Tere päevast, stuudios on maris Johannes novembrikuistest saadetes oleme folkloori ja etnoloogia lainel hingedepäevast surmast ja rahvaarsti traditsioonist. Meie kultuuripildis oleme kõnelenud Marju Kõivupuuga. Täna laiendame teemat. Jutustame rahvausundi mõjust tänapäeva inimese maailma pildile. Saatekülaline on Tartu Ülikooli professor, folklorist Ülo Valk. Rahvausund. See ei ole pelgalt mineviku pärimus. See kuulub ka tänapäeva inimese maailmapilti. Kas me võime niimoodi väita? Ülo Valk. Jah, võime küll, traditsiooniline viis rahvausundi läheb oodata folkloristikast tõepoolest, on, on selline nagu Te ütlesite, see oleks justkui midagi minevikulist, mis, mis veel on, on püsinud üksikute iganditena ja mis, mis hääbub, mis, mis kaob, sellest, on, on kantud ka üle maailma folkloristide püütseda üles kirjutada, registreerida, talletada, veel arhiividesse panna, säilitada. Aga kuskil viimase paarikümne 30 aasta jooksul on, on saanud selgeks, et nii nagu folkloor, nii ei kao ka rahvausund mitte kuskile. Tulevad uued vormid, taasavastatakse vanu uskumusi, kombeid. Nii et see on kestev protsess. Milline roll selles protsessis on? Üksikindiviidil ütleme, kas me saame ka näiteks Eesti tingimustes tuua sellist näidet, et vot on olnud üks nii-öelda jõuline isiksus ja ta on loonud midagi sellist, mida me võiksime klassifitseerida rahva usundiks. Inimese osa rahvausundis on väga tähtis pärimust ja ka maailmapilti kannabki ju üksikisik muidugi, see kõik tugineb traditsioonidele, sellele, mis ta on kuulnud teistelt, mis ta on üle võtnud. Ja jõuliste isiksuste roll, usundiliste liidrite osa on ka Eestis nii nagu mujalgi tähtis olnud. Tõsi, paljus need, need liidrid on, on jäänud anonüümsed teks, me ei tea enam kes kasvõi keskaja inimestest neist, kes on paari sajandi taga elanud, on, on tugevalt kujundanud maailmapilti, need võisid olla lihtsad küla inimesed, targad ka kristlikud prohvetid, kes on surnud, kadunud, kellest ei ole ülestähendusi. On ka neid, kellest on ülestähendusi. Kasvõi prohvet malts vett on, on üks sellistest vaimsetest liidritest. Ka 20. sajandimõtlejaid on nende hulgas ja alati ei tarvitse Ginad olla väga-väga lihtsad mõtlejad või need, kes on kuidagi püüdnud rahvahulki ümber kujundada. Selline väga elitaarne mõtleja on kasvõi Uku Masing, aga aga me teame, kui tähtsale kohale ta praegu on, on tõusnud, kui palju avaldatakse tema tema töid ja, ja neid kindlasti ka ka loetakse. Temagi ümber on teatud imetlejad. D-grupp on inimesed, kes usuvad, et, et tema teostes tema tekstides on on sõnastatud tõde ülim tõde usundi või inimkultuuri kohta. Nii et inimese roll on väga tähtis. Viimasel ajal on nagu kultuuripildis ühe või teise persooni kohta öeldud, et vot ta on kultusisiku või kas ta on siis no mõni poplaulja, kellel on selline kultuslik sõnum kuulutada või, või, või on kultusfilmiga tegemist, milline on selliste kultuspersoonide, kultusliku nähtuste ja rahvausundi omavaheline suhe? Tähtsad isikud on, on läbi aegade olnud folklooris tähelepanu all. Kui mõelda eesti muistendite lähis, neist figureerivad kas või Peeter suur ja Kaarel XII sellised erakordsed isikud tihti omandavalt ka Üleloomuliku tähenduse, neil on üleloomulikud võimed, folklooris, kultusisikud, siinse kultus on on ülekantud tähenduses muidugi, aga folklooris on on küll juba juba ammust ajast see tendents, et, et