Tere, head klassikaraadio kuulajad, sallid alla ja on sel aastal viimast korda eetris, sest ega seda aastat rohkem kui paari nädala jagu enam ei olegi. Mina olen ikka kohe hea. Tänase saate külaliseks on meil luuletaja Indrek Hirv. Tere. Tere värk. Sul on täna sünnipäev, palju õnne ka sallidele, aitäh. Kui palju sinu jaoks numbriline vanus üldse tähendab või kui palju sa tajud seda, et sa ealiselt kuhugi Te kuulate või see on pigem inimeste meelsuse vaimsus, millega sa ennast seostavad vanusest sõltumata? Gruppima ei kuulu ja aga noh, eks ma tunnen, et ma jään vanemaks. Täna käisin arsti juures vereproovi tulemusi teada saama, see kõik on väga hästi. Kui vaadata seda tango plaatimis, nüüd ilmus ja mida sa homme Kirjanduse Majas esitled või ka sinu varasemat luulet või hiljutisi kultuuriloolisi näidendeid, siis tundub, et sa tunned ennast kahekümnendas sajandis rohkem kodus kui sellest sajandist, mis praegu on. Oled sa sellega nõus? Jah, seda muidugi, aga, aga ma tunnen ennast hästi 20. sajandi esimeses pooles või ütleme, sõja ajas veel kuidagi, aga pärast enam mitte. Millest see tuleb? Ahah. See on väga isiklik asi, mu vanemad surid äkki, kui ma olin 20 aasta ja siis mul jäi see kuidagi no ütleme, leinamine jäi pooleli või valesti, Reinatud. Nii et see asi mul istub sees. Ja kummitab vanemate laulud ja, ja nende sõpruskond Nende sõpruskond võttis meid pärast surma üle. Nüüd on ka, nad on kõik juba teises ilmas. Ja see noh, see, kui ma neid eestiaegseid laule laulan või, või mõnda taksaegset siis anna mulle kuidagi sooja ja koduse tunde kindlustunde. Kogu tood toonase aja, kunstikeskkond on ju see, millest sa oled palju kirjutanud ka kunsti heitikat või no ma ei tea, kas ta saab isegi kriitikaks nimetada pigem selline poeetiline esseistika. Ja ei tundub, et see, selle ajastu taasavastamine kuidagi siia aega toomine on sulle südameasjaks. Jah, aga tead, ma ei mõtle väga palju lugeja peale ikka minu südameasi ainult minu oma. Huvitav on see, et et seoses nende kultuurilooliste näidenditega nende Tangodega sa mainisid, et sa hakkasid neid uuesti Youtube'i kaudu leidma, neid Tangosid ja see on huvitav, kuidas see tänapäevane tehnoloogia võimaldab omaenda minevikku taasavastada. Jah, ma kinkisin, et plaadid ära muusikamuuseumile, mõnel läksid katki, mõned kingin sõpradele. Nii et ma tegin puhta töö, kui ma olin kahekümneviiene või seitsmene mõtlesin, et jätan jumalaga minevikuga. Ja siis nüüd see YouTube'i tõi mulle kõik tagasi. Aga mis ainest Tangos sellist, mis sind niimoodi ajast aega liigutanud on. Seda ma ei teagi. Aga eks ma olen nüüd lihtsalt palju kuulanud. Ütleme, et juba seitsme kaheksa aastased uni. Jah, ei, ma ei oska arvata. Nüüd ju, kui nendele Tangodele on on sündinud uued sõnad, siis need on ikkagi suuresti selle sinu kirjutatud, kes siin ja praegu on. Ja seal on minu elukogemus sees armastuse kogemus aga nad ei ole nüüd tõlkadega ega originaalid. Olen esimest salmi kirjutades tavaliselt vaadanud siis neid originaalide kujundeid ja pärast lasknud tabavalt edasi. Kuule, mees, et täna õige mitut tangot. Esimene, mille sa välja valisid, on punane moon, räägi sellest natukene lähemalt. See on nüüd selgelt sõjaline tango. Rosita Serrano laulis seda. Noh, ühesõnaga, seal on sõjatunne kõvasti sees. Isa laulis seda jorises saksa keeles, aga ega ma Vistada plaadi pealt enne kuulnudki, kui nüüd Youtube'ist kuuleme. Kärge tuul vajutab suviseid Well liuväljal, õitseb üks punamoon. Silmapiiril, Rentume