Eesti luterlik tund. Tere õhtust, te kuulete Eesti luterliku tunni saadet, tornid ja lipud. Mina olen Kristjan Luhamets, siia, Eesti Raadio Tartu stuudiosse, olen vestluskaaslasteks palunud kaks Tartu Ülikooli tudengit. Tere tulemast, Reet Kasekaare. Tere. Et tuli sel sügisel Viljandist Tartusse, et õppida eripedagoogikat. Kuidas sulle tundub, Reet, kas esimesed kuud koolis on sind julgustanud või hoopis kohutanud? No kokkuvõttes tundub, et pigem vist julgustanud, kuigi vahetevahel tuleb ka neid kukkumisi. Aga tegelikult oleme siin kolmekesi. Tere tulemast, Toomas Nigola. Tere. Toomas. Sünni poolest pärnakas, õpib teisel kursusel bioloogiat ehk usuteadust. Humanitaarhariduse nurgakivi juurde on teda toonud asuda tulevikus kirikutööle. Ütle Toomas, kas sinust saab siis kirikuõpetaja? Kes seda nüüd täpselt teab, aga kui jumal lubab, siis ehk küll. Jah. Käesoleval aastal on Tartu linnas kerkivad tornide tipud vastaselt helkiva tornikiivri saanud kaks kirikut. Kevadel, 26. märtsil tõsteti paar-kolmkümmend tonni kaaluva tornikiivri sõrestik üles keskaegset Jaani kiriku torni otsa. Tänu rohketele annetajatele, nii Tartust kui mujalt, on tänaseks Tartu Jaani kiriku tornikiiver kaetud vaskplekiga ja torni tippu kaunistab kullatud kukk. Korjandus jätkub. Loodetavasti võib jõuluõhtul Tartu vananeda linnas kuulda Jaani kiriku kellahelinat. Ent käesolevat sel aastal on tartlased näinud juba teist tornikiivrit maa ja taeva vahel rippumas. 10. septembril tõsteti vastne kiiver Tartu Pauluse kiriku torni otsa. Varem kattis Pauluse kiriku torni ajutine katus, mis ehitati pärast kiriku põlemist teises maailmasõjas. Nii kirikule kui ka Tartu linnale. Olulist sündmust tähistati oktoobri esimesel nädalavahetusel Pauluse kirikus noortepäevadega. Muide, need noortepäevad olid juba kolmandat korda korraldatud varem Nad olnud kiriku ehitamise aastapäeva puhul. Ja seekord oli teemaks tornid ja tipud. Just nimelt mõeldes Tartu linnas kerkinud tornidele hulk mitmesuguseid üritusi mahtus ajavahemikku reede õhtust pühapäevase tänujumalateenistusele. Ja ilmselt kõige laiemalt tuntud esindajaks oli üks meie tipplaulja Tõnis Mägi, keda me nüüd kohe ka kuuleme. Ja. Aasta planeete tillutab Merkuuri jõud. Oli veel üle tummad. Õiglamiibinny katab, mine. Laeva. Aga ma. Ei leia. Te kuulete Eesti luterliku tunni saadet, tornide tipud, mina olen Kristjan Luhamets ja siin stuudios istuvad minu kõrval Tartu Ülikooli tudengid Toomas Nigola ja Reet Kasekeeli. Milleks on teie arvates kirikule vaja torne? Toomas, palun. Torn on üks väga kasulik asi kiriku küljes. Ja täna on väga palju funktsioone. Üks üks asi seal tema juures väga meeldib, eriti meie kirikutorni juures on see, et sinna saab ronida teinekord ja ja sealt saab vaadata eriti eriti öise linnapilt on väga, aga ilmaski vaadata tornist tulesid ja samuti suvist rohelust. Hea koht mõtlemiseks, kõiksuguste, huvitavate asjadele ja puhkamiseks. Ja siis on torni veel see hea omadus, et näiteks kui sa lähed mõnda võõrasse linna pühapäeva, pühapäeva hommikul ja mõtlesin, et peaks kirikusse minema siis on tornide järgi neid kirikuid hääleida. Pisikesi palvemaju, kus, kus ei ole meid toornega suurt muid arhitektuurilisi elemente, mis, millega meie ütleme selliste katoliku luterlik kirikute puhul oleme harjunud. Siis neid, neid on kui sellist korralikku kaarti käepärast võlapea võimatu üles leida. Orientiir selles mõttes on, see on ka kahtlemata väga armas asi. Muidugi reklaami mõttes üldse. Tegelikult Toomas ütles minu