üksikutele erandlikele isikutele tähele On veel üks, üks tendents rahvausundis juhundilistes muistendites et üleloomulikud olendid, kes ju on tavaliselt nähtamatud, tabamatud, nad ilmuvad ootamatult. Nad on, nad on üleloomulikud, aga, aga kokkupuuted kohtumised nendega on, on erandlikud, neist on küll palju räägitud, aga ometi jäävad nad argielus varjatuks. Vot nende üleloomulike olendite tunnuseid läbi ja on, on tihti ülekantud inimestele. Nii näiteks Euroopa rahvausundi nõiad, kes ühtaegu olid muistendi tegelased, aga ajaloolised isikud oli ka neid, kes ennast ise nõiaks pidasid. Neile nõidadele on üle kantud palju varasemaid haldja uskumusi, kas või võime ennast muuta, oma välimust, muuta, võime lennata. Ja see tendents toimub ka kaasajal just elavatele inimestele, kes, kes on olemas, nad võivad olla kuskil kaugel küll, aga neile kantakse, kantakse üle mingisuguseid võib-olla algselt ka jumalikke atribuute, neid jumalustatakse. Nii et üleloomuliku valdkonda kuulnud nähtusi tihti provotseeritakse erandlikel erakordsetele inimestele. Ta rääkis, et haldjaomadused ja nõiaomadused segunenud sel juhul kolmas ingel Inglid on eesti rahvausundis olemas, nad on, nad on tuntud, tõsi, nad on üsna varjule jäänud. Kui lugeda eesti rahval arhiivi kogusid siis nad ei torka silma. Kui juba sõja eel Neid kogusid korraldatud tehti kartoteeke, siis sellised nii-öelda kristliku mütoloogia tegelased ei, ei, ei paelunud tähelepanu. Nad ei olnud huvitavad, sest sest nad kuulusid nii-öelda ametlikku usundisse ristiusku. Aga inglitest on küllalt palju. Süžee sinod figureerivad üsna erinevates rahval žanrites. Nii et võib, võib, võib öelda küll, et inglid kuulusid möödunud sajandi lõpul ja 20. sajandil on nad olnud üsna tähtsal kohal eestlaste maailmapildis. Üks laialt levinud pärimus räägib langenud inglitest sellest, kuidas nad taevase sõja käigus alla tõugati, taevastes sfäärides, kuidas neist said metshaldjad, maa-alused olendid, näkid. Inglid figureerivad tihti surmaannetes surmast rääkivatest lugudes, kus nad tulevad kellelegi hingele järel. Inglid figureerivad ka regilaulus. Nii et nemadki kuuluvad eesti rahva usundisse. Kuivõrd tänases ratsionaalses maailmas rahvausundid on selline noh, alternatiivne roidi ütleme, et ühelt poolt küsimus ka selles, et kuivõrd nüüd rahvausund kontra siis ametlik kõrgreligioon ja teiselt poolt rahvausund, kontra ratsionaalne ja niisugune väga teaduslik maailma seletamine, et kui vaadata seda 20. sajandi rahvausundilugu, siis mille puhul on nagu rahvas on tugevamalt vastandunud, kas siis selle religioonile võis ratsionalismile Need seosed, mis te praegu esile tõite, on päris kindlasti olemas. Ja on olemas ka need vastandused Iga õpetus, iga ühiskondlik nähtus, mis, mis pürib monopoolse seisundile mis püüab väita, et tema käes on, on tõde. See tekitab vastuseisu. Muide, päris huvitav on see, et kunagine Tartu Ülikooli semiootika professor Juri Lotman ühes oma elu viimases artiklis tegeles ka rahvausundi ka see on kirjutatud nõiaprotsesside kohta nõiduse kohta ja selles artiklis Juri Lotman näitab üsna veenvalt kuidas ristiusul ja üldse kõrgreligioonil on, on selline sisemine tendents luua genereerida alternatiivset religiooni contra religiooni keskaegse Euroopa nõiduse usk, nõidre sekti olemasolu arvatav olemasolu oli midagi sellist, mis, mis kasvas välja ristiusu taotlusest. Et