Tere algab saade, laste lood, mina olen kadridiisel. Täna oleme Tartu Kesklinna kooli kolmanda klassi lastega külas, Tartu Üheksateistkümnes Nende sajandi linnakodaniku muuseumis. Ja uurime siin, mismoodi umbes 200 aastat tagasi jõule tähistati. Meil võtab vastu Kadi kähar, Peterson. Tere, kõigepealt mina olen Kaidi ja te olete täna tulnud külla 19. sajandi Tartu linnakodanikumuuseumisse. Esmalt vaadake üldse enda ümberringi, ma ütlesin, et te olete tulnud muuseumisse, aga ei näe nagu väga muuseumi moodi välja, siin muuseumis on tavaliselt klaasvitriini, tean hästi valge aga siin on hoopis pime küünal, põleb see nagu vanaaegne selline maja või 19. sajandi tuba näiteks nagu mingi sihukese hästi rikka nakku, mu vanaema oleks hästi rikas, niisugune kodu oleks. See ongi selline vanaaja kodu ja, ja see on siis 19. sajandi kodu, nagu keegi siin juba väga täpselt ütles, seal veel vanem, kui teie vanaemad on. Nii et teie vanaemade-vanaemad võib-olla või isegi nende vanaemad on elanud sellistes kodudes. Nad olid linnakodanikud, see sellise rikkama keskklassi kodu ja siin elasid õige õige rikkad inimesed kellel läks hästi ja kellel võisid näiteks olla ka teenijad, kellel oli võib-olla päris suur pere. Mis ruumis me oleme. Ma arvan, et elutoas, kuna siin on selline kirjutuslaud ja klaver minu arvates nagu selline jah, nagu elutuba ka nagu pool, nagu kellelegi kabinet mõne arvates söögituba. See siin on suur-lauk. Tegelikult on söögituba hoopis ukse taga, hoolimata suurest lauast on siin elutuba. Ja see suur laudsen sohvalaud vaadake seal taga on diivan või sohva. Aga nüüd me oleme tulnud siia seoses jõuludega. Kujutage ette, milline see tuba oleks siis, kui siin oleks jõulud. Sina läheks jõulupuu ja kingitused, sele kaunistused ja ega niisuguseid geeneid hästi palju. Ma läksin piparkoogiletist, ma arvan, ka minu meelest võiks sinna alla, noh, selline hästi mõnus kuuse. Ja õiguskuusk oleks sellises kodus kindlasti. Kus see kuusk võis olla, kus teie paneksite kuuse sinna laua lähedale. Ma nurka mõne asja sinna laua juurde, sellepärast et sa sadiste siis kui keegi ütleb sinu nimesiseselt kahe kingituse headest toa keskele vesi ja peegli nurka, arvan ka peedinurka siis asjana kuuskeemi, kui sa sööd, toonased linnakodanikud arvasid teistmoodi, nemad panid tavaliselt kuuse laua peale. Kas see oli siis väiksem ka? Minu arvates jah, sellepärast et laud on väga suur ja ei mahu ära, kus oleks väga pikk. 19. sajandi teisel poolel võidi ka panna suur kuusk põrandale. Mis te arvate, kas teile meeldiks, kui oleks kuusk laua peal? Tegelikult päris äge, aga, aga see võtaks nii palju ruumi laualt ära, et kui tahaks einestada. Seal läks küll jah, äge, aga siis näiteks kui sa sinna kuuseokkad sisse lennata. Minu vanaisa juures pannakse ikka kuusk lauale. Kas siis, kui vanasti pandi kuuske laua peale, kas siis söödi ka sellesama laua peal? Ei, sellepärast et söödi söögitoas nendele 19. sajandi linnakodanikel neil oli selline komme, et kui neil oli eraldi elutuba ja söögituba ja veel eraldi köök, see näitas nende rikkust ja sellepärast ei söönud need mitte kunagi elutoas. Natsid alati söögitoas ka uhked selle üle, et neil on eraldi ruum, kus ainult süüakse. Võib-olla mõnikord tahtsid nad teed juua või kohvi juua elutoas siis oli küll raske, kui kuusk oli laua peal, sest tegelikult kuuske