Jõulud on. Vaadeldavad. Kuule joovad. Tere õhtust tänases keskkavas kutsume Teid Jõgevale Betti Alveri-le pühendatud luulepäevadele tähetund, mis tänavu toimusid juba viiendat aastat. 21. ja 22. novembril oli Jõgeval koos rohkem kui 300 koolinoort üle Eestimaa. Neil kahel päeval esitati 30 erinevat luulelavastust. Selle aasta teemaks oli Juhan Viiding ja tema sõbrad keskendutigi Juhan Viidingu luulele, aga ka teema laiend, tema sõbrad, leidis vastukõla esitati Elo Vee, Viivi Luige ott, Harderi Hando Runneli, Joel Sanga, Doris Kareva, Artur Alliksaare ja mitmete teiste luulet mängu arvatud teatri teema, eelkõige näitleja Juhan Viidingu suur roll Hamlet. Jõgeva luulepäevadel on ka võistlusmoment. Sinna pääsemiseks tuleb läbida eelvoorud kodukandis, linnades, maakondades Jõgeva kultuurimajas esireas aga istub ja hindab nähtut žürii ehk akadeemia, nagu seda pidulikult kutsutakse. Tänavu kuulusid akadeemiasse Mari Tarand, Kersti Kreismann, Rita Raave, Margot Visnap, David Vseviov, Andrus Vaarik, Andres Noormets ja Tiit Sukk. Nende õnnelike vaatlejatena, kes ei pidanud kavu paremusjärjestusse seadma olid kohal aukülaline Rida Viiding ning Anni Kreem, Iivi Lepik, Toomas Lõhmuste ja ka tänase saate tegijad Külli tüli ja Pille-Riin Purje. Pakumegi nüüd kuulata helikilde Jõgevalt intervjuusid nii luulehuviliste noorte kui nende juhendajatega, aga ka katkendeid luulekavadest. Sellele viitas juba saate alguslaul. Kõigepealt kõnelus luulepäevade ühe peakorraldaja ja hingehoidja Leanne saagega kes on Jõgeva Gümnaasiumi emakeeleõpetaja ja kooliteatri liblikapüüdja juht. Leanne sage luulepäevad tähetund on praegu veel poole peal. Samas on Jõgeva Gümnaasiumi kooliteater liblikapüüdja sinu lavastusega esinenud. Kuidas sa tunned ennast, oled sa millestki vabanenud või oled sa ikka selle vastutuse ja läbielamise? Mõnes mõttes vabanemine küll, sellepärast et eile ma olin ikka hästi vinge siin seda on teised asjad. Kuidas üldse üritus nüüd läheb edasi, et ta ilusti saaks lõpetatud. Aga mis etendus puudutab, siis mul on mure, sellepärast et ma ei tea, kas see sõnum jõudis kohale, mis ma öelda tahtsin, aga mul on oma lastele hea meel, et on miski asi, mida nad valdavad tõesti, et see, mida ma tegelikult tahtsin teada, selle ma sain teada kasvõi kolm aastat kas meie töö on vilja kandnud või ei ole, et tegelikult on nad sellisel tasemel nüüd küll, et ma võin anda kätte teksti ja nad on suutelised seda esitama ja mõtet selle ma sain ja selles mõttes ma olen rahul. Vastusestki selgub, et sa kohe hakkasid ikka lavastaja ja loomingulise inimesena rääkima, aga kas teine pool nüüd seesama korraldav organiseeriv pool on see sinu jaoks ränk või oled juba harjunud? Ei saaks öelda küll, et ta nüüd kerge on, aga harjunud jah, selles mõttes, et et ma ei väsi kordamast seda, et see nupustan meest, kes töötab, reeglid on enne kokkulepitud asjad kokku lepitud, siis ei ole mingit probleemi, et tegelikult lõpuks võibki must endast jääda mulje, et noh, ma ei teegi midagi. Et jalutan niisama, aga tegelikult on ülesanded väga täpselt ära jaotatud ja ikkagi jälle kõige suurema töö teevad lapsed ära kes võib-olla jäävad märkamatuks tänu neile ja ikkagi see kool tähendab vapustav toetus. Lähme veel korraks tagasi selle teema valiku juurde, Juhan Viiding ja sõbrad, mis on väga huvitav ja väga keeruline. Kuidas idee tuli ja kuidas need siiamaani sa oled rahule jäänud sellega, mida see teema on koolide poolt kaasa toonud. Idee tekkis tegelikult eelmisel aastal dialuri päevade ajal ja tegelikult idee autorid on Andrus Vaarik, Andres Noormets, nemad pakkusid selle välja, et võib-olla Viiding on selline autor. Mina ei teagi, mille varastele noh, mingi jagamistiline mõju viidingul, need oleks need tekstid, mida lastel endil noh, lihtne võib olla, esitada või lihtne mõista või kuigi mina nii ei arva, aga millegipärast tundub, et see nii on ja see see läheb ja seda tehakse vaimustusega. Ja teine põhjus on muidugi see, et võib-olla on juba jah aega nii palju mööda läinud, et ta võib olla temast peaks nüüd juba mõtlema ja, ja temast rääkima ja miks mitte siis läbi tema enda. Aga see Viidingu sõbrad ta väga lai mõiste. Et tegelikult, kes viitsis võis välja uurida ju, kes olid tegelikult elus tema sõbrad luuletajatest, eks ole, on ju teada, kes need olid. Aga see sõpruse mõiste side võib hoopis teine olla mingi vaimne, loominguline, tundmise, mõtlemise