Tervist tänane saade on kummardus aasta muusikule 2014. Selleks on koorijuht, pedagoog, laulupeo liikumise üks võtmefiguure ja 26. laulupeo Aja puudutus. Puudutuse aeg kunstiline juht Hirvo Surva. Mina olen Marge-Ly Rookäär. Kui Eesti esimene üldlaulupidu toimus Tartus juunis 1869 osavõtjaid oli 878 meest ning sulaselges eesti keeles lauldi 12 vaimulikku ja 14 ilmalikku laulu lisaks keisrihümn siis vaevalt toona osati arvata, et 145 aastat hiljem on Eestis üle aegade suurim laulu ja tantsupidu, mille käigus osaleb pillipeol pea 500 muusikut. Üle 45 aasta on peole kaasatud sümfooniaorkestrid. Nelja etendusega päädinud tantsupeol teevad üle 9000 tantsija 290 eelproovi. Kahel laulupeo kontserdil kantakse Te 70 teost. Laulupeol osaleb üle 30000 laulja ja kooridele laule õpetanud üle 1200 dirigendi, kellest noorim seitsmeteistkümne ja vanim 88 aastane. Rongkäigul osales üle 42000 inimese. Laulupeole eelnenud pidu nädala jooksul söödi ära üle 8000 leivapätsi. Üle 15000 saiapätsi ja kolm raskeveokitäit, suppi ning osalejatele lõigati käepaelad, eks lahti 14 kilomeetrit värvilist kootud punupaela. Kõlab uskumatult. Aga nii see oli suvel 2014. Pidumis ühendas meid kõiki ja mis jääb Eesti koorimuusika mälutahvlile suurte kuldsete tähtedega oli ühine panus rahvuslikku enesetunde kinnitamiseks ning laulu, pillimängu ja tantsu läbi ülendatud saamiseks. Me kohtume Hirvo Surva ka ajal, kui Tallinna lauluväljak puhkab väljateenitult lumevalge teki all. Merepool tuhuvad üle Soome lahe vastu Ernesaksa kuju, kiuslikud tuuleiilid ja üksikute kajakate karedad karjed jäävad kõleda kaare alla kõlkuma. Ometi õhkab sellelt platsilt. Hingevärinat üritavad suursugusust ka praegu. Ning kuigi laulukaare all on ammu kustunud suvise pidu nädala kõrghetkede Kaja ei saa laulupeotunnet meilt keegi ära võtta. Me kogesime rahvana midagi väärtuslikku, midagi, millel polegi hinda. Sest see laulupidu oli hindamatu. 26. laulupeo kunstiline juht Hirvo Surva valiti rahvusringhäälingu muusikatoimetajate poolt aasta muusikuks 2014. Üldse tähendab au märkamine või tähelepanu osutamine, mida see annab ja mida see ka võtab. Hirvo Surva. Jah no tegelikult oleme me ju kõik inimesed ja, ja on ju tore, kui midagi tähele pannakse, kui tekib mingi positiivne kaja tegevusele, mida sa teed. Aga nüüd, et ma ei usu, et keegi meist teeb oma asju selle nimel, et see kindlasti peab lõppema mingisuguse, mingisuguse märgi. Seda kindlasti mitte, aga, aga veel kord, see on ju kena, kui inimesed koos mõtlevad ja kui see puudutab neid sõna otseses mõttes, et nad peavad sellest lugu. Et neil on sellest, mida sa teed koos ja rõõmu tunda, et ta on pigem nagu midagi sellist. Aasta muusiku tiitel antakse sellele muusikule, kes on oma loomingut jaganud ringhäälinguga. Millised on sinu suhted olnud eelkõige siis raadioga, aga ka rahvusringhäälinguga üldse? Jah, ega see tee on ka päris pikk olnud, tegelikult mäletan, et esimesed kokkupuuted ringhäälinguga olid kooli ansambliga kavaler. Astusime üles reklaamiklubis kuidagi nagu meelde jäänud. Aga need olid sellised üksikud asjad ja selline suurem side Kiss läbi Eve Viilupi tõi meid ansambliga Valaste laulu konkursile, ehk siis sel ajal oli see laulumaias ja meil oli selles mõttes väga tore koostöö nii teles kui ka raadios keskusesse ega siin siin päris palju lindistatud ja tehtud. Et see koostöö nagu olnud kogu aeg kuidagipidi aga võib-olla viimasel ajal eriti tihedalt, sest et sinu enda ärgitusele tegelikult sai ju nüüd siis juba kuus aastat tagasi loodud rahvusringhäälingu segakoor ja läbi selle kollektiivi on neil kuidagi tõesti tore side võib-olla ka just rohkem raadioga sellepärast et me harjutame. Aga vahva on nende inimestega koos olla ja koos teha, et neile meeldib tulla pärast oma tööd. Ja ma kujutan ette, et siin päev otsa istuda mikrofoni taga või puldi taga või ükskõik kus. Või olla kaamerate ees siis tulla kui ja lihtsalt koos laulda ja tunda mõnu muusika tegemisest, et mul on toredate inimestega. Sa oled selle kuue aastaga koori väga suureks kasvatanud, nii koosseisulised kui ka vaimselt. Te olete konkurssidel käinud, te olete praegu vabariigi suurim segakoor. Aga aasta muusiku