Smikul lambi valgusvihk peatus kahel mägironija all. Mõlemad olid noored kahekümnesed või pisut üle selle. Noormees hoidis süles heledapäist neiut. Thor rapsis jalgadega, vehkis kätega mõmises midagi segast. Noormehel oli tegemist teda kinni hoida, takistada kalju endilt alla veeremast. Tõenäoliselt ajukahjustus, käis ärevust tekitav mõte läbi pea. Naine on suremas. Kuulsin lähenevaid kirka toksatusi, see oli mu paarimees kattuv olnud, kes vaevaliselt järsust rinnakust ülespoole ronis. Olime roninud terve pärastlõuna ja õhtu öö oli tulekul. 11 aastat tagasi oli meie päästeseal ka juhtmees hukkunud samasuguses olukorras, millises oli praeguse noor naine? See oli juhtunud peaaegu samas paigas. Mäletan kreegi paarimehe hilisemaid meenutusi tollest traagilisest sündmusest. Olin kohkunud ja aimasin halba, oli ta mõelnud. Kui sureva kaaslase juurde jõudis, tundsin praegu täpselt sedasama. Ai, err, riik püüdsin kaljuendil glükitavale noormehele. Jumal küll, milline õnn, et sa siin oled, vastas üks mahla üle, kogu keha värisedes. Olen roninud möödas, Souffmeraan piiki idanõlva peaaegu 4000 meetri kõrgusele. Paarkümmend kilomeetrit eemal lõid uusrikkad aega surnuks Ashtoni nooblites restoranides. Erik hoidis mõlema käega kramplikult Hilerit reži piha ümbert kinni. Meie vahe oli veel pooleteise meetri laiune ja kolme meetri sügavune kaljulõhe. Erik oli istunud siin selleri süles juba seitse pikka tundi. Kogu selle aja oli poolteadvusetu naine, rap sinodi rassinud. Erik oli teinud kõik, et hoida naist kuristikku kukkumast. Mõtlesin hoogu, põdesin ja maandusin Eriku ja helleri kõrval. Olime kolmekesi vaevalt sohva suurusel kallakul kaljueenil juhtunust Aspeni mägi päästekeskust informeerida, siis ei suutnud häält talitseda. Meil on siin kaks kannatanut, mõlemad on raskes seisundis, mõlemad alajahtunud, ühel tõenäoliselt ka peatrauma, ütlesin hirmuvärin hääles. Igal suvel saabub Colorado'sse kümneid mägironijaid vallutada mõni siinsest 54-st üle 4000 meetri kõrgusest tipust. Need on ohtlikud mäed, järsud petlikud, üksainus väärsamm võib osutuda duslikuks. Viimase 50 aasta jooksul on siin surma saanud paarkümmend mägironijad. Säkk Merrit, Heleri Trish, Eriks meele asusid 1997. aasta 15. augusti koidikul teele viie kilomeetriga kaugusel paikneva Soušmarrong piiki poole. Safmoron on üks paikkonna ohtlikematest tippudest. Säkke Hillary tundsid teineteist kooliajast peale. Mõlemad olid sportlikud, edukad ja ilusad noored inimesed. Helleril oli ees viimane õpinguaasta kolledžisse. Säkk kavatses jätkata õpinguid Montana ülikoolis. Erik töötas parameedikuna. Heleri tegeles sõudmisega, kuulus kolledžisse uude naiskonda. Säkk oli suurepärane suusataja Erik kogenud mägironija. Säkile olid siinsed mäed tuttavad järegahillarrigeer lumistel nõlvadel algaja olnud säkk oli õpetanud talle selgeks mitmed nipid, kuidas mägedes edukalt toime tulla. Esimene probleem kerkis kolmiku ette kohe matka alul. Heleri oli laenanud säkik käest kassid, kuid need ei tahtnud kuidagi tema saabaste alla seista. Otsustati, et kõik kolm ajavad läbi ilma nendeta. Erik säkk tampisid lumme, astmed tasakaalu hoidmiseks kasutada jäägirkasid. Tõusu alustati paigast, kus Kalle oli vaid 18 kraadi. 700 meetri kõrgusele oli Kalle aga juba ligemale 50 kraadi ning see võttisbeeaa pisut pööritama. 