Tere, mina olen Aarne proomik. Kui ülemöödunud nädalal rääkisime Tšassist ja folgist ning möödunud laupäeval kuulsime missuguseks kujunes tänavu kontserdielu ja kuidas läks eesti heliloojate uudisloomingul, siis seekord heidame pilgu muusikateatrisse. Tänane helikaja võtab kokku möödunud muusika-aasta muusikateatris. Helgaja. Sel aastal esietendus erinevatel teatrilavadel kokku 18 muusikalavastust, neist 11 olid ooperis. Tegelikult oli lavastuste hulk muidugi suurem, sinna andsid olulise panuse nii Pärnu kui Saaremaa ooperipäevad Navas ja Birgitta festival. Stuudios on nüüd ooperikriitikut Alvar Loog ja Kristel Pappel. Operett on meie muusikateatris üks haruldane liik ja seega väärib märkimist, et uuslavastuste rida alustab Jaanuarikuus esietendunud balla Abrahami operett. Savoy ball. Estonia suurel laval. 15. jaanuaril esietendus Estonias Mart Sanderi lavastatud Halle Abrahami operett Savoy ball. Minu meelest Estonia Savoy ball Mart Sandri lavastuses tõi esile need küsimused mis operetižanri lavastamisel sageli kaasas käivad. Esimene asi on operetižanri alahindamine ja see antakse lavastada inimestele, kes tegelikult ei oska lavastada. Nagu me kahjuks ka Mart Sanderi puhul nägime. Ajakirjandusjärjekindlalt nimetab teda multitalendiks, ühtedel anti, ma tean, ma ütleksin, et ta on ikkagi monotalent taandest väga võluv. Laulja 30.-te aastate repertuaari eskiiri valdab ta väga hästi, aga mitte opereti lavastamist. Teine asi, kahjuks tegi ta ka ise lavakujunduse, see on alati väga ohtlik, ma tean, võib-olla paari lavastajad rahvusvaheliselt, kes suudavad nii aktsepteeritavat lavastada, kui ta tõesti teha funktsioneerima mingite kujunditega, lavakujunduse ja üheks nendeks on näiteks mis taikema, kes on ka ju lavastanud Estonias näiteks Rossini Tuhkatriinu ja, ja kahjuks ei saa absoluutselt seda väita Mart Sanderi kohta. Peale selle ta tegi ka kostüümikavandid, kostüümid olid kohutavad, värvivalik, jube ja esteetilisem. Kogu etendus väljakannatamatu, peaaegu ja arusaadav, et kui lavastaja oska midagi teha, kuid ei olegi lavastaja, siis lauljad on jäetud omapead, kes püüavad teha, mis nad oskavad. Kahjuks, ja see on paratamatuse projekteeritenaudjatele teatud klišeede raames mingid asjad, mis on mingid võtted, mingid žestid, mingit intonatsiooni, mis kunagi on mingite rollide puhul toiminud, neid korratakse, sest see on mingi kindel asi. Ehkki seal on näiteks Pirjo Püvi kin, kes on väga andekas inimene ja hea materjal lavastajat. Aga siin lihtsalt puudus keegi, kes oleks osanud juhendada. Katastroof oli ka koreograafia, tähendab kui ma vaata, mingid ebamäärased hüplevaid olendeid laval ja mõtlen, kuidas Savoy ball oli lavastatud näiteks hooaeg tagasi Berliinis, koomilises ooperis. Millise fanaatilise kunsti vaimustusega millesi Fandaantilise täpsusega oli integreeritud koreograafia ja lavastus. Kui täpselt oli tehtud tööd, millised olid ideed siis estonia avastus ei olnud isegi mitte hale lähenemine asjale. Mul on väga hea meel, kui tehakse operetti. Operett, kui on hästi tehtud, samavõrd nagu ka muusika väga meeldib. Aga Halba operetilavastust ma küll näha eriti ei tahaks, isegi siis, kui ta sisse toob. Me ainult madaldame publikut. Brett on ikkagi hea ainult siis, kui ta, kui ta on tõesti väga hästi tehtud, isegi hästi tegemisest ei piisa, peab olema väga hästi tehtud selleks, et hästi mõjuda, kui nad on kohutavalt nõudlik žanr. Ja mina arvan, et Sanderi kõige suurem läbikukkumine oli see, et ta nagu ei läinudki operetti lavastama üldse. Et ta võttis küll operetižanri kuuluva teose ilmselt endale teadvustas, et Estonia teatril temaga seoses väga suured lootused, kuna see on ainuke opereti uuslavastus paari hooaja peale ja ilmselgelt on see toodud sinna selleks, et piletikassat täita. Aga Mart Sanderi ambitsioon paistis olevat nagu rohkem dramaturgi oma isegi seekord, mida sina Kristel ei maininud, peale selle ta kostüümid ja dekoratsioonid, tegijaid ta lavastas ja etega uued orkestri arranžeeringuid tegi? Ta oli ka ümber dramatiseerinud selle asja ja ta oli lähtunud, et ikkagi sellisest isegi, nimetagem siukse psühholoogilise realismi kaanonist peaaegu et et see niisugune kergemeelne ja igas mõttes kerglane lugu, millest tegelikult ilmselt muusikateatrisaalis mitte keegi väga suurt Niukest bioloogilist sügavuste Veenust ei oota, et sander oli nagu leidnud, et, et ta seda publikut rohkem sellisel moel alahinnata ei taha. Ja et ta ei taha teha head lavastust ja seetõttu kirjutab pikad igavad dialoogi Põhimõtteliselt küll jah, et ta tegi nagu panuse minu meelest pigem mitte muusikateatri lavastusele vaid muusikateatri dramaturgia, saamata aru, et sellisel moel seal tööle ei hakka ja selle tulemus oligi, see kõnedialoogid venisid pikaks muusika ja, ja sinna juurde siis ka koreograafia osakaal, mis peaks tegelikult operetirütmi nagu hoidma ja ebaproportsionaalselt väikseks muusika draamarütm kadus sealt üldse peaaegu härasega, hoog kadus ära ja, ja esietendusel oli selle asja Niuke lohisemine üle lava ikkagi ju peaaegu inimvõimete piiril minu jaoks selle jälgimine ja väljakannatamine. Ja ma tunnistan, et ehkki mul oli nagu, puht ütleme, akadeemilisest huvist plaan seda uuesti vaatama minna, ei õnnestunud mul seda teha, kuna see oli välja müüdud. Ja on ilmselt siiani. Aga linnalegendid räägivad, et juba mingi kolme, nelja, viie esimese etenduse jooksul lühenes see lavastus