need kell ju juba äikese ähvardobioon olles tundus, et aega on palju. Lõhnab kaua veel, puit, horm. Aga sügis on. Aga sügisande väljade sahiseb sur kukule. Hooldele äriliselt son. Aga see Närv must sõda võimu. VR punast värv. Ärilisel soo. Üle. Närv süda võimu. Kes olid alla ja Ridala jätkab stuudios on Indrek Hirv ja selle tangoplaadi muusikalised seaded on teinud Tõnu saadik. Ja Tõnu on väga head tööd teinud. Noh, õieti on see plaadi mõte ju, Tõnu mõte, täpselt aasta tagasi tähendab täna aasta tagasi, me olime Vanemuise laval ja, ja Tõnu müksas mulle külge, teeme midagi veel. Ja siis noh, mina ütlesin, et ma võin ju laulda ka ja ja, ja aga Tõnu hakkas seda asja vedama. Nii et ilma temata ei oleks midagi sündinud. Kui palju nende lugude puhul sellist katsetamist ja erinevate variantide proovimisest oli või tuli kõik üsna kohe? Tundub küll seda laulmist kuulates, et et see on sul kuidagi hästi käes või, või et, et sul on mingisugune selline oma oma hääl leitud. Sa oled omas ringkonnas vist päris palju laulnud. Ei ole. Ma olen kooli ajal laulnud klassivendadele, õdedele, aga, aga hiljem võrdlemisi vähe. Et kas seda kuidagi enese sisse laulmist oli ka vaja palju teha või stuudios mitu korda proovida. Aga sa ütlesid, et sa oled mõnda mitu kohta. Jahime Tõnu juures tõustuudios tegelikult ajapiirangut ei olnud. Ma mõtlen, et kui ma olen laulnud, ma olen laulnud tõi lapsele, kui ta oli aastane või vahene tangud ette kõik mitu korda. Mis väike laps selle peale tegi, eks tal oli ikka vahva kuulda, kui vanaisa laulab, aga toppama jäi. Aga kui me mõtleme veel siinsele praegusele ajale, siis mis sinu jaoks praegu kirjanduses või kunstis või, või muusikas teatris on meeltmööda ja väärtuslik? Tead, sa tõmbad mind maailma, mis on mulle võõras natuke. Ma tegelen oma asjadega. Ütleme, et ma olen saluga tõlkinud viimased 10 aastat või rohkem. See on see maailm, kus ma elan. Ma elan minevikus ja et ma ei ole tegelikult kursis sellega, mis toimub. Ma tean, küllalt paljud klassikalise muusika kontserditel Aga ma ei ela tänapäevas. Ma ei ole ka mingi muuseas missat, elan ajatuteluja. Mis kontsert sulle viimasel ajal meelde on jäänud või midagi eriti head on olnud? Või kas need sinu meelest Tartus üldse piisavalt, et. Pigem on ju see, et ega neist väga palju ei kiputa kirjutama, et eks see kultuuriajakirjandus on, nagu ta on, ta keskendub hästi palju uuele ja siis väga suur osa sellest, mis ümberringi toimub, kajastamata. See on tõsi ja sa oled ise olnud mõnikord Tartu Postimehes ka kunsti kajasta, ajana külastanud erinevaid galeriisid. Kui palju sa leiad sellist kunsti, mis sulle praeguses ajas kohta läheb või kui palju seda on alles või kui palju? Sellele tähelepanu osutatakse. Noh, see kunsti asi on minu jaoks armastuse asi. Mulle läheb Pallase kunstaga korda. Muidugi olen palju reisinud ja palju muuseumi ainult maailmas. Vaatan fermeeri egoiate. Aga tänapäeva kunsti ma näen ju palju paratamatult ja olen kursis ka, aga ma ei armastusega. Aga mõni ballaslaste pilt on, mida ma lausa tahan näha. Olen nördinud, kui ma ei ole mitu aastat näinud millised need on. Mulle meeldib näiteks Johannes Uiga üks punase taevaga Pühajärve pilt Vaba mu lemmik muidugi. Kitsepildid, mis on saksaaegsed, tead see, kus on jälle sõjavaru sees. Ja värv on veel selge, Pallase värv ei ole selle sotsrealismi poolt ära rikutud. Kui palju on neid kultuuriloolisi biograafiaid või lugusid või inimesi, kellest sa veel tahaksid kirjutada, kelle