4000 meetri kõrgusel tegid Erik Heleri lühikese peatuse, et puhata ja keha kinnitada. Seejärel rühiti kivist lõunaharja mööda mõnisada meetrit kõrgemale, päris tippu välja. Laskuma alustati samal moel nagu üleski oli tuldud ilma kassideta. Selle vahega, et nüüd tuli olla seljaga mäe külje poole ja kannad lumme lüüa. Sätt libistas end reipalt üle rinnaku ülaossa kuhjunud lume. Hange jätkas lõbusalt laskumist. Helleril ja Erikul läks laskumine aeglasemalt. Kuigi Heleri oli retke algul ettevõtmisest vaimustuses olnud, oli ta pikkamööda kahetsema hakanud, et noormeestega üldse kaasa tuli. Äkitselt kaotas pehmes lumes tasakaalu ja libises peaaegu omaenda pikkuse jagu allapoole, enne kui pidama sai. Nad olid Hilleriga rinnaku kõige järsem mas kohas. Ma kardan, et ma ei saa siit alla, kogeles Hellari. Rackardad tulede edasi, ettevaatlikult, ära kiirusta. Õpetas Erik. Jumal hoia, Ei. Karjatas Heleri. Erik üritas mööda libisevad tüdrukust kinni haarata. Heleri lõi kirka lumme, nagu säkk teda oli õpetanud. Kuitse pääses tal käest lahti. Üritas omakorda Hillerist kinni rabada, kuid juba lendas tüdruk nagu kaltsunukk täie vaardiga rinnakust alla ja kadus silmist. Riskides omaenda eluga libistas Sakk end talle ülepeakaela järele. Erik lõi kirka lumme ja naelutas enda paigale. Kell 14 32 laskis Charlie Charkins pikksilmal alla vajuda, haaras kätte mobiiltelefoni ja valis hädaabinumbri. Ta oli just näinud, kuidas vastasnõlval üks mägi ronijatest alla kukkus. Kümmekonna minuti pärast oli Aspeni mägi päästesalk teel õnnetuspaiga poole. Tundsin Skat pooleldi Aspeni tugibaasis töötamise algusest peale. Skat oli suurepärane paarimees, paremat poleks osanud tahtagi. Ta usaldas mind, uskus minusse isegi siis, kui ma ise oma oskustes teinekord kahtlema lõi. See andis enesekindlust juurde. Kuna Skatoli parameedik jäi asja meditsiiniline külg tema hooleks. Selline tööjaotus sobis mulle hästi. Jõudnud rinnaku jalamile. Uurisime mäe külge pikksilmadega, kuid ei näinud midagi, millest kinni hakata. Alustasime tõusu. Kümmekonna minuti pärast, põrkasime kokku säkiga. Kõik need viis kilomeetrit järsku rünnakut, mis meid õnnetuspaigast lahutasid, oli ta jooksnud nagu jalad võtsid ja ohtlik maastik lubas õhku ahmides. Kämblaga pisaraid pühkides seletas ta, et tema sõbratar oli rinnakust alla kukkunud. Ta oli šokis ja sülitas verd. Erik oli sõbratari valvama jäänud. Tundsin mõlemat, nii snäki kui Erikut, kuid kaastunde avaldamiseks polnud mahti. Tuli kiiresti õnnetuspaigale jõuda. Saatsime särgi alla ja jätkasime ronimist. Möödus neli tundi. Võisime olla kolme ja poole kilomeetri kõrgusel, kui pimedaks läks. Kaugel ülal arvasin nägevat otsmikulambivälgatust. Kella üheksa paiku olime lõpuks Eriku ja Hillary juures. Nad olid kalju endil kütitanud terved pärastlõunase aja õhtuni välja. Kartsin, et Hillary sureb, pihtis Eerik hiljem. Olin valmis tegema ükskõik mida, kasvõi surnuks külmuma, et teda elus hoida. Pärast Hillary allakukkumist oli Erik laskunud Kaljuvee endile, kus säkk talle järele oli jõudnud saatnud säki abi järele. Teageerik raske otsuse. Ei teadnud, millised tüdruku vigastused, kuidas on lood tema lühisambaga, kas on see vigastatud või mitte. Samas kartis ta, et tüdruk võib surnuks külmuda. Teadsin, et teda võib tabada halvatus, kui teda liigutan, seletas ärik hiljem, kui ta nägi, et Hellaril on raske hingata, võtsin südame rindu ja tõmbasin ta endale sülle. Kord, kui Hillary teadvuse kaotas, vajutas Erik sõrmega lumme augu. Sellest teadmisest oleks hiljem olnud abi ajukahjustuse ulatuse