Otsesaade valmis koostöös Eesti luterliku tunniteenistusega. Armas raadio kuule täna on jõuluöö ja me jätkame oma raadio kahesaadete sarja otsingud. Tänase saate teemaks on vaikus, mis on ilmselt jõulutemaatikas küllaltki sobiv. Me räägime jõulude ajal tihti vaikusest jõuluvaikusest ja sellest ongi ka siis tänane saade. Stuudios saatejuht Ain Leetma ja saates on olen kutsunud külaliseks trepi, kes on dialoog ja akadeemia katoorika õppejõude. Armas kuulaja, kui sul on soovi oma mõtteid avaldada kirja teel siis on seda võimalik teha kaadressil raadio kaks, Gonsiori 21 või siis ka telefoni teel tööpäeviti kella 10-st siiani Eesti luterliku tunniteenistuse numbril kuus 314 311. Nii teisi saatesariotsingud ja teemaks vaidleks. Tere tulemast yanger osalemast. Ma esitan sulle sellise küsimuse. Kui inimestele anda mingisugune idee öelda nendele mingisugune väljend, siis koheselt hakkab tööle inimese mõistus, kes nimetab seda raat, seoks kes iganes, milleks. Aga fakt on see, et inimese mõistuses tekib mingisugune ettekujutus. Kui nüüd mina tuleksin ja ütleksin sulle lihtsalt sõna vaikus, milline ettekujutus tekib sinu mõistuses? No võib-olla minu ettekujutus vaikusest on ehk tsipakene nüüd mitte päris traditsionaalne. Sest eks mina olen küll vaikust uurinud ka puht teoloogilisest ja filosoofilisest aspektist, seega võivad tekkida ehk teatud käärid nüüd päris tavateadvuse termini pinnal ehk tavateadvuses ja, ja ütleme siis dialoogilise filosoofilises pinnas tegelikult vaikust kui sellist on küllaltki raske täpselt defineerida, sest oma olemuselt kuulub ta ühte kategooriasse jumalaga. Ta on miski, millest me, millele me saame küll viidata, kuid mida me ei Sahharov. Ta füüsilises mõttes nagu pintsentide vahele. Ta on. Kuid ta on suurem meie keelest, ta on ka suuremini, mõistmisvõimest ja isegi sadavast väljendamisoskusest neeruga. Mina tahaksin siin hakata vaikusest rääkima. Paraku ikkagi ma libisen sellise filosoofilise teoloogilise terminoloogia valdkonda, mis nõuaks teatud teatud süvenemist, aga ma usun, et tänane öine saade on selleks piisavalt sobilik. Me saaksime filosofeerida natukene vaikusest, sest vaikus ta pole vaid lihtsalt termin terminit pärast vaid Ta on midagi sügavamat, midagi päris olemuslikku. Kuid ma usun, et me jõuame siis tänase saate jooksul ka rohkem sellele tähelepanu pöörata. Reeglina võiks öelda, et kui kaks inimest omavahel räägivad, siis on alati keegi keegi kolmas, kes meid nagu kuulab. See kolmas ei pruugi olla mitte isik kui selline vaid pigem on see vaikus. Vaikus on see, kes kuulab kahe inimese vestlust ja muuseas ka siin stuudios, kui meie siin sinuga vestleme, siin on paksud helikindlad seinad, siis reeglina on vaikus see, kes meid siin kuulab. Nii et ka siin lihtsalt ei ole mingisugusel abstraktselt mõtete maal, kus me üritame tehniliselt kokku panna lauseid, mis kõlaksid huvitavalt, vaid me kogeme puhtfüüsiliselt selle vaikuse olemasolu. Reeglina inimesed küll räägivad väga palju, kuid nad ei ütle eriti palju. Siin on teatud käärid taas, inimesed räägivad palju, kui nad ei ütle eriti palju. Me tihti lobiseme ja tihti üritame vaikust täita teatud sõna mulinaga. Teiste sõnadega. Me üritame peletada vaikust endast eemale. Me üritame isegi vaikust nagu tappa sõnadega. Vaikus on tegelikult meie hea sõber, ta, meie kolleeg traati meiega nii-öelda võiks öelda vasaku õla taga. Ja ta käib meie jalajälgedes ja kui sõnadel oleks varjud, siis ma ütleksin, et vaikus on meie sõnade vari. Kui kõnes pole enam aga jäetud kohta vaikusele toimib vaid teatud laadi keeleline automatism ja taolises automatism, mis kaotati vaikus oma väärtuse ja ka oma sügavama ontoloogilise kvaliteedi ja oma sügavuse olemises, eksistentsist kui sellises tervikuna. Varem või hiljem. Inimene ikkagi esitab endale küsimust oma elu mõtte kohta, sellega ta puudutab ka eksistentsiprobleeme ja piisavalt palju häid filosoofia on eksistentsiaalprobleemidega tegelenud meile ehk enim tõlgitud Genüü näiteks tema esseed