Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere, te kuulate saadet Kunstiministeerium. Tänases saates on tähelepanu keskpunktis firma Art profi poolt välja antav noore fotokunstnikupreemia. Kuid üritame seda siin koos saatekülalistega ka natuke laiemas valguses vaadata. Saatekülalisteks oleme palunud fotokunstniku, Krista Möldri, tere, Krista. Kes osales kaart printsi žürii töös, siis meil on siin stuudios kunstikriitik Anneli, porri. A4-ja firma Art pluss poolt on stuudios Taavi Recaro. Tere, Taavi. Tere. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Taavi, alustaks sinust selle preemia sellisest foonist, et kui kaua preemiat välja antud on ja mis selle preemia loomise ajendas? Artrufi noore fotokunstniku stipendiumit. Ta on nüüdseks välja antud neli korda. Meil on olnud kolm näitust, esimesena Renee Altrov näitus, teisena Tõnu tunnel näitus ja siis eelmine aasta maksiimi eduni näitus. Ja see aasta. Vaatasime detsembris projektid üle ja võitis kalgravik, kelle näitustele aprillis Tallinna linnagaleriis. Millest kujunes välja soov sellist preemiat pakkuda. Kaart profivisioonis on juba kirjas, et soovime toetada kultuuri ja eelkõige eesti kultuuri. Neli aastat tagasi selle projekti välja kuulutasin, siis selleks ajaks olime teinud juba mitu maailmatasemel näitust välismaa kunstnikele, eelkõige Soome kunstnikele. Olles ise käinud nendel näitustel ja ainult mis võimalused on neil oma ideid teostada, katsume pakkuda seda võimalust ka meie kunstnikele. Ja eelkõige jäisiiks noored kunstnikud, et nende nii-öelda karjääri alguseks pakkuda huvitavat võimalust. Tegelikult küll ka juba viitasid natuke sellele, et miks tegemist on nii-öelda just produktsioonistipendiumitart, profipreemia ei ole rahaline, vaid on stipendiumisumma 5000 euri on ette nähtud näitusekomplekti vormistamise jaoks. Aga ma siiski natukene suriksin seda küsimust, et miks on tegemist just produktsioonistipendiumi. Ühelt poolt näen siin sellist, but seaduslikku kaalutlust, et rahalise stipendiumi pealt tuleb maksta maksud. Tulumaks läheb maha, see minu jaoks jääb nii mõnegi preemia kohe natuke nagu kahtluse alla. Et noh, nad ei oleks selline summa on aga siis lugupeetud preemia saaja maksab sealt ilusti ära oma maksud alles kolmandik teiselt poolt ortofotode endale sellise produktsioonistipendiumi Reaga ka väga suure kohustused Darfize organiseerib ka selle vormistatud komplekti Ri keerimise või hoolitseb selle eest, et võitjal oleks võimalus ka projekti galeriides eksponeerida. Et sellega on võtnud enesele väga suure lisatöökoormat. Et arvaksin, Taavi, et sa saad mulle esimesele väga süüdimatult vastata, aga aga kui reaalne selline mingi kalkulatsioon art Bruphil endale selle taga oli, et te võtate endale väga palju tööd teiselt poolt noh ma näen ka puht ütleme, reklaami turunduslikult, kuidas teile see üritus nagu tagasi toodab? Kui rahul sa oled sellega, et ta selle kohustuse endale olete võtnud? Nüüd oli hästi palju küsimusi, me hakkame kuskilt otsast pihta. Niukene algusesse tundub loogiline stipendiumi mõte, kui selline tekkis meie ettevõttes aasta jooksul mitmel inimesel olid mingid alged peas ja siis kasvas välja lõpuks selline preemia lahendus. Kuna ise olen õppinud kunstiakadeemias lõpetanud vabade kunstide eriala, siis tundsin, millised on alustavate kunstnike probleemid või nii-öelda takistused. Ja sellest tulenevalt tahtsimegi pakkuda täispaketi, kus kunstnik peaks tegelema ainult enda töödega ja muu eest oleks hoolitsetud, sellepärast ongi talle kui nii-öelda võitjale siis organiseeritud galeriid. Meie teeme teostuse, paigaldame, et sellepärast on ta siis selline produktsioonipreemia Mölder, sa oled olnud vähemalt viimasel kahel aastal artrufi preemia žüriis hart ka see aasta laekus