kindlaksmääramisel. Selleks ajaks, kui mina kohale jõudsin, oli lumes 26 auku. Poold teadvusetuna oli Hillary kogu aeg võidelnud täielikku vastu ja hüüdnud säki. Erik oli hoidnud teda paigal, teinud kõik, et ei külmetaks ja hoolitsenud selle eest, et ta hingata saaks. Kirka toksatustel järgi sain aru, et Skat jõuab varsti meieni. Oli pime ja ta oli sunnitud liikuma äärmise ettevaatusega. Ma kukun, kuulsin teda äkitselt hüüdmas, keerasin välkkiirelt ringi, nägin, kuidas kat kõhuli allapoole libises. Samas lõi ta kyll ka lumme sai libisemise pidama, jätkas ronimist. Hingasin kergendatult. Päästjate olulisim tegutsemisreegel on kõigepealt päästad iseenda, siis oma paarilise ja alles siis ohvri. Scotti vääratus pani mind muretsema nagu kõik muugi, mis ette võib tulla. Alla pudenevad kivid, petlik lumikate, šokis naine ning. Ma enda küündimatus selles täbaras olukorras. Lõpuks oli Skatme jule seintel ja hakkas Hellarit läbi vaatama. Tooli jälle teadvuse kaotanud silmad olid liikumatult, hingamine ebaühtlane, kehatemperatuur langenud. Keller oli kukkunud arvatavalt 100 kuni 200 meetrit. Hiljem selgus, et lisaks kolju murule oli tal murdunud üks kaelalüli, kolm raiet puusa, vaagna ja rangluu. Kui olime Hilleri magamiskotti toppinud, rahunes ta maha ja jäi. Õhutemperatuur oli vahepeal langenud alla nulli. Et lund ega vihma ei sadanud, muidu oleks surm saanud uue ohvrialtari tulemas päästjaid lisaks kuid raskete kandamite ja pimeduse tõttu liikusid nad äärmiselt aeglaselt. Neil oli kaasas varustus, millega oleksime saanud Hillary kalju seina mööda alla lasta. 15 minutit pärast südaööd oli päästesalk sunnitud peatuma ja laagrisse jääma. Erikyascat küürutasid Heleri kõrval kahekesi ühe soojendusteki all. Kartsin magama jääda, asukoht selleks oli liiga ohtlik väiksemgi vääratus ja ma oleksin võinud ripakil kaljueendelt haigutavasse kaljulõhesse lennata. Keskendusin oma raadiopatareide kujundamisele. Jälgisin tähtede paraadi põhjanaela ümber, mõtlesin koduste peale, reegmeissi peale arvasin tema häält kuulvat pelg, mille korra olin minema tõrjunud hilisööpimeduses vargsi tagasi. Kella kuue paiku hommikul, kui idataevas helendama lõi ilmus nähtavale päästekopter Black Hook ja jäi meie kohale tiirlema. Mootorid, puhusid Kaljuvee endile kuuma õhku. Jõudnud olukorras selgusele, tegi kopter minekut. Rünnakul ööbinud päästjad olid taas ülespoole ronimist alustanud. Vajasime kiiresti lisajõude ja varustust. Paari tunni pärast oli kopter tagasi, sellelt lasti alla tross, mille otsas kiikus kott päästevarustusega. Laske kuule sülle, ütlesin raadio kaudu kopterisse, ma ei saa liikuda paigast. Rootorit saatsid Kaljuvee endile sooja õhku kiirusega 130 kilomeetrit tunnis. Raadioühendus oli halb, meil polnud skatega muud teha, kui oodata, millal kott alla tuleb. Magamiskoti näitud. Hillary hakkas jälle rahutuks muutuma. Erik kaitses teda oma kehaga alla pudenevate kivide eest kotki, kus trossi otsas laias kaares siia-sinna üritasin kopterile märku anda, et nad kaugemale läheksid, kuid kott tuli aina lähemale ja lähemale. Niigi ohtlik olukord muutus iga hetkega ohtlikumaks. Kott prantsatas vastu kalju seina. Allandades kivirahe, mis meist napilt mööda rabises. Lõpuks kopter siiski eemaldus pisut, kuid mitte kauaks. Laskekott otse minu peale. Kordasin raadiosse, kui kopter meile taas lähenema hakkas. Sedakorda rebis kot kaljumüüri küljest lahti mitu keeglipalli suurust. Kivikamakad Ta vaatust, hüüdsin