absurdist. Kui sellised siis ka KMÜ on pidevalt pidanud dialoogi vaikusega, ta on pidevalt üritanud küll vaikust võita seal nagu tema puhul isegi mitte niivõrd palju dialoog, kuivõrd duell, kes keda ja Ta müü, on võitnud vaikust läbi absurdi. Temani jõudnud selleni, et mõistus mis on jõudnud vaikuse sfääridesse, tavapära absurdi olemuse, aga paraku me näeme, et absurdi ära tajumine ja ütleme siis absurdifilosoofia eelistamine ja selle ülistamine tapab ka jumala. Tegelikult me ei pea, ei tapma jumalat ega vaikust mitte, sest nii vaikus kui ka jumal, nad on meie sõbrad. Ja seega varem või hiljem nagu ma ennem ütlesin, kui me tegeleme oma elu mõtte otsingutega, esitame neid küsimusi. Miks ma siin olen, kes ma olen, mis on mu elu mõte, miks ma olen linlane, miks ma ei ela mitte maal ja eriti jõuluöö ongi siis paslik endalt küsida küsimust, et kes ma olen ja kui ma olen, kas ma saan aluga mõistest vait, kus ja bioloogiliselt võiks teha sellise lihtsama interluudiumi sissejuhatuse, kus võiks öelda, et kogu maailma olemine kui selline saiu loodud. Kusjuures sest enne, kui oli sõna nagu piibel ütleb, oli vaikus ja vaikus, vaim lehvis maa peal. Jumal lõi maailmavaikusest ja kui me tahame näha jumalat valgest valgesse peamine otsima üle kõigepealt üles kõigepealt vaikuse, need juba piibli esimestes ridades või ideoloogiliselt öeldes proto evangeeliumis on tähelepanu pööratud vaikuse probleemile küll natukene masin utreerin 100, aga sellegipoolest ennem kui oli sõna, oli vaikus. Sa rääkisid eelnevalt vaikuse antoloogilisest olemusest. Minu küsimus oleks selline, milles seisneb vaikus, antoloogiline olemas ja teiseks. Puudutades filosoof Albert ka müüd isikust, kes pidas võitlust vaikusega, kes võitis vaikus absurdi läbi. Kas on üldse vajalik võita vaikust ja kui siis? Sa esitasid mulle kolm küsimust korraga, võtaksin ehk tagant poolt pihta, kõigepealt siis kas vaikusega on vaja võidelda, mina ütleksin vaikusega ei ole vaja võidelda meie sõber ja tal alatine vasaku õla taga, nagu ma sulle ütlesin. Aga tõesti me näeme, et meie igapäevases elus Meie linnastunud väga kiires elus inimesed küll jah. Kuidagi nagu peletavad vaikust endale endast eemale. Nad võitlevad sellega. Selleks on mitmeid erinevaid mooduseid. Linna kiire elurütm, müra, muusika. Isegi tihti ei malda pikalt süveneda, istuda koha peal. Ka televisioon, kui ma tulen õhtul koju töölt, kui ma isegi olen väsinud, siis ma pigem suhtlen televiisoriga kui vaikusega. Nagu pelgan seda vaikust. Ja nüüd, mis puudutab Jahke müüd siis müü ehk ka tajus ära selle meie maailma dünaamiliselt pulsi või selle meie, meie elu pideva voogamise kiirusekiirus on üks taas üks küllaltki oluline subsotsiaalne nähtus siin maailmas ka vaikuse kõrval. Aga sellele ma aeg-ajalt ehk tähelepanu pöörakski. Kuid nad käivad kuidagi koos, kus kiirus, kiirus, lihtsus, lihtne elu, moraalne eetiline elu ja müü, tunnetades seda kiirust. Inimeste omamoodi peatada selles amokijooksus inimese niimoodi absurdses amokijooksus. Nüüd küll Jahke müü eriti tõsiselt ei pööra tähelepanu küll nüüd vaikuse sisemisele olemusele. Nüüd seda ehk teisi, teine küsimus, mis sa esitasid, et mis siis oleks siis vaikuse sisemine olemus? Ma ütleksin, et vaikus on nagu meditatsioon. Ta on nagu aukartus, aukartus elu ees, kui parafraseerida Albert Schwaitserit. Nüüd see aukartus pole aga hirm. Kui aukartus sunnib peatuma, sunnib mõtlema, siis hirm sunnib meid jooksma amokki. Ta jook sunnib meid liikuma. Ajaloost mäletad lugusid kootidest, visikootidest, kes üks, ühel seljas, teine olid, kolmandal seljas ja kui nüüd Attila oma vägedega ründas algul visi toote visi koodid panid liikuma Ostrowoodid, Ostrewoodid omakorda tulid jooksuga üle euroopal aastasest lõhkusid maandusid lõpuks sinna Põhja-Aafrikasse vandaalide juurde, siis see oli ka niimoodi noh, teatud moodi amokijooks globaalses ütlema maailma mastaabis oleme seda maailmasõdade näol, me näeme seda ka maailmasõja näol esimese ja teise maailmasõja