märkimisväärselt. Ma olen kuulnud isegi jutte kolmveerand tunnisest lõhenemist. Ma seda ei oska öelda, mina ei käinud, esietendusel, ma käisin võib-olla mingit viiendat-kuuendat etendust vaatamas. Aga. Aga see ei vasta minu kriteeriumitele sellest, mis on muusika. Ja siis vastavalt ka minu kriteeriumitele. Kuna sellega näol oli tegemist siis ainukese opereti uuslavastusega sel aastal siis vedasi muusikaliga Vanemuises esietendus kaks muusikali, aga kuna ei viida oli tegelikult vanalavastus, mis toodi lavale lihtsalt uute Salistidega, siis ma arvan, et seda me ehk ei puuduta. Aga rääkida võiks neljandal oktoobril esietendunud Ooperifantoom-ist. Ma pean tunnistama küll enne enne kui ma midagi hinnangulised ütlen, et minu senine kokkupuude muusikaliga on olnud suhteliselt põgus varasemate aastate jooksul kogunenud üksikkogemused ei ole olnud nagu pigem positiivsed. Et seega mul puudub selline selline hea isiklik side selle žanriga, aga ooperifantoomi ma läksin vaatama suure huviga, mõistes ühtlasi ka nagu seda mastaapi, mis selle taga on, et kuivõrd suur sooritus on Vanemuise teatri jaoks, et üldse sellisele teosele uuslavastuse õigus saada. Nagu ma olen kuulnud, väga paljud maailmateatrid on kadedad Vanemuise peale, et neil õnnestus välja rääkida ja seega ma eeldasin, et kuna tegu on eksklusiivse võimalusega, et siis seda võimalust ka selle teose vääriliselt kasutatakse. Ja ma pean ütlema küll, et minu seni elu jooksul nähtud võib-olla mõne 10-st muusikalilavastusest, mida tunnistan, tõesti ei ole küll palju on see siin Vanemuises sellel sügisel nähtud Ooperifantoom üks paremaid. Malvius oli väga hästi nii selle teose muusikalise dramaturgia kui siis, kui siis sõnalised raamatud Kurgja laval nii-öelda ühte jalga käima pannud. Seal ei olnud mingisuguseid, et minu silmis maitsetuid, lisandusi, mis sageli muusikalavastusi kokkuvõttes nagu defineerima jäävad sinna oli valitud Vanemuise võimaluste piires suhteliselt korralik solistide ansambel. Ehkki just nimelt üks peaosatäitjatest oli, oli minu jaoks nagu selle asja kõige nõrgem külg Se Norra tenor Stephen Hansen, kelle häälematerjal on rolliks sobiv, aga, aga kuna teost esitati eesti keeles, mis on ka muidugi mõistlik otsus, et arvestades selle rolli mahtu, et kas see oli mõistlik otsus talle siis eesti keelt õpetada ja ja eeldada, et ta selle draama nii-öelda siis kohalikule publikule mitte üksnes arusaadaval moel, vaid ka veenvalt moel nagu saali suudab tuua minu silmis kindlasti suutnud. Et kui muidu on Vanemuise poliitikat just Vanemuise muusikateatri sellist poliitikat välissolistide kasutamisel noh kord kiidetud, kord kritiseeritud ja kui ooperi puhul võib öelda, et ka viimastel hooaegadel on enamasti siia toodud ikkagi võimekaid ja sümpaatseid ja siis nii teose kui kui ülejäänud ansambliga sobivaid soliste, siis selle selle Hansoni puhul ma seekord nagu ütleks, et et see on nagu esimene selline negatiivne asi, mis selle ooperifantoomi lavastuse etenduse puhul nagu meelde jäänud Valges on kogenud lavastaja ja kuigi võib-olla nüüd niisugust erilist sära ja fantaasiat siin ei olnud, oli lavastus korralikult läbi töötatud ja hea stiilitundega. Ja siin oli minu jaoks just õnnestunud kõrvalrolle näiteks Lauri Liivi ja Kalle Seppa ja Pirjo Püvi ja Reigo Tamme kehastuses. Oli ka niisuguseid hetki, kus Maria Listra oli küllalt veenev ja ta on samamoodi seda arvamust. Norra muusikalilaulja Stephen Hansen ei olnud mõistlik valik sellesse rolli. Ma arvan, et me ei saa hinnata Üht näitleja lauljatööd ainult selle imetluse järgi, et, et ta on eestikeelse teksti selgeks õppinud. Kui tegelikult see kõlab ebaloomulikud ja kunstlikult ja kogu aeg mõtled, miks ta pidi seda tegema ja seda vaeva nägema. On muidugi tore, et kuuldavasti Norra saatkond Eestis tema esinemist väga tugevasti toetas, ehkki ma ei ole kindel, et kas see on nüüd tingimata Norra saatkonna Eestis ülim ülesanne kultuuri vallas. Et põhimõtteliselt selle Ma kiidaks ka lavakujundust, mille autor oli Iir Hermeliin, kui ma õieti mäletan ja täiesti nõus ja sellele lisanduv ka seal olid väga õnnestunult ja minu meelest ka maitsekalt kasvatatud püroefekte ja eelkõige valgust. Eesti teatrites ei tulnud sel aastal esiettekandele ühtki Helilooja uudis ooperit siiski õnnestus meil kuulda ja näha kahte uudisteost. Augustis esietendus Kuusalus Tauno Aintsi lauritsa lubadus. Maikuus aga Telliskivi loomelinnakus noorte heliloojate Marianna liigi Sander Mölderi ooper. Korduma kippuvad küsimused. See olid tudengilavastus, mille kogu meeskond oli pandud kokku erinevate kõrgkoolide üliõpilastest. Minu jaoks on küll tegu ühe selle aasta kindlalt positiivsema muusikateatrikogemusega juba ainuüksi see fakt, et, et noored inimesed antud juhul tähendab noorus seda, et, et kõik vist selle operi enese kui, kui tema esmalavastuse väljatoomisega seotud olnud inimesed olid nooremad kui 25 aastat. Et siis noored inimesed on täitsa nullist isekeskis sellise asja nagu püsti pannud ja siin on nagu minu arust positiivselt nüansse üks on see, et ooper ise žanrina on nagu natuke halvas mõttes nagu museaalseks jäänud või et ikkagi ühtepidi onu uus ooperit, et isegi mitte uuslavastuste arv, vaid just nimelt etenduste arv kohtalt väike, enamasti mängitakse ikkagi klassikalist asja, seega nagu nüüdisooper ei pääse väga pildile ja teistpidi ma arvan ka osa sellest põhjuseks, miks ta pildile ei pääse, on