Olen külas Põlvamaa ja Tartumaa piirialal, Mooste rahvamuusikakooli direktoril ja õpetajal Krista Sildajal ja me oleme siin ühes talumajas, mõte on vaadata tagasi aastale võib-olla natuke edasi uuele aastale siis nii siit hubase Mooste vaatenurgast kui võib-olla ka rahvamuusikast laiemalt, sest Krista Sildoja ei ole oma tegevust piiranud siis ainult selle rahvamuusikakooliga, vaid ma tean, et sa oled hästi aktiivne ka Eesti folkloorinõukogus. Tere kõigile ja tervitusi siit põldude vahelt ei saagi enam õelda, metsast. Varem mõelasin Vändramaal, siis saigi öelda tervitusi Vändra metsast, aga nüüd tuleb öelda tervitusi ajalooliste põldude vahelt. Mooste rahvamuusikakoolis käib nüüd kolmas hooaeg, kuidas aasta teinud on sügis? Poolaasta on koolis alati. Mulle tundub minu kogemustest lähtuvalt selline produktiivsem kui kevad. Selleks et mina olen peamiselt töötanud ikka maapiirkonnas ja siis sügis, on täpselt see õige aeg, millal nagu ennast hästi-hästi motiveerida ja kokku võtta ja midagi uut luua, üheskoos teha. Et kui need põlluteed lõppevad siis nagu vaim valmis loomiseks, olgugi et aeg või see ilm pimeneb. Aga see kuidagi motiveerib just maal elades tubaste tegevustega millegi uue loomiseks. Kevad seevastu laseb kuidagi meeled valla ja, ja tekib selline valgem ilm ja selline soov ainult õues olla ja mitte midagi muud teha, veel vähem pilli harjutada. Selles mõttes on sügispoolaasta alati hästi produktiivne ja see möödunud sügisel oli tõesti pillilaste õpetamise osas jällegi edasiviiv ja selline tulemuslik. Käisime andsime jõulukontserte siin ja seal muuseas esimest korda julgesime majast välja minna niiviisi päris ametlikult, et me nüüd tuleme ja esineme teile, et siiani olime isekeskis peredel peredele esinenud, et nüüd käisime Meie valla teises koolis, Kauksi põhikoolis külas. Käisime mustel lasteaias, esinesime oma majaperepäeval, kus meil oli palju kuulajaid, et lapsed olid väga, väga tublid, muidugi ka täiskasvanud õppijad, kellega selle sügise jooksul sai üpris palju käia väljas mängimas Põlvama kaunimad kohad, peod, käisime läbi, mängisime simmaniks. Isegi Põlvamalt välja juba jõudsime ja no nüüd on plaanid veel kaugemale jõuda üle Eesti ja miks mitte, ja sõpradele välismaale külla. Milline see täiskasvanute õppijate grupp teil on, see esinejate ansambel? Meil on sel sügisel tekkinud kaks toredat pilliklubi, üks on siis juba tõesti kolmandat aastat tegutsemas, teine alustas nüüd sel sügisel. See on selline klubi vorm, klubiline vorm, lisaks pillitundidele kuus ühel õhtul nädalas tulevad huvilised kokku, istuvad ringi ja mängivad paar tundi pilli. Joome vahepeal teed ja räägime juttu, selline seltskondlik vorm ja tegelikult ei ole ju oma eesmärgiks seadnud esinemise kui sellise, vaid me lihtsalt käime koos ja meil väga meeldib mängida. Aga kui endal hakkab väga põnev ja huvitav siis nagu tundub, et tahaks teistele ka seda muusikat viia. Ja seni kui me oleme pilliklubiga väljas käinud eriti just sellel sügisel korduvalt ja korduvalt on meil läinud väga hästi. Meid on võetud väga hästi vastu. Et järelikult see, kui sulle endale väga-väga meeldib seda asja teha, nagu ikka siis ka publikule jõuab see kohale. Et me oleme teinud niiviisi väikesi kontserte, tutvustanud pillimuusikat laule siit ja sealt mitte ainult eesti laule, vaid ka mujal maailmas tulnult tulnud muusikat. Ja siis oleme teinud ka tavaliselt simmani sinna otsa tunni või kahese, tantsinud seltskonnatantse ja laulnud rahvaga ja rääkinud juttu, et sellised mõnusad kohtumisõhtud on andnud. See on hakanud meene täitsa tegelikult meeldima, kuigi see ei ole eesmärk omaette. Kas seal pilliklubis on kohalik rahvas, ei, tullakse kaugemalt KUKU pilliklubides käivad täiskasvanud õppijad ja kui ma