HEA pik tause. Oi, täna ma olin nii tubli, nii jäägitult juurikas ugri oli tükk jõudnud kulminatsiooni, kui mõtlesin saatust. Ma proovin. Kõik ootasid minu käest lauset, kuid mina jäin pidama pauset. Ma piinlesin enese, et kokku kaheksa lühikest hetke ja nägin, kuis kaaslased kõrval mu paus võttis jalgadest nõrgaks. Nüüd ütlen, ma avasin sugugi. Kuid mõistsin, et kohe ei pruugi sest pilgud kõik koondusid mulle jäin tänuga sellesse tulla. Siis aegluubis sulgesin silmad ning õhku täis tõmbasin rinna. Ma kaalusin ütelda juba. Kuid tundsin, et tunne ei luba ning kadusin samas ei kanna. Nii lihtsalt ma järgi ei anna. Hea mõte, mul sigines pähe. Ma edasi küll veel ei lähe, vaid nihutan veidike piiri ning omalt poolt lausun repliigi. Ma tegingi nii. Ja kas nägid, algas parterist toolide kägin, sain aru, et minuga mesti tuli, saal kuni sõnatus kestis, ma ikka jätkanud vaatust, kõik jagasid nüüd minu saatust. Kui keegi ei sega mu pausi, ma meelitan välja aplausi, piis, kannatust, varuge veel ja ma näpansid peamise preemia. Just siis, kui kõikidel sootuks oli kadunud mu sõnade lootus. Ma kuhjaga tasusin võla ning soravalt laususin sõnad paar varjatud pisarad silmis, rõhke teisel ja seitsmendal silbil. Kolmandal juulil tagankal. Tere, head kuulajad ja mul on väga hea meel, et ma suutsin Tõnu Oja siia stuudiosse meelitada. Minu nimi on Anne Parksepp ja ma andsin Tõnule koduülesanded, kui ta tuleb, siis võtku kaasa üks luuletus. Ja nii ta tegi ka, miks just selle? Ei tea tegelikult vist peaaegu viimane luuletus, mis ma üldse end vabatahtlikult ilma igasuguse pragmaatilise tagamõtete kirjutanud olen. Tegelikult on ta minu arvates tähenduslik luuletus kui seda luuletuseks nimetada, kui ta lihtsalt vemmalvärsid, said kannatada. Inimesed avalduvad reisudel natukene teistmoodi, kui me neid iga päev näeme ja selgemalt. Ja ma olen siin küll maa, selles luuletuses mina aga aga ta ainult enese pealt kirjutatud ei ole. Muidugi on see tunne kõik mulle väga tuttav, millest siin jutt on. Aga, aga see reis ei olnud igas asjas ühemõtteliselt rõõmustav ja seal niisugust teatris toimuvad tekki enda peale tõmbamist. On väga palju viimasel rekkastava kapitalismi tungimise järel Eestimaale. Seda enam. Ja sellest nendest tunnetest lähtudes ta siis sai kirjutatud. Mulle tundub, et sa pead mingitel hetkedel kõik selle, mis su sees on, endast välja saama. Sa istusid maha ja kribinal kirja. Jah, jah, jah, see on päris täpne, nii ta umbes oli ja tavaliselt ma lobisen hetkedel, kui ma tahan mingeid asju endast välja saada. Ma lihtsalt pada. Ma udutan ja käin tihtipeale närvidele teistele inimestele. Sellega. Aga noh, niisugune kirjutamine ka aitab ja küll on hea, et sa ei kirjuta kõike sahtlisse. On hea või? Ma ei tea, eks ma olen mõnele inimesele luuletust lugenud ka. Mingi seeri kalliksimjaamit geenipoistele Paima vaid. Ja kulmu neil kurss peab, söögimahla mõõt on kõigil riidel käin ökovi, uss ja korda, kutt käib. Onu. Poiss pea suu, ta. Ei lähe enam. Pahane meel, pääseb alla. Ei. Ma ei mõista nalja. Ilma lollused välja. Taeva but väidab, mas, saab õppus poiste Me Puur taks kooris. Poiss mis ta onu poiss, pea suu. Poole. Tuleb sul kuidagi kergelt, vähemalt jätad sa niisuguse mulje, et mis sa ette võtad, see sul ka kibekähku õnnestub. Aga tegelikult. Tegelikult absoluutselt mitte. Tegelikult põen, ma põen, ma väga ja kogu aeg ja kõike kirjutamise töö on minule väga raske. Ma ei oska niimoodi, et akti teema ette ja enam-vähem kultuurselt paneme kõik kirja, absoluutselt mitte, ma ikka põen läbi. Rämpsu iga salmi kõik. Loed ja võtad seal nii palju ette. Minu meelest on neid asju, mida sa teed ja mida sa oskad ja mida sa enda meelest ei suuda, nii kohutavalt palju. Ja vaata sellepärast, et kui ma midagi see, siis põen ma veel rohkem ja selleks, et sellest mitte midagi tegemise põdemisest lahti saada, selleks ma võtan siis võrdlemisi jõuga tihtipeale mingid asjad ette, mida teha ja siis teen. Tähendab, ma tunnen, et minu peal töötab see, et kui on halb, tuleb tegutseda. Ütlevad muidugi, et ma ei kirjuta sahtlisse. Eks ma ikka kahtlasi kirjutan ka, aga üldiselt tuleks isegi rohkem sahtlisse kirjutada. Sellepärast et ega ma seda usku ei ole, et need tegutsevad inimesed