mõtted juba põhiliselt ära, et ma tahtsin ka öelda seda, et, et minu meelest on ta pigem selle mõttega, et, et ta äratab inimestes tähelepanu ja siis mul tekkis ka, kuna see mõte kõrvale, et sinna saab ronida Aga milline see on sinu meelest torni sõnum? Mida ütleb, ei ole torn, kui sa teda kuskilt näed? Eemalt, kas ta, kas ta ütleb midagi selle selle kiriku kohta sealq kirikusse teenitava jumala kohta? No võib-olla torn mingil määral midagi ütleb kiriku kohta selles mõttes, et, et siiski nii Luterliku kui kui ortodoksi kirikutornid on natukene erinevad mitte öelda palju. Ja küllap ta ma nüüd ei tea seda kiriku kirikuloolist traditsiooni nii väga päästa, aga, aga kindlasti on talle välja muidugi suguseid sümboleid külge ja ja asja ka tänapäeval inimesed vist eriti ei tea, seda mina ei tea. Ja minu jaoks on ta siiski rohkem selline orientiiri orientiiri sõnumeid, näe, kirik. Mis tundeid see sinus tekitab, kui sa vaatad ja ütled, et näe, kirik. Siis see tekitabki sellise tunded, et ahaa, ma nüüd siis tean, kus see kirik on ja kui kui vaja, siis ma saan sinna minna. Teinekord juhtub nõnda, et kui tänavalt leiad maast mõne rahatähe, siis võib tunduda üsna põhjendatud käia edaspidi kogu aeg nina maas justkui otsides järgmist järgmist rahatähte. Kas torn võib sellist suhtumist muuta, mida ta sellisest sellisest? Argisest maisusest üle olla kuidagi. Reid, kuidas sulle tundub? Võib olla küll, et kui see nagu pöördsilmad ülespoole, siis sa hakkad ka mõtlema rohkem nendele rohkem nendele vaimsetele mõtetele, et sa ei mõtle kogu aeg, et, et mul oleks vaja seda ja seda ja, ja siis mul oleks vaja osta seda ja seda ja seda ja seda, et no mõtled rohkem sellele vaja selleks, et, et lihtsalt elada õhku näiteks ja nii edasi. Ja no kui sul on midagi pähe tekkinud, selline kinnisidee, et ma pean nüüd mastaapne rahatähe leidma, siis siis ilmselt seda tormi ei ei aita kuidagi, sa lihtsalt ei märkagi teda. Aga kui sul on, kui sul on vaja seda torni leida, siis kindlasti jah, see pöörab su pilgu ülespoole. Torn, nagu ma aru saan, siin kindlasti aitab orienteeruda maakaardil sellisel Pealt kiriku asukoha üles leidmisel, aga kas torn võib ka Ta olla teenäitajaks ülespoole selles mõttes, et kiriku üks. Tegelikult ongi kiriku kõige olulisem ülesanne juhatada inimesi jumala juurde. Kui torn, kui selline sõrm üles taeva poole milline võiks olla tema roll? Ja eks ta sinna taeva poole osutab küll enamasti. Ja, ja kui on seal tipus rist näiteks, siis, siis osutub see õõdetamisega selle risti poole Pole väga kenasti. Aga iseasi on muidugi see, kui palju, kui palju inimesed selle peale mõtlevad, et millal see torn neile öelda tahab või mida selle selle ehitajad on öelda tahtnud. Ja ma kardan küll, et inimesed ei, ei mõtle selle peale eriti. Ja kui torni otsas on kokk, siis see meenutab ka inimestele midagi. Ma teen vist sellepärast selle, et, et Viljandi Jaani kiriku torni otsas on kukk Tänavu on Tartus kerkinud kaks tornikiivrit ja neist ka ühe otsas on kukk. Ja teise otsas on ristkukk sellepärast et on olnud Eestis juba tükk aega traditsiooniks, et Lõuna-Eestis ehk siis Liivimaal. On kirikutornide otsas kuked Eestimaal, seega siis Põhja-Eestis ristid. Ja Pauluse kirik, mille otsas on rist nii palju noorem, käesoleva sajandi alguses ehitatud, et ehk siis sellepärast Pauluse kiriku torni otsas rist, aga aga Jaani kirik, mis on üks Ma kahtlemata vanemaid kirikuid kannab praegugi kuke. Aga kas torni sõnumit võib leida ka klaasist valmistatud kõrge kõrghoones