ühtemoodi. Mitte. Et noh, väga lai, aga, aga millegipärast mulle tundub, et seda väga ei ole kasutatud. Ei ole väga riski peale mindud seda teemat võib-olla natuke teistmoodi lahti mõtestada, et on otsitud ikkagi neid väga otseseid seoseid. Mulle tundub. Sa oled muidugi istunud saalis ja vaadanud ka kõike. Et kas sul on oma lemmik mingid kavadega tekkinud miskid öelda, sest see saade tuleb siis kui auhinnad ja vaatan seda kava. Ma ei tea, kas mul nüüd kedagi julgen lausa nimetada, ühe kindlasti nimetada, san Varstu? Vot vot seda tüüpi selline elegantne iroonia ja selline, mis ei ületa piire minu arust, mis on heatahtlik noh, just nimelt intelligentne, heatahtlik ja, ja sealt jääb kumama see selline selle kurinemad kindlasti. Ja siis siis mulle meeldis Rakvere Karlova. Ma praegu ei oskagi rohkem nimetada ja kui nüüd päris ausalt ütlen, siis selles mõttes mulle meeldib oma lastetööga. Ja, aga tähendab, ma ei tea, kas ma tohin selle ära öelda, et mis mind natukene praegu, noh, paneb muretsema see, et ma vaatan, et mõned kavad või mõned etendused on sellised, et mul tekib küsimus, et kas see iroonia või see minu arust kohati nii kuri ja, ja selline lausa jõhkergi minu meelest ja ma ei tea, kas jätan küsimärgi, kolm punkti minu jaoks on arusaamatu natukese, aga seda sa võid siis oma kooli põhjal kinnitada, et noored tõesti tunnevad viidinguti, et see autor on elanud näiteks. Huvitav oli see, et kui lindilt tuli Juhan Viidingu enda esituses laul, ma kuulsin selja taga üks tüdruk, siis teised, kes laulab ja siis ma jäin natuke mõtlema, et kui kauge või kui lähedane üldse Viiding nüüd on, praegustele noortele? Võib-olla jah, ei ole, võib-olla see idee autoreid, võib-olla see oli omal ajal jah, võib-olla see on ka mingitest praegu hoopis, et kuidas ta praeguse aja noortele läheb, mulle tundub, et kummaline autor, kes noh, kui kirjapilti vaadates tundub, et on ju kõik imelihtne kõik. Aga et ei olekski nagu tagant midagi otsida sõnade tagant, aga. Ma ei tea. Tõesti, ma ei tea, minu lastele küll. Ja mulle tundus, et nemad just seda räägiti, nende sõnade väga midagi. Et kas ta on jäänud sõnamänguline ega valguses muljet, on selline, et on hea mängida. Ma ei tea, kui sa nüüd aastast aastasse neid luulepäevi teed, kas sa ikka jaksad ise vaimustuda ja avastada midagi uut või, või hakkavad sulle juba koolid tuttavaks saama kavatutavaks saama mingit rutiini ohtu ei ole? Väsimust ei, väsimust kohe kindlasti mitte, et noh, tegelikult need koolid, kes on näiteks kõik aastad käinud, ei olnud siin kummalisi seoseid märgata. Või selliseid tähelepanekuid, et osad, kes tegelikult on, on nende kavade etendustel Pealt märgata näiteks juhendaja enda mingi areng või või, sest noh, eks lapsed teevad ju seda, et mismoodi neid mõtlen, õpetatakse ja tegelikult annab see edasi selle juhendaja enda mingi psüühilise seisu, emotsionaalse seisundi või omad väärtused ja maitsed ja tegelikult on huvitav vaadata, kuidas need osadel muutuvad. Aga, aga osadel kuma pange ennast muide tegelikult ei muutu noh, mingid põhiasjad jäävad samaks. Olenemata seltskonnast, kellega tehakse. Ei, üllatusi on küll ikka siin eilsel arutelul oli seda kuulda, et see kahepäevane üritus Jõgevale on nagu aasta tippsündmus nende jaoks, kes mujalt saavad siia tulla. Mida see tähendab Jõgeva enda jaoks sinu koolilaste jaoks ja sinu jaoks, jah, eks ta on meie jaoks ka ikkagi tippsündmusele nimel tehakse tööd ikka juba isegi mitte sügisest, vaid ikkagi juba nagu seemne läbi saanud, hakatakse juba järgmise peale mõtlema. Koolis on meil noh, väga selline populaarne üritus tähendab selles mõttes isegi, et ei ole kunagi probleeme, näiteks leidagi neid lapsi, kes teevad sellist noh, mitte sisulist tööd, aga näiteks uste peal valvurid ja piletimüüjale tahab nende peale on alati ühe koha peale mitmeid tahtjaid ja ja neetud tahetuse kaasa teha ja lüüa ja ma arvan küll, et on tähtis, on ta nüüd selles mõttes kergem, et on sisse töötu, et asi jah, ega probleem enam üldse ei teki, aga kui ma ise olen mõelnud, et võib-olla veaks noh, midagi muutma või midagi tegema juba uutmoodi ja teistmoodi, et minul endal läheb alati sassi see termin, et kas on traditsioon või on kordamine. Et noh, selle piiri peal püsida, et võib-olla tõesti järgmine aasta saad majanduse pisut teisiti olema. Ja praegu, eks ole, on veel Need luulepäevad ka