täht antakse inimesele, kes just viimase aasta jooksul on mingisuguse sündmusega tähelepanu äratanud. Kui me aja mõistet püüame lahti keerata, kui pikka aega on üldse aasta sinu jaoks? Jah, see on jälle kummaline, et mida aasta edasi lühemaks aasta jääb kogu aeg, et ju see siis nii on. Ja juhused akaadis tajuma kõik, et mida vanemaks sa saad, seda kiiremini see aeg kipub nagu sõrmede vahelt läbi jooksma ja seda rohkem tuleb aega planeerida, et võib-olla tegemisi ka ju rohkem, kui kunagi enne jäeti, jõuaks ära teha, siis ta nõuabki paremat planeerimist, aga tõesti aasta minu jaoks. Kuigi puhastage rohkem nagu septembrist, mai, juuni või juulini või septembrist septembrini, ütleme niimoodi, et mitte päris võib-olla jaanuarist jaanuarini, lihtsalt et töö iseloom on selline, eks ole, et koolid alustavad tööd ikkagi nagu sügisel ja lõpetavad kevadel, kui lõpeks ETV suve. Et see oleneb aastast ja, ja see on tõesti nii, et sügisel nagu alustad ja ütleme nii et see iga sügis minu jaoks on üks selline uus uus lehekülg uus katsumus. Ja miks sellepärast et poistekoor alustab praktiliselt igal sügisel uue koosseisuga uue koosseisuga, selles mõttes, et tulevad uued poisid, keegi läheb murdesse, keegi läheb teenoriks passiks uued lauljad peavad alustama siis sõprimis, aldis ja see on pide pideaastast aastasse kulgemine, vot see aasta minu jaoks ongi see, et see algab alati millegi uuega millegi uue loomisega iga aasta. Et kui sul on mingi täiskasvanute kollektiiv, siis noh, seal hakkab tekkima mingi stabiilsus. Poistekoolis on selle stabiilsuse hoidmine suht keeruline. Aastad pole vennad ja sa ei tea, milline seltskond sulle parasjagu tuleb? Ei tea, sest sügis on selline, noh, siis tulevad jõulud kätte, see aeg läheb väga ruttu töölt, tuleb kuidagi kõik need kollektiivid käivitada, teater hakkab tööle, etenduse on vaja anda, poisid peavad õppima uuesti ära. Ja ongi jõulud, kui sa alati mõtlen, et huvitav, kas see aasta jõuab jõulukontserdid teha või jõua seal teada, et detsembrikuus pähklipureja seal on, poisid laulavad mesilasvaatuse lõpus umbes 20 etendust ja keegi peab nendega kogu aeg kohal olema. Et kas me selle kõrvalt jõuame veel teha mingit jõulukontserti? Vahest üritame, aga midagi me kindlasti teeme. Ja siis tuleb uus aasta, siis on veel mingid paar projekti, kevad käes, läheb nii ruttu, kõik paralleelsetel käib koolitöö tudengitega ja nii edasi, et tegelikult on, on tõesti, see aasta läheb ikka ääretult kiiresti. Ja nüüd, nagu ma enne ütlesin, kunagi tead, et mis suvel toimub, et kas me saame maiguga lõppenud, kus me saame juunikuuga lõpetatud? Tavaliselt ei saa. Aga nagu näitas ka viimane aasta juulikuuni läks kõik nagu tegelikult laulupeo tähe all ja ega see muu töö ja elu kõrvalt kusagile ei kadunud. Ja, ja pärast seda läks kohalikku elu edasi. Eks ta oli ka üks tegelikult väga huvitavast ja mõnes mõttes mõtleva olevast. Eelmise aasta suur tegu, mida märgati, millest räägiti väga palju ja mis tõi sulle Hirvo aasta muusiku tiitli, pole ju saladus, see on laulupidu. Laulupidu, midagi, mis puudutas meid midagi, mis pani nagu hetkeks aja seisma, mis tekitas mingisuguse vaakumi, kusagile mõttesse. Kui palju sa ise oled ja millist tagasisidet oled sa saanud selle laulupeo kohta ja kas sind üldse kõigutab inimeste arvamus? Kuidagi kõigutaks, siis ma arvan, et oleks üldse raske vist muusikat teha, sellepärast et tegelikult ikkagi kas oma kooriga, kellega sa tegelikult pakuvad midagi inimestele, nagu muljed, arvamus korda läheks, siis noh, ma ei tea, ma ei oska seda kuidagi nimetada. Loomulikult läheb. Aga jällegi, et ega nüüd noh, see ju ei tee selleni nimel, et saada inimeste arvamust või noh, ütleme siis on kõik inimlik me kõik tahame tagasi saada, ma ei tea ühtegi inimest, isegi, kes ütleb, et ta ei taha. Siis ma olen 100 protsenti kindel. Südames igaüks ootab mingit tagasisidet. Nüüd, mis puudutab seda laulupidu üldse, siis ma olen seda mitu korda olete öelnud ja, ja võin seda veelkord korrutada, kinnitada, kuidas mina tunnetan. Et laulupidu ei saa olla sõnamina. Laulupidu on meie minu jaoks, et seda ei teeks inimene, ta teeb terve suur meeskond ütlemis sellist kunstilist