis ja Sumera. Oleks tore, kui meie kontserdikavades oleks siiski rohkem meie. No ütleme, kümne-kahekümne aasta vanust väga head loomingut, seda kuuleb ikkagi erakordselt vähe. Ja teine asi oleks tore, kui meie kontserdite kavades erinevatel kollektiividel oleks rohkem ka kuulda eesti rahvusklassikat. Ega seda ka liiga palju ei mängita. Lubinal tuleb ka järgmine aastasaja 10. juubel, eriti palju midagi kavandatud ei ole, selleks puhuks. Tooksin siia kõrvale siis soomlaste klassiku saan Sibeliuse, kellel on 150 aastat sünnist. See kava on lihtsalt mega, mis tema juubeli puhul tehakse meie oma rahus klassikat ja ka natukene lähemast minevikust meie uut loomingut oleks tore kontserdikavades kuulda. Saateaeg hakkab otsa saama ja nõnda rääkisid tänavuse aasta muusikasündmustest ja meie muusika elust ajakirja muusika peatoimetaja iija Remmel, ajalehe sirp, muusika osa, toimetaja Tiina Mattiisen ja muusikakriitikud Igor Karsnek ja Saale kareda. Oli hea aasta, tuleb tõesti tõdeda. Dirigent Tõnu Kaljuste tõi meile grammi Arvo Pärdi loomingu dirigeerimise eest. Meil käis mitmeid huvitavaid orkestreid mängimas Iisraeli Filharmoonikute teadsubin, Meeta Lääne-Saksa Ring, häälingu sümfooniaorkester ja Jukka-Pekka Saraste ka sellised solistid nagu Dmitri horostovski ja hiina pianist jundi. Vabariigi kõrgemad suuri preemiad said heliloojad Ester Mägi ja Erkki-Sven Tüür, kelle mitmed tähtsad Eesti esiettekanded leidsid aset just tänavu aastal. Ja saab siis näha, mida toob meile järgmine aasta 2015, mis on kuulutanud teatud muusika aastaks. Kindlasti saame huvitavaid kokkuvõtteid teha järgmise aasta lõpus Eesti muusikaelust ja loodame, et see on siis ikka kirev, mitmekesine ja kõrgel tasemel. Meie ooperielust räägib aga juba järgmine heligaja saade 20. detsembril ja siis on toimetajaks annerhommik. Mina olen aga nelevasteinfelt ja savine ilusat päeva jätku. Kaja.