Skatile hüppasin kõrvale. Üks kividest riivas kergelt mu puusa, teine lendas Katja Eeriku vahelt läbi, kui kahurikuul vehkisin raevukalt kopterile otse minema lendaks. Erik oli ikka veel kõhuli helleri otsas. Kui kivid oleksid teda tabanud, oleks ta võinud surma saada. Lõpuks kopter eemaldus, viies endaga kaasa räsitud koti päästevarustusega. Värisesin nagu haavaleht, oleksime võinud surma saada tühipaljavarustusekoti pärast. Kell kaheksa hommikul oli teine päästerühm lõpuks kohal. Seadsime Hellerile ümber kaela ja seljatoed ning tõstsime ta kandera, aga meile. Seejärel kinnitasime köied ja hakkasime teda ettevaatlikult rünnakust alla laskma. Võttis neli tundi aega, enne kui pool kilomeetrit allapoole lumevabale laugele rünnakule jõudsime. Kui kopter sai maanduda. Heleri jäi haiglasse mitmeks nädalaks. Üleelamised olid teda kõvasti muutnud. Ma pole enam see inimene, kes ma olin varem, tähendab ta ise. Olen nüüd palju ettevaatlikum ja tõsisem. Rasketest vigastustest hoolimata lõpetas Hillary edukalt. Kolledžiga tegeleb aspiriin, laste tervisekasvatusega. Sekt töötab kinnisvara maaklerina. Erik pole juhtunud siiamaani unustanud, ikka jälle meenuvad talle tolle õuduste öö. Sündmused. Ei kahetse midagi. Teeksin seda jälle, kui tarvis läheks. Ütleb ta. Mul hakkab kurgus pitsitama, kui keegi midagi head ja ilusat teeb. Tundsin liigutust ka siis, kui järgmise aasta juunis koos Heleri ja säkiga lõunatamas käisin. Leian, et päästetöö on parim, mis ma elus olen teinud, sega põeks vist põrmugi, kui see jääkski minu ainukeseks tööks. Kui Hollywood otsiks mõnda filmi järgmist koerr kangelast? Vaevalt siis 15 aastast kuldselt retriiver Valletit proovivõtetele kutsutaks mäletel apelborti väikelinnas Longaylandi New Yorgi lähedal. Tema habe on hall ja ta liigutused pole kiiremat kui maanteed ületaval kilpkonna. Valletele on nõrgavõitu süda ning mitmeidki muid kõrgest east tulenevaid kaebusi. Tõenäoliselt viiks enamus koeraomanikke, kelle lemmik on samasuguses seisundis oma sõbra loomaarsti juurde ja laseks teha päästva süsti. Valeti perenaise vähem sige jaoks. Aga sõpruselu suurimaid väärtusi. Bänd Metro ess ikka elavad ilusas väikeses pruuni sindelkatusega majas vaikses linnaosas, mere ääres maja ümber on väike, et selle teid ääristavad hoolikalt pügatud igihaljad põõsad. Pärn töötab hotellist lennujaamas. 2000. aasta aprillis avastas loomarust Valletil maksas herne suuruse kasvaja. Arvestades looma kõrget vanust, leidis arst, et operatsiooni teha pole otstarbekas ning soovitas piirduda haiguse kulu jälgimisega. Pämboli murest murtud ühe lemmiku oli ta korra juba kaotanud. Valetil oli aga tema südames eriline koht. Koer oli tulnud pämmi ellu seitsmenädalase kutsikana. Keegi oli pannud tema ukse taha punase rosetiga kaunistatud korvi, mille külge kinnitatud kaardile oli kirjutatud. Kas tahaksid minu emmeks hakata? Nii see algas. Rohkem kui 10 aastat oli, oled pämmile olnud tõepoolest peaaegu et lapse eest pämmeutroy olid hulk aega üritanud last saada, paraku olid kõik pämmi neli rasedust katkenud enneaegselt. Arstid ütlesid, et ma ei saa kunagi last. Nii ma siis pidingi leppima koeraga ning ballett oli mulle tõesti väga kallis, räägib fänn. Ta oli 41 aastane, kui selgus, et Valleton haige. Augustis leidis arst. Balletikasvaja on suuremaks läinud. Bänneutroy seisid raske valiku ees. Maksa kudevaid kergesti rebeneda. Tekib verejooks, millele. Operatsioon oli seotud