praegu hakkan mõtlema, siis kohalike nendes pilliklubides vast üks kolmandik kohalike Mooste valla pillimehi. Aga ülejäänud käivad üpris kaugelt. Meie kõige vanem liige Riho tuleb näiteks tegelikult täitsa võru kandist kohale igal nädalal. Üks selline tugev tuumik tuleb Põlvalt Põlvast ja Põlva ümbert. Siis on meil Räpinast mitmeid-mitmeid, huvilisi käimas Tartust ja täiskasvanute õpe pillitundides käivad õpilased kõige kaugemalt meile Otepäält. Nii et võiks öelda, et kuskil 50 kilomeetri raadiuses tullakse meile iganädalaselt pillitundidesse ja klubisse. Mis pillid need on, mida need täiskasvanud õppivad täiskasvanutest osad nendest soojendavad üles oma lapsepõlveoskusi näiteks olles olnud õppinud lapsepõlves akordioni, taasavastavad nad akordionimängu võlu nüüd rahvamuusikat mängides siis on väga populaarne pill, siinkandis on nagu ikka, on karmoška. Ka see sobib paljudele, eriti naistele, siis nagu neid viimasel ajal üldse üle Eestigi popiks on saanud. Nii mängitakse ka meil oksast mandoliini, küll siis oktavmandoliin ja tavalist mandoliini. Et mandoliinimängijaid on meil selles vanemas pilliklubis viis-kuus inimest juba, et täiesti võimas, selline pilligrupp on tekkinud muidugi viiul, endiselt populaarne ja väikekannel. Aga mis elukutsete esindajad, need, kes armastavad siin pilliklubides pilli mängida? See ongi hästi tore, et pilliklubis käivad meil väga erinevate erialade inimesed. Meil on elektrik, pundis oma elektrik, meil on oma PRIA ametnik pundis. Siis. See on väga vajalik tõesti no elektri, kust on ka äärmiselt palju kasu. Et alati saab abi ja nõu ja kõike küsida siis mida me avastasime selles nooremas pilliklubis, kus käivad koos ainult naised. Et meil on päris suur protsent meie 10 või 11 liikmelisest pundist, on raamatupidajaid. Et see pani mind päris mõtlema, et tegelikult see on ju täiesti loogiline, et raamatupidamine on päevatöö, siis õhtul ju tahaks midagi kardinaalselt muud teha ja siis muusika sobib selleks väga hästi, nii et meie naised, naiste pilliklubis on siis raamatupidajate ülekaal. Olen külas Mooste rahvamuusikakooli direktoril ja õpetajal Krista Sildrajal, kuidas kohaliku kandi lastel pilliõpe läheb? Pilliõppes on niiviisi, et pilliõppekohad pidevalt täitunud, et kui mõni kukub ära pilliõppest, siis kohe on üks-kaks last ukse taga käis juba ootavad järjekorras. Me ei saa kõiki soovijaid paraku vastu võtta. Aga eriti suurt heameelt teeb eelkoolilaste hulk ja need on küll kõik kohalikud lapsed. Neid on ka kahe aasta, jaguneb eelkoolilapsi, nooremad ja vanemad. Ja sellest sügisest käivitasime lastevanemate palvel pereringi, kuhu saavad tulla lapsed emade ja isadega koos laulma ja, ja väikseid pille mängima-tantsima ja mängima. Seal on kõige nooremad osavõtjad on meil pooleteise aastased. Kas sa oskad öelda, kas kusagil mujal on ka Eestis midagi sarnast sündinud või sündimas selliste pillid lubilist tegevust? Otse maakohas? Ma arvan, et seda on pea igal pool lihtsalt ei tea sellest midagi. Need, kellest me teame, me teame tänu internetile meist selleks et läbi käia, on meil paraku üsna raske. Selleks, et meie vahemaad on ikka muu Eestiga siin võrreldes väga suured, aga noh, Põlva maja või ütleme ajaloolise Võrumaa piires me siin omavahel suhtleme väga tihedalt. Ja siin, Lõuna-Eestis võin mina küll väita, et mängitakse pillivabal ajal väga hoogsasti. Selliseid pilli klubisem tekkinud muidugi seltskonnatantsuklubisid on palju ja kindlasti organiseerimata selliseid istumisi olen, kuid on väga palju laulmise. Aga ma nüüd jään vastuse võlgu, kas on tekkinud ka päris sellist kooli. Kihnus avati pärimuskool. Kihnus võib ka ilma koolita, elab see asi hästi ja tehakse seda kõike pärimuskultuuris elataksegi, aga päris sarnast kooli ma ei