Tere kuulama tänast jututundi ja saatekülaliseks on etnoloog Marju Kõivupuu. Mina olen maris Johannes ja kuna tulekul on hingedepäev, siis sellest inspireeritud on ka meie tänane vestlus. Nende hingedega on selline ebamäärane ja veidi keeruline seis, ühelt poolt justkui pelgame neid ja teisalt me justkui soovimega nendega kontakti hingedepäev, kuivõrd ta kuulub nagu meie põhjamaa traditsiooni. Tere, head kuulajad. No vaieldamatult suhe surma ja surnusse, aga samuti ka hinges, mis rahvauskumuste kohaselt jääb ikkagi kuskile niisuguse ütleme elu ja surma piirimaile. Teinekord on niisugune kahepoolne olnud, et ühelt poolt inimesed on surma ja surmaga seonduvalt väga no aga teisalt on surmaga seonduvat ka austatud ja lugupidamist avaldatud, seda ka siis hingedepäevaga seotud kombestikus. Kui vana on hingedepäev, sellele on väga raske vastata. Ta vistlik või paganlik nad kõigepealt ma ise kasutan sõna eelkristlik, sest minu jaoks ütleme paganlik natukene, võib-olla niisugune halvustava tähendusega tärmin, aga kindlasti usundi üheks aluseks on usk sellesse, et inimese eksistents kuidagiviisi pärast surma kusagil ikkagi jätkub. Kõige kaugemale võiksime minna tagasi ajas kiviaega juba meie Eesti territooriumilt leitud kiviaegsed matused ja sinna kaasa pandud esemed. Osa neist puht praktilise tähendusega osa ilmselt kaitse maagilisel eesmärgil kaasa pandud esemed annavad tunnistust sellest et on usutud, et, et seda kõike, mis on kaasa pandud, läheb inimesel teises ilmas tarvis, kus see siis ka iganes ei asuks. Me ei oska niimoodi ilmselt mõelda, nagu mõtlesid kiviaegsele inimesele. Huvitavate panustena on Eesti territooriumil leitud vanadest kalmetest lindude kujulisi, ripatseid, jääd, alati tuuakse ühe väga ilmeka näitena ka Tamula äärest leitud kalmistut, kuhu on siis lahkun üle kaasa pandud sookuretiivad ja kui ma nüüd jätaks paar mõttekäiku vahele, siis jõuaks selle mõttekäiguga ilmselt nii kaugele, et võis arvata, et ilmselt juba tollel ajal on usutud, et surnud inimeste hinged võtavad rändlindude kuju ja lendavad sügisel kuskile kaugele põhja, kust nad kevadel tagasi tulevad. Ja sellest tulenevalt on ka rändlinde eesti rahvausundis natukene kardetud, sest nad tulevad tagasi surmariigist. Ja inimeste kokkupuuted tumine, kontakt nendega nakas, näevad neid või teinekord tuleb ikka ette linnukene laseb õla pealegi üht ja teist, et see võiks inimesi kuidagi pahasti, mõjub seda vähendada, nende elujõudu, tuua nendele kaasa haigusi. Ja selle tõrjeks on väga pikka aega olnud eestlaste hulgas kombeks hommikuti rändlindude tuleku aegu minna välja, aga enne välja minekut võtta siis palun kõnetoitu, mida nimetatud linnupetteks mõni aeg tagasi Eesti kultuurilehes sirp, ma nüüd ei mäleta, kes päris täpselt kirjutas, aga kerge niisuguse muigega seda kommet arvustasid, miks eestlastele on tarvis linde ära petta? Ta ja siis ma just mõtlesin, et ta on tuginenud eesti usundi traditsiooni esimeste uurijate töödele noh, dominant või kõige tuntum isik on siin meil Mattias Johann Eisen. Et käsitlus on ehk natukene noh, ütleme, et vananenud tänapäevaks. Ja mul oli hästi kahju, et inimene, kes sellest kirjutas, ei, nagu ei vaevunud selle kombe tausta uurima. Seda inimese hing on lindudega seotud. See avaldub veel nii mitmeski pärimuskultuuri ütleme folkloorižanris, meil on teada regilaulutüüpe ja ka muinasjutte, kus neid, eks vaeslapse hingekene muutub pärast surma mõneks linnuks. Samuti setud, liivlased ja mitmed teised rahvad tunnevad ka veel kevadeti nõndanimetatud lindude äratamise kommet on osutunud ka, et linnud võib olla väga kaugele ei lendagi, et peidavad ennast siin kusagil mõne veekogu põhjas ja ärkavad siis ülesse. Et samuti ühelt poolt lindude tulek on olnud väga rõõmustav sündmus meie jaoks aga samas kusagil meie kollektiivses mälus on siis ilmselt säilinud see et nende eest tuleks ennast igaks juhuks ka hoida. No näiteks kui mina lapsepõlves Võrumaal elasin, siis sookurgi üldse kureparve ei tohtinud üle lugeda, sellepärast öeldi, et sa loed üle need aastad, mis sul elada on jäänud ja tuletagem meelde sama uskumust ka meie käo kukkumise kohta, eks ole. Kui kägu kukub, siis inimesed ikka loevad, et mitu aastat elada on jäänud. Või nooremad inimesed, et mitme aasta pärast saab mehele või midagi niisugust. Ja seda, et hinged on lindudega