maailma paremaks teevad, õieti sellest ümberolijatel, hea on. Hea või halb, seda peab igaüks ise otsustama. Mis on üldse hea või halb? Siin maailmas pole hea ega halb iseenesest üksnes mõtlemine teeb ta selleks. Ja jõuame selle populaarse estraadifilosoofia nii välja, et jah, et Meri kustutab kord liivalt ja igas hetkes on head ja halba ja nad on niuksed populaarsed, mõtled, mis alati kehtivad, aga mitte midagi ei tähenda, aga aga üldiselt, kui inimene tahab tegutseda, siis mul on niuke. Näed, vahel ta võiks natuke Valtruistlikumalt küll tegutseda, sest inimene tahab kohe kangesti tasu saada oma selle eest. Ma ei arva, et altruism on minu iseloomu põhijoon, kindlasti mitte, aga, aga need tunded ei ole mulle võõrad õigemini tunded, vaid, vaid just nimelt mõte, et ma olen vist mõelnud endale selleks selgeks, et et ei maksa tükkida esile, ehkki ma ei suuda ennast tihtipeale tagasi hoida. Kas amet on niisugune? See oleks kohutav, kui sa ei paistaks välja. Ja amet nõuab muidugi väljamõistmist, jah, ega näitlejad, keda ei tunta ega see palju ei maksa, jah, aga ma usun, et minu põhieesmärk siin ilmas ei ole mitte näitleja olla. Samas teame väga hästi, et ta ainus asi, mille mille puhul ma isiklikult õnn rahul olla, on see, kui mul näitlejana on tegemist. Ja, ja kõik see, mis ma ette võtan, on tegelikult ette võetud, sellepärast et pidada vastu eelmisest rollist järgmise rolli. Nii see aeg. Aga no muidugi on nii kujunenud, et ega näite mängimine Sellest sügisest on sul lausa uus amet. Et kirjandusala juhataja linnateatris See on üks hirmus nimi, kui keegi suudab välja pakkuda mingisuguse teise ametipostinimetuse kirjandusala juhataja. Mujal maailmas ei ole Niukest, igal pool on dramaturg ja see oleks veel kohutavalt dramaturg, ma olen. Mõtlesin kaks päeva tagasi välja ka veel mingi nime, aga näed, sa juudas nii hea ei olnud meelde jäänud. Aga see amet küll, jah? Nojaa, aga ma ikkagi näitlejaametist pole veel ära tulnud. No ma usun, et seda ametit sellepärast laste võtnud, et et tuleb hakata nii mõnigi kord ülikonnaga käima ellipsi. Ametlikuks hakkate. Ei, seal ei ole siiamaani küll viigipüksid endale jalga saanud, aga pintsakut veel väga-väga vastumeelselt tõmban selga, aga ma ei tea, ma ei tea. Kaua muidugi selles ametis vastu pean, ma, ma ei arva, et see ongi minu minu tulevik ja sinna ma jään. Ma püüan tubli olla, aga mulle järgmiselt meeldis muidugi see ütlemine mida meie praegune välisminister ütles. Et et ma püüan sellest ametist lahkuda niimoodi et järgmisel oleks kerge tulla. Mitte et kõik on laiali kantud ja et noh, et nüüd hakkame uuesti ehitama. Seda peakski püüdma. Kas kõik see ometigi on olnud just nimelt ühes ja samas teatris? Ei ole, mu tööraamat anti välja siis, kui ma kontsis olin, Kitia, korista elegantsi ajal õppides lihtsalt oma oma õpperuumi, kütsime, koristasime. Aga pärast seda on, mul oli noorsooteatri näitleja ja noh, siis ma tegin otsi ja suts igale poole. Aga tööraamatut kui töökohta, kui niisugust ei olnud, aga krooni tulekuga siis seda raha ikka testiniväärseks, et enam ei pidanud kuidagi vastutööd ka teatri. Siis ma olin ühevalvur siin üks aasta siis pandi sinna elektrooniline öövalve, siis sain lahti. Ja siis siis noh, siis hakkasin puusepaks ja kirjandust, võlad, atriline karjääriredel, eks ole, on neis ametites midagi ühist. Nad, kõik teatrisammud, see anne hein või mingisugune niukene meisterdamine tegemine, see on küll. Mina ei kõlba ettevõtjaks vast mina ei, ma ei taha ise kellestki sõltuda, see tekitab mulle paineid ja ma ei taha kedagi enesest sõltuma panna. Ma ei salli alluvaid, seepärast ma pean ise tegema puusepatöökojast, ma saan ise teha kirjandusala juhatajana, ma saan ka ise teha. Aga mul on abilised Ma sõlmin nendega lepinguid ja aga mingit alluvat, kellele öelda, mine sinna ja tee seda ja nõuda ja oodata, et inimesed teeksid oma tööd. Seal käib mulle üle jõu, nii et pole karta, et ma sealt ametist edasi lähen. Kuskil asedirektoriks näiteks. Teinud ka pildiraame. No see ongi see puutöö, mida ma tegin seal. Kuidas sa ise mingisse raami sobid? Väike lai nagu latakas. Lumi, on suremus kraavi peastaniaave napakas, väljaspool ruumi. Sabin küll. Tegelikult olen ma väga rutiini armastav inimene, tähendab, et