Eesti luterlik tund. Tere õhtust, ütleme siit Eesti Raadio Tartu stuudiost. Eetrisse läheb Eesti luterliku tunni saade, millest täna tahame kõneleda Tartusse Maarja kogudusest sest Maarja kogudus tähistab augustikuus väga kaunist sünnipäeva. 775 aastat on Tartu Maarja kogudus ana. Oluline on koguduse õpetaja Villu Jürjo ja saatejuht Ene Pilliroog. 775 aastat kõneleb millestki väga palju, mida 59 minuti jooksul, mil meis sadesin, täna kestab. Vaevalt et jõuame kõnelda, aga ometigi midagi suurt, mis mahub sellesse aega võiks ikkagi läbimõeldud ja öeldud saada, millest kõneleb kirikuõpetaja jaoks aastaarv 775, kui vanus. Kiriku ja kirikuõpetaja jaoks peaks kõigepealt kõnelema aeg kui selline sest jumal tegutseb ajaloos. Ja tahaksin arvata, et ajalugu on ka üks jumala ilmutuse vormidest. Me elame selles mõttes heas ajas. Et meie rahva jaoks ja muidugi kiriku jaoks on aeg taas omandanud väärtuse. Olen elus palju teooriat pidanud tegema või enda jaoks selgeks mõtlema. Ja kõige tähtsam on olnud ehk see, et meie iseseisvusliikumine meie uus aeg algas pöördumisega mineviku poole see tähendab taas tunnetamine, et minevikul on meie tänapäeva jaoks midagi väga olulist öelda. Õieti, kui meie, Eesti rahva suurkuju hurt hakkas koguma rahvapärimusi ja rahvaluulet siis temagi lähtus neljandast käsust. Austa oma isa ja ema. Ja see ei tähenda mitte ainult neid inimesi, kes elus on, või neid, kes kalmistul puhkavad, meile teada ja tuntud paikades vaid see tähendas ja tähendab kogu meie vanavanemate rikkust seda õnnistust, mis on olnud ja seda häda ja viletsust ja eksitusi muidugi ka. Ja see on käsk, esimene käsk, millel on tõotus et su käsi hästi käiks ja sa kaua elaksid maa peal. Tartu Maarja kogudus on üks väheseid, mis oma ajalugu võib tähistada tõepoolest kuu päevaliselt. Koguduse pitsatil vähemalt möödunud sajandi keskpaigast on juba aastaarv 1220 neli-viisteist august 1224 tõi piiskop Herman Otepäält Maarja toomkapiitli üle Tartusse. 15. august rukkimaarja, Neitsi Maarja uinumise püha või surmapäev on siis selleks päevaks, mille järgi Maarja kogudus on saanud oma nime. Ja see on pikk rännutee. Nii nagu eesti rahval tervikuna on esiajad üsna hämarusse vajunud sest ka viimane iseseisvusliikumine, mis tahtis ajaloos täita valgeid laike tegeles ikkagi kõigepealt meie viimase iseseisvusajaga. Ja me teame, kui hämar on meie rahva muistne ajalugu. Seegi, mida me arvame teadvat, on suurelt osalt mässitud legendide hõlma. Ka Tartu linna Tartu ümbruse esiajaloost teame me ju õite pisut. Kuigi me teame, et esimesed ristimised, mis kirja on saanud on 1200. Totte aastate alguses 1211 Soomest pärit misjonär preester Peetrus kaike Valde ristis siis Emajõe põhjakaldal. Aga selle aja teadmised on pärit põhiliselt Läti Henriku kroonikast või praegu isegi tema nime esimene pool jäetakse ära lihtsalt Henriku kroonikast. Ja see, kuidas võõras sellest aru sai, mida ta nägi, selle pani ta siis kirja. Ja ka Tartus oli oma toomemägi toomkirik kunagi tihedalt asustatud ala. Aga toomkirik, pühi seti apostlitele Peetrusele ja Paulusele Peeter-Pauli Toomkirik. Maarja kirik, mis Tartusse ehitati, ehitati kohe linnakirikuks turukirikuks. Selleks, mille kohta me võiksime öelda rahvakirikuks. Ja Tartu-Maarja kihelkond ulatus mööda Emajõe põhjakallast, ühelt poolt Peipsi järveni. Muide, praegu ulatub ta sedasama ala mööda. Ja teine ots ulatus siis välja Võrtsjärveni. See oli suur ala ja sellesse aega sellesse perioodi, mida me nimetame katoliku ajaks. Sellesse mahtus siis kõike. Mahtus seda, mida me nimetame võõraks, võimuks mahtus küllap usutundmist. Teame veidi ka preestreid nimepidi. Tahaksin seletada, miks ma sellel perioodil siiski ta on nii palju peatuda. Ma tahaks, et me mõistaksime, et üks kogudus ei ole loodud siis, kui oli usupuhastusvõi siis kui rajati eel ka see, mida me praegu tunneme Eesti Evangeelse luterliku kirikuna. Seal on ainult 81 aastat vana. Ja usupuhastus algas ju 1500 kahekümnendatel aastatel 1524 oli Tartu