kuidagiviisi seotud, on veel üks usundile motiiv meie folklooris see on siis hinge linnukese või, või surma sirgukese lõunaeestipäraselt motiiv. Mida see tähendab lindudest, kes nii-öelda koduse majapidamise juurde ei kuulu, kes elavad metsas ja väga harva talu õuele, tulid ennast näitama, nendest arvati, et nad kannavad endaga kaasas surmasõnumit ja sellepärast ka surmad sirgukene kelle kohta Lõuna-Eesti usundilises pärimuses väga palju teateid on, ei ole kindlasti üks või teine nii-öelda kindel linnuliik vaid on just märk sellest, et koduringi on tulnud keegi võõras, keegi kaugelt, kes toob siis endaga kaasa surmasõnumi. Ja mul endalgi on õnnestunud kirja panna jutustajatelt selliseid tähelepanekuid, et enne ühe või teise lähedase surmalähedase inimese surma on siis käinud kas lehma lüpsmisel või mõne teise talu töö juurde kuuluva toimingu juures keegi linnukene, kes tuleb nagu inimese juurde, tahab teile midagi öelda. Omaenda lapsepõlvest. Ma mäletan seda, et meie Valga koduõuel kasvas tammepuu suhteliselt suur tammepuu ja ühel talvel tuli sinna igavene parv rähnisid ja minu Võrumaavanaema ütles selle kohta, et see ei ole üldse hea märk. Mina lapsena olin väga vaimustatud, et see lähnidele süüa panna ja ja ma olin nii palju, nägin ja ütles, et see ei ole väga hea märk, et kui sellised linnud, kelle kohta metsas tulevad linna ja koju ja küsivad talvel süüa ega ma ei mäleta, kas see oli väga külm talv, et see head ei tähenda ja samal talvel ostsime oma Läti tädi. Ja ma olen ka loengutes rääkinud, et vaieldamatult selline kogemus ja sellega seonduv pärimus kinnistab seda motiivi, et kui nüüd tõepoolest inimene kohtub mõne linnukesega või kellegagi, kes ei kuulu tema nii-öelda argiellu igapäevasesse ellu, kes on võõras, kes on kusagilt tulija, et see tekitab just nimelt selliseid assotsiatsioone, kuidas selle kõigega tegelikult oli, kas sellele saab nii-öelda omistada siis põhjuse ja tagajärje seost, see nüüd küll hoopis ise küsimus selle linnupete võtmises on olla sügavam filosoofiline sisu, kui see tänapäeval ütleme, sellises looduslähedase mast ja loomulik, omast elust võõrdunud inimesele paistab. Sest eks ju Euroopa inimestele, kes avastasid Mandreide seal elavaid põlisasukaid, ka nende kombed tundusid neile veidrad ja mõistetamatud, aga vahel natukene kurb siis, kui me ise oma rahva vanad kombed ja tavad unustame või interpreteerima neid siis niimoodi natukene nihestatud vaatekohast, et me ei mõista, mõista neid päris sügavuti taju, nende tähendust ja siis võtame nõuks nalja heita ja see on mulle küll väga suureks üllatuseks, et see linnu, et on, on tulnud seda rada pidi, aga, aga samasse kõlab tegelikult ju väga poeetiliselt ja kaunilt, nii et tuleb oma esivanemate au anda neile, et see on väga poeetiline kujund. Aga selleks, et täna rääkida hingedest ja nende olemist, sest peaksime alustama ikkagi ju sellega, et inimene, kui tema rännak siin ilmas lõpeb, siis on teatud kombed ja traditsioonid, mis kirjutavad ette selle, et kuidas siit ilmast sinna ilma minek toimub. Et milleks neid traditsioone vaja on, kas selleks, et inimesel oleks nagu see teekond siit ilmast sinna ilma leebem või seda on vaja meile, et me saaksime nagu selle inimesega korralikult, nii et hing rahule jääks? Jäta mõlemad, niisugused tähelepanekud olid õiged. Kui me vaatame matusekombestiku kujunemist läbi aja, siis võib seal täheldada tõepoolest niisugust kahte natukene ehk vastanduvat, aga samas teineteisega väga seotud lähtekohta poolt inimesed tõesti püüavad teha kõik selleks, et inimesel, kes siit ilmast lahkub et tema äraminek oleks kergem ja tema hing sellega rahule jääks, kuidas teda on siit maailmast ära saadetud, aga teisalt, kuna surma ja surmaga seonduvalt on ka kardetud, siis kahtlemata on kabu matusekombestik seotud ka mahajäänute elu nii-öelda psühholoogilise poole korrastamisega, et nad tunneksid ennast turvaliselt. Nii et see kogukond siis omal kombel organiseeris ennast juba ümber uutel alustel, kui üks nende hulgast on lahkunud matusekommetes, olgu need siis eelkristlikud, kristlikud tänapäevased, tänapäeval on, neid järjest jääb vähemaks, aga need, sellest me Ma ei räägiks, on olnud tegelikult ka väga tugev psühhoteraapiline toime, aga mina olen maalaps ja minu jaoks sünd ja surm ei ole. Ei ole võõrad asjad maast madalast, on nendega