Tere õhtust, head kuulajad. Eetris on taas Eesti luterliku tunni saade. Tänase saate teemaks on ohverdamine ja sellest kõnelemiseks on meil stuudiokülaline. Tartu Ülikooli usuteaduskonna magistrant. Aja võsa ja saatejuhina on stuudios Toomas Jürgenstein. Muusikana kuulete tänases saates Wolfgang Amadeus Mozarti sümfooniat number 18 F-duur. Alustame siis nüüd küsimustega. Ja esimene küsimus, bioloogia magistrant ajavõsale olekski, et mis on ohver? Tere kõigepealt ka minu poolt ja kui ma püüaksin sellele küsimusele vastata ja ohverdamist määratleda usundilooliselt siis võiks öelda, et ohverdamine on kultustoiming mille jooksul pühendatakse või annetatakse mõnele jumalusele laimule või ükskõik millisele kõrgemale olendile teatud väärtusi. Ja seda selleks, et, et astuda nende olendite jumalustega kontakti, saada nendega ühendust. Aga mis võiksid olla need põhjused, miks inimesed kunagi kaugel minevikus hakkasid ohvreid tooma? Sellele küsimusele on tegelikult natukene keeruline vastata, sellepärast et ohvri toomine on sama vana kui religioosne käitumine üldse ja siin võib ainult oletada, miks ohvreid tooma hakati. Aga üks põhiline hüpotees, mida on püstitatud, on see, et ohvritoomise algseks ajendiks võis olla hirm, inimese hirm loodusjõudude ees. See tähendab, ürginimene võis tunnetada tunnetada oma abitust ja, ja siit siit tulenes tema soov leid jõuda kuidagi oma andidega lepitada või, või meelepäraseks teha. Ja hiljem, kui kui olid tekkinud juba jumalakujutlus, tähendab loodus oli hingestatud või, või nähti loodusjõudude taga konkreetseid jumalusi vaime siis võimalik, et ande toodiga toiduks neile olevustele ja ka tasuks või tervituseks. Mis on olnud ohverdamise eesmärgiks mida on taotletud selle ohvriga? Kui inimene on neid ande või midagi muud meelehead siis jumalustele viinud? Ohverdamise juures võiks eristada nelja põhieesmärki. Esimene oleski ohver või ainult, kui kink selleks et neid jumalusi siis n endale soodsas soodsalt meelestada, enda suhtes neid mõjutada ja neile austust avaldada. Teiseks see sai ka juba nimetatud ohver, kui toit või jook. Selleks, et säilitada jumaliku elu. Kolmandaks lepitusohver, see oli, sellest oli ka juba juttu. Ja neljandaks võiks nimetada ohvri osadus ohvrit mis tavaliselt leidis aset sakramentaalse ohvri sööma näol, see tähendab Selle taga oli kujutlus, et inimesed istusid lauda koos jumalatega, see tähendab mingi osa toidust või joogist. Anti jumalustele ettekujutusega, et jumalata ka sellest oma osa said või siis teine võimalus, et. Kujutleti ET ise saadaks osaledes jumalustest reli, eriti Tottemistlikes ühiskondades, kus mõni mõnda loomaliiki jumalikustati ja nii siis neid pühasid loomi ka tapeti ja neid neid ühiselt söödi. Aga nüüd, kas ka ohvrid saab kuidagi liigitada, on võimalus neid neid kuidagi klassifitseerida ja näha teatud liiki ohverdusi. Põhimõtteliselt saab leida küll näiteks ohvriobjektide tähendab selle järgi, mida on annetatud, aga ka sellesama nendesamade eesmärkide järgi on võimalik ohvreid liigitada ja mina rubla Leigitaksingi ohvrida nende eesmärkide järgi positiivseteks ja negatiivseteks tähendab positiivseid ohvrid oleksid sellised, mis taotlesid või mille eesmärk oli millegi rohkendamine lisamine või suurendamine siia alla siis kuuluksidki palve, ohvrid, tõotus, ohvrid, et