Eesti luterlik tund. Tere õhtust, kallid raadiokuulajad, te kuulete Eesti luterliku tunni saadet otsustest, valikutest, algustest. Täna räägime sellest, kuidas me tihtipeale seisame fakti ees, et me lihtsalt on vaja millegi vahele kellegi vahel valida. Tuleb langetada otsus. Iga algus on otsus. Igast otsusest sünnib midagi. Võib juhtuda, et oma valiku tagajärgi peab ootama aastaid. Vanad vanaduses alles näeme. Mis, mis me oleme teinud, mis nende tagajärjed end sageli sageli selguvad tulemused juba hetke pärast. Sellepärast ei olegi alati võimalik kõike ette kujutada, mida üks või teine valik endaga kaasa võib tuua. Ja millise pilguga hiljem sellele algusele tagasi vaatame. Mina olen Kristjan Luhamets, siia stuudiosse olen palunud Merike Lohu ja Raul Weberi. Merike on Tartu ülikooli kasvatusteaduste tudeng esimesel kursusel, seega on äsja ülikooli astunud. Raul aga jätkab ülikoolis õpinguid usuteaduskonnas usuteaduse erialal, nüüd juba teist aastat. Kas sel suvel on teil tulnud langetada valikuid ja teha otsuseid? Sel suvel kindlasti kindlasti ei tule meelde midagi väga suurt ja olulist, nagu näiteks ülikooli astumine või või kõik keskkooli lõpetamisega seotud probleemid. Aga eks selliseid väiksemaid otseseid ole meil iga päev. Ja piisab sellest, kui otsustada hommikul näiteks, mida selga panna või või kuidas käituda päeval, eks see kõik on mingil määral ikkagi seotud kõige tulevaga. Ja minul oli siiski kõige tähtsam otsus, et et ma astun ülikool ja see oli minu meelest piisavalt suur otsus selle suve jaoks. Aga miks just ülikoole? No ma arvan, et Eestis on elu juba nii kaugele arenenud, et ilma kõrghariduseta on üsna raske elus läbi lüüa ja see on minu meelest päris tähtis, et saada kõrgharidust. Kindlasti olid sul ka mõned muud variandid ülikooli astumise asemel. Minu variant oli see, et kui ma sisse ei saa, et siis ma olen aasta aega kodus ja uuesti üritan, õpin kodus omal käel ja siis järgmine aasta püüan uuesti ja kindlasti oli mul eesmärk minna ülikooli millalgi. Kas Raul sinul oli samamoodi, et oleks käesoleval aastal siis uuesti proovinud, eelmine aasta oleks natukene ebaõnnestunud. No ma ei tea, ma ei taha endast nii väga heal arvamusel olla, aga mul oli eelmisel aastal kindel plaan sisse saada. Ja tähendab need valikud selles mõttes, et et nüüd kas usuteaduskond või siis midagi muud, siis need olid enam-vähem kõik ikkagi humanitaarala. Sellised ained, kuhu mul plaan oli. Aga mille alusel sa valisid, miks just ülikooli, miks mitte tööle või sõjaväkke? Kõigepealt Ta mängib siin rolli muidugi meie ütleme vabariigi olukord, majanduslik seisund selles mõttes, et hariduseta ei saavuta, esiteks mitte midagi, seda on, seda teavad arvatavasti kõik koolilõpetajad. Aga see on ka, et ülikool, see on midagi enamat kui tavaline selline elu. Sest ülikoolis on eriperiood, mis ei kordu kunagi elus rohkem. No mõni võib ta muidugi korduma ka panna, aga kui nii õige õige eaga satud ülikooli, siis on midagi seal midagi enamat. Aga mille alusel sina, Merike oma otsuse langetasid? Või mille alusel sa üleüldse elus otsuseid langetad? No eks mul on sihukesed noh eelkõige ma ka lähtun sellest, et nagu mõtlen, et arvutid, mis nagu jumalale, meeldiks, mida ma teen ja sellega siis kooskõlastada, ja siis mul on väga tähtis see, et perekond mulle annab nõu. Ja, ja et ma, ma mõtlen seda, et kui ma teen neid otsuseid, et need oleksid nii minule kasulikud