Maarja kirik just Lõuna-Eestis selleks paigaks, kust reformatsioon alguse sai. Aga meie ajalukku kuulub väga palju erinevaid perioode. Sellesama Tartu Maarja koguduse ajalukku kuulub katoliku periood ja usupuhastus ja vennastekoguduse aeg ja küllap natsionalism ja kultuurikandmine. Me pretendeeri mega ikka selle laule, et Tartu Maarja koguduse all olnud meie laulupidude traditsiooni rajajaks. Sellesse kuuluvad häda ja viletsuse ajad, sellesse kuuluvad au ja hiilguse ajad. Ajalugu on see, kust me ei peaks midagi maha kustutama vaid kust me peaksime õppima ja kust me tahame pärida siis oma õnnistuse. Nimetasid, et sünnihetkel oli Tartu Maarja kogudus kui rahvakirik, mis hõlmas suure hulga Eestimaad ja rahvast. Kuidas on tänasel päeval, kas sellest sünnipäeva tähistamisest võtab osa Tartu rahvas, Tartu linn, Tartu ja kuivõrd oluline on Tartumaale Maarja koguduse sünnipäev? Nii mingis mõttes on Tartu Maarja kirik muidugi praegu hoopis suurema tähendusega kui temal aktiivne osa või ka tema vormiline liikmeskond. Sest sel sajandil ei ole olnud Eestis tegelikult territoriaalkogudusi, et inimene oleks seotud oma sünnivõi oma elukoha külge. Inimene võib ikka kuuluda sinna, kuhu ta ise tunneb või kuhu on teda juhitud. Ei oska paremat sõna selle kohta öelda. Aga kui möödunud sajandi lõpul ja selle sajandi alguses Maarja koguduses oli vahepeal üle 20000 aktiivse liikme ja kogudust loeti kaugelt liiga suureks, siis sellest kogudusest kasvasid välja Tartu Peetri ja hiljem Tartu Pauluse kogudus. Ja mõlemad viisid endaga kaasa. Linnarahva osa tuli neist muidugi tagasi. Aga sellest traditsioonist lähtuvalt kuuluvad Tartu linna ümbritsevad vallad tõepoolest Tartu Maarja koguduse alla. Aga nüüd aastapäeva üritustega on sootuks omamoodi lugu. Nimelt Tartu Maarja kogudus on taas kogudus ilma kirikuta. Ja alguse sai, see võib olla veidi nagu naljaga pooleks öeldud sõnumist möödunud aastal, et kui kogudusel oma kirikut ei ole, mis seal ikka, teeme nädal aega linnale peo. Ja nüüd on see teoks saanud, koguduses oli piisavalt selliseid inimesi, kes selle nagu nalja kinni püüdsid on asunud seda teoks tegema. Nüüd siis, üheksandast 15. augustini peaks olema tõepoolest pidu tervele Tartule. Ja kogudus tahab läbi käia kõik need paigad, mis siis ajaloos, kogudusele midagi on. Öelnud nii ja sellest siis tahaksimegi tänases saates ka lähemalt rääkida. Niipalju siis hetkel sissejuhatuseks ja laseme heliseda Saraval Mozarti muusikal sanktos. Eesti luterlik tund. Tänases saates räägime Tartu Maarja kogudusest koguduse 775. sünniaastapäeva puhul. Stuudiokülaline on koguduse õpetaja Villu Jürjo. Mulle tundub õpetaja Villu Jürjo, et koguduse aastapäeval hakkasite mõtlema hästi mitu aastat tagasi, mitte ainult sellel aastal, sest mitte igal kogudusel ei ole inimestele kätte ulatada üks raamatukene koguduse ajaloost. Ja see siin, mis meie stuudiolaua peal on, kannab küll ilmekat aega mõõtvat pealkirja kodutu kogudus, mis räägib nii mitmeti ajaloost, selle koguduse ja kiriku juures. Ma tahaksin olla natukene optimistlikum ja julged arvata, et vast igal viiendal kogudusel ehk Eestis on juba mingi raamat inimesele kätte ulatada olgu ta siis tervikülevaade olnud aegadest või olgu ta mingisugune osa sellest. Ei, tõepoolest, koguduse tähtpäevale ei hakatud mõtlema praegu. Mul on hea meel sellest, et Tartu Maarja kogudus tähistas oma 700 seitsmekümnendat aastapäeva. Tähistas ka 760 viiendat aastapäeva. Siis kui koguduse õpetajaks oli Otto Tallinn. Ja ma mõtlen, et ajale ja ajaloole ei mõelda ainult kampaania korras, siis kui parasjagu midagi ukse ees on. Aga Maarja kogudust ei ole aeg tõepoolest mitte hellitanud. Ta on olnud kogudus, mis on olnud Tartus ja Tartumaal mälu hoidjaks. Muide, Tartu Maarja kogudusel oli Eesti vabariigi ajal oma kiriku muuseum, ilmusid Tartu Maarja kiriku Muuseumi toimetised ja samuti oli parim kiriku arhiiv Tartumaal üldse. Aga nüüd on selline kuupäev nagu 12 juuli 1941. See on siis vene väetiselt poolt. Tähtveret tulistasid eelkõige süütemürskudega Tartut tahtes ametlikult tabada Tartu veetorni, kus väideti olevat vaenlane. Iroonia seisab selles, et veetorn ei saanudki pihta, aga hävis. Põles üle 1000 Huune sel päeval Tartus. Ja sel päeval sai süütemürsutabamuse, siis Tartu Maarja kirik põles ära, pastoraat põles ära ka muide näiteks piiskopliku metodisti kirik. Ja see, mis järgnes, oli päris päris õudne aeg. Muide koguduse õpetaja Aksel Vooremaa mõrvati neli päeva paremini, et tema neid raskeid aegu ei näinud. Kogudus kolis Jaani kirikusse, Jaani kirik pommitati puruks. 