poolt. Teine asi, et ta üldse toimiks, on meil vaja igat väikest lauljat ja suurt lauljat ja väikest pillimeeste suurt pillimeest. Elar Must parace tantsupidu oli siinjuures veel, eks ole, et see on ikkagi väga-väga paljude inimeste ühine koostöö võib-olla, et on äkki. Mis pani nagu mõtlema selle üle, et kui sa suudad selle meeskonna nagu luua ja olla sealjuures ise positiivne ja nagu üritada sellise positiivse tundega seda kõike teha, et meie ümber on nii palju virinat tegelikult et eks eestlane on natukene selline kiivas mõne asja koha pealt, aga aga ma ei ole tõesti saanud pärast laulupidu sellist negatiivsust või mingit negatiivset suhtumist, eks on igast mõtteid olnud ja pakkunud välja, et kuulge, et äkki järgmine kord saaks müüa, saaks berna. Ta nagu teised asjad, et need mõtted, mida võiks kindlasti arvestada tulevikus, kes teevad edasi pidusid ja nii edasi, et aga sellist negatiivsust ma tõesti saanud mille üle mul on ääretult hea meel. Nüüd lihtsalt kui need inimesed, kes seda kõik koos teevad, vot see hulk nii suur, kui me ütleme, et meil oli 32 33000 lauljat see aasta nende lauljate heaks töötas üle 2000 inimese laulupeo ajal. Et see kõik toimiks, tähendab, sul on koristajatädi, sul on kokatädi, sul on turvamees, sul on kõik need asjad toimivad ju. Rääkimata nüüd sellest meeskonnast, kes siis on ta siis kunstiline toimkond või on ta veel muud toimkond kui need inimesed, kõik panevad killukese oma hingest sinna sisse. Siis minu meelest ongi ongi see võimalused läbi, mille selline ime võib üldse sündida nagu laulupidu. Tegelikult ta ikkagi on ime. Kui iga inimene, kes sellest osa võtab, tegelikult ka kuulaja, kes sinna kohale tuleb jätab killukese oma hingest. Vot siis see hingedemosaiik ongi vist see, mis võib luua sellise ime sellise väikese rahvaga ja külalishea tunda seda, et vähemasti nendel päevadel sel nädalal sa tunnetad eesti inimest teistmoodi, Ta naeratab. Ta ütleb sulle tere. Pakub trammis bussis istet. Ta ütleb midagi head. Et huvitav, kui suur emotsionaalne laks peaks see olema, et selline ime kestaks. No natuke rohkem mu nädal. Et võib-olla on see veel üks selline unistus, mida. Võiks läbi teha või saavutada et suudad anda sellise laksu, et inimene veel pikemalt suudab olla selles selles emotsioonis ja ja näha kõrval teist ja tunda rõõmu sellest, et see inimese kõrval tunneb rõõmu. Suvise laulupeo esimesel proovipäeval laulis laulukaare alune rahvamass Hirvo Surval ja tema 51. sünnipäeval tervituslaulu. Kohtla-Järvel sündinud Hirvo alustas kooridirigeerimist praktikat juba alaealisena ning ta on olnud laulupeo liikumisega seotud aastakümneid. Aga mis ajast siis täpsemalt? Liikumisega tegelikult aastast 1980 võin öelda, sest et siis ma läksin esimest korda oma kooriga laulupeole. Kas oli see olümpiamängude Tallinna regati laulupidu, see päris hästi meeles, et võib-olla see on siis see liikumine tegelikult ei hakkaks, võib olla enda panus nii-öelda suurenes selles liikumises, et ma valmistasin ette oma koori. Ta viisid nad laulupeol. Aga nüüd esimest korda, ise olin ma laulupeopuldis 1991 kurid laulusillad. See oli Tõnu Kaljuste, kes mind kutsuti sinna esimest korda, sulatab sõnaga väga hästi meeles. Aga ütle ilma, kui kui mingil hetkel ühest eesti koorijuhist saab järgmise laulupeo kunstiline juht, nagu oli nüüd viimati sinuga, siis mis hakkab selle inimese peas ja südames toimuma ja kui pikk see ettevalmistusperiood tegelikult on, mis eelneb laulupeole? Tead, ma arvan, esiteks seda, et mitte kellestki ei saa kunstilist juhti see on pigem mingi asja arengu tulemus. Et inimene kasvab, kasvab koos selle liikumisega mõtlemisega selles sellest liikumisest. Ja siis võib-olla mingisugusest panusest, mis ta sinna annab. Et mitte, et nüüd valiti ja temast sai kunstijuht ma sellesse nagu päris hästi usu. Ma olin enne teinud ju kaks noorte pidu ka ja mingisugune kogemus oli nagu olemas ja jällegi, kui kummaline on see, et 20 aastat tagasi mõtled ühtemoodi. Sa oled nagu vanemaks, hakkad hoopis teistpidi mõtlema, tegelikult siis oli ka noorte pidunud, nii. Kuidas nüüd teha ikka nii, et oleks jälle nii äge ja kuidas ikka võiks teistmoodi ja kuidas ikka uut moodi