kui ka nagu kaasinimestele või noh, et ma ei mõtleks ainult enda peale, vaid need on kasulikud ka teistele. Ja Raul, kuidas sul on, kuivõrd oluline on see, mida arvavad sinu otsustest sinu lähedased, sinu perekond? Näiteks. No ma usun, et selline teiste arvamus ei mõju mulle. Ehkki muidugi kuulan, mida ütleb mulle mu perekond, mida ütlevad mulle mu sõbrad, mida siis veel sellised kõrvalised inimesed noh, ütleme kasvõi vaenlased, mida soovitavad siis, eks neid tuleb ka jälgida neid tegureid, aga kui ikka endal on kindel siht, siis siis on otsuste langetamine ka kerge selles suhtes. Aga need enda kindlad sihid on ilmselt juba päris ammu paika pandud või selguvad needki vahel üleöö. No ma ei oska midagi kindlat ja üldist öelda, aga minul on need minul kujunevad need lihtsalt välja alateadlikult, ütleme ja sageli ma ei tea isegi, kuidas see juhtub, aga ühekorraga mul on kindel otsus mingisuguse asja suhtes ja mul ei ole raskusi selliste otsuste langetamisega. Ja Merike, kas sina otsustasid ülikooli astuda sel suvel või, või oli see otsus juba varem tehtud? Ei, no ülikooli, ma mõtlesin, et ma lähen kindlasti ka see, kuhu see selgus üsna niimoodi ütleme sellel alles noh päris kindlalt sellel kevadel või suvel ma juba teadsin, aga ütleme siis kevadel just eelkõige ma ei teadnud, sündistaati, kelleks ma tahan saada. See on oluline otsus kindlasti, aga mis on veel olulisem, osaliselt sinu meelest? No kõik elulised küsimused on ja sellega seoses tehtud otsused on minu meelest. Mis on elulised küsimused? No üks väga tähtis küsimus on muidugi usu küsimus, eks ole, et geistumal millise tee valib, see on üks ütleme siis kõige tähtsamaid otsuseid, mis tuleb elus teha, ma arvan Kuivõrd oluline on usulised küsimused sinu jaoks, Raul? Kõigepealt, kui ma juba olen astunud usuteaduskonda, siis, siis ma ei suhtu kindlasti külmalt sellistesse probleemidesse. Usul üldiselt usuliste küsimustega on mul ütleme nii, nende langetamisega mul raskusi ikkagi, sest mina olen paratamatult selline viimase tõeotsija. Pean täpselt teadma, mis on õige, mis on vale ja kahjuks siiamaani olema pidevas segaduses, kuna ma ei suuda mitte kuidagi õiget ja valet enda jaoks defineerida. See kõik on nii suhteline, iga iga religioon võib-olla õige igas religioonis võivad olla ka vead sees, aga on, üks on muidugi kindel, et et usuinimesed, need on natuke teistsugused inimesed, kui, siis ütleme ütleme mitteusklikud. Selles mõttes just, et et elu käib neil kindla sihi järgi. Ja no neil on üks põhi ütleme, pühakiri, kui võtta piibel nüüd aluseks et elada selle järgi ja see minu meelest muudab elu palju kergemaks. Aga kui sa ei ole suutnud veel valida endale oma teed? Mis sa arvad sellest, kas usku saab valida? Ma selles suhtes olen jah, palju vaielnud oma tuttavatega ja sõpradega. Tähendab kui nüüd Ta tõesti niiviisi piibli järgi jumal on loonud maailma, siis kas inimesel on võimalik valida, valida, kas ta usub jumalasse, kes lõi maailma või ta mõtleb välja tõesti mingi teise jumala, kes on talle endale meeldivam siis loomulikult ma arvan, et usku ei saa valida muidugi siin, ma ei saa midagi kindlat öelda, nüüd ütleme kristlike kristlike konfessioonide vahel tehtava valiku kohta. Ja need kuulaksime vahepeal kui meile musitseerib kiri Chapman Shelton. Te kuulate Eesti luterliku tunni saadet otsustest, valikutest, algustest. Minu kõrval stuudios istuvad Tartu Ülikooli tudengid Raul