tänu ja ülistus, ohvrid ja negatiivsed oleksid ohvrid seal kus püüti midagi kõrvaldada, ennetada või vältida. Ja siin halvest nimetada lepitusohvrit, patusüüohvrit ja osadus. Ohver oleks siis kolmas suurem kategooria mis, mille eesmärk ei olnud positiivne või negatiivne selles mõttes, vaid, vaid hoopis see, et inimene sai osa jumalikkusest. Kas ohverdamine on tänapäeva ühiskonnast täiesti kadunud või võime ka fiin leida? Säilinud küll teise definenult mõningaid ohvritevorme mis on siis lihtsalt ümber kujunenud, kas, kas me võime näiteks ohvriks lugeda teatud annetusi või sponsorlust või heategevust? Ma arvan, et mingis mõttes, kuidas võib küll ka tänapäeva heategevust võrrelda ohverdamisega selles mõttes, et kui me lähtume puhteetilisest aspektist kui me väärtustame seda andi. Lähtudes ähvardaja meelsusest, kui loobutakse millestki väga oluliseks olulisest, loobutakse nende heaks, kes seda tõesti vajavad. Või kes kannatavad puudust siis ja miks mitte. Aga teisalt, et kui, kui me rääkisime usundiloolisest ohvri mõistest, siis siis sellises tänapäevases Splanzoluses ju puudub see kõige olulisema. Jumalikkuse dimensioon mis oli tegelikult tõelise ohverdamise juures peamine eeldus või tingimus. Aga kui rääkida üldse tänapäeva keelekasutusest või selles keelekasutuses mõistest ohver, siis seal teatud mõttes nagu inflatsiooni läbi teinud, et. Sellest ohvri algsest mõttest on, on selle mõiste taha küll väga vähe säilinud, sest tavaliselt mõeldakse ohverdamise all ikkagi millegist loobumist või, või selle taga valuliku kaotuse idee, nagu, nagu inimene oleks andnud ära midagi väga hinnalist ja sellest palju vähem vastu saanud. Kusjuures klassikalises mõttes oli ohverdamine, ohverdamine küll millestki loobumine, kuid sellest saadi vastu palju kõrgemaid väärtusi, väärtusi, mida need maised ohvrid või annid niikuinii ei oleks suutnud, et kuidagi kinni maksta. Kas on midagi teada ka vanade eestlaste ohverdamise kohta? Missugused ohvriliigid olid neil alus ja missugused ohverdamise viisid. Siin valitsesid? Kui lähtuda sellest liigitusest eesmärkide järgi, siis siis vanade eestlaste juures olid ülekaalus kindlasti nii-öelda kingitus ohvrid, kus püüti oma jumalaid vastavat Andida, kas siis austada või neid omale soodsas suunas mõjutada. Ja on ka teada, et suurem osa nendest eestlaste toodud andidest moodustasid just toit ja toiduained ja jook. Need olekski kaks, kaks põhiliiki, mis on teada. Keda või mida on aegade jooksul kõige enam ohverdatud? Ohvriainete loetelu läbi religiooniloo tuleks väga kirev ja väga pikk. Ja sellepärast on raske sõnastada ühte põhimõtted, mille järgi on eraldatud suurest hulgast võimalikest andidest teatud esemed ohvriks. Kuid kuid mingisugused õnnistavad kriteeriumid on siiski olemas. Näiteks on, on väga levinud see, et ohvrile omastas omistati väesisaldus. Ohvrid olid mingis mõttes pühad esemed ja nad eraldati, eraldati ilmalikust profaansfäärist spetsiaalselt ohverdamise jaoks. Ja üldine tava on ka see, et ohvriobjektid pidid olema reeglina ilma vigadeta, tähendab, täiuslikud ja selles võis väljenduda mingis mõttes seal ohvri hingele seotus ohverdajaga, kes tahtis näidata oma hingelist puhtust Ja laias laastus võiks kõik ohvriobjektid jagada veristeks ja veretuteks. Veretult alla kuuluvad