näol. Aga üksikinimese tasandil on ta ka pidev jooks, pidev põgenemine, pidev rabelemine, rahutus. Ja kui ma rääkisin meditatsioonist ja aukartusest, mis pole hirm siis see on oma justkui nagu ma tahte ja oma intellekti suunamine absoluutsete väärtuste suunas absoluutselt pättusi, noh, me kasutame neid iga päev oma keeles, nimetame neid aususeks, armastuseks, tõeks, aga ometigi sele nende absoluutsete kategooriate sisemist mõtet tihti enam ei taipa. Isegi räägime armastusest, siis me enam ei tea, mis armastus see on, ema, armastus lapse vastu on see Playboy armastus prostituudi vastu, on see armastus jumala vastu üks termin, aga ometigi nii palju erinevaid tahkusid meditatsiooni käigus, mis taas vaikus üheks olulisemaks omaduseks. Me peaksime üritama utreerida sellest absoluutsest kategooriast välja need olulised mõtted ja me peaksime siis neid väärtustama. Me peaksime siis, nagu ma ütlesin, suunama taheti oma intellekti millegi suunas mida me oma tavakõnes ja oma tavaelus ehk ei tabagi. Meditatsioon ju pole omanevaid munkadele, keda me tihti oleme harjunud ette kujutama jäikades palve poosides, äraolev, pilk suunatud kuhugi kaugustesse. Natukene koomiline küll, aga nii me tavaliselt neid munki, et endale kujutame. Aga see on vaid üks osa kultuurist ja ka muuseas ainult üks pisikene killukene kloostri sisemisest elust. Sellest meditati aktiivsest elust sellest pidevast kooselust vaikusega. Aga siis meditatsioon kui selline on üks osa meie kõikide elust, nii nagu ka vaikus on üks osa meie kõikide elust. Ja meditatsioonis on reeglina sellised kolm põhilist astet, mida me nimetame nagu kovitavatsiumeditaat, koondemplaads, ehk siis mingi tõemõistusliku omandamine, togitavad mõistuslik omandamine ehk selle tõekeeleline fikseerimine, meditatsioon järgmine aasta, ma alustan seda tõde, kas seesama vaikus, mida me iga päev kasutame, siis esimene oligi Covid, tahtsin, ma võtan ta endale mõistusesse omaks, et selline asi on olemas ja teine aste on see, et hakkan temale mediteerima meditaats ja see on siis see süvendatud tähelepanu ühele terminile. See eeldab kiirustamise peatamise, eeldab süvenemist, millegisse, sele selle vaikuse üle mõtisklemine. Ja selle kaudu me lõpuks jõuame nagu kontomplatsiooni ehk eesti keeles nimetame seda kirgastumiseks. Son ühel son tasand, kus ühel hetkel on meil mingi vaimne uks lahti, mingi vaimne tasand on meil järsku käes on see, kus ma olen pidevalt kartnud siseneda pimedasse tuppa, aga selles kirgastumise hetkel ma järsku mõistan, et sellest hämarast toast ei tulene mitte hirmu, vaid ta hoovab minu suunas usaldust või mis iganes. See kirgastamise hetk, keskkool, mul nagu lamp läks põlema inglise keeles eis Preiks. Ja võiks öelda, et saladuselt on nagu kate ära võetud ja mingi varjatud on avalikuks saanud. Meditatsioon on, võiks seega öelda algpõhjuste otsimine vaikuses mitte pulbitsevast laada teras. Sest kui Jeesus rääkis, rahvas vaikis, toodad. Me jätkame taas siit raadio kahe stuudiost oma saatesarja otsingud ja meie tänase jõuluöösaate teemaks on vaikus. Stuudios on saatejuht Ain Leetma ja ma olen kutsunud stuudiosse külaliseks inimese, kelle nimeks on Jaan Tepp. Ta on dialoog ja akadeemia katoolika õppejõud. Niisiis teemaks vaikus. Jaanus, kuule, kui sul on soovi oma mõtteid avaldada kirja teel, siis on seda võimalik teha aadressil raadio kaks, Gonsiori 21 või siis ka telefoni teel tööpäeviti kella 10-st viieni. Eesti luterliku tunniteenistuse numbrile kuus, 314 311. Ma tuleksin tagasi nüüd sellise küsimusega nagu, mis oleks siiski vaikusesisin olemas. Nähma. Eelmise lõigu just lõpetasin mõttega, et vaikus on oma olemuselt selline nagu absoluutne kategooria mingisugune väärtus, mis on sarnane siis paljude nende teiste, meie keeles triivivate sümbolitega nagu armastus, tõde, muile, sisemist olemust me alati taipagi ja vaikuse puhul ta on väga lihtne, iseenesest lihtne, nagu vaikus ongi. Kuid kui me hakkame süüvima sellesse, siis me näeme, et, et sealt järk-järgult