Eesti luterlik tund. Tere, õhtune kuule ja kindlasti on algav saade olnud paljudele väga oodatud, sest küsimusi on tänasesse kirikuõpetaja kõnetundi laekunud 14. Stuudios on Jüri kogudus. Tanel Ots, tere tulemast. Ja saatejuht Ene Pilliroog. Ma loodan, et jõuame kõikidele küsimustele omapoolse vastuse anda. Teed edasi mõtlema suunata ja see ongi ju eesmärgiks, et aidata teid elutähtsate otsuste langeda, kusjuures ma usun, et me jõuame avada ka vikerraadiostuudio telefoni. Ja kui te järjekordselt ei jõua täna siin saatesse helistada sest liinid võivad kinni olla siis meediakeskuse Eesti luterlik tund, toimetuse telefon Tallinnas on kuus 314 311 kuus, 314 311 ja ööpäevaringselt võite sellele telefoninumbrile jätta oma mõtted, küsimused ja ütlemised. Kirjutada saate mile aadressil kiriku plats kolm 10 130 Tallinn ja tänase saatemuusika valitud kitaro autoriplaadilt. Meie esimene küsimus, mis toimetusse jõudis, jõudis sõna otseses mõttes eelmise kirikuõpetaja kõnetunni lõppedes kuu aega tagasi. Ja kuulaja, kes helistas tundis huvi matustega seoses olevate küsimuste vastu. Ja nimelt oli tema küsimuse mõte selles, et kui inimene Takse tuhastatult või siis kirstus, et missugune on kirikuõpetajapoolne kommentaar nüüd selle kohe matmise viisi puhul meie tänases ühiskonnas. Kui kirikuõpetaja peaks vastama nii, nagu piiblis on kirjas või või otsima sealt vastust, siis õieti ei olegi seal vastust. Ja asi on selles, et tähtis ei ole mitte see kuidas ja millises olekus meid maetakse vaid tähtis on, kuidas sa elad ja sellest sõltub, mis saab sinust pärast surma. Mul üks sõber ütleb, et aja jooksul on ajaloo jooksul on inimesi põletatud ja teibasse aetud ja ära söödud ja igasugu muid õnnetusi on inimestega juhtunud. See ei saa, mõjud toda meie olemist pärast surma. See, et näiteks on inimesel pea otsast raiutud, mida on ju ka palju juhtunud, ei peaks tähendama, et ta igaviku silma Beaton. Nii nagu mõnel inimesel on väga suureks lohutuseks olnud see, et taevariigis ei pea mul olema see inetu punn keset nina, mis mind täna siin on niimoodi kurvaks teinud. Ja, ja üldse küsida ka niimoodi, et kas kaheksakümneaastane inimene, kui ta sureb elab nüüd taevariigis, raugana väikese lapsena või selles noorpõlve eos, mis talle kõige rohkem on meeldinud. Piibel räägib meile, et juhatatakse kord vaim hinge, ihu ja ihu ülesäratamine tähendab just seda, et me oleme igaüks isiklikult jumalale teada. Testimises on meid vastu võetud, tema kätesse on meie nimi raiutud ja taevasesse raamatusse kirja pandud. Me oleme igavesti jumala juures olemas ja siin võiks lausa võrrelda ja vastandada idamaa religioonidega kus taassünniahel võib heal juhul siis lõppeda kord sellega, et kogu meie olemus kaob, lahustub maailma kõiksuses. Inimene, kes on olnud ja sündinud mitmete erinevate olevustena, kaotab lõplikult oma olemise. Siis piibel kuulutab meile, et iga inimene on jumala juures igavesti seal. Me kohtame oma vanemaid ja vanavanemaid. Kui aeg ja ajalugu matab kinni ka kõige kuulsamad tähtsamad isiksused ja need unustatakse seisu. Maali unusta mitte. Ja kui nüüd tõepoolest põletusmatustest rääkida, siis, Ei ole tõepoolest kirikul midagi selle vastu öelda. Kui, siis on need vastuargumendid minu meelest väga inimlikud. Matus krematooriumis on natukene õnnetu, jääb otsekui pooleli. Inimesed jäävad kurvalt järele vaatama poo särgile, mis sõidab liftiga alla. Ma tahan öelda seda, et kui me oma kätega nii nagu me Eestis oleme, seda teinud, haua katame ja ise oma armsa inimese matame, siis midagi väga tähtsat muutub ka meie sees. Protsess läheb edasi järgmisesse staadiumisse. Kui meie aga jätame selle kellegi teise hooleks, siis jääb