tema käes peaks olema tõe tõe monopol. Nii et sellised vastuliikumised päris kindlasti ühiskonnas toimivad. Kahekümnes sajand Eestis on olnud üsna mõistuspärane. Me kõik oleme saanud üsna põhjalikku kooliharidust, oleme, oleme kirjaoskajad ja tänapäevase rahvausundi kirev usundimaailm ja väga erinevat teed, mida see see välja pakub, ka erinevaid nii õitši teed, küllap nad, nad on tõesti ka omamoodi vastukaaluks sellele Ühele, ainuõigele, teaduslikule ratsionalistlikule mõtlemisele, mida meile on, on kooli esimesest klassist peale püütud õpetada kogu aeg muidugi tuleb, tuleb juurde uusi õpetusi, kelle pooldajad otsivad endale jüngreid siin, siin, Eestis. Seegi on üsna üsna loomulik avatud maailma tunnus. Rahvausund ei paku ühte ainsat teed neid. Neid teid õpetusi on, on väga palju ja nii on see ka praeguses Eestis, kus, kus erinevatest kultuuridest pärit mõttesuunad on, on läbi põimunud, nad nad ristuvad. Nii et valik on, valik on suur, eks väga palju sõltub siin ka inimese haridusest demointellektuaalsetest võimetest ja, ja ka sellest, kas, kas ja kuivõrd keegi suudab läbivalt mõelda ratsionalistlikult ja teaduslikult. Inimelus on, see on see üsna raske on ju igasuguseid eksistentsiaalseid, raskeid situatsioone, kus, kus teaduslik mõtlemine lihtsalt meid, meid tihti ei aita. Kas me saame välja tuua ka Eestis praegu selliseid levinumaid rahvausundivorme? Sellele küsimusele on, on üsna raske vastata, sellepärast et meil puudub juse sedent, distants, kust kust vaadata, kust kust teha järeldusi me oleme ise selles kultuuris praegu sees. Isegi folkloristide jaoks on, on päris raske mõnikord tunda ära folkloorižanre, kui me ise oleme nende kandjad näiteks meil meil Eestis ja ka mujal Euroopas folkloristide jaoks on selge, et ufo pärimust ufo mütoloogiat saab vaadata rahvausundi kontekstis. See on üks uuendiline fenomen. On On selge, et žanri tunnused neil neil lugudel, mida, mida räägitakse, folkloristid on on kirjutanud, ei selgitanud, et need kasvavad välja varasemast kuradi pärimusest mitte ainult Euroopas, vaid ka Ameerikas on need ajaloolised seosed päris päris ilmselged. Nii et meie jaoks ufo pärimus on osa folkloorist ja rahvausundist. Aga see ei ole üldlevinud üle üle terve maailma. Näiteks olin ma Indias üsna pikal sõidul kohtu inserfolkaristidega olin mitmel pool külades. Muuhulgas küsisin India folkloristide käest, kuidas on nendel lugu ufodega ufo pärimusega ja tuleb välja, et nende jaoks võib-olla need figureerivad ainult mõnedes filmides, mida üksikud on näinud. See teema ei ole üldse aktuaalne. Aga nende jaoks on, on märksa olulisemal kohal ja tõesti väga tähtsad traditsioonilised vaimolendid, deemonit, rahutud, surnud keda tõepoolest kardetakse. Kellest räägitakse. Palju. Et ma, ma tahan öelda siin siin seda, et, et neid rahvausundivorme on on palju, need on üle maailma erinevad ja kõike seda kaardistada oleks, oleks märksa lihtsam, kui meil oleks võib-olla väike ajaline distants. Mulle tundub küll, et võrreldes möödunud sajandiga 20. sajandil seoses koolihariduse levikuga linnastumisega ka seoses kõigi nende imelike mõjudega, mis, mis meile tulid nõukogude ajal ja siin ka teatud määral kohanesid on eesti rahvausund teinud läbi nii suured muutused, et kunagi varem ei ole nii suuri muutusi olnud. Ma isegi ei arva, et üleminek ristiusueelselt usundilt kristlikule maailma