kõik taimsed, ohvrid, elutud esemed ja ja ka ohvriline käitumine. Ja veriste ohvrite all. Ma pean silmas inimohvreid ja loomseid ohvreid. Kas võib täheldada, et kui ühiskond areneb edasi muutuvad põllumajandustavad ja käsitöö muutub, et koos sellega muutub ka ohver ohverdamiseks kasutatud? Annid muutuvad. Ohvriannid on kahtlemata seotud rahva eluviisiga. Näiteks Maarjate kultuuris on levinud rohkem taimseid Ohvlida Garagas, karjakasvatajatel loomsed, oh ohvrid. Nii et võib näha küll sõltuvust ühiskondliku arengu ja ohvritoomise viisi vahel. No näiteks näiteks inimohvreid on toodud väga ammustel aegadel ja, ja see tava on säilinud kauem üleüldiselt traditsionaal, kultuurides. Ja, ja on arvatud, et hiljem on inimohvrid asendatud loomadega. Ja, ja ka loomad on hiljem asendatud. Siis kas vastavate kujudega mida looma asemel toodud ja ka ja ka inimeste asemel hilisematel aegadel näiteks ohverdatud hoopis inimesekujulisi nukke. Naturaal anda mitte aseaineks on muutunud kahvli raha, nii et on teada, näiteks Vanas-Kreekas võeti kasutades kasutusele spetsiaalne ohvri raha. Ja üks selline off leevendatud ohvrivorm on ka see, kui terve asemel loobutakse mingist osast, ainult. Nii, et siin on näha ja ohver aegamööda muutub või ohvriaine muutub aegamööda rohkem sümboolseks. See tähendab. See, mida ohverdatakse, sellele omistab ta enam nii nii suurt tähtsust. Jaa jaa, kogu eelnevast võibki selles mõttes järeldada, et mida arenenum on ühiskond seda rutem loobuti inimohvrist ja loom ohvritest. Kuid et päris üks-ühest suhet siiski siin täheldada ei saa, sest on näiteks teadet veel sel sajandil on Indias ja Jaapanis esinenud enesetappe kui vabatahtliku järgimist kas oma abikaasale või, või keisrile. Aga kui nüüd küsida loomade kohta, miks on näiteks lammas on sage ohvri loomaga, aga siga näiteks mitte nii sage. Või võib-olla võib olla suhteliselt haruldane? Loomohvritel loomeohvrite erinevus. Nende liikide erinevus tuleneb ka kindlasti kogukonna elatumis viisist, aga ma ütleks siga nii väga harv ohvriloom oleks ka meie esivanemad. Vanad eestlased ohverdasid sigu karja jumalale põnnile. Aga. Kodustatud loomad. Üldiselt on kõik olnud peaaegu ohvriloomad Maarijate seas küttide korilased ohverdasid rohkem metsloomi. Aga jah, nomaadid tõepoolest ei kasuta, kasuta sigu ohvrina, kuna nad peavad siga lihtsalt ebapuhtaks. Kui nüüd hetkeks veel tagasi tulla kõige võib-olla kohutavama ohvri, see on siis inimohvri juurde? Küsiksin missugustes kultuurides on üldse toodud inimohvreid ja kas see inimohvrite toomine on kultuuriti olnud suhteliselt sarnane või on ta erinev? Inimohvrid olid levinud eelkõige antiikmaailmas. Kui me siin Euroopa maadest nimetada, siis vanas Kreekas Roomas toodi massiliselt inimohvreid, et eelkõige vange ja orjasid. Germaanlaste diafrangid on inimesi jumalatele annetanud aga ka keldid, slaavlased Lähis-Idast finiiklased, kelle juures on teada isegi selline barbaarne komme, et nad ohverdasid lapsi, kuna neid peeti eriti suure väesisaldusega olevateks ja, ja ka Ameerika mandril mehhiklased ja vanas Peruus on on ohvreid toodud. Vanast Peruust võiks nimetada seda, et seal toodi küll ainult väga väärikaid isikuid ohvriks ja ka Jaapanis ja Hiinas Don teada inimohvrid. Ja kellele või siis ka millele võis olla see ohver määratud, kes