see, et nüüdisooperit sõltumata võib-olla oma helikeele ja, ja ka lavastuse suhtelisest õnnestumisest kipuvad ikkagi kõnetama publikut mingitel väga abstraktsetelt teemadel või mingitel igavikuliste teemadel või mingitel nii-öelda moest läinud ajaloolistel teemadel siis korduma kippuvad küsimused ikkagi räägib meie enda kaasajast peab silmas ka tundub, et väga kindlalt sihtgrupi, kelleks on eelkõige tegijate endi ja kaaslased ja kogu see sõnum mille võib olla sõnumirikkuses võib keegi vastavalt omaealiste iseärasuste rohkem või vähem kahelda, on ikkagi igas mõttes ajastu vääriline. Ja nii see dramaturgia muusikalavastus kõik minu meelest küllaltki heal moel toetavad selle sõnumi läbi tulekut, et ma loeksin seda peaaegu igas mõttes õnnestumiseks, eriti just seades. Kriteerium võiks nagu selle, et tegu on väga noorte inimeste tehtud uue ooperiga. See oli värske ja otsinguline ja aga samas just need eri kunstivahendid millestki ooper koosneb hästi integreeritud ja et see oli kõik noorte inimeste koostööna sündinud erilise energeetikas, seda oli ka publiku jaoks tunda ja minu meelest oleks väga oluline sellist tegevust, ma ei taha kasutada siin sõna projekt. Oleks väga oluline sellist tegevust jätkata. Ja muidugi me tuleme siin selle küsimuse juurde, et eriti oluline oleks see, kui millalgi Muusikaakadeemia saaks ikkagi oma saali kus tõesti pidevalt ja täiesti järjekindlalt saaks niisugust koostööd arendada. Näiteks meie suurtes ooperimajades, mida Eestis on siis ainult kaks Estonia ja Vanemuine jääb ikkagi nagu sageli mulje nende ooperite väljatoomisel on nagu mingisugune noh, teatav selline majanduslik Sunsus ja teistpidi ka mingisugune mitte öelda päris ruttu tiin, aga mingisugune nagu inerts, millega nagu ei olegi loomingulises mõttes nagu sageli midagi head ette võtta või et siis see ooper tuleb nagu mitte kuskilt tema taga on natuke nagu see niisugune heas mõttes mind kui vaatajat-kuulajat. Ta ei saa mitte vaiki olla, ma ei taju selle selle taga mitte just nimelt halvas mõttes mitte mingisugust traditsiooni, mitte mingisugust turusundi ei ülimat kõrgprofessionaalsuse taotlustega soovi vastata mingitele akadeemilistele kriteeriumitele, vaid see on nagu mitte millestki. Ja justkui tõesti eneseväljendamis sunnist sündinud muusikateater, mida kahetsusväärsel kombel on ikkagi ka mulle tundub, et läbi ajaloo olnud küllaltki vähe. Ma arvan, et väga suur osa ooperites on ikkagi nii-öelda enamasti tellitud selleks, et ooperimajasid käigus hoida, et see maja tuleb enne, kui teos sageli. Et selles mõttes selle teose valmimisel loogika on. Mulle tundub, et ooperižanri ajaloo kontekstis natuke nagu eripärane ja ma loen seda pigem selle plussiks. Ma tahakski eraldi rõhutada veel seda, et, et võib-olla jällegi natuke tinglikult ja Kristjan vererõhku tõstes vastandada seda nagu klassikalisele ooperi traditsioonile. Et kui eri Teie ütleme 18. 19. sajandil oopereid kirjutati küllaltki selgelt mingisugusesse valmis olevasse formaati ja see formaat oli paigas nii dramaturgiliselt kui mingis mõttes ka siis muusikalise numbri struktuuri raamina ja nad olid ühel või teisel moel nagu Sabloonsed siis korduma kippuvate küsimuste puhul. Mulle meeldib tegijate julgus teha semi ooper, Nad ei reklaaminud seda semiooperini, aga tegelikult see on ju semi ooper, seal on ikkagi nii-öelda draama sõna ja, ja siis nii-öelda lauldud sõna vahekord küllaltki fifty-sixty. Ja minu meelest, et ma ei tea, kuivõrd tegijad seda ise tegema hakates ja tehes teadvustasid, aga minu meelest on tegu vägagi ohtliku žanriga selles mõttes, et tal on väga suur tõenäosus jääda lihaks kalaks. See peab olema väga tundlik lavastus, mis selle sõnalise ja muusikalise poole omavahel paika saab. Nendest, mis mina näinud olen enamasti nagu saadagi, need kin kartulid ja nad kipuvad ikka väga venivad teatriõhtud olema, ehkki seal on väga palju fantastilist muusikat. Aga et sõna ja draama integreeru ja seal ei ole õiget rütmi, aga näiteks Laura metsalavastus. Ma ei tea, kas need ainult teda selles õnnestumises süüdistada. Aga minu meelest ta sai jube hästi selle sõna ja muusika omavahel. Et andis vähemalt minule vägagi sihukese mõjusa ja, ja intensiivse salateatrikogemuse ja samal ajal ta oli ka tõesti, see oli ooperiõhtu. Jah, ma korraks selle ajaloo juurde tulen, et ma olen täiesti sinuga nõus, mis puudutab kaheksateistkümned üheksakümnendat sajandit, tähendab, ära unustaksid üsna sajandil niisugust helinud nagu Wagner, kes just nimelt ei tahtnud šabloon, eks ole, ja seda vaagnalikku liini, mis läheb edasi ja 20 sajandi alguses sönberg kirjutas oma fantastiliselt modernistlikud ilma igasugusest šabloonita muusika, draamat siiski, ehkki need kahjuks väga vähe esitatakse või tänapäeval on ju küll selliseid teatritegijaid. Praegu mul meenub esimesena Hainer kõigepealt kes tõesti rebis nimelt muusika, teatrit, instrumendid, lauljad, sõna, valgus, lavakujundust, aga põhimõtteliselt ülekaalukalt on just nimelt see liin, mida sa esile tõid ja sellega ma olen täiesti nõus. Ooperite tellimine selleks, et täita ooperimaja või kui eelmisel aastal tuli lavale näiteks nii liblikas kui Rehepapp sel aastal nagu ei Estonias ega Vanemuises, siis tuleb välja ei esitanudki ühtegi eesti helilooja algupärandit. Jah, aga seda eelmist hooaega on ka väga raske lateks seada, sest ma arvan, kas varem on üldse kunagi olnud ühte hooaega, kus oleks kaks