Tänases keskeprogrammis esineb Soome iluuisutamistreener Tiiu Valgemäe. Teda usutleb Marje Lenk. Kunagi ju teie trenni vaatasin ja siis ma mõtlesin, et huvitav, et kui need tüdrukud täna uisud jalast ära võtavad ja võib-olla alles 10 aasta pärast uisud uuesti jalga panevad, mis siis, mis siis juhtub jääl, kas nad mäletavad veel midagi, ma arvan küll, mäletavad kui nad ei mäleta, võib-olla mõnda hüpet, kuidas see välja tuleks või midagi siis nad kindlasti mäletavad neid ebaõnnestunud kukkumisi ja neid õnnestunud võistlusi ja mõlemad on toonud pisarad silma, nii see valus kukkumine kui ka see õnnelik õnnestumine võistlusel. Nii et minu meelest küll nad mäletavad ja mäletavad väga hästi, teie olete kogu elu uiskudel olnud, kas vahel on endal tahtmine ka mõnda hüpet teha või ei julgede tüdrukute ees teha? No vahel on tahtmine muidugi, aga peab reaalselt asju vaatama, et nemad kukuvad natukene pehmemalt ja ma olen mitu korda neile öelnud, kui ma olen väga väsinud olnud, et ma teen ühe hüppe siis ma kukun ja mul läheb näiteks käeluu katki. Siis ma saan vabad päevad, ma ei pea enam tulema vaatama, kui te siin ebaõnnestub väga palju. Selle peale nad on mulle öelnud, et kuku käsi või kuku jalgu, ükskõik et on olemas Soomes ratastoolid. Me lükkame su siia kohale. Sa saad ikka olla jää ääres ja ühesõnaga teha kõva häält, kui suurvõistlused on ja teie seal leveli ääres seisate ja mõnigi juhtub kukkuma. Kas on niisugune tunne, et kukuksite nagu ise ning kindlasti sa elad täielikult oma sportlase kavasse sisse ja kuna see kava on nii, peaasi, et sa tead iga sammu iga liigutuse, mida ta teeb. Ja kui toimub kergegi ebaõnnestumine, siis süda hüppab kurku. Tavaliselt ma lugesin just täitjana Tarasva mälestusteraamatut ja tema kirjutab seal, et kui nad olid olümpial, siis ta hoidis Ta Zaitsevile ja rosinale nii tugevasti kahe käe pöialt. Et tal tekkis vereringe häire, käed muutusid tuimaks ja ta sai süsti. See tunne on teile tuttav. See tunne on tuttav, mäletan ma oma ühe edukama õpilase Olga Vassiljeva ka peale suurt sõud, mis toimus enne meie minekut Albert Willi olümpiale ja seal oli need lühikava järel pidi tulema 24 sportlase hulka, et sa pääsed nagu finaali vaba sõiduvõistlusele ja mul tekkis mingi, ma ei oska öelda isegi, mis oli. Tekkis täielik šokk ja täielik kramp mis oli tekitatud nagu enne meie seda minemist sinna olümpiale, kuna uisuliit sellel arvamusel, et see on niivõrd nõrgal tasemel sportlane, et teda üldse ei ole vaja saategi sellisele võistlusele, aga tänu siis olümpiakomitee otsusele me ikkagi sinna võistlusele pääsesime. Ja vot nüüd tekkiski selline moment, et aga mis nüüd saab, kui ta ei pääse sinna lõppvõistlusele pääse selle 24 hulka. Et kuhu suunda me siis peatselt Albert vilist minema, sellepärast et Tallinnas ei julgeks enam nagu tagasi minna ja ma võin öelda, et tänu ansanssonile ja samuti Tiit Nuudi ja Jüri Jõepera nad täiesti nagu jõuga nad viisid mind sinna võistlus bussi, et ma üldse oleks nõus minema sinna võistluspaigale. Seepärast ma ütlesin, et ma keeldun täielikult, et noh, ma ei lähe sinna, närvid olid nii pingul, närvid olid niivõrd kohutavalt pingul ja sellest kavast ei mäletama muidugi mitte midagi, ma mäletan ainult seda, et kaks härrasmeest väga toredalt seisid mu kõrval ja hoidsid mu käest kinni. Ja ma olen tõesti neile siiamaani selle eest tänulik. Sa tundsid, et sul on mingi tugi ja Olga sõitis tõesti ilusa lühikava pääses sinna lõppvõistlusele ja ma ei tea, minu meelest nüüd on läinud aastaid peale seda Albert Willi olümpiat ja kahjuks siiamaani võistleb ainult Olga Vassiljeva, kus on kõik muud sportlased, kes sealt peaks tulema, seda ma ei tea, kahjuks nüüd nädalavahetusel Finlandia troofil. Ma pole ehk samasugune šokk, ainult et tol korral see oli nagu positiivne, nüüd oli negatiivne. Sest Olja oskamised ja tegemised on kahjuks praegusel momendil täiesti allapoole arvestust ja kurb on kõik see tehtud töö ja raisatud aeg, mis me omal ajal tegime. Ma ei ole jälginud Eesti uisutamist aastaid ja nüüd viimased aastad, kuna paar klubi on tõeliselt üritanud saada mind tagasi ja nad on teinud selle nimel tõesti palju tööd ja siis ma olen natukene nagu kõrvaltvaatajana analüüsinud seda olukorda, mis seal on ja kui ma nüüd täiesti ausalt ütleks oma arvamuse välja, siis mulle on jäänud selline mulje, Eesti treenerid siis Eestis ma ei ütleks eesti treenerite sest eestikeelseid treenereid on seal väga vähe. Kahjuks, kes tahavad eesti keelt rääkida, ma ütleks, et Eestis töötavate iluuisutamis treenerite energia kulub täiesti vales suunas, seal on treenereid, kes kogu oma energia kulutavad enese reklaamimiseks. On osa treenereid, kes oma energia kulutavad teisele treenerile, võrgu punumiseks ja jala taha panemiseks. Ja siis kahjuks see pisike käputäis treenereid, kes tahaksid