Veeber ja Merike lohu. Minu nimi on Kristjan Luhamets. Meil jäi enne enne pooleli jutt Otsuste otsuste langetamisest olulistest otsustest. Ühest suurest valimisest kirjutad piibel. Seal jutustatakse lugu Aabrahami rotist, ka neil tuli teha valik. Aabraham ütles Lotile. Sina mine, sina vali, kuhu poole sa lähed? Ja. Ja ma ise lähen teisele poole. Lott valiski valis selle järgi, kus olid paremad maad, viljakamad põllud, kus oli kergem haljale oksale jõuda. Miks ka mitte? Rahul? See oli minu meelest hea otsus. Kas sa Jeroni? No loomulikult, kui antakse valida kaks, kaks mingisugust asja, millest üks on hea elus ja teine on selline vilets ja selline mittemidagiütlev siis on inimlik valida alati parem. Isegi kui see esmapilgul näeb selline parem välja. Aga iga iga valitud, iga valikuga kaasnevad mõned teised asjad, mida ei oleks oodanud. Nii nagu nagu Lott sai oma heale põllumaale viljakale viljakale paigale kaasaga kehva seltskonna ebamu eba ebamoraalsete inimeste näol. Kas oleks võimalik vältida selliseid vigu kuidagi? No tähendab, alati on võimalik vältida selliseid vigu Ma olen sellele lahendusele ise korduvalt jõudnud, et. Kõike, mida tehakse jumala nimel, ükskõik ütleme, on kaks valikut ja kui teil on mõlemad jumala nimel, siis mõlemad valikud osutuvad nii alguses kui lõpus õigeks ja ei tule raskusi mingisuguseid ega muid probleeme. Aga ma usun, et ma usun, et kui nii omal käel hakata mingisugust rida ajama, siis pikapeale ikka midagi ebaõnnestub või või ilmnevad mingisugused muud muud, sellised halvad tegurid antud asja juures. Või milline, milline mõju võib veel otsustel olla. Merike, mis sa arvad? Tihti on nii, et jah, et otsustega kaasnevad ka ebameeldivad asjad, aga võib-olla siis tahabki jumal nagu meid sellega kasvatada, näidata võib-olla pöörata tähelepanu teatud asjadele. Ja et me nendest vigadest siis õpiksime ja siis võib-olla on, tundub mõned otsude, mis algul paistavad väga siuksed head ja paljutõotavad, et siis tegelikult sealt siis meid natuke nagu pilvedest alla tuua. Ja siis võib-olla ongi õpetuseks kasulik ka mõni selline natuke ebameeldiv asi. No siin kohapeal muidugi tahaksin ma kindlasti ära mainida, et et antud juhul nüüd head või siis halvad asjad, mis ilmnevad mingi valiku tagajärjel, siis muidugi tuleks küsida kindlasti veel, milline on siis halb ja milline on hea selline tagajärg. Sest sageli on need mõistet ka suhtelised. Erinevatele inimestele on, on need mõistetavad erinevat moodi. Kui kui lott valis viljaka maa eest ta tegi inimliku valiku mille alusel saab öelda, et et see on inimlik valik, mille alusel inimesed valivad. Inimesed valivad alati, lootes midagi paremat, midagi erakorralist, midagi, midagi sellist, mis muudaks nende oma elu võimalikult kergeks. Aga lott tegi küll inimliku valikuga. Elu ei läinud kergeks. Ta võib küll alguses öelda, et ega keskkond ei mõjuta ja ma saan hakkama, aga ega tõesti teda rohkem mõõdan, ta kaotas ainult kogu oma vara. Kui, kui pidi sellest No nagu Merike just äsja-äsja mainis, siis loomulikult on. Loomulikult on sellised sellised teatud hetked kus jumal võib-olla näitab inimestele selliste halbade tagajärgede halbade tagajärgede kaudu mis on tegelikult õige, mis vale ja lihtne lihtne korralekutsumine, ütleme nii. Kas tarka otsust on teha lihtne? Mina arvan, et ei ole, sellepärast et. Inimesed on juba kord ise nii, noh, meil on, see ei ole nii, laiahaardeline, ei