Minu tuppa põrguplika põlevsilmne, tule ikka. Mind ei sega sinu saba sadanud niukseid, küüned, kabjad, olles oma isa tütar, vana sõbra sigitis. Kui on silmad Rahmas igast käsi krampis ümber piha. Ei neid atribuute näeb atribuuti sinu näol. Võtan põrguisand alt härradelt, Pulilt endalt. Aga sulle saaja kingiks koguma vere kingiks ka mu surematu hinge põrgusse võid kaasa võtta ükskord niikuinii vitsata ajab mõningaid kretiin, parem hambaid, sina tõtta kirglikult mu kõrri lööma. Must ja tuline vampiir, olen sulle pulmaviin. Piisavalt kirglik. Ris kirglikult. Puudutanud ja jumal tänatud, Jaan Isotamm. Johnny B, kust tuli Jonny B? Muuseas, see on küsimus, mida mulle kõik esituudi ja ma ei oska isegi sellele täpselt vastata. Eks ta üks noh, kodanlaste ärritamine oli ja õnnestunud, sellepärast kellelgi teine tol ajal niisugust pseudonüümi endale ei osanud või julgenud võtta ja nii ta läks. Imitatsiooni, võib-olla kaks vanemat inimest kadunud lell, teda kutsuti jonniks ja eks meie perekonnatuttav oli kolonel Soodla. Teda kutsuti kaelu jonniks. No võibolla võibolla sealt, aga ise ma põhjendusel niimoodi, et noh, Jaan Isotamm, esid on enne mind olnud ja tuleb ka pääle mind. Praegu ongi juba üks neljaaastane, Jaan Joosep olemas. Kauge sugulane küll. Aga seal ma ikka ainult mina. See teie Jonny B aeg see aeg, kus see nimi kirjutati luuletuste alla, see aeg oli ikkagi suhteliselt lühike, kui nüüd tagantjärele vaadata ja te ise olete öelnud, et oh, need ühed noorpõlvevigurid olid. No mis tähendab, kui palju siis seda vigurit oli palju seal seda trotsiooni, mida seal veel kõike oli. Ja ma tulin siia, mõtlesin ise oma peaga, et kui ma hakkan nüüd niimoodi oma praeguse hea kõrguselt seda tolleaegset kolmekümneaastaste Allasele Johnny piid iseloomustama või analüüsima, et siis me oleme temaga äärmiselt ebavõrdset olukordades. Sest mina tean teda täpselt. Ma tean, mida ta mõtles, mida tundis, mida taotles, tema ei tea minust tegu, midagi tahan, haavastad suutis ette kujutada ta kohe 64 aastaseks elada. Ja. Vaadata aega, aeg oli väga õnnelik, mul on üldse elus niukesed aegadega vedanud. Tsensuuri väravad olid endiselt kinni. Aga just sel ajal tekkis poolpõrandaalune ametlikult ikkagi avalik kirjanduslik. Oma kirjastus hakati tegema käsikirjalise almanahhi. See oligi see laine, mis minuni kirjanduse toit muidu oleks võib-olla võimatu olnud ja nagu ma ei lootnudki, aga kuna almanahhi tegijaid äkki osutus väga palju olema ja nende hulgas kõike tapeeti andekamaks või kes ei olnud täpselt kromo tahte järgi kirjutajad siis ilmselt Kirjanike Liidus peeti mitu tõsist koosolekut maha ja võib-olla veel kõrgemates kabinettides ja leiti, et neid ei saa omapead jätta. Et kui nad jätkavad niimoodi, on teadagi milleni seenedamalasid välja viivad ja ausalt öelda visiiti armahhid muutusid üsna varsti positiivseks. Aga need, mis meie tegime ees, Marm neid nimetusi võib lugeda paarkümmend. Mina muidugi kõigis ei osalenud. Need olid ikkagi puhtkirjanduslikud ja isegi mingi sisemine tsensuur oli sealjuures, et hoolitsesime kuskilt hammaste külge ei saaks hakata. See oli see minu õnnelik moment. Viis aastat varem, viis aastat hiljem oleks mitte midagi olnud. Mis tähendab see enesetsensuur? Noh, see on nüüd kunsti ja