suurt eesti ooperit esietendunud, et see oleks muidugi ilus latt, mida üritada iga aasta püsti jätta, aga ma arvan, et see on praktikas üsna võimatu. Ma arvan, et, et see jääga võib-olla mitte tingimata Ta algselt teatrite rahakoti taha ja võib-olla ka mitte nende südamesoovi taha, vaid seal on ikkagi see majanduslik põhjendatus. Jah, et kahetsusväärsel kombel ei ole mitte ainult üldse nüüdishop laiemalt suutnud ennast kehtestada publiku hulgas ammugi mitte eesti publiku hulgas vaid veel vähem siis Eesti enese nüüdisooper. Kui selline aasta teha või ütleme selline viis aastat, kus mõlemal aastal tuleksid Vanemuises Estonias mõlemas välja uued eesti nüüdisooperid siis võib-olla selle viisaastaku lõpuks tuleks majad keegli saalideks üle anda, et et seal teatritegevuse jaoks oleks ilmselt pankrot. Ma ei ole uurinud külastajate arvu, näiteks Estonias liblika puhul, aga ma käisin, mis seal ka neljandal-viiendal etendusel ja tegelikult oli saal täis. Jah, lõppkokkuvõttes ikkagi vähemalt üks eesti helilooja algupärand on esietendunud, seda küll Oslo ooperiteatris, Jüri Reinvere Peegi untsist. Minu sümpaatia kuulub täielikult Rein verele ja minu usk on jätkuvalt temaga ka see konkreetne teos lihtsalt, kuidas ma ka ise ei püüdnud Ja ja see on, see on täpselt ka minu minu arvamus. 29. novembril Oslo ooperimajas esietendunud ooper Beer künt on pälvinud ülimalt vastakat kriitikat. Kuna sellest oli juttu nii eelmises helikaja saates kui ka pikemalt teise detsembri deltas, ei, hakkame praegu sellega süvitsi minema. Nii Alvar logi, Kristel Pappel ja ka teiste kriitikute arvamused on klassikaraadio kodulehel järelkuulata. Lähevad edasi läheme aga ühe teise eesti helilooja uudisteosega, mida küll päris ooperis pidada ei saa. Soome kriitikud nimetasid selle rahva ooperiks. Augusti alguses esietendus Kuusalus Tauno Aintsi lauritsa lubadus, mis tegelikult oli nimetatud muusikaliseks suurvormiks Püha Laurentsiuse Morteeriumi ja Kuusalu lauritsakivi legendi ainetel. Ja lavastas Saima kalliansivu. Kohalik lavastaja. Osades olid samamoodi valdavalt harrastajad. Riina Maidre oli ainuke nii-öelda professionaal, aga professionaalne näitleja. Võib-olla see esmane põhjus, kui need üldse otsida, et miks teda võiks või peaks mitte ooperis nimetama, on see, et ikkagi suurem osa kui mitte minu mälu järgi isegi kõik vokaalpartiid, mis sinna kirjutatud, olid, et olid sellised, mis ei eeldanud ega tinginud ooperikoolitusega häält, et selles mõttes ta oli vokaalselt ikkagi kirjutatud nii-öelda muusikali esteetikale. Seetõttu nagu sellist ooperimaiku minul kuulajana ei jäänud. Aga mis puudutab seda üritust tervikut, kuna siis tegu on jällegi minu silmis millegi nii tänu väärsega mille kiitmine isegi või põhjendamine siin kuidagi endale tundub nagu natuke jabur, et see peaks ilmselge olema, aga noh, ma teen seda siiski, et, et see, et üks selline pisikene vald Kuusalu aga tegu oli jah, ainult ikkagi eelkõige kohapealsete inimeste initsiatiivil seal mingi kohaliku muusikaseltsi eest võtta tehtud muusikalavastusega, nad on ise vastavalt omaenda piirkonna sellisele ajaloolisele legendile ehk sellel lauritsa loole valinud siis dramaturgiat tellinud, et selle ainetel libreto Urmas lennukilt ja muusika Tauno Antsilt, nemad kaks olid ka ainsad, kes ei olnud kohalikud mehed. Et ühesõnaga, et kohalikul seltsil nagu jätkus siis ma ei tea, kas raha või veenmisoskust, et pöörduda ikkagi nii-öelda päris professionaalide poole ennast selles valdkonnas nii-öelda üle-üle-eestilisel tasemel tõestanud inimeste poole, tellida neilt teos ja siis kohalike jõududega koha peal siis välja tuua, et seal oli vist pool harrastajatest koosnev orkester, koha pealt pärit dirigent, lavastaja ja, ja solistid ja see oli kõike arvestades ikkagi väga meeldejääv ja meeldiv muusikateatrikogemus, millele muidugi ma olen sunnitud tunnistama, et kui sarnane asi oleks toodud välja meie rahvusooperi näiteks hoovi peal vabaõhulaval, nagu te Kuusalus vabaõhulaval oli, siis ma oleks sunnitud selle muidugi ikkagi läbikukkumiseks tunnistama, sest meie rahvusooperis standard on kõrgemad. Aga, aga kui me võtame eelduseks, et, et see on ikkagi peaaegu põlve otsas tehtud asi, ma mõtlen just eelkõige nüüd mitte siis libreto muusikat, vaid lavastas enda väljatoomist, see on küll eeskuju, mida ma arvan mitte ainult ülejäänud väikekohtadel, vaid ka kõigil väiksematel linnadel maksaks järgida, et see oleks küll minu meelest tore, kui kas või Eestis siuksed. Suured linnad, kus praegu hetkel muusikateatritraditsiooni praegu täiesti puudub, nagu näiteks Viljandi või Haapsalu või Paide või võru või ka Narva vana kunagine päris suur muusikateatrilinn Kuusalu rahvategemisest innustust saaksid ja, ja ka ise millegi sellisega välja tuleksid. Helikaja stuudios on ooperikriitikut Alvar loogia, Kristel Pappel ning arutleme möödunud aasta üle Eesti muusikateatris. Kuigi kõige enam tähelepanu pälvinud eesti helilooja uudisteose esietendus Norras, tasub siiski tähele panna, et eesti ooper pole ka kodumaal sel aastal päris tähelepanuta jäänud. Lisaks Vanemuises esietendunud Eduard Tubina ooperi Reigi õpetaja lavastati teist korda. Helena Tulve 10 aasta eest loodud kammerooper it's getting sõudaak. Minul oli selle Helena Tulve ooperilavale toomise üle väga hea meel, sest ma pean tegelikult seda üheks tugevamaks kammerooprix, mis üldse mitte ainult Eestis, vaid ka rahvusvaheliselt