tea, et oleks tekkinud. Oled kasti aktiivne Eesti folkloorinõukogus, meil siin oli mõned nädalad tagasi aastalõpu heligaja, kus mul õnnestus rääkida inimestega, kes on Tartus ja mõnes mõttes tekkis huvi neid teemasid veel jätkata. Kuulsin Ingrid Rüütlilt kui Jaanika oraselt, et aktiivselt arutatakse folkloorifestivali Baltica üle ja sina hakkad seda nüüd edaspidi vedama ja tekkis selline uudishimu, et mis teemadel te siis arutate ja kuhu, kuhu asjad liiguvad. Aastal 2016 on taas kord festival Eestimaal toimumas. Ja folkloorinõukogutöötajad on palunud, et kas mina võiksin järgmist festivali sisuliselt vedada? See võttis tükk aega mul suvel mõtlemisaega, et kuidas ma oma tiheda õpetajatöö kõrvalt seda kõike jõuan. Aga kuna mul on sellist elukogemust juba päris palju ja just päring muusikas ja pärimuskultuuris elamise kogemust, siis tundus justkui õige hetk tulla siia selleks vahelüliks nüüd vanema generatsiooni ja noorema generatsiooni vahele. Kui meie pikaajalised Baltika tegijad on tõesti juba seda aastaid vedanud ja väga ühest asjast lõpuks tüdinadki, siis noored vast ei ole veel väga valmis seda vedama, siis võtsin selle jah-otsuse vastu enda sees. Mõte olekski vaadata sügavuti, mida on tehtud ja kuidas neid edasi. Ja nüüd selle üle mõtiskledes olen iseenda sees jõudnud järeldusele, et täiesti õige aeg on nüüd liikuda selle poole et festivali nime all või vormis lihtsalt tunda ennast kui festivali ühte osalist protsessis liikumas. Et lihtsalt väljendades, et meil on poolteist aastat veel festivalini aega. Et me nüüd võtame kätte ja hakkame üheskoos liikuma festivali suunas, millest saab selle protsessini nagu protsessi üks selline vahepeatus, kust me tuleme kokku ja pidutseme koos. Aga et me tõesti sinna festivali nii liiguksime koos üksteiselt õppides üksteise juures, pidudel käies. Ja see Baltika peaks olema selline tipphetk. Ja muuseas, Me tuleme juurte juurde tagasi. Esimene Baltika toimus ju jaanipäeva paiku. Ülejäänud Baltikad on nihkunud juuli algusesse sinna, kuhu tavaliselt laulupidu satub. Siis sel korral. Meil kui jälle noorema põlvkonna tegelastel tuli idee, et miks mitte siduda päris peo ja tähtpäevaga meie festivali. Ja 2016. aasta Baltica toimubki jaanipeovormis ehk siis see, mida eestlane ja ka Eestimaal elav muu muu rahvas on harjunud siin jaanipäeva ajal pidama, ehk siis jaanipäeva kombed, tavad, laulud, pillimäng, tantsud. Et need Me toome nüüd kõik festivalivormi ja selleks me siis tõesti nüüd valmistume sügavuti poolteist aastat üheskoos ülema. Jah, et sellest saaks selline päris olemine, mitte et sellest saaks kontsert, kus on esineja publik, vaid et see oleks senine, kuidagi orgaanilise amet. Et ka publik saaks peost osa ja esinejad oleks ühtlasi ka omadele publikuks ja nii edasi. Et kuidas me kavatseme seda pooltteist aastat nüüd, mis on festivalini jäänud siis sisustada? Meie ideeks on olemasolevad juba toimuvad seesmise sellise põlemisega ja säraga tehtud pärimus, peod liita meie folkloorinõukogu kalendriga, see tähendab, et me teame ju, et paikades kohtades toimuvad sellised sisuliselt mõnusad peod, pillimängu, laulu, käsitöö juttuvistmisega. Et nüüd meie suureks missiooniks on kokku koguda kogu see teave, kus midagi toredat ja pärimusliku toimub liitlase oma kalendrisse siis panna see info üles kättesaadavaks kõigile inimestele, kes siis hakkaksid vaatama, kuhu peole tema tahaks ennast liita, minna, juurde vaadata, kuidas see asi siis käib. Et tihti me ei tea, kus sellised toredad asjad toimuvad. Aga nüüd me anname kõigile selle pooleteise aasta jooksul võimaluse. Külastajad on selliseid päris ehedaid pidusid, kus tõesti ei ole esmatähtis esinemine ja aplaus, vaid just see osalemine. Ja see siis kulmineerub selle