mõtlema, et see on selline traditsioon mis tähendab edasi kandma, mitte seda lõhkuma, eks ole. Kus me peame hakkama mingit? Ma ei tea, kui uhked jalgratast leiutama, kui meil on tegelikult väga vana, hea olemas. Selge on see, et muusika areneb ja muusikalised maitsed arenevad. Ja eks need ei jää ka puudutamata laulupidu. See on kindel. Et sellega nagunii käibki kaasas, aga nüüd ongi võib-olla siis ma jällegi ütlemide kunstijuht ainult, vaid pigem nagu kunstlik toimkond kellega koos panime paika, repertuaari mõtlesime, valisime, see oli päris selline pikk tegevus, eks ole, ja ja see nüüd see nüüd on mingil määral ikkagi sümbioos nendest maitsetest ja mõtetest, mida see inimkogu kunsti, toimule, näo, seal laua taga välja mõtles. Et ma veel kord rõhutan seda, et minu, minu mõte on selline võib-olla ka teistsuguseid, võib-olla ka nii et, et ma ütlen, et on nii, on nii, on nii, on see Reps ja kogu lugu. Ka nii saab teha, tegelikult kunagi oli ka laulupeole kaks-kolm meest, kes juhatasid laulupidu ja saadi ka hakkama väga hästi parase mõnele mõtteaineks, vaid. Ma lihtsalt ütlen, et nagu sa ise ütlesid, et see on arenenud nii suureks ja et neid inimesi tegelikult jällegi me arvame, et see pink on päris pikk. Ega tegelikult ei ole. Et eksid, tulevad muud küsimused välja, et kui pikk see pink peaks üldse olema ja kuidas neid inimesi õpetada koolis ja nii edasi ja nii edasi, et noh, see on, eks selle õnge võtta selle laulupeo nime alla, tegelikult koondub nii palju küsimusi. Kuna see on meie, meie rahva üks selline, ma ütleks ikkagi püramiidi aluspind, kust kasvab välja väga palju, noh, kuidas ma ütlen, meie ka koorimuusika tipud tulevad ikkagi läbi past seal kui üks laps kusagil laulma ja käib sellest kõigest läbi ja ta näeb, et see on tegelikult nii ilusa tähtis, et võib-olla ta valibki oma tee küll siis juba edasi professionaalse muusikuna, eks ole. Et jah, ta annab nagu ikka väga palju võnkeid meie ühiskonnale läbi mitmete mitmete mitmete selliste tegevuste, mis seotud laulud. Ühes oleme, ma arvan, et me kõik ühel meelel, et laulupidu ühendab meid ja siis, kui kuulutatakse välja see laulupeo aasta igast uksepraost ja akna vahelt püüad leida midagi, mis kuidagi ennustab ette sulle seda suvist laulupidu. Me kõik hingame koos, me naerame koos. Me nutame koos. Me hoiame kätest kinni. Me istume kõrvuti koos niimoodi, et kondid on kanged seal Gustav Ernesaksa juures, seal muruplatsil me sööme võileibu koos. Me teeme kõike koos. Kes on need inimesed, kes aitavad seda pidu korraldada, kas need on inimesed, kellega sa läheksid luurele? Ja kindlasti teistmoodi teekski, et ega seal see ongi ikkagi ju selline jutumärkides lahingusse minek tegelikult heas mõttes. Ja see koosneb ikkagi nagu kahest suurest grupist, sihiks on tõesti pool, kes konkreetselt korraldab laulupidu, kes teeb kõik selleks, et kunstiline toimkond saaks oma mõtted teoks teha. Ja see on laulu ja tantsupeo sihtasutus, keda juhib Aet maade. Ja ega need inimesed väga palju tegelikult ei ole tööl Ave sopp, kes siis nii-öelda laulupeotoimetaja ja see aasta juhtus veel niimoodi, et Abese praktiliselt kuu aega või natuke rohkem enne laulupidu emaks. Meiega liitus Kersti ja Ingrid, kes siis tegid oma tööd või üritasid üle võtta, nemad, vaesekesed hüppasid juba väga kiiresti voolavas voolavas jõkke või õigemini ütlemes kärestikulistes jões ujuvale paadile. Ja ometi nad suutsid jääda pinnale, jaheks ade ikkagi aitas lõpuni välja kõiki meid selles mõttes ja nii kristlikku inglid kui meid, et jällegi noh, öeldakse, et asendamatuid ei ole. Vahest mõtlema, et, et kui on inimene teatud hetkel ei teinud seda asja koos, siis on väga raske pane seda paberile üle anda. Koosneb nii paljudest pisiasjadest, Need on kusagil ajukurdude vahel ja neid kõiki asju nagu see üle edasi ei anna enam. Kõigist sõltub midagi ta põhituumik, kes tegeleb nagu laulupeoga Stenni mainimata jätta, kes tegelikult Seob kokku pressiga ja sellise visuaalse pildiga kogu sellest asjast. Taavi Farm, kes tegi kogu selle logo ja ühesõnaga siin on nii palju seda kõike. Ja teine pool on siis see kunstiline toimkond, et eks see asi, kas sünnib ju mingi asja impulsi tegelikult