põhielu asjad peavad olema rutiinselt paigas. Auto peab olema korras. Söök peab olema soe, voodi peab olema puhas. Soe vesi läheb kraanist jooksma. Siis ma saan olla nii-öelda tõsiasjade vaba paati, parema lapitud paate põlema lapitud. Ja tagavõrgud korras? No ja peaks olema, aga ega see muidugi kõik ju alati ei ole, eks ole, loomulikult mu tuba on ka kõike muud kui korras. Ja paat on ka kõike muud klapitud ja võrgud on ka kõike muud kui puhtad ja telefoniraamat ka, kõik mul paberi lipakate peal, aga ma tahaks seda küll. Ma püüdlen sinna poole, sinna on veel pikk maa minna. Enne, kui me siia mikrofoni ette tulime, sa ütlesid, sa tahaksid ükskord südamelt ära öelda, mis sulle sinna aastatega on kogunenud, et sa pole tahtnud mitmeid aastaid intervjuud anda. Aga nüüd on tunne, et võiksid ja saaksid ja tahaksid midagi öelda. Ja mul on tunne küll, et mu hinge peal on palju kogunenud, aga eks äraütlemine intervjuudest see ei ole küll asemele raputada ja tegelikult on see niimoodi, et kui tahad intervjuud, On ta siis anna ja kui ei taha, siis rannaga. Aga kõige hullem on see värk, et näitlejad, kes reklaamides ei esinejaks intervjuusid, ei anna, käivad, kuulutavad seda igalt poolt, vaata kui vahva mees maale, mina ei anna intervjuud ja mina ei tegutse reklaamides. Ja siis seebioopereid ma ka ei vaata, samuti ei osale. Ehkki mine tea, tihtipeale võib seal olla see, et ei pakutagi, eks ole. Aga. Seda ei ole sa reklaaminud kusagil, ma lihtsalt ütlesin, et enne, kui me siia stuudiosse tulime, ütlesid, et näed, et nüüd ma tunnen, et ma saan tähendab, et inimene peab ikka olema millekski valmis. Kui sa pead hakkama sunniviisiliselt tegema ükskõik mida siis kohusetundest ja vastutulelikkust hakkama saada. Aga palju meeldivam on siis, kui kui hinges on selline soovi, avatus. No vaata, ma ei oska sellest soovist avatusest nüüd küll kinni hakata. Aga selle intervjuu andmisega on niimoodi, et noh, ta on ju olnud kurbi kogemusi, mul ennem ka ikka annad ju, aga ma olen ise intervjuusid teinud selle kõige juures ma ise pole andnud ja päris mitu, mis oli ka ma vahepeal tegin ajalehele mingisuguseid palasid, küsisin küsimusi, samal ajal, kui see ei vastanud, aga ma saan sellest küsija rollist väga hästi aru, temal on tähtis, vaata ja tema tahab intrigeerid, aga temale pole tähtis. Et ta jätaks inimesest selle mulje, mida inimene tahab, et temast jääks ja ja vaevalt ta sellele jälile jõuab. Ja see kõik selleks, need rollid on, on võrdlemisi erinevad ja see on üks põhjus, miks ma pole tahtnud intervjuusid andnud. Teiseks on see, et ma ise kardan kangesti, et kui nüüd kuidas tuleks mingisugune väga konkreetne küsimus, siis ma hakkaksin seda mingisuguseid solvumisi välja elama, see peaks, sellest peaks küll nüüd olema nii palju mõistust peas, sellest hoiduda. Ehkki mõned asjad on, mida tahaks nii-öelda õigust ja õiglust jalule seada. Aga no ma väga ühest küljest loodan, et ma sellest suudan üle olla. Jah vot see näida ja olla ja, ja muljet avaldada ja. Peale kõige muu, nii palju, kui ma neid näitlejate intervjuusid kuulan või loen või siis mulgeetika väga tihti jaksatus läbi, sest et kõik see, mis näitlejad tihtipeale ütlevad esiteks on seal niikuinii avalikkuse silme ees ja tegelikult on aimatav, mida nad mõtlevad ja kui ka näitlejatöös välja ei tule, tema põhitöös välja ei tule, mis inimesega tegemist on siis siis mis intervjuu andmine tagantjärele parandab või selgitab. Paremaks on tööd ei tee. Ja aga näitlejad need intervjuud on need tihtipeale tõesti ei tähenda mitte midagi rohkemat kui seda, et see inimene sel hetkel ütles niimoodi mingit suuremat üldistust või pihtimust või või iga iganes seal taga rohkem lihtsalt ei ole. Jumala pärast, ma ei taha ise selle selle konksu otsa minna, teiste elukutsete esindajad, vaatad temaga, seda rääkis, aga näitlejate teatriinimeste puhul on ikka mingisugune niukene oma tsunftitunne ja ja, ja valus on ja tahaks, tahaks paremini. Sa oled näitleja, aga kõigepealt oled sa lihtsalt Tõnu Oja. Jah, ja see on ka üks asi, mida ma väga tahaks hoida alles. Tähendab meie elukutse puhul on see küll, et väga paljud inimesed muutuvad esiteks iga rolliga see on veel enam-vähem naljakas ja talutav muutusega, aga