peale sa oled viimasel ajal mõelnud ja kes vaikselt hakkavad sinu sama lugu niimoodi. Ütleme. See Soosteri ja sõprade näitus, mis Tallinnas on selle koostöö palus, et ma kirjutaksin ajalehte juttu, aga ma ei ma ütlesin ära, et ma mõtlesin järgi, ütlesin ära, sest ma sõidan Hispaaniasse, ma ei taha poolikut asja. No ma ei tea, mis Lehtsale jutuga teed pärast ja siis ma hakkan pabistama, seal ei saa rahulikult mõelda muid asju. Aga muidugi, soostria sõbrad on mulle tähtis teema. Need on ju kõik minu tuttavad ja sõbrad ka. Kas on olnud või on praegu? Soosterit ma olen korra näinud. See oli nii, et nad tulid. Valdur ohakas ja Lembit Saarts ja Ülo Sooster tulid öösel kell kaks või kolm, neli riiulit löödi, valime margi juurde korrus kõrgemal, Pärna tänavas meie juures. Ja siis tulid hommikul minu isa juurde suitsu tegema. Nii et kui ma läksin kell kaheksa kooli siis ma pidin oma võileiba võtma sealt või tegema paksu suitsu suitsu seest, meeste vahel. Ega muud ei mäletagi, aga see, mida ma tean, on see, kuidas nad tulid. Katsu müüa käruga hobuseid öösel kell kaks või kolm Riia mäest alla. Seda nad on palju rääkinud, saastal rääkinud. Aga muidu nendest kunstnike kohtumisest, kohtumistest sinu lapsepõlves on sul meeles, millest nad rääkisid või mis neil toona hingeõli. Kui palju see lapsele meelde jääb? Ah ei lapsele ja midagi veel. Aga noh, eks nad olid mul suured sõbrad pärast ja mina neile ja ja siis ma olen nendega palju rääkinud, kui ma olin 20 aastane, kolmekümneaastane. Ma olen saanud nende käest kooli softi käest, ma olen saanud oma peamiselt oma maalikooli. Lüüdi valime, mask on teinud ka selle bodhee, mees on tangoplaadi kaanel. Räägi natukene selle sünniloost. Siin on kitarri mängiv noormees, kes on ilmselt sinu nägu. Lüüdi kutsus poseerima, mina ütlesin, et ma ei viitsi poseerida, et see on kole töö. Ja siis ta ütles ta, võta kitarr kaasa ja laula. Laulsime koos. Tangunud Turnat laulsime kindlasti. Ühesõnaga ikka neidsamu tankasid ja löödi, laulis ka. Kas siis eestiaegseid tõlkeid, mis olid kohmakad või, või saksa keeles. Toona neid ilmselt niimoodi kodustel laul meestel üles ei salvestatud, et, et see on kõik kadunud. Tead ja see seda tehti kuidagimoodi natuke salaja ka ma ei tea, kas seal palju keelatud oli, aga aga see õhkkond oli ju see, mis oli väga selgelt nõukogudevastane ja ja noh, seda me tegime vaikselt. Kuulame veel ühe Tangosid. Utus ei ole, vist, on Marss, ma arvan, tõepoolest tõuseb kamraad ja ma räägin Brontsansolaadil, mass. Veel korraks tapsil. Murra. Ei tahaks, et mul. Ma ei saa rit. Kallis hõbe. Hel maas paist. See Helma proosa ja ka soo ja Kahaamra Kes olid alla ja Seal oli ta lääs, on täna Indrek Jeesuse. Räägi sellest loost lähemalt. Noh, see on üks natsimorss, aga ta teda keelatud ära pärast sõda. Nii ta praegu on ametlikult kasutusel NATO vägedes. Sakslased kasutavad seda ja, ja prantslased Selle marsiga on maetud rohkem eesti poisse kui ühegi muu marsiga. Et sorry, ametlik marss, eks ole. Pasunakoor mängis tavaliselt mitte lauldud. Eks tuli seal armas sellepärast et isa vend maeti sellega emale armastusest tema Wen pen maeti sellega. Ja nüüd, kui ma teda tegin, siis ma jätsin kamraad sinna sisse. Vello Salo ütles, et et kui sa eestikeelsele laulule ei ole võõrsõna vaja, aga ma ei saanud välja võtta, sest ta on prantslastel, on ka seal olemas. Ta on ikka selle laulu tunnus. Ma ma olen üsna kindel, et see võetakse Eesti kaitseväest tarvitusele kunagi. Kas minu torkas? Kas