riskiga, pealegi läheks maksma tuhandeid dollareid. Oma kogemustest võin öelda, et vaid üks 10-st koer omanikust valib operatsiooni, kui tegemist on nii vana koeraga, räägib loomaarst Lorenz. Käänuro. Ja triaga tahtsid siiski balletti Topereeritaks, kuigi see lõi nende eelarvesse suure augu. Uuringute operatsiooni järel hoolduse peale kulus ligemale 5000 dollarit. Sõbrad ja sugulased ütlesid, et ma olen peast segi, meenutab pääm. Minagi mõtlesin vaid neile ilusatele aastatele, mil ballett oli meiega olnud ja ma lihtsalt ei saanud teisiti. Esimesel septembril eemaldas Loomaarst balletimaksast kasvaja. Koer elas operatsiooni üllatavalt hästi üle. Rabas arste sellega, et narkoosi unest ärgates oli näljane ja tõusis süüa. Paari päeva pärast oli balletis juba kodus. Möödus aastat, kui seikade peres toimus veel teinegi imepuhkusereisilt naastes tegin rasedustesti ning tulemus oli positiivne. Pean, teades, et see on tema viimane võimalus last saada ning tegi seepärast kõik, et rasedus kulgeks õnnelikult. Ta vähendas töökoormust ning seitsmendal raseduskuul tuli arsti soovitusel töölt hoopis ära. Travidschauseff seika sündis 10. aprillil 2002. aastal kell 11 ja 32 minutit. Poisil olid suured sinised silmad ja paksud tumedad juuksed. Uue pereliikme vastuvõtuks aegsasti ette saatis mehega koju teki, mille sees laps oli olnud. Kohe esimesel õhtul tiris ballett tekki kööki oma magamisasemele. Kartus, et koer võiks lapse peale armukadedaks saada, kadus kiiresti. Balletist ja väiksest trahvist said otsekohe sõbrad jutustab vähem. Kui laps nutma hakkas, oli ballett nagu ussist nõelatud jalul ja hoolitses selle eest, et emb-kumb neist kas mina või Troy. Tema juurde läheks. Oli esimese mai hommik. Kell võis olla viie ringis, veebi oli olnud kodus kaks nädalat ning magas patjade vahel selili vanemate voodis. Vabadhi oli duši all. Bemm soojendas köögis lapsele piima. Äkitselt seisis ballett spämmi selja taga, kus närviliselt ning paistis tahtvat temaga magamistuppa tuleks. Ei kiirustanud koeral järgnema ning too muutusena kärsitumaks kärsitumaks hüppas ja kargas tema ümber nagu noor koer. Lõpuks andis järele ja järgnes balletile magamistuppa. Magamistoa uksel pillas pudeli käest ja tardus soolasambaks. Äike Troy lamas samas paigas, kuhu oli ta jätnud, kuid tilluke keha oli lõtv ja sinine. Kurgust kostis kolinat Pämbrabas lapses sülle. Armas jumala, ära võta teda minult ära. Palustaja jooksis süles vannitoa poole, kus Troy just pesemise lõpetanud. Troy keeras lapse kõhule ja patsutas tema selga, et vabastada lapse hingamisteed. Bemm helistas hädaabisse. Mõne minuti pärast oli kiirabibrigaad kohal. Lapsele asetati suule mask. Haige pea sai lapse nahk õige värvid. Tagasiheinik hingas taas ise, kuid oht polnud sellega veel kaugeltki möödas. Väikemees veidi haiglasse, seal seiskus hingamine uuesti. Kui hingamine korda, saadi. Veidi lapsule intensiivravi osakonda. Selgus, et lapsel on kopsupõletik. Neli ööd-päeva veetis Väike-Troi hingamisaparaatide all ning said tilgutite kaudu kaks nädalat antibiootikume. Lõpuks laps toibus. Kui ballett poleks sundinud Lämmi magamistuppa minema oleksid tagajärjed olnud traagilised. Kopsupõletik on vastsündinu jaoks väga ohtlik asi mitmeid kordi ohtlikum kui täiskasvanud inimesele. Hapnikupuudus ohustab lapse aju, mis pole veel täielikult välja areneda jõudnud. Kui aju on üle kahe minuti ilma hapnikuta, tekib ajukahjustus, mis võib lõppeda surmaga, selgitab