ikka teatud võlatunne ja ja mõte, et mis meie armsa isa või ema või lapsega nüüd edasi saab, siis kui ta kusagil sinna laoruumi sõidab. Selle krematooriumi keldris on aga tõepoolest vaimuliku probleemima. Krematooriumi atusest küll ei näe. Kui me peaksime aga siin otsustava tõepoolest niimoodi, et et, et kuidas ma saan maetud, siis ma ütleksin, see on teise või kolmandajärguline küsimus. Õieti alternatiivideks on meil, kas ma elan igavesti koos jumalaga või lahus jumalast ja need on nii kontrastsed võimalused, et siin ei ole põhjust edasi rääkida. Aitäh Tanel Ots. Järgmine küsimus on ka tõsine. Mis on elu mõte? No siin on meil vaja kindlasti mingisugust pilti appi ja võib-olla on igale inimesele oma olemas. Ma usun, et kristlikku õpetust on kõige parem kokku võtta nõnda et inimese elu on rändamine. Me oleme matkal. Me oleme teelised ja kogu maine elu, ükskõik kui pikk see on, on üks teekond, mis tuleb läbida. See algab meie sünnimomendist. Ja nii nagu igal teekäimisel peab olema oma sihtmärk ja mõte peab olema see punkt ja igatsus, mis meid teele sunnib ja mille poole me läheme ja elu mõtet me võime otsida siis sellistest matka tarkustest mis on matkal tähtis. Ilmselt on kõigile selge, mitte liiga palju kaasa vedada, mida me ka tassida ei jaksa mitte küsida, kui palju ja kui kaugelt võib nii-öelda kõrvale kalduda kõrvalteid käia. Kristlased on armastanud seda pilti, et meie elu on teekond merel matk või, või, või laevaretk ja nüüd ei ole mõttekas või on täiesti rumal, kui laeva meeskond hakkab proovima, kui kaugelt mõika sellest keelavast poist võiksin mööda sõita, enne kui ma karile raksatan. Ja kindlasti on teed käies tähtis ka see, et, et võimalikult palju kasutatakse innova aega ja võimalusi edasiminekuks ja ja mitte mitte liiga palju puhataja paigale jääda või mis nüüd, selles. Usulises kontekstis võiks hirmutav olla hoopis siia maailma paikseks jääda. Matkates teel olles on vaja kaasa võtta hädavajalik valida ohutuim ja lühim tee. Ja siin võib rääkida sellest. Kõige lühem tee ei ole sugugi mitte kõige parem tee. Sageli tuleb kiire ja kindla edasijõudmise nimel ka ringi minna, mitte lõigata, mitte üle murunurga astuda ja pidevalt liikumises olla, arenemises pidevalt valmis õppima. Ja valmis kindlasti ka mitmetest tee ääres olevatest ahvatustest lõbustustest loobuma. Et mitte lasta ennast kõrvale meelitada või paljaks varastada. Ma usun, kui meie elul on eesmärk. Kui meie rännakul on eesmärk eesmärk jõuda jumala juurde, eesmärk jõuda selle kättesaamiseni, mida jumal meile on loomise algusest seadnud, siis selle eesmärgi teenistuses on kogu meie elu. See on mõtestatud, see on eesmärgistatud elu. Meil on toimetusse üsna sagedasti helistatud selliste muredega, et ma olen nii üksi. Olen nii üksi ja üksikkas, te saate mind kuidagi aidata. Ja et sellest üksindusest on saanud selline sügav masendus ja depressioon. Ja depressiooni ravimiseks või sellest vabanemiseks oleks tõepoolest õigem pöörduda psühholoogi või psühhiaatri juurde. Ka kristlastel juhtub seda, et depressiooni langevad nii nagu kristlastega juhtub kõiksugu asju, nad on lihtsurelikud inimesed. Me võime tänaval komistada ja, ja midagi endale kaela tõmmata. Ja nii tõepoolest me võime hingelisest mõttes kõige suurematesse kriisidesse sattuda. Ja ma ei tahaks ega isegi oskaks siin välja pakkuda mingisugust konkreetset rohtu, ravimit, mida igaüks saaks taskus kanda ja vajadusel põske pista. Aga nüüd, eelmisest küsimusest ja vastusest lähtuvalt, kui meie elu on mõtestatud ja iga päev iga tund, iga mine iga mõte on selle eesmärgi teenistuses siis kõike seda, mis meiega juhtub, on võimalik ületada, on võimalik jumala abil taas