näitlejanna oma elukutses ikkagi väga sõltuv teiste inimeste tahtest tujudest rahadest, millest iganes. Ja ma näen teatris iga päev, kuidas inimesed kaotavad iseennast ära, kuidas nad muutuvad Naotataks, inetataks vaid näotataks aru, nagu on see, et palun seda nägu, palun, palun, teeks nagu palun. Seda ma püüan küll teadlikult hoida, et hoida iseenesest kinni, mõelda mis asi, seepärast ma näiteks ka inimestega kõneldes vaata neil tavaliselt otsa, sest siis hakkavad inimesed mind mõjutama või ma püüan kontsentreeruda nii-öelda nii-öelda ideel on nii-öelda mõttele. Siis mõtlesingi, et vaat, üks asi on neida. Missugusena tahab teistele näide, missugune sa oled. Missuguses vahekorras need sinus on? See on üks niisugune Ei, mul on tegemise probleem ka või, ja loomulikult mul on tegelikult väga tähtis, mida inimesed minust arvavad. Mis nad arvavad, Me sammust mõtlevad. Aga noh, nii nagu elus ikka on, ega sa ei tea, teise inimese sisse? Sa ju ei tea, mis tasust mõtleb. Ja selle tõttu ainus võimalus uskuda või arvata, et ta nii mõtleb, on, võta kinni sellest, mis ta sinu kohta ütleb. Tihtipeale need ei ju ei kattu need solvuma ikka selle peale, mis ütleb. Aga mul on oluline küll, et, et minust arvataks vähemasti selle kaudu, mida ma tõesti teinud olen või mis ma olen, et mitte valede faktide üle ei otsustatakse siis, siis on kas halb või hea, see on hinnang juba, see ei ole väga oluline. See on nagu kriitik teatrit vaatama. Kaks võimalust, kas ta vaatab oma positsioonist või püüab sisse elada sellesse tükki, mis tehtud on, mida ta näeb ja sellelt positsioonilt hinnata. Keeruline asi ja üldiselt mul on tähtis küll. Sinimust arvavad, ma ei suuda sellest üle olla. Malegi ühiskondlik loom. Inimene on näitlejase täna avalik elukutse. Kui minust halvasti publik arvab, siis ta ei tule mind vaatama. Teatris ongi kõik. Ja pingutan küll ja kui ise ei suuda kellal tasemel olla, siis siis võtad apiga sele näilikkuse, püüad ennast näidata, paremini teistsugusena midagi parata. Tuleb öelda, et see nii on. Me häbeneme tavaliselt öelda seda, et me tahame, et neist peetakse ja et keegi meie kohta halvasti midagi ei arvaks. Et meie tegu võib kõlada muidugi meeletult suured selliselt, et, et meie tegu oleks teistele nähtav ja ja sellest oleks teistele kasu, midagi rõõmu või see annab hirmus palju tagasi. Seda võetakse niisuguse enesedemonstratsiooni nad eputamisel, aga kõik oleneb sellest, kuidas sa teed seda, kas sa käida, kuulutad või lihtsalt pingutad. Iseeneses. Jah, aga on siiski üllaid eesmärke. Olla truu ideele näiteks olla truu inimkondlikele inimkonna püüdlustele olla truu või olla alluv ajastute valgusele, et mitte öelda jumalale. Ja see tihtipeale on vastuolus sellega, et. No mida sa siis teed? Eks ma tegutsen. Et neid küsimusi endast peletada, teen pildiraame näiteks. Tegelikult on seal nii palju põnevaid tegemisi. Ma ei hakka sinu käest täna küsima, et kuidas sa teatrisse sattusid ja kas sa juba poisikesepõlvest peale tahtsid saada näitlejaks. Ja kui õnnelik sa siis olid, kui lõpuks teatrilavale said, võib-olla sa tahad sellest rääkida, ma ei tea. Ei, ei, ma võin selle vastamata jätta, et ja ja väga õnnelik olin, küsise sai. Jätame selle sinnapaika. Ma arvan, et sinus on lihtsalt nii palju muudki põnevat seal kusagil peidus, mida ma ilmselt ei suuda iialgi välja kangutada ja kas seda on vaja, keda. Aga jah, sa tõesti kogu aeg leiad mingisuguse tegemise siis, kui kriisi ajad kätte jõuavad. On inimesi, kes ei saa üle ega ümber oma sisemistest kriisidest. Ei suuda leida mingit muud tegevust. Aga see on kohutavalt oluline, et iseendaga kuidagi toime tulla neil hetkedel, nii et sa haarad millestki vot just nimelt need pildiraame või vinet kanale või. Kõnnid ringi näol olla teadlik hoiak on tegelikult viimaste aastate niisugune saavutus või viimaste aastate omaksvõtt. Aga Ma ise leian, et ma jätsin suures osas oma aastaid, 25 kuni 30 jätsin lihtsalt vahele. Sest nendel aastatel ma ei teinud seda, mis ma tegin. Ma tegin küll niisugust asja ei saa, päris vahvaid asju on seal nende aastate jooksul tehtud, aga aga ma tegin ja tahtsin kogu aeg kuskile mujale ja midagi muud, aga nüüd enam mitte. Nüüd ma oskan rõõmu tunda sellest inglaste ütlemisest, mida