tsirka 30 projekti, et milline, see on täiesti umbmäärane küsimusega, milline nende laekuvate projektide kvaliteet ja kuidas sa oled rahul materjaliga, mille seest võitjate valima. Siis nüüd kahel aastal on mind kutsutud žüriisse ja ma pean tunnistama, et minu jaoks kerge vahe kahe aasta vahel on olnud seisnud just selles, et need viimasel korral mulle tundus, et, et kaks kolmandikku avaldustest olid seotud Eesti Kunstiakadeemiaga rohkemal või vähemal määral seotud noorte kunstnikega, mis minu arvates on nagu hästi minu enda jaoks aga rõõmustav tendents. Et see noh, mulle tundub, et suundubki sinnapoole järjest rohkem, kuhu artru seda nii-öelda oma preemiat luues võib-olla nende mõttes oli. Ma arvan, et igal konkursil on mingi hulk töid, mis võib-olla sinna ei kuulu. See pole päris hea väljend, et ei kuulu aga mille puhul otsustamine, kas siit tuleb võite või ei tule, on väga lihtne kvaliteet mõttes selles mõttes, et nagu läheb järjest huvitavamaks paremaks et mingi koha pealt on žüriil ikkagi kõvasti tööd, et otsustada, kes on see võitja, noh, mulle tundub, et see on päris hästi korraldatud just selle poole pealt, et konkursil osalejad peavad laadima üles oma tööd, portfooliot igal konkursil oma mingisugune statuut, mida žürii peab järgima. Ja noh, suur osa žürii tööst toimub kodus kõiki neid portfoolio hoidja ja projekti läbi vaadates ja sel hetkel, kui siis žürii koguneb, see on nii-öelda terad sõkaldest eristus 2015. aastapreemia võitjaks osutus Karel gravik projektiga plaad Ankvied ehk siis eesti keeles rahutu veri mis tingis professionaalse fotokunsti koha peal, siis on tegemist suhteliselt tundmatu nimega. Et croiku kodulehte vaatasin, siis nägin seal ennekõike selliseid tööstusmaastik ise rõhtsal, et talle meeldib töötada tööstusmaastikuga. Vaatame seda võiduprojekti ennast saame näha alles aprillis linnagaleriis näitusel, kui teda esmakordselt uhkelt presenteeritakse. Aga siiski, Krista, kas sa saaksid paari sõnaga kommenteerida, et mis tingis selle projekti võidu või ka natuke laiemalt, et mis iseloomustab sellist nii-öelda head projekti? Jah, sellest Me oleme kolleegidega fotokunstnikega ekas rääkinud päris mitmetel kordadel, et mis on see, mis, mis tagaks siis edu analoogsetel konkurssidel või minum kui žüriiliikmed öös, et mida ma arvestan. Ja mis, mis meid mõjutab ütlema, et jah, või ei või või kirglikult mõnda projekti võib-olla Loodmast selle, kui sammu võiduni, siis siin on nagu väga mitu taset, üks on see, et ennekõike saab olema hea fotograafia, on vaja teatud kogus pilte, mis näitaksid siis tervikut, et ja tekkis stabiilsust, et see ei ole nagu juhuslik üksikõnnelik pilt. Ja kuna on tegemist näituseproduktsiooni stipendiumiga, siis teine või võib-olla isegi see kõige olulisem osa on see, et mis, mis tüüpi näituseks saab lõbuks. Et see oleks tervik. Ja siis, kui tegemist on nii-öelda nagu vaekausil olevate näituse projektidega, siis vaadatakse kunstnikku, portfooliot kuidas ta mõtleb, mis tüüpi asjad on. Ja, ja head projekt iseloomustab nagu selle juures kindlasti see, et nii-öelda see näituseprojekti kontseptsiooni osa, idee, mida tahetakse kujutada, on võrdsel tasemel sellega, et et žüriin näeb, et see näituseprojekt, kuidas ta asetub linnagaleriisse, sest et galeriiruum on tegelikult teada. Et see on läbimõeldud, et ei ole tuldud lihtsalt ainult nagu piltidega või Pole ainult kontseptsiooni osa. Kuidas on galeriis, et on nii-öelda mõlemad pooled on esitatud? Veel üks küsimus sulle, Kristo, et kuidas sulle fotokunstnikuna see arst blufi stipendiumikonkurss tingimused tunduvad, et mulle kõrvalseisjana mitte kunstnikuna hakkab silma, et stipendiumisumma tuleb kulutada fotode trükiks. Näituse võimalikku instratiivse osa peab autor ise vormistama, mis on