püsti tõusta ja edasi minna. Ja ma ei taha nüüd sellega öelda, et depressiooniravim on, et hakake kõik kristlasteks. Aga ma tean väga paljusid inimesi ja pean rääkima siin ka iseendast. Pilk jumalale kõige raskematel hetkedel on andnud abi. Aitäh. Nüüd neljas küsimus tänases saates on selline. Loomisest peale on looja poolt antud inimesele vabadus valida. Milliseid näiteid valikuvabaduse kohtleme piiblist võiksime leida. Ja siia juurde kuulub ka selline küsimus, et miks enesetapp, kui vaba tahteavaldus on taunitav. No kui me räägime sellest, mis loomisest alates on olnud, siis paradiisiaias oli inimesel tõepoolest valida Valida, kas ta elab nõnda nagu jumal talle on arenenud ja seda oli ülikülluslikult rohkem, kui inimene oleks vajanud. Ja oli ka keeld mitte süüa sellest puust. Ja õieti inimese valik oli valida endale surm, valida endale jumala õnnistusest ilmajäämine. Ja kui nüüd väga karmilt öelda ja mõelda, siis on see jäänud inimese ainsaks valikuks tänapäevani. Tegelikult ei ole meiega käes, kui me ise tahame otsustada, ise tahame valida. Jäetudki rohkem võimalus kui endale õnnetust häda kaela tuua. Kui me piibli valgel tahaksime veel vaadata seda asja, siis hiljuti on räägitud paljudes Eesti kirikutes lepingust, lepingust, mida täiesti pöördiselt ja ehmatavalt ja ainsana maailma religioonide ajaloos. Kristlus ja judaism saavad rääkida lepingust inimese ja jumala vahel, mitte kahe inimese või, või kahe suguharu vahel. Ja see leping, mida kristluses on uuendatud tähendab õieti, kõik on tehtud. Kristus on ka otsekui lepingurikkuja karistada saanud surnud terve inimkonna eest. See tähendab otsekui isa annab pojale kingitust. Võtame jumala käest vastu. Rohkem kui meil iial suudame mõista. See õnnistus on põhjatu ja nüüd vastuvõtjal väikesel lapsel jääb üle, kas ta paneb käed selja taha või, või sirutab neid, et kingitust vastu võtta. See on valik, aga loomu poolest laps sirutab silmad särades vaid vastu. Ja tema valik õieti loomuvastane valik oleks jätta kingitus vastu võtma, vastuvõtt võtmata. Ja võib-olla nüüd küll liiga lühidalt ja pealiskaudselt, aga sellesama taustal võimega enesetapu juurde tulla. Meie tänapäeva maailma häda, mida targad mehed juba ammu öelnud ja taibanud on see, et inimene on kohtumõistja drooni enda jaoks tühjaks mõelnud. Just nimelt mõelnud, see tähendab, et inimene on otsustanud. Jumalat, ei ole minust kõrgemat ja vägevamat ei ole. Ma ise teen oma otsused. Ma ise mõistan kohut, ma ise teen oma valikud. Ja siin on tõepoolest inimesel võimalik valida. Aga mitte küll muudkui ennast jumala armastusest ilma jätta. On võimalik valida surmaelu ei ole ju meie oma, see ei ole meiega käes. Ma võin otsustada, et minust suuremat ja vägevamat ei ole terve elu selle otsusega otsekui hästi ära elada, aga siit just tuleb hirm surma ees mäng kui vähemalt minumaiseid päevade lõppemas. Kuise kohtumiste trooniaki polegi tühi. Kui seal tõepoolest on keegi suurem ja kõrgem kui jumal on mulle kogu aeg pakkunud eluvõimalust ja ma olen selle kõrvale lükanud. Ja siit edasi kolm punkti. Enesetapu on nimetatud ka üheks kõige suuremaks mõrvaks. Me ei ole kohtumõistjad, me ei tohi seda olla nii, nagu me just rääkisime. See on aga midagi väga koledat ja jubedat kui ma ise katkestan selle võimaluse, mida jumal mulle on pakkunud. Kui ma ise lõpetan selle võimaluse, et ma jõuaksin kord jumala juurde, et miski tooks mind tõe tundmisele. Ja. Tõepoolest kui me peaksime rääkima, et kuidas enesetapjat kohelda või, või kuidas, kuidas tema peale vaadata, siis kiriku seisukoht, kui selline ma ütleksin, puudub. No küll on kirikupraktikas näiteks enesetapja matustel pandud põhirõhk sellele, et vaadata