Mu luuletused ei ole tihti luuletused, nad on osa suurest armastuse avaldusest maailmale. Pikk poeetiline nimekiri inimestest ja asjadest, kes, mis mulle meeldivad, kirjutab Jaan Kaplinski. Selliseid jaane on üksainus. Kuigi hetkelgi on eesti kirjanduses veel vähemalt kolm tublit Jaani. Jaan Kross, Jaan Kruusvall, Jaan Undusk. Ometi pole neist ükski sündinud Suure-Jaanis. Tere õhtust, Jõu tundsite ära mehe, kes neid mõtte ja sõnamänge mängis. See oli jaanuarikuus 2001. aastal, kui Mikk Mikiver tuli raadiomajja, et lugeda Jaan Kaplinski tekste. See on eelviimane Mikk Mikiveri koostatud luulekava Eesti Raadio arhiivis ja sündinud on see koostöös kitarrist Heiki Mätlikuga keda kuulata täna musitseerimas said selle elu endale kanda Jaan Kaplinski luulet Mikk Mikiveri valikus ja esituses. Teel sündisid lapsed ja enne päralejõudmist said nad nimed. Maa, mida veel ei olnud, sai tõeksmetsad ja maa, rohelised nõlvad ja tuul kaugelt merelt. Lilled, mida meil polnud aega noppida. Aga lastele jäid nad meelde. Lilled jõe äärest, kus kevad oli suveks saamas. Pea vallutas rohi tuleasemed tagasi ja kitse tei. Nuusutanud varsti enam õhku sest meie olime läinud oma teed. Vankrid lagunesid ja lapsed õppisid rääkima enne päralejõudmist. Vanaisad ja vanaemad matsime tee äärde. Vahel oli pühapäev. Kaevasime sügavad hauad, panime käed kokku. Vahel oli pühapäev. Lagendikud andsid meid metsad. Kulu alla metsad. Lagendikudele maad, maa tuli otsata palju vabama. Me poleks uskunudki, keegi meist poleks uskunud. Taga ei olnud enam kedagi. Noodse all jäid oma kõrbe oma kõndudele jagama ja valitsema. Meie tulime ära. Meie jälgedes kasvab kõik. Mida saab vastata neile, kes sinult vastust ei kysi. Kõik, mis sai valmis eile täna sõrmis ei püsisihid, mis raadasid, ise on võõrad ja tummad ja kurjad jättes otsimise taas kummuvad mägede turie. Must mets hõikas tagasi, vanad juured vaikivad jalus. Asjata jälgisid ajad olnud lihase valus. Sest sild, see vastus ei ole vaid sildadel. Põletamine ladvad, kõiguvad, ela ja ole. Pilved lähevad, tõuse ja mine. Ja valgus siin tabab, kui piik, üks valgus murdub su silma, jah. Tõesti. See kuningriik ei mahu ühte maailma. Meie varjus on väga pikad kui tuleme õhtul heinalt ja me ise oleme lühikesed. Kirikakar paneb palveks, et kokku üle pea. Naine sirbiga ronib üles nõlva. Nagu 1000 aasta eest. Ussaia taga on nõmm, nõmme, tagamets, kanarbik, kanarbikukarva. Kuuse lendad mesilind. See taevas on nii lage ja suur. Kord me ju tuleme tagasi. Kord meie tuleme kõik. Läbisest valest läbisest valus. Lihtsalt niisama olles võitles minu jänesekapsad Admerites kadunud kodu kesk ruumi ja aega linnulaulu seal lehtival aega. Homse hirmust ja punase vaevast kõrs kerkib üles vaatama taevast. Kõik, mis mulla lootusi elamas avab silmad. Ja ongi siin sammas. Põrmule põrmus puhkevat Lohtu kannikesi ja kopsurohtu. Savist sai ihu. Tuulest sai hinge, muud ei olegi. Tõuske ja minge. Aimata ainetust. Kõige see ilu taga. Vaikivad maa ja marjad. Leib, suhkur ja sool. Vaikijaid on palju, ikka igal pool. Vaikivad pilved, valged. Taeva sinagi. Oota, küllap varsti vaikid sinagi. Oi, surmalletena puhast seda maad, kus me kohtume kõik. Üle latvade Laila pükshõik. Ka selles, mis meid ei puutu. Pisi terake, meie sõlg ja aja ja tegude ümber kasvab ringi järel ringpuu, vangi ja hauakamber mille südames elab hing kus südames elab seeme, mis tuulega siia lendas. Kõigest, mis teame ja teeme, jääb alles jälg iseendas jääb miskit, sest seest ja vaevast mis kirjutab eluloo enne kui puudutad taevast ta sulg kägistab kasvuhoo. Vaid mõni kõrge ja kange näeb kaugele tuules. Meid elusalt maetud vange puu pimedas südames. Teisest AEG ilmast siia sadanud tumm kollane päikeselaik läbi võrrade vastu südant jälle koputab merevaik vaikmetsast, mis merre on vajunud, millest üle käin, voodia jääd. Kõik lõhnad ja helid on