tõekunsti ja reaalsuse vahekord ja see on alati kuidagi natukene hägune olnud, noh ma mäletan kui ma niimoodi tonni piina juba tuttavamaks saanud ja midagi ka trükis oli ilmunud. Minu hiljutised kaasvõitlejad, kellega ma koos olin Mordva vangilaagrites olnud, olid küllaltki pahased. Umbes nii, et mis eputamine see olgu need ja mingi hipi mängimine ja nii edasi, noh mõni on tagantjärgi kirjutanud, oleks pidanud hakkama luuletustes neid samu rahvuslikke loosungeid, mille all me kunagi sinna Mordos sattusime, seal neid luuletusi vanemal on ilus, esiteks ei olnud keegi trükkinud ja teiselt poolt kellegile kohale jõudnud, nii et mingil moel oli lõivu maksmine hetkeajastu moele. Näiteks inglise ameerika biitlikute luule hakkas sel ajal just Eestisse jõudma, oli siukseid, tarku poissi, kes neid ümber kirjutanud, inglise keeles lugenud ja nii edasi. Mind muidugi seostati otsa kõnedega, kuigi ma ei tea seda, p-tähte on kaht püütud tõlgendada piitnikuks, aga seda ei ole. Nii et soodsate asjaolude kokkulangemine tekitas selle nähtuse, mida nad praegu ei ole, trenni võiks nimetada. Aga see hipiaeg seal on siiski ka väga palju teie luuletustes, just mis, minu arvates ei lähe selle hipindusega kokku väga palju sellist jõulist viha, hipid olid nagu natuke maldan seltskondades. Jah, jah, ja hipidest meil on muidugi erinev ettekujutus ja need siinsed hipid, noh, oli tegelikult armetu kaja sellest suurest liikumisest, mis Läänes oli põhiliselt väliste riietuse asjade järele aimamine. Lugesin just hiljaaegu uuesti teed Kalda romaani, heliseb-kõliseb Gustav väga mõnitavalt, kirjutab neist tolleaegsest keppidest ja noh, natukene on tal isegi õigus. Kui niimoodi hakata paigutama kirjanduse lahtritesse, ma jään sinna kuskil Hibia piltliku vahenest. Piinlikkust on ikka Kaav. Püüdsin seal väljendada, aga vihamiste ära märkisid, viha on teadagi mille vastu. Antši viha on niivõrd maskeeritud, et, et needsamad astuda oli suunatlemisanspegi. Üks esimesi luuletusi, mis mul trükki läks, oli neid tüdruku juukseid peast, ma ei mäleta muidugi, aga noh, te võite vaadata. Ja arvake muidugi, et ma mingisuguseid koledate natside veel koledamaid kuritegusid mõistatama. Aga ma nägin neid tüdruku juukseid ise oma silmaga. 60. 61. aastal Mordas laiendati ühe laagritsooni ja kogemata kaevati, buldooser kaevas lahti naiste saua. Noh, niisugune hall mass oli näha olisi okastraat, millega tulid üksteise külge köidetud ja juuksed olid alles algarvud naised muidugi tekkis kohutav paanika, vangid eemale, piirati see mitmekordsed ringi, aeti uuesti täis, aga niukseid aud oli Mordva laagrites sadu, kui mitte tuhandeid. Et see oli täiesti isikliku kogemuse põhjal. Aga paar asjalikumat kriitikud on märkinud, et et motiiv Nuur esineb kogu aeg võitlemine müüriga. Müüria raam ja selge see, mida ma nende all mõtlesin ja tundsin suureta, üldse tohib palju mõelda. Jaan Isotamm juba võib mõelda, võib-olla Johni ei pidanud mõtlema. Tuli nagu iseenesest tekkis mingisugune motiiv ja see sai paberile panna, ma ei ole ju peaaegu üldse oma luuletusi hiljem parandanud või muutnud midagi või mõned meistrid on seda eluaeg teinud. Kunagine paleus Gustav Suitsu näiteks kui palju tema korrigeerinud, parandanud ja muutnud minu omad olid täpselt