iseendi ja ja lähedaste inimeste peale küsida, mida me tegemata jätsime, mida me oleme valesti teinud. Kuidas me ei ole sellele meie meile nii armsad selle inimesele õigel ajal toeks olnud, teda mõistnud. Et nõnda on juhtunud. Ma tahan sellega öelda, et ei ole õieti õigust neil üheselt hukka mõista. Inimene, kes on valinud vabasurma. Ta on ka jumala poolt hukka mõistetud ja kindlasse põrgutulle määratud. See on jumala käes, mis temast edasi saab. Meie peame siin vaatama iseenda peale ja küsima, kuidas me saaksime teistmoodi elada. Kuidas me tõepoolest jätaksime selle meile ainsana jäetud valiku tegemata ja küsiksime, kuidas kätt välja sirutada ja jumala kingitust vastu võtta. Ja see käe sirutamine, mis meil ainsana on, ülejäänud on tegelikult nii lõpmata raske. Liiga palju on jäetud inimese võimusesse liiga palju, et me suudaksime seda kanda liiga palju, et me oskaksime õigesti otsustada. Aitäh Tanel Ots. Vaatan kella, see näitab 21 ja 25. Me kuuleme veidi muusikat ja siis jätkame küsimustele vastamist. Eesti luterlik tund. Kell on 21 ja 28 minutit. Eetris on saade kirikuõpetaja, kõnetund ja tänastu, kuidas küsimustele vastamas Jüri koguduse õpetaja Tanel Ots mille on kirjutatud, et tänasel päeval räägitakse sagedasti punaste laternate tänavast. Miks seejuures peetakse eriliselt halva maiguga silmas teenindajaid seal tagajärge ja mitte poole sõnagagi, ei puudutata asja tegelikku põhjust. Rohk, arvulisi kliente, kes on sellise edukalt areneva turu loojad ja ülalpidajad Aga kuidas sa ikka iseendast halba räägid? Need kliendid oleme ju potentsiaalselt meie kõik. Ja tõepoolest esimesena tuleb meelde reageerida sedapidi, et kui seda ahvatlevat minus himu tekitavat objekti poleks olnud, siis poleks ju ka midagi juhtunud. Aga teistpidi peaksime mõtlema ja küsima, et kuidas siis selle põhjuseks likvideerimine peaks käima, kuidas me peaksime neid kliente sealt eemale ajama? Ja siin on tõepoolest küsimus meie sisemises hoiakus meie kogunisti uueks saamiseks meie paranemisest. Mul isa armastanud rääkida sellist näidet, et kui suur koer hoiab nõrisedes konti hammaste vahel on näljane siis on üpris mõttetu seda tema suust ära kiskuda, vähemalt võiks üsna õnnetult lõppeda. Aga kui me tallelihatüki ette viskama, siis kukub Kont iseenesest. Vaha. Õieti ei ole võimalik ära keelata. Ei ole võimalik käskida. Inimest kelle jaoks ei ole paremat võimalust olemas, ei ole teist alternatiivi. Ta on küll õnne ja kui me räägime nüüd sellest probleemist, perekonnad lagunevad. Inimene ise jääb ilma armastusest ja hoidmisest kõigest sellest, mida üks tõeline jumala poolt antud mehe ja naise suhe võib pakkuda. Aga minu vastuküsimus või tõsine mure on siin küll või teadmatus, kuidas me siis peaksime nüüd leidma selle võimaluse selle rohkearvuliste klientide parve eemale põletamiseks või ümberpööramiseks. Siin on vaja täiesti sisemist uueks saamist. Ma leidsin selle küsimusega veel teisegi küsimuse, et miks piiblis on jutt üksnes truudusetus, abielu naisest ja meespool on justkui hoopis nimetamata jäetud. Et küsija küsimusest pole olnud mitte keegi poole näpuga näitamine vaid tõepoolest see soov teada saada, et miks ainult ühest poolest on juttu olnud. No suur osa piiblist ajalises lõikes räägime vanast testamendist. On ikka patriarhaadist ühiskonnast pärit ja Toomas Paul oma raamatus maise matka poolel teel toob just välja selle, et vana seaduse järgi naine rikub iseenda. Abielumees saab rikkuda ainult teise mehe abielu. See lähtub arusaamast, et naine mehe omand. Mees ei tohi rikkuda abielu siis naisega, kes on juba abielus. Naine peab olema jäägitult truu ja, ja selline põhimõte on tegelikult peamiselt ja