mõnes hoones hotellis või siis näiteks kõrgele asetatud valgusreklaamis. Kas neidki võib leida sellise torni sõnumi? Oleneb millist, millist sõnumit sinna tornide juurde mõelda. Ilmselt ei leia enamikust valgusreklaamidest seda taevas või, või jumalale osutavat sõnumit, kuigi mine sa tea, näiteks suvel poolama Oll sõites hakkas silma küll teie juures paaris kohas kus olid pandud üles suured reklaamid tsitaadiga apostlite tegude raamatust, et et usu Jeesusesse Kristusesse siis pääsed sina ja su pere ja, ja selliseid asju tähendab siin Eestimaal muidugi. Aga kui, kui neid pidada torni sõnumiks seda orientiiri, siis siis kahtlemata jah. Ka need klaasist klassist, mõned ja suured büroohotellid täidavad seda rolli küll. No ma ei tea minule isiklikult need suured klaasist läikivad majad võib-olla tekitavad rohkem segadust või tuletavad meelde seda Paabeli segadus. Mulle isiklikult meeldivad rohkem väiksed puumajad. Aga et torn, kirikutorn, seal sees võib üles ronida. Aga nagu teame, kui mõlemate kiriku torni roninud, ei, oleme sealt leidnud selle peale radarite ja aegade poolt kuhjunud tolmu peaaegu et mitte midagi. Kas ei tundu äkki mõttetuna ehitada torni, kui sinna ei tule mingi midagi sellist praktilist praktilist, ei ühtegi kontorit ega, ega panda sinna talvekartuleid. Ma tahtsin öelda, et mõnes Tõnisson tuviga hakkad ka, noh, see ei ole küll praktiline asi ja nii edasi. Aga kas neid tasub ehitada? Ma millegipärast arvan, et meil on siiski see välise Välise näit väliseid külgetõmbetähtsus rohkem. Ja eks tegelikult need kirikutorn hoolega läbi aegade kasutatud praktiliseks otstarbeks ka näiteks sõja puhul on, on olnud seal sellised vaatluspostid ja ja hilisematel aegadel ka tulejuhtimiskeskused, kõiksugustele, kurjadele, koguritele ja ja nõnda edasi. Ja näiteks saab kasutada tänapäeval kirikut turistide käest, kiriku torni turistide käest raha välja meelitamiseks, kui neid, ütleme, teha need mehed tuisenikkused redelit korda ja, ja laste turiste raha eest torni ronida näiteks. Aga praegusel sellisel raskel majanduslikul ajal, kui kui kõigil kõigil rahakotid küllalt kõhnaks on jäänud kas ka siis tasub ehitada ehitada torni, mis seal lihtsalt selliseks sümboliks eemalt ilus vaadata, orienteerida, vahel? Praegu ju all mitu torni niimoodi yles tõstetud ja ehitatud. See on selline väga mitme otsaga küsimus ja ja ilmselt sõltub, sõltub kogudusest, kelle jaoks tundub mõttekas, kelle jaoks mitte. Aga ma arvan siiski, Me ei ole mitte mitte selline asi, mis kindlasti peaks sellist praktilist kasu tootmatumastuseks kartulid hoida või või et temaga mingit raha teha, vaid et see on. See on lihtsalt kasulik asi, kuidas kiriku torni kiriku küljes on. Ma arvan ka, et, et asi, et on selle mõttega, et inimeste tähelepanu äratada ja ma mäletan just seda, kui Tartu Pauluse torn kiriku torni ehitati ja kui ma igapäevaselt mööda käisin ja kooli läksin ja siis iga päevaga vaatasin, kuidas tükk tükikese haaval seda see tornsov järjest vasksemaks ja. Ühel päeval sõitsin bussiga kooli ja vaatasin, et huvitav, mispärast sealt kiriku ümber nii palju rahvast on. Ja ma ei suutnud seda välja mõelda. Ja siis, kui ma paari tunni pärast taas linnas käisin, siis ma nägin, kuidas tornikene kiriku kohal rippus. Ja see torni ülestõstmine on muidugi ka omaette omaette suursündmus, mis ka rahvale ravi tähelepanu kiriku peale toob ja ja rääkimata sellest, et rahval lihtsalt tore on seda torni ülestõstmist vaadata. Näiteks Jaani kiriku torniga tornikiivriga oli