niuksed, spontaansed puhangud, nii nagu nad tulid, Hando Runnel. Sõnade kas kirjalikult või suuliselt kunagi võrdles kirjandusliku metsavennaga tüpas rahvamaja aknast koos raamidega klaasidega sisse panni automaadist, igasse igasse nurka Verdarvina ja kadus. No see vist ikka endale nagu ka pakkus, kas seda mängulõbu või oli ta selline ventiil, elan nagu välja. Ta alati see, kes ikka tõesti tahab luulet, kui kunsti teha, sellel ta niimoodi peabki olema. Sest need, kes eluajal püsivad ja hirmsasti tahavad keegi olla luuletaja olla noh, need tavaliselt ei jõua kyll. Aga luule tuleb iseendast, see on nii raske seletada. Ma olen ta kogenud või noorukene Jonny B tollal 30 aastat tagasi või rohkem aastaid tagasi, see koges, et niisugune asi on võimalik, luule ei olnud sugugi võõras, olin poisikesest peale üritanud kirjutada, aga noh, mingisugune enesekriitika oli kogu aeg juures, ma sain aru, et see ei ole see, mida vajame. Jää. Loomeperiood jäi nii lühikeseks, algus oli niisugune, noh küll mingil moel rütmiline vabavärss, aga hiljem ma üritasin ka riimitud luulet teha ja noh, see enam ei olnud see kui ma selle juurde pidama jäänud oleks, võib-olla üks pusija tänapäevalgi ja, ja muud mitte midagi. Ale oleks endal vaadata, aga praegu vist rahul selle kunagise noored piigad olid anarhist. Anarhist on relva korral, sest võim on alati vägivald ja ma olen anarhismi tudeerinud ja olen kõik anarhismi teooriat läbi uurinud, on üks niisugune vool, eetiline anarhism, inimene peab eelkõige iseennast vabastama, jäänus teiste inimeste vabastamist hakata rääkima, normaalon, mingil määral mul õnnestunud. Nojah, aga kui ma nüüd jällegi mõtlen selle asja noorukese Johnny B peale suutnud ette kujutadagi ta oli kindel, kindlalt veendunud, Läti-Eesti vabaneb, et kommunistlik režiim ei saa lõpmatuseni kesta, ükskord ta variseb kokku, purustatakse aga vabanemine, vabadus Niiule oleks, kui ta praegu on, seda, seda ei osanud kõige hirmsam unenäos ette näha. Umbes sel ajal ma avastasin Science Fiction ei või eesti keeles sõimatakse ulmekirjanduse, mulle sõna ei meeldi. Ja need parimad autorid on noh, kõik need stsenaariumid läbi mänginud mis, mis võib juhtuda ja nii edasi, aga sellist kommunistliku režiimi Trasvormeerumist turumajandusrežiimiks, äri, äri, raha, valitsemise võimuks on seda ja ei ole kuskil. Pigem on vastupidi, et mingisugune revolutsiooni teooriad räägivad, gepalati, purustatakse raha ja rikkuse võim ja selle asemel tuleb midagi uut ja ilusat. Seda me ükskord ühtpidi nägime, aga teistpidi ka sama kole on, kui seitsmeteistkümnendal aastal seda ei olnud. Nii et ma arvan, et mõni noorem inimene võiks sealt midagi leida just sellesama anarhistliku hoiaku baasilt igasugusel kurjusele vastu hakata, ükskõik kuidas kurjus ennast nimetab. Kolmekümneaastase jonnibi luulet loeb peagi kolmekümneseks saav Juhan Ulfsak. Mina Johnny B. Minevikus müüriga poksija ja pealõhkuja vastu tohutut müüri. Nüüd sellesama müüri varjus istuja ja selja sügaja vastu müüri. Tulevikus müüriharjal troonia. Tähtis, vastik ja paks. Inimene ole nii kena ja ära mine veel tagasi sabaga ahviks puu otsa sest siis veidi hiljem saab sinust pisike nimetu imetleja, kelle taga seisavad kõik dinosaurused, monosaurused, Tigro, saurused, leopardisaurused, Ponto