lõpetamata, nii et küllap sa mõtetega oled rohkem tänases õhtus ja mälestused Biectiolarile pargis. Ja siis lõpetamine ja, ja väga tahaksid mindaks ära sellise väga hea tundega. Nüüd rõõmus jutuajamine ühe luulepäevade peapreemia saanud trupiga Varstu Mõniste noorteteatriga kogu küll hetkel, kui žürii otsus veel küpses. Varemgi oma kavadega laureaadiks saanud lavastaja Lea Mändmets ise ei tahtnud mikrofoni ees rääkida. Tema õpilased küll. Kuidas teile siis meeldib see teatriga tegelemine, luuletustega tegelemine ja kust see alguse said, õpetajast või ise tahtsite? Eks ise tahtmine lapsepõlvest saadik juba võib-olla Ansenile lauale pürgimise tahe. Stooges eelmine aasta niimoodi tegi. Etendus sai ka niimoodi, alguses tegid seda nii huvitavat. Viidi väevõimuga alguses. Aga nüüd ei taha enam ära tulla ei taha, nüüd juba võid käia. Lõbus, rääkige see misse, teie tore ja naljakas nimi tähendab, sekka Kogo univeresli koges kaua siis selle ka väljamõtlemine ja proovimine käis, et ta niisuguseks sai, nagu ta sai, oli see vaevaline ka välja, mõtles õpetaja selle. Aga proovimine oli ka päris tihedalt, tegime kaua tehtud kaunikene, kaks korda nädalas käime koos, aga kas siis seal proovide käigus tuli teile endale ka ideid juurde või oli kõik õpetaja edasi? Ainult niisugune kondikava on olemas ja kõik muu tuleb ise juurde mõelda, liikumine, tekst, niimoodi ümberpaigutamine. Nii. Kõik. Tänud ikka õpetajale. Tänu õpetaja Lea Leon. Fantastiline juhataja. Teie valisite, tegite ju Alveri luulest põhiliselt selle kava. Kuidas te seda nüüd enda jaoks Juhan Viidinguga seostasite või paljude Juhan Viidingu luulet lugenud olete siiski Juhan Viidinguga seotud kunstis. Ja kunsti oli müüa, oli meie nagu vees mis oli kunstis meelse tolmuga seotud. Et seostasime sellega selle näidendi Viiding. Aga kui te enda jaoks mõtlete, kas rohkem meeldib Alveri Viidingu looming, Allver? Mispärast põhjendage kuidagi hingelisem ja hingelähedasem kui Juhan Viidingu looming? Võib-olla natuke liiga keeruline või, või võib-olla te kasvate temal kuidas? Meil on need Jõgeva luulepäevad on meeldinud, kuidas te ennast siin tunnete, fantastiline elamus, publik on fantastiline. Publiku osa annab otsida, nii kodune tunne. Ja tagasi saaks, mis te arvate, miks see publik nii hea on siis kui ise Te olete ka osa sellest publikust ja kas see on sellepärast, et omavanused ja kaaslast ole kõik ise ka natuke teate inimesed ja mis teie endi lemmikkava, neid on? Tartu. Politsei Jacksonit. Pall. Rohkem teile meeldisid niisugused rõõmsamad elu rõhutava ikka sellise ja kes ikka vaimukas Tõhelistimises aga tundus teile, et nagu seda tõsist või liiga tõsist oli liiga palju ja hea et nagu mõte jõudnud nendele järgi nagu näideldakse eest ära jõudnud paljudele järglased, mõte, mis siin siis lisaks luulekavadele veel nende päevade siis kuulub või mis, mis seltsielus siis kõige toredam on olnud? Paljus sai just, et inimesed on väga Seltsivad ja sõbralikud ja fantastiline rahvas tulevad ise juurde, küsivad pärit, olete hästi üritused, Need olid hästi organiseeritud. Millised lootused teil endal on nii-öelda tagataskus või kas te tulite võitma või osa võtma? Kindlasti osavõtt on ikka kõige tähtsam, see võit aeglil. Mingi ärevusega ilmselt ikka ootate züriirikkalt kaotama. Siin on meil kõige paremini läinud üldse, kas me oleme esinenud. Võiksite veel oma juhendajat kiita, öelda, et mille poolest on fantastiline Dannyga käituda? Karju kunagi, ta on igatpidi fantastiline inimene, tal on väga head ideed, mitmekülgne võidolismi noori. Kuidas siis väikesele pahareti, kuidas sulle meeldis sinu roll? Hästi? Räägi, kui vana sa üldse oled? Aastane esimeses klassis ei, teises, miks sulle meeldis paharet ei osanud. Isegi paharet. Omamoodi tempe pritsid värvi ja on püsimatu hing, meil visa hing, Ena, siis hoian teile liialt ja Jõgevas Jõgeval fantastilise ürituse kõiki toetajaid. Täname. Ma loodan, et noortel tuleb seda kunsti rohkem nagu hinge. Traditsiooniks hakkab kujunema seegi, et Jõgeval auhinnatud trupid saavad üles astuda draamateatri väikses saalis. Tänavu esimesel detsembril olid esinema kutsutud viis luulekava. Kahjuks ei saanud Varstu lapsed seekord Tallinnasse sõita. Aga nende vaimukas Alveri kava abrakadabra ongi niisugune, et seda peaks oma silmaga nägema. Muidugi on kuulamis ja vaatamismulje igas HS luulekavas tasakaalus aga seda, kuidas kunstioksjonil