1944 kogudus kolis ülikooli kirikusse. Ülikooli kirik suleti 1947. aasta lõpus. Selleks ajaks oli kogudus siis oma koguduse majas õpetaja viis ühe tiiva taastanud. Seal sai ta olla kaks kuud, siis võeti see maja ära, kui peremeheta varandus ja kogudus kolis Peetri kirikusse. Aga nagu igaüks aru saab, ei ole see just see aeg, mil talletatakse ajalugu, mil midagi kogutakse ja süstematiseeritud akse. Sest see on aeg, mil on peatähtis püsida elus. Ja 1009. 48.-st aastast alates, kuni ma ei oskagi eksprompt öelda, mis aastani võimalik, et 91.-ni erines Eesti vabariigis Eesti NSV-s kirikute ja riigi statistika koguduste arvu poolest ühe koguduse võrra. Ja see üks kogudus oli Tartu Maarja kogudus, mida riikliku statistika kohaselt polnud olemas. Samas, aga mis kiriku jaoks oli kogu aeg oma õpetaja, oma juhatuse, revisjoni, oma ametitalituste, oma protokollide ja kõige kõige muuga. Aga ega see aeg ka väga suurt arhiivi alles ei jätnud. Ja sellepärast oli siis vaja tõepoolest kollektsionääri kombel hakata koguma ja kopeerima kild killu haaval leht lehe haaval. Õnneks möödunud sajandi lõpul oli Tartumaal mõned sellised koguduste õpetajad, kes siiski väga palju jäädvustasid. Üks nendest on õpetaja Willige Roode ja teine Vassiss Võnnu koguduse õpetaja Kerber. Nii et möödunud sajandi teisest poolest oli küll võtta neli raamatut raamatut õpetaja pilli Keroodelt jagaks õpetaja Körberilt. Millest siis sai lähtuda. Ja noh, kuna tänapäeval kirju kirjastamine ja trükkimine maksab ja mitte väikesi summasid. Mõte oli see, et kõigepealt anda siiski kätte üks üldajalugu, kus igast perioodist lehekülg poolteist. Et inimene saaks kõndida läbi selle kolmveerand aastatuhandesse ajaloo ja mingisuguse üldülevaate sellest, mis siis oli, millised sõjad olid, millised taudid neljad ja inimesed, kes seda raamatut lugenud. Need ütlevadki hämmastudes kõigepealt, et kirikul ei ole mitte ainult praegu raske aeg, vaid tuleb välja, et kiriku jaoks pole head aega olnudki. Ja nüüd on mõeldud selle peale, et sellele raamatule peaksid hakkama ilmuma järjed mis käsitlevad juba üksikuid perioode ja tegelikult on tänaseks päevaks meil olemas käsikirjas meie koguduse endise Diaakoni Pieter Vigeli esialgu diplomitööna kirjutatud raamat Maarja koguduse ajalugu 1941 kuni 1991. See on siis need 50 aastat. Ja tegelikult koguneb ka järgmine raamat, mille unistame kunagi faksiimilevälja anda. Selle raamatu pealkiri on olemas laulud templitreppidel. Ja sinna on kokku kogutud siis 1991.-st aastast alates. See, kuidas Maarja koguduse elu kajastub meedias kõik hea ja halb, kõik, mis meile meeldib ja mis tundub pealiskaudselt või arusaamatuna. Ja kui üksikartikkel võib tekitada nii või teistsuguseid tundeid, siis see praegu juba üle 100 lehekülje kokku kogutud raamat annab siiski ka kaasajast mingi päris huvitava pildi. Siit raamatust näeme Maarja kirikut aastast 1916, see on pildi peal Teo värvifoto ja nii ja aastal 1996 torn on kadunud, siin võimlas olen ma ka võistelnud. Aga siia võimelised sellist ju kirikut ja ja teenistusi pidada ei lasta. Nüüd on siis üle 60 aasta peaks aastapäeva ürituste raames 12. augustil kogudus esimest korda kirikusse sisse saama. Muidugi mitte õigusena, vaid makstes 500 krooni tunnis selle eest. Seal toimub kontsert. Aga ometi saame me sellesse kirikusse sisse. Aga teistpidi just täna tuli üks meie koguduse inimene ja rääkis, ta oli tulnud