ainult sellepärast, et tõepoolest kaitsta perekonna terviklikkus, nõnda, et lapsed oleksid kõik ühe isa lapsed. Aga kui me loeme uut testamenti, siis Jeesus läheb siit tubli sammu või mitu sammu kaugemale. Nõnda et sageli ka meie kristlikud abielukoodeksid ei jõua sellele järele. Ta ütleb, et kes himustades vaatab ütleme, siis tõlgendame vastassugupoole esindaja poole, see on juba oma mõttes rikkunud abielu. Et abielurikkumine tegelikult algab mõttest, mitte konkreetsest teost. Ja tõepoolest järele mõeldes ei ole võimalik seda abielurikkumise piiri kusagile mujale tõmmata kui selle himustama mõte ette. Ja tegelikult on siin mehed ja naised võrdsed. Siin ei ole selles mõttes vaja ebavõrdsust otsida. Või kas sa näed seda? Sa ütlesidki, et naised peavad olema truud, kui kõik naised on Rootsis, pole ju meestega võimalik abielu rikkuda. Ja rääkisime nüüd vana testamendi pildist millestki sellisest, mis meie jaoks tegelikult on möödas, kuigi jah, võiksime lausa öelda, et nende jaoks, kes ei ole kristlasteks saanud, kelle jaoks uus seadus pole kehtima hakanud kehtib vana uus seadus. Mitte ei tühista küll vana, aga vana muutub kehtetuks siis, kui uus on kehtestatud ja, ja nii on tõepoolest väga-väga paljudes küsimustes just nimelt käsu ja karistuse koha pealt meie tänane maailm elamas siiski vana testamendi ajastut. Küsimus sellest, mida Kristus meile uut pakub, on hoopis teisel tasandil. Ja seda ei saa käskude ja keeldudega reguleerida. See seda ei paranda. Punaste laternate tänava loomine või, või selle ärakeelamine. Me räägime palju kõrgematest asjadest. Mitte selles mõttes kõrgematest, et me eluvõõralt igasuguse seksuaalsuhte peaksime ära keelama. See on üks suurim jumala kingitus inimesele, ma olen veendunud. Aga see peab sündima selles suurimas armastuses, mida jumal meile on kinkinud. Selle taga peab olema selle üle ja ümber peab olema samuti see, mida jumal meile on määranud. Ja küsimus ei ole mitte selles, et me peaksime neid ütlema. No ütleme siis sellele mehele, et ära mine sinna punaste laternate tänavale vaid me selle kondi äravõtmiseni asemel peaksime talle pakkuma midagi täiesti uut. Ja, ja, ja see jaka võib-olla mitte pihta tema abikaasa kiitmisest, vaid sellest, et ta peaks kogunisti oma südames uueks saama ja midagi vähemalt meil ei ole tegelikult õigus soovida. Aga võib-olla me peaksime ütlema hoopiski nii, et mine mine sinna punaste laternate ka tänavatele, et vaata, kui palju me oma lapsi kasvatades kodus räägime, ära katsu, põletab see kuum pliit või see leek või see tuli. Ja ei, ta räägib palju, sa räägid, aga ikka täie rahul, enne kui ta põletanud ennast. Kes ütles ühelegi ähvardas ennast üles, kuu andis talle püksirihma, polegi näinud klusiivne süles voog tee kohe ära ja siis jõudis sellele inimesele kohale, tähendab kohutavast asjast ta tegelikult rääkis. Nonii, ma arvan, et me kõik mõtleme edasi, muusikat siia praegu ei hakkagi kuulama, vaid räägime kohe edasi, sest kell liigub ja küsimusi on palju. Lehtedest olete lugenud kindlasti viimasel ajal, et usundiõpetuse vastu on väga palju vihaseid rünnakuid, kuidas sellele vaadata? Need rünnakud on ilmselt mitmest suunast tulemas ja ja võib-olla üheks põhiliseks tegijaks on siin lihtsalt teadmatus selle põlvkonna inimesed, kes peaksid otsustama, kas nende lapsed saavad koolis usuõpetust. Ta on ise sellest ilma jäänud. Ja see on tegelikult kõige parem näitaja kui õnnetud. Me oleme siis, kui meil see õppeaine puudub, kui me isegi ei oska selle kehtestamise või või üldse selle üle otsustada. Tõepoolest. Räägitakse ja arvatakse, et, et siis pääsevad mitmed sektid esile, et sellist äärmusliku Maailmapilti hakatakse propageerima