tõesti fanaatiliselt tööd teha, paratamatult jäävad selle hammasratta vahele. Ja minu nägemus asjast on see, et sa tahad au ja kuulsust kasvatas sportlane ja sportlane on see, kes lõppkokkuvõttes saavutades mingi tulemuse, reklaamib sind siin Soomes on olnud võimalik täiesti rahulikult teha seda tööd. Siin ei ole nii, et, et kõrvalt tuleb keegi uisuliidust näiteks keegi ja ütleb sulle, et kuule, sa peaksid tegema nii või sa peaksid tegema. Siin treener on professor ja kui ta vajab mingit õppetöösse, mittepuutuvat abi siis ta pöördub sinna uisuliidu või siis oma klubi poole, aga muidu keegi ei häirigee, sega teda ja tulemused on need, mis kõnelevad, kas sa oled hea treener, kas sa oled tasemel treener või sa pead natukene veel ise ka seal tööd tegema ja harjutama, et saada oma sportlased teatud tasemel koode, olete Soomes jääkuninganna olnud siis juba 13 aastat ja see, et ma üldse olen võinud siin olla muidugi tänu sellele, et et perekond on moraalselt olnud toeks kogu aeg on väga toredad lapsed ja mul on ka väga toredad lapselapsed ja loomulikult, kui abikaasa ei toetaks, siis oleks väga raske ilmselt siin teha tööd nii fanaatiliselt ja, ja põhjalikult nagu ma arvan, et ma momendil seda teen. Sest ma olen tõesti pühendunud siin olles ainult uisutamisele ja majanduslik olukord siin soomes uisutajate majanduslik olukord, ma mõtlen, kes maksavad klubi liikmemaksu ja see on andnud suure võimaluse käia võistlustelt võistlusele treeningkogunemistel ja näha eri maade treenerite tööd ja eri maade sportlaste suhtumist ja nende arenemist siis hiljem võistlustel. Kui ma läksin Tallinnast ära 90. aastal, kus tundus, et minus ei olnud mitte midagi muud kui minus olid ainult üks hunnik närve, aga inimest kui ennast ei olnud üldse olemas. Nüüd minu meelest. Mul on kõik nagu tasakaalustunud, ma olen täiesti normaalne, tavaline iluuisutamistreener, kes vahel karjub, see kuulub asja juurde, kes vahel silitab lapsed, tead, mismoodi ma siis nagu inimesena tavaelus välja näen, seda võivad teised otsustada. Mul tuli meelde üks erilisega tehtud intervjuu, ta meenutas neid aegu, kui tema alustas ja meenutas ka teid, et Tiiu oli nii range ja ta oli isegi kuri, aga tegelikult oli ta üks väga hea, et teada sai tehniliselt kõik asjad väga kiiresti paik. Kahju, et Margus lõpetas tegev spordi, ma just Margusega nüüd Finlandia Trophy ajal, nädala lõpus istusime koos tribüünile, meenutasime vanu aegu ja tõesti kurb. Sest et Marguse suhtumine asjasse on olnud kogu aeg ääretult tõsine ja ta teadnud, mida ta on tahtnud ja ta on tõeliselt teinud tööd selle nimel. Aga ma sain praegu tema jutust aru, et momendil on see kõik seotud kergelt tervislike probleemidega ja ma soovin talle jõudu ja tervist, et ta võiks mingil määral Lähete uisutamise juurde ja üritada Eestis aidata ja tõsta seda taset ja luua võib-olla teine õhkkond kui see, mis minu arvates praegu on ja segab üldse selle ala arenemist, millal need probleemid siis õieti tekkisid? Ma arvan, et iluuisutamine on selline spordiala, et need probleemid ei teki vaid need probleemid on lihtsalt olnud selle ala algusest peale, sest see on selline spordiala, mis on, sa tegeled individuaalselt iga sportlasega ja kahjuks on selline spordiala, kus ei ole tegemist kohe täiskasvanud inimesega, vaid me alustame ikkagi pisikeste lastega ja need lapsed ei tule sinna treeningtundi üksi. Neid peab tooma algul ja kui me võtame mingi algajate gruppi, see laps on ehk viieaastane, tal kindlasti on ema ja isa ja tal on kindlasti kaks vanaema, ei hakkaks vanaisa. Et ühesõnaga, see treener siis on nagu see päike seal keskel. Ja tema vastusest tulevad need kiired, positiivsed või negatiivsed, kui sul on, ütleme kasvõi kümmegi väikest last, tähendab, et sul on 50 kiirt, kes siis suunduvad sinu peale, igaüks on sellel arvamisel, et vot just see tema kiirekene on see kõige tähtsam ja kõige andekam. Aga treener võib-olla leiab hoopis, et on keegi teine ja kohe tekivad koheselt tekivad sisesed pinged sest iga vanem on arvamisel, et tema, laps on see parim. Ääretult vähe on selliseid vanemaid, kes ei sekku protsessi ja praktika on näidanud, et tegelikult nendest lastest tuleb võib-olla tõsine sportlane hiljem kui nendest, kelle vanemad on kogu aeg siin treeningprotsessis nagu kaasas nad on kaasatud sinna. Ja vahel on nii, et küsid selle vanema käest, et kas te olete tegelenud spordiga ja kas te oskate uisutada ka vä? Ma ei ole uiske kunagi jalgagi saanud, mõtlesin, aga kuidas te oskate nagu last õpetada? Noh, aga ma olen lugenud raamatust, sinna võib olla siis ta peaks jätkama kidel raamatu baasil nagu lapse edasist arendamist. Et need intriigid iluuisutamises tekivad juba sellest päevast peale, kui see laps tuuakse. Ja siis, kui see laps tapab nüüd edasi arenema, hakkab näitama mingit tulemust, siis