Alt Vallikraavi tänavalt majade vahelt oli ostnud sealt kolm kaunist roosi otsekui iseendale ja majade vahelt tulles avanes kirikuks ja avanes just nimelt kirikuna. Ja ta läks ja asetas need roosid kiriku ukse käepidemele. Ja vähemalt saate lindistamise ajal peaksid need roosid olema seal näide ühest heledast tunnetusest. Teine. Nii nagu teadmine on ka see, et Ameerikas oli juba hakatud kokku pakkima, orelivilesid Maarja kirikusse saama oreliks. Kuigi me täna ei tea mitte midagi, aga me teame, et jumal teab. Helistasin hommikul peaministri büroosse küsides, mida me aastapäeva aja siis kogudusele ja Eesti rahvale Maarja kiriku kohta võime ütelda. Ja peaministri büroost öeldi küll täna edasi need sõnad. Peaministri seisukoht on, et kirik tuleb tagastada Maarja kogudusele ja tuleb seda teha kiiresti. Muidugi skeptiline, nagu ma olen, tahaks ikka küsida, kes seda tegema peab. Sest paraku paraku viimane Maarja kiriku võõrandamine toimus alles 1993. aastal valitsuse otsusega valitsusele määrusega. Siis Maarja koguduselt kui õigusjärgselt omanikult, tolleaegse ja praeguse peaministri Mart Laari allkirjaga võõrandati taas Maarja kirik kui pühakoda, mida siis mingiks muuks otstarbeks rohkem vaja on. Aga noh, me usume, loodame, ja tahame olla optimistid. Ja selline tõrkerisus ajas ja loos näitab ka midagi, näitab seda, et inimene on oma usus jumalasse tugev ja sirge selgne ja ta ei kummardu nii ajalootuulte keerisesse kaasa ei murdu. Ristiinimene peab teadma, keda kummardada ja see on ikka jumal ja jumal on aegade isand ja issand. Ja kui me kummardame jumalat ja teda teenime, siis teda ka tuleb kummardada, aga jumala käes on meie ajad. Ja kui me jaksasime kogu nõukogude okupatsiooniaja uskuda, et Eesti saab vabaks. Miks ei peaks me jaksame täna uskuda seda, et üks püha kodaga vabaks saada. Seda tahame loota ja jätkame taas Mozarti muusikaga. Sedapuhku Sanctus, Mozarti missa preilisest. Nii me siin oma saates oleme rääkinud, kuidas Tartu Maarja kogudus on käinud küll ühes kirikus, küll teises kirikus ja oleme nüüd tänases päevas, kus ikkagi kogudus oma teenistusi talitusi peab. Kas see paik on? Neli aastat tagasi sai kogudus tagasi oma kogudusemaja, mille ta 48. aastal taastas õpetaja tänav viis ja kogu nõukogude aja siis see nimi, pastor Strasse, õpetaja tänav püsis muutumatuna. Aga selles majas oli olnud, dub disbanzer. Ta oli ümber ehitatud putka, teks. Anti näiliselt päris korras maja, ainult et kui teda ükskõik kust puutub, aga hakata siis selgus, kui pude see kõik on. Ja nüüd üsna täpselt poolteist aastat tagasi. See oli siis 97. aasta detsembris esimese advent pühapäevaga jättis kogudus maha taas Tartu Peetri kiriku, kus ta 49 ja Poola vastata oli. Varjupaika saanud ja siirdus oma kodusse. Sest eks ta kahe ole nagu teisi allüürnikuks ole ja, ja oma kodu vahel. Eks igaüks tahab saada oma kodu ja ajaloolisse leerimajja teisele korrusele sai ehitatud kirikusaal. See mahutab umbes 140 inimest, ta on üsna suurelt osalt oma inimeste kätetöö omaenese projekteeritud, joonistatud, tehtud nii, nagu seda on unistatud, nii nagu oleme tahtnud. Ja kuna me ütlesime inimestele, et me oleme asunud rännakule, et kaasa tuleb, Sa pead ainult need, kes tahavad. Noh, see on nii nagu muuseas viis Iisraeli lapsed kõrbeteekonnale tõotatud maa poole. Nii on siis tõepoolest meiega tulnud need, kes on tahtnud tulla. Need on õpetaja tänaval leidnud praegu uue kodu mille üle enamus on õnnelikud. Ma kardan, isegi, kui me taas teele asume, et võib-olla mõne jaoks on taas raskeks saamas see, et tuleb jälle tõusta ja minna. Aga see on nüüd see vahepeatus teel oma päris pühakoja poole. Kui palju oli neid inimesi, kes tuli? No neid võiks öelda kusagil poolesaja ringis, kes on nüüd ikkagi vormistanud või identifitseerinud ennast kogudusega. Ma olen hakanud rääkima sellest, et olen märganud, et kui vanasti oli nii, et paljud inimesed, kes kirikumaksu ära saatsid või selle ise makside vormiliselt liikmed olid, aga tegelikult