haigla peaarst Mark Salzburg. Kuidas teadis valvet, et lapse elu on ohus? Koerad jälgivad kogu aeg kehakeelt, seletab loomast maardi Becker. Nad võivad tund jälgida igat meie liigutust, kuulatada hingamist ja südamelööke. Koer mõistab, et kui inimene ei liiguta, ei hinga, on midagi korrast ära. Kui midagi on korrast ära, pöördub koer karja juhi poole. Seekord oli karjajuhiks päev. Kes teab vahest polegi kogu loo kõige imelisemaks asjaks see, et ballett, mõistused, karja värskeima liikme elu on ohus vaid hoopiski see, et kaks aastat tagasi PM vaistlikult aimas, et vana koera elutöö pole veel tehtud. Kaks aastat tagasi päästsin mina balleti elu. Nüüd päästis tema minu lapse oma. Lausu. Ööüli rambi raske Joan kriinolima kombinesooni higist märg. Suure vaevaga pressis ta oma 80 sentimeetri pikkuse musklilise kere. Kopteri ukseavasse. Napi kilomeetri kaugusel põles meres naftaplatvorm, nagu tõrvik. Poolel teel patrullsõidult paasi oli rannavalve kopteri meeskond kuulnud apteek kutset. 49 naftapuurijad oli Ta platvormile 40 meetri kõrgusele merepinnast lõksu jäänud. Kuigi kütus tuli paakides vaid poole jagu, otsustasid mehed hädalistele appi minna. 2000. aasta viienda juuli õhtul. Poolik naftaplatvormil oli kulgenud tavalist rada. Kuus öövahetuse meest olid oma igapäevast toimet Duste juurde asunud. Ülejäänud magasid. Miski ei ennustanud halba. Ometi kujunes õhtu teistsuguseks, kui kõik eelmised. Sügavalt merepõhja alt oli platvormile torude kaudu aegamisi gaasi kogunenud. Piisas juhuslikust sädemest, et sepp plahvatama panna. Mehed jooksid, kui kes kuhu sai, leegid kannul. Häiresireenid üürgasid, magama jäänud mehed hüppasid asemetelt välja. Veevoolikud ja tulekustutit pandi tööle, kuid neist oli vähe abi. Hetk võis toimuda uus plahvatus. Platvormil kudusid merepinnani ulatuvat redelid ja trepid. Ka polnud platvormi all ootamas ühtegi sõiduriista, millega mehed pageda oleksid saanud. Päästemeeskonnavanem rajamine Moore oli teeninud rannavalves 15 aastat, seab plaanitses nüüd lahkumist. Prajani. Naine oli Paanamalanna ning nad kavatsesid koos oma kolme lapsega alustada uut elu panamas. Kavatsus kavatsus, eks, aga nüüd tuli muuril kogu tähelepanu koondada ohtlikule päästeoperatsioonile. Murdenas jumalatelt kopteril. Kogenud meeskond, mehed rannavalves vahetusid tihti. Praegusel meeskonnal oli aga nelja peale ühtekokku 50 aastane töökogemus. Peale tema kuulusid meeskonda veel pinnaltpäästja, John Green, mehaanik, maetušaar, piloot, oi, Pešars. Kõik nad olid korralikud pereisad, kes kandsid kaasas naise ja laste pilte. Ühtegi algajat kollanokka meeskonnas polnud. Aeglaselt lähenes kopter kuumust õhku, puurtornile Kreinali avanevast vaatepildist jahmunud. Leegid lõid läbi varbpõranda ühelt poolt teisele. Paks suits oli kogu korrus enda alla matnud. Tillukese maandumisplatsi kõrvale oli kogunenud mitukümmend töömeest. Kõik vaatasid lootusrikkalt üles terri poole. Meeste nägudel peegeldus hirm. Rein oli mures. Sellise hulga meeste äraviimine nii lühikese ajaga tundus olevat võimatu. Isegi vähema kütusevaruga suudaks kopter peale võtta vaid kolm meest korraga. Ühendriikide rannavalvel tuleb üsna tihti tegemist paadisõitjate ja kalameestega naftatornidega haruharva. Päästjad teadsid, et suured leegid tekitavad õhu voolusid, mis võivad maanduva kopterid tagurpidi pöörata. Teist veel tõsisemat ohtu ei osanud nad aga kartagi. Suur kuumus võib maandumisplatsi pehmeks