see kindlasti, kui teises klubis kuskil ei ole sama ealist last samasuguse tulemusega siis vanemad, kes pidevalt ootavad seda last seal tribüüni peal, siis kuskil nurga taga, siis tekib juba aha. Meil on parem treener, tulge meie juurde. Ja need pinged kasvavad kogu aeg ja need tekitavad loomulikult pingeid ka treenerite vahel. Soomes siin ei ole treeneri juurest jooksmine treeneri juurde nii moes, minu meelest kui võib-olla kuskil mujal Venemaal näiteks momendil on naisteuisutamises ääretult raske seis, sellepärast et seal millegipärast tekkis maratonijooks kõik need kuulsamad uisutajad vahetada tahad pidevalt treenerit? Minu nägemus on, et kui sa hakkad treenerit vahetama ilma mingi põhjuseta, siis see on ilmselt lõpu algus, sa hakkad otsima nagu selliseid oma ebaõnnestumisele x kiuse. Aga tegelikult viga on sinus endas, sa pead selle läbi käima, sa pead selle alla neelama, sa pead peeglisse vaatama ja leidma süüline, oled sina ise ja siis uuesti alustama, sel juhul see lõpptulemus oleks võib-olla täiesti okei. Ja see on kindlasti ka selliseid lapsi, keda vanemad vägisi sunnivad trennis käima, kes tegelikult ise võib-olla ei tahagi. Kindlasti on, aga minu arvamus on olnud see siin, et kui ma näen, et see lapsele tõesti on täiesti vastu võtmatu treeningprotsess ma olen üritanud vanematele teha selgeks, et viige ta kuhugi mujale. Mul oli just üks poiss tuli kuueaastaselt ja nüüd ta on 12 aastane, kuus aastat tegeles uisutamisega päris andekas poiss ja ta ise ütles mulle aasta algul, et teadsin, et ma ei taha enam uisutada, aga ema käseb, mis, mis ma nüüd pean tegema. Ma ei viitsinud aga natukene rääkida, aga ma nägin, et see on mõttetu kuue aasta jooksul iluuisutamine andnud talle tan, distsiplineeritud, ta on saanud väga hea füüsilise ettevalmistuse. Ta on koordineeritud. Tal on väga hea reaktsioon, sellega on kõik saanud ja nüüd on ta läinud teisele spordialale, kus on temavanused, kes võib-olla enne on harrastanud mingit jooksnud kuskil natuke või teinud mingit jõusaalis hästi vähe, võib-olla midagi. Ja ta paistab kohe silma, nii et ma leian, et kui laps ei taha, siis lapsele on vaja leida rakendust kuhugi mujale ja kõik need lapsed, kes on uisutamisega tegelenud paar-kolm aastat nad on oma eakaaslastest palju arenenumad. Sest et uisutamine on nii mitmepoolse arenemise ja, ja koordinatsioonisuunitlusega, et ma soovitaks kõikidel lastel alustada oma sportlikku karjääri, kui nii võib öelda, või teed nimelt iluuisutamises, mina olen ka ilusutanud kunagi nuga, mõned aastad, mida ma olen saanud kaasa, ma olen saanud selle kaased, ma vist oskan kukkuda, oskan keha niimoodi hoida, et ma ei ole viga saanud, kõigepealt õpetatakse jää peal seda kukkumist mis näeb ainult naerma praegu see, et selles suhtes on olnud suur vahe soome nõu algajatele ja Eesti algajatele, et esimest korda, kui ma nägin Soomes algajate rühma jää peal, neil olid kõigil kiivrid peas. Eestis Eestis ei ole küll kunagi olnud, et, et pannakse lapsedki kiiver pähe ja siis pannakse ta jääle. Siis mulle seletati, et aga ta ju kukub ja ta kukub pea peale ja ta lööb oma pea ära ja ta saab peaajupõrutuse. No see oli minule täiesti uus, et üldiselt treenerid, kes alustavad väikestega, nad teavad ja oskavad ja nad näevad, milline laps vajab võib-olla et sa pead teda natuke toetama. Maine kiivri vajadust ma leian, et see on minu arvates, see on natuke koomiline, aga noh, nii nagu öeldakse maasse man tabu, Ehin. Nemad kasutavad edasi kiivreid ja õpivad need kukkumised selgeks ja siiamaani ei ole kelleltki midagi katki läinud. Aga sellest kukkumisest mul tuli just meelde üks hästi naljakas lugu, kaks nädalat tagasi see juhtus. Ja nii koomiline, kui see ka ei ole minu praktikas tõesti esimest korda, kuigi ma olen võistlustel käinud sadu kordi. Me olime merana võistlustel Itaalias, selline pisikene küla mägede vahel ja võistlused olid organiseeritud väga hästi, seal oli kogu aja meditsiiniline valve, oli jõe ääres ja ühtegi meedikut. Ma ei tahaks praegu momendil solvata selles mõttes, et need nad tõesti võtsid südamega asja. Ja sellele ühel pühapäevasel hommikul, siis kui oli varajane treening, tuli sinna kaks daami, kes ise ütlesid, et nad esimest korda näevad nii lähedalt üldse uisutamist. Ja nüüd treeningul kukkumine kuulub uisutamise juurde. Sa teed hüppe ja sa kukud ja sa teed uuesti hüpe ja sa uuesti kukud üks nendest daamidest, need olid päris korpolentsid. See kogu aeg tõusis, Eistus tõusis ehistus. Siis ta tehti selgeks, et ei ole vaja tõusta, et siin ei juhtu midagi, et see kõik kuulub asja juurde. Ja just nende itaallaste üks tütarlaps, ta õppis ühte raskemat hüpet, kolme ringilist kolmekordset lutsu ja ta oli teinud seda kümneid kordi, ta oli kümneid kordi kukkunud ja lõpuks ta jäi jala peale, ta sai umbes meetri sõidetud