siis terve laud täis. Aga kas me siis ei kasutanud seda lauda siin väga, ise lihtsalt igaks juhuks, kui midagi või? No ma ei tea, võib-olla, kui neil väga suur kohviisu oli ja nad teadsid, et nad on väga suured elutoas kohvijoojad, võib-olla nad panid siis ka lisalaua, kuhu kuusk panna, aga meie oleme siin pannud selle elutoa sohva laua peale. Ju nad arvasid, et nii on ilusam. Te arvate, kas vanasti need inimesed, kes sellistes kodudes elasid, kas nad kaunistasid ka kuuski. Ja ma arvan, et ka õnnistasid, võib-olla tegid sellised väiksed nukkudesse, panid kuuse külge. Et ma arvan ka, et panid, aga nad tegid rohkem ise neid ehteid või panid õunad kuidagi reipama esinev puuokste arvet, õunad, aga võib-olla see ei sellepärast et nad ei teadnud, et kaunistamisega läheks näiteks ilusam või neljand midagi, millele halvustada minu meelest kaunistati, et pandi näiteks küünlad kuuse peale, ka piparkooke riputati puu külge ja mul ongi siin mõned sellised jõuluehted välja otsitud. Kõigepealt, mis see on? Selline puust hobune ise tehted ja iseka värvitud. Ja arvates näeb välja natukene nagu selline muinasjutuhobune laga kellelegi printsi oma selline väga muinasjutuna välja minu arvates. Ja eks ta ongi, ja muinasjuttudes no päris tihti hobused, mulle siin veel üks hobune. See on nagu piparkoogi oponeeseeemmeer sisse torgata, selle rippuma panna. Siis siin on tehtud peale talle saba külge tehtud ja siis on kaks jalga Niiles nagudes tõsiseni naljakas välja. Ja mul on siin veel kaks piparkooki. Tantsin. Kukk, vana, täpselt, mis need on, selline värvitud käbi siniseks värvitud. Tegelikult ta vist tahab olla hõbedane käbi praegu hämaras muutuks sinakaks. Ja siis on veel üks asi ära kuivatatud sidruni veel, et see näeb välja nagu niisuguseid külgedele rippuma paned, siis. Minu arust on see praetud sidrun selline praetud sidrun või mandariin. Tegelikult on see kuivatatud apelsin ja siis mul on siin veel sellised pähklid, mis esmapilgul ei näegi nagu pähkleid välja, sest et nad sillerdavad kuidagi kahtlaselt. Et keedan kuldseks värvitud, näevad välja nagu tavalised ehted. Siin on kreeka vähklile, mis on päris suur, sellepärast et siis ta paistab kuuse peal hästi silma, kui panna sarapuupähkel, siis see on nii väike, et võib-olla ei näegi hästi. Kreeka pähkel on ära kullatud, enne seda on sellele pandud nöör ümber ja siis näeb välja nagu väga uhke jõulukaunistuseks. Näeb välja nagu selline, mis te ostate poest, selline sul selline palja siis nende kahe nööriga. Ja mul on siin nüüd veel kõige viimane asi. Üks päris hea magus komm, mis käis ka kuuse peale maistes täis nagu Winiata, nagu on ameeriklastel oli mehik mehikuteled, siis lööd selle katkesid kommid välja. Ma arvan seda, et kas siis, kui nad hakkasid seda ära pärast võtma jõulukaunistusi, siis konnal selle lahti tegi, siis said sealt kompvekke jõulupuust, oli rõõmu kaks korda ja muidugi see ka, mis sinna vahepeal jäi, aga kõigepealt oli suur rõõm sellest, kui sai seda ehtida, sest et kuuse ehtimine on ju alati hästi rõõmus tegevus. Ja teine kord oli kuusest rõõmu, kui kuusk oli juba hakanud ära kuivama ja see viidi välja, aga enne seda pidi ju kõik need maitsvad asjad, mis olid kuuse peal ära sööma, mis ei olnud veel väga kõvaks läinud, mõni küpsis võib-olla oli juba kõvaks läinud, aga kommid olid kindlasti väga värsked. Lisaks