2008. aasta 18. detsembril jättis 60 aastat kestnud lavaeluga hüvasti üks muusik. See mees on oma põlvkonna kui mitte terve pianismi ajaloo üks mõjukamaid kujusid. Tema hüvastijätukontsert toimus Viinis music Ferainis, kus kõlas Wolfgang Amadeus Mozarti klaverikontsert esstuur, nom ehk noormees. Tänavu viiendal jaanuaril 80 nelja-aastaseks saava pianisti poolt oli see teravmeelset huumorisoont ja ärksa vaimu arvestades küllaltki iseloomulik samm mängida hüvastijätuõhtul Viinis just säärast noorusliku vaimsusega teost. Head kuulajad, selle muusiku litter, raadi ja kunstniku nimi on Alfred Brendel. Mina olen toimetaja nelevasteinfeld ja tänane braavo. Saade ei ole päris tavaline portree Alfred brändelist, sest selline saade on juba tehtud. Aastal 2011 tegi Alfreprendele Tree Toivo Nahkur aga tänane saade läheb ajas tagasi ja põhineb 1981. aastal tehtud intervjuul, mis tehti Ameerikas. Chicago raadios ja autoriks on Pulitzeri preemiaga pärjatud tuntud raadiolegend Stots Terkov. Saates tuleb juttu Schuberti-Liszti ja Mozarti muusikast ja Alfred Brendeni muusikalistest tõekspidamistest. Alfred Brendele on muusika autoriteet, kelle nimega kaasneb interpretatsiooni line tippkvaliteet ja kelle nimi garanteeris alati välja müüdud saalid. Eelkõige Haydni, Mozarti, Beethoveni, Schuberti ja listi teoste ettekannete ja salvestustega. Tähelepanuväärne tase tegi ta tuntuks terves maailmas. Enda sõnul on ta Kesk-Euroopa pärit taluga, kuid tema soontes voolab ka Itaalia ja slaavi verd. Alfereprendel on sündinud viiendal jaanuaril 1931. aastal ja Brendeni lapsepõlv möödus peamiselt Zagrebis ja kraatsis. Tema klaveriõpingud algasid kuueaastaselt Zagrebis. Aga kui pere ühest kohast teise, kolis, vahetus üks õpetaja teisega. Kuni sõja lõppedes brändellidend lõpuks kraatsi lähistel sisse seadsid ja Alfred kraatsi konservatooriumisse astus. Tema õpetajaks säiluda vika von khaan, kes on omakorda ferenduslisti ühe värvikam õpilase Bernhard stan haageni kasvandik. Lisaks klaverile võttis brändele eratunde kompositsioonis ja tema ametlik koolitus lõppes ajal, kui ta oli vaid 16 aastane. Rohkem õpetajaid tal ei olnud. Jabrändel ise näeb oma ebatüüpilises hariduses tugevaid eeliseid, arvates, et õpetaja võibki ehk liigselt noort inimest mõjutada. Nii sai Brendalist iseõppija õppis üsna varakult kahtlema kõiges, mida ta ise ei olnud avastanud või mis oli kellegi teise poolt leiutatud tõde. Õpetajatest tähtsamaks said talle peagi teiste pianistide, lauljate, dirigentide ja ka iseenda mängu kuulamine. Samuti mõistis ta varakult, et pillimänguoskuste juurde kuuluvad lahutamatult teadmised muusikast, muusikateooriast ja muusikaajaloost. Mida põhjalikum on haridus, seda selgema kuju võtab iga muusikaline detail, millega parasjagu tegeldakse. Esimese avaliku sooloõhtu andis Alfred rändel kraatsis seitsmeteistkümne aastaselt ja kontsert kandis pealkirja fuga klaverimuusikas. Muusika kõrval ilmnesid Grendelil ka teised huvid. Maalikunst ja kirjandus. Esimese soolokontserdi toimumise ajal oli üheski Rootsi kunstigaleriis ka tema akvarellid. Kui ta ka 1949. aastal Pusooni nimelisel konkursil neljanda preemia võitis, oli