ja ta kukkus. Ja loomulikult tal tekkis selline masendus, et ma sain jama, jälle kukkusin ja ta jäi sinna magama, nagu see kuulub ka asja juurde seal nurgas, ta jääb lihtsalt sinna, ta ei saanud haigetega midagi lihtsalt masendusest, ta jäi sinna pikali, enne kui treenerit siin barjääri ääres said aru, et mis toimub, oli järsku see uks lahti. Ja üks nendest daamidest jooksis hääle arvestamata, et jää on libe, tal ei ole uiske, hiljem selgus, et ta ei oska üldse uisutada. Ta hakkas nii kiiresti jooksma ja ta tõesti kukkus ja tema sai haiget. See on nagu Chaplini filmised. Kui teine astub Taani kohvi peale ja kukub, siis terve saal naerab. Me kõik üritasime hoida seda naeru tagasi, sest see oli tõesti koomiline, aga tal olid tõesti valus. Ja lõpptulemus oli see, et see tüdruk ammu üles tõusnud ega saanud aru, mis toimub ja esmaabi rajas nüüd see proua seal jää peal, kes siis tuli ära tuua, kes kogu aeg küll üritas öelda, et ega me ikka haiget ei saanud, aga ma väga ehmatasin. Au ja kiitus kõikidele meedikutele, aga et siin nüüd lihtsalt oli selline koomiline moment. Tiiu, kui vana teie olite, kui teie isa ema kõrval jäädrite? Ma olin saanud vist just seitse ja sellepärast, et ma olin esimeses klassis, kui ma alustasin Kadriorus Kadrioru tenniseväljakute peale vale Olivoolikuga lastud vett ja see vesi muidugi siis külmunud ja see oli siis ja, ja seal me siis alustasime oma treeninguid luuaga hüvitiseta, jääd igal juhul luuaga, joonistati sinna ringe ja, ja kaarja siis ringisid ja kaari mööda me siis pidime seal liuglema. Mõnikord 100. vihma, mõnikord 100. lund ja ka see ei häirinud üldse, see oli vahva. Ja siis ma mäletan juba, et ma olin natukene vanem. Tol ajal olid uisutamises veel kohustuslikud elemendid koolisõiduharjutusteks, neid kutsuti neid oli 41 harjutust ja Me käisime merel harjutamas silmuseid seal luigekohviku vastas oli, meri külmunud, ilmselt tuul oli pühkinud selle jää siledaks ja puhtaks ja seal palju parem, jäägu siis seal Kadrioru tenniseväljakute peale. Seal me siis käisime harjutamas hommikuti seitsme-kaheksa ajal oli ainult see valgustus missis tänavavalgustus, sinna paistis natukene ja kõik olid kohal ja kõik tegid trenni ja kõigil oli hea meel ja Sa oled nii ülienergiline, nagu ma olen kuulnud oma vanematelt, et ma olin väga energiline laps. See energia on vaja lihtsalt välja valada ja ma arvan, et sellepärast minu vanemad viisidki mind uisutama. Nii nagu ma viisin praegu oma tütretütre uisutama just sellesama pärast, et energia kuhugi välja valada. Kas lapselaps on andekas? Kindlasti ta vanaemast. Ma arvan küll, et ta ta on väga liikuv, niiet Ma arvan küll, et noh, kas nüüd just uisutaja temast tuleb, ma ei oska öelda. Aga mingil spordiajal ta kindlasti mingeid tulemusi võib saada, arvutada, kui on jaksamist ja aega ja võimalusi teda rakendada õigesti. Kui palju läheb vaja aega, et märgata, kas saab asja või ei saa, kas on andekas või ole andeks? Liikumiselt andeka lapse näeb põhimõtteliselt kohe ära, aga andekus ei ole ju ainult see füüsiline omadus, mis sul momendil on ette näidata, sa oled seal viieaastane, tähendab aastate jooksul ju selleks, et sinust tuleks tippsportlane, on vaja kõike muud peale andekuse veel. Andekus, ma ütleks, on võib-olla ehk 50 protsenti sedagi on ehk palju sinna juurde tuleb ju see sinu oma pea, mida sa tahad ja tahad saada sportlaseks, siis sa pead tegema kohutavalt tööd ja vaatasid, töökus on minu meelest suurema osa õnnestumises kui see andekus kolmekäigulist kindlasti ja sa pead väga paljudest asjadest loobuma. Just nimelt selle nimel. Et saavutada see eesmärk, mida sa oled endale siis seadnud, kui sa ei viitsi tööd teha ja kui sa oled laisk, see ei aita, et sa oled andekas treeningtundides kerge alandlikkus, et sa tahad võtta vastu kõike seda, mida treener sinule tahab anda. See täielik sportlase ja treeneri teineteise mõistmine, see peab olema absoluutne ja sportlane peab sinusse uskuma 100 protsenti ja samuti peab treener uskuma sellesse sportlasest, see peab olema täiesti käsikäes. Kui seda ei ole, siis on ääretult raske protsess, on teil olnud nii, et olete pidanud lahku minema mõnest õpilasest? Ja Ma arvan, et seesama küsimus tekkis meil siis, kui me läksime lahku, hooliak Vassiljeva, Garfia ta elas minuga koos, kui ma tulin Soome 90. aastal, siin me tegime tööd, tegime hästi tööd ja läksime Albert. Kas nüüd selle Albert Willi võistlustel? Tol ajal tema jaoks oli see minu meelest täiesti tubli saavutus. Kas see tekitas temas mingisuguse uisutamisringkondades kasutatakse sellist terminit nagu tähehaigus meil tekkisid, ehkki lahkhelid sellest, ühesõnaga ma nägin, et ta ei usu enam sellesse, mida ma üritan talle nagu pakkuda ja meil oli vaja lihtsalt koostöö lõpetada. Ja ma saatsin ta tagasi Tallinnasse hiljem aastaid, meil oli