on, ütleme, viimase 10 aasta jooksul kirjutatud väga tundlik peente värvidega, nii instrumentalist kui ka vokaalis. Ja tegelikult väga suurte võimalustega, mis puudutab visuaalset külge, jaga režiid. Samas on seal ka oma piirangut, sest tegelikult esitajat on naiskoor, kus aeg-ajalt tõusevad ülessoolod, nagu siis soolorollid, soolohääled, mida võib lavastaja ära kasutada kui väikest soolorolli. Ja kuidas see naiskoor dünaamiliselt liikuma panna, et see samas oleks muusikaga kooskõlas ja vastaks ka tekstile selle minategelasele, mis muutub seal nagu multiplikseerit minategelaseks. Või ka siis mõned kirjeldatud tegelased, kes nagu keisrinna, kes sealt tekstist on nagu välja toodud. Nagu ma ütlesin, et ühelt poolt piiravad momendid teiselt poolt, kui neid väga fantaasiarikkalt ja huvitavalt lahendada, siis kogu tulemus on väga peenekoeline, hõrk ja niisugune see just nimelt seal Kadrioru lossis oli. Reeda Toots Kreen oli väga hästi tunnetanud neid ooperikvaliteete, mida ma praegu kirjeldasin ja testi selle kuurimadil lainetama pannud. Iga koorilaulja oli samas ka nagu omaette isiksus ja tunnetas ka, et ta on mingisuguses rollis küllalt keerukas partituur väga hästi muusikaliselt viis kogu õhtut läbi Veronika portsma. Ja ma lisaks ka selle ajaloolisse dimensiooni, et minu statistika kohaselt on tegu alles teise eesti nüüdisooperiga, siis Erkki-Sven Tüüri Vallembergi kõrval, mis on jõudnud nii-öelda teise lavastuseni. Et kui meil neid uudisteoseid ooperis žanris keskeltläbi tilgub kuskil üks aastas viimasel ajal juurde isegi natuke juba võib-olla peale üks koma millegagi, siis nagu see maailmas on 20-le sajandil paraku väga suurt tendents olnud, et need nüüdisooperit esmalavastused jäävad sageli ainulavastuseks. Et keegi hiljem nende teoste vastu enam huvi ei tunne ja eriti, kui neil käib laadistata inimestel, kes esmalavastust vaatama ei jõua, siis neil puudubki võimalus selle teosega kontakti astuda. Ma pakun, et vist ka umbes breigiõpetajast alates on see alles teine ooperis. Tüüri valembergi kõrval, mis on jõudnud teise lavastuseni, see on ka mingisugune latt, mille poole ühel või teisel moel võiks, võiks heliloojad tegelikult nagu püüelda. Et omal moel selle teose kunstilist väärtust näitab tema selline jätkusuutlikkus. Lavastus turule. Üha enam peame tõdema, et muusikateatrit ei tee sugugi enam ainult suured teatrid või ooperis stuudiod juba eelmise nädala helikaja, see oli meil juttu end jõuliselt kehtestanud üksus ansamblist. Stock hauseni sodiaagi ettekanne oli minu jaoks selle hoo ja üks suuremaid elamusi. Esiteks oli muidugi suurepärane, ent üksus ansambel taas võttis Gazastok Houseni nagu aasta tagasi. Leitud oli väga mõjuv koht kino Heliose saal. Et ehkki ta on räämas ja tema olukord on selline, et ainult erandkorras võib seal üritusi teha. Aga see saal vapustas oma akustikaga oma võimalustega, see oleks suurepärane kontserdi- ja teatrisaal näiteks Kanski eksperimentaallava jaoks. Ja teisest küljest seesugune on olemas ja, ja eriline atmosfäär, mis valitses nendes mahajäetus nendes ruumides andis ka lavastusele ja selle vastuvõtule väga palju juurde. Anne Türnpu imetlusväärselt tundlikul. Sodiaagi nendesse mitte ainult ühte staalivaid erinevatesse ruumidesse erinevad tähtkujud paigutanud erinevate esinejatega kogu majad hilises korraga, vastavalt siis sellele, millised Need olid sellest sodiaagi osa tekstid ja, ja milline oli see instrumentaalkoosseis, oli ka leitud visuaalsed lahendused. Kunstniku töö, Kairi Mändla alt oli väga huvitav, siin veel muidugi ka valgus- ja video väga olulised, nii et noh, terve niisugune õnnestunud meeskond, kes seda tegi. Publik rändas ühest ruumist teise. Lõpuks jõuti uuesti suurde saali ja kuulake siis koguteos veel kord nii-öelda järjest. Iris Oja ja Kadri-Ann Sumera esituses, mis oli ka väga andekas, väga teatraalne ja nagunii-öelda veel üks etendus etenduses. Ma ütleks nii. Kevadine kunsti ja muusikatudengite ja teatritudengite ettevõtmine kui kase stock. Hoseni sodiaak näitas, et uus muusikateater vehkisid okka ausena muidugi klassik, aga põhimõtteliselt selline uus muusikateatri ja uue lähenemist ka žanriotsingud on meil ka täiesti siiski olemas ja võimalikud ja publiku huvi igatahes sodiaagi vastu oli väga suur. Muusikateatrimaailmas on tavaline, et suurimad õnnestumised ei toimu sugugi alati riiklikust teatris. Olgu Nende käsutuses määratult suurem eelarve ja muud võimalused. Samas ka kindlasti professionaalsem meeskond. Estonia suurel laval esietendus kevadel tonitseti ooper Armujook, sügisel aga endale ooper Rinaldo. Rahvusooper Estonia ja Tartu Vanemuise ooperilavastustest minu jaoks kõige õnnestunum oli Händeli Rinaldo Estonias. Ja seda esmajoones sõidetud, et ta oli oluline kõigepealt hind oli liini nii-öelda jätkumine. See lavastus oli tunduvalt parem eelmisest Heimtali lavastusest, Julius Tsee sarist. Mulle meeldisid lavastaja William areltoni ideed ja see, et ta lähtus nagu briti positsioonist, ärgem unustagem, et Endel võttis endale inglise kodakondsuse ja mihuke mängimine impeeriumi vallutustega. Ka Briti mentaliteediga Prikoomikaga ja Händeli barokkmuusikaga minu arvates oli täiesti õigustatud. Ši oli mitmeplaaniline, kohati võib-olla isegi oli mõningaid detaile natuke liiga palju, mis võisid koormavaks muutuda. Väga head tööd oli tehtud lauljatega, tähendab, see oli minu arvates põhimõtteliselt kõige