ole noh, nad ei suuda mõelda kõigile tagajärgedele kohe ja sellest tulevadki probleemid. Ise võid mõelda, et sa mõtled ainult ühte teed pidi. Et ma teen selle otsuse ja siis läheb nii esi kui otsus on tehtud, siis võib järsku tulla mingi hoopis teine lahendus ja sellepärast ei või kunagi kindel olla, et et ma tegin nüüd nii targa otsuse. Kas üldse halbu otsuseid tehaksegi? Võib-olla võib-olla tehakse siin maailmas ainult häid otsuseid, ainult ei kuku alati ilusti välja. No võimalik, et iga halb otsus võib tegelikult muutuda ka heaks, kui seda lihtsalt osatakse näha, või siis ütleme nii, võtta kogu elu optimistlikult. Siis võib tõesti arvata, et kõik otsused on tavaliselt ikkagi head. Aga kas halva otsuse heaks muutmisel võib ka jumala käsi mängus olla? No loomulikult nii nagu ma ennist mainisin, kui kõige teha niiviisi olles suunatud oma mõtteis, tegudes jumalale, siis siis ei ole inimesel mitte miskit võimatut tegelikult. Ja seda, see on tõesti äraproovitud varianti. No võib küsida ükskõik milliselt Kristlaselt kindlasti on jumal aidanud. Aidanud igasugustes otsustas igasugustes elusituatsioonides ja ja kõiges, kas sinna on ka, eks aidanud. Ja ausalt öeldes ausalt öeldes ma ei kujuta ette minema ilma jumalata teeksin. Ka Saalomon valis tarkuse ja tegi sellega õige otsuse. Õige otsa sai tema puhul see, et ta selle tarkuse varis. Hiljem lahendas oma oskusega palju probleeme. Ent kas oleks vahel tark olla selline Abraham mees, kes kes võis valida, kes oleks võinud ise loti asemel valida nagu erastada, kõike panna ja ettevõtluspüsti ometi jättis, jättis selle teiste valida. Kas oli tark otsus või oli ta nüüd lihtsalt elus allajäämine ja ja kas võid teda nimetada kammikuks näiteks? Aabraham oli tegelikult väga jumalakartlik mees ja tema, no ütleme niiviisi, et ma ei saa mitte midagi kindlat väita, muidugi, aga ta kindlasti teadis, et jumala jätta teda üksi ja seetõttu võis ta väga vabalt jätta otsustamise oma venna Loti hooleks, siis et see valik, mis temale jääb, see võimalus, mis temale jääb. Tema tuleb selle võimalusega hiljem kindlasti toime. Ja tal ei tule raskusi, sest jumal on temaga. Ja nüüd me kuulaksime jälle vahele kui meile nüüd laulab David Lil Morris, mees, kes on sündinud Uus-Meremaal ja praegu Inglismaal, tegutseb. Eesti luterlik tund, te kuulete Eesti luterliku tunnisaadete otsustest, valikutest, algustest. Mina olen Kristjan Luhamets ja stuudios on minuga koos Merike Lohu ja Raul Veeber. Tartu Ülikooli tudengid. Kas on olemas poolikuid otsuseid? Ma arvan, et üsna poolikud tunduvad vähemalt minule selliseid otsuseid, kus nagu õieti otsustadagi, vaid vaadatakse tahma, vaatan, et mis saab, et lähen kohale, ise üldse midagi mõtet, küll siis sa saatus ise tead, veab, ja et küll siis juhtub nii nagu peab minema ja et ah et ma ei hakka ise midagi otsustama, aga võib-olla see on üsna vale suhtumine, ma ei tea, mis sina, Raul arved. Jaa, poolik otsus, poolik otsus, kui nüüd pean, vot ei oska öelda, kuidas seda defineerida täpselt et nagu saatuse hooleks jätmine või siis vaatad vaadata, mis aeg näitab edasi? Tähendab, mina isiklikult leian, et et, et niinimetatud selline poolik otsus on tegelikult kõige kindlam otsus üldsegi jätta otsustamata. Ja sest alati mingi, kui on mingid valikud, siis on valiku tegemise laadi väike kahtlus kuskil hingepõhjas, kas või. Aga kui on, kui jätta lihtsalt otsustamata, siis on kõige kindlam. Las