jaanipäevapeoga, kuskohast seda infot tasub siis vaikselt otsima hakata väikeste pidude kohta. Meie Baltika esitlus või sellised suured avalikud esitlused tulevad nüüd järgmise aasta algul veebruaris ja märtsis välja ja selle kogu info saab kätte folkloorinõukogu kodulehelt. Folkloorinõukogu poee ja Baltica festivali jaoks tekib sinna eraldi alaleht, kuhu klikates saab lahti täiesti eraldi keskkonna ja vot seal on kogu see kalender nüüd üleval ja võib ainult vaadata, kus, millal ja ja sõita kohale ja osaleda. Me vestleme siin jõuluajal. Täitsa põnev on siis mõelda, et ükskord saab teha veel tiiru ümber päikese, siis veel pool tiiru ja seda praegu seal planeeribki. Aga kui sa vaatad tagasi need viimasele aastale veel korra, millised sündmused tooksid välja oma vaatepunktist, mille üle sa jääd rõõmustama sellest aastast? See aasta oli ääretult tore selleks, et minu suurel eeskujul vanavara koguja kultuuritegelasel August punstilt täitus 125 aastat sünnist. Ja lõpuks ometi sain olla selle juures, et seda tähistada pidulikult üle Eesti. Nimelt ilmus minu koostatud raamat äratusmängu innumale rahvamuusikale, mida me siis ringreiside vormis ja vaimus esitlesime. Meie ringreisidel olid kaasas sellised mõnusad muhedalt küla pillimehed, rahvalaulikud ja Me käisime jaanuaris ja veebruaris sellel aastal hulgaliselt kohti läbi. Need peod olid vägevad ja raamatuesitlused uhked. Ja selle kõige krooniks on esitatud too raamat nüüd Eesti muuseumiauhindade üheks nominendiks teadustrükiste kategoorias. Et see võtab selle aasta minu jaoks eriliselt ilusti kokku. Et see paarikümneaastane tegelemine puisti ja tema pärandiga on siis need kaante vahel ja veel leidnud tunnustuse. See on kõige olulisem märksõna, mis on praegu hingel nagu järgmise aasta suhtes, mis on kõige olulisem või mida ootate järgmiselt aastalt. Järgmiselt aastalt? Ei oskagi muud oodata, kui ikkagi soovin ise olla ja soovin, et ka meie kooli kõik sõbrad ja tegelased oskaksid olla selles liikumises või nagu nüüd öeldakse moodsalt protsessis, et ei mõeldaks ainult teatud tulemuse või mingi ainult ainult tähtsalt mingi eesmärgi poole, vaid iga päev liigutaks samm-sammult selle suunas, et oleks endal ilus elada ja kuidas teisi aidata, et ka neil oleks ilus elada. Et seetõttu sooviksin, et oleks vähem võistlusmomenti, eriti pärimuskultuuri vallas. Siin ei saa lihtsalt võistelda, minu arust on läinud asi juba selle selliseks suureks võistluseks kätte need, kes on paremgi kellel läheb edukamalt ja nii edasi või siis otsejoones. Igasugused võistlused selles vallas on saanud nii domineerivaks, et tahaks, et see asi tuleks ikka pärisellu tagasi ja ei toimuks sellist pidevat võistlust ja medalite jagamist. Et inimesed tahaksid selles elada, selle sisu ära tunneksid ja vaataksid ja taipaksid, et neid, see sisu tõsiselt aitab nende elus. Mitte et nad ei tee asja asja pärast. See oleks selline hästi suur soov selle poole, me liigume ka tegelikult Baltikaga. Et ei tuldaks meie festivalile lihtsalt esinema maid, et saadaks aru, et see, mida tehakse, see peakski olema igapäevaelu loomulik osa. Ja selles vallas kogu see kooli tegevus liigub ka samamoodi, et lapsed saaksid aru, et nad õpivad pillimängu ja laulu endale. Mitte mai tea emale või kontserdilaval. See kõik tuleb hiljem loomuliku jätkuna. Kui nad on tabanud endas selle ära, et et see on oluline nende endi jaoks, siis siis lavale jõudmine on nagu väga loomulik jätk. Asja näitamine ka teistele. Et ma isegi ei oskaks nimetada ühte päeva või tähtsündmust, mina oma järgmises aastas ootan vaid iga päev oleks selline täis avastamisrõõmu, õppimisrõõmu olemisrõõm. Aitäh mõtteid jagamast. Krista Sildoja, Mooste rahvamuusikakooli direktor ja õpetaja. Aitäh kõigile ja head vana aasta lõppu.