ja paraku on seda juhtunud juhtunud just sellepärast, et selles valdkonnas valitseb väga suur isetegevus. Et need asjad on reguleerimata, tootjad on kõrgemalt poolt selgesti piiritlemata ja ma olen ise sellega kokku puutunud väga valusalt. Kuidas tõepoolest? Üks inimene suutis lühikese aja jooksul koolis usuõpetust andes saavutada selle, et lapsed, keda mina enne tundsin, kui ma hiljem läksin sinna kooli, nad julgevad minuga ringmänguga mängida, tekkis kahemeetrine sõõr minu ümber, tähendab oli suudetud kõike paremat soovides need inimesed kirikust eemale peletada. Õnneks on see olukord taastumas. Aga ma tahan rääkida siin usuõpetusest, see on kui õppeaine mis ühtemoodi peab olema vastuvõetav minu poolest kas või muhameedlasi või budisti lapsele, kes seal istub. Et ta on õppeaine, kus me omandame eluliselt vajalikke teadmisi. Me õpime selle maailma keelt mida meie ümber kõneldakse. Õpime seda keelt, milles kõneleb meile muusika ja kunst ja kirjandus. Ega rumal on olla keelekeskkonnas, kus sinuga räägitakse, naerdakse või sinu poole pöördutakse, ei saa midagi aru ei saa. Ja täpselt nõnda on siis, kui me ei ole usuõpetuse aluseid saanud ja me tahame minu pärast kas või kunstinäitusele minna või mõnele heale kontserdile. Nii et see on ainult üks moment, aga minu meelest juba sellisena piisavalt veenev, et rääkida usuõpetuse poolt. Ma vaatan kella ja langetan sellise otsuse, et me praegusel hetkel vastane viimasele meile laekunud küsimusele vastama ikka jäävad, ilmselt vist võib-olla õige mitu küsimustega, küllap meil see järgmine kirikuõpetaja kõnetundki tulemas on. Ja nüüd, kui me sellele küsimusele oleme vastanud, siis me avame ka stuudio telefoni, mille ma teile siis ütlen muusika peal. Ja see viimane küsimus on ühelt inimeselt saabunud selline. Teda on järjepanu tabanud mitmed õnnetused ja väga rasked kaotused ja mis kõik veel, nii et ta küsib. Kui palju veel? Et kas hallimadki asjad on pahadele kasuks? Kindlasti oled on kasuks, mitte kahjuks. Jällegi mul tuleb üks pilt, kui tohib. Tema oli võistluse teemaks. Ja esikoha vääriliseks hinnati kaks tööd. Ühel oli suunat suudetud pintslit kasutades anda maastikus valitses täielik vaikus loodusidüll, kus tõepoolest puulehed paigal seisid. Esikoha sai siiski teine töö, kus oli kujutatud mässavad merd, meeletuid lained tormist aetuna ja seal keset Meeret kaljunuki peal on väikene linnupesa ja väikesed linnupojad ema kaitsva tiiva all. Keset seda karjuvat tormi suudeti rääkida rahust ja rõõmust. Ja ma usun tõepoolest, et just raskustes on meil võimalik kõige selgemalt kogeda jumala armastust. Ja teistpidi ei arvama ega tohime mõelda, et et kannatus oleks selliselt põhjendatus tasa, nii et ma peaksin kellelegi seda soovima. Et tal oleks kannatusi rohkem, et ta just nende sees kogeks jumala armastust. Jumala rahu. Aga ilmselt on küll nõnda, et just kannatuse olemasolu tunnetab, tuletab mulle meelde jumala armastust, tema armu vajalikkust ja pidev heaolu paneb jumalad unustama. Me ei tea, enam me ei teadvusta, me ei mäleta, et jumala käest tuleb kõik see, mis meil head on. Ja sellisel juhul oleks heaolu just selles kontekstis, nagu seda tänapäeval mõistetakse ja ülistatakse meile küll suurimaks õnnetuseks. Inimesed ütlevad sageli, et miks jumal lasi nõnda sündida, mul juhtus selline õnnetus. Ja õige vastus oleks küsida vastu, et kui sul hästi läks, kas sa siis iga kord, kui sul hästi läheb, tuleb sulle meelde jumalat tänada, selle eest sul hästi läks. Ja kui sa seda ei tee, kui sul ei tule alati jumal meelde, kui sul hästi läheb, miks sa peaksid arvama, et jumal sinu kõrval seisab ja sinu näpunipsu peale sulle appi tõttab, siis kui sul halvasti