stipendiumi väljaandjat silmas pidades arusaadav. Altroff tegelebki professionaalse ja kõrge kvaliteediga trükkidega. Ent samas seab sellele projekti iseloomule teatavad piirangud, kus ma jälle tulen, et ma räägin iseendale või vastu, sest ma olen kogu aeg rääkinud sellest, kui hea meel mul on selle üle, et fotograafidel hakatele pilti tegema, selle asemel et ainult installatsiooni ehitada. Aga sellegipoolest ühelt poolt on siis selline nagu vormistuslik piiranud, teiselt poolt ma olen kuulnud kunstnike kurtvad, et statuudi polev tingimus, mille kohaselt peab tegemist olema varem avalikult mitte näidatud, kuid samas sellise tervikliku projektiga on paljudele kunstnikele üks ületamatuks probleemiks. Sest lihtsalt sellepärast, et neil ei ole valmis projekti sahtlis, mida konkursile esitada. Et Christian, kuidas sulle kunstnikku žürii liikmena see olukord tundub, kas, kas need on ka probleemid või on need lihtsalt nagu viitasid, et noh, igal juhul stipendiumile on oma statuut ja see paratamatult seab mingid tingimused, et kas, kas tegemist on probleemide või tingimustega? Ma arvan, nii ühe kui teisega ütleme ma natuke näen seda, et minusugune kunstnik võib-olla ei saaks sellest konkursist läbi just selles põhjusel, et ma ei mõtle, mõtlen aasta aega ette oma näitusele. Aga mu idee vormub ennem kui mu lõplikud pildid. Ja mul tihtipeale viimaseid pilte võib-olla noh, ma teen ümber võima lahenen kuidagi teisiti, kui mul nagu poolnäitust on valmis. Et see minu jaoks andustatuudi baasil oleks probleem. Ja tahaksin lähipäevil võib-olla Taaviga kokku saada ja rääkida sellest, et paar ettepanekud, et võib-olla oleks nagu mõistlik tõsta ka sellise hetkel on portfoolio osakaal pigem selline nagu allhoovus ta ei oma tegelikult otsustamisel otsustavat kaalud, me ei tohi selle järgi valida, et see on nagu pigem, et kui keegi nagu hästi võrdne, et siis sa vaatad, mis on portfoolio. Et võib-olla et kuhu me tahame, et see auhind üldse nagu liiguks, et see on noh, ütleme mina isiklikult tahan näha lihtsalt meie kultuuriruumis järjest lahedamaid näituseid järjest mõnusamalt vormistatud ja mõistagi nagu piisavalt huvitava sisuga. Ja seda, et see inimene, kes saab selle preemia, jääks kunstiareenile. Et see ei ole tema üks näitus, vaid see on üks näitus paljude teiste lahedate seast. Kas ma võiksin sellega, et oleme seadnud piirangu konkursi tingimustes, et näitusetöid tervikuna või ei tohi olla enne näidata? See on selle jaoks, et galeriid tahaksid näidata ka meie stipendiumi projekte. Ja, ja tegelikult me ei oota, et kunstnikud esitavad terve projekti kohe alguses näiteks esimesed võitjad, Tõnu ja Renee mõlemad esitasid idee, mida nad tahavad näidata millest see näitus oleks ja Renee asitas ühe tervikliku näidisfoto. Tõnu esitas nii-öelda mõttematerjali fotodena järgmised võitjad, Maksim Karel mõra, mõlemad on esitanud tervikliku projekti, kus kõik pildid on juba juba olemas. Et see näitabki, et mõlema lahendusega on tegelikult võimalik siin võita. Krista, kas sa tahtsid lisada? Ei, mul lihtsalt selle aasta konkursitööst jäi nagu tunne, et need inimesed, kellel oli pigem ainult näituseprojekt ja üksikud näited et need ei jõudnud viimasesse vooru lihtsalt seetõttu, et neil oli liiga vähe fotosid. See on siiski nii-öelda žürii koostööna tulnud tulemused mul täpselt ei meenu, mis projekte sa võid meeles pidada, aga lihtsalt nelja aasta jooksul zürii töö ei ole väga palju muutunud. Tegelikult on siiamaani võimalik võita idee ja mõne väikse näidise näitamisega. Lähme siit korraldab niisugune laiemate probleemide eest, et olen isegi istub päris žüriile, sealt ma tegelikult saan aru, kui keeruline žürii tööd kuidagi iseloomustada võib. Korduvalt peavad vastama küsimusele, et miks üks või teine otsus