aeg näitab, las võib-olla ma kunagi muutun vastavalt sobivaks mingisuguseks tegevuseks või, või pühendumiseks või või siis diabel, milleks. Ma ei tea nüüd, kas otsustamata jätmine on No otsustamata jätmine on küll oma omaette otsuse või. No vot sellest poolest, aga kindel on seepärast, et sellele järgneb järgneb uus otsuse tegemine. Ki ehkivad, Ta just viimase pärast ongi õigus nimetada neid nagu poolikuteks otsustaks. Et. Kui selline tõeline tuleb alles palju hiljem. Aga sageli kui otsust tegemata jätta, siis otsuseid tegemata jäädagi ütleme nii aastateks või siis terveks eluks. No see on näiteks selline, et kui võtame praegu siis otseselt abituriendid, kes nagu lõpetasite keskkooli ja nüüd siis mõtlevad, kas minna ülikooli või mitte minna. Ja kui nad mõtlevad, et no hea küll sel aastal ei lähe veel, ma teen järgmine aasta siis järgmine aasta võib, võib ju tulla, otsustas asjad, vaat nüüd ma lähen ausalt ja teen sisseastumiskatsed ja hakkan õppima. Ja samas võib see otsus jäädagi venima ja ja pahatihti ongi niiviisi, et kui esimesel aastal korraga ei saa õppima siis ei saabu seda õppimise aega enam kunagi elus. Aga kui ühel hetkel kevadel avastad, et oleks tarvis valida, kas minna edasi õppima või mitte minna, kas seda otsust on võimalik ära jätta, üldse otsestamatagi üldse mitte otsustada? Mina arvan küll, ei ole. Sa pead ikka mingi otsuse tegema, kas ma lähen edasi või ma ei lähe seen, kui ma mõtlen, et ma jään siia aastaks ajaks mõtlema või kasvõi eluks ajaks, on ikkagi otsuse, et ma ei lähe. See on vist, see on vist igal pool niiviisi igal igal abituriendid, et et ma ikka otsustan edasi minna, aga siis jääb see väike kahtlus. Et kas ma siis saan siis, kui ka sisse või ei saa, noh väga selline karm küsimus. Ja siis sealt tuleb juba nojah, seal mängib rohkem saatus siis rolli või siis on õnnega tegu või. Või midagi sellist räägitakse lugu mustlased, kes abiellus seitsmendat korda ja ta oma seitsmenda naised lasi kirglikult laulatada. Ja siis pärast laulatust oli veendunud, et ja see oli nüüd õige õige otsus, niimoodi peabki seal, et kõik, mis enne kõik eelmised abielud, kõik on tühine, see nüüd on õige otsus. Aga siis ta ütles seda, et kõik järgmised naised laulatan kirikus. Siingi jääb otsuse mulje. Aga sisuliselt jätkatakse samas vaimus. No sihikindel mees, võib-olla oli tema otseseks lihtsalt abielluda abiellumine kui lihtsalt tegevus. Aga kas vahel võib-olla selline olukord ka, et sa justkui otsustada, aga, aga tegelikult on otsus juba varem sündinud või või on keegi teine sinu eest otsustanud? Vahest ikka teised inimesed tahavad oma kaaslaste elu juhtida ja ütlevad, et sa pead seda tegema, teist tegema ja mõne puhul selle peale õnnestub ka, aga paljud inimesed on ikkagi nii iseseisvad, et lõplikult teha nad otsuse ikkagi ise ja natuke võib-olla arvestavad teisi inimesi, aga aga noh, päris talla alla ei taha ju keegi teistele jääda. Ja vot siin laua peal ja sageli arvab inimene, et tema on tõesti olukorra peremees. No täna ma ei räägi nüüd, et keegi peaks nüüd keegi keegi, ütleme, teine inimene peaks selle kõne all oleva inimese eest otsustama, aga siis et inimene, kes arvab, et ta on olukorra peremees, võib tegelikult olla täiesti selline, noh, saatuse ori, ütleme siin kohapeal tuleb mulle meelde lugu, kus mees istub kuristiku serval ja ja kuristiku serva peal on veel väga suur lõhkelaeng, mis tiksub vaikselt. Aega