ühel või teisel viisil kokku puututud. Ma vist olin oma külas üks esimesi lapsi, kes sündis haiglas, kuuekümnendatel ja kogudes Võrumaal aastaid rahvapärimust, ütleme siis seitsmekümnesed praegu naised ja kes sünnitasid veel Võrumaal viiekümnendatel, kuuekümnendatel oma lapsed ütlesid, sünnitamine ei ole haigus, et sellepärast ei tarvitse minna haiglasse. Täpselt samamoodi oli ju ka vanemad inimeste, vanade raudtee eest hoolitsemise ei olnud haigus. Vanainimest ei viidud haiglasse, selleks ei olnud mingit vajadust ja selle elu paratamatusega puutusid inimesed kokku ja kõik teadsid, et varem või hiljem tabab meid kõiki nagunii. Seto Teil on väga ilus suretamis traditsioon, mis on seotud siis. Ühelt poolt piiblipärimusega, teisalt setude selle omapoolse tõlgendamisele, kus surija juures on mängitud kuuekeelset kannelt. Kuningas Taaveti pilli, setud ise räägivad, et siis nemad ongi selle pilli mängimise oskuse saanud kuningas taavetit endalt ja ja see on rituaal, pill, mida on mängitud väga erilistel puhkudel ka selleks, et siis siit ilmast minejal see äraminek natuke kergem oleks. Nüüd, kui kõik surnuga seotu oli perekonna teha ja toimetada, siis kahtlemata surnud tuli ka valvata, seda kõigepealt pragmaatilistel põhjustel. Taluelu juurde kuuluvad ka pisinärilised ja kiskjad ja kes võivad lahkunule surnukehale liiga teha. See kõigepealt oli üks põhjus, miks surnud tuli valvata, teisalt kindlasti tugeva kristliku kujutelma ka arusaam sellest, et vanakuri võib siis hinge enne õiget aega ära vii ära varastada ja sellepärast selle tõrjeks pidi siis surnu juures pidevalt tuli põlema küünal, mida kasutati hilisemal ajal ka juba petrooleumi või mõned muud lambid ja et surnuvalvajad ei jääks ise selle töö juures magama, siis vanal ajal söödud selliseid matuseroogi, mis on keedetud ubadest hernestest. Muuseas, kevadel soovitatakse ube ja herneid külvata nimelt põhjatuulega. Tuul puhub põhjast usutavas surnute maailmast ja annab ubadel ja hernestel kui matusetoitudeks tarvitavatele viljadele ja kasvu. Ja selle juures ka lohet ja lauldi ja räägiti sellest inimesest, kes siit ilmast lahkus ja ka see on üks niisugune leina avaldamisvorme tänapäeval, kui mitmesugustel põhjustel inimesed surevad juba haiglas või on probleeme nende kojutoomisega mitmeks päevaks enne peieid. Mõtleme kasvõi sellele pragmaatilisele põhjusele linnakorteritesse kirstu sisse tuua, teda viisipäraselt välja toimetada on väga raske. No kujutage ette, näiteks liftiga tuleks kiiresti üles-alla viia seni võimatu. Praktiliselt siis Lõuna-Eestis on niisugune kena komme veel alles jäänud, surnud käiakse vaatamas, kui ta tuuakse näiteks külmkambrist päev varem koju ja hiljuti nädal tagasi käisin just Võrumaal ja minu selle viimati ilmunud raamatu taustal. Võru kolleegid just rääkisid, et saatsid ühe hea kolleegi ema siit ilmast ära. Ütles, et see valvamine oli väga kenasti korraldatud, et tema juures näidati pilte tema käsitöid, räägiti temast tema ilutööst, et see on ka üks väga-väga teraapiline leina, väljaelamise viise, vorme ja võimalusi ja vaieldamatult niisugune vaatamas või valvamas käimisega hüvasti jätmine, on külaühiskonnas olnud ka austuse või lugupidamise märk. Erinevalt soome-ugri rahvad on tundnud ka nõndanimetatud rõõmsaid surnu valvamisi, kus tõepoolest ongi lauldud ja räägitud ka lõbusaid jutte ja seda tegevust on põhjendatud sellega, et surnule läks siis kergem siit ilmast lahkuda. Ka näiteks balti rahvaste traditsioon keelab surnud väga valuliselt ja valjuhäälselt taganud Ta, et põhjendatakse seda siis sellega, et iga pisar nagu põletaks seda surnu hinge, et surnu tunneb ennast hauas halvasti, tal on seal märg magada. Meile tunduvad need põhjendused nii-öelda otsetähenduses võib-olla pisut pentsikud, aga samas on seal samuti selline sügavteraapiline roll, et iga asja jaoks on määratud oma aeg, nagu ütleb pühakiri, et aeg leinata aeg teha midagi muud, et inimene ei tohi klammerduda ka ainuüksi oma leina ja peab sellest üle saama ja küllap on sellest siis ka kergem üle saada, kui on seda mete erinevate rituaalidega väljendatud ja au sees on olnud kindlasti need inimesed, kellel on siis vaatamas käijaid olnud külas väga palju või siis valvamas käijaid, et selline nina, Jaustav komme tulla tõepoolest viimast korda hüvasti jätma. Ma võib-olla ütlema avatud