otsus langenud. Sellest piisas, et pianisti karjäär saaks alata. Alfep rändel on ka viljakas esseist ja luuletaja. Tema sulest on ilmunud raamatut pealkirjadega mõtisklusi muusikast ja muusikast läbi sõnakogumikes. Üks sõrm on ülearu ja väikesed kuradid sisele Brendalaga piss, absurdi, luulemaailma ja nüüdsest, mille arvukad avalikud esinemised on asendunud vaikusega keskendub rändel peamiselt kirjutamisele ja luuletamisele ning loengute pidamisele. Esinemiste teatepulga võtavad sümboolselt ülebrändeli vähesed aga väljapaistvad õpilased Armstrong John Cooper, pooliuis ja chill Felner. Ja asumegi nüüd kuulama vestlust, mis on pärit aastast 1981, kus omavahel vestlevad Alfred Brendel ja astu. Franz Schuberti muusika oli talle 70.-te lõpus ja 80.-te aastate alguses suhteliselt uus avastus. Mõningaid Väike-palu tunti sel ajal Schuberti loomingust rohkem, aga sonaate väga sageli ei mängitud. Ainult Artur naabel mängis kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel Schuberti sonaat. Enamus pianistidest avastasid neid enda jaoks alles pärast teist maailmasõda ja ikka vähehaaval. Aga kaheksakümnendatel oli juba noori artiste, kes Schuberti sonaate mängisid, jääb rändel, ütleb, et on suur vahe, kas neid mängib juba kogenum artist, kes näiteks tunneb juba Beethoveni sonaat ja muudki vajalikku repertuaari. Või siis mängib noor muusik. Alfreprennel ütleb, et tema karjääri suuremaid rõõme oligi, et publik mõtis Schuberti loomingu omaks ja talle tundus, et 70.-te ja 80.-te aastate Euroopa publik vajas Schuberti muusikat väga. Rändel esiti neljal järjestikusel õhtul Schuberti tsükleid mitmel pool Euroopas ja ta ütles, et mõned aastad varem, kui seda oli 70.-te lõpp, see ei olekski võib-olla publiku poolt nii hästi omaks võetud. Artur Snabel on tähtis isik rändeli muusikuteel. Ta ei ole teda elusast peast kontserdil kuulnud, aga ta tunneb tema plaadistusi ja on lugenud tema kirjutisi, mis on väga intrigeerivad. Brendel ütleb, et ta nõustub šnabeliga peamistes ja põhilistes asjades aga sageli ei ole ta kõikide meetodite ja detailidega nõus ja on temaga alati otsekui mingisuguses ühenduses, kuigi mõtleb ise tihti pisut teisiti. Asi, mis Snabelitiabrändalit omavahel mõtteliselt seob, on ka kirjutamine. Jess ära, et seal oli. Rändel ütleb, et ta püüab kirjutada regulaarselt, isegi kui seda ei ole palju korraga sest tema meelest praktiseerivad muusikud kirjutavad liiga vähe sellest, millega nad igapäevaselt tegelevad. Vahel kirjutatakse küll lõunamenüüdest või kuninglikust soost inimestest, kellega kohtutakse, aga mitte sellest, mis on praktiseeriva muusiku igapäevatöö. Ja üleüldse on raamatuid muusikast üsna vähe. Thomas Mann teadis muusikast üsna palju jääb rändele sõnul pärineb temalt ka parimast see Richard vaaknerist. Muusikast tehtud kirjutised on sageli väga kehva kvaliteediga, näiteks ka raamat Bachi pojast Wilhelm Friedemann ist mis osutus väga populaarseks, aga on siiski suhteliselt halb. Ja on ka Tolstoi romaan Kreutz resonaator, aga see ei ole ka tema parimaid teoseid. Oma kirjutistes räägib Alfred rindel ka palju vaikusest muusikas. Lähemal. Vaikus on muusika aluspõhi. Eriti märkab