seda muidugi alguses ütles, et ei see puusõrestik sinna peale ja hiljem hakati sinna pleki külge lööma ja siis iga iga päev, kui sai mindud ülikoolihoonesse siis ikka pilk läks nagu iseenesest sinna Jaani kiriku torni peale, et kaugel see nüüd on ja ja kas hakkab varsti valmis saama. Praeguseks on Tartu Jaani kiriku torn selle plekiga üleni kaetud ja tasapisi hakkab vask vask tuhmuma ja, ja eks seda seda tahetaksegi Aja jooksul lähex oksüdeerub, oksüdeerub see läheks selliseks rohe-roheliseks. Seevastu Pauluse kirikul oli oli selline lugu, et pask, plekk oli aegsasti valmis varutud, kuid ehitamiseks ei olnud, oli aeg küps, ei olnud veel piisavalt võimalusi. Sellega jõudis juba juba pleki tohmuda ja kui nüüd seepeale pandi, siis ei olnud seda mitte ilus vaadata. Sellepärast siis linnapea Andrus Ansip vaatas seda ja ütles, et ei, et peab läikima ja linna linna. Linn eraldas veel natukene raha selle pleki läikima löömiseks ja Laketi veel üle ka, nõnda et sellist sellist ja minu teada ei ole Eestimaal ühelgi teisel kirikul. Ta tahaks. Oletuste kohaselt umbes 10 aastat sellisena särama, nagu ta praegu on. Omalt poolt lisaksin või noh, mis omavad poolt, aga lisaksin ühe mõtte Tartu Pauluse koguduse õpetajalt, kes ütles torni torni väärtust ema pisaratega. Et ei ole ju nendel pisarateni kui sellisel natuke seal soolasel veel mingit omaette väärtust. Kuid väärtus on sellel tunnetusel sellel, mis on nende pisarate taga. Nii on ilmselt mõningad, et ta võib jänesest olla küllaltki väärtusetu, aga miski selline tunnetus, selline. Kirikuinimeste tunnetus on see, mis annab tornile oma väärtuse. Järgnevalt kuulame laulu I don't hauto, laulsin ehk siis eesti keeles, ma ei tea, kuidas teda armastada. Jutt käib siin Jeesusest ja, ja see lugu ongi pärit Andrew Lloyd Weberi rokkooperist sises Crash superstaar, Jeesus Kristus, superstaar. Te kuulete Eesti luterliku tunni, et tornid ja tipud. Minu nimi on Kristjan Luhamets ja minu kõrval on stuudios siin Tartu Ülikooli tudengid Reet Kasekeeli ja Toomas Nigola. Me oleme siin rääkinud juba. Tornidest mina pidin, torn ehitatakse küllap selleks, et, et oleks tippalumine, osa ei pruugigi eemalt vaadates üldse välja paista. Kui tipp paistab kaugele tipu järgi võib orienteeruda tuuletärnid, tornid, majakad näiteks ongi selle selleks otstarbeks ehitatud. Et laevadel oleks võimalik orienteeruda. Kuid orienteerumisel abiks tornid, tornide tipud, sisenenud jumal täiesti. On oluline tipp ja tipp on ka see, mille järgi mõõdetakse kõrgust. Torni kõrgust võetakse ikka tipust. Ja. Ma arvan, et ka iseenda võrdlemiseks on, on vaja tippe näiteks enda taset kümnevõistluses pole mõtet võrrelda algklassi poisiga, vaid ikka Erki Noolega. No ma päris päris nõus selle väitega ei oleks. Ja hea muidugi võrrelda, kas sellise suure tegelasega nagu Erkki noolega näiteks kui need 10 kümnevõistlust teha, millega mina küll kahjuks pole kokku puutunud, heiti panime. Selles mõttes, et kui sa võtad sellise kõva tegija nii-öelda siis siis on sul mingi siht, mille poole püüelda ja nii edasi, aga aga samas võib see ka tekitada masendust, et, et oi, et ma ju ei ole midagi saavutanud. Samas, kui sa vahetevahel võrdle ennast algklassi poisiga või, või siis sellega, kes olid viis aastat tagasi, siis, siis annab see jõudu juurde, vaatad, et noh, ma ju ei olegi kõige hullem, ma olen ikka üht-teist saavutanud ja ikka treeninud emaste ja viskan seda oda juba meetrit kaugemale, kui varem või või mida iganes nad seal kümnevõistluses teevad. Ja