see, et sellel plaadil on niivõrd palju sõjalaule, ütleb midagi ka sellest, kuidas sa seda praegust aega tajuda, et kas need on sinu jaoks kuidagi ärev aeg või niimoodi sõjaeelne aeg? Ei, ma ei mõtle nii otse. Natuke ärevam ja, aga lõpuks ma olen neid tõlkinud juba kolm-neli aastat tükk. Viimad angu Pallases oli poolenisti nende tangude peal. Mõned olen juurde tõlkinud ja ka plaadil on muid ka plaadil on nüüd järgmisena ma panen hästi magusa valsi hoopis, et oleks kontrastiks plaadiga kõige magusam lugu. Ja lõpus turna see oli nii, et ma küsisin paari naistuttavaid naissõbra käest. Mis, mis panna saatesse, ütles, et ta on ka torn. Siis sellega. Et on ikkagi ühe teatava ajastu läbilõige Tehimate meeleolust Ühtekokku võtta ja, ja pooled laulud on ikka kolmekümnete aastate kohviku või filmilaulud. Seda sõjasündmuste sai saatesse rohkem kui plaadi peal on. Seda erinevate aegade Tartu kohvikukultuur, oled sa päris palju kogenud? Kui palju sellest praeguseks alles on? Tere, kas teda võiks olla veel alles, Tartus on palju kohvikukultuuri ja kõik on korras, kõik on väga hästi. Lihtsalt see ei ole enam see, mis ta oli siis kui Werner enne põlemist oli ta Tartu ainuke või peamine kohvik. Ülikooli kohvik oli ka. Seda õhkkonda muidugi ei ole. Aga ei ole ka Eesti-aegset õhkkonda, ega ma ju ei, ei tea, mis oli enne sõda? Noh, täpselt ei tea. Mina käisin kahekümneaastasena palju Werneris siis 70 seitsmendal-kaheksandal aastal siis 10 üheksandal aastal Läksin hommikul kell üheksa ukse taha sappa ja siis jooksin taha ja võtsin seal omnibussi osas kolmanda raua ära. Ja siis tulid mu sõbrad, kes olid must kõik 30 40 aastat vanemad. Sind võib nimetada põlistahtlaseks, võib ja kuigi sa oled reisinud, sa tuled ikka siia tagasi. Olen ka Tallinnas elanud ja ma olen Amsterdamis elanud. Muidugi tulen tagasi. Mis tähendas siis nii erilist on või sul oli see niivõrd lähedast? Eks ta kodu lihtsalt. Aga ta näeks. Aga mis on need kohad, kus sulle käia meeldib? Sulle on mitmeid hästi konkreetsete paikadega seotud luuletusi varasematest aegadest, aga, aga mis on need praegu olulised paigad või käiguajad, kus sa ennast eriti hästi tunned? Ma ei ole Amsterdamis käinud ammu sõrm, elasin aastuvaivaks. Pariisis Ma käin küll üle paari aasta, kalingur. Ütleme, et need on mul peaaegu et kodulinnas, siis Amsterdam ja, ja Piiteri. Kus ma käin? Ma käin Hispaanias, käin Andaluusias aga rohkem nagu päiksepärast. Aga mis need Tartusse ja lemmikkohad on? Need, kus sa, kus sa niimoodi ringi jalutad, kus inspiratsiooni leiad? Ma käin üle, toome ikka park, paar-kolm korda päevas. Ja siis käin jõe ääres mööda raekojapoolset serva, lähen Kvissentali vastu välja, peaaegu. Kas iga päevaga ülepäevast. Maarja surnuaias, jalutan. Meerutan pikimaid. Ikka päevas 10 või 20 kilomeetrit. Kuidas sa seda linna viimaste aegade muutumist tajuvad või mil määral ja sulle head meelt teeb, mil määral see sulle meelehärmi teeb? Meelehärmi tee, linn peab muutuma ja ehitama pealinna. Mõni asi mulle ei meeldi, aga noh, mis seal ikka, see on minu arvamine. Ma olen üsna rahul, ega ega ju ei ole väga halvasti ehitatud kaubamängule, aga noh Aga kuidas te tahtsite, on? Tundub sulle kui, kui isale ja vanaisale. Ma olen oma lapselapsega väga palju möllanud Tartus ja mitme mänguplatsil. Jah, tuleb meelde, et suvel ma nägin teid seal mitme põlvkonnaga seal kultuurikvartali uues õues. Ja. Tuleb jälle suvel, siis, siis möllame edasi. Eino Tartusse sobivad lapsed ja või Tartus