peaks minema. Küsimus on selles, kas me tahame elada koos jumalaga või ja, ja kui me elame koos jumalaga, siis mitte, et jumal saadaks meile kannatust ja õnnetust, aga väärsel kombel aitavad need meid küll tema küljes kinni püsida ja ellu jääda. Aitäh kell näitab 21 43 ja pool. Ja me jõuame kindlasti ka mitmele telefoniküsimusele veel vastata, telefoninumbrite kindlasti, teate siin vikerraadio stuudios võib-olla ei pea isegi ütlema, jah, seesama tuttav number kuus, 410 613. Ja kui te nüüd siia saatesse ei pääse jälle, et liinid on kinni, siis meediakeskus Eesti luterlik tund, toimetuse telefoninumber on avatud ööpäevaringselt ja sinnagi te võite oma küsimused jätta. Ja luterliku tunni toimetuse number on kuus, 314 311. Ja kirjutada saatemile aadressil kiriku plats kolm, 10 130 Tallinn. Ja juba on esimene helistaja meil liinil. Võtame vastusele kõne. Halloo. Tere. DFDS tahtsin nende natukene kommenteerida selle kremotsiooni suhtes, õigeusu kirik arvab, et see on hingele vaimule valus asi. No kui me mõtleme piiblist, kuidas Kristus suri ja kuidas tema oli vaimus hiljem veel maa peal, siis see on üks katkestamine ja ja kui on ikka valida kristlased, siis võiks valida selle loomuliku tee. Ja siis tahaks öelda selle. Enesetapu kohta selle kohta ütles, noh, mul on jäänud kõrvu Rein õunapuu ütlemine, et ainult juuda kohta võib ühemõttelise otsuse teha. Et teistel juhtudel on tõesti niimoodi, et noh, meil ei ole nagu õigus selle inimese sisemiste võitluste ja ja kaotuste kohta mingit otsust langetada, me oleme kõik selle siseosalised olnud, kes me tema ümber oleme olnud niimoodi, et see on, on tõesti niisugune lahtine küsimus. Ja siis usundiõpetuse kohta tahaks öelda seda, et see usuline harimatus on, on meil ikka õudne, see väljendub kõigis nendes humanitaarteadustes, kus puututakse kokku loojatega, kes on olnud religioossed inimesed, siis nende mõistmine on noh, alla iga igasugust arvustust, see on, on lihtsalt nõme. Selle, selle, selles mõttes noh, usu usundiõpetus on, on noh, elementaarne, mis peaks meil olema noh, järjest nagu tullakse välja mõttega, et humanitaarteadused nagu muutuvad tähtsamaks ja nende osa muutub suuremaks ja, ja meil on ikka see täiesti nullis. Sõdade. Aitäh teile, Tanel Ots kindlasti soovib ka veidi kommenteerida. Ja selle viimase kommentaari suhtes, mis usuõpetus puudutab, tuleb ainult nõus olla. Ja samuti me ilmselt oleme ühel meelel enesetappu puudutavates küsimustes mitte mingisugust õigust, ei ole meil selle inimese üle otsustada kes mingisuguste võitluste või sageli juhuslik, kui ei, soojale juhusliku, aga siiski ühe hetkemeeleolu mõjul on jõudnud enesetapuni ja ma tahtsin seda öelda just rõhuasetusega, et tegelikult ei ole meil inimestel põhjust teda ka põrgusse mõista või, või meie hukkamõist ei saa olla selles mõttes ühene. Ja. Teeme nüüd niimoodi, et õpetaja püüab vastata sellele küsimusele, aitäh teile. Kui järele pole üldse raske vastata, meie kohus on tõepoolest jumala ette kanda kõik, mis meil on mõttes ja, ja meelel ja te olete õnnelik inimene, kui teil on selline rütmi, harjumus õhtul voodisse minnes palvetada, oma päevased asjad üle anda ja ma julgustan kindlasti ka kõiki inimesi tema ette kandma, kesta südamel on. Asi on nõnda, et jumal kuuleb kõiki meie palveid. Jumal vastab ka kõikidele meie palvetele, aga õnneks ei vastuda nõnda, nagu meie talle ettekirjutusi teeme või, või nõnda nagu meie ootame. Ma usun, tuvastab paremini ja sellest võime meie aru saada alles teinekord väga pika aja jooksul. Tere, ütleme siin nüüd järgmisele helistajale. Mul oleks üks küsimus õpetajale. Kui palju on meil ristiusus ruumi huumorile, naljale, kas me teame, oleme