tulevad esile päris mitmed erinevad kihid, erinevad tasandid ja niimoodi nagu moodsas arvutimängus tasandilt tasandile hüpates. Ega raskemate ülesanne, aga kokku puutudes. Me õpime samaaegselt Neuga vaikusega. Kuid nagu ma ütlesin, alguses vaikus on küllaltki lihtne. Ja reeglina kui me puutume maailmaga kokku, siis me ei mõtle selliste elementaarsete asjade üle, miks näiteks puu kasvab või miks maailmas on kurjus olemas, me lihtsalt aktsepteerime seda selle üle sügavamalt mõtisklemata. Pöörates aga oma tähelepanu sellistele nähtustele, mina nimetan neid siis absoluutselt eks kategooriat, eks. Me võime avastada järsku midagi, mis on meile olnud seni vaid üks keele väljastriiviv termin, võime temas avastada terve sisemise kosmose nii-öelda sisekosmose. Ja ma olen nii-öelda nimetanud mikro- ja makrokosmoseomavaheliseks suhteks, seda me elame niimoodi makrokosmosest, suures kosmoses. Iga inimene on nagu üks mikrokosmos ja ka on olemas üks keeleväli, üks keel, keele kontseptsioon ja iga sõna on ka samuti nagu mikrokosmos, mis võib avada tee suuremale tasandile. Ja kui ma ütlesin, et kui me tabame midagi, mis ennem oli meile nagu meie jaoks varjatud või mõistetamatu süüvides sellesse me näeme, et ta on tegelikult väga eluline ja eluga koos käiv sest ükski termin-ükski müsteerium, olgu ta siis tõesti armastus või tõde, pole mõistusevastane, pole meie jaoks suletud, sest ega ka jumal ei ole mõistusevastane, vaid jumal on lihtsalt mõistust ületav. Aga neil on ka nende paljude terminitega. Nad on lihtsalt mõistust ületavad. Ja seega siis me jõuame läbi teatud vaimse meditatsiooni sellele kõrgemale astmele, millal, millal meie nagu maine rähklemine on hetkeks kõrvale asetatud ja siis sellel hetkel ükskõik, kui pikk see hetk siis ei ole, olgu ta siis mingisugune pooltund, üks raadiosaade üks advendiaeg või kasvõi igaõhtune mõtisklus siis sellel hetkel, kus vaikus on täiesti vältimatu. Me asume hindama oma päevase tegevuse kvaliteeti, oma elu sisemist mõttekus. Ja siis, kui me naaseme oma igapäevase elu juurde ja asume nagu parandama seda, mida me olime teinud ennem valesti või mida me taipasime, et on tehtud valesti siis me, me näeme, et see vaikus on nagu side ta nagu tsement kahe kivi vahel. Võiks isegi öelda, et vaikus on teatud laadi puhver inimese ja jumala vahel. Ja kui me tahaksime tunnetada jumalat, peame me kõigepealt läbi tunnetama vaikuse. Jumal võiks öelda, on ennast nagu meelega ümbritsenud vaikusega. Vaikus, võiks öelda filosoofiliselt mõtlemine, mis näeb või enam filosoofiliselt, võiks veel öelda, et see on intellektuaalne. Kuid see vaikus või nii-öelda tsementmört meie elus tegude ja mõtete, meie amoraalse, moraalsete hoiakute ja igapäevaste otsuste vahel on tihti nagu kuidagi kõrvale asetatud ei käsitle teda iga päev, me teame tema olemasolu, kuid ta ei ole meile mitte igapäevaseks tööriistaks seal, nii nagu metsamees käib alati pussnuga vööl, tema lahutamatu pikendus ei peaks ka meil olema vaikus kui aeg. Millal me mõtleme oma eetiliste hoiakute üle olema Me selleks moraalseks käepikenduseks. Ja kui me näeme, et see vaikus on lahus meie igapäevasest elust või võis öelda mõtestatud kõnest võib ta kergesti muutuda tummuseks. Tummus pole aga vaikus. Vaikus võiks öelda, nagu žest ta on kui üks osa miimikast, mis loomulikult viitab millelegi millegile kindlale. Ta võib viidata soovil omaette soovile pühenduda soovile tunnetada pühadust. Ja inimesed, kes on oma elu ühel või teisel hetkel jõudnud jumala juurde, on pidanud nii või teisiti siis läbima selle vaikuse puhvri inimese maailma jumala vahel. Ja selles puhvrist võiks olla sellest vaikusest olnud piisavalt leidnud viiteid pühadusena. Püha on miski, mille suhtes me tunneme siis aukartus või nagu ma ennem just parafraseerisin Schweitzerit tunda aukartust elu ees. Kuid loomulikult väljaspool meie maist elu peab alati olema veel mingi mõõde, mille ees me tunneme austust ja selleks on meie elus sisse tehistpoolsus. See mikrokosmos sega keeleliselt