saurused, hiposaurused, saurused, Maurused jaurused ning pistavad su nahka ilma erilise mõnutundeta. Ja evolutsioon jääb seisma. Kaugel kaugel sinimere taga asub riik Mandragoria paaviani dema. Suured ja väikesed, kaunid ja inetud, head ja halvad nagu inimesedki paavianid. Ja kuningas on vana paavian, aga miilitsat ei ole, autosid ei ole. Ajalehte ei ole. Kõrtse ja kainestusmaju, kirikuid, majavalitsusi, bürokraate, turunaisi ning palju palju muud ei ole kaugel kaugel sinimere taga asub riik Mandragoria paaviani, tema, andke mulle pilet sinna ja tagasi. Ära tappa karjus Mooses vehkides raskete kivist käsulaudadega, millele kirjutamine oli tõesti üks raske töö. Ning tõi pärast inimohvri tänuks Jehoova oma jumala altarile. Ära tappa, karjusid tuhanded järel tulevad põlvkonnad. Tapmine on patt, kuritegu, patoloogiline nähtus. Ning veri voolas kõikjal maapinnale, sest Mooses oli unustanud ära keelata sigitamise ja sünnitamise. Minu laulud pole trükkimiseks kassettide, kireva selges hermafrodiit suses ega kirjandusajakirjade vanaks läinud kahjutus impotentsuses. Minu laulud on värske seeme, otsene vahetu populatsioon mind ihkavasse Indlevasse ilma preservatiivide peene stiilsuseta, ilma muula Franzi nüanssideta enda imetlejate käsi, kiimluseta puberteedi ja kogenematu, saamatuseta, klimakteeriumi tulemusteta nautlemiseta, avane üsk ja võta mind vastu noore sõnnina Meiratan. O madonna madonna Bella Mia, sul palvekirja annan Jaanun täide viia, et koja narriks määrataks mind sinu õue juurde, siis minu anded ääretud saaks vooluks õigeuurde ning narrimütsi kella. Kõlin su armukestel kuulutaks, et lambis lõppenud on õli ja aeg on tulnud uinakuks Mil narril antud võimalus end täiendada füüsikas. Sest on vist päris rumalus mind pidada su soosikuks. Madonna sa oled kui kosmoselaev, mis rooli on kaotanud ja tiirlemas nüüd mikroplaneedil ümber päikese pilgu siin näen. Siis kaod aga taas ning kõik suured planeedid, väikesed planeedid, asteroidid, komeedid ja muu kosmiline rämps mõjutavad orbiiti. Viskled, lõputus ruumis surnud, ent siiski elus tolmukübe valguse sambas. Kättesaamatu, kaunis ja külm. Madonna madonna ei tea mitmes eksemplar. Miks tulid sa just täna, kui mu küllusesarv on tühjaks jooksnud, kui mu konjakipudel on tühjaks joodud ja mu geniaalne aju on tühjaks ammutatud? Milleks sulle mu kõhn ja karvane keha, millest isegi iga endast lugupidav hunt ära ütleks? Ja milleks sulle mu suudlused, kui mul isegi vurrusid, pole minemadonna jumala rahus paremat saaki otsima. Endast lase mul lahus veel pool tundi elada. Juua end purju, õlle ja viinata tuikuda, taaruda, klaasita, käes, kuradeid näha ning nägusid teha. Ajudest kadunud mõistus ja mõtted. Juua end purju su juuste aroomist, õlgade, pehmusest, rindade kujust. Silmad ei haara öölambikuma. Kõrvu ei kosta laagrite lärm. Juua end purju Su suudluste maitsest, kallistus krampidest, mõnude tipust, naudinguid, hambad, su ihusse lüüa keha kui polster mu raskuse all. Juua end purju ja purjuga, jääda uinuda, pea täis armastusuima. Magada Väljase mehine, pea täis, midagi tundmata mõistmata aistmata. Juua end purju, on alati hea, kui ta ärgata joobest paskade pask. Tülgastust hommikul oksendad välja. Kullast, mis leidsid