parem näide selle aasta ooperilavastustest, ma mõtlen, mis Eestis ja ma mõtlesin just neid nii-öelda kahe suure teatri lavastuses mädaned, eks taalsemata nähtused välja. Kus võis mõista, et lavastaja on teadnud, mis ta tahab, et lavastaja on osanud teha lauljatega tööd, on andnud meile teatud ülesanded, on aidanud neid väljendust leida. Ja siin muidugi on veel arenguruumi, see on selge. Aga, et ei ole mingisugust küündima just ja ebamäärasust, et niisugune professionaalsus mulle väga meeldis. Et kohati võib-olla seda professionaalsust oli rohkem ja fantaasiat natukene vähem, aga ma olin tänulik juba selle professionaalsuse eest laval ja me teame, kõik, ma arvan, kui raske on lapsi panna laval ooperis mängima ja tavaliselt see on lavastajate õudusunenägu. Aga need poisid, kes olid laval täitsa seda lihtsalt imetlusväärne distsipliiniga siin mitu väliskriitikut, kes käisid seda etnoska vaatamast tõstsid ka seda väga esile tõesti, et see on midagi tegelikult üsna harukordset. Vägivalla taunimis idee, mis lõppkokkuvõttes sellest lavastusest ju päris lõpuks välja tuli. No ma arvan, et see on piisavalt kaasaegne ja siin oli ka täiesti arvestatavaid lauljate õnnestumisi näiteks Monika-Evelin Liiv ja, ja ta on teinud ka selle rolli osas niisugune suure arengu nüüd, kui vaadata etendus iti või näiteks Helen Lepalaan, Olga Zaitseva, kes debüteeris selles lavastuses mõjus üllatavalt kindlalt, värskelt, veenvalt ja sümpaatselt ja minu meelest tema hääletämber väga hästi sobis Admireina rolli jaoks. Lisaks barokkooperile esietendus kevadel ka pelganud ooper tonitseti Armujook. Mõlemat Systonitseti Armujook ja Henry Ronaldo jätsid mulle kuulaja vaatajana siukse kerge rahuldamatust tunde ikkagi, et et Malviuse lavastatud ja maikuus või aprilli lõpus esietendunud Tanitseti Armujook nagu ma olen ka varem öelnud, et minu silmis, et ehkki teda väga palju lavastatakse ja kohati põhjendatult ei ole tegelikult nagu üldsegi tegu kergeteosega lavastamise jaoks või ta ei ole kindlasti selline lugu, mis nii-öelda laval väga kergelt ise jookseks, et ta on pealtnäha komöödiaga, aga kahjuks seda ei ole ju tegelikult üldse eriti naljakas ja seal ei ole ka sellist ütleme head näiteks klassitsismiajastu, ooperit, paatempot üldse, ta kipub pigem nagu lohisema natuke laiali valguma ja, ja need siuksed siis üksikud romantilised aariad keskel on ja mis on tegelikult nagu selle selle ooperihitid omakorda töötavad vastu selle ooperiülejäänud osadele mitte niivõrd muusikaliselt, aga just nimelt dramaturgiliselt ja näiteks ka mis puudutab seda tenorit, peaosatäitja rolli, et, et kui tema karakterit esitatakse muidu kui nii-öelda lihtsameelse ja, ja isegi noh, peaaegu debiilse küla noormehe oma, kes siis üritab külakaunitari südant võita. Et kui publik nagu koguma empaatiaga sinna sisse läheb, siis on, on nagu lavastaja on väga raske nagu valida, et kas ta peaks siis nii-öelda rohkem kaastundele rõhuma või siis omakorda seda seda tenorit nii-öelda kangelaseks lavastama ja, ja ega seal mingit niisugust head vahepealset varianti nagu tegelikult ei olegi ja ega ka minu meelest Malviusel see väga-väga hästi nagu õnnestunud ei olnud, aga ta ei olnud mingeid pakse värve sinna peale keeranud. Ta lasi ikkagi ikkagi muusika nii-öelda eeslavale ja ainuke selline sihuke puusanõks, mille ta oli sisse toonud, et ta oli lavastuse siis nagu lavaaega nihutanud umbes sajandi võrra, toonud selle 19. sajandi algusest 20. sajandi algusse mis natuke värskendas võib-olla seda, seda visuaalset pilti võrreldes selle võib-olla nagu standardiga, mida me oleme harjunud armujoogilavastustes tavapäraselt nägema ütleme lavastuslikult see, see asi seda defineerima ei jää muidugi mitte kuidagi, ma julgeks isiklikust seisukohast öelda sama mõlema Estonial selle aasta suure saali uuslavastuse kohta siis nii nii armujoogikoht no kui ka Händeli Rinaldo kohta. Et ühtepidi, neil oli mõlemal üks väga suur voorus, mida ma julgen, eks voorusena esitada kaasaegse ooperi resee nagu foonil laiemalt, nimelt et kumbki nendest lavastustest ei häirinud mitte millegagi. Et kui me oleme harjunud tänapäeva ooperis sellega, et teoste nii-öelda moderniseerimisel ja siis kaasajastamisega popistamisel minnakse nagu mingite valikutega kas tahtmatult või tahtlikult liiale, selle asemel, et saavutada niisugune orgaaniliselt toimiv side, siis originaalteose nii sõnalise muusikalise dramaturgia. Et, et seda ei saavutata ja selle asemel jääb hoopis mingisugune selline provokatsioon nagu, nagu valitsema selle teose üle, mis, mis tegelikult. Ta on iseenesest sageli väga tähendustühi ja väljendusjõuetu ja sellisel moel nagu mingis mõttes aitab selle lavastusega justkui nagu uudisekünnist ületada ja ka võib-olla inimestele paremini meelde jääda kui mingit traditsiooniline lavastus, mis seal kõrval võiks olla. Aga samal ajal ta töötab jah, sellele originaalteosele vastu ja ühtlasi siis sellest tingituna ei lase vaatajal kuulajal sihukest korralikku muusikateatri terviklik elamus saada. Et antud juhul siis need Estonia armujooki Rinaldo minu meelest kumbki nagu selle sündroomi all õnneks ei kannata. Et nad on, nad on ikkagi sellised lavastused, mida võivad vaatama minna, nii öelda võivad minna noored inimesed. Ja ma loodan, et nad ei, ei ei näe, et või ei pea seda, mida nad lavalt näevad millekski väga halvas mõttes vana mooniliseks ja seda võivad minna kuulama, vaatama