langetati, et seal on alati selline natukene raske küsimus, et aru, kust see teie vaidlust tuleb. Aga kuidas meil siga Anneli porri keele ma palusin siia, aitaks natukene kaasa mõelda sel teemal, et mis on see natuke laiem kultuurilooline kontekst, milles art profipreemia paigutub, et millises positsioonis harfi vehime teiste kujutava kunstipreemiate kõrval. Mina hindan Art blufi preemiat ennekõike just selle ettevõtlikkuse eest, et tuleb ikkagi teha näitus ja preemiaandja on ise selle endale võetud, et selles lahtris saaks neid suuresti võrreldav köe pressiga. Aga see natuke ambitsioonikas mõttekäik, aga siiski, et lähenemises on sarnasust, et kuidas sulle, Anneli tundub puhas blufi preemia. Mul on tunne tart, profipreemia on selline väike, konkreetne, täpne ütleme, sümboolne kapital ei ole sugugi mitte nii suur, kui on sellistel pikemaajalistel ja võib-olla ka mõnes mõttes abstraktsematel preemiatel. Konrad Mäe preemia Kristjan Raua preemia parkofi oma Tartus on võtnud endale hästi nagu selge konkreetse üles anda. Nad teevadki seda, millega nad hästi toime tulevad ja see ongi nende pluss ja see on ka selle preemia pluss. Et võib-olla seda ei olegi mõtet laiemaks ajada. Jah, et seal Artufi preemiale on selline oma nišš, kus ta toimib ja mul on hea meel, et see preemia tegeleb ka fototeadlikkuse või fotokunstiteadlikkuse tõstmisega. Sest kui me oleme täiesti ausad, siis artrufi preemia ei ole sisu, preemia, vaid vormipreemia. Ehk kuna art prof tagab trükija vormistuse siis see ongi see, mis aitab tegelikult ka publikul kujundada maitset ja teadmiste üldse ettekujutust, millisena võiks olla vormistatud üks foto. Ja sellega harib Altroff oma publikut oma kliente. Aga kuidas sulle see konkursi enda mehhanism tundub jälle nii konkursi enda seisukohalt kui ele natuke laiemas plaanis, et konkursile kunstnikud esitavad ise fil, autorid esitavad ise oma projektid ja on selline nii-öelda avatud projektivoor kale ristin oma pidevalt, puutun kokku sellise nagu etteheitega, et justkui avatud voor oleks midagi halba, et peaks olema tegemistega kureeritud ja sellise nimetatud asjaga küll epress teeb, et on kuraator, kes valib nominendid näitusele kellest siis valitakse žürii poolt võitja. Ja siis kolmas formaat, mida väga palju selliseid riiklikud institutsioonid kasutavad ja kohalikud omavalitsused on selline institutsioonide poolt nomineeritud kandidaatide seast valimine, et olles jälle Tartu Kunstimaja galeristi selles positsioonis, kus ma justkui pean inimesi nomineerime nendele preemiatele, siis kuskilt maalt muutub natuke tüütuks, eriti aasta lõpupoole, kui kõik preemiad on korraga, et siis kuskilt maalt tekib sul arvutisse selline kaust, kus on hulk tõstatused, nii et keda siis on see aasta vaja on, või siis helistatakse institutsioonide vahel teineteisele, et kuulge, et me tahaksime nagu selle selle tõsta sellele preemiat, ega teil ei ole juba seal mõnda teksti? Tekib selline kummaline nagu tööstus, mis on, tundub mulle ka nagu päris hea vahend. Et kuidas sulle see puht lahenduslik formaat, mis artrufi preemiale on, need kunstnikud esitavad ise oma portfooliot ise oma töös, et kuidas sul preemia sellest koha pealt tundub või milline oleks ideaalne lahendus? Mul on tunne, et kui me räägime preemiatest ja kuidas nomineerida või kuidas esitada kandidaate, siis head lahendust ei olegi. Alati jäävad erinevad süüdistused ühest küljest, kui kas galerii institutsioon või mingisugune valitud žürii või kuraator, esiteks need kandidaadid siis on väga lihtne seada seda otsust kriitika alla, et see on kliki valik, eelistatakse oma sõpru, helistatakse oma tuttavaid. Ja ongi sellepärast, et me ei saa eelistada kedagi, keda me ei tea. See on täiesti praktiline probleem, et loomulikult me saamegi teha