tasandil see mikrokosmos pühade osadus, jumalik kirkus. Ja kui pühadus piirneks vaid maiste asjadega, võime me varem või hiljem jõuda sellisesse punkti, kus me lihtsalt kasvame sellest pühadusest üle. Ta muutuks meie jaoks vaid liturgiaks, võib-olla lihtsalt jõulumelux jõulu maaks, kus on on mootorrattur hiired ja ma ei tea, kes veel. Nii et see vaikus ja pühadus, nad on väga tihedalt seotud igapäevase eluga. Tihtipeale ma olen kuulnud inimesi rääkimas vaikusest kui millegi puudumisest. Räägitakse, et vaikus on seisund kus on kaotatud teatud mõtted, kaotatud inimese stress, kus inimene on rahul ja vaikus tehakse mingil moel tühjendamise protsessiks. Räägitakse vaikusest kui vaikimisest. Kas vaikuse vaikimine on samastatavad? Jah, nagu ma just ennem siin vihjasin, et vaikus pole tundmus. Tundmus on küll jah, tõesti seisund, milles puuduvad sõnad, ehk et ehk siis mõtestatud sõnad mõtlemise tasandil, teiste sõnadega ma ütleksin, et rumalus on tundmus. Ja vaikus pole aga kunagi tummus. Ja vaikus pole ka kunagi rumal. Sest reeglina vaikus lausa pakatab välja ütlemata jäänud sõnadest. Sest kui kaks inimest räägivad, siis on alati kolmas kest, kuulades on vaikus. Tihti jah, inimesed räägivad palju, kuid nad ei ütle midagi. Nagu ma ennem mainisin. Vaikimine ei ole ka tundmus ja kui sa esitasid küsimuse, et kas vaikus on samastada vaikimisega siis vaikimine käib vaikuse kui filosoofilise termini juurde. Tummus on aga vaikimise ja vaikuse vastand, filosoof võib-olla vaiki. Ta võib mitte öelda mitte ühtegi sõna, kui ta leiab, et kogu see olukord, mis teda ümbritseb, on mõttetu või ebamoraalne. Seega ma arvan, et ta teadjamees filosoof k lihtsalt vaimulik või lihtsalt tavaline inimene, kes tunnetab, et nüüd ei ole sõnadel enam ruumi, aga lihtsalt vaikima. Nii et võiks öelda, et vaikuses onu loodud suured šedöövrid Meid on vapustanud vaikuses sündinud šedöövrid kunstis, kirjanduses, luules, muusikas teaduseski ja Kuima kaslaste üürit, loon siis mõju alati lobise vaikin. Ma vihjasin reaalsele olekule vaikimine, kui moraalne hoiak siis on olukord, kui keegi näiteks ärgitab mind tegema mingit ebamoraalset tegu või ta võtab näiteks klatšib kedagi taga või kasvõi räägib ebatsensuursete sõnadega või räägib? Mitte kõige paremat anekdoot tegi siis. Ma võin teda ignoreerida vaikusega vaikimisega, pigem ma lihtsalt vaikin, ma kuulan teda ära, aga ma ei reageeri sellele. Ja moraaliteoloogia kui selline tunneb vaikimist kui ühte olulist manitsemise ja esmast valitsemise tööriista. Ega alati ei pea talle niimoodi vastu põske lööma või lugema kümmet käsku ette. Piisab, kui ma vaatan talle silma pisut oma vaikin, inimene, kel, kes on mõtlev, ta tabab, et midagi kusagil valesti, miks ta vaikib. Ja siis ta hakkab nagu reflekteerime oma enese mõtteid või sedasama asja, mida ta teinud on ja ta tahab, et midagi on valesti. Vaadake sedasama juhus, kui keegi räägib anekdoodi, mis ei ole väga väga õnnestunud ja keegi ei naera, siis anekdoodirääkija lakkab, piinlik tabas, et midagi läks nagu kuidagi nihusti. Reeglina reageeritakse heal anekdoodina naeruga ja kehva anekdoodi vaikimisega. Heegeliselt kergitab oma suurte ja see on ka kõik. Nii et, et son žess, nagu ma ütlesin, vaikus, kui žest, kui üks osa miimika Me jätkame, tahtsid raadio kahest stuudiost oma saatesarja otsingud ja tänasel jõuluööl on meie saate teemaks vaikus. Stuudios on saatejuht Ain Leetma ja ma olen kutsunud külaliseks Jaan tepi, kes on dialoog ja akadeemia katoolika õppejõud. Kui raadiokuulajad on soovi avaldada, et kirja teel, siis on seda võimalik teha aadressil raadio kaks, Gonsiori 21 või ka telefoni teel päeviti kella 10-st viieni Eesti luterliku tunni telefonil kuus 314 311. Tihtipeale räägitakse vaikusest jõulude ajal ja ma ei taha tulla praegu kohapeal jõulude juurde vaid sellise küsimusega tahaksin küll esitada, kas inimene on võimeline elama ilma vaikuseta, kas siis jah või ei, aga ma tahaksin sinna juurde ka põhjendust, miks. Ma arvan, et