sulatada ning see võib kopteri raskuse all kokku vajuda. Lisaks sellele võivad iga hetk plahvatada diisliõli hapnikku ja AZ leni reservuaarid ning paisata purunedes laiali tohutu hulga metall. Ohust hoolimata tuli asutad tegutsema. Maandume, käsutas Moor. Aeglaselt laskus kopter väikese maandumisplatsi kohale. Platsi ümber kogunenud mehed nihkusid lähemale. Näis, nagu kavatseks kogu kamp otsekohe kopteri poole tormata. Kui nad seda teevad, hakivad maandumisel allapoole, vajuvad tiiviku labad, nati Gideks. Kopterirattad jõudsid vaevalt maandumisplatsi puudutada, kui mehed lähemale sööstsid. Bushar hüppasid kopterist välja ning jooksid küürakil meestele vastu. Pidage, pidage, hüüdis Green, me ei saa teid kõiki korraga ära viia. Päästjate imestuseks mehed kuuletusid ja jäid seisma. Platvormil oli kümneid nafta puurijaid ning päästjad arutasid omavahel, kui mitu meest nad korraga peale saavad võtta. Otsustasite. Green jääb platvormile. Nii mahub kopterisse üks mees rohkem. Ta osutas sõrmega neljale lähemale töömehele. Teie lähete esimestena? Mehed lipsasid puhisevate tiiviku labade alt läbi, ronisid kopterisse wushar nende kannul. Kopter õhku tõusis ja egoriinseda üürikeseks ajaks pilguga saatma. Kummaliselt tühi tunne oli oma meestest maha jääda, kui ta surus selle kiiresti maa. Tuleb mõelda, kuidas hirmunud meeste kampa vaos hoida. Kui ta pilgu üle meeste laskis käia, suutis ta vaevu naeru pidada. Tugevad tursked naftapuurijad olid enamuses aluspesu väel või jaamades Merele kahemeetrisele arvatavalt 150 kilo raskusele. Sellile olid jalas karvased jänku sussid. Kõik kandsid seda, mis esimesena, et oli juhtunu. Oli kuidas oli, aga kõik mehed allusid vastuvaidlematult kriini korraldustele. Krine teadnud, kui palju kulub kopterile aega ühe vooru tegemiseks. See valmistas talle tõsist muret, aga ta katsus säilitada rahu ja hoida korda üks, kaks, kolm-neli karjuste üle lärmi. Täie lähete järgmise satsiga. 10 minuti pärast tuli kopter tagasi. Esimesed neli meest olid viidud teisele, 15 kilomeetri kaugusel paiknevale naftaplatvormile. Ei näita siis järgmised neli meest kopterisse. Kui iga edasi-tagasi sõidu peale kulub 10 minutit. Kui kopter vahepeal kasvõi ühe ainsa korra tankimas käib Club kõikide meeste äraviimiseks rohkem kui kaks ja pool tundi niisugust aega ei olnud, iga hetk võib kärgatada uus plahvatus. Samas kuulis kriin oma raadiust tugevat Louisiana murrakut. Lähed liin. Mcälli kapten, kes pidas sidet naftaplatvormide ja mandri vahel pakkus oma abi mõne minuti pärast kiikus 40 meetri sügavusel platvormi all ligemale 40 meetri pikkune paat. Paraku polnud puurtornil redeli, mida mööda mehed alla oleksid võinud laskuda. Hana leidis Green probleemile lahenduse. Platvormil on kraana. Neljakaupa laaditi mehed rõngasvõrku ja lastiga on aga alla lientel kiikuvust sepaati. Leekide lõõmas jookse, screen kõikuvad tõstuki ja maandumisplatsi vahet ning käsutas mehi kord kopteris, kord võrku. Kribusharali Järjekordse nelikuga teisele naftaplatvormile lähenenud, märkas ta liiga hilja, et kiirus on liiga suur. Vältimaks kokkupõrget, panin ühele mootorile täistuurid peale. Normaalsetes oludes oleks tähendanud, et enne järgmist lendu tuleb mootor põhjalikult üle kontrollida. Naftaplatvormil aga oli veel inimesi, teiste hulgas nende oma mees, kriim. Hea õnne peale otsustati lendusid jätkata. Kriin seisis paksus suitsus seljaga leekide poole ja tegi kiire arvestuse kopteri viinud