kogudusega kuidagi seotud enam ei olnud siis tänapäeval koondub kirikute ümber järjest enam sellist rahvast, kes mingisuguse töövaldkonnaga on ennast sidunud. Aga kes ei ole vormistanud oma liikmeks olemist. Ja Tartu on ka selline paik, kus selliste inimeste osa tähtsus on juba päris päris suureks muutumas. Tahad öelda, et töö tegijaid on rohkem kui liikmeid ja ma tahan öelda, et need, kes kirikus käivad, kes kirikus midagi teevad, kes kirikust midagi saavad, on väga palju rohkem kui neid, kes on nii-öelda vormiliselt täieõiguslikud liikmed. Et aru saada, mida selle all mõelda. Kõigepealt algas ju, eks ole, et kes tulid kiriku juurde selleks, et saada humanitaarabi inimesed, kes tulid siis, kui kirikud avanesid kontserdite ja loengute jaoks, tulid kontsertidele või loengutele. Ja ka tänapäeval väga erinevate töörühmade kaudu inimesed käivad jumalateenistustel, käivad seal erinevatel koosviibimistel. No meil on ka selliseid rühmi, mis ei eelda mingil kombel kogudusse kuulumist, näiteks Ahhaa Anonüümsete alkohoolikute rühm käib meie kiriku juures koos ja noh, me näitame, mis meil on anname võimaluse kasutada ruumi ja saada osa sellest vaimsusest ja ega me neilt rohkem nõuagi ja järjest järjest suureneb nende valdkondade hulk, mis ei eelda kirikus käivad inimesed kiriku liikmeks olemist. Küllap väga paljud inimesed on eriti suvel kogenud seda kui nad on käinud puhkusest sõltuvalt ühes või teises kirikus. Mina ka, ja suur rõõm on kogeda mõnes väikeses paigas kus ei arvagi, kus ei näegi, et neid suitsusid, nii palju tõuseks, kui õhtune aeg on ja, ja süüa tehakse. Ja kirik on rahvast täis ja sealsamas mõnes suuremas linnas on jällegi kirik nagu tühjem. Kuidas nüüd Maarja kogudus on, kui saal mahutab 140 inimest, kuidas inimesi pühapäeviti kirikusse mahub, jagub? No ma arvan. Seda, et nii nagu igal inimesel on oma iseloom, oma vaimsus, oma eripära, nii on see täiesti loomulik, et igal kogudusel ja igal pühakojal on ka oma erinev spirit kvaliteet. Me ei eelda seda, et kogudused saaksid või peaksid olema kõik ühte nägu. Aga linnas, kus on rohkem kogudusi, on seda võimalike natukene rohkem ka tegelikkuseks teha. Ja Maarja kogudus on püüdnud selle poole, et oma elu hajutada laiali kõigele seitsmele päevale nädalas. Ja, ja tõepoolest teadmiseks võtta, et ööpäevas on ikkagi täpselt 24 tundi, mitte üks tundega kaks tundi. Ja selles mõttes eriti sügistalvisel kevadisel perioodil on praegu hea meel sellest, et meie kirikus on kõigil seitsmel päeval nädalas midagi tulevad, inimesed tulevad väga erinevate probleemidega. On neid, kus kirik on avatud tõesti ühele, kahele inimesele, kes tulevad midagi otsima enda jaoks, nõnda on neid hetki ka, kus tõepoolest selle maja teine korrus kõiki inimesi ei mahuta. Ma isegi tunnen või mõtlen seda, et igale asjale on määratud oma aeg ja ei ole tingimata nõnda, et need teenistused, need kontserdid või, või need talitused, kus kirik on puupüsti täis, et need on tähtsamad. Ja seal, kus üksik inimene tuleb kas pihtile või tuleb tervise pärast palvetama või tuleb lihtsalt vaikselt istuma, mediteerima, või tuleb muusikatundi, et need oleksid vähemtähtsad. Nagu olen ju ise ka nii kaua olnud kirikutöös, et enam arvud ei ole ilmselt kõige tähtsamad näitajad. Kuidas sa oled tähele pannud, millest inimesed nagu sina koguduses, rohkem huvitavat kontserdist või loengust või millegi isetegemisest kaasalöömisest? No Tartu linnas on ikkagi olgem realistid, ligi 100000 inimest ja iga asja jaoks jätkub mingisugune osa rahvast, kes huvitub just nimelt sellest kes arvab, et tema seda vajab. Oleme avanud ka uksed, loengutele ja õppetööle, sest meie kirikupingid on sisaldavad endas ka ühe osa koolilauda Nathan teadlikult arvestatud ka kirjatööks, ka õppetööks, ka konverentsidega loenguteks. Oma arusaamise kohaselt tunnen ikkagi, et inimese jaoks kõige tähtsam on pühapäevane peajumalateenistus sõna ja sakramente idega. Nii et kui küsida, mis on kõige tähtsam, siis kindlasti pühapäevane