seda kontserdile minnes, kui publik ei ole päris vaikselt. Aga muusika suurim eesmärk ongi vaikust edasi anda ja vaikust helidega siduda. Kui see ei ole just kergemuusika, mille eesmärk on kust matta ja vältida. Klassikalise muusika väärt teosed sünnivad tihti vaikusest või juhivad kuulaja vaikusesse. Kõlas Largo Ludwig van Beethoveni klaveri sonaadist number neli Alfred rändel esituses. Head kuulajad. Tänase saate keskmes on Alfred rändel ja me kuulame intervjuud, mis on pärit aastast 1981, kus Alfred Brendeliga vestleb legendaarne raadiohääl stuudiost. Ökov. Üks oluline helilooja Alfred Brendali muusikuteel on olnud kahtlemata ka Franz list. Ferenduslisti looming oli muusikute poolt pikka aega pisut kõrvale heidetud. Brändele sõnul on veel praegugi listi kiputakse pidama rohkem bravuurikas Virtoosiks ja selg rootuks heliloojaks. Kuigi on ka väga palju vastupidiseid arvamusi just nendelt inimestelt, kes feiranduslisti ise tundsid. Kui algselt Brendalil tuleks välja valida üksainus helilooja, kes on väga noobel ja kes väga austas oma kolleege siis kindlasti on see ferenduslist. Brendel ei otsi heliloojatest tavaliselt inimlikke jooni, et nende loomingut mõista, aga list on tema jaoks selles osas erand. Listi isikuomadusi peegeldub ka tema pisemates. Klaveripaladest ja listis ei ole olemas ainult deemonlik poolus vaid ka pühalik pool ja ferenduslist on helilooja, kes kirjutas brändele arvates kõige paremat religioosse sisuga klaverimuusikat. Ja ühegi teise helilooja looming ei õpetaja pianistina sedavõrd palju vajalikke oskusi. Arusaamist klaverist, nagu teeb seda ferenduslisti muusika. Tühipaljas Virtoossus ei loe ega maksa midagi ja iga noot tuleb muuta tähendusrikkaks. Perens list oli väga uuendusmeelne helilooja. Ta otsis alati uusi komponeerimis võimalusi ja tema muusika suundus sageli 20.-sse sajandisse. Tihti palju rohkem kui tema kaasaegsete ja ka hilisemal ajal tegutsenud heliloojate looming. Kuuldud muusikapala ferenduslisti sulest kandis nime pagatell ilma helistikuta esitajaks Alfred Brendel ja stuuts thercal jätkab temaga vestlust. Kuuldavasti ei peetud Alfred Frendelit imelapseks ja ta ütleb, et see on tõsi. Rändeli vanemad ei olnud muusikud ja seepärast tuli tal kõike ise avastada, kõike ise leiutada ja see juhtumisi meeldiski talle väga. Alfred rändalile meeldisid juba varasest noorpõlvest väga mitmed erinevad asjad näiteks maalimine, sest kui ta seitsmeteistkümne aastaselt andis oma esimese soolokontserdi, siis oli kraatsis avatud akvarellid näitus. Talle meeldis ka lugeda ja talle meeldis luuletusi kirjutada nagu kõikidele tolle aja noortele loomingulistele inimestele. Aga üks asi, millega ta veel tegeles, oli helilooming ja see on talle jäänud tähtsaks tänase päevani kuigi ta ei pea ennast heliloojaks. Talle on komponeerimise protsess oluline seepärast, et see aitab rattal mõista neid muusikateoseid ja seda klassikat, mida ta esitab. Ehk siis läheneda teosele seestpoolt väljapoole ja mõista paremini heliloojate kavatsusi. Aga kuna Alfred rändel on tegelenud ka kujutava kunstiga, siis tekib kindlasti küsimus, et kas ta muusikat mängides näeb ka kujutluspilte või