ja ma olen küll rääkinud, kuidas minul mõte tekkis. Kunagi Tiia Järg andis mulle lihtsalt laulu esimese noodi ja kuidagi mainis, et noh, et keegi võiks selle kaevu, kuna kere laulda uuesti. Proovisin hakata õppima, lihtsalt seal tekkisid tead üldse kus me olime rääkinud see aeg juba ka Riinaga päris palju sellest. Ja nii kui see mõte kõik, kes palusid kohe Riina etapp, et kas sa oled nõus seda tegema, sest noh, teades tema huvi ja pühendumus lihtsalt ajaloo vastu ja kogu sellise üldse eesti kultuuri vastu, siis. See, et ta pani kokku need tekstid, see, kuidas Davega koos tegid noodiraamatut ja mis selle sisuks kõik sai, et noh, need olid lihtsalt sellised, aga väga sügavad tegemised, kõik, mille üle mul on nagu hästi hea meel. Tegelikult, kui me läksime juuningus tuld süütama siis jällegi just nagu läbi Riina oli see, et kuidas saatsime tule teele tegelikult läbi läbi meie aja kultuuri aja, käisime Raadi kalmistul, Me kuulasime, mida kellelegi öelda oli nende inimeste kohta, kes sinna on maetud kultuurimeeste kohta. Me saime kõik ise targemaks ja võib-olla, et me hakkasime läbi selle hoopis sügavamalt tunnetama milline müürist alla tegelikult on laotud. Ja mida kõike sinna on pandud naiste kultuuri sisse. Ja seal nüüd lihtsalt me peame jätkama. Praegu on selline aeg, et see nagu Hamlet ütles, et aeg liigestest on lahti, et 50 aastat tagasi alustati, eks ole üldhariduskoolis muusikaklassidega, see on praktiliselt kustunud üldhariduskoolitundide muusikaprogramm see on väga mahukas kooli koorides laulmine ei ole enam kohustuslik. Meestelauluseltsi toon ainukesena näiteks, kes veerand sajandit on püüdnud meestelauluharrastust Eestis hoida, aga lauljat arv on kolm korda vähenenud. Koorid on vananevas. Ütle mulle, kas laulupeotraditsiooni hoidmisel on olemas ka mingi oht. Oht, mis asi on oht, oht on see, kui me ise laseme seal tekkida. Ei, ei näe ohtu selles, et tegelikult neid, kes teeksid ja selle eest südant valutavad. Neitiimsel täitsa olemas kõik. Et võib-olla on oht pigem seal noh, nagu ütles Heino Kaljuste kunagi, kui laulab eesti kool, siis jääb ka laulupidu. Ehk me peame rääkima sellest õpetajast Ja eks muusikaõpetaja käib sedasama teiste õpetajate ritta, aga ma lihtsalt arvan ikkagi seda, et muusikaõpetaja koolis on võib-olla muidugi vabandan füüsika ja matemaatika ja muu Ta ees mis on ka väga tähtis inimese arengus, aga kui me jätame lapse eas üles äratamata emotsionaalse küll ja siis ma kardan, et see on kuritegu. Kui me riigina ei suuda tagada, et meie koolis töötavat mitte lihtsalt ei linnukest, et ma käisin, tegin tundjale vaid töötavad pühendunud õpetajad, kelle töö on väärtustatud, kui me seda ei suuda. Me peame hakkama peeglisse vaatama just riigina. Et me võime mõelda küll kõike ja rääkida ja siin enne valimisi ja enne mida kõike lubada üksteisele. Ma näen ka seda, kuidas selle Syriaatrik istuvad ja ja plaksutavad ja tulevad meiega koos kõigest rõõmust. Me olemegi ühed eestlased kõik. Aga kahjuks seal vahepeal veeres tehase, et koor kui selline ei ole riiulifirma, mille ma riiulist võtan, panen selleks aastaks laulma Lucca riiulisse tagasi. Me oleme tegelikult pidevas protsessis. Üks laulupidu on selle protsessi üks tähiseid, nii nagu tähistada jääb, nii tema jääb, seda ei saa muuta. See niimoodi ajalukku lähebki. Aga me oleme protsessis ja kui me selle protsessi alustala ehk kooli, kust kõik alguse saab, jätame nagu unarusse ja ei mõtle ka selle peale, et äkki on võimalik kooli direktoril natuke aidata muusikaõpetajat, et kuhu me tunniplaanis panen kooli laulutunni. See on üks asi, kui me praegu näeme seda, et sellist professiooni nagu koorijuht ja sa isegi koolist tööle võtta vaid tööle võetakse. Huvialaringi juht. No siis kusagil hetkel mingit noored inimesed hakkavad nägema, miks ma õpin siis kui isegi mitte tööle võtta selle eriala. Et ega siis see, et meil on neli Brow koori Eestis, see ei ole veel meie kultuur, see, et need neli kooli täituksid lauljatega koolis, alustas lõpetamist. Aga kuidas sa saad siis teha inimestele, kes otsustava tunniplaani ja tegelikult otsustavad õpetaja koormuse? No kuidas sa saad neile selgeks teha inimesed, kes näiteks