oli lastele. See on tähtsam. Mida te niimoodi, kas, kas nüüd oma pojaga või, või siis tütrepojaga koos? Eile pidasime pojaga sünnipäeva. Istusime seal raekoja platsis, vaatasime aknast, kuidas lapsed ronisid suurde musta laeva ja sõime parti. Pärtelegi välja, mulle. Nii, nüüd sa ütlesid, et siin plaadi vääneks valss, mida sa tahaksid mängida, jah, see on valsi sonima magusaga, aga ma ei laula nii väga magusalt. Nii, aga kuulame ja räägime sellest päevast lähemalt. Oi, pann on tähtedes, tähendab seda meile? Ei tea ta. On on kaugustes lahenduv. Ramona muhinge nukrust sellele. Rabouna, kuid mõõta kaugelt Kaugelt, kus pilvi suurimad tumedad mäe on ka tunne, kui mu sõrmede vahel suge. Siin suureks veel üksainus kor. Ramona suhmooli ema vaja on juba täna. Ramona. See oli veel üks pala Endrik sihverplaadilt tango, kuigi seegi tango, aga räägi sellest lähemalt. 32. aasta. Ka filmimuusika eksturi lihtsalt hirmus hirmus populaarne ja nii ma olen lapse luuranud. Ma ei tea tast midagi rääkida. Võib-olla seda öelda, et see magusus oli raske rajal, kas siis sõja ajal või Stalini ajal. Nulijana tasakaaluks lohutas inimesi. See lugu oli tõesti erinevate orkestrite esituses raadios, minugi lapsepõlves, et Jón Ameerika lugu siin ei ole. Saksamaa ei ole juures, aga kui palju sa tolle aja filme praegu vaadanud oled või? Suureni oledki laen alla ja vaatan ja ja Youtube'ist arvasin. Mis sa sealt kõige rohkem silma on jäänud või mida sa kõige rohkem vaatad? Cary granti. Saar, Aleksandrit ja Greta kargutad vaatangi näitlejate järgi. Ja muidugi tavaliselt ei vaata filmi lõpuni oota mingeid magusaid kohti, nad on seal nii hästi meeles. Jah, ma oskan otsida küll. Kui seda plaati veel vaadata, siis siis tõepoolest suurem osa sellest pärineb ikkagi sellest saksa kultuuriruumist. Kas see on kas see, et, et sul on endal mingisugune ajapikku suurem huvi tekkinud selle vastu või pigem ikkagi seetõttu, et lihtsalt selles antud ajastust oli niivõrd kohal? Jah, ei, mul ei ole selget huvi saksa veri vastu. See on ikka lapsepõlvest. Et sa oled ka öelnud seda, et et need tangot ennekõike seovad meid Euroopaga, tango iseenesest on ju väga hübriidnähtus, et otsapidi Ladina-Ameerikast ja kus kõik ta juhedel on, aga, aga sinu jaoks tähendab ta ikkagi midagi vana Euroopaga seotud. Jah, ma olen käinud nüüd argentiina tangot tantsimas, kursustel, aga seal on hoopis erinev ja need minu tangud on saksa tangud. Kui mõnel on seal Ladina-Ameerika juured, nagu see lippenud on, rootor? Dragoona on? Tegelikult jah, aga sakslased kodus sõit ära 25. kuuendal. Aga ma mõtlen veel, et kui ma ütlen, et seob euroopale tead, seal on mingi väike junn sees. Kuna kuskilt jälle loen, kuidas nõukogude aeg oli? No kuidas eestlased kohanesid Nõukogude kohanesid nõukogude ajaga ja ja kuidas see oli mingis mõttes muretame parem, kui praegune aeg. Siis mul kihvatab sees. Siis ma mõtlesin, et ma ütlen, et mina ja minu vanemad ja ja nende sõbrad, suur sõprusringkond, ei elanud nõukogude ajas. Nõukogude aeg oli täna võraga, toas ei olnud nõukogude aega. Et ma annan selle plaadiga ka sellest aimu, et ma ei olnud pioneer komsomol ega oktoobrikuus vist oli ükskõik et noh, see hoiak oli selgelt selgelt, kindlalt rahulikult nõukogudevastane Ja nii oli ta väga paljudes kodudes. On nagu ta on seda naela natukene tugevamaks, tugevamalt sisseplaadiga. Samamoodi ilmselt nendes kohvikuvestlustes, millest sa rääkisid, et kui sa juba seitsmekümnendatel Werneris käisid, mis siis need