inimene on võimeline elama ilma vaikuseta ja ei ole võimeline elama vaikuses. Ma nüüd vastaksingi nii üht ühte kui teistmoodi, eks ma üritasin põhjendada, see on umbes samamoodi nagu selles vanas muinasjutus kuningas käskis teha hea toidu, siis kokk tegi keele keskist halva toiduga, kokk tegi jälle keele keelega saad sa teha nii kurja kui head jälle selle vastuseid oleks umbes samamoodi. Esiteks, kui inimene ei saa elada Elmo vaikuseta juba sellepärast, et inimene peab öösel magama ja kõik tema meeled öösel puhkavad, esiteks sest pidevas müraseisundis meil seal kuluksime ära meie, mis saaks närvihaiged, ma kujutan ette, et pidevalt oleks mingi noh, ütleme puhtalt füüsilised helide foon siis kuluksime. Ja kui ma ütlesin, enne ma rääkisin ka filosoofilisest vaikusest siis inimene ka võib elada Ta ilma vaikuseta, kui me just nimelt mõistamegi seda filosoofilist aspektist. Kui palju ikka me mõtleme vaikuse kassisteoloogilisemalifilosoofilisele tähendusele, kui palju me pöörame oma tähelepanu sellele sisemisele olemusele, sellest, millest me üritasime ka siin stuudios natukene rääkida. Nii et siin ongi jah, ja ei-vastus sisuliselt. Ja mida mina nagu. Ma arvan, et, Vaikus noh, loomulikult on ideaalne ja hea, kui inimene elab koos vaikusega ja ja ta tunnetab seal olemasolu, sest nagu ma ütlesin, et esiteks vaikusele tummus ja teiseks vaikus ei ole ka pulbitsev sõnadevool. Ma toon natukene markantse võitu, näite kunagi üks mu ülikoolikaaslane käis mingil väga heal rokk-kontserdil Tartu plekksport spordihallis ja siis, kui ta läks koju. Esimene asi, mis tahab, Ta nägi, olid tema vanemad, vaatasid tumma televiisorid teda, röödatused misse, tumma televiisorit, vaatate, aga see lihtsalt see, et vanemad ei kuulanud televiisorit, Nad kuulasid seda televiisorid normaalkõvadusega olen, nemad olid plekkhallis, siis ta ei kuulnud, tema meeled olid nüristunud sellest meeletust müra, muusikast ja tihtilugu on ka meie meiega niimoodi, et kui me oleme oma meeled tõmbistanud, siis me ei kuule neid pooltooni, poolhääli, mis meid ümbritsevad. Ja võiks öelda, et vaikuses või kui me oleme sõbrad vaikusega. Me kuuleme neid sisenduse hääli, me kuulame, mida me nimetame kunstnike maailmas inspiratsiooniks. Inspiratsiooni Me tabame samuti vaid vaikuses. Sõnad ei ole alati vaid välja öeldud sõnad. Ma kuidagi olen veendunud selles, et sõnad meile mõistetamatu kombel või mõtted ja tark, targad noh, ideed, need Heureka ideed ümbritsevad meid igal pool. Kristlikus religioonis. Ma ütleksin ka kristlane kristlasena, et see on inglite keel. See on ka meie kaitseinglite sisenduse meile mida me võime tajuda, mida võime kuulda vaikuses. Teiste sõnadega, ka inspiratsioon jõuab meieni vaid vaikuses, kui me tapame või peletan endast selle vaikuse, me ei kuule seda. Me ei kuule neid pooltooni hine pool värve. Praegu on jõuluöö ja väga tihti räägitakse vaikusest just nimelt jõulude ajal. Miks räägitakse vaikusest just nimelt jõulude ajal ja kas on võimalik vaikus seostuda ka siiski ükskõik millise muu ajaga? Kirikuaastas? Jah, loomulikult, nagu ma ütlesin, ideaalkujul või ideaalvormis. Vaikus on lahutamatu osa meie igapäevases elus. Ta on õhtune mõtisklus oma päevaülevaade, see ma õhtul enne magamaminekut lasen pilgu oma päevast üle käia, vaatan mis ma tegin õigesti, mis ma tegin valesti. Löön plussid ja miinused kokku. Pean plaani järgmiseks päevaks. See, et me nüüd jõulude ajal küll jah, rohkem vaikuse peale tähelepanu pöörama ja sellest rohkem kõneleme tuleneb liturgiast, tuleneb jõuluministeeriumist kui sellisest, see on, on pööripäeva müsteerium seal, talve või talvehari. See on see tavateaduslik tasand, see jõulud, mida me seostame Kristuse sünniga, mis on loomulik müsteerium. Kuid mis on ehk meieni jõuab tihti sellise ühtepidi kirevusega, kingituste kinkimisega ja kingitustega tikkimine nõuab ju ka tegelikult vaikust, see nõuab ka seda läbimõtlemist, et ma nüüd teen kingituse, see ei pruugi olla pallis, kinnitas võib-olla lihtsalt