ise ei ole käinud kunagi laulmas, ei ole käinud ka laste muusikakoolis, mõtleb, et no mis see, mis on, siis tuleb seal natuke mängib klaverit, toksib seal näpuga, vehib midagi, midagi nad seal laulavad ja kuidas siis teha selgeks, et see töö on väärtuslik, kui te ei käiga kontserti, kui ta käibki ainult väliskülalistega, ainult mina. Loodan seda ju ma jõuan elu jooksul nii palju läbi oma koori kasvatada lauljaid kes kunagi peaks väärtustama julatsevad nii harituks, et ehk nad jõuavad ka kusagile sellise posti peale kust sõltub nende mõtlemine. Ja loomulikult sa räägid kõikidega, tegelikult ikkagi räägid, räägid, räägid ja jäädki rääkima. Me jõuame jälle kusagil teie raha seal, aga kui mul juba see võimalus on, ma saan seda öelda ikkagi kasvõi näiteks meie sama muusikaakadeemia meie tudengid, kes õpivad, ei saa isegi normaalses saalis esineda. Et jällegi ma võiksin nagu, ma ei tea, kust seda karjud alla, et kuulge kui me tahame, et meil tuleksid väga head muusikud siis võiks ükskord selle selle tasa oli sinna külge ehitada kuidagimoodi. See on 18 aastat kestnud, vaatame, kaua ta veel kestab, et, aga, aga noh, need on need asjad, kus ja kui me läheme nagu laulu vestlevad laiema teema peale, aga siin saab ka öelda seda muidugi, et väga paljud üritavad laulupeoaastal kõiki ühiskonna hädasid parandada, just nimelt laulupeoga ilmuvad välja igavesed organisatsioonide asjad, et nüüd oi nüüd, kuna laulupidu nüüd peaks ka seda tegema, kõike muud tegema. Ma arvan, et las laulupidu jääb laulupeoks. Las ta jääb meie kõigi ühiseks laulupeoks mille üle mul on väga suur heameel, tegelikult see aasta võib-olla kõige suurem heameel üldse. Et siin ka aasta jooksul on küsitud väga palju kordi erinevate inimeste käest, erinevatest ajakirjadest ja nii edasi, et mis see laulupeo siis ikkagi on, on seal rahvapidu, bensu, midagi muud, minu jaoks on laulupidu, kooli laulu kontsert ja see toimis. Kui tähitada ülesse huvitavalt inimestele pakub huvi seal kuulata, siis ma olen kuulnud just nimelt selle koha pealt ainult positiivset tagasisidet, et oi, ma ei raatsinud üldse ära minna, et ma tahtsin kohad paigal olla, et tähendab toimis, tähendab toimuski laulupeo kontsert. Ja mul on sellest väga hea meel. Et tegelikult ponnistused viskasin kogu oma kunstitoimkonna ja kõigi inimestega tegime, tantsid hilja, inimesed nägid seal võimalik. See on nii tore. Kui me juba korra käisime nii-öelda laulupeorajalt siin kõrvalrajal, siis tegelikult on mitmeid suuri paralleelseid radu, mis lähevad laulupeo kõrval, üks on just seesama koolikooride õpetajate küsimus, millest me natukene rääkisime ja neid on veel. Me kulgeme koos ja üks ei saa teiseta, üks on lihtsalt natukene suurema tähelepanu all. Ja ühe peal on rohkem suuri ühiskonda kaasnevaid elamusi. Teise peal on kohaliku tasandiga väiksemad probleemid, rõõmud, õnnestumised, ebaõnnestumised, mis tegelikult seda suurt kulgemist mõjutavad. Kui me nüüd selle kõrvalrajal oleme veel korra sealt laulupeo kõrval, siis sa oled Eesti koorijuhtide liidu esimees. See liit loodi pea 15 aastat tagasi, see kutsuti ellu, kaitsmaks nende liidu liikmete vähemalt üks eesmärkidest oli tookord liidu liikmete loomingulisi õigusi millega te olete pidanud tegelema ja kas teil on olnud ka selliseid töövõite? No ütleme, niiet. Tegelikult esimesed kuus-seitse-kaheksa aastat läkski selle peale, et tuli hakata nagu kõigepealt rääkima sellest me rääkisime, et, et sellised inimesed nagu koorijuhid on olemas. Et see ei ole nagu hobi, mida tehakse inimesed teevad päris tõsist tööd. Ja et nad haaravad tegelikult ühiskonnast väga suure arvu inimesi. Ja need inimesed ei saa lõpuni jääda miljonärideks. Nende töö tuleb väärtustada. Nagu me näeme, lauljate arv kaob kusagile tegijaid ja häid tegijaid. Vot see on nagu see põhiküsimus. Siis me saime minged sinnamaani plakati toetust maksma koolidele, kooride, dirigentide laulupeo eelneval aastal, laulupeoaastal said nagu endale taodelda stipendiumi. Noh, mis on nüüd 250 eurot 300 eurot koorile ühe hooaja peale. Ma ei oska nüüd öelda, neljakümneliikmeline koor, ma ei tea, mis selle rahaga teha saab. Dirigent saab endale taolise stipendiumi, see on umbes