hajunud, ainult valgus. Valgus on jäänud ainult valgushaigusse tardundeks, tere ja hüvasti, pilk ja meel. Mis on ikka sust hardunud, liivak kadunud kuldne tilk. Ta tuleb kui õhtuti maja jääb vakka ja otsa saab rutt ja paneb mind läbise aia igatsema ilmvõimatut. Igatsema, Mandreidia saari oma mõistmata südamest vaigumetsade Tertsiaari enne jääd enne inimest. Ja ka mõistuse Igi kainus, sest lummusest jagu ei saa. Teab temagi pühana vaenus, üks taevas, üks aeg ja üks maa. Teab temagi, vahel jääb kitsaks mõnelegi aeg ja paik. Ning siis vahest nõia pitsaks võib saada ka merevaik. Ning nii keset põhjamaa talve on mul pooleldi paganal. Ma olen madalal sündinud, mu hälli on varjanud rohi, ma olen madalal sündinud, kuid siia ma jääda ei tohi. Ma olen madalal, sündinud kesksammalt lehekõdu. Ma olen madalal sündinud, kuid madalal pole mu kodu. Ma olen madalal sündinud, kuid mu kodu on kaugel väljas. Mu kodu on taevatuulte peal ja vahel külmas ja näljas. Mu kodu on ära igatsus ja lõunamerede liivad ja kaasa kutse. Punab loojaku taevast, tuulehing, pärnapuus, kõik nagu vanas laulus, kõik nagu päris uus kollased karikakrad, EPahisuv, hernekaun ja mäel tiigi ääres vana vildak saun, kust me tuleme laubariietes suitsu hõng. Ahneid, koduseid lõhnu, Suhid, Se pestud lõng. Öö on valge, on väga valge, valge variele tõmmu valge valge vari üle maa ja maja üle kaasiku ja põlluraja valge vari magada ei lase. Meelde tuleb, tuli tulease. Meil on virge mõte veel ei puhkemõtlesitest, mis jäi sinna tuhka. Sinna, kust veel kerkib suitsuvine, nagu öeldes. Jää veel ära mine jää veel, kuni vilu võtab võimust. Sinagi oled tule hõimust. Aitasi tuld hingusele saata. Ära räägi, lihtsalt ole, vaata, jää lihtsalt vaata ära küsi, kuidas tuhmub viimne rega sisi. Udu laskub, tulevase jahtub. Igatsus, mis soikus põues lõpetades virgus läbi saatusest ja elust sähva. Tule kirgus üle ahistuse halli puhtaks, leegiks puhkeära lahku, ära kustu, imelik ja uhke. Oh tuhaks ei muutuks, mis kortsid. Dist tuleks. Oh, et kõik, mis tulemata kunagi tuleks. Miks nii rike? Sa oled? Miks nii kähku, sured. Oma paelad veavad kokku meeleümbermured. Kuningate linn, õiet, tühje troonisaale, tühja lund, mis ajab tühjale küntud maale tühja mütse ja mantleid rippumas tühjas varnast pühki ettur rismi Ranger Riias, Tartus või varnas. Vanatühja märssi tühjas aida lakas, tühje asju. Kõik on ainult muld, vesi, õhk, ja tuli üks teiseks saama sõja jäämas. Anda on parem, kui võtta. Tulla on parem, kui minna. Tulla tagasi koju, aia, kaevu, värava, lehiste, mesilaste juurde, sinu juurde, sinuga endast eemale, endast lahti. Enda juurde tagasi. Võib ju olla vabavabadusest olla hirmuta, hirmu ees. Teavet, vihkamine ja armastus ei olegi eri asjad. Nagu kõik mängi. Sinu kahe lause kahe pilgu vahel kohiseb tuul üle metsaeluaeg olla ära eluaeg tulla tagasi koju õuemurule mis on nii pehme ja märg paljaste taldade all. Vana palkseina juurde, mis hoidis sind püsti, kaugel võõras linnas. Üksinduses ära olles. Tulles tagasi? Üksainus maa maailmas. Üks maa keset soolast vett, üks maagahes uskmatu silmas maa, mis polegi silma bet. Saksamaa on sündinud merest silmapiiride vahele saar. See liin kivist ja murest. Rõõmustan vikerkaar. Kes mõõgale astus jala, peab meeles. Märjamaa. Las seni on sõna kala, kes lendab ja vett ei saa. Las olla täna ja eile. Las harguda homsed mehist. Eks ainustele meile las olla polegi teist Ameis maailmas keset sügavat soolast vett. Vikerkaar kahes uskumata silmas. Seitsme värvine silma bet. Väikese sõrmega torkad läbi noori läbi buda ja Kristuse läbi seinte ja kauguse tuur. Tennis pesitseb kuuri taga vanas kases kevade südamesse, mis tuikab siinsamas õuetoa. Kerge on raske olla. Raske on kergeks saada. Hõlpus on olla, kes me ei ole vaev õppida olema. Kes me päriselt oleme. Ma jumalatest ei usu. Ei usuvabadust. Ma usun tuba ja