pildile on on olnud nii murranguline, kui, kui on olnud üleminek 19. sajandi esimese poole rahva usundilt tänapäeva eesti linnastunud eesti rahvausundi-le, kus, kus info liigub massimeedia vahendusel ajalehtede vahendusel ka inimeste omavahelise suhtlemise läbi. Üks erinevus, mis 19. sajandi vahetu kaasaja vahel on, seisneb veel selles, et 19. sajandil ikkagi mõtlemist eelkõige kujundas ristiusk olid ka ristiusu sees juba erinevat teed, nagu nagu õigeusu kirik, doktism, igasuguseid äratusliikumised, vennastekogudus, aga see oli suguluses olev olev mõttemaailm päris päris kindlasti. Tänapäeval on neid teid ju igasugused igasuguseid on Eestisse tunginud sisse mittekristlikud usundid, maailma usundid on siin kanda kinnitanud ka ristiusust lahku löönud sektid on on Eestisse jõudnud Jehoova. Mormoonid mitmed teised liikumised, et pilt on praegu keerulisem, teid on, on palju rohkem kui 19. sajandil. See asi on maailmausund. Maailma usundid on, on need suured usundid mis on vist kõige mõjukamalt maailmakultuure kujundanud nendega misjoni religioonid. Erinevalt rahvausundist on nad püüdnud hõlvata uusi territooriume pöörata inimesi ümber oma õpetust järgima maailmausundit. Täna võib siin üles lugeda ristiusu, islami, budismi, ka judaismi. Ja tänapäeval on on mitmeid usundeid veel, mis, mis pürivat maailma usundiks saama. Ka hinduismi on iseloomulik tänapäeval misjonitegevus. Hinduism on traditsiooniliselt olnud kultuuri sissepoole suunatud usund, kes ei ole eriti vaeva näinud, et et teisi kultuure ümberpööratud on olnud sissepoole suunatud tänapäeval 19. sajandi lõpul, õieti juba hinduism hakkas ka muutuma selliseks vallutaja usundiks, kes, kes näeb vaeva uute inimeste ümberpööramisega. Ajalooliselt maailma usundeid on teisigi veel veel olnud, mis tänapäeval on oma tähtsuse kaotanud kas või mani ilus, mis kunagi Euroopas ka ristiusuga konkureeris. K konfotsianismist võib, võib rääkida või kunagist maailmausundist, neid on teisigi. Stuudios folklorist Ülo Valk ja toimetaja maris Johannes. Läheme nüüd Indiasse, et kaardistada rahvausundi mõju sealsele kaugele kultuurile. Ka Indias on ju väga palju keeli, väga palju kultuure, ka erinevaid usutraditsioone, mis enamasti küll koonduvad selle märksõna hinduism alla, aga hinduismi sees valitseb tohutult suur kirevus, jumalaid on, on palju. Ja kultuslike praktikaid on, on palju. India on küll Euroopast väga-väga erinev, see torkab igaühele silma, kes kes sinna satub ja erinevalt Põhja-Euroopast ka meist Eestist India on väga religioosne ühiskond. Religioon, usund, tuhandeline mõtlemine ja käitumine avaldub pidevalt igal pool igasugustes olukordades. Kui külastada näiteks siin tuistlike templeid sisse, võib olla üllatav, kuid tohutult suured on need palverändurite massid. Sajad ja tuhanded inimesed, kes tunglevad seal templi õuedes, ootavad oma oma hetke, et, et jõuda Al altari ette tuua, tuua ohver, olla hetkeks silmsidemes jumalaga jumalakujuga, kelle poole pöördutakse ja, ja trantsendentse jumalaga. Nii et Euroopat ja Indiat võib vastandada küll, need on üsna erinevad maailmad. Hinduism erinevalt ristiusust on muide suhteliselt ilmalik, tan orienteeritud, pööratud siinpoolsusesse. Taotlus on olla õnnelik. Edu, kas terve? Rikas siin praegu maises maailmas see on põhiline sinna juurde muidugi tuleb ka induistlik filosoofia, igasugused salaõpetused