ma arvan, et on võrrelda mõlemaga ennast nii kord ühe, kord teisega diabeedi üks annab siis sellise sihi teistpidi, teine annab jälle jällegi jõudu juurde. Mina jälle mõtlesin seejuures seda, et kas üldse on mõtet kellegagi võrrelda ennast seoses selle kümnevõistlusega, et kui ma näiteks üldse kümnevõistlusega ei tegelenud, et siis miks ma peaksin ennast võrdlema sellega? Aga kas näiteks usulisel alal võiks võrrelda ennast kellegagi? Ja kahtlemata kas sa oskaksid nimetada usulisel alal tippe, kes võiksid olla sulle eeskujuks, kellega sina ennast võrdled? Ja kui need tippudest rääkida, siis kahtlemata üle, ega ümber meie issanda Jeesuse Kristuse maapealsest elust. Aga on on sul mõni mõni tipp välja tuua ka neist, kes, kes on inimesed, kes, kes võiksid ka olla eeskujuks kui tippusulisel alal. Märksõnale kui ta et ostad meie kirik, usutunnistus, kirjade, lõvi ja Jeesus Kristus ka, tõeline jumala tõeline inimene, aga see selleks. Ja kahtlemata on ka nii-öelda lihtsurelike inimesi, kellega võib ennast vaenlast võrrelda. On palju selliseid toredaid inimesi, kelle katoliku kirik on tituleerinud suisa pühakuteks. Siin oma kaasaegsete hulgaski on, on märgata inimesi, küll ma neid nimesid nimetama, aga, aga on inimesi, kes mul on eeskujuks, on sellised inimesed, võib-olla, kes on lihtsalt elavad, elavad sellises usalduses jumala vastu ja ja kes tõesti tahavad, tahavad teenida teisi inimesi kogu oma olemusega ja eluga mitte ainult ütleme välispidiselt, et nad nagu teevad nii ühte kui teist asja ja ja siis samas seismiliselt nagu rõõmustada, et näe, mul on jälle midagi suurt ära teinud. Selline, kes on tõesti usaldavad jumalat, kõiges, elavad koos temaga, ma arvan, et see on selline eeskuju, mille poole võiks ka ise püüelda järjest enam ja enam. Ma jääksin ikkagi selle oma eelmise arvamuse juurde, et, et väga ei ole mõtet võrrelda või nii edasi, et, et võib-olla just pigem mõtte eeskuju ja siis kelleltki mingeid omadusi. Kui ta endale võtta, vaid püüda neid püüda samamoodi käituda veni, kui kui märkad, et keegi käitub hästi või nii ja minu meelest ka tähendab, minu jaoks on eeskujuks pigem sellised inimesed kes, kes usaldavad jumalat ja kes elavad jumalaga koos Kas neid eeskuju, see on sul palju või, või tundub, et, et jääb väheks? Tähendab leida nii, ütleme, et mitu neid ei ole palju ja neid on, neid, mitte. Aga selle inimestega eeskujuks võtmisega on üks niisugune asi, et et kuna siiski kõigini inimesed teevad vigu, siis ei saa neid inimesi täielikult nagu eeskujuks võtta, et peab siiski otsustama, et mida see inimene teeb õieti ja et, et mida ta teeb valesti. Selliste tippudega võrdlemise ja eeskujuks võtmisega on kas selline lugu, et kui sa vaatad, vaadata sellist kõva tegijat ja ja siis võrdled ennast temaga, siis sa siis sa näed nagu ära seda Mul endal puudu on ja ja mida sul tuleks, tuleks näiteks jumalalt paluda, et ta aitaks sind millestki või või mida sa isegi arendada endas? Aga kas need eeskujud on enamasti kuulsad inimesed usulisel alal, ma mõtlen praegu või või on nad rohkem tagasihoidlikud, keda võib-olla on raske märgatagi ja üles leida? Nii ja naa, võiks öelda, on, on nii ühtesid kui teisi pigem võib-olla et siiski neid viimaseid, keda keda on niimoodi? Võib olla maailma mastaabis eriti ei tunta ja kes ei ole endale kõva propagandat teinud ega võib-olla väga kuulsaks saanud mingite suurte suurte tegudega. Aga kes on lihtsalt lihtsalt hääd inimesed, jah. Ärrit, kas sinu eeskujud on sellised suured staarid või, või