on vähe, enam eemale ei jõua minna. Ja siis meil on valik, kas ta jääb kuristiku servale ja lendab õhku või siis hüppab alla ja ja gravitatsioonijõudude mõjul siis lõpetab oma elu. Ja siin ongi tegelikult, et see ei ole inimese enda enda otsus enam, tulemus on niikuinii igatepidi üks ja sama. Aga kas teised inimesed peaksid vahel sinu eest otsustama midagi? Ma arvan, et kui on tegemist mõne lollusega, et siis siis nagu tuleb teistele inimestele vahel aastaga täiesti, saavad aru, et et see, mida teine hakkab tegema, on täiesti väga valetanud. Et nad vähemalt püüaksid teda peatada, aga noh, kui see ei õnnestu, siis pole midagi teha, aga üritada ju võib. Ja see on täpselt nii nagu näiteks narkootikumide tarbimine, kui kellelegi sõber näiteks tarbib siis siis noh, ma ei saa kindlasti otsus tema eest langetada, aga ma võin vähemalt kõik kõik teha, et see inimene langetaks ise otsuse vähemalt mõjutada seda otsuse langetamist. Või no muidugi sageli sageli ka noorte noorte inimeste ma pean silmas siis nende, kes tahavad juba olla nagu väga täiskasvanud ja, ja siis nad ei taha enam kuulata vanemate sõna, siis sageli on vanematele ikkagi ikkagi õigus, nii et siis on õigus tassi vanematel otsustada, mis lapsele on hea ja mis ei ole ja see, mis nüüd õige või vale on, eks seda tunneb laps isegi. Sest halva halva peale minekul siis ikka lapsel on endal kah paha tunne. Aga kui ema isa püüavad last lugema, õpetada, kirjutama, õpetada ja laps niimoodi 10 küünega vastu punnib kas ta siis ka tunneb? Mis on õige, mis on vale? No nii noor laps, kes alles hakkab lugema ja see, ma arvan, tema nagu eriti veel ei jaga päris välja, mis on tema jaoks nii õige ja vale talle sellised lapsed tavaliselt minu meelest teevad seda, mida neil vanemad ees teevad. Kui nad näevad, et issi-emme loevad ajalehti, siis tahab temaga lugeda. Ja siis ta võib-olla siiski soovib õppida lugema, et olla nii nagu suuremad inimesed. Aga äkki oleks õiglasem lapse suhtes see, kui laseksime tal enne täiskasvanuks saada ja siis las ta ise otsustab, kas ta tahab õppida lugema või ta ei taha. Ma arvan, et sellist ühiskonda me ei saaks mingilgi moel lubada. Aga kas vanemad võivad lasteaiast ka usulisi otsuseid teha neid? Kui laps väiksena ristitakse, siis ta ei saa öelda kas ta sellega nõus või mitte. Samamoodi nagu lugemaõpetamise puhul ta ei saa seda öelda. Kindlasti ei tohiks vanemad teha lapsest usulisi otsuseid. See on minu meelest kõige kõige sellisem valem. Asi. Laps kasvab üles, Tal kindlasti tekivad omad veendumused, omad sellised oma maailmapilt ja no nagu paljud vanemad inimesed arvama kipuvad, siis see maailmapilt ei tule alati väga selline mustades värvides ja paha ja ja noh, üldiselt õel. Ma usun, et laps peab ikka ennem saama täiskasvanuks, ennem kui ta otsustab, tähendab ennem kui temast otsustatakse, kas laps peab siis niiviisi usuga, kui, kui, siis nii vanemate poolt ära otsustatud asjaga tegelema hakkama. No sõna tegelema pole siin just nüüd õige sõna, aga aga ma loodan, et mõte, mõte oli arusaadav. Ma nagu arvan ka sedasama, et selliseid otsuseid ära teha, aga samas nagu võib suunate täiesti et olla eeskujuks ja siis vanemad on nagu lapsele eeskuju ja siis ta võib-olla leiab siiski selle tee kergemini selle õige tee ja ei pea nüüd päris sinna põhja põhjas ära käima ennem et leida võib-olla usude Jah, usuusuline otsus on väga oluline algus, nii nagu ka kirjutama õppimine