aga, aga õnnelik inimene on Aninduismis ääretult tähtis. Aga India on sünnitanud ju ka ühe kultus persooni, võib nii-öelda selle Shay Baba kohta. Saatja sai vaba, on tõepoolest üks üks tähelepanuväärne nähtus kogu hinduismi taustal ta on nüüd üks tegelane, kes kinnitab seda, et hinduism pürib maailma religiooni staatusele. Palverändurid, kes tema aatomeid külastavad saabuvad ju väga mitmelt poolt üle maailma, küll küll Euroopast, küll Ameerikast. India pikale usundit ajaloole tagasi vaadates võib öelda, et ta on küll üks üks paljudest. Ma ei ole tema õpetusega küll sügavuti tegelenud. Aga niimoodi distantsilt vaadatuna tundub ta üks tublidest fakeeridest ja kindlasti ka vaimsetest õpetajatest, keda Indias on läbi aegade olnud väga-väga palju. Näib, et mingit maailma, religiooni ja ka väga-väga suure ajaloolise liikumise algatajat temast ei saa, aga praegu on ta kindlasti maailmas mõjukas mitte ainult inglisvaid, vaid ka mujal maailmas on olnud edukas kindlasti ka tänu sellele liikumisele, mis on tema tema ümber neile inimestele, kes aitavad kujundada müüti ja sai Paabasse tema imetegudest. Kas siis imeteod ongi see, mis nagu mõjub, no ma siiski kahtlen, et siin kus ka ju tal on täiesti oma kindel jüngrite seltskond, et, et siinses ratsionaalses põhjalas imetegude kogum mõjuks, et seal peab vist ikka midagi muud taga olema, et mis või lihtsalt Meie eksootika ihaluse, mis, mis on see? Eks see ongi praegune tervikuks kujunev maailm. Me oleme vahetus kontaktis väga kaugete kultuuridega. Küllap on segaeksootikaihalus usk, et, et kuskil mujal on need kultuurid, need õpetused, kus on sõnastatud tõde, et mingid teed, mida mida pakutakse välja mujal kaugemal, et need teed on paremad, kui, kui need, mida on, on käidud Eestis või, või Euroopas sajandite vältel. Eks imeteod kõik üleloomulik, salapärane on, on olnud atraktiivne ja tähelepanu äratanud, kogu kogu aeg. Neist on neist on räägitud, see kõik on seotud ka usundiga kõrgreligiooni, selliste foloorsete vormidega, rahva usundiga. Intellektuaalne õpetus, filosoofia on alati olnud. Vähemuse jaoks. On on väga vähe. Neid, kes, kes tõepoolest tahavad süveneda kas või india Upanišhaadidesse Rääkimata sellest, et lugeda neid sanskriti keeles, need on tõepoolest põnevat rasket, väga heterogeensed teksid, seal on igasuguseid õpetusi kirjas, märksa märksa lihtsam on on tulla välja noh, umbes selliste tõdedega. Et inimesed ärge sõdiga, vaid pigem armastage 11, see on väga, väga kaunis, tark ja, ja õilis, aga ei ole vaja väga suurt intellektuaalset ettevalmistustega haridust seda õpetust omaks võtta. Nii et selget lihtsamad õpetused, lihtsakoelise mad õpetused töötavad paremini. See on iseloomulik ka New Eitchi erinevatele vormidele kui sellised elitaarsed, suurt süvenemist ja, ja pikki aastaid haridusteed nõudvad nõudvad õpetused. Sügavuti mõista, India on tohutult suur, suur maa, nagu, nagu me teame, seal elab miljard inimest. Need inimesed, kellega mina olen kokku puutunud, nende hulgas on ülikoolide õppejõude ja ja inimesi lihtsalt lihtsaid inimesi linnadest ja küladest. Ma ei ole küll kohanud kedagi, kelle jaoks satia sai vabaks olnud mingi oluline persoon või kultu isik, tõsi, võib näha tema tema reklaame linnades tema nime siia-sinna kirjutatud. Isegi kleepse, kus ta rõõmsalt naeratab ja ja lehvitab, aga ta on üks üks paljudest. Näib, et. Et see