paljude selliseid rahvusvahelisi laagreid, kus käisime maailmasportlasi ja koolja oli seal paar korda. Nüüd on ta aru saanud ja me oleme sellel teemal rääkinud, aga nüüd on kahjuks hilja. Rong on juba läinud, Teie, tuleme nüüd tagasi sellesse aega, kui teie seal Kadriorus uisutasite, kes oli teie esimene treener? Minu esimene treener oli vaike paduri, ma olen talle ääretult tänulik, et mulle on osaks saanud selline õnn, et harrastusest on saanud minu elukutse ja see on ainult tänu temale. Sest ma samal ajal, kui ma uisutasin. Ma arvan, ma olin paar aastat uisutanud, ma hakkasin mängima tennist ja ma pean ausalt tunnistama, et tol ajal mulle tennis meeldis, palju rohkem ja, ja siis oligi, tuli mingi selline moment, kui Evald Kree ja Vaike Paduri ostetud sai, siis minu saad selle. Ja ilmselt vaike paduri naisena. Ja sellise kindla sõnaga naisena suutis siiski veenda, et uisutamine on elus kõige tähtsam asi. Ma mäletan, kooliajast küsiti, et kelleks sa tahad saada, ma tol ajal ei teadnud, et ma tahaks saada treeneriks. Ma tahtsin väga saada kirurgiks. Siis mulle meeldis väga reisimine, ma mõtlesin, et millega seda võiks ühendada, tol ajal ei olnud meil mingit võimalust, õppida turismi siis mulle meeldis hirmsasti psühholoogia. No näitlejaks balletitantsijaks on kindlasti iga laps tahtnud saada ja 65. aastal, kui ma lõpetasin keskkooli, siis treenerid palusid veel, tol ajal olid ju väga moes rahvaste spartakiaadid. Ja see oli just rahvaste spartakiaadil aasta ja kuna ma olin Eesti üks parimaid Nad palusid, et ehk ma ei läheks veel kuhugi õppima, et võistkonnal on vaja ühte naisuisutajate. Ja mul oli see aasta aega nagu tegin natukene tööd väikestega ja ma uisutasin ja ja oli aega nagu mõelda, et ma mõtlesin, et ma võiks minna Tartusse õppima meditsiini mõtlesin, aga et siis sel juhul ma olen sellest uisutamisest nii kaugel, siis ma mõtlesin, et ma läheks võib-olla kehakultuuri instituuti. Ei tea, miks vajus ära kuhugi ja siis spartakiaadil olles valgevene uisutajatega saime kuidagi hea kontakti ja vestlesime ja nemad ütlesid, et hei. Et Minskis on ideaalne kehakultuuri instituut, et kui sind nii väga huvitab meditsiin et seal on meditsiin, on kaks aastat nii tugeval tasemel, et kahe aasta pärast, kui sa ei taha jätkata kehakultuuri instituudis sa võid minna meditsiini instituuti, kaotad aasta, aga ilma konkursita pääset teisele kursusele kohe jätkama, nagu meditsiini mõtlesin. See on ideaalne. Et siis ma saan nagu teostada seda, mida ma olen tahtnud teostuda. Ma ise uisutasin, samal ajal ma olin Valgevene võistkonnas, oli Valgevene meister, tegin tööd, õpetasin väikesi ja ma olin seal kaks aastat ära õppinud. Minskis meil oli ääretult tore psühholoogia õpetaja ja tema kuidagi suutis seda psühholoogiat õpetada, nii et järsku mul käiski selline klikk peas, et aga treener, et ma võin ju sellega teostada kõik, nii et praktiliselt selle oma erialaga ma olen teostanud ka kõik oma unistused, mäletan, et minu suurim unistus elus oli vahakabinetid, antus soo ja nüüd on seegi unistus täitunud, siis ma arvasin, et unistustele unistustelgi on piirid. Et noh, et selline eksootiline maani kui Jaapani ja Austraalia, et need jäävad ainult kaardile. Kadunud vaike paduri-le, et ta suutis minusse selle pisiku süstida ja minust siiamaani vaike paduri oli see, kes andis kaasa oma õnnistuse, kui me läksime sinna Albert vilja olümpiale, tema telefonikõne oli mulle viimane n, kui me läksime lennujaama, aga kuidas see Soome tuleks siis oli, kuidas see juhtus, et teist Soome treener sai, tegelikult on see kurb moment, oli päris hea rüht tol ajal seal Eestis ja mul ei olnud mingit plaani kuhugi minna või midagi aga Eestis oli üldse uisutamises, intriigid tekivad ju treenerite vahel, sellest, kui sul ei ole nii palju jääd, et sa saad kõigile oma sportlastele anda vajaliku tundide arvu, et kõik võiksid uisutada ja teha trenni ja tol ajal ei olnud ju jääga nii palju võimalik neid tunde saada ja seal olid pidevad intriigid kogu aeg ja see väsitas, see väsitas nii, et praktiliselt tööd teha enam ei saanud. Läksid hommikul sinna jää halli ja mõtlesid, et milline pahandus või mis neil täna. Tähendab, see oli nii väsitav. Ja siis ma sain ühe telefonikõne, et kas ma oleks huvitatud konsulteerimisest, et kas ma võiks minna konsulteerima, keegi tuttav oli olnud Soomes ja oli tulnud jutuks, et tal on Eestist tuttav iluuisutamistreener. Ja siis ma võtsin kaasa marguse koolja ja sa annad subjenko, need olid tol ajal minu kolm parimat õpilast ja siis me tulimegi siin. Toome Heino, Lasse ja esimene see tööleping tegin ainult kuueks kuuks. Kuuest kuust on nüüd siis saanud 13 aastat ja kunas ta siis siia idakeskusesse saabusite, maaliliste paika? See on selline väga keeruline, keeruline moment, sellepärast et ma olin kolm pool aastat