eesti keeles kahjub, vastet ei ole. Ui have kuut. See tähendab, et on hea endale tunnistada, et antud hetkel siin ja praegu seda tehes on mul hea olla. Ma tean, et väga kaua aega peeti sind niisuguseks suureks poisiks. Lennuajad ei ole möödas ja ma tahtsin seda öelda, et minu meelest see on hiigla, tore, et sa selle poisi ikka aeg-ajalt väga tugevalt enda juures hoiad. Sest muidu sa ilmselt nii meelsasti lastele ei loeks. Aitäh. Ei kirjutaks neile. Valesti siis need lood, mis kunagi koos Villu Kanguriga tegid taguse mõru lood, mis raadios kõlasid ikka päris pikka aega, vast aega, iga kuu oli saade. Ei, see on väga ilus sõnum. Ma mäletan seda hetke päris täpselt, kuidas tookord oli, oled sa siin raadiomajas, tulin, tulin su juurest läbi ja sa ütlesid, et kuule, Tõnu, mis sa arvad, kui, et mis mäletised absoluutselt selgelt mäletan, mul oli mingi tõlge siis teha ja ma väga tõlkimisest isegi siin raadios. Ja ma ütlesin sulle, et oot, praegu on pea muid pulki kuidagi nagu ei saa ja siis ma mäletan, et ma läksin vanast välja, see oligi repliigi korras. Sa pakkusid ka umbes välja, et kas, et äkki võib-olla, mis sa arvad, kui. Ja ma mäletan, ma läksin välja ja hakkasin mõtlema. Villu oli kohe selge, et ilma temata ei saa. Ja mäletan vist 22 bussi peale ja ja kui ma jõudsin tööle balti jaama bussiga ainult siit, siis käis kast kaks buss. Siis oli esimene lugu valmis, Villu oli siis ära välismaal, ma mäletan, nii et ma olen selle esimese osa, kirjutasin üksi valmis tegelikult ja tõin sulle siia valvelauda. Veidi kolme-nelja päeva pärast müüsin villu maha, tema teadmata, noh, nii see läkski, toovad niukene ehmatuli äkki. Seal on väga ilusad sõnad, et läbi elu imelisi, igaüks on tema ise. Need on Villu, saada on ellu, kirjutab üldse, aga häid sõnu Vilo luuletama, õpetanud, vangi õpetanud. Või tähendab, ta pole mulle midagi näpuga rida ajanud, oli, aga tema käest ma olen seal õppinud ja mäletan seal see ajas vihale. Mäletan selleks 10 aastat tagasi, mäletan seal teatrisaunas läksime sauna ja ja Villuga on ju ka niuke lobisen nagu mina tihtipeale ei jaksa teedest ära kuulata, mõlemad tahan rääkida ja istusime seal ja illu jääki vait, ma püüan ikka väga rääkida ja ma näen, ta ei võta kontakti. Ja siis ma olin juba pesnud ennast, olin kuivatatud riides ja mäletan villu, tuli mingi hirmus kiirega tuli sealt pesuruumist välja, läks peldikusse, see oli veel aeg, kui ei olnud mitte neid peldik rolle, vaid kus see peldikupaber oli natuke kõva, sel nädalal sai kirjutada, haaras mingisuguse pastaka ja pani luuletuse kirja. Otseselt juhatajast, kuidas tema saab, et temaga tuleb, temaga oskab ja lugesin, praegu on vahva luuletuse, mis ma, seda ma muidugi ei mäleta ja ka mina olen täiskasvanud inimesena nii-öelda õppinud luuletajaks. Mina, ma olen ikka takkajärele, olen ma Vellotki õpetanud luulel, teoorias takkapihta olen mina tugevam kui tema. Ma olen uurinud kaanest kaaneni ja täht-tähelt läbi selle Põldmine värsiõpetuse raamat selle kaudu. Niimoodi hakkasin luuletama, midagi ei tulnud välja, hakkasin teooria, võtsin appi. Ei, ma võitsin teooria kõigepealt ja siis pärast hakkasin tegema nüüd maalasest teooriast võrdlemisi lahti saanud, selles mõttes, et ma suudan ikka vabaga olla tihtipeale. Ja nüüd sa tegid lauset tellimustöid. Küll. Ma olen ikka poistele kanalite peale pressinud. Noh, eks ma tegin sõlme siia-sinna ja lõpuks vaatasin kogu aeg Markole jaantegija. Igaüks ei tule niimoodi, et on plaadik kaasas. Ma ei väida muidugi, Tõnu Oja sõnade juurde viisid ka loonud. Kuule, aga magusat mõru, sest mina tegin, viisid seesama laul, millest sellest rääkisid igaüks tema ise, see on minu viis villu sõnad. Kas sa nüüd ei tahtnud, et isegi sõnade isendeid viisi või liiast? Oi, mina poistele bändi, mina tean, kolme duuri lugusid, kunagi kitarre pealslikese Hola laul oli väga populaarne, ma tahtsin ka, aga ma ei viitsinud eriti kitarrilt õppida see õppimise viitsimine, meeldimine õppida, see on ka tulnud mul ikkagi täiskasvanud põlves, kuigi me ennem jõudsime kokkuleppele, et maanteel päris täiskasvanud ei ole, aga aga mingeid sõnu, kui mul viisi ees ei ole. Praegu ma olen tegelane vürst näitemängu tõlkimisega ja seal on päris palju laulusõnu ja ma mõtlen