pidi selle vastu võtma? Väga sageli olnud annide vastuvõtjad esivanemad seda see eeldab siis uskumust, et esivanemad elasid edasi pärast surma ja sooviti nende soosingut võita. Kuid peale nende on ohvreid toodud kõikidele olenditele, kellele inimesed tahtsid väljendada oma religioosset lugupidamist või keda kardeti. Sellised olevused on olnud deemonid, vaimud. Loodusjõud ja muidugi jumalad. Kas oli olemas ka viis kontrollimiseks, et toodud ohver oli vastuvõtjale meelepärane ja seevastu võeti? Mingit üldist reeglit küll ei saaks välja tuua kas ja kuidas seda kontrolliti. Kuid. Kui andidega taotletud soovid täitusid, siis see oli tõenäoliselt ka kindel märk sellest, et vastuvõtja jäi anniga rahule. Kuid on teada ka spetsiaalseid tähelepanekuid, mille järgi jumaluse meelsust on kindlaks tehtud näiteks Antiik-Kreekas kus ohvrirituaal oli üldse väga-väga keeruline ja ette kirjutatud ja pikk protsessioon. Ja seal ka tõlgendati väga palju näiteks ohvrilooma käitumist. On teada, et kui kui ohvriloom viidi lõdva nööri juures altari lõdva nööri otsas altari juurde ja, ja kui ta kui ta vastu hakkamata sellele järgnes, siis peeti seda eriti heaks heaks Endeks ja eriti eriti õnnistavaks seal loeti seda, kui loom veel seejuures noogutas ja ennast sellega vabatahtlikult ohvriks tunnistas. Head kuulajad. Eetris on Eesti luterliku tunni saade. Tänase saate teema on ohverdamine ja sellest kõneleb stuudios külalisena Tartu Ülikooli usuteaduskonna magistrant Ojaga võsa ja saatejuhina on stuudios Toomas Jürgenstein. Läheme nüüd oma küsimustega edasi ja küsiksin, kes võis ohverdamist läbi viia? See on olnud erinevates kultuurides väga erinev. Teada on, et loodusrahvaste juures või traditsionaal kultuurides on ohverdada võinud peaaegu igaüks et see ei ole reglementeeritud ei teatud isikutele ette nähtud rituaal. Väga sageli on ohverdaja olnud ka sugukonna või perekonnapea, kes on siis ühe kogukonna eest ohvri toonud. Aga ühiskondades, kus on tekkinud spetsiaalsed ametikandjad, preestrid siis seal On ohverdamine, nende privileeg. Ja kuna ohvrile on omistatud suurt väge, siis on eeldatud ka ohvritoojad vajavad teatud ettevalmistusi selleks, et ohvrit tuua. Et nad pidid olema puhtad ja pühitsetud. Ja ja on olnud ettekujutuse, et nemad said ka tänu sellele kergemini jumalaid mõjutada või nendega ühendusse astuda. Koit ohvri toetaks on olnud ka ilmalikud valitsejad näiteks Hiinas ja Jaapanis. Kas ohverdamisega pidi kaasnema ka teatud kindel rituaal? Ja kui nüüd laiemalt veel küsida, missugused on üldse olnud ohverdamise viisid, mismoodi seda toimingut on läbi viidud? Jah, ohverdamine koosnebki tegelikult ohvriannist, rituaalist ja rituaal on see toiminguid haridus, mis teeb Hoffmanni eriliseks viita välja nii-öelda profaansfäärist või, või ilmalikust valdkonnast. Nende rituaalide liituseda võivad olla ka väga erinevad kõige lihtsamateks. Riitusteks on lihtsalt andide maha viskamine või metsa viimine. Nende tulle heitmine, nende tõstmine, jook, ohvri puhul nende väljakallamine. Elusolendite puhul tavaliselt tapmine vere välja kallamine. Riitus võib oleneda ka vastuvõtjast. Tähendab ohvri vastuvõtjast. Nii näiteks taevajumalale, sageli. Ohver viiakse. Ohver põletatakse ja ja ta tõuseb taevajumala, niisiis suitsu-na allmaailma jumalale on sageli