olnud Heinolas ja kuna see on kaugel Helsingist, väga raske oli käia kodus ja mu noorem tütar oli käinud esimese aasta Heinolast koolis ja me vaatasime, et tal hakkab tulema väga suuri raskusi eesti keelega ja otsustasime, et tütar peaks ikkagi õppima Eestis ja tütar sõitis ära Tallinnasse. Kas õppima inglise kolledžis ja üksinda nii kaugel, ilma et sa saaks käia kodus või kuskil oli tol ajal väga raske ja ma tahtsin lihtsalt minna koju maim, väsinud just see kaetoolia kali. Ent see meie koostöö ilmselt see tekitas sellised depressiooni ja Malibu lõpetanud Heino oleks kõik ära. Ja mul oli isegi juba pilet laeva peale ostetud. Ma tulin siia Helsingisse, oli neetud teie juures ja õhtul helistati mulle, et oled sa päris kindel, et sa tahaksid minna Tallinnasse, ma ütlesin ja et ma olen täiesti kindel. Ja siis Simmilbrudaide loetelu klubi juhataja palus, et kas ma ei tuleks hommikul läbi siit Stahlist ja vaataks, et mis olukord on, et nad on jäänud kahjuks ootamatult ilma treenerita. Ja ma siis tulin ja vaatasin siis vahtkümnendat aastat. Et ma ei suutnud, ma nägin, ma nägin nendele laste silmi, kes kõik vaatasid, et noh, et kas sa tõesti ütled meile praegu, kui hooaeg on alanud, see oli augusti lõpus. Ja meil ei ole treenerit ja me teame, kes sa oled ja kas sa suudad meile tõesti praegu öelda ei ja ma ei suutnud, tema jäin ja pealegi kui kaunis koht, koht on tõesti ilus koht on ilus ja väga vaikne ja see on ilus koht. Uskumatu, et siin metsade vahel on selline tore maja ja hall. Jäähalli ei ehitata nii mõistmatult kalleid nagu Tallinnas ehitati see preemia hall, selleks peab vist raha peale vihane olema. Soomes on ääretult Helsingiski, on väga palju halle ja nad on kõik lihtsad, nad on lihtsalt treeninghallid, sellepärast et treenimiseks ei ole vaja ju üle mõistuse. Kallid Halle ja samuti on Euroopas ja Ameerikas ja ükskõik. Treeninghall on treeninghall ja minu meelest Tallinnas oleks võinud selle treeninghalli ehitada ju ka palju odavamalt, sest kõigil ei ole kindlasti võimalik seal 1000 1500 krooni välja panna. Lapseharrastuse eest rääkisime varem andekusest, aga see andekus ei ole ju alati kinni sellest, et sa oled andekas ja sul on võimalus sinna minna. Ma näen momendil, et Eestisse on rohkem kinni sellest, et kas sul on vanematel raha maksta. Kui see jäähalli jää oleks olnud odavam, siis kindlasti neid lapsi oleks rohkem, harrastajaid oleks rohkem ja talendi leidmine protsentuaalselt oleks palju kõrgem. Sellepärast Soomes on nihukesed pisikesed madalad majakesed kuskil puude vahel, aga seal on väga tore trenni teha. Ja siis on kaks suurt sellist võimast. On nüüd uus Hartwalarena ja siis Helsingi Arena. Seal viiakse läbi võistlusi. Kuidas te ette valmistate õpilasi suurvõistlusteks, kuidas käib see niiöelda psühholoogiline töö? See ei ole ainult mingi õpetaja, ütleme vaid treeneritöö on selles mõttes, ma arvan, kõikide treenerite, mitte ainult iluuisutamise treener, sa pead olema psühholoog. Sa pead olema diplomaat. Sa pead olema treener, sa pead olema näitleja, sa pead olema loov kunstiinimene. Samas sa pead olema meedik ja ma ei tea, võib-olla kergelt ehka, mingi ekstrazens ja nüüd, kui sa selle kõik ühendad ja valmistad seda sportlaste ette suurvõistluseks, sportlane tuleb treeningule. Sa vestled temaga paar lauset, et saada kinni, kas tal on hea päev või tal on halb päev sellel ajendil, nüüd sa pead enda valmistama ette, et mismoodi ta teab seda tundi, sest neil on tunniplaan kõigil olemas, mis selles tunnis hakkab toimuma. Aga selleks, et temalt saada täielikult kõik kätte teada tema psühholoogiline seis, tema meeleolu, ma leian, et selle tunni põhiline õnnestumine ongi selles funktsionaalses ja emotsionaalses ilma piiris, mis seal jää peal toimub. Ja kui treener saab sellega hakkama, siis see tund läheb ideaalselt. Ja see õnnestumise protsent igal treeningul on lõpptulemusest see, mis aitab kaasa õnnestumisele. Suurvõistlustel. Täna hommikul oli teil jääl kuus tüdrukut ja, ja te tegelesite põhiliselt ühe tütarlapsega tütarlapsega mustas ja seal olid ka väiksed kired, ma vaatasin, millest te rääkisite seal omavahel. Küsimus oli momendil Elina Kettuses, kes on Soome üks parimaid uisutajaid ja Meil on kahe nädala pärast tulemas sellised päris huvitavad võistlused Saksamaal, kus ei ole ainult lühikava ja vabakava uisutamises momendil naistel on vaid seal lühikava asemele hüpete nii-öelda elementide võistlus ja vabasõit ja selleks tal on vaja nüüd saada raskema kategooria hüppeid ja kuna ta natukene kardab tal nendega kergeid probleeme, siis selleks, et saada teda hüppama ja tegema neid, siis on teda natukene vaja ärritada ja siis mul oligi vaja temaga natuke vestelda, saada teda nagu lahti, ta julgeb minna seepärast, et kui sa lähed sinna kolmekordsesse hüppesse, loomulikult sa kardad, see