valikut nende hulgast, kelle kohta meil on kas andmed olemas, kelle kohta me teame, millega nad tegelevad, mida nad teevad. Me ei saa töötada kunstnikke, kelle olemasolust meil aimugi ei ole. Aga teisest küljest kunstnikud ise esitavad, seal on üks pluss minu jaoks me saame teada, mis sellel väljal toimub. Ehk õpen, kool, avatud kutse toob meile konkursile või ka galeriides. Autorid, kelle kohta ma ei tea, mida nad teevad, aga neil on see võimalus anda endast teada. Sellel avatud kutsel on ka loomulikult miinuspooled ja aeg-ajalt ongi selline tunne, et tahaks kombineeritud varianti, et tahaks nii avatud kutset kui ka kureeritud osa. Et siis nagu parim ühendada professionaalne valik professionaalsed oskused valikul ja ühendada siis need tumedad tulijad sealt nurkadest. Praegu me oleme selliste konkursikorralduslike valikute juures olnud ka ühe uue visuaalkultuuristipendiumi väljaandmisel. Eesti pressifotograafide liidu juures on Kalju Suurefond ja nüüd, et mälestada Kalju suure fotopraktikat otsustasime koos Eerik Moosese ja Christoph väidega välja anda stipendiumi nendele fotokunstnikele, kes tegelevad dokumentalistikat. Et see tingimata ei pea olema isegi kunst, sellepärast ütlengi, et see on visuaalkultuuristipendium. Et see nagu midagi sellist, mis, mis jääb kuhugi ajakirjandusfotograafia ja kunsti vahepeale. Ja seda stipendiumikonkurssi arutades ongi väga palju küsimusi mille eest anda välja preemia. Mis võiks olla see preemia, et kas me raputame võitjat ja ulatame talle väikese figuuri, mida ta saab riiuli peal hoida või me tegeleme sellega, et fotograaf saaks ennast edasi arendada. Et täiesti ilmselt praktiliste inimestena jõudsime sinnamaani, et sa, Kalju Suure stipendium on siiski suunatud photography enese täiendustele. Ja fotograaf saab oma tööde vormistuse lõpuks ise valida, et see võib olla samahästi raamat, näitus, kataloog, postkaardid, ajaleht, enda piltidega, parem koduleht. Aga siit ka tuleme selle teema juurde, millele ma enne viitasin seoses sellega, et art blufi preemiatena ette kirjutatud, milleks sa seda stipendiumi summat kasutada saad? Enne salvestust rääkides viitasid sellele, et noh, et kas sulle tundub, et see art blufi vormistus seab nendele töödele ka mingisuguse sellise nagu rolli, et kaasaegses kunstis on ammu tekkinud see situatsioon, et lisaks autorile on ka autori idee teostajad, et, et põhimõtteliselt on nagu näituse taga on meeskondadel tekkinud selline natukene filmisituatsioon. Absoluutselt ja sellise kõrgel tasemel tehnilise kunsti juures nagu installatsioon, foto, samamoodi skulptuur on seda eriti hästi näha, et kunstnik ei teosta oma tööd lõpuni ise ja lihtsalt praegu art blufi juures ja nende ime tabaste vormistuste juures Ansa artrufi roll eriti hästi märgata. Ja mul hakkabki tunduma tööd, mis tulevad Art blufi preemia näitusele. Et seal ongi kaks autorit ja üks nendest on firma, kes need tööd vormistab ja seal vormistus, aga võib-olla, et äkki valib. Taavi mul oleks lõpetuseks veel üks küsimus, et kuluaarides räägitakse tart, proof kavatseb konkursi teha rahvusvaheliseks ja sellest aastast teine Ar Trophy stipendiumiga Soomes kus aasta lõpus tuleb nendeni kunstniku näitus. Seal detailid on veel natuke lahti, aga selline plaan on meil ka kaua olnud ja nüüd lõpuks see aasta nende fotomessiga koostöös saame selle projekti ära teostada. Aga siis ikkagi, et Soomes on eraldi konkurss Soome kunstnikele just täiesti eraldi konkurss. Ja eesti konkurss sead täpselt samamoodi. Alles aitäh kõigile saatesse tulemast. Te kuulsite saadet Kunstiministeerium Art profinoore, kunstniku preemiast kõnelesid fotokunstnik Krista Mölder Guessi, kriitik Anneli porri ning Taavi Recaro firmast Art bluff. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.