müüakse maalidele maha Betti Alveri luuletused, tulipunane vihmavari, kuradile, mingu mure ja helde andja või kuidas väike pahareti põnn maalide vahel ringi silkab, raadius naljalt ümber ei räägi. Peapreemia sai ka Rakvere linna noorte näitetrupp oma kavaga, kas sissepääs sai olla väljapääs, mis teatraalselt ja mitme kihtsalt oli rajatud hullumaja kujundile Juhan Viidingu luules? Põimiku koostas ja lavastas Aili Teedla. Ma olen Olnud. Väga. Ja me. Oleme olnud või ta? On elus mis ongi unenägu? Äike valges kleidis tüdruk kõnnib ayus vaibakloppimis, aga mida siis juba suudab tõsta kuigi mitte pikalt vehkida. Eemari ema, vaevu juhatuste vaipa, isa, vaevu tõsta evo. Aga pikule lööb korraks pädema. Seal teha. See oli siis väike katkend Rakvere linna noorte näitetrupi luulelavastusest. Nüüd aga kõneleme Kolga keskkooli õpetaja Terje Varuliga nende trupi tõsisest ja tundlikkust kavast. Vapustus alapealkirjaga üks tunnetus Juhan Viidingu mõtteist. Terje Varul, Kolga keskkooli õpetaja, rääkige, kuidas teie üldse jõudsite siia Jõgevale tänavu ja kuidas see kava ja see valiktor valik tuli eelkõige ajalehekuulutuse peale, Jõgeva ju tegelikult kuulutab kõikidele Eestimaakoolidele, et tulge siia ja siis ma hakkasin kava kokku panema. Oli siin lapsed, tegime proove, käisime maakonnavoorul ja saimegi edasi. Kas see kokkupanek oli keeruline ja see autori Juhan Viiding või see teema üldse, Juhan Viiding ja sõbrad on hea? Väga keeruline, nii tundlikku inimest, nii tundliku närvi on tegelikult raske puutuda ja seda veel esitada saalitäiele rahvale. Et ka nemad aru saaksid. Ja minu meelest on see ääretult raske esimesel hetkel tegelikult võimatu. Aga ma ei tea, kas on mingi saatuse margid või, või mis igal juhul, kui Juhan Viiding läks vastu oma saatusele 1995. aastal siis ma kogusin kõik järelhüüded ajaleheartiklitest, ma ei ole seda ühegi näitleja ega kirjanikuga teinud, tema puhul ma tegin ja nad olid mul alles mapis. Ja loomulikult, kui ma hakkasin kava kokku panema, Ma võtsin selle kõik uuesti seebisin läbi. Ja siis noh, eelkõige see vapustus, lugu, mis ilmus Eesti Ekspressis seitsmeteistkümnendal veebruaril, kui Juhan veel elas on meeles arvatavasti paljudel tema austajatel nagu tõesti sinna sisse minna, siis hakkab hinge värisema, temast aru saama. Ja noh, see torkas ka silma ja siin on teine päev küll veel poole peal, aga et on üsna palju korduvaid luuletusi. Aga teie kavas oli natuke teist teed mindud ja seal oli võib-olla üks, üks kindlam liin ja Sisoovis avaldus nendes tekstides, mis ei ole siin Kolnud, nii trafaretne jah, ka nendes järele hüljates oli Toomas Liiv trükkinud veel kord ära selle loo mälestus 1954.-st aastast. Ja jälle veelkord lugeda, sest seda lugu. Siis sain ma aru, et Juhan Viiding oli oma isa jälgedes, aga ta mõistis teda ja ta võttis temalt, mis siis, et hiljem siis lastele tulekski viia luule mingi inimesed, tundest tulenevalt ja minu põhiteema oligi isa ja poja suhe. Kuidas siis isa annab lapsele midagi? Hetkel mitte arusaamatu, aga hiljem võtab selle. Ja, ja sealt siis edasi. Kõik see mäng. Ja. Niisama aga kas seda on nüüd raske nende koolilasteni või nende noorte reblikuteni viia seda materjali, et nad ise sisemiselt veendunud saaksid, siis oskaksid esitada? On küll. Aga see protsess käib niimoodi, et 10 tulime kokku, ma rääkisin, mis plaanid mul on, et tahan osa võtta. Ma rääkisin natukene Juhan Viidingust. Ja seejärel ma ei lugenud seda kavamite ettegi, see oli mul käsikirjaliselt kirjutatud igale lapsele. Ma ütlesin, et kahe päeva pärast me kohtume. Ja kui keegi tunneb, et see on väga raske, sest ma luban tal ära minna. Aga keegi ei läinud, kõik jäid. Ja me tegime proove ikka väga palju. Me alustasime nende proovidega tõesti septembri keskpaigast. Kõik kolmandad vahetunnid ja pluss seal õhtud aeg-ajalt, et tegelikult on siin väga palju tööd läinud kui noored või mitmenda klassi lapsed, need on teie näitetrupp. Ja ega nemad vist Juhan Viidingust suurt ei teadnud, ei teadnud. Tähendab, Juhan Viiding on üheksanda ja 12. klassi kirjanduse programmis ja siis on ka ju tegelikult põgusalt, kui palju sa siis ikka jõuad Eesti tänapäeva luules püsida. Aga põhimõtteliselt olid kõik keskkooli klassid mulle esindatud ja üks väike tüdruk on ka viiendast klassist, kes oli väga oluline selles kavas, mida üldse selle luulemaailmaga tegelemine tähendab teile endale ja