sellele võidi panna veel kuuse külge õunu ja me rääkisime kullatud pähklitest, mõnikord isegi võidi kullata kartuleid. Aga siis selliseid hästi väikeseid kartuleid siis kui panna suured kartulid kuuseoksa külge, siis kuuseoks vajub longu. Hakkab porgandid, ma ei ütle, et mitte keegi ei ole seda mitte kunagi teinud. Aga mul on nüüd üks katkend sellest taas ühes 19. sajandini peres kuuske ehiti ja milliseid jõuluettevalmistusi tehti? Jõululaupäeva eelsel õhtul kullati kreeka pähkleid lõigati vahapulki küünaldeks. Kuna papa jõuluõhtul vahaküünalde lõhna tunda tahtis tohtinud värvilised parafiinküünlad vanamoodsaid vahaküünlaid välja tõrjuda. Ema oskas suurtest pähklitest imeilus, said kobaraid seada. Need nägid välja veel ilusamad kui üksikud kullatud kreeka pähklid jõulupuul. Kui lapsed päris väikesed olid, ei saanud nad jõulude ettevalmistustest suurt osa. Nüüd tohtisid nad vanematele abiks olla. Nad võisid pähklile niidi külge siduda ja siis ära lakkida. Lõpuks tegid lapsed seda sama hästi kui ema ja kuldasid pähkleid päris ise. Jõululaupäeva varahommikul läks, papa lõi jõulupuud ostma, lapsed seisid ootusärevalt akna juures, et näha papat jõulupuuga koju tulemas. Metsad olid tollal suured ja nendest toodi linnadesse hulgaliselt jõulukuuski. Papa ases püsti pandud, jõulukuuske kaunistama. Pühade päeval ei leidnud lapsed õieti asu ning kippusid mammat majapidamistööde juures tüütama. Mamma muutus üsna hõredaks ja papa kutsus lapsed appi jõulukuuske ehtima. Lappasin siis kõrgel redelile, lapsed ulatasid talle pähkleid, õunu ja küünlaid. Alumised oksad kaunistasid nad suure rõõmuga ise. Kuidas teie kodus jõulukuuske kaunistada? Panime sellised jõuluvalli Esmed enneni kreeka pähkleid. Lisaks ka meie teeme tavaliselt niimoodi, et me paneme neid mullu neid palle ja siis me paneme sellised nagu elektriküünlad. Need vanemaga seltsinud nagu geenemise ajavad nagu sädemeid välja, siis kaunistame igasugusesse kujudega ära. Aga kas teil pole siis oht, et see puu läheb põlema rohkem nagu mitte puu poole, vaid meie pooled jäävad need sädemed rohkem? Mäega istume klaaskoolide ja piparkookidega. Me mõnikord kasutame ka selliseid nagu väikesed kotikesed, tiputame sinna külge. Kas seal kotikese sees siis on ka midagi või teised väikesed pärlid. Paneme pistikusse, siis paneme elektriküünlad ümber kuuse. Vanasti ei saanud elektriküünlaid kuuskede peale panna, miks? Sest siis polnud meile elektrit töötatud. Kodudes ei olnud elektrit ja see tähendab seda, et elektriküünlaid ka ei saanud panna. Ainult sai valgust vaikses, kui akt lahti teha või wanna või panna küünlaid. Täpselt nii oligi, mõnikord harva võis mõnes kodus olla ka õlilamp ja pärast olid ka petrooleumlambid. Enne seda, kui elekter tuli. Mis asi? Hambetro, Ilum, lamp, võib-olla te olete isegi kusagil näinud, see on selline väike lamp, mille mõnikord on selline oaasist osa peal ja seal sees põles petrooleum, seal selline vedel või õli. Issina tuli sisse LED, kes siis sellega see ringi kõndis, pärast see lai lülitada? Mida 200 aastat tagasi jõulude ajal söödi, kuuled, homne samal ajal 19. sajandi linnakodaniku muuseumis tutvustas vanu jõulutavasid Kadi kähar Peterson. Kaasa mõtlesid Tartu Kesklinna kooli kolmanda klassi lapsed ja toimetaja Kadri diisel. Kuule laste lugude saateid internetis vikerraadio kodulehel.