jututeemad olid või, või millest nende kunstnikega rääkisite, mida te arutasite? Noh, mitte ainult kunstnikega Paul Ariste istus tavaliselt lauas Rodorpas Aleksander Raid. Nad olid inimesed, kes olid natuke maailma näinud. Reisinud enne sõda. Ikka Euroopa kultuurist. Sõjas nendega paratamatult sõjast. Aga siis ikkagi varasemast Euroopa kultuurist, mitte. Toona olid ju ka need Tartu salongid, kus arutati kõiksugu uusimaid teatrisuundi ja, ja psühhoanalüüsi suundi, et siis oli nagu need teemad ka kõik sisse tulemas ja kõik need idauuringut Ma tegelikult puutusin sellega kokku natuke hiljem, aga, aga puutusin Krotovski teatriga. Jaan Toominga rääkides või või siis ma olin ja meil oli suur sõber. Kuulusin sinna orientalistikakabinetiringkonda vägagi. Aga noh, see on teine maailm see, mis mulle noh, selle plaadiga seoses praegu meelde tuleb, on nüüd nende vanahärrade või tollaste mitte vanahärrade, vaid härrade maailm. Nad ei olnud siis ju väga vanad, nad olid üle 50 60-ga. Nii vanad kui mina praegu. Kui palju seal praegu on sellist sõpruskonda, kellega neist asjust rääkida? Nii et jällegi ei saa öelda, et siin on mingisugused selged vanuselised piirid vait või kasvavad peale uued inimesed, keda see aeg väga huvitav, seda kuldse kultuuriruum väga huvitav. Jah, jah ja nagu ma ütlesin ja ma ei tunne ennast oma põlvkonna liikmena nii väga, mul on sõpru-tuttavaid servast serva. Kui nüüd muusikast rääkida, siis sinu luulega varasemast ajast on olnud musikaalne. Sa oled ise öelnud, et et see muusikaline taust on sul peas, kui sa kirjutad? Kuidagi nagu laulan lauldes kirjutan ja sinu luuletustel on ka päris palju laule tehtud, kas sa, kas sa oled selles mõttes väga salli või vastuvõtlik nendele lauludele, mis tehakse, või sealt ajutine koht, et, et need maailmad on väga erinev sinu omast? Vahel on erinevad, tavaliselt küsitakse, kas tohib laulu teha ja ma luban alati. Ja vahel, kui mulle meeldis, ma lihtsalt ei kuule. Aga luuletus on valmis ja trükitud, mis ma siis peaks keelama, ta elab oma elu? Millised laulud sinu luuletustele on sulle eriti korda läinud kuidagi või mille puhul see on eriti hea meel, et selline laule tehtud. Jaan Söödi mind jälgis kuu. See ajab turjakarvad püsti. Aga Janele Eiki laulud ka muidugi. Sõjasulane, näiteks sibula lauldud sõjasulane. Ega see pole õige mitmeid laule esitanud sinu tekstidele. Jajah, te käite ise suvemehe läbi. Kohtume harva, aga me oleme sõbrad. Noh, tema on ju ju paljuski ka teisest kultuurikeskkonnast seal Tallinna kultuuriruumis kui paljud omavahel rääkides tajuta seda, et et ahter Tallinn 11, kaugel jällegi mööda inimesi, see, kuidas jookseb ütleme, need kultuurikeskkonnad, kes kummaski linnas on, et kui palju nad omavahel läbivad, kui palju nad ühte keelt räägivad. Riho, kui me olime viimati koos Hiiumaal, mitu päeva ei rääkinud ei Tallinnast ega Tartust millest rääkisite, kui tohib küsida metsast Erki turiga, Erkki-Sven Tüür turi metsa tagant? Siis me ei räägi mingist kultuuri Jutaja kalapüügist purjetamisest. Olemasolevat anganud tosinat ei räägi sellest natukene. Jah, eks selleks magus lugu, ma arvan, et mul ei ole midagi eriti rääkida, aga see on lihtsalt üks väga tuntud kohviku lugu. Muidugi filmimuusika. Ja mulle ta ei ole nii väga tähtis. Aga ta läheb. Kui kaupmärki abi Tango turna on mu südames kurbus. Et saarmast TA-le armastus on polen tuntud kõike, mida süda talle öelda. Kui kaob su jalge alt. Tõesti, kohe rahunenud har. Olen tundnud kõike, mida