saanud on vask. Minu tuppa astus raamatu lehekülgedelt üks mees, kelle üks silm oli üht ja teine teist värvi. Pea ümber oli tal inglikroon selle alla kandist, sarvi silma torkasid kreeka nina ning koera koon. Eesli kõrvad Lipendasid totralt, kuid juuksed olid jumalikud. Tuli mu tuppa see imelik mees, habe haises talguisikul, ent alakehast peent aroomi hoovas ta pükstel polnud, nööp vees, aga smoking ja šimmid olid tip-top. Tervitas prantsuse keeles, lisas venes paar vängemat sõna ja ütles, et tema ongi see eklektika, kes kokku pandud mitmest prototüübist. Kuid et elada on tal raske, sest keegi ei võta teda tõsiselt ja kehaosad mässavad alatasa kippudes oma kontiiniumi tagasi. Ning mõtted on segased ja maniakaalses. Lohutasin teda öeldes, et selle eest on ta praegu moes ning aktuaalne ja et tema on täiuslik eksemplar. Vähemal määral oleme kõik tema sarnased, lõhestatud, muserdatud, mitmest tükist kokku pandud ning täiuslik harmoonia saabub alles siis, kui konveierilintidel astuvad ellu robotite monoliitsed, kohordid loomaimeilusat, uut masina maailma endile ja oma järglastele. Seni aga valgusta meie teed, sina suur ja äraarvamatu keeruline eklektika. Elevandiluust torni saapanahast, torni inimkolpadest, torni, torni, torni torni keegi ei taha roomata maakeral igavesel pinnal kanalgi lendamist tuhin. Vahel käib peale, ronige, ronige, ronige Paabeli, Eiffeli Ostankino torni ja püüdke sealt alla sülitada. Tänane Eeva sünnipäev, seda ei juhtu, iga päev. Sünnipäevalaps, ole hästi kraps, pauku, šampusekorgid mürtsub muusika, kõlagu, kirikukellad, kõmatagu kahuripaugud, nii nagu kunagi siis, kui Eva oli veel noor. Kuid täna vaevaga krohvitud nägu naeratus püüdev, olla peen. Kehvale lauale salateid sätib koduveini konjakipudeleid. Eeva. Oh, Eeva, oled ju vanaema eas, kuradi moor. Mees on läinud, lapsed hukas, vanad sõbrad sind ei mäleta. Kas suretki kord nõndamoodi, et ainult ajalehte edasi, trükipärase surmakuulutuse. Priinini eesnimi sündinud, segaduses, vägistatud, sigaduses, koolnud unustuses. Kasvõi rotiks põrandaprakku kas või mutiks kartuli vakku, mõtles üks noormees, istudes nahksel diivanil suures valges toas, endises eksi majas aga kõrvaltoas veidi vanemad mehed kirjutasid tindiga paberile, et ta on pandiivist kurjategija ning fašistist riigi kukutaja ja panite tükiks ajaks pokri. Elagu meie 30 aastased 40 aastased, 70 aastased, sajaaastased poisipõnnid ja plikatirtsud, kes Me puruks löödud akende klirina, vinguvate miilitsavilede ja nördinud tantede kisa saatel läheme maailma kipsraame lõhkuma ja maailma endile vallutama. Elagu meie, kui me vaadivõrude laste jalgrataste mürinal igat kassi sabast kiskudes, igale onule keelt näidates igalt peenralt lilli noppida, maailma endile allutame ja kehtima paneme lapsemeelsete võimu. Kõigi maade jõnglased, ühinege. Perejad sapiens Perajagnoos, Pereotintellektus. Nii kuulutan teile viletsad roomajad puhtaimas sanskriti keeles mina kõigi hulluda langetõbiste lillade, taskuvaraste, poeetide primadonnad, ainuvalitsev keiser ja paavst ühes isikus, buda Muhamed Kristus ning anakar sees Claudes. Käskides teil täpselt 99 aastat pärast antikristuse see minu viimast tulekut tegeleda promis Kuiteediga, antropofaagiaga ja grafomaaniaga ning antimateeriast