akent ja põrandat ja ma usun ka ukse piitaja mati ukse ees ja võtit Te võtme auku siin selle ukse sees ja postkasti ukse taga. Mis paksust plekist teht, kus vahel on mõni kiri ja vahel ajaleht, kus vahel on mõni kiri või värviline kaart, mis kujutab mann linna või mõnda kauget saart. Jah, ükskord ma Finci saartelt tõepoolest ka disain, kus peal oli suhkruroolõikus ja suhkruroo kombain. Kasedama uskuma pean, kuigi seal pole käinud. Ja ühtegi Fitzi saarlast ei ole ise näinud. Palju on ikka neid saari, kus ise käia saad? Mine tea, ehk usub siis mõniga eestimaad. Ehk usub mõni seal Eestit, kus kasvab suhkrupeet ja kartul söödanaeris. Ja elab üks poeet, kellel on tuba ja aken ja mitu väikest last kes luuletab vabandusest ja vahel jumalast. Valu oskab olla targem vahvusest ja vihast. Kõigest, mis kord tahtsid olla, päästab vaimuvalla. Satud avasilmi seisma, suure taeva alla. Ammu tuntu, ammu nähtu, äkki uus ja lähem. Elu saanud aina rohkem. Sind jääb ikka vähem. Kõik on lihtne. Maa ja meri, tuul ja ilma valguskivid pilved, inimese aeg ja lõpp ja algus. Valgus ei saagi vanaks. Valgus on ikka uus. Valgus on see, mis paistab kaugel tunnelis Uus valgus on jaaniuss rohus. Valgus on küünal käes. Valgus on see, mis paistab siis, kui aeg on käes. Valgus on vahel ainult tilluke valge täpp. Valgus on valguse poole teerada näitab näpp. Kõik, mis minul on öelda, on ainult see, pole tõde. Ja elu on ainult tee. Ma ei tea, kust algab, kas algusest temast mina siis räägin ja valgusest, mis paistab all ja ülal ja vahel ees. Ulatab ümbermaade ringi köidab, meteidja, seob mehingi. Aeldab laineid ja linde ja laevu. Palju minejaid, palju on vaevu. Laulev liiv ja soolane valgus, sõlmiti koos siin ots ja algus said selle elu endale kanda. Seisad kesksuletud, seebimulli oled ja viskad kirja ja kulli. Ümber on aed, on natuke ruumi. Pöörlev pilvi, tiirlevaid, tuumi, juurijade veesid õisi ja lehti savi õhku, milles. Kes need hetked kõik ajaks lükkis? Tõstab sul end maailmaga kõikkis. Siis aga linn pillab valguse nokast. Langeb see maa Vastwokast. Ring saab täis ja elu saab otsa. Hing. Elu on küll lühike aga kombik. Küünal läheb põlema siis, kui kustub tikk. Küünal läheb põlema, kalmul lume sees. Kalmu ääres seisavad suur ja väikemees. Väike annab suurele oma päikse käes ja nad lähevad, kuhu ma pimedas ei näe. Leexury viimastele sütel. Ah raskem valguse hind. Lapse kärsitust haardest pääseb minema. Sinine lind. Tuul, millal tuled mu juurde, kui ka sulle liigkõrge tammed? Aeg läheb ja künnab neist õllel lõputud liivased vaod. Ühel pimedal päeval löödi risti jumala tal tule rehitadel surita sõnad kõleda päikese all. Tähistusid kõmu kõrval kurbliku ja tasane mees. Rääkinud ainult rinnas miskit uikas, mälestus hel. Uduste kinkide tagant helises matusekell. Uhkelt ja igavesti kaljudel puruneb voog. Kas meie siis langeme tasa kui niidetud pilliroog? Jumala vahekas ka sina oled ainult muistne legend. Keedi ei kanname koormat ja keegi ei ohverda end. See, mida otsisid kaugelt, sündis su enesepääs. Kui talviseks tõmbus taevas ja loigu praksusid jääs. Sõnade okkarägus, tee leidis vabane, meel. Tuul sosistas raagunud puudes, et. Raevukas tuules kuulsin kevade häält. Päike tuli, sel sõrmil puudutas katuse häält. Pea sadade nirede Rutuks sulab ja murdub talv. Peada võtavad mustavad põllud tühjaks ei jää meie salv. Nööridest, mis ei lõpe, otsime kaotatud ust. Kauaoodatud laevad merede taha jäid piinavat kiuslikud mõtted, tarku ja rumalaid päid. Kuni meid võidab vaikus, kuni meid pärinud muld. Ja siiski. Ja siiski kord murdub vana maailma mõrane koor. Et linnuna lendaks välja üks uus rõõmus ja noor. Merele pääseb lootsik. Ja kindlalt saab pihku aer. Juustes sädeleb piisku, silmis päike ja huulil naer. Jaan Kaplinski luulet valis ja esitas Mikk Mikiver musitseeris Heiki Mätlik ja saate režissöör oli Külliki Valdma.