alati jumala ees surmtõsised. Kas jumal lubab ka meil nii-ütelda naerda, natuke nalja visata? Ainukene koht, mille kohta ma lähen, kuigi palju raamatutest lugenud isegi Marttilitutel vahel viskab nalja. No siis on täis küll väga palju eeldusi saada kristlaseks sest ma ütleksin lausa sedapidi, et kristlane ei ole see, kes pika ja kurva näoga ringi käib. Siis ta ei ole tegelikult jumala riigi asjadest aru saanud, kui ta käib kirikus, kui ta loeb piiblit, kui ta ütleb teistele, et ta on kristlane. Ja kui ta, Ma ei suuda olla üleni rõõmus oma olemises, siis on see esimene märk, et ta on valelik. Kuus, 410 613 on meie telefon, kuhu te saate veel helistada, viimased saateminutid on meil siin. Järelejäänud kuus, 410 613. Ära katkes meelse telefonist. Kirikuõpetaja kõnetunnis on kuulajate küsimustele vastamas Jüri koguduse õpetaja Tanel Ots. Meil on saate lõpuni veel seitse minutit ja telefon stuudios on. Kuus 410 600 kõngist. See on tore, et peres on palju lapsi. Ja ma usun, et et küsimus ei ole kaugeltki mitte sedapidi, et neid on nii palju. Juba tapame nüüd ühe meist ära. Kui on uus elu naise sees alanud seis siis on tõepoolest tegemist juba lapsega. Ja küsimus on, kas me täname selle lapse eest, kas me ootame ja valmis seda vastu võtma või või lõpetama tema elu ja kuidagi ei saa lähtuda sellest, et meid on juba palju või või mõned muud tegurid. Tõsi küll, Gabordi pooldajatel on varuks palju tõsisemad argumendid. Aga kui meid on juba palju, siis on tore ja mis on veel rohkem, siis on seegi jumala kingitus. Aitäh. Ja meil on siin, nüüd ma arvan, et selle saate viimane helistaja liinil hala. Tere tere, käse luterlik kiriku, luterlik tund tund, vabandage peredesse et mul on selline. Küsimus või mingi mõte on? Ta ei häiri, aga lihtsalt mul ikkagi tuleb ette, vahest soovitatakse väga. Et kui inimene palvetab, palub, et tal oleks võimalik. Kui oleks ees noh, või juba selgeks õpitud mingisugune tekk eelnevalt, et kui seda nii tihti korrata. Et see on mõjusam, minul on, miks ma räägin seda, minul oli väga raske momente siin üks, neli aastat tagasi elus. Ja ma palusin igatipidi, ma olen muidu olen käinud leeris ja ristitud ja kõike niimoodi vanem inimene juba. Ja palusin. Ma olin nii õnnetu ja raskes olukorras. Ja ükskord ma siis nagu palvetasin omaette küsimus, nii et kas tõesti, et mul ei ole mingisugust noh, lootust ja midagi, et ma mingisugust vastutust endale. Ja ma ei oska täpselt öelda, kas see oli uni, aga tegelikult ma hommikul tõusin üles ja ma olin voodipervel, olin istuli ja minu silmade ette ja siis kohe niisugune mingil juhul nagu paesein. Ja sinna oli kirjutatud trükitähtedega tekst, palveta nii, nagu oskad eestimaa sel momendil ei mõelnud üldse selle peale. Ma tänan teid väga, see oli väga ilus kõne meie saate. Lõpetuseks tahaksime kõigele kaasa soovida seda mõtet, palveta nii, kuidas oskad. Ja ma tahan siinjuures tänada meie tänase saatekülalist Tanel otsa ja ma palun, Tanel, sa ütled meile kaasa tänase saate tänase õhtupalve. Issand, me seisame sinu ees ja palvetame nii, nagu me oskame. Me tahame välja öelda kõik oma rõõmu. Me tahame sind tänada, et oled hoidnud ja kaitsnud. Meie südamest kisendab välja ka kurbus ja mure, viha, ka etteheide sinu poole, issand. Aga kellele me peaksime selle hüüdma, kui mitte sinule. Sina kuuled kõiki meie palveid. Sa võtad meid sellistena nagu me oleme ja sa tahad, et parimaks saame sa tahad, et me koguni uueks saame? Issand, me täname selle eest, et nõnda palju asju on meie eest juba tehtud ja palume, et selle vähese üle, millega me hakkama ei saa, oleks samuti sinu varjab käsi hoidmas ja kaitsmas meid juhtimas hoomet. Eesti luterlik tund.