kirstu juures midagi niisugust, mis eluajal jäi ütlemata, sest on usutud ka seda, et niikaua kui surnukeha viibib elavate katuse all, viibib ka surnu hing elavate katusele, ta kuuleb ja näeb kõike. Ja kui ma siin ennist rääkisin rõõmsates surnu valvamistestis on usutud ja need rahvad on uskunud, et ka surnu ise võtab nendest sellest pidussest rõõmuga osa ja tal on hea meel siit ära minna. Ja ka mina olen oma lähedaste hulgas ja võõramat inimeste hulgas kuulnud, et ega nad ei tahagi nukraid, meie pidusid, et olge rõõmsad ja tundke uhkust minu elatud elu üle ja minu saavutuste üle, et ei pea mitte kurvastama, et küllap te tulete mulle varsti järele, eks nendel ütlejatele on ju oma tõsiga taga, jah, ja üks asi, mida ma olen oma kogemusest tundnud ja tajunud, on see et see surnu ise on muutunud meie jaoks selliseks kartuse objektiks või pelgame teda, me, me pelgama temaga isegi ühte ruumi jääda. Kas siin on nüüd see traditsioon, on jumalast kadunud või meie elulaad, mis ei lubagi seda või mida iganes? No tegelikult arheoloogid ja usundiloolased ütlevad, et meie matmiskombed ongi sellest olnud, et me surnud kardame, et kui me läheme väga kaugesse esiajaloolisse aega tagasi, siis kahtlemata inimesed panid tähele, et inimesega pärast seda, kui ta enam mingil põhjusel üles ei ärka, ta jääb nii-öelda väga pikaks magama, toimuvad väga imelikud muutused, tema keha moondub juuksed, habe, küüned kasvavad edasi ja usundiloolased juba varasematest aegadest on kirjutanud erinevaid uurimusi. Nendel kaugetel aegadel suure tõenäosusega võib-olla inimene eristanud alati päriselt täpselt unenägude reaalsust meid ümbritsevast reaalsusest, unenägudes, surnu ennast näitab ju ja väga raske on ilmselt tõmmata mõnel juhul piiri, kas see, keda me nägi munes, kas me nägime teda nii-öelda päriselt või, või ma nägin unes, et kuidas sellega sellel väga kaugele ajal oli ja ilmselt kartuses surnuga kokku puutuda hilisemas elus, et nii-öelda see elav laip mitte ainult siis surnu hing, Vaidki elav laip võiks Sis elavatele ohtlik olla, selle tulemusena on hakatud siis surnuid matma, neid peitma kivide alla mõningate rahvaste usundis on teada isegi surnuluid või seotud tema jäsemeid kokku. Ühesõnaga tehtud tänapäeva inimese mõistes surnukehaga muid julmi tegusid ainuüksi surnukartusest, et ta võiks tulla mingil moel elavaid häirima, on ka selge see, et ka tänapäeval väga paljud inimesed ei ole hea meelega nõus surnud riietama, surnud, pesema rääkimata, eks ole sellest surnuga ühte tuppa jääda, noh, sõjajärgse lapsena õpetati meie külalapsi küll rohkem elavaid inimesi kui surnuid karta. Ma tegelikult surm ei tee ju kellelegi pahane ta, meie oma hirmud, miks me teda kardame, võib olla pärast, et ta on ehk pisut teistmoodi ja võimalik, et see sõltub ka inimese psühholoogilisest eripärast näiteks rasedatel, naistel rahva traditsioon. Üldiselt ei soovitanud surnud tavaminna surnuga tegeleda, kardeti, et kui naine ise surnud kardab, et see võib ühel või teisel viisil mõjuda halvasti siis lapsele, lapse psüühikale, igale või lapse füüsilisele tervisele ja võib olla ka see, ütleme niimoodi, et tänapäeval Nõukogude postsovjetliku ühiskonna inimesi teatud talitustest nagu võõrandatud, tuletage meelde nõukogude aegseid sünnini majasid, kus mu esimene poeg ehkki sündis, on seal nõukogude ajal, missugused reeglid olid emadele lilli tohtinud tuua, last ei näidata, et sa tegelikult ei teadnud, mis sinuga toimub. Ja sa said selle lapse kätte, lõpuks selgus, et tal on lisaks näo lapilemised, nutsakust, väljapaistev veel käed ja jalad, ta kisab pissile, sa pead julgema sülle võtta. Noh, testimiseks oli selline jõle võigas plastmassist pupele lauale jäetud ja millised hügieeninormid ja kõik, kuigi samas paistis välja selline teatud ka ütleme, võltshügieen marli maskidest, mida jagati, see ei takistanud haiglas iiri lammast ja muid toredaid asju. Et nii nagu nagu sünd ja surm on niisugused tegevused, milles nagu nagu inimene võõrdunud ja eks kõik see, mida me päris hästi tunne, tekitamis ikka teatavat ebakindlust ja nii on nooremate inimestega ka, et kui nad ei ole matustel käinud, kui nad ei ole kokku puutunud tavade ja kommetega, kui neile keegi ei ole rääkinud. Ka nõukogude aegne tava eeldas ju seda, et kool harib last aga mina küll ei mäleta, et mulle koolitundides oleks