niikuiniiviisi, ta muidu ei saa sõnu kirjutada. Nüüd viisisid ja muusikalist kuulmist mul ikka on. Ma tahtsingi just sinnamaani jõuda. Telgid ka? Jah, jah, see on küll üks lustlik tegevus, mida teeks, kui ei, aga El Dorado laulud ongi põhiliselt tõlgitud, aga vähemasti idee või algus on saadud kõik originaallugudest ja eesti keelde ümber pandud. Ma mõtlen, sa oled tõlkinud järjejutte muid jutte. Ise lugenud neid raadis ette. Olen ma kontsentreeruksime sellele tööle palju rohkem, see mulle väga meeldib istuda oma tagatoas arvuti taga ja, ja tõlkida ja pureda. Seal niukene töö küll, millesse lähed sisse ja, ja sealse oledasi juheva kujutan inglise keelt, ma õppisin koolis. Stsenaarium oled teinud? Jah? Vot see ongi üks paine küll vajale, nagu ju Lilluga olime selle Salmanite alguses see tekitas küll. Moodustasin küll, et igasugused kirjutamised jäävad maha pärast sõda pärast neid Salmuneid jäid ka peaaegu aastaks otsaks, vähemasti ma kirjutasin mingeid muid asju hoopis. No miks? Ma ei tea, see oli kuidagi kõik, see asi läks kuidagi nii nii ebameeldivalt. Vot see on nüüd asi, mida, mida, mida ei maksaks klaarida, okei, läks nagu läks ja oli see vähemalt huvitav aeduim. Meil on tohutult meeldis Villuga. Seda kirjutasime, me kirjutasime selle aasta otsa varem, kui see lõpuks eetrisse jõudis. Nii et see oli kõigil juba aasta otsa kuskil laua serva peal kolletanud. Ei teadnud üldse seda keegi tegema, hakkab kaks päeva enne võtet helistati. Poisid, nüüd läheb, hakkame tegelema ja võrdlemisi siis, kui meil see pakkumine rääkisime, ka ei uskunud, et see iial seda tegema hakkab. Mõtlesime lasime ennast täiesti vabaks ja tõesti kirjutasin meeldiv ja meil endil oli nii lõbus teha ja ja ma mäletan, praktiliselt selle aasta jooksul, kui see ei olnud veel eetris olnud, no ikka paha tuju oli, siis ma läksin, lugesin üle selle, mis me olime viluga kirjutanud, jälle läks tuju heaks natukeseks ajaks ja see siis nagu noh, ütleme tühjaks kirjutamine, ehiti Ma ei tea, ma usun, rohkem just täis sai, sellest. Teise pealt sai võetud ja endal oli Blosti palju ja siis hakati seda tegema ja siis kui aasta stsenaariumi laual olnud neil kallitel näitlejatele režissööride ja produtsentide ja siis oli kaks osa eetris olnud ja kaks tükki oli veel ära võetud ja me polnud veel ridagi juurde õieti jõudnud kirjutada. Ehk olin mõelnud palju siis viiendat osa kirjutanud seitse korda ümber ja kord ei kõlvanud, siis hakati aru saama, et see neile ei kõlba ja ja loomulikult viga oli meis Villuga ja no las ta siis olla pärast kõik see, kuidas edasi läks, kuidas teised? Võtsid see kuidagi nii ebameeldiva niuke, tühi tunne polnud kellelegi sülle pead ka panna nutta. Ühest küljest oli asi ammu enne unustatud ja siis äkki üles kaevatud, et siis meile kurja teha. Tundus kõik nii paha ja inetu ja paha käside tegid, pildiraame, peaaegu vist nii. Aitas, umbes nii ta oligi. Aitas siis ainult praegu selles punktis, kus ma olen, kui mul siin hea olla. Ma ei saanud, kuidas, kuidas sellega on, kas inimkond peab plusspoolele selle kandma või, või miinuspoolele, kõik läheb mööda, anne niuke, ütleme, kõik läheb mööda. Eks ole, ühest küljest on tore, aga teisest küljest jube. Vot see ongi niimoodi, et oleneb kustkandist vaadata just just ja kui see millegi juurde edasi näitas, siis suurepärane. Et kui musta auku ees on, siis igal juhul hüppan üle. Ja iga kogemus, ükskõik missugune, ma arvan, see kõik tuleb kasuks. Mul on siiski selles mõttes tunnet, kui must auk on ees, siis mina ei hüppa üle. Agent seal põhjas ikkagi ära, siis ronin uuesti välja. Aga noh, soni, No, ma mõtlen, kõige kasulikum oleks üle hüpata. Aga kui sa sinna auku lähed, siis sa tahad välja tulla. Sest et mine tea, mis seal ääre peal on põnevat. Aga noh, see selleks nüüd mida sa veel oskad? Noh, aitab nüüd ka mulle tundub, et kuigi paljud inimesed on minu arust erineval arvamusel, aga aga ma ise ikkagi arvan, et ma natukene näite mängida oskan. Vihjamisi puudutas seda, et see on küll see see enesetunde põhialusse tool, mille peale ma istun. Kui ma ikka teen teatris hea näitemängu, tööd, uut tükki, siis mul peaaegu ei olegi midagi muud vaja. Enamasti ma mõtlen nii, ehkki ma tean, et ma ka siis lippan siia ja sinna teeniateist