vaikset vaikset palvetajad, näiteks? Ma arvan, et pigem vaikset Palvate näiteks üks minu eeskujudest on üks, 91 aastane tädikene Viljandi Jaani kirikus, kes istub tavaliselt esimeses pingis ja see, et 91 aastane on, see ei tähendaks mitte, et oleks mingi viriseja tädikene alati nii rõõmus ja lahke ja siis ma mõtlen alati, et et kas, kas ma suudan ise ka nii vanaks elada ja nii rõõmus olla. Palveta jätta ja usuinimestega on see häda, et ehk nemad on võib-olla sellised tõesti hääd ja toredad inimesed aga, aga siis need teised inimesed kipuvad neist tegema mingisugused sellised üliinimesed. Noh, nii on, on olnud katoliku kirikus mõnel ajal on, on ka praegu näiteks vabakirikutes Ameerikas näiteks seal kus on sellistest kuulsatest remondi listides tehtud mingid sellised üliinimesed, kelle juures käiakse peaaegu palverännakutele ja kõiksuguseid muid koledaid asju tegemas, et ma näen selles selles küll teatavat ohtu. Milliseid koledaid asju käiakse tegemas nende kuulsate evangi ristide juures. Noh nii ühe- kui teistsuguseid. Oskad sa mõnda nimetada siin? Ma olen nagu ise nii palju, kui ma olen lugenud ja näinud mõne mõne inimese puhul ringi rännates Nimetus objekt rohkem kui ütleme, ta ei ole enam, ei ole enam, Vene keelest võiks eeskuju võtta ja kes oleks, oleks nagu selles mõttes hea inimene, keda keda, nagu lihtsalt lugu peetakse, vaid, kellest ja millest on tehtud teinekord juba selliseid, selliseid tõesti üliinimesed, kelle kõrval vaata et Jeesus ise võiks juba punastama hakata teinekord. Kas, kas siis sellistest suurtest inimestest, kes tegelikult ju võiksid eeskujud olla? Aga kellel on väga palju reklaami tehtud, kas nad siis kaotavad oma ja selle hea omaduse olla teistele eeskujuks, kas nad ei saagi enam teistele eeskujuks olla sellepärast? Ei, mitte seda. Asi võib-olla ei olegi mitte niivõrd nendes endis, vaid, vaid neis inimestes, kes, kes neist sellised kultusobjektid on enda jaoks teinud. Ja ja sa nimetasid siin, et tuleks ennast võrrelda nii tugevalt positiivse eeskuju ja samas ka endast nõrgemale ja kehvem, aga et, et saada sellist teistpidist innustust. Kas see võib olla kuidagi seotud sellega, et inimestele meeldib ennast võrrelda endast halvemaga ja öelda, et ma pole kõige kehvema hullemaidki? Jah, ilmselt küll, eks on ju ikka meeldiv võrrelda ennast näiteks mõne ajalehe kriminaal kroonika lehekülgedel leiduva tegelasega mõõdeta, oi ma olen ja või, või või nõnda, et ennast sedasi kõrvust tõsta. Ennast alati nagu jumala seadusega jumala jumala tahtmisega võrreldes siis siis tekib selline Mannetuse tunne, võib olla teinekord öö. Sinna. Enese eneseupitamise koha pealt on ikka, on ikka tore võrrelda ennast nendega, kes on kusagil allpool nii-öelda. Tulebki sellest, et et inimesed ei suuda muidu endas head nagu leida ja siis nad püüavad kellelegi halvaga võrrelda, siis näha, et natukenegi midagi head on. Aga kas sellisel puhul on õigustatud teistele näpuga näitamine? Ma arvan, et tegelikult ei ole, aga, aga aga inimesed paraku seda teevad. Ja ega vist ei ei ole see näpuga näitamine teps mitte see asi küll. Me oleme harjunud sellega, et kui juhtub mingi õnnetus, mõni katastroof, siis läheb see kindlasti ajalehe esiküljele, sellepärast et see inimestele meeldib leida ajakirjandusest ajalehtedest halbu uudiseid. Neile meeldib kuulata uudisest, uudistest selliseid halbu teateid, skandaale ja kriise ja muud sellist, kas see on ka kuidagi räägituga seotud? Jah, mingil määral küll, ma arvan, et seda ajakirjandus või meediapsühholoogid