õpetatud, kuidas matustel ennast üleval pidada, kuidas pulmades ennast üleval pidada, kuidas üldse seltskonnas ennast üleval pidada, kuidas kaastunnet avaldada, kuidas õnnitleda see tegelikult sõltub suuresti kodusest kasvatusest ja kui see mitu põlve vahele jäänud, siis ei tuleks mitte sellele inimesele seda pahaks panna kes ei oska käituda, vaid analüüsida, miks siis ühiskonnas on niimoodi, et mõni inimene oskab kaastunnet avaldada, oskab käituda. Aga mõnede puhul on see kuidagi kõrvale jäänud, et võib-olla me teame suurepäraselt peast Mendelejevi tabelit, aga kui me läheme peiedele, siis me tunneme seal ennast halvasti, me ei tea, mida teha või kui me läheme kirikusse, me ei tea, millal püsti tõusta, kui on vaimulik teenistus, kui inimest saadetakse kirikult ära, missugused on kombed, et niisugune kombeõpetus nõukogude ajal ju puudus ja pole parata, ühel või teisel viisil kanname, kas enne ühiskonna sõit ikka vist nii on minu ees laual on Marju Kõivupuu raamat, surmakultuuri muutumine ajas ajaloolise Võrumaa matusekombestiku näitel. Kui nüüd võrrelda seda matusekombestiku Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti tihti vahel, siis nii mõnigi asi tuleb tuttav ette, et maamatus kuskil Vaivara kandis on üsna sarnane matusega Lõuna-Eestis, aga üks, üks asi tuli minule küll täiesti uue ootamatuna Lõuna-Eestis puhul, see on see ristipuu traditsioon, selles oli midagi natuke katoliikliku või sõnumit, mis sellises kasinas Põhja-Eesti olus on nagu tunnetamata või kogemata Ta jäänud Marju Kõivupuu. Kõneleme sellest natuke, mis siis on, mis tähendab lõunaeestlasele risti tegemine, jää ristipuud ja need ristisalude ristimetsad. Tegelikult taas ei ole seal midagi imelikku, kui et ka põhjaeestlased seda ei tea. Tänavu suvel oli Gotlandil Visby rahvusvaheline rahvajutu-uurijate konverents, kus ma plaani kohaselt tahtsin pidada ettekannet ristipuudega seotud pärimusest. Aga tegelikult asi läks ikka jälle sinnasamasse välja, et ma pidin rääkima sellest, missugune kultuurifenomen see ristipuude fenomen on, mida kohtab praegu kindlasti ainult siis Kagu-Eestis ja vähemal määral ka Põhja-Lätis. See komme ise lühemalt kokku. Kas oleks siis arusaam sellest, et inimese hing pärast surma kuskile siirdub ja ristipuude kombes avaldub see uskumus või arusaam nii-öelda konserveerunud kujul, et inimese hing nagu selle ristilõikamise ka kinnistatakse selle puu külge, kuhu see mälestusrist on lõigatud? Komme ise on tegelikult olnud tuntud ka soomlastel ja ka Põhja-Eestis, aga hääbunud juba 100 ja rohkemgi aastat tagasi. Veel esimese Eesti vabariigi ajal 40.-te aastateni oli see komme tuttav ka Lääne-Saaremaal ristide lõikamine puusse teel kalmistule või kalmistult tagasi tulles. Aga siin oli ka teatud vastuolu, Nõukogude, ütleme siis metsapoliitikaga. Ma tean, ma olen ka Lätis natuke materjali kogunud küll vähem, kui ma tegelikult oleksin soovinud. Et inimesi karistati metsamajand, trahvi, siis neid inimesi, kes neid mälestusriste lõikasid öeldisena kahjustavad siis rohelist kuuliga Nõukogude maa rikkust metsa ja karistuse hirmus paljudel puhkudel loobuti. Sellised ristimetsatukad on jäänud ette ka majandustegevusele nimelt teede maanteede laiendamisele, sest väga olulised on ka need kohad, kus see rist lõigata. Kagu-Eestis sellel ajaloolisel Võrumaal, mis siis hõlmab praegu Võrumaa, Põlva maakonna natukene Valga maakonda, natukene ka Lõuna-Tartumaad, seal on see komme paigu D rohkemal või vähemal määral säilinud osa neid puid on võetud isegi looduskaitse alla ja osa ristimetsatukad ja kaitse alla võtmist on praegu kohapeal algatatud, mis kohalike elanike avama kohalike kirikuõpetajate poolt, kuigi kiriklik traditsioon, luterlik traditsioon see kahtlemata ei ole ja kristliku matmistalituse hulka see rituaal kahtlemata ei kuulu. Katoliiklik kirikumaailmapildiga on sellel ehk ühis nii palju, et katoliikliku ajal oli kombeks tee ristidele ja mitmele poole mujalegi panna riste või ka ehitada väikesi kabeleid. Naine sai oma jumalaga või siis mõne pühakuva kõnelda ilma selleks ilmtingimata oleks pidanud minema peakirikusse. Ja küllap ristiusk on kinnistanud ristimärgi kaitsvat ja kurje tõrjuvat tähendust rahva teadvuses, noh tänapäeva inimeste jaoks ristimärk ehk sümboliseerib ka surma ja matust siis testi märg, et väga palju ka siin Tallinna lähedal