värve. Treener ütleb, et see sõltub teosest mõnikord see on nii mõnikord näiteks ferenduslisti teoses villadesti purskkaevud, seal on tõesti valgust ja värve, aga teisest küljest on see ka väga spirituaalne teos, väga vaimne teos. Ja seda poolust tuleb selles muusikas samuti mõista. Rändel ütleb ise ta just väga religioosne usklik inimene ei ole, sellele ei olegi lihtsat seletust, aga ta ütleb, et ta on pigem oma loomult skeptiline. Tema eesmärgiks on püüda sättida ennast helilooja mõtterajale ja aru saada, mida helilooja ühe või teise teosega on püüdnud edasi anda. Ka Johann Sebastian Bach on väga oluline helilooja Brendeli muusikuteel. Kohe kerkib küsimus Bach ja modernne klaver. Bränder ütleb. Ta vältis palju aastaid Bachi esitamist klaveril, aga mingil hetkel hakkas ta Bachi siiski modern klaveril taas mängima. Ta jõudis järeldusele, et nii modernsel klaveril kui vanadel pillidel esitada otsused peavad eksisteerima mõlemad ja paralleelselt. Ta kuulas palju vanadel pillidel Bachi teoste esitusi ja need olid väga meisterlikud. Rändel arvab, et kui helilooja kirjutab klahvpillile, siis on selles väga palju vokaalseid ja orkestraalseid ideid. Ja klahvpillile on siis teos loodud otsekui selleks, et kogu seda rikkust saaks esitada üks inimene, mitte siis terve orkester või ansambel. Bach kasutas seda varianti väga palju. Tema klahvpillimuusikas on tihti ideid orelimuusikast ja ka orkestrimuusikast. Ja seepärast usub rändel, et modern klaveril võib Bachi esitada küll, sest modernne tänapäevane pill annab veelgi paremaid võimalusi orkestraalseks eneseväljenduseks. Brender ütleb, et ta ei taha oma isiksust heliloojatele peale sundida. Ta on nende teenistuses, aga ei ole ka ometi helilooja ori. Ta püüab mõista teoste struktuuri ja emotsionaalset laadi, aga ta on siiski inimene, kes elab 19. sajandil aastal 1981, kui see intervjuu on tehtud ja ta ütleb, et ta ei ole mingi muuseumi figuur, kes kannab parukat. Et peaks nüüd väga autentset lähenemisviisi Bachi muusikale otsima. Alfred rändel on mänginud palju Wolfgang Amadeus Mozarti muusikat. Tema meelest on Mozarti klaverikontserdid klaveriloomingu tõeline tipp ja Mozart oli läbi aegade üks kõige loomulikuma andega pianist. Ja asi, mis rändalit Mozarti klaverimuusikas erutab, on see, kuivõrd vokaalne ja laulev see on. Brendali suhtumine klaverimängu on alati olnud seotud laulmisega ja laulvusega. Ja eriti hästi tuleb laulvuse esile Wolfgang Amadeus Mozart teeteoste aeglastes osades. Brändel lisab, et mängides mõtleb aga laulmise peale ja seda ka kiiretes virtuaalsetes käikudes. Tihti püüab ta musitseerida nii, nagu seda teeks oboemängija, et kõik fraasid muutuksid väga elavaks. Aga Mozart puhul on tal kõrvus ja meeles ja mõttes sageli lauljad või siis viiuldajad. Saate lõpetuseks kõlas Alfred Grendeli esituses Wolfgang Amadeus Mozarti klaverikontserdist C-duur kolmas osa mängis Baden-Baden ja Freiburgi Ringhäälingu orkestri juhatas Hans tsender. Selline oli saade Alfreprendialist, mis põhineb 1981. aastal tehtud in intervjuul mis tehti Chicago siia, kus Salfreprendeliga vestles stuuts tercal. Intervjuu tõlkis ja saate pani kokku nelevasteinfeld.