oskaksid seda öelda, et kuidas on ja miks on. Ilmselt peaksid psühholoogid seda asja kõige paremini. Mina olen ise ise mõelnud seda et esialgu ma istun soojas toas ahju kõrval ja, ja mul on seal kõik kõike nagu maiseks eluks tarvilik olemas siis on, siis on küll selline lugeda neid neid asju, kus on juttu mingitest meelehädadest ja uputustestisem. Oskad, oskad hinnata seda, mis seal olemas on. Kuigi see samas jällegi masendab teinekord. Ma mõtlesin ka, et, et see võib-olla rohkem sõltub ka inimesest, et mida talle meeldib lugeda. Et, et mõni tõesti võib-olla loeb suurema hea meelega neid katastroofe, aga, aga teisele pigem meeldib just hea häid jutte lugeda. Ja kui ma mõtlesin praegu seoses Toomase jutuga, et see on tõesti võib-olla hea, kui me neid mõnikord loeme, et märgata just seda, et mis meil on Olla tänulik selle eest. Teinekord on niimoodi, et 10 mingit mingit asja võtame nii väga enesestmõistetavat jumala andi siis siis jumal selle meie käest ära võtma, meile näidata, kui hea see tegelikult on ja et me õpiksime hindama seda, mis meil on. Selles mõttes on hea, kui me teinekord teinekord mõtlema selle peale, et mida me siis ikkagi on ja millest me prooviks pruugiks tänulik olla. Ja teeksime nüüd selle koha peal ühe muusikapausi. Eesti luterlik tund, Te kuulete Eesti luterliku tunni saadet, tornide tipud, minu nimi on Kristjan Luhamets ja stuudiosse palunud Tartu Ülikooli tudengit Reet Kasekeeli. Toomas Nigola. Piiblis jutustatakse lugu väe pealikust, Naama minist, kes oli sõjakäigult orjana kaasa toonud väikese tüdruku. Ja ilmselt oli ilmselt human sõja käigus hävitanud nii tolle tüdruku kodu olla isegi hukanud tema vanemad, tema lähedased, tema sugulased end ise haigeks ja ja väga raskelt haigestuks pidalitõbi dolla eks kardetamaid haiguse mis kindla peale lõppes, surmaga. Ometi ei tundnud tüdruk sellest kahju, Rõõmu vaid suutis siiralt kaasa tunda ja ütles. Oh, kui kui minu isand teaks, kust, kust abi leida. Et kui ta, kui pöörduda tema moerahva juures elavale prohveti poole. Aga see selleks, mida te arvate, reaalne oleks järgida sellise tütarlapse eeskuju kes oma oma sellisele vaenlasele suudab niimoodi kaasa tunda. Piiblis on ka kirjutatud üles Jeesuse sõnad, et mis inimese, kes võimatuse jumala jumala käest võimalik. Ma tahtsin ka just öelda, et, et ainult jumala abiga saab midagi sellist teha. Ja selline kaastunne tänapäeva ülekantuna võib tunduda uskumatult suurena. Kas leidunuks Eesti metsa vaadelda vendadest kedagi, kes, kes oleks siiralt, kellel oleks siiralt kahju olnud, näiteks Stalini surmast? Vaevalt küll. Kristlastele on kahtlemata kõige suurem eeskuju Jeesus Kristus, kes on nende kohta. Johannese evangeelium 13 15, sest ma olen teile andnud eeskuju, et ka teie nõnda teeksite, nagu mina olen teile teinud. Ja eeskujudeks olemisest, räägib Paulus Efeslastele kirjas Efeslastele ütleb ta, võtke nüüd jumal enestele eeskujuks. Nagu armsad lapsed. Esimese Korintose kirjas, sellepärast valitsen teid, võtke mind eeskujuks. Ja veel kirjutab ta, järgige minu eeskuju, vennad ja vaadelge neid, kes elavad ta nagu meie teile eeskujuks oleme. Järgnevalt kuuleme laulu rokkooperist Andrei Weberi rokkooperist sises Grast superstaar ja selle nimilugu. Eetris on Eesti luterliku tunni saade, tornide tipud, mina olen Kristjan Luhamets ja minu kõrval istuvad Tartu Ülikooli tudengitele kaseke Liia, Toomas Nigola. Lucas kirjutab, sest kes teie seast, kui ta tahab ehitada torni, ei istu enne maha, ega? Mis temal vaja