postkaart. Aga see on see periood, kus ma vaatan oma isiklikust egost natukene väljapoole, ma vaatan ka teise inimese peale, ma mõtlen tema peale ja kasvõi see pisikene postkaart või kui väike päkapikulukku, mida ma kingin, see on see tähelepanuavaldus. Ja jõulud on ooteaeg. Või pigem ma täpsustaksin, advent on, ooteaeg on see periood, mis eelneb Kristuse sünnile. Ja kui me midagi ootame, midagi ootame pingsalt, siis me vaikime loota millegi täitumist ja see on nagu kandunud meie nagu sellisesse jõulutraditsiooni. Et me mõtleme võib-olla asjade üle, millest meil tavalistel päevadel pole, pole aega mõtelda. Nii et, et siin on mu vastus, miks just jõuludel rohkem kui tavaliselt. Ja nagu ma ennem ütlesin, tegelikult vaikus ei saa olla ainult miski, mis kuulub ainult jõuludesse, vaid ta kuulub iga meie päeva juurde. Puudutades teemat jõulud puudutades teemat, advent, advendi jaanis eelneb jõuludele siis nagu sa märkisid, ära me ootame ja on väga õige, et ootame vaikuses. Ma esitaksin natukene provokatiivse küsimuse, et lõpuks, kui, siis meie ootus on lõppenud ja me oleme saavutanud selle, mida me oleme oodanud, Kristus on sündinud maailma. Kas see tähendaks seda, et vaikuses kaob? See vaikuse no küll pigem siis see energia või need mõtted, mis on meie peast läbi käinud selle vaikuse ja advendiperioodi vältel. Me nagu asume neid rakendama praktikasse ja eks uusaastapidu ja uus osta möll ei olegi võib-olla midagi, see, midagi muud kui vaid vaid rõõmustamine uue alguse üle tähendab see, et seekord on maailma lõpp veel kord üheks aastaks edasi lükatud ja meil on võimalus natukene pidutseda ja Trallitada eksamit. Rääkides teemal vaikus, ma küsiksin nüüd enne, kui see saade meil siin lõppema hakkab. Kas vaikuse vastandiks võiks olla kära, müra, lärm? Võiks olla küll sest vastust tuhanded läbime saava tihtilugu aimu vastandite sügavamas olemuses, näiteks. Valu vastandiks on mitte valu kurjuse vastandiks on, on, mitte mitte. Kurjus tähendab armastus. Ja kujutage endale ette olukorda, kus inimene armastab meeletult ja kui ta ei tea, mis on selle vastand ehk kurjus siis ühel hetkel see, ütleme, käib alla armastus isenesest, ta kaotab oma eheduse. Hedonistlik suhtumine võiks öelda siis maailma, aga kui sa oled ühe korra tundnud kurjust, kui sa oled olnud põlatud ja eemale heidetud ja siin on taas, sulle on antud, siis jumala poolt võimalus armastada siis seda enam sa tunnetad selle väärtust ja samaga vaikusega. Kui sa oled olnud, oled pidanud olema näiteks eritud ruumis kogu aeg, olgu see siis hullumaja või, või vangimaja või mis iganes veel, kus sa ei saa, ei suhelda, ei rääkida siis see pikkamööda see vaikus tapab see, see muutub olukorraks, mida sa tahaksid välja saada. Nii et asjad peaksid olema proportsioonist, seetõttu need vastanud küll. Kuid jällegi küsimus on doosides, kui palju ühte, kui palju teist, kuivem meeletust vaikusest, sukelduma, meeletusse mürasse siis me tunnetame küll seda teravamalt nende vastandite olemasolu kuid nad ei välista 11 ja nad on alati meie elus paralleelselt või kõrvuti, kuus. Mis sa arvad, kas vaikust eksisteerib meie igapäevase inimese või inimese igapäevases elus piisavalt? Arvan, et ei piisa piisavalt, millega seda põhjendada? Ma arvan, et meie elutempo on kiire ja ma ei ürita tüürida sinnapoole, et seda elutempot kuidagi maha võtta või, või pidurdada nii-öelda anda neist mõned ka olla ei tahaks. Aga tähendab võib-olla asi hakkaks pihta sellest, kui kui me tõesti võtaksime aega, aega iseenesest jooks ja me nagu rikastaksime seda rohkem vaikusega, sest see oleks nagu aeg järelemõtlemiseks, süvenemiseks. Taas küll ise ma ka rohkem selline kohati bürokraatia, kohati raamatuinimene. Ma olen võiks olla kaheksa tundi 12 tundi päevas vaikuses, kus ma tegelenud iseenda mõtetega ja raamatutele ja võib-olla need arvuti suriseb laua peal. Siis ma olen kindel, et paljud elukutsed on seotud vaikusega, kus sa lihtsalt tegeleda oma mõtetega ka näiteks stuudiole, stuudiotööline, stuudioreporter