on väga oluline algus. Ja siin siin on olulised nii inimese enda enda otsus kui ka kui ka tema vanemate vanemate arvamine. Vahel võivad otsused väga palju mõjutada. Otsus ise ei pruugigi olla kuigi suur, aga ta käivitab mingi protsessi mis viib väga kaugele välja. Ja selliseid asju on kindlasti väga palju juhtunud. Noh kui nüüd kindlat näidet tuua vaja on, siis noh, ma ei peaks nüüd rääkima kindlasti lugu, mis jalatsid hommikul jalga panna. Sest nii lihtsast otsusest võib kah sõltuda terve elu. No ma pean silmas, et paned jalga näiteks valed, vale, valed jalanõud. Kõnnid päeva päev otsa linnas? Jah, jalg saab hõõruda. Tekib mingi ebahügieeniline olukord veel sinna otsa, on veremürgitus ja ja võib eluga lõppeda. Ja, ja siis muidugi, see on ainult üks näide selliseid selliseid väiksemaid otsuseid, mis võivad mõjutada mingisugust suurt, suurt sellist protsessi, neid on kindlasti palju rohkem. Aga see on vist sarnane sellega, kuidas kaheksa aastat tagasi ülemnõukogus ka mehed istusid maha, mõtlesin, et kas tõsta kätt või mitte tõsta ja tõstsid. Tõstsid, tõstsid oma väriseva käe. Oma ja oma väriseva käe tõstsid ja tänu sellele värise vale käele. Tekkiski näiteks selline asi nagu Eesti vabariik. Nüüd kuulaksime jälle vahepeal, kui meile laulab muusik nimega David Morris. Te kuulete Eesti luterliku tunni saadet otsustest, valikutest, algustest. Minu nimi on Kristjan Luhamets ja minuga koos siin Eesti Raadio Tartu stuudios. Tartu Ülikooli üliõpilased Merike Lohu ja Raul Veeber. Küsiksin teie käest seda, et mis aitab üle valest otsusest, kui on tehtud vale otsus? Jah vot see on kindlasti väga selline kurb meeleolu, kui kui tuleb tõdeda, et on tehtud vale otsus Aga nagu ma ennist ennist kõnelesin siin pidevast jumala poole pöördumisest pidevast lootusest siis need ongi tegurid, mis aitavad üle kõigest, mis näib vale. Või selline ebameeldiv. Ma arvan ka, et noh, lootus sureb ikka säilitada ja uuesti üritada, kui kõik teevad vigu ja, ja ja siis pidada nõukogudest jumalaga ja siis tulevad ehk need õiged otsused või vähemalt rohkem õigeid otsuseid edaspidi. Aga kui on midagi nässu läinud ja tuju on tuju on mokas, siis selline meeleolu. Kas see võib ohustada järgnevaid otsuseid? Tihti tehakse minu meelest sihukese ja depressiooniga väga-väga valesid otsuseid ja üldse ei mõelda, et võikski natuke veel paremaks minna, asi vaid, et nüüd on see kõige hullem ja nüüd ei ole enam midagi muud jäänud kui kasvõi see, et ma lõpetan oma elu või või noh, alati ju. Ühe ühe lõpp on uue algus ja et tuleb jälle proovida uuesti ja mina arvan niimoodi. Ja eks kindlasti käivitub mingisugune selline ütleme, halvem, päris halb, selline ahelreaktsioon siin kohapeal, ma pean silmas näiteks näiteks siis alkoholismi algust või näiteks mingi halb sündmus elus. Väiksi arvamused, alkoholis peitub lahendus? Ei peitu läheb selle esimese pudeliga midagi väga halvasti, siste tohutu depressioon ja ja tahate hea meelega veel vale valesid valikuid ja ja võtad veel ühe pudeli ja nii see asi saab alguse sealtkandist. Teiste asjadega ka, et et kindlasti mingi vale otsus vale, tähendab, selline pettumus põhjustab sellise võib-olla trotsi, et kui ma ühe korra tegin valesti, siis ma teen kõik edasi valesti. Eks see muidugi ei ole väga vale suhtumine. See pettumus tekitab tõesti sellise lõputunde aga ometi võib see, see, mis alguses nii lõpuna näib olla hoopis alguseks millelegi