Jõelähtme loomakalmistul. Mõningaid toredaid fotosid, kus koerale või kassile pandud mälestuskivi ja selja peal kohtab risti, nii et vaevalt et nüüd, kuid savikiisu ise luterlane või katoliiklane on, aga meie teadvuses ilmselt ristimärke ei seostu alati sugugi mitte niivõrd nüüd ala kristlusega, vaid temast on saanud ka üldine, niisugune leinasümbol ja vanemad uskumus, teated räägivad sellest, et seda risti on lõigatud siis kodus käimise tõrjeks, et kui surnu hing tahab tulla koju elavaid häirima, et siis ta oskab tulla või saab tulla ainult selle ristimärgina, aga sealt edasi ta ei pääse. No tänapäeva inimesed, enamus ilmselt seda ei usu. Või kui, siis ütleme, see on kusagil väga alateadlikult kollektiivses mälus olemas, et ta tõrjemaagiline toiming on see ristilõikamine, küll aga tehakse seda kombe pärast ja mingisugused seosed kindlasti on sellel ristilõikamisel ka kunagiste ohvritoimingutega, sest nii mõneski kohas ristilõikamise lõpetuseks pakutakse pits viina suupistet ja ohvri toiming, kui niisugused reliktid on ka ristipuude ümber seotud lindid, pihlakaoksad või midagi niisugust. No tähelepanuväärne on ka see, et mõned Võrumaa vanainimesed, kes kehvade transpordioludega Ta ei saa alati kalmistule minna käivadki oma lähedast mälestamas ristipuu juures, kui see asub tema kodule lähedal ja ütlevad, et temal on tegelikult ükskõik, et kas ta läheb sinna kalmistule või ta siis peatub selle puu juures. Vigandist isegi jõudis minuni üks teade, kus vanainimene oligi selle puu alla istutanud lilli ja hoolitses puu eest umbes samamoodi nagu meie hoolitseme oma lähedase kalmu eest. Kalmistu asus kaugel ja tal ei olnud sinna võimalik sõita. Rahvapärimusjutud, mis ristipuudega seonduvalt räägitakse, peaksid tänapäeva inimest mõtlema panema, et kõik ei ole müüdav. Väga palju, mul on õnnestunud üles kirjutada lugusid, kus ristipuude mahavõtjat ähvardab karistus ühel või teisel viisil, kas siis tema pere või tema, iseasi jääb haigeks või ta saab surema. Mul on üks üleskirjutus ühest mujalt tulnud metsavahist, kes nagu kohalikke kombeid Lõuna-Eestis ei teadnud ja tundnud. Ja ta oli siis mõned puud maha võtnud ja küsinud, et mis nendel puudel imelikud listid peal on. Kohalikud mehed olid siis seletanud ja tali nagu ennast väga halvasti tundnud Talv, hiljem jäi ta metsas oma langetatud puu alla. Vaat siin on jälle samasugune lugu, et kas see on nüüd põhjuse-tagajärje seoseid, võib-olla mees oli ka vilets metsalangetaja, aga kohalik rahvas loob sellised seosed. Ja nagu ma ennist ütlesin, just kiriku, et ajad ja kohalik rahvas on paljuski seda meelt, et need ristimetsatukad, mis on jäänud et tuleks võtta kaitse alla kui üks osakene Kagu-Eesti omapärasest pärandkultuurist. Sest nagu öeldud, peale üksikute kohtade Põhja-Lätis, kus ma tean, et pihta tehakse ega mujalt maa pealt ma mõtlen tervet meie armast maakera neid niisugusel kujul enam leida ei ole, kuigi võib-olla rohkemgi, 100 150 aastat tagasi ristipuud erinevaid kujusid või ütleme siis puule ohverdamist või puu äramärkimist kui külastan keegi surnud, et selliseid, selliseid kombeid tegelikult oli nagu üle Eesti teada, aga tasahilju jooned hakanud ühel või teisel põhjusel hääbuma need kohad nagu hääbunud ja hävinud kuhu üldse risti lõigates ei ole üldsegi niimoodi juhuslikku puusse. Praegu tehakse okaspuudesse, kuigi vanema uskumus osalt väidavad, et leht puusse tuleb naisterahvale teha ehk puu on naisterahva sümbol slaavi uskumustes öeldaksegi naissurnu kohta, et ta läheb Kasekesse väga ilus poeetiline väljend. Ja et mees surnu risti lõigatakse okaspuusse. Päeval seda vahet eriti ei tehta, okaspuumets on meil rohkem ja just männikoorde lõigatud risti ka hiljem väga ilusaks ja noh, see on kaaristi lõikatele väga oluline. Väga paljud ristid lõigatud vanadele kalmekohtadele on valitud see paik, kus on siis olnud muinasaegsed, kalmistud ja need puud siis tähistatud. Aga tähelepanuväärne on see, et need risti peab oskama vaadata ja märgata Ta ja teadma, kus kohas see on. Võib-olla seal on vaja natuke treenitud silm, aga tunnistan küll, et kui mul on selline kahtlane, et siin vannis võiks olla, siis ma olen isegi mõne leid. Ja mu kahtlemata see on ka üks niisugune talitus teil kalmistule, mis nõuab ju tegelikult matjatelt natukene aega natukene energiat ja omakorda aitab leina välja