südatõve ahmiks sees. Süda. Et sa armastad. Ma tea, saavutusse, olene tee ulkond. Kes olid alla ja See oli talle siin täna Indrek Hirv ja neid palu ja mõnesid teisigi saab kuulda ka selle tangoplaadi homsel esitlusel, Tartu Kirjanduse Majas aga aga tihkats rääkida, mis sul praegu loominguliselt käsil on, oled sa luuletamas tõlkimas mõnd uut näidendit kirjutamas? Vaata vahepeal ma ei tahtnud luuletada, ma tegin selle paksu raamatu ära. Mitut mürgitusega, aga väsimus, võimud pidin ju kõik oma elu luuletused mitu korda uuesti läbi lugema ja ja siis tüdinesin ära. Aga nüüd selle aasta suve lõpus uuesti hakkas liikuma. Nii et need kogunemised tuleb ise ega ei pinguta ka, ei sunni ennast. Nüüd detsembrinumbris ilmub üks valik, selliseid pisikesi tihedaid luuletusi. Rohkem ma ei taha rääkida ja mul on midagi veel. Parem ei räägi, aga see, et sa sa oma elu jooksul kehtetud luuletused mitu korda läbi lugesid, mis pilt seal tekkis või kas sind üllatas seal midagi või või kas midagi jäi häirima või kuidas see kõrvaltpilk sulle endale mõjus, mida sa oma varasemale loomingule andsid? Peale selle tüdimus tekkis aga et kas seal oli midagi sellist ootamatut ka? Noh, ootamatu on see, et neid nii palju on. Seal muidugi nõrgemad perioodid sees, aga, aga see üldmulje on küllaltki tummine. Natuke on nii, et ma hakkasin ennast enda peale austusega vaatama. Aga see muidugi on jälle istkümnena kirjutamisele väga kahjulik või? Ei tohi. Tegelikult ei tohi ennast endasse väga hästi suhtuda, võtad paneb krampi. Mille üles veel eriti hea meel on? Tähendab oma Ruulased jale. Need nelikud, mis on aastast 93, see on siis tähekerjus aeg? Need on ikka kõige tugevamad sinna tasemele ma ei julge enam loota tõustaga. Aga kribalades praegu teen, mõni on kerge, mõni onude tihe. Ja mõni on ikka üllatavalt raske ka, või tähendab ta tõsine ja lihtsalt ma kirjutan ja vähem ja ja neile ei tule enam seda massi jõudu, mis oli kerjuse perioodil. Kui palju sa jälgid seda, kui palju ütleme sinu tähelepanu välja satub seda, mis, mis luules ja kirjanduses laiemalt viimasel ajal toimunud on kas on midagi eriti silma jäänud või keegi, kellega sa tunned mingisugust teatavat sidet uuematest. Te olete Marvasinase küsis seda ka, ma ei taha rääkida. Ma mul on mõned lemmikud ja mul on mõned, kes mulle üldse ei meeldi. Aga sellega ma haakuksin praegusesse kirjanduspilt ja ma ei taha, kuda ma tahan olla eraldi. Ma räägin parem seda, et nad nüüd möödunud sügisel oktoobris leidsin Pariisist ühe antikvariaadi, kus oli terve riiulitäis prantsuskeelset luulet. Et USA oli tõlkeid. Ma sain peremehega hästi läbi ja siis istusin seal tundide kaupa, ronisin redeliotsani. See luuleriiul oli kõrgel. See oli Udeoni tänav Odo. Ühesõnaga, et kui ma, kui mul mingisugust mõjutust on, kui ma hingeliselt kuhugi kuulan, siis siis pigem sinna. Vanade raamatute poed rajal modeoni tänaval. Külastajad said vana raamatupoode Tartus ka. Ma olen nende omanikega tuttav sõber. Oled sa sealt midagi ootamatut leidnud või just nimelt. Samasuguseid vanu raamatuid, mis on terveks päevaks tekitanud sellise elevus tunde, et selline asi on nüüd siinsamas Tartus ja käeulatuses olemas olnud. Ega enam ei leia. Ma olen leidnud jah, 90.-te aastatel. Iso pudi Unduriteni, neid esitrükke, mida on hea käes hoida. Aga nad on mul kõik olemas. Ega sealt midagi ostnud ei ole. 90.