peajumalateenistus. Aga pühapäevasele päevale mahub teie koguduses veel teisigi koosolemise võimalusi. No nii nagu me oleme tahtnud, et päev on täis siis meie eripära on see püha päev algab kell 10 venekeelse jumalateenistuse või palvusega, kuidas kunagi meie peajumalateenistuse all pühapäeviti kell 12. Sest esiteks ei taha pidada sel ajal, kui teistes kirikutes on jumalateenistus, et inimesed saaksid, kes soovivad ka mitmes kirikus käia ja need, kes on hommikul pikema unega või tahavad pühapäev juba ka midagi oma ihule võtta, siis need jõuaksid ka kirikusse. Keskpäev on laste päralt, oleme pühapäevakoolitöö jaganud nagu erialade kaupa muusikatunnid, piiblitunnid, siis on kunsti ja käsi, töötunnid. Ja õhtune aeg on siis kooride jaoks. Sellega on pühapäevane päev tõepoolest sisustama. Keegi ütles väga pessimistlikult, et tänase päeva noori inimesi ei huvitavat kohe mitte miski või kui, siis just õllekruus, läbu ja paati. Kas sa ühined selle Bismi pessimismiks? Esiteks, ma ei pea seda pessimismiks ja teiseks ma ei ole sellega nõus, ma olen ise pärit sellest ajastust, kui oli valitsev hipiliik kumine ja kogu maailmas valitses tõepoolest põlvkondade konflikt. Kui noored inimesed ütlesid, Rauno usalda kedagi, kes on vanem kui 30 aastat, siis ma usun, et kogu maailmas see aeg on ületatud. Ei ole sellist põlvkondade konflikti, ei pea vaatama, kui palju on noori inimesi, kui palju keskealisi, kui palju Raukkuja lapsi või naisi ja mehi. Tänapäeva ühiskond on maailmas siiski võrratult perekesksem ühiskondliku ja ma usun kindlalt, et Eesti ei ole siin mingisugune erandnähtus. Kui vana on teie koguduse kõige vanem liige ja kui, kui noor on kõige noorem? Selle peale oskan naerma hakata, sest väga tore on vaadata armulaua ajal eriti, kus nad on tõesti rivis ja, ja kõrvuti. Meie koguduse kõige vanem liige Pauline Aadla, kes on enam-vähem igal pühapäeval ja pühal kirikus, kes on enam-vähem igal pühapäeval armulaual, kes tuli Peetri kirikust ka seda on 101 aastane. Ja kõige noorem liige on kindlasti mõnel korviga parasjagu käe otsas on mõnekuune. Armulaua ajal seisavad nad kõrvuti ja selle pärast, esiteks ma ei taha kuigi arvutada keskmist vanust, sest mida nendevanuste summeerimine annab. Ja ei ole ainult seda, et meie jumalateenistustel oleks nüüd väga ülekaalukalt mingi üks kindel vanuserühm esindajat. Nii me tahaksime nüüd rääkida tänasest saates lähemalt kõigest sellest, mida Tartu Maarja kogudus tahab Tartu linnale kõikidele linnaelanikele pakkuda oma koguduse sünnipäeval. See on siis 775. aastapäeval. Aga enne kuulame ühe Maarja ülistuslaulu. Maarjale on kirjutanud laule väga paljud heliloojad maailmas ja, ja väga paljud nendest Ave marjadest nendest tervituslauludest on ka ülituntud. Aga mulle tundub, et tänasesse saatesse, mis ma valisin Camilisensansi. Ave Maria ei ole just mitte sageli olnud meie kontsertide kavades aga võiks seda olla. Kaia Urb ja Heiki Mätlik on esitajad. Eesti luterlik tund. Eesti Raadio Tartu stuudios on kirikuõpetaja Villu Jürjo ja saatejuht Ene Pilliroog ja me räägime Tartu Maarja koguduse 775.-st aastapäevast sellest pidustuste tsüklist, mis tulemas on Villu Jürjo, kui palju on neid inimesi, kes on teinud oma väga mitmesugust tööd, avaldanud mitmesuguseid isiklikke ande? Selleks, et selline koguduse suur aastapäev võiks ilusa kingitusena Tartu linnale teoks saada? No kui äsja kõlas nüüd Ave Maria siis Maarja kogudus on püüdnud endale viimasel ajal teadvustada, et me tõepoolest kanname õnnistegija ema, Neitsi Maarja nime. Viimasel pühapäeval laval kõlas meie kirikus jumalateenistusel ühe eesti autori Peeter süda, Ave Maria orelipalana. Ja üheks aastapäeva suursündmuseks mu enda jaoks, mida ma ei ole ka täna veel kuulnudki on see, et meie koguduse peaorganist ja muusikaelu juht tuulik jaab metskirju taasiseAve Maria palve eestikeelse tekstiga ja sellega lõpeb siis nii. Reedel Vallikraavi tänavas metodisti kiriku asemel Vaba õhus toimuv müsteerium. Maarja koguduse