koolilastele just selles paigas, kus te olete väga palju inimese mõistmist ja tundmist. Seda arvatavasti, et ma ei hakka kohe karjuma kellegi peale ja ja ei lähe talle kallale. Sest noh, luule on ju hingemaailm ja kes vähegi on puudutanud luulemaailma. Ta lihtsalt on eetiline. Eile õhtul, kui žüriiliikmed rääkisid õpetajatele plusse ja miinuseid möödunud päevast, siis näitleja Andrus Vaarik ütles väga tabavalt et ta on üliõnnelik siin olles Jõgeval olles, et lapsed loevad luulet, Jon luulehuvilisi ja ta teab, et kolme aasta pärast need inimesed talle küll kallale ei tule. Tänaval. Võib-olla ta ütles seda möödaminnes, aga, aga minule läksid need sõnad hinge ja ja see oli nii tabav vastus, ma mõtlesin tänavameistrielule sellele luule mõistmisel ja kui oluline on see just see siin Jõgeval, kokkusaamine. Väga. Tegelikult on see üks kipp üritusi minu meelest keskkooli kokku saamistes üldse saadakse kokku vabariiklikel spordivõistlustel. Aga põhimõtteliselt kahepäevaseid üritusi ma ei teagi olevat, tean, et koolinoored ajakirjanikud saavad kokku. Aga mina, ma ei tea, aga kaks päeva kokku saada, see on tippüritus ja ja kõik need lapsed, kes esialgu tulid siia ennast näitama, on nüüd äkitselt tabanud ära selle sisu, et siia ei tulda lihtsalt eputades ennast näitama, vaid siia tullakse tegelikult 11 mõistma. Ma olen nii õnnelik, et Jõgeval üritan. Kaua te üldse olete koolis olnud? Saan ma 1989.-st aastast, ma olen töötanud Lõuna-Eesti koolis neli aastat kehalise kasvatuse õpetajana, noh, õpetanud jah, kaugust hüppama ja kuuli tõukama. Aga eks kui sinus ikka mingi pisik on, siis varem või hiljem tuleb välja ja selle luule tegelemisega. Noh, ma tõesti tunnen, et ma olengi keegi. Ja, ja see annab ehk koolitöös kõige suuremat hindu ja see aitab ära unustada ka kogusele jama. Mis selles reaalses elus on. Kolga keskkooli kavas vapustus osalenud Kärt Reemann sai luulepäevade parima naisnäitleja preemia. Oma värske vallatuma nurga alt esitati Viidingu ja tema sõprade luulet Nõmme Gümnaasiumi kavas pealkirjaga mis tore asi, on plaan. Lavastaja Maaritsejalents. Väiksemad poisid lugesid luuletusi, suuremad laulsid, nende lauluga algaski. Nüüd aga kuulame ka üht luuletust, nõmme poistekavast. See oli nii. Koolivennad läksid samuti kõik erakooli. Üsna pikka treppi mööda üles. Puhkas Palo, kehtedasid käen mind üles, nägin sadu sukkade pea alaspidi, kui seal rippusid. Ei, mitte trepi peal, vaid allpool trende. Teiste minnes kaasa autosid. Tulid altpoolt panid pisut imeks. Mõistvalt, arvasid, et näib, kas tagantjärgi ehk keegi suudab mõista, mil moel poja lepi kinni jäid. Mind polnud aga ikka mahtunud saali. Marmorpostitädide käest täisti, tähekesin. Õige mitu õpetust. Kõik lapsed esinesid vahendeid eri, kel oli poeg, söövad vabaniini, koukis taskust martsipani pudi sekka mätsida. Kollast plastiliini. Tekkis saali sil momente, vaikus. Relvana meelitati sisse Eesti laulu Jansid sellofahelist fakte kus näha võist, mis pandud pakkisisse. Bigbändid esinesid kõige rohkem tädipoeg seppaniini Eevald. Ku viiul läbi oli. Sisse lükkas onu pehme apelsini. Suuremat kuisevad. Olla tuldi sama treppi mööda pea alaspidi, kus ma rippusi olin lugenud, et infovälja öelda. Pudenema siiski kippusin. Üks vintis füüsikatavast passis kui manomeeter nendest vabadust katalite süsi juurde tassi et mitte unustada muistset kohustust. Kui pidu läbi oli kustutati tuled. Mu kõht veidi ja väljas 100., on? Ma ei mäleta, maastikud on valed. Kõik oli natuke hästi õnnestunud. Nõnda siis oli ka nõmme poiste kava üks neist, mis oli rohkem kui natuke hästi õnnestunud. Nii žürii kui publiku üksmeelse tunnustuse pälvis Jõgeval Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli humoorikas kava alus ja öeldis juhendaja Mari Karm. Tarmo Song parima meesnäitleja preemia. Viiest esinejast kolm on nüüd mikrofoni ees ja nende jutu sekka kuulame ka katkendit Elleri muusikakoolinoortekavast. Hiina ja muusikakooli koorijuhtimise kolmas kursus. Tarmo ja mina õpime klassikalist kitarri, Heino Elleri koolist. Mina olen Priit, õpin laulu. Ja ma sain aru, et siin, Jõgeva luulepäevadel, te olete uustulnukad, kuidas te siia sattusite, rääkige seda suvel, toimus selline teatrilaager rannal oli? Jah, ja seal siis öeldi, et oi et iga aasta on toimub luulefestival või mis ta on selline tore oleks näha siis nagu täida näha, et millega te nagu välja