või mis iganes ka tema tegeleb võib-olla oma aparatuuri rohkem ja suhtleb seega vaikusel on taas kaks poolt. Kas, kas tähendab vaikus, see tähendab, et mina ei räägi. Ja ma kuulan enda ümber pulbitsevast elu, seega ma kuulan seda pulssi, müra, kõnet, muusikat või on ka selline vaikuse steriilne vaikus, et ma võib-olla tõesti kuule mitte midagi muud kui vaid lehtede krõbinat ja arvutisurinat. Kuid ma samas loon sõnu. Kirjutan näiteks siis see on jällegi asja teine pool. Et ma arvan, et võiks olla küll mõtestatud vaikust rohkem, aga millisel moel see nüüd peab olema, see peab igaüks ise ära tunne. Müra vaikus või on see see tundub nii, et tihti inimesed mõtlevad vaikusest kui millegi puudumisest kära puudumisest, ebaõnnestumiste puudumisest, stressi puudumisest. Ja sageli tõmmatakse selle Jonalaga rahu. Aga ma tahaksin tutvustada ühte ideed, võib-olla pisut ebalevad, mis tuleb mõistusest, mis ei ole eksisteerinud piisavalt kaua, et lihtsalt teada paremini. Et vaikus, selle asemel et oleks millegi puudumine on midagi iseendas. Ja teised asjad, nagu müra puudumine, ebaõnnestumiste puudumine või siis stressi puudumine on tõelise vaikuse tulemus. Ma usun, et vaikus on kuulutus jumala kohalolekust. Nagu šoti ajaloolane. Karlil on kord kirjutanud, kõne on ajalik, vaikus on igavene. Paljud inimesed siin maailmas ihkavad vaikust ja see on tõestatud faktiga et need inimesed püüavad saavutada tõelist vaikust olemasolevate filosoofiate abil. Kui paljud filosoofiat püüavad saavutada vaikust mingil moel tühjendamise protsessi läbi või hoomata vaikust kui tühjuse kontseptsiooni? Kusjuures mina arvan, et vaikus on midagi täidetud. Sõna vaikus on väga jõuline termin. Seda kuuldes kutsub see esile mõistuse vastuse. Ehk ette kujutada. Mõnele võib see esile tuua võimsa mäe tippu, mis näib tungivat igavikku. Teistele võib see esile tuua väikese lapse, kes magab seinas. Ja siiski mõnedele võib see esile tuua ülistus momendi pühima sakramendi ees. Ja näib, et vaikus saabki kohal olla ka füüsiliselt. Vaikus lõikab nagu nuga. Kui palju peavalusid on päästetud just nimelt sellepärast et on võetud vähekene aega vaikuse jaoks. Kui palju koduperenaise päästnud ennast hullumisest, kuna nad on enda jaoks iga päev kõrvale pannud ühe pisikese aja vaikuse jaoks. Niisiis vaikus ei saa olla ei midagi kui millegi puudumine. Sest ta maalib meie ette siiski väga jõulise pildi. Tal on liiga tugev kohaloleku moment ja tal liialt kasulik ravim. Esimese sajandi kreeka Lutark kirjutas. Vaikus ütleb euro piires on vastus targale mehele. Vaikus on seisund, kus inimene võtab härra tähelepanu iseendalt ja teistelt maistelt asjadelt ja lülitab selle tunduvalt tähtsamatele asjadele seisundisse, kus mõistus on vähem mõjutatud himude poolt seisundisse kus tõde võib olla külvatud ja leitud. Kui see oli just nimelt see, mida aurat piires ütles siis ma nõustun temaga selles ulatuses, et vaikus on mõtisklemise seisund aga ka suur avastamise seisund. Seisund, kus avastad eksistentsi ja tõelise, armastava jumala kelles ei ole muret ega ebaõnnestumisi või rahulolematust vaid üksnes vaikus. Just nii nagu salmist, kordan, kirjutanud üksnes jumalat, ootab mu hing Paikuses. Armsad kuulajad need olid tänased mõtted tänasel jõuluööl teemal vaikus. Stuudios oli saatejuht Ain Leetma ja Jaan Tepp, dialoog. Akadeemia katoolika õppejõud. Kui teil on soovi oma mõtteid avaldada teel, siis kõik kirjad on teretulnud aadressil raadio kaks, Gonsiori 21 või siis ka telefoni teel tööpäeviti Eesti luterliku tunni numbril kuus 314 311. Aitäh sulle, Jaan Tepp tulid siia stuudiosse, olid nõus avaldama oma mõtteid. Suur tänu, aitäh kuulajale veel teadmiseks niipalju, et meie saatesari läheb edasi järgmisel aastal. Uue aasta öösel meil saadet ei ole, küll aga sellest üks nädal edasi. Uuel aastal räägitakse tihti uutest plaanidest, uutest kavatsustest. On uued ideed ja siis räägimegi teemal Gidefiks kõike head. Saade valmis koostöös Eesti luterliku tunniteenistusega.