ajalugu, see on siis muusikasse valatud teatraliseeritud ja aga selle lõpuks ülistus hümnina on Ave Maria. Ja lõpujumalateenistusel 15. augustil Tartu Toome varemetes. Peaks siis projekt koorilt seesama Ave Maria kõlama. Aga kui küsida niimoodi, siis 775 aastat on tõesti pikk aeg. Ja oleme tahtnud sel ajal käia läbi need paigad, mis kogudusele midagi tähendavad külastada sõpru, saada ise midagi ja anda midagi. Ja kui me pidime seda nädal aega pidama, siis tahtsime alustadagi üheksandal augustil esmaspäeva õhtul alustada seda tõsise palvusega ja kell seitse õhtul on siis Tartu katoliku kirikuhoones, mis küll on remondis, aga selleks ajaks lubatud T noh, enam-vähem meie käsutusse sättida, laulab meie koguduse Kammerkoor, solideo glooria, laulab Vespri kaks tundi hiljem esmaspäeva õhtul kell üheksa, siis tuleb esimene üritus ka kogudusemajas. Kui me oma kogudusemaja rajasime või taas rajasime, siis paljude muude asjade hulgas sai mõeldud, et seal peaks olema võimalik teha ka päris kunstinäitusi. Ja tahtsime, et esimene oleks midagi erilist ja selleks eriliseks saab siis Edgar Valteri õlimaalide näitus. Aga kell üheksa õhtul ei ole mitte ainult näituse avamine, vaid see on ka üks koguduse muusikaprogramm veidi selline. Salongi likum võisuptiilsem. Aga selleks, et need, kes tulevad, võiksid mingi erilise vaimsuse sellesse nädalasse üldse kaasa võtta. Ja üks kõige suuremaid abilisi ongi kontsertorganisatsioon festiivitas kaanens. Meie koguduse nõukogus on üks noor inimene, Mart Jaanson. Nüüd ta saigi helleri muusikakooli direktoriks. Temal on suurte festivalide organiseerimisega küllalt kogemusi ja kontsert. Osa tipp-kontsertosa võttis ta nagu enda korraldada koos Kadri Leivategija teiste effestiivitas inimestega. Ja nõnda hakkab siis kogudus käima. Teisipäeval, 10. augustil oleksime ülikooli aulas. Tartu Ülikooli peahoone on nimelt ehitatud Tartu Maarja kiriku esimese Tartu Maarja kiriku vundamendile. Ja osad siis Maarja kalmistule. Siis Maarja koguduse luudele ja Maarja kogudus on Tartu ülikoolile vähemalt väetiseks olnud. Ja seal siis kella nelja ajal päeval kõlab Gregori muusika Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel ja Via Sonora Rahu langsepa juhatusel. Ja see on siis kõige vanem kirikumuusika. Gregooriuse laul. Järgmine päev, 11. august, siis kell seitse õhtul tahaksime olla Jaani kirikus. Jaani kirikust on viimasel ajal väga palju juttu olnud, ta on Tartus hetkel väga armastatud. Sees on küll tellingud, ka sinna tuleb pingid sisse paigutada. Aga seal peaks siis kõlama juba protestantliku usupuhastuse aegne kirikumuusika. Sest Tartu Maarja kogudus on olnud Lõuna-Eestis reformatsiooni hälliks ja see on siis Andres Mustoneni ja Hortus Musicus. Neljapäev, 12 august on siis päev, mis meie kogudusele ja kõigile muusikasõpradele peaks olema ka eriliseks tavaks on kaks kontserti kell kuus Tartu Peetri kirikus. Tõnu Kaljuste on filharmoonia kammerkoori ja Tallinna kammerorkestriga ja kavas Heino Elleri ja Arvo Pärdi muusika. Ma võin siin öelda, et tahtsime peaaegu et saada 121. psalmi maailma esiettekannet, see tuleb küll Küprosel, aga Berliini missa me sinna saame. Ja eriline koguduse jaoks on siis neljapäeva õhtul kell üheksa, kus esimest korda üle paljude aastakümnete kogudus siseneb Maarja kirikusse. Tegemist on kõige-kõige kaasaegsema kirikumuusik ka nüüd nüüdessemble Olari Eltsi juhatusel. Esitab siis. Nüüd siivsus plaat mis on minu teada vist ainult kord Niguliste kirikus Tallinnas ette kantud. Aga kuna selle sõnum väga kaasaegses, väga suurejoonelisest vormis kõneleb ometi Jeesuse verest, milles Londoni kerjus oli laulnud siis me leiame, et see võiks olla see sõnum, see vaimsus, millega me Maarja kirikusse esmakordselt läheme. Reede ja 13, august ebausklikud me ei ole ka, see on eriline. Meie Maarja koguduse majas õpetaja tänaval kell kuus õhtul esineb ansambel Triskele eesti vaimuliku rahvalauluga. Inimene, kes on gregooriuse koraali juba omaseks saanud, avastab hämmastusega, kui