tuleb, siis, siis me hakkasime asja mõtlema vaikselt. Niimoodi tükk aega arutatud, et kas üldse saab, me üldse saame siia tulla, et keskkoolide, kes siin on, me oleme nagu muusikakool, aga tuleb välja, et sai vaikselt, hakkasime luuletusi vaatama ja proovima ja meil juhendaja Mari Karm on väga tubli inimene, kes hoidis staniewiootuslika peos ja vaikselt niimoodi nügis, meil teeme, teeme ja ja siis siis ta valmis nii päev-päevalt. Aga milline kontaktil ennem Viidingu luulega oli või suhe sellesse, kas seda valikut oli keeruline teha? Viidingu luules sellist ülevaadet küll ei olnud, et saaks niimoodi lihtsalt selle kava on kokku panna ja leida need pidepunktid ja see süžee aga pole elu sees nii palju luuletusi lugenud. Kuidas see valik ikkagi läks või kuidas nad hakkasid välja sättima, panite algul mingi printsiibi paika või mismoodi see on? Anti lihtsalt vihje, noh, vaadake lugege natuke ja siis saame ja mis talle meeldib ja siis olen kokku ja siis saime kokku ja lihtsalt lihtsalt mari ütles, mis talle nagu sõrmel juhendaja. Ja meie siis avaldasime, arvestades meile meeldib ja nii kujuneski välja teatud punt siukseid, luulet proovisime, igaüks luges ühtlas oma luuletust, mis kellelegi rohkem sobisemis vähem. Algul oli hoopis teine telg sellel lool meil ja see muutus selle töö käigus nii teistsuguseks, looks hoopis alguses talis niisugune selge jah, siuke esimese rohmakas park paika panna sealt. Et noh, ta ei olnud niisugune viidingulik selles suhteliselt. Ma endale tundub, nagu, et tal veavad alati otsad lahtiseks, suuruselt kahemõttelise osa nendesse peab jääma sihuke spontaanses sesse. Et Jaanus oli natuke teistmoodi, kas te tulite võiduambitsiooniga või osalema või mis mitte. Võiduga tähendab meie põhieesmärk alguses, et me lähme ja tunneme mängust mõnu. Me ei pannud nagu põhirõhku. Jah, oleme külalised või me oleme esindajad siis Tartus, nagu öeldi, et võib-olla me oleme külalised lihtsalt Tartu eelvooru järgi. Jah, no alguses oligi iva selles, et kellele siis teha, et kas nüüd teha endale või siis teha nagu žüriile või kuidagi niimoodi. Ja siis koorus niimoodi välja ikka, et vaatame teeme ikka endale selle asja ära ja siis küll siis riisa langetab õiglase otsusega, kuidas te siin Jõgeval ennast tundnud olete ja mis mulje on teistest kavadest? Minu arust on täiesti õnnestunud võiks ja väga pidulik, pidulik õhkkond ja, ja kuigi palju sa luulet nimel, et väga raske on jälgida, aga need kavad on väga-väga omapäraselt ja isesugused, et kuigi võib-olla kasutatakse samat luulet väga palju, aga see interpretatsioon ning planeering on tihti väga üllatav hoopis teistmoodi sama luuletust lugeda. Muidugi on huvitav kuulata, kuidas neid samu luuletusi, mida meie kasvatasime, teised teevad ja, ja igalühel tõstjana oma joon, eks ju, väga palju tõsiseid, just noored inimesed loevad nii tõsist luuluti tõsiselt. Täitsa huvitav kohe, aga muidugi need, kes on esimesel päeval esinesid, meil on natuke eelistatum, olu, võrdsust tõime päeviku, publik on küllaltki väsinud. Ja jõuan kuulata koju tahetakse ära minna kellede organiseerimise koha pealt on täiesti õnnestunud ja kõik ilusti kulgeb väga-väga toredalt midagi? Jah, Jõgevale väga tublid abituriendid, jää, liblikapüüdjad ja kõike, aga seal on tõesti väga tublid. Kas luule on ka teie jaoks muusika või kuidas te neid kokku viiksite omavahel kindlasti on selles suhtes, et kõik rõhuasetus ja, ja noh, kui pilli mängida või muusikud lood, siis siis pead olema ise muutuma selleks muusikaks ja samamoodi anga luulega. Analooge Leida selles suhteliselt täpselt samamoodi on need rõhud, Jane langus ja tõusudeta muutuks loomulikuks. Lauset saab mitut moodi lugeda, nii, igale poole erinevaid rõhke panna. Väga palju on kasu sellest küll, et tegeleb muusikaga, siis loed luulet, ka need on tegelikult käsikäes suhteliselt. Mine. Minema. Jooni taevas. Läbistavad samavõrra ka. Seda, et on olete te eelnevalt ka niimoodi esinenud, luulega oma koolis või varem kuskil mujal kui jälle kollektiivi või oleme käinud kuskile. Aga mina olen käinud ühe korra olemas, ennem juba käin, eelmine aasta magasin lihtsalt vaatame, üle-eelmine oskasin ka luulekavaga. Aga kollektiiviga ma justkui ei ole lugenud, eriti Ellerist tehakse muidugi aega juba iga aasta tehakse midagi sihukest teatritükki, et siis käiakse Tartu ümbrust läbi niimoodi ja humalakoolile. See oli täitsa uus