elada. Mis mõju peale teisalt meie ellujäänute hingele tervendavalt ja selle sama ristipuu moondusena või muutusena olete te oma raamatus tegelikult toonud näiteid ka õnnetuspaiga tähistamisest? Jah, mõned head aastad tagasi ma isegi enam ei mäleta. Ta ma kirjutasin tõesti nii ajalehtede põhjal, kui siis uurisin natukene seda pärimust, sain kultuurkapitalilt selleks ka toetust, et uurida siis hukkumispaikade tähistamist meie maanteede ääres ja seda võib seostada. Aga et inimestel on olnud tarvidus tähistada seda paika, kus inimese hing kehast lahkub, hukkumispaik on ka meie väga vanas traditsioonis tähistatud. Kas need tänapäeval seda niimoodi väga otseselt tuleks tõlgendada, see on iseküsimus, võimalikelt midagi kollektiivses alateadvuses on, aga ütleme, minu jaoks oli see ka teataval määral sotsiaalne appikarje ja ainult see probleem, mis ajakirjanduses kerkis, et kui lähedal nad tohivad teepeenrale olla, kas me sõidame läbi kalmistu üks ajakirjanik kirjutas, et ma ei saa isegi banaanikoort noh, autoaknast välja visanud Tase maandub mõne hauakivi peal niukse äärmiselt üllatav vaatenurk, et kas banaanikoor on asi, mida tuleb autoaknast välja visata, aga nüüd see selleks, et kivisid, reeglina ei panda nendele, kes on autoavarii põhjustanud, vaid tähistatakse see paik, kus on inimene siis, et hukkunud samasuguseid tähiseid võib leida kogu Euroopa maanteedelt ja kõige kaugema niisuguguse hukkumispaiga. Tähise tõid mu head kolleegid Mare Kõiva, Andres Kuperjanov kaasAustraaliast kus nad leidsid ühe ristiga mälestusplaadi, kus inimene oli siis kõrgelt kaljult ookeani alla oma autoga osanud kuidagi sõita ja nõndaviisi siis elust lahkunud Tähelepanuväärne minu jaoks oli, et samal ajal ilmus Enn Mikkelsaare romaan ristiratast. Ei saanud seda lugenud, see teab, et seal maantee ääres tegutseb omamoodi huvitavaid inimesi. Üks nendest tegelastest siis kujutab ette, kuidas tulevikus meie maanteeääred ongi kalmistud, ainult kuidas ta hoolitseb nende kivide eest ja koos siis endise maanteetöölisega seal kambas ka kiviraidur ja kes siis mõtleb välja, missuguseid kivisid hukkunutele peaks siis tegema vot sellele millegile surnuks sõidetud ja nii edasi. Raamatus romaanis on sõnastatud väga oluline mõte nii usundiuurijate või võib-olla miks ka mitte meie liikluse järelevalve eest hoolitsejatele, et kumba kohta siis inimene peaks tegelikult pühamaks pidama kas seda, kust lahkub tema hing või see, kuhu on maetud tema keha. Et kumma me paneme siis esikohale. Ja uurides matusekombestiku, olen ma tõdenud, et meie esivanemate jaoks aastasadu on võrdse tähenduse omanud mõlemad kohade, mõlemad paigad, üleskirjutusi, rahvaluule arhiivis on selliseid kimis väidavad, kui mõni mees jommis peaga jõudnud koju minna, siis ta andis unes oma naisele märku, et ega minu hing on ikka sellesama paju põõsas ees, mille all surnuks külmusid. Noh, need on niisugused humoristliku varjundiga, rahvajutud, aga tegelikult ega surma nüüd niisuguse rangelt pateetilise tõsidusega ei ole ka eesti inimene kunagi suhtunud. Kes on temaga kokku puutunud, sest nagu öeldud, ta maast madalast teab, et Võru rahval on üks ilus vanasõna, teen ma kõrvale kõike, et et kahte suudan, ma ei ole kellelgi, ma ütlen seda kirjakeeles, aga ühestki pääsemist keegi, küllap see on, küllap see on elu paratamatus ja niimoodi on võetud võetud mõelda. Ühelt poolt tõepoolest võib näha selles kaudset seost sellega, et inimested peavad vajalikuks seda kohta märkida, kus inimesed on ülekohtuselt surma saanud. Ärme vaatame, meie maanteesid, vaatame, ütleme meedia vahendusel meieni jõudnud traagilisi hukkumispaiku kogu maailmas, olgu see siis atendaadid, avariid või Rootsi. Tuletage meelde, mis hiljuti Rootsis juhtus, kui palju mälestatakse inimestest selles paigas, kus tohukus kuhu viiakse lilli, mänguasju, fotosid, vaatame praegu. Alles hiljuti olid fotod Venemaal toimunud traagiliste söö traagilise sündmuse aastapäevast. Et inimestel mingil põhjusel on see vajalik minna just nimelt sellesse kohta. Ta või heakene nüüd küll, vaatame kas või meie ütleme, et kõik enamus Estoniale jäänud inimesi puhkab merepõhjas. Aga ka teatud päevadel kogunevad Tallinnas valge mälestusristi juurde inimesed muidugi seal on ja põhjus on vähemalt üks koht, kus surnud mälestada. Et see on inimestele ilmselt on ta mingil põhjusel