samas, suurus on natuke suurem. Kas see on motiveeriv? Ma näen praegu lihtsalt taas nii-öelda uut ülesannet või tuleb hakata uuesti rääkima. Laulutist, ära nüüd teekonda kuidagi palju värskemalt meeles. Kutsuksin nagu üles koos mõtlemisele, et meil on olemas riik omavalitsus koos mõelda selle peale, et kas me tahame et selline traditsioon, kuhu me tahame kõik tulla iga viie aasta tagant kestaks. Selliseid lasteaedu peame sinna panustama. Tallinnas, me saame hakkama Tallinnas, meil jätkub inimesi, kellel on lisaks missioonitundele on ka mingisugune kindel kunstiline arvamus laulupeo asjus. Sõidame 40 kilomeetrit Tallinnast välja, siis on olukord teine. Mida kaugemale pealinnast on jäänud, mõned üksikud tugevad mastimännid, heas mõttes keskeas dirigente. On veel ka mõned, ütleme, kahe käe näppudel loeme üles. Ja noored maale ei lähe. Ühest põhjusest just praegu rääkisime. Sa oled ise õpetanud noori inimesi koorijuhiks. Mis on see, mida sa pead tingimata vajalikuks, et sinu õpilane teab või oskab mõelda? Jah, no eks neid asju on, mida me neile räägin, aga üks asi, mida ma olen tõesti kõikidele õpilastele öelnud, et teha mingi samm edasi meie koori liikus arengus üldse. Me ei saa jääda selle peale, et me teeme projekte kogu aeg selle projekti ja selle projekti paneme kokku selle projekt kooli ja siis selle projektkoorilauljad on kõik samad, tegelikult enam-vähem. Aga et võtaks kätte ja läheks, hakkaks ise kusagit kasvatama endale lauljaid. Ja siis sellest kasvab sulle koor, kellega sa oled juba siis edasi töötada ja kuidas sa näiteks kasvatajad, et üks väga suur tühimik praegu, mis on minu jaoks, mida ma näen, on see, et me oleme ära unustanud ühe nii-öelda ühe võõrkeele ehk noodikirjakeele. Seda peaksime õpetama. Et näidata ära, kui palju lihtsam on tegelikult muusikaga tegeleda, kui me sellest aru saame. Mitte et meile lihtsalt ei tuiata kusagilt midagi pähe vaid et me saame aru, mida me teeme. Muusikaline kirjas, kas siis absoluutselt ajama jõudnud sinna kooli tagasi. Et see on nüüd küll üks asi, mis on järgmine samm. Midagi tehakse, ta ei saa viriseda, ei ole midagi tehta korralik laost. Ei, ma ei räägi sellest, et aatomite annaks teha paremini lihtsalt, võib-olla süsteemsemalt, et selline asi toimiks nagu, et siis saavad tekkida väga healt koorid. Ma päris saate lõpus tulen tagasi selle ilusa laulupeo juurde, mis meid täna siia kokku köitis. Hirvo, ütle, kas sa oskad kirjeldada, kes need inimesed on, kes tahavad tulla laulupeole Need inimesed, kes valmistavad ette kogu selle lauliku täie kraami, kes elavad üle ettelaulmised, see tung on tohutu, nagu me ennist ütlesime, siis aasta-aastalt aina suurem, kes tahavad tulla laulupeole. Inimesed õmblevad uued riided, kooride kaupa moodustavad suguvõsade koorid, vilistlaskooride vilistlaskoorid ja nii edasi. Kes need inimesed tegelikult on, need lauljad? See on pigem nagu seda, et ju on kusagil ühiskonnas midagi väga kõvasti vajak. Otsitakse positiivsust ka seda, et ma saan ise koos oma sõpradega oma koolikaaslastega luua, teha mingit päris asja. See on päris Laura, ma saan laulu tehtud, ma saan selle esitatud kõigepealt oma kooriga pärast kõik koos teeme mingit päris asja, me saame sellest inimlikult mingi emotsiooni. Ja need ongi need inimesed, kes tunnevad vajadust selle järgi midagi koos luua. Kõik ei ole elus materiaalne ütleme, minu meelest on meie ühiskonnas natukene nagu kusagil midagi nagu mäda. Et sellepärast võiks nagu, Neid inimesi nagu toetada. Ja ma olen 100 protsenti veendunud, meie ühiskond saab sellest pargiks. Kui me saame koos midagi sellist ilusat teha ma ei tea, see on minu arvamus asjast. Kui laulupeonädal on lõpus rahvas tuleb rongkäigult söödud, on supp. Kõik on ärevad. Oodatakse tuld. Tuli läheb iga korruse aknast näidatakse meile tuli, kohe süttib. Sa oskad öelda, mis sinu sees on sellel hetkel, kui sünnib laulude tuli, kas sina julged? Ta muidugi. Mis mul karta on, siis midagi, kui ma näen midagi ilusat. Vaata mar kellelegi, mida aasta edasi, mida laulupidu edasi? Seda rohkem sa hakkad nagu süviti mõtlema selle peale, et näiteks aastaga süütasime laulupeo tule raadil tegelikult just selles kohas, kuhu