asi, sellepärast et noh, ei ole sellist suhtumist sellesse, et võetakse mingisugune käsikiri, hakatakse teatrit tegema hoopis teistmoodi, kui neid oli, see sõnateatripisik on kuidagi sees nende teatrilaagrite kõigega seoses, kas see hakkab kuidagi tulevikuplaane ka mõjutama või kas teater ja muusika hakkavad kuidagi vägikaigast vedama? Sees, minul uus sinna suunda küll? Proovin ooperilauljaks. Vägisi tahaks lavale ka laulma saada? Ei, praegu on küll niimoodi, et ikka muusika mida tehakse, et selles suhtes juhtub minekut, et mõelda. Nüüd elu näitab, mis saab, aga kindel on see, et lavakogemus annab väga palju juurde, kui, kui sa oled teinud suurele rahvale niimoodi teatrit ja ja, ja see on hoopis kergem minna lavale ja siis ennast ka muudes külgedes näidata, aga muusikast, siis meil on niisugune väike juba ukse ees, et proovime nüüd natuke teatrit. Kes on juba võib taotleda, mis see on, või salatõrge praegu on, on üks kriminull proovima selle žanri pealt, kas on võimalik, mida on võimalik teha, kirjutatakse jazzucinna. Mõrv džässiklubis, nii et muusikat sinna peaks tulema ja peaks originaalmuusikat isegi. Ja päris originaalpillidel on närv sees ka veel enne žürii otsast vehnid, praegusel hetkel. Mind lihtsalt huvitab see, kuidas ma nüüd selle asja lahendavale kuidas nad teevad selle, kuidas öeldaksegi žürii kohta õiglase otsuse langetama seas on kõige olulisem, et see otsus oleks õiglane ja hästi kaalutud, näeksid siin igat igat tahku, sest väga raske, ma usun žürii tööd, et ühte sama miitinguid lõunat kuulata ja hinnata ja, ja lõpuni välja vapralt. Aga väikesari on ikka. Et näis, mis saab. Žüriil ehk akadeemial ei olnud kindlasti kerge pärast kolmekümnekava vaatamist kähku otsuseid langetada, aga toimelat tulid. Lisaks viiele premeeritud kavale said auhinnad veel parima kujunduse ja sisu ka kava eest. Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi Talvik Viiding läbilõige hea kompositsiooni ja luuletundliku esituse eest Saaremaa ühisgümnaasiumi luuleteater kreisis. Nende kava taevaste tuul oli Viivi Luige luulest hea ansamblitöö eest Kanuti aia noorte teatrikava Edgar Allan põule kus Michael Jackson parodeeriti. Parima muusiku preemia sai Priit Pruul, kes mängis kitarri ja laulis teise Saaremaa ühis klaasiumi luuleteatri krevera kavas liblika valgus. Ergutuspreemiad said Tallinna inglise kolledži, Kehra keskkooli ja Türi majandusgümnaasiumikavad. Tänutäheks said auhinnad ka õhtujuhid konfereansseed Jõgeva gümnaasiumist. Hele Kõre ja Kalev Pärtel poeg. Nüüd aga kõneleb Andres Noormets, lavastaja, näitleja ja Viljandi kultuurikolledži õppejõud, kes seal olnud Jõgeva luulepäevadel kõik viis aastat. Kuidas siis need pärast väsitavat Akadeemia teed on enesetunne? Enesetunne on hea, kas tänane otsas oli kerge tulema või keeruline ka eelmistest, ega ma peaksin ütlema suhteliselt kerge niisugusema kaalukamatu preemiat suhtes Me olime üllatavalt üksmeelsed see, mis puudutas juba eripreemiaid, seal niisuguseid mitmesuguseid arvamusi ja sellega me tõesti nägime kõige rohkem vaeva, et need ei kehti kõigile vastuvõetavalt jagada žürii otsusega alukamas osas me olime kõik üksmeelselt. Aga kui üldse läbi selle viie aasta mõeldav ei vaadata, kas on midagi oluliselt muutunud ja mis suunas need luulepäevad, liigub minu meelest tunud, muutunud kontsentreeritumaks. Ja seda selles mõttes, et kui alguses tõesti, kuis pääseda siia sõelumisetaja ja ainult piisas ettevõtlikkuses, siis, siis nüüd tulevad ikka läbida tõesti mitmed sõelatasin maakondlikud ja võib-olla isegi mingisugused koolide sisesed sõelad, et siia jõuda ja, ja see tulemus on tõesti ka palju kontsentreeritum. Tippe on olnud kõikide seal aastatel ja see nagu ei ole erinevad. Aga aga see niisugune noh, keskmine tase või see on tublisti tõusnud, sest mingisuguseid väga piinlik moment, nagu võib-olla siin nelja viie aastast võis juhtuda neid enam ei ole ja mis eriti rõõmu teeb, on see, et selle ürituse prestiiž gümnaasiumi keskkoolinoorte hulgas on, on väga tõusnud ja see on üks tähtsamaid üritusi nende jaoks ja tahetakse väga tulla ja kui tahetakse, siis, siis noored ka vääristavad seda oma vaimuga ja, ja see on väga väärt. Kuidas noored selle teemaga Juhan Viiding sõbrad olid taimne saanud kas pärata või ootuspärane, oli see, mis nad olid teinud, see ei olnud kerge teema, küllalt raske teema ja osad inimesed olid ennast nagu kinni