on, mis läheb vaja? Teostamiseks, et kui aluse on rajanud ega suuda lõpetada kõik vaatajad, teda ei hakkaks naerma üteldes. See mees hakkas ehitama ega suuda lõpule viia. Torni ehitamine oli omal ajal kahtlemata väga suur ettevõtmine. Jeesus võrdles ka iseenda järgimist Meie ehitamisega. Kas teie jaoks on kristlaseks olemine seega siis Kristuse järgimine? Suur ettevõtmine? Raske asi? See on keele selline kahe otsaga asi, et et ühest küljest ta nagu on raske jah, teisest küljest ei ole ka raske, see on raske on kahtlemata selle juures see et loobuda, ütleme, kui sa tahad tahad Kristust vastu võtta, siis uuesti sündida, siis sa pead, nagu oleme valmis loobuma sellest, mis, mis oli sinu elus enesest, vanast minast, vanast aadamast, nagu uuest testamendist sellest räägitakse. Ja see on küll jah, üsna selline, selline raske asi on eriti kui pole päris täpselt aru saanud, et miks see, miks see on. Aga, aga teistpidi jällegi on kristlasena elada mõnes mõttes väga lihtne. Et Sul on igal ajal võimalik võimalik paluda jõuda endale juurde, kui sa tunned, et sul on või et sul jääb jõust puudu, siis, siis võid, aga palun jumalat. Ma loodan, et annaks sulle jõude. Vabandust ja kogemus. Ma väidan, et nii hea kui miljonitel teistel kristlastel, et et, et see tõesti tõesti niimoodi on, et jumal annab jõudu neile, kes teda paluvad, kellel seda vaja on. Ja teiselt poolt muidugi on see paha asi, et et paljud Kristikeks pidavad organisatsioonid on, on teadlikult mitteteadlikult teinud raskeks organisatsiooni liikmetele Kristuse järgimise, pannes neile peale mitmesuguseid koormisi ja käsk, et tuleb teha seda ja seda ja seda, eks ole. Justkui oleks kristlus mingisugune käsuusund ja, ja ütleme selliseid inimesi vaadates sellist organisatsiooni, siis tundub küllalt. See on üks väga raske pingutavasid kogu aeg pead rabelema, et kuidagi kuidagimoodi õndsaks saada ja koguduse silmis heakskiitu pälvida. Aga, aga ma arvan, et tegelikult see asi ei ole üldsegi nii hull. Reet, kuidas sinul on, kas kristlaseks olemine ja Kristuse järgmine on raske asi, kas on raske ülesanne? Sinule? Ma olen selles mõttes Toomas Toomasega küll nõus, et, et see on samas raske ja samas on kerged, et raskendav just selle selles mõttes, et et mida siingi seal. Luukas kirjutas, et kui alus on rajatud ega suuda lõpetada kõik vaat et kõik vaatajad teda ei hakkaks naerma. Et siis just see, et et sa pead jätma välispidiselt hea mulje, et et, et sa pead nagu nagu olema see Kristuse esindaja maa peal või, või kas nüüd täpselt nii, aga, aga aga peegeldama seda Kristuse armastust, siis ta kohati kohati tundub raske, aga samas on on see, et et samas on ta Kristuse enda armastuse tõttu just kerge Jah, siin tuleb jälle juttu sellest, et Kristjan on maailma valgus, eks ole, ja ja kus valgustamast ikka, muidu tuleb kuivat jumala jumala valgust, tema siis ei põle jumala Molgustama sisse ei anna. Samas on nagu Kristus ise andnud meile väga suure lootuse just selle kohta, mida Toomas enne rääkis, et peavad ennast väga haavatutena, siis siis Tartus, Pauluse, Tartu, Pauluse kiriku seina peal on see hästi kena lause kirjutatud. Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise. Ma tänan teid sellesse saatesse tulemast ja tänan kõiki kuulajaid. Eesti luterliku tunnisaateid on võimalik teil kuulata ikka igal neljapäeva õhtul kell üheksa. Täna kuulsite siin stuudios rääkimas Tartu Ülikooli tudengid Reed Kasekretja Toomas Nigola, et mina olen Kristjan Luhamets, kuulmiseni. Eesti luterlik tund.