ohvreid maetud jumalale, viidud kusagile veekogusse, allikasse või kaevu. Ja surnutele sageli viiakse ohvreid haududa. Ka ohverdamine või ohvrirituaal võib-olla ka väga keeruline ja pikaajaline protsess. Talle võivad eeldada Iiblalt puhastusriitused ohvri objekti väljavalimine, selle märgistamine. Pühitsemine ohvriga on sageli kaasnenud ka ennustamine, see tähendab näiteks ohvriloomadel. Sisikonna järgi on tulevasi asju ettenähtud ja ja sageli kuuluvad ohverdamise juurde ka õpetavad riitused. Ja kui nüüd läheb, ohverdan midagi valesti, taks, unustad midagi või? No ükskõik kas siis valesti toodud ohver võib osutuda ka kasutuks? Sellistes kultuurides, kus ohverdamine oli tõesti piinlikult ette kirjutatud rituaal oli sellel kindlasti väga suur tähtsus, et et see sai korrektselt läbi viidud ja ilmasuguste viperusteta, sest vastasel korral see võis tõesti osutuda kasutuks tuks ja kaotada oma oma väe. Kas ohvri toomine on olnud seotud ka teatud aja või kohaga, on olemas äkki teatud paigad, kus ohver kindlasti mõjub või on aastas teatud aeg? Mil ohvri toomine on vajalik ja, ja võib-olla ka asulik. Ohvritoomise koht sõltub, võib sõltuda ohvri vastuvõtjast tema usutavast, asupaigast või elukohast. Nii näiteks loodusvaimudele tuuakse ohvreid pühade puude põõsaste juurde. Ja üldse on kõige sagedasemad looduslikud altarid siis kivid, kivikuhilad, köikad, aga ka ukseläve, et või katused. Kunstlikud altarid on olnud kasutusel juba arenevates ühiskondades, kus nad on sageli ka varustatud spetsiaalsed spetsiaalse atribuutika, aga näiteks näiteks ohvrivere voolamiseks on ehitatud kanalid ja ja teised vajalikud riistad. Kui rääkida? Ohvriajast siis seal. Tavapärased ohvriajad on. Sõltunud astronoomiliselt või taimekasvulistest aastast see tähendab ohvreid toodud igal päeval või nädalal või kuul. Selline selline tava on näiteks teada onu Iisraeli jahve kultusest. Või siis ja. Taimekasvu järgi. Ühiskondades. Kelle eluviisid olla seotud tud maaharimisega on sagedasemini ohverdatud kevadel külviajal ja sügisel saagi kogumise ajal. Aga ohverdamise ajad on suuresti seotud kaja inimese elukäiguga. Ja näiteks väga sageli tuuakse ohvreid sel puhul, kui. Toimuvad inimese elus teatavad pöördelised sündmused niinimetatud üleminekuaegadel, näiteks inimese sünni ajal puberteedi ajal abiellumise korral ja surma puhul. Ja kui nüüd aeg ja koht on üks aspekt, millest ohverdamine sõltub või või millega ohverdamine on seotud, kas ohverdamine on seotud ka teatud elusituatsioonidega, mis võib-olla tekivad ootamatult, mis ei ole nii perioodilised ja kindlad punktid inimese elust nagu sünd täiskasvanuks saamine või abiellumine või surm. Kas ka muudest ootamatute muude ootamatute elusituatsioonide puhul vahel ohvreid tuuakse? Kahtlemata ja need on niinimetatud erakordsed ohvrid. Ja tuuakse siis erakordsete sündmuste puhul olgu need positiivsed näiteks mõne ehituse valmimine või edukas sõjakäik, uue valitsuse droon, valitseja truunimine. Siis on ohvreid toodud selleks, et väljendada, väljendada oma tänu võimalusele või siis negatiivse varjundiga sündmused kui haigused või looduskatastroofid. Kui on ka toodud enamasti siis lepitusohvreid. Ning missugune siis kokkuvõtlikult öeldes oli ohvri mõte või missugune võis olla tema algne? Ohvri algse või sügavama mõtte