-te aastate Tartu. Paranda mind, kui ma eksin, aga mulle tundub, et see on mõnevõrra kuidagi unustatud aegu. Sellest räägitakse kuidagi vähe, viimasel ajal räägitud, palju varasemast kirjutatud varasemast ja ja samamoodi on sinu kultuuriloolised näidendina rääkinud varasemast ajast on kirjutatud ja räägitud just nimelt sellest 70.-te salongielust. Ja, ja nüüd on põhiliselt juttu juba sellest, mis on selle sajandi algul toimunud, aga ta üheksandat aeg on kuidagi nagu ära unustatud. Mul oli hea aeg. Noh, võib-olla, et seal on mõndagi, mis on piinlik, kui ma mõtlen, et sel ajal joodi palju. Ega kõik ei olnud, aga mõtlesin see, see minu ringkond. See oli Illegaardi kõrtsi kamp Võib-olla ei sobi kõigest rääkidagi. Aga see sündis väga palju. Nüüd need minu sõnadele tehtud laulud. Need on ju sündinud kõik seal kas Illegaardi kõrtsis või siis ma olen kirjutanud neid pärast Itaalias, aga ikka keele kartuli keskpunkt ja sellest võiks kirjutada. Ja tõepoolest pühitangi sellist mõtet selle pähe vist teate, et äkki näidend või laulukava tuleb sellest sest detanya kuidagi õhus olemas või siiamaani inimeste teadvuses olemas või noh, mina tean jällegi omavanuseid või nooremaid, kes ütlevad, et Nende jaoks tahta, tegelik hiilgeaeg oli siis et kui nad just olid ise Tartusse tulnud, alles päris niimoodi ülikooli õppemaja ja siis sattusid Illegaardi ja, ja selle seltskonna, ütleme et kas nüüd kokku nendega vähemasti sellesse, sellesse atmosfääri. Jah no ja kui ma võtan oma viimast kahtekümmet aastat, siis kõige põnevam aeg jah, oli Tartus minu jaoks 93 kuni 94 kuni 97. Ja see oli ka väga suurte muutuste aeg, siis kogu see uus maailm, see digimaailm peale. Väga põnev aeg oli jah. Ja tõepoolest, ega väga palju sellest mälestusi kirjutatud ei ole veel või raamatuid kirjutatud, nii et, et see on kõik kuskil niimoodi alles meenutame seal inimestele ja noh, mis seal salata ei taha ära sõnuda, aga, aga juba ka need inimesed hakkavad lahkuma, kes selles ruumis tegutsesid. Mõni on läinud Mülleri sassi läinud. Et jah, et võib-olla see on üks huvitav tehniline teema, millega millega edasi minna. Ega? Ei lase endale pähe istuda. Aga väikse sellise kiiksuga päevane ikka ikka. Aga mida sa järgmiselt aastalt ootad? Tahad? Rahu ja rõõmu nagu Vello Salo ütleb. 2015 tähendab ju, et märkamatult oleme juba ka selle kümnendi keskpaigas. Jah, noh, ma tahaks, et aeg ei oleks ärev, tähendab, et ei oleks sõja ärevust õhus? See tundub kõige olulisem Nietzsche tunnistajad natuke seda ikkagi on, muidugi on jah. Aga soovime kuulajatele ka seda rahu ja rõõmu ja juhata ole hea sisse see viimane pala või õigupoolest laadi esimene pala, see polnud armastus. Liibe, vares nii, vaata, sellel on kirjanduslik taust minu jaoks. Ma teadsin selle tangu pealkirja, enne, kui ma teda kuulnud olin. See on Bernard Kangro Tartu seerias sees. Kuskil kohvikus mängitakse. Nii et ma Pealkiri mu meeles, nii et kui ma selle leidsin YouTube'ist, siis mul kuhugi kohe haagise taha. See on see lõbus olema, lõbus, ma tean, mis tangut Tartu kohvikutes mängiti. Magama tähendab tõlkes on tal rohkem ameerika sõnade mõju v? Kujundid. Jääb üle soovida sulle head vana aasta lõppu, head pühade aega, aitäh ja aitäh sulle saatesse tulemast. Salli tallaja kohtub teiega taas kuu aja pärast juba uuel aastal. Mina olin ikka ehk vahe ja olen seda ka uuel aastal ja kohtumiseni. Kallista mind. Suudle mind veel, see viimne kor. Mu hing on surnud sinu jaoks. 12 domindle, tar sealt kaoks. Mõnes olu. Ei tuleks ta väest. Sull pole Henning. Mis elamisest? Suurimad. Ei tuleks. Sul pole? Teada, mis elamisest? Solli tallaja.