siis ka nii-öelda selle päris traditsioonilise vana klassikalise ooperi resi austajad. Ja, ja ilmselt nad ei pea õhkama hiljem pettunult, et, et jälle on üks klassikaline ooper lava peal ära rikutud. Et selles mõttes nad on, nad on sinna vahepeale täpselt kuhugi lavastatud, aga jah, samal ajal nad on natukene minu silmis nagu mõlemad pisut ideevaesed värvivaesed ja neil on ka mõlemal nagu lavastuslikult puudu sellised olulised rõhud. Et millist lugu ja milliste kangelastega ja milliste psühholoogiliste põhjustega meile parasjagu maha mängitakse, et, et mõlemad lavastajad on natuke tegelenud võib-olla liiga palju mingisuguste kõrvaliste küsimustega, selle asemel et seda tõelist draamat nagu lavale panna ja noh, endale puhul nagu me teame, seda muidugi üldse väga palju ei ole, sest see lugu ise on natukenegi triviaalne. Ja pealegi siis see arengus mängivad mängivad väga suurt rolli mingid müstilised asjaolud, mis nii-öelda siukses psühholoogilise mõttes tänapäeva inimesed niikuinii kõnetada ei tohiks. Aga siuksed toimiva ja siis kõiki tegevusliine ja tegelasi ühtlaselt integreerima, sellise lavastusjoonise leidmine minu meelest on seal nagu natuke üle jõu käinud või ei ole seda ka täielikult eesmärgiks võetud. Aga jah, et sellist tõeliselt heas mõttes meeldejäävat ja erksat muusikateatri kogemust ma kummastki ei saanud. Küll aga ma tahaks väga kiita hindemiti pikka jõulueine lavastust ja ettekannet, mis leidis aset kevadel Estonia teatri pööningusaalis ja leiabki aset, et veel selle aasta lõpus nüüd loetud kordadel hindamite pika jõulueine tõi lavale Aarne Mikk kes enam-vähem sellelsamal nädalal, kui teos esietendus, tähistas oma kaheksakümnendat sünnipäeva ja ka ühtlasi niivõrd-kuivõrd ametlikult mitteametlikult pensioneerus, et väidetavalt jäi see tema tema viimaseks muusikalavastuseks ja tegu oli minu silmis igati vanameistriväärilise ooperiga ja siis ka tema eneseväärilise lavastusega. Minu meelest oli väga maitsekalt, et kergelt selline unenäoline ja, ja tugevalt sellistest mingitest nostalgilist meeleoludest kantud ooper sinna sinna pööningusaali lavale pandud. Estonia teater, tri kammerorkester Risto Joosti juhatusel musitseeris minu meelest väga maitsekalt Teie hindemiti ikkagi suhteliselt väga vähetuntud teos toodi nagu veenvalt, et inimesteni ja seal oli kuskil kümmekond solisti rolli, mis olid kõik sellised miniatuursed seal nagu selles mõttes isikulises mõttes üldse mingeid peategelasi olnud. Kui pealegi olen üldse oli, siis selleks oli nii-öelda aeg või siis nii-öelda surm, millena see aeg inimesele lõpuks alati avaldub või mille nad inimese üle valitsema jääb. Et nii-öelda selle peategelase, selle aja mängis nii hindamite muusika kui, kui Arne Miku lavastus minu meelest väga hästi välja ja siis solistide koosseis kuskil kümmekond solisti, kes sinna olid valitud, said ka minu meelest oma osadega väga hästi hakkama. Praktiliselt kõik suutsid selle lühikese lava aja jooksul ennast selle muusika draama tervikusse kehtestada nii nii-öelda lavaliste väliste väljendusvahenditega kui ka kui ka vokaalselt ja, ja keegi ei kukkunud ansamblist välja, keegi ei tõusnud ka ülemäära häirivalt üle ega hakanud nii-öelda selle, selle ooperi üle enda isiksusliku sarmiga valitsema. Et see oli väga selline ühtlane ja mõnus, absoluutselt kõigis oma karakteristikutest ühte jalga astuv selline kammerlik, mõtlik ooper mille repertuaaris hoidmine minu meelest võiks rikastada iga ooperimaja maailmas, et mul on väga hea meel, et, et Estonia selle teose valis ja niivõrd hästi lavale tee. Meie ühe teeneka ooperilavastaja pensionile minek tõi esile ka üha süveneva probleemi. Eestis ei ole enam ooperilavastajaid ja meil puuduvad kahjuks ka võimalused nende koolitamiseks. Vanemuises aga esietendus Eduard Tubina ooperi Reigi õpetaja. Nüüd vastupidiselt sellele, mis ma tõin esile positiivsena Estonia Rinaldo juures, ma mõtlesin just seda William Reltoni lavastust, vastupidi, sellele ei olnud ma üldse rahul Vanemuise Reigi õpetaja lavastajatööga sest Eskemaatiliseks minu jaoks pealiskaudseks ja tegelikult, et psühholoogilised võimalused, mis nendes rollides on, need ei tulnud välja, ühesõnaga ei olnud just nimelt lavastaja suutnud aidata lauljal vastavat väljendust leida. Aga samas mul oli väga hea meel tõesti kogenud ja, ja väga andekate loojate puhul nagu Jassi Zahharov, Karmen Puis viga, Mati Turi näha, kuidas nad püüdsid seda rolli esmajoones muusika abil siiski vormida. Ja muusikalises mõttes, see oli väga hea saavutus Vanemuisel ja Paul Mägile panna Vanemuise orkester sel viisil kõlama ja ka sellesse orkestri kõlasse. Nii nagu väga selgelt ja emotsionaalselt ja ka mõistetava tekstiga integreeruvad lauljad, et see on tõesti üks niisugune suur, ütleme, ooperlik tervikaga esmajoones just muusikas ja vähem laval. Kuhu võib lisada sellise kaubandusliku teadaande, et selle salvestus on juba mõnda aega saadaval CD-formaadis? Mitmed lavastuslikult valikud, mille taga oli nii lavastaja Roman Baskin kui ilmselt ka kunstnik Iir Hermeliin ei sobinud mulle või, või ei olnud nagu minu veregrupp. Aga head teatriõhtut enamasti defineerib, kui just mitte terviklik õnnestumine kõigis stseenides ja piltides ja vaatustes siis vähemalt nii-öelda viimased seeni vaatuse või pildi õnnestumine ja sellega sai minu silmis Reigi õpetaja hakkama. Et see viimane kohtupilt oli, oli siis mitte ainult muusikaliselt