otsimine. Veidi keerukas, aga samas väga huvitav. Probleem sest ei ole ju teada täpselt neid inimese mõtteid, tundeid ohverdamise ajal, mis kunagi võisid inimestel olla. Kuid selge on see, et ohvrite ei tohi segi ajada või teda ei saaks ära vahetada millegi mingisuguse ostu-müügitehinguga millegi vahetamisega. Üks saksa usundil olla pean, gets on selle sajandi esimesel veerandil arvanud et ohverdamise käigus muutus midagi inimeses eneses. See tähendab, inimene tunnetas vajadust ohverdada. Ja selle eelduseks võis olla oma süü või patuse tunne. Ja inimene oli selle sellest tundest vabanemiseks valmis millestki loobuma, millestki väga kallist. Ja kuna ta midagi väga-väga väärtuslikku annetas, siis see oli nagu osa temast enesest, millest ta loobus. Selles mõttes näiteks saaks ka. Pysti võrrelda ohverdamisega. Ja siit tuleneb siis see, et ohvril on puhastav mõju ja ohver on soov. Püüa seda vana ebarahuldavaks muutunud olukorda parandada. Kas kristlastele on ohver mõiste võõras või ei ole? Ei võõras kindlasti mitte ka Kristuse surma ja ülestõusmist käsitletud lepitusohvrina. Jaa, varases kristluses. Tol ajal, kui veel side juutlusega oli säilinud kujutati Kristust ülempreestrina, kes ohverdas iseenda. Nii et see sõnastus viitav tagasi vanadest vanadestamendile. Jaa Krist Kristust. Võrreldi kirjeldati puhastusohvrina vabastab patust ja Seda just nende puhul, kes olid kutsutud uude lepingusse. Uues testamendis öeldakse mitmel pool, et Kristus saavutas oma verega igavese lepituse sel kombel, et ta suri üleastumiste lunastuseks mis olid sündinud vana lepituslepingu ajal. Nii et tema surm oli tõeline lepitus. Patuohver vana testamendi mõttes. Ja seda mõtet, et Kristus ohverdati inimeste pattude eest kohta uues testamendis mitmel pool näiteks heebrea kirjas, aga Paulus räägib. Selliste sellistes mõistetest. Aga kas see väljendub ka kusagil kristlikus näiteks kristlikus jumala teenistuses või kusagil mujal? Jah, kristliku kiriku armulaua pühitsemis, seal on selgelt selgelt osadusohvri iseloom ja siin võib leida ka analooge, näiteks. Näiteks antiigi Osirise ja Ottisemisteemidega. Õhtusöömaajal kogetakse. Kogetakse osadust jumalaga ja seal Kristuse Kristuse seadud ohvri kultusliku kere laimamine. Kas millegi poolest erineb kristlik ohver mõiste muude usundite omast, kas seal on teatud spetsiifilisi jooni? Põhimõtteline erinevus eelkristliku ja kristlikku jumalateenistuse vormi vahel seisneb selles, et. Kestliku jumalateenistuse taotluseks pole kunagi olnud kuidagi jumal, et nii-öelda nõiduslikud mõjutada. Vaid selle taga on alati olnud ettekujutus, et jumala poolt pakutavat kõrgemat elu antakse kõigile kõigile jumala teenistuses osalevatele inimestele. Ja nii nagu Jeesus pakkus oma elu viimasel õhtul leiba ja veini selgitusega, et need esindavad tema ihu ja verd tähendab tema elu. Eeldades, et jüngrid saavad selle söömise kaudu temaga üheks jõuks ja üheks hingeks Te kuulsite Eesti luterliku tunni saadet ohverdamisest. Stuudios olid Tartu Ülikooli magistrant võsa ja saatejuhina Toomas Jürgenstein. Eesti luterliku tunni ajal Tallinnas on kiriku plats kolm. Meie telefon on kuus, kolm, üks neli kolm üks üks kuus kolm üks neli kolm üks üks. Helistage ja kirjutage meile oma mõtetest, mis teil on tekkinud meie saateid kuulates jälle kuulmiseni.