on kogutud kokku kõik nii-öelda meie kultuurilised väärtused. Sätte läks teele, ma tegin, kaasab paar etappi seal tuleteekonnal ka jaa. Nägema lihtsalt ise, kuidas tuleb keegi vana memmekene seisab tee äärde, taram küpsetatud leib sambel suve. Pidagi korra kinni. See käisid natukene sage jõudu, et see tuli edasi viia. Muinasjutud, see ongi elu, see on päris, see on täiesti päris ja siis sa saad aru, et kusagil ongi päris elu. On päris inimesed, kellel on päris süda ja hing sees. Ja miks sa siis sel hetkel tahadki nutavuse tuli süttib Sestelt näinud seda, millist hingejõudu on inimesele andnud. Kui see lõpuks lahvatab ja millist tähendust ta siis omab? Meile kõigile? Et on asju, millest võib-olla ei peagi nii väga rääkima. Lihtsalt olemas ja nüüd sa lihtsalt tunnetad. Aga tuleb välja, et need ongi päris asjad. Täitsa päris. Möödunudsuvisel laulupeol juhtus midagi sellist, mis ma arvan, et ka sulle kui dirigendile oli väga suur mitte ainult et üllatus, vaid ka mõtlemise koht. Ja ma arvan, et seda mõtlemisainet, andiseeri klassi žest sulle väga pikaks ajaks. Siin platsi kõik koorid, kõik orkestrid, kõik dirigendid, kõik tantsijad. Paluksin siia selle fantastilise peo kunstilise juhi Hirvo Surva. Kui me mõtleme selle peale, mis sellel suurel laval on sündinud Nende viimase kahe päeva jooksul see puudutab mitte ainult seda lava, vaid ka tantsulava. Ja mul on eriti hea meel teiega jagada seda rõõmu, seda kõike sümboolselt võid ja kas või sümboolselt. Kus ta veel lisaks minu käes on Gustav Ernesaksa taktikepp mille ta kinkis mulle, kui ta sai 70 aastaseks. Ma leian, et selle taktikepi ma pean yle andma tänaste ja eilse päeva fantastiliste elamuste eest. Hirvo Surval. Seebeeri klass andis sulle laulupeo finaalis üle laulutaadi dirigendikepi. See oli sulle kindlasti ootamatu ka, mida see sulle tähendab, kas see on sulle vastutus, usalduse näitamine või mis see tähendab? Jah. See ongi eelkõige minu meelest usaldus. Sulle usaldatakse midagi sellist, see on. See on jällegi asi vist, mida ei pea rääkima kui selline asi ulatatakse ja just nimelt usaldatakse. Ma ei pea hakkama sind tegema mingeid suuri sõnu selle pärast mitte seal vaja lihtsalt, küll veel kord Tänaktsineerid selle eest, sest et see on lihtsalt väga-väga suur au. Aga ma ikkagi võtan seda kui lisa, kui usaldust seda asja edasi teha, et ega ma sellest midagi ei paremini ega halvemini tegema, teen ikka oma asja ei lasknud, ma olen teinud. Nii kaua ma jaksan, teen ja teen seda rõõmuga. Tegelikult oleme ausad, see energialaks, mis hetk oli kõikide poolt oli ikka päris suur. Andis jõudu päris palju. Nii et. Ma ei oska rohkem rohkem selle kohta. Mul on veel üks küsimus. Kui meil on mingisugused suured sündmused, suured läbielamised, üleelamised siis muusika, mis sealjuures on, jääb aastateks võib-olla kogu eluks seda sündmust või seda läbielamist meenutama. Mis on möödunudsuvise laulupeo laul. Mis jääb sul selle laulupeolauluks? On ikkagi vaieldamatult? Minu meelest see tekst ja see muusika, mis Tõnu sinna juurde kirjutas, võtab kokku kogu selle laulud. Ja tunda minu meelest. Ja, ja mis on veel minu jaoks tähtis selle loo puhul see, mida e-proovides rääkisid kogu aeg koolidele, teate, et ei ole alati tähtis see, et laulupeo laul peab lõppema metsiku Fortega way, et kui seesama suur ühendkoor suudab teha ka väga vaikse pianissima, see emotsioon on palju suurem. Ja minu meelest see toimis. Kui ikkagi inimesed ise hakkavad laulma ja mis ei ole ka nüüd, sellega ma piletit ei ole nii väga lihtsamate killast lault tavakoorile, eks ole, Nakondise laulma, sa oled sellega väga hästi hakkama. Tähendab, et. Rahule õiges kohas. Aitäh aasta muusik Hirvo Surva, sinu energia. Sinu panuse, sinu mõtlemise ja tegelikult sinu hinge eest. Me oleme sulle kõik tänulikud, aitäh. Te kuulsite saadet sarjast Eesti interpreedid. Täna rääkisime koorijuhi ja 26. laulupeo kunstilise juhi Hirvo Survaga kelle rahvusringhäälingutoimetajad valisid aasta muusikuks 2014. Saates kõlas helijäädvustused Tallinna lauluväljakult helirežissöör Siim Mäesalu ning laulupeo helikujundused helirežissöör Teet keemian. Saate mängis kokku Helle Paas. Toimetas Arden irooge.