ja jälle ühte jõua ja teiste jõuad, mingid lubadused on antud, sest ma ei julge ka millestki teisest loobuda. Sellepärast et ma kardan, et kui ma nüüd jälle ütleme sellesse musta auku kukkunud, ma, siis roni sealt enam välja. Sellepärast on hea, et kui mingisugune päästerõngas teises käes, aga ma olen ikkagi õppinud ühte ametit ja ma olen lapsepõlves peale tahtnud näitlejaks saada ja arva, et mul on nii palju nüüd seda pöörast edevust, et ma tahaks iga õhtul olla laval särada ja olla rahva lemmik. Võib olla igav, seda on päris see. Aga siiski mingisuguse enesetundele on seal väga vajalik, et sa oled teatris vajalik. Näitlejana. Ma olen õppinud seda ametit ja tahab oma tööd teha lihtsalt. Aga nii nagu igas ametis, nii yldiselt näitleja ametis sõltub siiski väga palju juhustest. Eestimaa teater on tegelikult niivõrd väike, et ma seda Johust väga suureks ei arva, on ka minul olnud küllalt ja, ja rohkem kui küllalt võimalusi tõestada, et ma olen asendamatu ja eriti vajalik. Mul selliseid juhuseid küll olnud ja rolle ja kui nendega nii-öelda nii hakkama saanud, et, et see kindlustab mulle pideva tööpensionipõlveni välja, siis ei ole siin kedagi teist süüdistada. Ma arvan nii, aga mis mind selle kõige juures segab, et minusuguseid enam-vähem poisse on ju eesti teater täis või aga mõnedel läheb paremini ja miks läheb paremini? Sest see orjamentaliteet, mis on teatris tegelikult Kes, mida on palju, kes meeldida tahab, peab roomama ja sellest on väga kahju. Aga seda on palju. Mine tea, äkki see peabki nii olema, aga mulle ikka midagi on sellest, mis mulle ei meeldi. Vaat nii. Rohkem ei taha selle kohta midagi öelda. Enne ütlesin, juhusest sõltub minu meelest sind nähakse. Mitmed vähemalt arvavad, et sa sobid suurepäraseid mängima sellistesse tükkidesse, kus on siniseid poisi hingega tegelased ja, ja laste tõlkija. Ei noh, lastetükki, enam me teatris üldse ei mängita. Aga põhimõtteliselt ma ei, see oli selle vastu üldse. Mängin nõrku inimesi ja mul on see oma tuttav ja tundub, et ma selle kaudu väljendan ennast nõrku inimesi, seda tihtipeale öeldakse, need lapsed on. Ja mul ei ole mingit vajadust mängida. Kuningas Leari võib-olla on, aga Richard kolmandad küll üldse mitte. Veidi sihukesi vägevaid. Mul lemmikmuusika kammermuusika ideena mitte selles mõttes, et ma kuulaksin teda. Lüürilised laulud, mida raskem rokk. Rokk mõjub mulle ka. Ja ma ei protesteeri selle vastu üldse, ma pigem arvan niimoodi, et kui, kui ühes näitemängus või rollis nalja ei saa, siis ei ole minul seal midagi peale hakata. Tähendab, oli huvitav kaar. Nalja saab. Ei teagi veel rääkida siis. Mis sa arvad, missuguseid näitemänge valitakse rohkem mida inimestele pakutakse? Nüüd võib vihjata sellele, et ma olen ise oma teates mõnevõrra vastutav selle eest et meil esineks ikkagi väärt repertuaar edasi. Ja ma usun, et see hakkab ka edaspidi täpselt samamoodi olema, nagu see on olnud kogu aeg täpselt samuti aina uuesti. Et viristatakse selle peale, et on kehvakaalulised näidendid, näitlejad ei saa areneda, aetakse ainult publikut kokku ja pärast, kui me vaatame nendele aegadele tagasi, siis on nendes aeg-ajalt see olnud väga palju, et repertuaari väga palju huvitavaid. Mulle väga huvitavaid lavastusi ja ja tulevad need kriisidki ja tulevad õnnestumised ja, ja tegelikult midagi ei juhtu, ei aita see säte jätnud need videod nagu kunagi ei aidanud, kinod ei soetanud teatrit välja. Muidugi Moosunud teatrisaalid lähevad aina väiksemaks. Ja las nad lähvad selles mõttes selle etenduse ja hakkab rohkem olema, sest etendusi on tõesti palju rohkem. Uusi ja erilaadseid. Vanasti ei juhtu midagi hullu, seist eluviisidega inimene, kord nii kord naa. Ma olen olnud küll päris öise eluviisiga, aga nüüd ma lähen ikka kell kolm magama. Minul on muidugi niimoodi, et ma magan tavalisel päeval viis tundi. Ja, ja laupäev, pühapäev siis rohkem. Ma lähen hommikul kella üheksaks tööle, Amin poisid, koolja, kalm, lähen magama. Kaheksa. Tower Mul on auto ja autos on ka asi, millega pani. See on rutiin. Rutiin on hea sel suvel paadimatkal käia, jah, käisin Võhandu jõe lõpuks ära. Seda ma tegin. Poisid olid kaasas, üks poiss oli ja noorem poiss. See oli tore. Sai toreda, sai elu esimese kala kätte. Elas