adressaat või seltskond, kelle poole ta pöördub, on, on eelkõige just just väljaspool Indiat. Aga kindlasti on, on ka Indias, kuivõrd rahvastik on nii-nii, suur tal tal palju pooldajaid, aga isiklikult ma nendega kohtunud ei ole. Kuna meie teema on ikkagi nii-öelda rahvausund, siis selline nähtus, kas ta kuulub ka nagu rahvausundis või, või on tal mingit nii-öelda seoseid, sidemeid ka sellega, mida me eelnevalt oleme nagu defineerinud kõrgreligiooniga. Sati sai Baba kui nähtus kindlasti kuulub rahva usundisse. Ta on küll välja väljakasvanuta, tugineb kõrbelegi tonkleigiooni traditsioonidele Šivaismile. Šivaismiga seostub tohutu kirjandus, filosoofia palju pühamehi. Shiva on muuhulgas kaskettide patroon. Aga eriti Lääne tsivilisatsiooni jaoks ja ka meie Eesti jaoks on ta pigem arvaksin line folkloor, rahva usundiline nähtus. Samas ka see, mida sai juba siin mainitud. Seegi on ju tugevalt folkloor. Nii võid seal päris kindlasti vägagi folkloor, noh. Me leiame seal palju folklooritunnuseid, muidugi, jätame kõrvale selle, et traditsiooniliselt on arvatud folkloor seost suulise pärimusega, tänapäeval see niimoodi ei ole. Folkloor levib ka kirjasõna kaudeks, ta levis varemgi, aga levis pisut vähem kui kui tänapäeval. Nii võitšis Me leiame varieerumist leiame süžee, Sid nende süžeede kordumist. Nii et seal on palju folklooritunnuseid. Rahvausundi tunnuseid. Eks kõrgreligioonile ongi iseloomulik see, et et ta paratamatult folklariseerub, kujundavad kujunevad rahva usundilised lihtsamad vormid. On ilmselge, et paljude nähtuste aluseks on. Väga pika aja jooksul kujunenud keerulised tekstisüsteemid, õpetused. Sügavuti valdamine nõuab tõepoolest suurt tööd ja pühendumust. Aga niimoodi ümber jutustatuna lihtsasse keelde ja, ja tõlgituna täiesti loomulikult see, see õpetuse keerukus ja, ja sügavus kaob. Ja meie ees on nähtus, mida võiks nimetada Fordvariseerumiseks. Õpetuse muutumiseks, rahvapäraseks. Kas ma usun, et, et neid mingisuguseid seoseid peab olema ka, ütleme, rahvausundi ja poliitikal? Kas 20. sajandi sellised hullumeelsed pöörded, mis siin on olnud, on ka mingi oma jälje jätnud? Nojah, selge on ju see, kui suured muutused on toonud kaasa nõukogude aja aja lõpp ja see ühiskonna vaimne vabanemine, uute õpetuste sissetung, see siin ei ole mingit mingit kahtlust, seos poliitikaga on, aga mis puudutab nüüd poliitilisi liidreid siis jah, nad on tähtsal kohal folklooris. Me teame, kui palju on anekdoote räägitud küll küll Brežnev-ist, küll küll teistestki 20. sajandi suurtest juhtidest. On ka mingeid seoseid rahva usundiga. Eks poliitilised liidrid on ka ära ära tabanud selle, kuivõrd mõjukas on usundiline mõtlemine. Me, me teame ju Brežnevi omaaegsed huvi igasuguste ravitsejatega ennustajate vastu. Tundub, et mõnikord on olnud üllatavalt lihtsakoelised oma oma maailmapildis, hundilehes maailmapildis. Just me teame 20. sajandi liidritest Hitleri huvi dismi sala tõste vastu. Me teame seda, kuidas vahetu lähiminevikku folklooris küll hakka veel. Tänapäeval on läbi põimunud KGB-ga seotud hirmud ja mitmesugused deemondlikud teemad. Kasvõi hirmud selle kohta, millised olid pealtkuulamisseadmed, kuidas inimesi oli võimalik jälgida küll küll satelliitide kaudu, küll küll teisiti. Folkloor, mis mis räägib kas või mõtete lugemise masinatest. Niiet rahva usundil ja poliitikal on, on päris kindlasti