ei ole niisama, et sa lähed ja tõukad ja kõik on nii kerge, see kõik on nii kerge, paistab televiisorist siis, kui on võistlused, ilus kleit ja kaunis muusika. Aga treeningprotsessist, see on ikka kukkumisi ja üldiselt need kukkumised ei ole valusad. Nad oskavad kukkuda, aga on ka kukkumisi, kui sa kukud kogu aeg ühe ja sama koha peale, nii et sul on sinine plekk selle koha peal sa ainult hõõrud seda kohta, sul on pisar silmas ja sa lähed uuesti ja siis sa vajadki seda treenerit, kes sind siis nagu psühhiliselt paneb sind paika, et sul on mingi motivatsioon, et sa lähed ja teed seda uuesti ja sa lähed ja teed seda jälle uuesti ja siis sa lähed ja teed veel kord uuesti ja vot siis, kui sa õnnestud selle, siis kõik plaksutavad ja kõik karjuvad, et jess nüüd see tuli, nii et mul oli vaja natukene ta pead puhastada seal kaode, temaga olete töötanud varsti kaks aastat, aga tunnete teda juba varasemast ajast, ma tunnen teda juba aastast 91, me kohtusime esimest korda, kui mina olin siis hein olles ja Soome uisuliit palus, Nad tegid sellise projekti 2000 uisutajate rühma, kuhu kuulusid siis kõik nii-öelda tolle aja noored ja andekad. Ja nad palusid mind selle rühma juhendajaks ja seal ma tutvusin Elenaga esimest korda ja Ma võin öelda, et ta ei olnud tol ajal selles rühmas üks andekamaid, ta oli täiesti keskpärane, seal oli palju andekamaid tüdrukuid ja seal rühmas oli ka Susanna Peegio kes momendil on, ma arvan, et ta on täiesti reaalne medalipretendent, nii Euroopa kui ka maailmameistrivõistlustel tänavu aasta. Aga Elina tänu oma sellisele sitkusele ja tööle saavutanud kõik selle, mis tal praegu, nagu on ta tõesti töökas, ta on väga kuulekas ja tal on oma ja eesmärk samuti suurvõistluste medal. Kaks aastat olete temaga töötanud, kes keda valis tema teid või teie rida. Seekord valis tema küll mind, kuna tema treener Susanna haarala lõpetas ja läks lastepuhkusele koju ja siis tal oli siin üks pool aastat umbes üks Soome treener. Ma ei ole kunagi küsinud, miks neil see kontakt omavahel ei klappinud, see ei kuulu mulle. Ja üks päev ma saingi telefonikõne, et mai, see on Elina, seda, kuidas sul läheb, siis tahaks nüüd rääkida natukene ja see oli just oktoobri lõpp, mõtlesin okei, milles küsimus. Et tule räägime siis võib-olla natukene arvasin, millest ta tahab rääkida, aga kuna ta helistas ja ta tuli kohe järgmisel päeval, mul ei olnud aega mõelda absoluutselt, ta ei teinud mingit sissejuhatust, vaid ta küsis otse, kas ma ei tahaks aidata teda nüüd ja hakata temaga tööle, siis ma küsisin ta käest, et palju mul on siis nagu mõtlemisaega, sest no mis kell homme treening on, mõtlesin ahah, ja nii see läkski. Muidugi sellega minule tulid kohutavalt palju tööd juurde ja samuti vastutus kasvas palju suuremaks, sest et meie klubis momendil ei ole seminarisarjas temaga võrreldavat uisutajad. Meil on küll. Juniori sarjas on Soome parimad. Need ei ole kasvanud Velni seeniori sarja tasemele vanuse poolest ja seoses sellega, nagu meie klubiski muutus tööd selles suhtes, et meil oli palju rohkem vaja saada kohe jääd, sest praktiliselt sellise sportlase tulemisega see on tavaliselt nagu sa võtaks terve rühmatöö endale juurde. Ja kuna mul on isiklikult 28 sportlast viis nendest on poissi kes võistlevad ja käivad kogu aeg võistlustel, siis sellega tekkis probleem, et, et mul ei ole asendajat, ma olen kogu aeg teinud üksinda nendega. Nüüd mul on olnud koreograaf, aga koreograafi või asendada treenerit, kui treener võistlustel Elin aga peab väga palju käima võistlustel, siis samuti ma pean meie juunioritega käima võistlustel, ma ei saa neid jätta. Aga asendaja, et meil ei ole, et me oleme täielikult praegu otsimas teist treenerit meie klubile, sest et juunioride hulgast on meil tulemas päris tublisid uisutajaid ja kaks seni oli, on ka päris sellised, Soome tasemel, ma arvan, nad on kohe-kohe-kohe nende kolme tugeva naise taga ja meie viis poissi on ka Soome paremiku hulgas oma vanuses. Tiiu, te olete siis üks kangemaid treenereid siin soomemaal? Seda ei otsusta mina, ma arvan, see jääb teiste otsustada. Ise olete endaga rahul? Ma arvan küll, et ma olen rahul, aga ma ei või endaga väga rahul olla, sellepärast et töö tahab tegemist ja kui sa jääd nagu loorberitele puhkama, siis sa muutud laisaks. Ja siis ei ole enam seda motivatsiooni ja indu ja kui mul on momendil sellepärast iga väiksemgi sportlase õnnestunud esinemine võistlustel annab tuule tiibadesse treenerile järgmise võistluseni, et momendil ma olen küll täis lootust ja energiat ja tahaks teha kogu aeg midagi ja ootad, et millal jälle järgmine tund hakkab ja et momendil on päris hea seis. Ärge te neid võistlusi valite, kuhu te lähete, kuhu ta ei lähe. Üldiselt me aasta alguses, kui me saame kalenderplaani, siis me paneme võistlused ritta, mida me tahame