paadile järgi, anti merelikke ka jääda? Ei, ikka oli küll, aga vaata, aeg on edasi läinud ja nüüd on inspektorid välja ilmunud. Mina ei tea, kus kohta seda võlgu maksu tuleb maksta ja saanud sellega õiendada tomatirannale suured. Need barrikaadid ette, ka sinna on raske ligi pääseda, need natuke vaevaline oli tänavu suvel see käimine ja juulikuus oli palju tormiseid päeviga. Ja kala oli väga, nii et mu ellu ei lähe see tänavune aastaga kalarikkana. Aga Taaniel? Tänavu suvel ma tegin Vahva kadakalaua, mul endal päris meed ja muud suurt midagi, barbalki saaksin laudadeks. Aga no näis, äkki saab järgmine aasta ehitama hakata. Aga see laia tänava maja on sulle vist küll armas. Noh, eks seal ole nüüd elatud 16 aastat või 15, kui seda sõjavägi välja arvata. Ja raadio tähendab, on ka ikka hinges ja, ja raadiomaa mulle meel, ehkki ma olen vist selles mõttes Eesti näitlejate hulgas rekordiomanik, et et mind on Eesti raadios kuuldemängust poole kuuldemängu pealt kolm korda vallandatud. Erinevatel põhjustel, aga kokkuvõttes on see ikkagi viidanud sellele, et võib nad võtta kõik kokku sellise lausega, et ei ole oma professionaalsete omaduste poolest asjaga hakkama saada. Nii et see tuleb mul tihtipeale meelde oma raadiomajja sisse astunud järjeto järjejutu pealt elavana. Alanud ja noh, ilma naljata, sa oled ikka väga palju lugenud, iga näitleja ei tule mikrofoni ees alati väga hästi toime selle lugemise tööga kuigi ta võib olla laval suurepärane. See mikrofon püüab kinni mingisuguseid selliseid erilisi nüansse ja häälevarjundeid. Hääl lihtsalt kõlab hästi ja teise oma mitte. Ja peab väga tahtma lugeda, see on väga spetsiifiline töö siiski võrreldes sellega, kui sa inimesele silma vaatad. Igatahes väga lugeda, mulle meeldib istuda siin stuudios ja tõesti tegelikult jah, pigem ikkagi lugemine, kuuldemängude tegemine, just, asi tegelikult mulle meeldib olla sõltumatu, ehk ma ei ole sõltumatu, ma olen ju sõltuv. Ja ega ma, ega ma nüüd eritehnikutele jumala kingitus ei ole, ikka eksin ja, ja seda on üllatav kuulata. Hääles mingisuguseid erilisi varjundeid on, ma ei tea, eks ta tegelikult hääleulatus on siiski võrdlemisi võrdlemisi taalne. Aga see on küll imelik asi, et kui sa ütled, et ma olen palju lugenud, siis mina tegelikult ei saa siiamaani lahti sellest, et kui ma lausele vaatanud paberi pealt siis ma tõstan alati pilgu, mikrofoni toole ja ütlen seda mikrofonile. See ajab ka tihtipeale just segames, vaatan laus ära ja siis ütlen mikrofoni, selle asemel, et olla paberis ja lugeda, olla paberisse lugeda, siis ma ei eksiks ka nii palju. Et nii, et ma tegelikult sellest ma esinen kogu aeg raadius. No aga igapäevases elus ma loodan, siiski mitte sa ei jaksaks. Sest ma usun, et sa ei jaksa neid nägusid ja. Et ei taha ka nii nagu ma siia ütles, ta aru sai nüüd jälle kellegagi segamini. Kas sa tahad mulle meeldida? Ma tahan inimestele, kes praegu kuulajad tahan ka meeldida muidugi tahan, aga noh, mille kaudu inimene tahab meeldida, see on omaette küsimus, kas ta, kas ta hakkab enda kohta valetama või tõtt rääkima või noh, ja missugused need inimesed on need vanadele inimestele meeldida? Ega mu tutvusringkond on lõpp, lõpuks väga, võrdlemisi väike, mingit 1000 inimest, eks ole. Mõtlen nende peale, aga ma ei oska, ma ei tea, mida tähendab seal laululaval ma nüüd meeldin, neile ma rahvamassidele meeldib? On üteldud, on ju, et noh, et, et selleks, et meeldida kõigile tuleb püüda meeldida ühele inimesele, kirjanik peab kirjutama aga mitte rahvale raamatut, vaid ühele inimesele, siis ta meeldib ka teisele, kolmandale, neljandale ja paljudele ei meeldi, mida rahvale vaid inimestele mitte kõigile, vaid igaühele. Mõistagi midagi muud öelda, kui, et aitäh sulle, et sa mu küsimused ära kuulasid. Raudne loogika ütleb nii, et naine alumiiniumi kiika läbi ta ei Ini kusagile tüdrukuna himu tööks, leiab ta. Lõunalaud on kaetud täpselt kell kolm grillidel. Hotell pühitud. Koheva klopitud ase on üleköetud ahi. Jahini. Ma ei mõista, tal on silmad veel meiks, Wildumini pina, ole kört. Edev naine iile. Kellesse puusa teeninas inimesed Tiinale näitas, on kuskil kaba. Lisanimed kui mehed Aadu orja kuuluda. Kolmapäeval, kui seilates raamatu peakoores Taskus jäägi.