mõelnud. Sest Juhan Viidingu luule on väga mitmeplaaniline ja mõtteti noored lavastajad tihtipeale kippusid kasutama väga palju kujundeid ja tahtsid ilmtingimata kõike seal selle luule sees peituvat ära näidata. Usaldamata seda, et, et see tihe luule kannab ka ilma igasuguse Aktiivse välise vormita ja, ja läksid sellega. Ühtepidi on nagu vajalik, et seda natukene niimoodi piirata mingisuguse teemaga, seda fantaasialendu, aga võib-olla siis oleks ta tulevikus võib-olla veidi abstraktsem, peaks vähemalt on tõesti niivõrd võib-olla ei keskenduks päris ühele isikule. Kuigi noh, mul ei ole ka selle vastu midagi, kui ta keskendub, aga nafta tõesti oli natukene kohati liiga keeruline, miks need päevad on olulised või mida nad annavad nüüd järsku niimoodi saali poolelt vaadata. See energiaringkäik, mis siin toimub, saali ja lava vahel on ikkagi tuntav. Noored saavad ise oma mõtteid kontrollida oma sõprade ja kolleegide peal. Saal reageerib absoluutselt täpselt, kui on seda, mis on natukenegi väärt kuulamist. Teiste töödes seda kuulatakse hiirvaikselt reageerida tehakse väga täpselt, kui Alt minnakse siis antakse ka sellest omal diskreetsel moel teada, ei oska, see on minu meelest väga niisugune terve ja vajalik, mõttetu ja energiaringkäik, mida varasematel aastatel täitsid mingisugused muud organisatsioonid ja ettevõtmised, Need on lakanud olemast, siis on väga hea, et mingisugused asjad siiski on mittesäilinud, vaid tekkinud mingid uued traditsioonid, mis aitavad seda inimestevahelist sidet hoida, lihtsalt saad aru, mida teised mõtlevad. Saad aru oma kohast selles vaimses maailmas, kus me nagu tahaksime ju kõik elad, aga mida see tähendab sinu enda jaoks, kas see nüüd kuidagi kaitseb selle murdumispunkti vastu millestki näiteks teater, muusika, kino? Asjata? See on väga raske küsimus. Minule endale on ta väga oluliseks energiaallikaks tegelikult ja, ja samas. Ma olen ma siit ühtepidi natukene salakuulaja, sest siis ma saan teada, mis tasemel on need noored, kes teatrikooli tulevikus sisse astuvad, mida neilt nõuda ja ja noh, missugusele tasemele see lats seada murdumispunkt on veidi teine asi, minu meelest siin seda veel karta ei tule. Murdumise punkt, mida ma kardan, tuleb siis, kui inimesed juba edasi õppinud endale selle teatritee valinud nii-öelda sinna teatrimasinasse sisse imeta, teatrimasinasse sisse imendumise punkt ongi murdumise punkt, kus tulevad ilmsiks need asjad, mida, mida ma näha ei tahaks, mida ma kardan. Aga Nende puhul tegelikult seda karta ei ole vaja ja see on selles suhtes hea. Siin saab täiesti tunda ennast väga kompleksivabalt. Ma tunnen, et mul on siin päris häid sõpru nende noorte hulgas ja mul on selle üle väga hea meel. Ja ma arvan, see, et ütleme sind, teatripraktikud on selle žürii töö juures, aitab ka meie teatrit noh, halb sõna küll, aga populariseerida aitab tuua neid nooriga teatrisse ja ja omakorda omad sõnumit, kui meil nüüd on neile edasi öelda ja, ja noh, saame ka paremini kuuldavaks. Ma arvan, et need oleksime rumalad, kui me ei tahaks seda noort Energiat sellesse ringkäiku lülitada, kus ühe komponendina teatri seis see on lausa hädavajalik ja, ja noored teatris käivad oma sõprusele kaasa toovat ja niimoodi noh, otsivate loovalt edasi mõtlevad, nagu nad siin näitavad, siis ma arvan, et ei ole ka Eesti riigil karta neid musti ja katastroofilisi aegumis õhtustele tuulistes tihtipeale läbi kumavad tulevikuks. Saagem osa veel ühest, ilmselt kõige emotsionaalsemat ja ainukordsemast hetkest Jõgeva luulepäevade lõputseremoonial. Need on vanaproua Linda Viidingu Juhan Viidingu ema. Tänusõnad noortele. Ma tahtsin Ma ei ole midagi. Tahaksin sel päeval siia oma armsa abikaasa. Selle ja minu isikliku sõbra mälestus ütlete oma mehe, oma laste isa Paul Viidingu viimase luuletuse. Ta kõndis pikka päeva, nägi asju halbu ja häid. Liig lühike on paraku ka see saade, et hõlmata Jõgeva luulepäevade tähetund kogu sisu ja tähendust. Ja kahtlen, kas ongi võimalik nende päevade õhustiku edasi anda neile, kes pole sellest ise osa saanud. Saate seadsid kokku Külli tüli ja Pille-Riin Purje. Suur aitäh kõigile Jõgeva luulepäevade korraldaja eile ja osalejaile meiegi poolt. Luulepäevade meeleolu jääb meie jaoks kumisema laulus nii vaikseks. Kõik on jäänud Juhan Viidingu ühe lemmikluuletaja Ernst Enno sõnadele. Kõlaguse laul, nagu ta kõlas Jõgeval. Hele Kõre ehituses.