seebimullide puhumisega. Ma olen rääkinud istudes oma vesinikupommidest ja poliitikameeste kolpades troonil rüübates vedelat väävlit, maasikamoosiga ning ärades peale süütuna surnud naiste kondiseid ja kõrtsis Schweitzerite rasvaseid tagumikke. Ma olen rääkinud. Oodake mu järgmist kärgatust. Aasta läheb aasta järgi. Veel on noorustsus ja sarmi. Elult võtad, mida saad. Aga ees on sügistormid lukus, linnaväravad armetuna hulgud ringi, valutavad piitsa armid, ahastus ja aimdus, mingi ikka enam ronib hinge. Nutan naeru asemel uksest sisse, tahaks veel. Oma unedes näen mina sügisest maad muudaseid, põlde ja poriseid, teid. Varese parvesid raibete kallal. Huntide näljaseid, vilkumas silmi, ilmsi, kuid igavest kevadet käin lillede vaipadel, kepsu lööb jalglõokest, laul on täis minu teed õitsemist, õhk ning sirelid peod. Oma unedes kohtun ma orjade varje, libusid vargaid ja santide karju. Akendest hiilivad värdjate nõustad peldikkuist loodete jäänuseid leian. Ilmsikuid kauniste neidude hulgad, pruunid ja paljad, piiramas mind, sõprade tugevaid käsi, ma tunnen kõrvus vaid laulja lustlik naer. Oma unedes kardan ma pimedaid öid mõrtsuka kaigast türannidel türme. Kuuga vaatan seal rippumas köis, vere penide Larin kannul, mul käib ilmsi, kuid maailm on lahti mu ees. Minu soovide saared ja pilvede linnad, Kosmosekaugused, merede põhjad. Iseendagi eest ära võin minna. Kas keegi teist kujutab ette, kuidas näeb välja üks surnud poeet kohede muidugi mõtled pühalik vaikset kontserdisaali, palju lilli ka talvel ja küünlaid ja kullatud kirstu, pisarsilmseid, leinavaid kolleege ning ingel valget kallist kadunud. Oh ei, te eksite rängalt. Üks tõeline poeet sureb maanteekraavi õllesaalist tulles ja minnes litside poole kärvata külmast viinast või 100-st haigusest, mis ta kõhna räpast keha rüüstasid. Nii ta vedeleb seal ebaviisakas poosis jääpurikad habemesse külmunud kollasel näol 1000 pilgary jäljed, hõredad juuksed katmas, mütsita muhkliku kolpa rebenenud rõivastest paistmas satikaid kaetud karvad. Viimaseks hirveks tardunud musta hambune suu. Tema kõrval tahmunud lumel poolik pudel seatapjat ning kõrtsis pakkimis paberile kritseldatud geniaalsed luuletused mida enne ta surma keegi ei julgenud trükkida. Ja ta viimaseks mõtteks on kahetsus, et enam ei saada lõhki, lüüa päid kõigil neuroloogi kirjutajatel, hauakõnepidajatel ja muul sarnasel kirjandus poliitilisel rämpsul. Too mulle Lillybedrueenitor, kõrbeda kollaseid lilli, verevaid, lilli, Punase mere kaljudelt. Mürklillasid õisi Siinai mägedelt, pisarhalle, saalomoni, templi müüridelt. Too mulle lilli, Pedrueeniter fugass, rohelisi, musti ja sakilisi, kui mürsukillud. Purpur-seid sealt, kus pulbitses veri. Too mulle lilli, Pedrueeniter. Nendega täidan ma kõikuma vaasid ja hardas kondemplatsioonis, imetlen sind ja su maad, Pedrueeniter. Ma elan üksinda üksildases maailmas. Hommikuti väljun ainult minu jaoks ehitatud 100 korterilisest majast. Hommikuti sisenen ainult minu kapriiside tõttu püsivasse tehase hiiglasse ja käivitan oma töö, tindi. Söön lõunat üksinda minu lõunavaheaegadel maapõuest kerkivast töölissööklas, mis pärast maapõue tagasi vajub. Kõnnin tänavatel, mis on minu jaoks sillutatud. Astun kauplustesse, mille ainsaks ülesandeks