ära 12 ja paat 36 meest järele olid jäänud veel tema ise kraanajuht samas egreenr raadiotuumaks. Ta tõttas meeskonnaruumi teist toimivat raadiot otsima ning leidis sealt kraanajuhile lisaks veel kaks meest, keda ta varem polnud märganud. Mehed olid olnud siseruumides paiknevaid masinaid seiskamas. Riin haaras kähku laualt raadiotelefoni ning kõik neli tormasid välja, kaitstes end kuumuse eest, kes kuidas oskas. Hetke pärast tuli kriinile teadet teiselt rannavalve kopterilt. Seegi oli kuulnud naftaplatvormil juhtunust ning tõttas appi. Neli lõksu jäänud meest jälgisid lootusrikkalt kopteri lähenemist. Kui see maandunud oli, juhatas Green kolm naftapuurijad kopteri juurde ja jälgis, kuidas need kopteri sisemusse kadusid. Kõiki me peale võtta ei saa, kütuse paagid on täis, lausus kopteri juhtsõnad, mida kriin kogu aeg oli kartnud. Ta pidi jääma platvormile, mõne sekundi pärast tõusis kopter õhku. Riim jäi üksi. Peagi silmas ta eemal lähenevaid valgustäppe. Need olid veel väga kaugel, kuid ta sai aru, et see kopter ta oli kindel, et need on tema oma mehed, kes talle järele tulevad. Samal hetkel sööstis üle platvormi. Tohutu tule kerraamis muutis kogu ehitise lõõmamaks tulemereks. Režers lendas täiskäigul pimedusse vigastatud naftaplatvormi poole. Kui silmas plahvatust. Näis, nagu oleks kogu platvorm tükkideks lennanud. Taevasse tõusis tohutu suitsupilv. Leegid võtsid oma valdusse kogu platvormi ülemiselt korruselt veepinnani välja. Režes võpatas Cream. Kas temaga on tõesti lõpp? Plahvatus raputas hiiglaslikku metallsõrestiku paiskas kriini Hummuli. Ümberringi keerlevad kuumad gaasipilved, sundisid teda kerra tõmbuma ja nägu kätega kaitsma, et mürgised aurud hingamisteedesse ei tungiks. Kuumus kõrvetas kombinesooni, niiet kriin arvas selle ihu Kuu külge sulavat. Kuid tulekera hajus, arvas Green, et kopteril oli nähtud plahvatust ja arvatud, et ta on surnud. Ta haaras raadio järele. Moria Pežas ei näinud pimedusse mattunud kopteri maandumisplatsi. See võis olla puru. Raud varvad püsti. Kopter võis pimedas platvormis seinal riivata ja merre kukkuda. Maandumine pilkases pimeduses oli suur risk. Just sel hetkel kuulsid nad oma raadios džanriini häält häi teie seal, kui te kavatsete mind üles korjata, siis kiirustage. Chan, ütles Murr raadiosse maid. Aga kas me saame maanduda, äkki hüppad alla? Mida kuradit? Sõnad tundusid Greenile meeletusena. 40 meetri kõrguselt alla kukkudes olid ellujäämise võimalused peaaegu olematud ja kui see peakski, sest oleksid väljavaated tema ülesleidmiseks veelgi väiksemad. Paistis aga, et sõbrad polnud lootust päriselt veel siiski kaotanud. Hoolimata ohust lähenes kopter pimedale maandumisplatsile. Bushar rippus kopteriuksel ja otsis ohutut maandumiskohta viimasel hetkel silma seda midagi, mis tundus sobivat. Kopter laskus tahmasele terasrestile. Kopteri lõõtsates ja juhiistmel istuv Charls arvas, et oli olnud liiga kärsitu. Hõõtsatus oli aga tähendanud ainult seda, et 90 kilo raskune kreem oli ennast ukseavast sisse vinnanud. Hetke pärast oli kopter õhus. Krin ajatus vastu seina ja mõtles juhtunu üle järele. Ta oli olnud tules. Olin nii väsinud, et ei suutnud ennast õieti liigutadagi ja ometi oli elus. See oli hämmastav. Hämmastav oli olnud kogu päästeoperatsioon. Naftaplatvormilt toodi ära 51 meest. Hukk Kunuid ei olnud vigastatuid, samuti mitte kogu päästemeeskonda. Moori, Veežess, Vužaaria kriini autasustati lenduse teeneteristiga.