sarnased oma põhiloomult on Eesti vaimulik rahvamuusika ja Gregori koraal. Nii et kes seda elamust tahab kogeda, tere tulemast. Aga siis üks kõrgpunkt on sellesama 13. ja reede õhtul kell üheksa. Mis peaks olema siis vabaõhukontsert Vallikraavi tänavas paigas, kus minu teda kontserte pole kunagi antud. Kus oli piiskopliku metodisti kirik, mis põles Maarja kirikuga samal päeval. Ja seal on siis meie oma koguduse muusikajuhi Tuulikki Haab metsa kirjutatud ja kokku pandud müsteerium. Me oleme teel. Kallab ette kammerkoor Soli Teo glooria koos näitegrupiga, see tähendab seda ajalugu mitte ainult ei laulda. Seda, tantsib takse, seda näidatakse. Ja laupäeval esialgu oli arvestatud, et tartus toimub suuri muusikaüritusi, muid ka, aga need on ära jäänud. Siis kella 11-ks kutsume rahva koore ja koguduste koore laulma inglisillale. Lihtsalt vabalt looja kiituseks ja kell üks Maarja koguduse majas peaksid olema ajalooalased ettekanded. Nii muistsetest aegadest kui ka kõige lähemast ajaloost. Ja pühapäev, 15. august, see on siis Neitsi Maarja uinumise püha, peaks kõik selle kokku võtma. Kella 11-ks koguneme Maarja kiriku trepil, asi on siis Pepleri ja Kuperjanovi tänava nurgal, sest oma kiriku trepil Me oleme palju seisnud ja seni, kuni sisse lastakse, seisame ikka Taaveti lauluraamatus, on ka ühed laulud, mida templitreppidel lauldakse ja teises, mida lauldakse siis, kui sisse saab. Sinna tuuakse siis hobused ja tõllad, pannakse auväärsused tõlda, puhkpilliorkestrid taha marssima, kogudus lippude ja millega tahes sinna järele ja läheme sealt siis mööda Vanemuise tänavat alla üle raekoja platsi läheme toomele toomkirikusse ja kell 12 peaks olema seal siis lõpujumalateenistus ja teenib peapiiskop emeritus Kuno Pajula. Ja ootame sinna külalisi, külalistel on võimalus öelda oma tervitus. Selline on siis kõigile väga palju muusikat, sõnumit, osadust, kuv, terve nädal, Maarja koguduse juubeliaastapäevale pühendatud nädal, üheksandast augustist 15. augustini ja planeeritud on see niiviisi, et tõepoolest te saate käia läbi Teie jaoks väga olulised paigad siin Tartu linnas, aga planeeritud veel nii, et inimesed saaksid tulla oma peredega koos. Päevatöö on tehtud ja õhtu on ju see aeg, kus ollakse koos oma kõige lähemate ka, nii et tahame paluda rohkesti õnnistust ja osadust. Kogu teie planeeritud nädala jaoks. Ma tänan ja tundub, et iga asja jaoks on oma vaimsus. Ei ole nõnda, et ühes kohas mõeldakse välja ja tehakse midagi, vaid, kui mingi asi haarab rahvas, siis toimuks spontaanselt kõikvõimalikes kohtades. Ja selle aasta võõrsõnaga öeldes trend selle aasta märg, kui on see, et terve augustikuu ilmselt terve Eestimaa peal toimub tohutu palju muusikalisi suurüritusi, suur kokkutulekuid, suuri pidustusi, kus igal pool näib olevat punktiks kirik, kogudus, see on mingi aja vaimsus, mingi side inimeste vahel. Ja ma tuleksin tagasi selle juurde, et praegu hetkel ei olegi nii tähtis, kui tihedalt inimene ennast on suutnud sel hetkel praegusel hetkel oma koguduse oma kirikuga ühendada. Aga see vaimsus, mis kirikute ümber on, ma tunnetan küll ja et praegu ka selle aasta augustikuus haarab üsna arvestatavat osa Eestimaa rahvast ja küllap see nõnda peab olema. Ja nõnda see vist on hea. Ma tänan, Villu Jürjo, selline oli tänane, viienda augusti Eesti luterliku tunni saade siin Eesti Raadio Tartu stuudios. Saatejuht oli Ene Pilliroog ja nagu ikka on jäänud mulle öelda veel Eesti luterliku tunni telefoni ja aadressi numbrid, et saaksite meile helistada ja kirjutada, sest ilma teieta oleks meil ju väga raske oma saate teemasid valida, külalisi paluda. Sest teiega tahame kõnelda ja teile tahame kõnelda. Head kuulajad. Eesti luterliku tunni aadress on Tallinnas. Tallinn kiriku plats kolm postiindeks 10 130, ootame teie kirju ja telefon. Tallinna number kuus 314 311 on avatud ööpäevaringselt, et vastu võtta teie küsimisi, arvamusi, ettepanekuid, soove, kõike, mida tahate meile öelda, aitäh. Eesti luterlik tund.