väga ja väga vajalik ja las ta siis on. Ja nii on ka nende mälestuskividega kahtlemata. Võib ju vaielda, et kas nende kohta teede ääres, aga nagu ma ütlesin, et minu jaoks see komme kannab endas ka teatavat sotsiaalset protesti just selle vastu. Et me, ühiskond ise ainult politseist jääb väheks ei suuda ennast nii palju organiseerida, teha kasvõi lõpu mõttetule kihutamisele, roolijoodik lusele ja kõigele muule, mis on tegelikult nende mälestusi kivide tekkimise põhjuseks, nemad on tagajärg EMORi tekki, sinna, mitte iseenesest. Marju Kõivupuu. Mulle tundub, et meie tänane vestlus on väga teraapiline mulle endalegi. Sellepärast et kui tihti nendest asjadest mõeldakse ja kõneldakse ainult siis, kui sa ise oled silmitsi selle olukorraga. Aga lõpetuseks, kui palju on seda muutumist ja, ja palju on traditsiooni, et mis siis praegu inimest nagu rohkem toetab, kas siis uus või siis vana, kui jutuks on jusse meie elavate hingerahu. Nii üks kui teine, tähendab just maakohtades, mida vähem puudutada. Ta Linglikultuur seal kahtlemata on traditsioonide suurem osakaal, aga linnades näib asi minevat natukene teist rada. Ma vaatasin praegu Tallinnaski, kui palju on inimestel sekeldusi sellega, et inimene maetakse või tuvastatakse anonüümselt, ilma omastele teatama. Kui palju linnades on tegelikult läinud ka matusetalituse organiseerimine, korraldamine praktiliselt 100 protsenti nii-öelda selleks spetsialiseerunud nii-öelda võõraste inimeste, mitte siis lähisugulaste kätte. Mõned ajad tagasi, see oli vist umbes aasta jagu päevi, kui kaitsesin oma doktoritööd, siis tuli ka sellest jutuks, et heaoluühiskondades on läinud koguni seda teed, et inimesed seisavad ainult korraks seisatavad haua ääres isegi oota enam seda unise haud, tasandatakse kujundatakse ka selleks juba palgatakse teised inimesed ja kalmistul käimine ei ole enam eriti traditsioon. Kui ma olen käinud meie kas üliõpilastega, kes ei ole Eestist pärit või üldse nii-öelda kultuurihuviliste inimestega Lõuna-Eesti ja üldse ka Eestis eestimaad näitama, see tutvustamas ja temast kõnelemas, siis ikka küsin, et mis te arvate, mis on kõige sagedasem küsimine, mis minu käest küsitakse Eesti kalmistul seda küsida, eks see nagunii, et miks tema surnud metsamaldate. Kui käia Euroopast, siis endale tundub hästi võõras, et miks nad matavad selle välja või niidu või norme peal, et see on kuidagi kohatu. Aga teine küsimus, mis kindlasti tuleb, et aga miks on hauaplatsidel pingid millest need pingid siia panete. Ja siis ma räägin sellest, et veel on kombeks kalmistu päevadel tulla oma lähedaste juurde istuda, rääkida seal see on emotsionaalne külg, aga on ka pragmaatiline külg. Me ei ole veel nii autostunud ühiskonnas, et kui vanainimene selle liine püssiga sinna sõidab, Talon bussi väljumiseni läheb teinekord tunde, et mitte öelda teine päev, tab kapsel jalgade võtab selle, inetu ta räägib. Või nagu meile öeldakse, ta käib läbi kõik oma suurenud. Tal on neile midagi öelda, talla neile midagi viia. Ta puhkab seal jalga, ta võtab selle toimingu jaoks aega. Ja ma arvan, et see, kui alguses me rääkisime sellest, et kui vana on hingedepäev siis tegelikult hingedepäev on ju kokku lepitud päev kalendris, nii nagu meil on kokku lepitud päev, millal me meenutame oma emasid. Ja millal me peame hea sõnaga meeles oma isasid järelikult juba sajandeid tagasi kas kirikuisad või veel keegi tajusid inimesele tuleb meelde tuletada, et meie ümber on meie lähedased nii elavad kui surnud. Ja olgu kuidas on, aga kui ei oleks neid inimesi, kes juba on siit ilmast lahkunud, siis karta laseb, et ei oleks ka meid ja selle tasuks ei ole ju väga suur pingutus aastas kord või kaks nende mälestuseks aknal küünal süüdata, sest me teame, et ega linnasse küünal ju tegelikult ei valgusta. Aga kui me läheme maale, praegu on, kui eriti veel lund ei ole, sellel hingedeajal on pilkane pimedus ja see küünal aknal on tõeline orientiir, olgu see siis elavad või usutavasti meie armsatele esivanematele, kes siis varjukujude hingede näol kord aastas tulevad vaatama, kuidas meil läheb ja nagu häid külalisikka on neid kombeks kostitada hea sõnaga meeles pidada. Nad ära saata, et nad on veendunud, et meiega on kõik korras, ma usun, et nemad muretsevad meie pärast rohkem kui meie nende pärast. Tänaseks lõpetame ja kuulas, küsis maris Johannes.