nagu, mis meile ajaliselt sobiksid meie tööplaani ja kõigega. Me esitame neid uisuliidule ja siis on sellised Grand Prix võistlused, kust tuleb siis konkreetsele sportlasele konkreetne kutse näiteks Elina kohal. Me ei saa päris kalenderplaani lukku lüüa, sest me ei tea alati, millistele Grand Prix võistlustele talle kutse just tuleb. Näiteks eile just saime kutse Saksamaale. Me ei olnud arvestanud selle võistlusega. Aga see sobib meile päris hästi enne Moskva Grand Prix võistlusrasv. Täna hommikul alustasite kella üheksa paiku, jah. Nüüd on kolmetunnine paus, teil praegu on jääl jäähokimehed, siis hakkate teie jälle pihta. Nojah, see on see iluuisutajate suurim vaenlane, on jäähoki. Et see võitlus käib kogu aeg tundide pärast, et kellel on rohkem ja kes saab rohkem meil momendil on päris hästi, meil on iga hommikupoole üheksast ja see on minu meelest täiesti inimlik aeg. Sest ma tean, siin on paar klubi, kus väiksed lapsed peavad minema, kell seitse me omal ajal käisime ka kell seitse treeningul. Aga ma leian ikkagi, et kell seitse hommikul väiksele lapsele on, on ehk natuke natuke liiga vara ja raske minna külma jäähalli soojast voodist. Et selles suhtes meil on hästi, meil on poole üheksast 10-ni hommikused jääd ja siis me alustame kella kahest lõpetame tavaliselt kell kaheksa, sest et siis me lähme veel maneeži seal me teeme siis kuivalvel hüppeid ja jookseme ja vastupidavust ja jõudu ja kõik, mis kurba juurde. No ma loodan, et nädalavahetus on ikka vabadeil. Ei ole. Mul on vaba päev esmaspäeviti ja seegi on selline muinasjutuline, et see ei ole kogu aeg, sellepärast et kui on sellised sportlased, nagu mul momendil on, kes on Soome koonduses nii Seniaalides, kujuniverites ja siis veel need väikesed viis poissi, siis vaba päev on selline, see on nagu jõulukingitus. Ma vaatan, et videokaamera on siin maas, see on teil tavaliselt trennis kaasas, võtate ülesse kodus, siis analüüsita jah, no üldiselt jah, see õhtune kojutulek ongi selline Päeval lindistatud kassett televiisorist see ja siis kõik vead paberile ülesse. Kerge analüüs järgmiseks päevaks ja järgmine päev hakkab siis algul nende vigade läbikäimisest kõrvaldamisest ja siis jälle täie hooga edasi. Me oleme praegu siin, teie kodus, jäähall on siit umbes veerand tunni kaugusel ikka jalgsi ja ja kogu aja ikka vahel isegi neli korda päevas. Selle peale öeldakse veerev kivi, sammalt, mul on olnud auto, aga ma, Ma olen lõpptulemusena ikkagi tulnud sellisele järeldusele, et miks Meil on siin autot, kui see nii lähedal, siit on nii ilus läbi metsa minna ja tervise peale peab mõtlema. Liikumine on ikkagi väga tervislik ja säilib nooruslikumana natuke kauem. No ma arvan, et te olete säilunud küll selles külmas külmas jäähallis väga hästi selle jäähalli kohtades külma kohta võiks öelda ja nii et et liha sügavkülmas, see on ju igavene. Aga mulle tundub, hingelt ma olen küll väga noor. Kõik muu on teiste otsustada, kas see külm ei ole liiga teinud kuskilt välja? Ööga? Tähendab momendil küll eile ja ma arvan, et selles mõttes, et noortelegi ja lastelegi ja võib-olla vanematelegi öeldi, et seda külma ei ole vaja karta vaid vastupidi olete näiteks praegu, ma ei oska isegi öelda, millal mul oli viimati nohu või köha. No 10 aasta jooksul kindlasti ei ole olnud. Et ikkagi see immuunsus tekib selliste külmetushaiguste vastu ja ma arvan, et sama on näiteks ega meie uisutajad siin, see on harv juhus, kui neil on mingi külmetushaigus, et aastate jooksul ikkagi seda külma enam ei karda ja minu meelest see on tervisele suur asi. Kui kaua siis veel Soomest ju? Aeg näitab, ma tahaks väga tulla tagasi. Aga ma ei näe momendil sellist reaalset võimalust, et võiks nii rahulikult teha tööd kui siin kohe, kui see võimalus avaneks, tuleksin päevapealt tagasi. Sest ma olen ikkagi eestlane ja Eesti on minu kodumaa ja seal on minu pere. Ja sinna ma tahan, ma ei ole kunagi mõelnud, et ma tahaks vahetada rahvuste, tahaksin jääda Soome. Sellist mõtet ei ole olnud. Aga momendil on mul siin nii hea rühm, kellega ma tahaks minna edasi. Aga isegi see, kui Eestis tekiks selline võimalus, et võiks tõesti tööd ja ma arvan, et need lapsed tuleks kaasa sellepärast, et näinud, et Eestis on momendil kõik tipp-topp. Meil on iga suvi olnud nüüd viimased neli aastat, meil on olnud üldfüüsilise laagrid Eestis viimane aasta, nüüd Käärikul seda enne oli Haapsalus, siis on olnud Kloogal. Nii et nad tunnevad Eesti elu hästi ja ma arvan, et kui ma suudaks neile selgeks teha, et seal tingimused on samaväärsed võib-olla ehk natuke parematki, sest nad võivad majanduslikult olla odavamad, siis võib-olla saaks selle rühma sinna kaasa isegi. Aga noh, see on ainult unistus, momets, eks elu näitab, elu näitab. Diske programmis esines Soome iluuisutamistreener Tiiu Valgemäe. Vestlust juhtis Marje Lenk.