kokkupuutepunkte. Aga tundub niisamuti, et nagu suured ühiskondlikud vapustused või looduskatastroofid need sellised lühiajalised poliitilised liikumised ja ja poliitilised liidrid ei, pikemas perspektiivis rahvausundit ei, ei mõjuta küll nad tekitavad selliseid ajutisi lainetusi usundilise mõtlemise rahvausundis. No üks selline oluline valdkond on igaühe jaoks isiklikult ja, ja noh, võib-olla ka laiemas plaanis ikkagi see, et mis saab edasi Päris kindlasti, kõik kestab edasi, rahvausund ei kao kuskile, see see muutub, aga, aga jääb seda muret küll ei ole, et sõjaväe kahe või 300 aasta pärast ei oleks enam midagi sünkrooniliselt uuridelt on ainult minevikus talletatud usundimaailm, millega tegeldakse. Kui nüüd veel kõrvutada seda meie Eesti mõttemaailma rahvausundist maailma üldse Põhja-Euroopa Mõttemaailma teiste kultuuridega siis on üsna üsna üllatav, kuivõrd natsionalistlikud me me tegelikult siin siin oleme. Kui suured on, on erinevused kas või Indiaga või, või Aafrikaga kus tõepoolest nõiduse usk elab edasi. Inimestel on väga suuri ebausklike hirme seoses deemonlik olenditega, kes, kes ähvardavad, kes ohustavad, ahistavad neid, need ei ole jututegelased, need on, see on, see on reaalsus, mis sunnib inimest muretsema. Ma toon sellise näite mõned aastad tagasi, meil oli siin üks külalisõppejõud Aafrikast kes pidas folklooriloenguid. Ja ta nägi siin Tartus kummalisi unenägusid, väga-väga halba und nägi Talle ilmus unes surnud ema, kes andis teada, et tema perekond on perekond on tabanud nõidust, oli tõsiselt mures. Ta võttis siitsamast telefonilt pika telefonikõne Aafrikasse helistas ja rääkis, ja tulemus oli, oli see, et ta sai, sai teades midagi hullemat ei juhtunudki, mõned inimesed on haigestunud. Loodetavasti kõik kõik paraneb. Aga see inimene oli, oli tõsiselt mures, tõsiselt häiritud. Kui ma kohtasin teda paar kuud hiljem sõbralikus Põhja-Euroopa riigis, siis ta ütles jah, et tänu tänu jumalale, nüüd nüüd on kõik möödas. Aga sellised vastuolud on, on hämmastavad, et ka väga väga head folkloristid, kes uurivad kasvõi eetilist laulu, mitmeid klassikalisi folkloorižanr tihti nad lihtsalt ei saa sa arunud, kui nad ei tunne ära seda, kuidas nad ise kannavad usundilist mõtlemist ja ja millised on nende nende hirmud, mis võiksid samahästi olemata olla meil siin Eestis. Väga sageli selliseid selliseid hirme ei ole, selliseid probleeme ei teki, et me võiksime olla õnnelikud, et nõnda on, eks meil on siin siin teised ja võib-olla palju-palju suuremad ja, ja hullemat. Probleemid ühiskondlikud ja ja muud aga tulevikus kindlasti rahvausund elab, elab edasi erinevates vormides mis ei tarvitse langeda, kui ühelt poolt maailm sulab üheks tänu info kiirele liikumisele, teisalt toimub ka killustumine. Buralism suureneb, õpetusi, tuleb, tuleb juurde, et on vastandlikud protsessid. Nii et ma arvan, et siin ei ole mingeid erilisi ennustajaid ega, ega ennustusi vaja. Vaateid vaadates ajas tagasi rahvausundi aastatuhandete pikkusele ajaloole. Ei ole mingit põhjust arvata, et kuskil järsku tuleks, tuleks lõpp. Kindlasti kõik kestab edasi. Kõik kestab küll edasi, aga meie tänaseks siit lõpetame, et jätkata professor Ülo valguga juba nädala pärast ja siis vaatame, milline on rahvausundi mõju Eesti kultuuripildis, seda nii minevikus kui tänapäeval kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.