on minu teenindamine. Ja õhtuti unistan televiisori ees inimeste maailmast, mis viskleb ekraanil. Ma olen üksi. Kata kinnimuga haavatu kallim, paljastas põlved ja puusad. Matta maha riiete Rankadel, riivida rinnad ning reied. Ja minejamine. Kinnisilmi suletud kõrvad vankuvail jalul ära vaatama, ülbes silmi. Vaid mine teha läbi kõikide kõikide kolgata anduda võõraile, kõrtsilauas tulnuile, müüjanud konjakipudeli eest, vendis banzeri häbipostis seista ja naistehaigla autodofeel. Sul puudus julgus, Sul polnud uljust, nüüd tuleb harjumus, naera valjult, naera joobnuna joobununa ning nutta pärast Meri soolaseid pisaraid. Ja kui sa läbinud oled kõik kolgata kanossa, vale õnne ja tõelise õnnetuse nägi teed ning kaamelirajad siis tule otsi mind üles vaatama, ülbeisse silmi veelgi ülbeimal silmil kuulama jõhkrad suud, vastates jõhkramalt suul, suudle mind, kallista mind nagu oled õppinud oskama. Ning sõna naerdes ja lauldes ma olen jällegi siin, palvetan siis voole. Ütle, kuhu on jäänud su silmade sära, kaunisti akende peegeldus, pilt. Mu silmad on söönud nende vabrikute suits. Ütle, kuhu on jäänud su kõrvade vaist, iga sosinad, kuulev, iga sahinat tundel. Mu kõrvad on tapnud nende autode müra. Ütle kuu on jäänud su huulte naer, jumalate hääl, surelikku suul. Mu naeru on viinud nende inimeste julmus. Üks vana ja vigurdab faun lonkav ja komberdav Kumedalt köhiv olla kontaktis noor ja tugev Centauri. Ta keerles ning pöörles Enda õliga, hõõrus pühades lätetes kümbles ja nõiarohtusid, põletas, tõi ohvreid Olümposelt kõigile ja kerjas ja mangus ja palus Jaanus. Oh, vägevad jumalad seal üheksa ainumaks ööks, neli kappi ja mulle andke ning võimas täku keha vihisev jõhvine, saba ja täku mehine jõud. Jumalad, kuulsite palvet ja muiates pidu neil käis, leidsid, et nalja võib teha, eks vaatame, mis sellest saab. Nii tollest faunist saigi Kentour. Oi seda rõõmu ja kapjade kõminat tormamist läbi hiite ja mägede jõgede vesi lahvatas taevani, elujõud igast soonest, tal purskas lümfide salka seal allika serval nägija tundis, kuis pahvatas iha korraga kõikide neitsite järele. Möiratas õnnest püherdas korra juba viiski ta nõlvakust alla Centauri kapjade metsik galopp kui tuviparv kotka küüniste eest paiskus laiali kauniste neidude grupp. Ent üheda haaras kaunima kõigist Centauri kaisus väänlas ja pekslas tumedates silmades nimetu ahastus. Centauri kirehoos kivistus keha veel hetk ja rüvetab Tolnukski neid. Ent korraga piinas häbista, tundis kaastunnet, halastust, haletsust ja kindlasti teadis midagi säärast iial ei iial või tema teha. Neiu ta vabastas nõutuna, seisatas ning taipas olümpialaste nalja. Centauri keha noot temale kinkisid alles, kuid jätsid headefaunide vere. Luuletamine on raske töö, ütlevad üksmeelselt kõik need, kes sellega leiba teenivad. Lüüroloogid, inimhingede insenerid, grafomaanide ning luuletööliste ametiühingutuusad. Luuletamine on kerge töö, arvab enesekindlalt luule, võõras keskklass, kui ta juhuslikult ise sellega tegemist ei tee. Luuletamine lõbuste, vilistab mõni muuseas luuletaja keda konjunktuur ning stagnatsioon kogemata on kõrvupidi Barnassile tirinud. Luuletamine on raps, kirus Jaan Oks tsirroosi põõsas sõnnikuhunnikul. Luuletamine pole üldse töö. Ütlen mina. Johnny B.