väga veenev, vaid ka lavastuslikult. Draama jõudis ka lavale minu jaoks siis mitte ainult nii-öelda auditiivselt saali, vaid ka visuaalselt lavale. Ja kui on viimane pilt hea, siis on sageli nii-öelda kõik ja et selles mõttes ma oleks Reigi õpetaja suhtes natukene leebem kui Kristjan. Ja teistpidi muidugi kiidaks väga Vanemuise repertuaarivalikut, et ikkagi Tubina juurde tagasi pöörduda kultuurrahvana, kes me ometi olla tahame, et keda me veel lavastame, kui tegelikult ikkagi mitte eelkõige meie enda autoreid ja meie enda klassika staatuses teoseid ja see on ka viis nii-öelda nende nende klassikastaatust nagu püsivalt kontrollida kogu aeg uue publiku ja uute lavastuste peal. Et nad läheks sellisteks nii-öelda pooleldi kirjanduslikes legendideks. Muusikateater on elus ikkagi ainult siis, kui ta on laval ja, ja Tubin on üks nendest vähestest küll peab kahjuks ütlema eesti autoritest, kes kindlasti vääriks nagu uuslavastus, iseküsimus on muidugi, kuivõrd reaalselt lavalised tema ooperid on, aga sellisel viisil, kuidas Vanemuises lavale jõudis, mina sain küll väga korraliku ja, ja tervikliku, sellise muusikateatrikogemuse ja mul oli saalis nagu uhke olla eestlane ja kuulata Eesti enda algupärast ooperit. Et uudne ka Maanutega paagidega raju luule ja ö õnnega möödas saaksite. Hüüdis Rahodest Jaka harides jaeoovused madalale itaallanna. Ja olgu issand õnnistatud seesinane ootame. Emasmees ka muudmoodi on Jaha jagala temasse. Kes on need nimed ooperis, kes tänavuse aastaga seoses meelde jäävad? Kahtlemata on kõigil kõrvus Jüri Reinvere, aga samuti on kerkinud esile uusi tegijaid. Rahvusooperis töötab uus dirigent Kaspar Mänd, eduka debüüdi tegi sopran Olga Zaitseva, samuti juba nimetatud üksus, ansambel. Aga need nimed, kes lõppenud paariaastaste solistide poolelt esimesena meelde tulevad, on kindlasti Jassi Zahharov Reigi õpetaja peaosas. Mulle meeldis väga Helen Lepalane, Kristel Pärtna ja Olga Zaitseva etteasted Händeli Rinaldo s ja ma kiidaksin väga kogu hindemiti pika jõulueine trupi ja, ja ka siis naiskammerkoori Helena Tulve ooperis it's getting, sõda. Tänavune aasta jääb kindlasti meelde just noorte ja vihaste tegijate kaudu. Kes tulid, ise tegid ise ooperit peale juba mainitud korduma kippuvate küsimuste etendus, ka iga-aastane Muusikaakadeemia ooperistuudio etendus tänavudonitseti ooper Öökelluke, mida Eestis varem mängitud ei ole. Aga eriti rõõmustab, et esimest korda sai ooperiga käe valgeks muusikakeskkool. Seal abituriendid võtsid kätte ja tõid lavale Mozarti ooperi Bastiaaja Bastien'i. Jah, see on küll. Oli üks selline ettekanne, mille, mille esiletoomisega oleks ka nagu hea seda juttu lõpetada, kuna, kuna see on selline selgelt ja helgelt tulevikku vaatav samm meie, meie ooperimaastikul, et kui muidu rahvusvahelises nii-öelda nagu ooperiilmas on see, see suur küsimus ja probleem olnud juba pikemat aega ooperipubliku vananemine ja selline pealtnäha isegi nagu pöördumatu vananemine. Et ooper ei ümbrina suutnud erinevatel põhjustel üldse ajaga kaasas käia, et repertuaari paar vananeb ja tegijad vananevad ja vaatajad-kuulajad vananevad. Noh, kahtlemata puudutab see tendents ka ju ja ta eesti ooperit kui suvalisele ooperietendusele minna, siis minul, kes ma olen hetkel 39 aastane tuleb enamasti tõdeda, et ma olen saalis peaaegu kõige noorem inimene. Et siis nüüd need tänavu välja toodud Eesti enda uus algupärane ooper, korduma kippuvad küsimused, mis on täielikult tehtud noorte inimeste alla 25 aastaste noorte poolt ja siis ka eelkõige adresseeritud noortele inimestele ja kus siis ka dramaturgia räägib eelkõige noortest inimestest. Siia jah, lisandub Tallinna muusikakeskkooli omaenese ettevõtmine noorte enda väidetavalt vähemalt noorte enda algatusel sündinud ooperilavastus. Ooperit nad küll ise ei kirjutanud, võtsid selleks Wolfgang Amadeus Mozarti, Bastian ja Basti enne aga siis orkester, dirigent kolm solisti ja lavastaja ja siis ka kogu muu tehniline personal, mis selle lavastuse väljatoomiseks vaja oli leida D omal initsiatiivil omaenesemaja seest. Vastupidiselt paljude oma maja sees leidunud skeptikute arvamusele toodi see väga suure menuga kahel järjestikusel õhtul sügisel Nõmme muusikakeskkoolis välja. Ja tahaks küll väga loota, et sellest, et tänavu nüüd esmakordselt toimunud sündmusest saab seal majas kindlasti traditsioon. Et iga uus abiturientide lend, kes tuleb, ei taha eelmisest kehvem olla ja, ja kui see tõesti peaks nii minema, siis pikemas perspektiivis aitab see kindlasti nii-öelda ooperi kui žanri nii arengule kui levikule Eestis kõvasti kaasa. Tänavusest aastast jäävad kõige enam meelde noored innukad tegijad ja kaks uudis ooperit üks noortelt heliloojatelt Marianna liigilt ja Sander Mölderile tee erireid merelt, kellele see on juba teine väljaspool Eestit esietendunud ooper. Algab muusikateatriaasta tõotab meile tuua hulga põnevalt sest teatavasti kirjutab Ülo Krigul parajasti uudisteost Saaremaa ooperipäevadeks Kristiina Ehini luigeluu linna põhjal. Rahvusooper Estonia loomingukonkursi võitis aga noor helilooja Rasmus puur, kes on Eesti vabariigi 100.-ks aastapäevaks loomas ooperit Jaan Kruusvalli näidendid. Pilvede värvid põhjal. Stuudios olid ooperikriitikud Kristel Pappel ja Alvar Loog. Mina olen toimetaja Anne Prammik. Saate monteerimise lebas. Algamas on uus muusika aasta soovin, et sellest saaks ka suurepärane muusikateatriaasta.