uuele. Kust, et saaksin sellist paremat paremat meeleolu kusagil, kuidas oleks võimalik üle saada sellest depressioonist või? No kõige lihtsam variant minu meelest on kindlasti vaadata elu nii optimistliku pilguga, ütleme siis läbi roosade prillide või või kuidagi niiviisi. Muidugi suurt rolli mängib ka siis sõprade toetus. Et ei tunneks ennast üksi mitte kunagi. Tehakse, et mis ka ei juhtuks, pidevalt on keegi su kõrval ja keegi aitab sind. Väga aitab muidugi muidugi usk, see on kõige suurem asi, mis aitab Uskiv alati läbi kõikidest rasketest katsumustest. Ja ma arvan ka, et tihti just pöörduvad usu juurde need inimesed, kes on täiesti põhjas ja mulle midagi muud üle jäänud, kui nad võib-olla ennem ei tahtnud kirikusse minnes nad mõtlevad, et hea küll, ma lähen siis vaatan mis seal tehakse, äkki ma siiski saan sealt mingit abi nad tihti ju nad saavadki sealt abi ja see ongi nende uue elu algus. Aga kas usk võib vahel ka depressiooni põhjustajaks olla? No usk kui nüüd selline tõelise tõeline selline mõiste usk nagu siis inimese selline vaimne tunnetus, see kindlasti ei saa põhjustada midagi sellist depressiivsed. Aga kui võtta siis nagu usuliste organisatsioonide käitumine, ütleme koguduse liikmete vahelised sellised halvad suhted, mis pahatihti kahjuks tekivad. Ja vot siis need võivad küll mõjutada. Panda panna inimest tundma ennast kuidagi eemale tõugatuna, kõigest. Inimene võib saada saada sellisest paarist halvast intsidendist täiesti valesti aru ja ta võib arvata, et usk üldiselt on ka siis halb ja ja võid eemalduda kirikust, eemalduda oma koguduse liikmetest, eemalduda oma sõpradest, eemalduda isegi usust. Ja sealt sealt on tee väga lühike, päris põhja. Ja ma arvan ka, et tihti võib-olla mis teeb, natuke, tekitab depressiooni noorte hulgas on ka see, et noh, et võib-olla liiga palju piir, et ära tee seda, ära tee seda, et et näed, aga teisedki võivad seda teha, et miks mina ei või et noh, et, et tegelikult algul pinnapealselt võib asi tunduda tõesti niimoodi, et, et on liiga palju piiranguid, et võib-olla siukseid koguduse noorte vanade probleemidest ja et noh tekitada küll natuke noh, sihukesed pettumust mõnikord, et kes tuleb usu juurde, vaatab, et näed, näed, siin käivad ülistatakse ja siin on ka mingid rahaprobleemid ja asjad, et et ei ole ju midagi parem teistest või noh, see on mõnikord, mis tekitab probleeme. Need probleemid on alati noortele suureks raskuseks, sest nemad tunnevad eriti, et nendel on väga palju ees. Kuigi see ei pruugi alati olla. Aga, aga enamasti siiski. Nad suudavad rohkem pettuda kui kui vanemad inimesed ehk ülegi saavad. Kaotustest. Et jah, ülesaamisega, eks ole, kaasrohkem, selline suhtelise on probleem, kes kuidas oskab midagi võtta. No kui inimene suudab vaadata, tõsis, ütleme optimistlikult kõigele, suudab leida selle põhimõtte, et iga asi on väga suhteline, iga hea, võib olla halb iga halba, millega ei ole hea olla. Siis see ongi lahendus. Minu meelest? Ja kui ise veel ei tea iialgi ette, mis võib sulle heaks või halvaks osutuda, siis on targem, kui, kui sa saad kellegi või millegi peale loota. Täpselt eks see olegi, et nagu eelnevas Naabramioloti loos, lots küll parema maala, ütleme viljakam oleks ju. Aga Aabram jällegi teadis, et jumal on pidevalt temaga. Ta võib kindel olla, et ükskõik, mis taga, mis temaga ka juhtuks. Jumal juhitada kõigest halvast läbi ja. Ja tal ei ole mõtet karta. Ka siis, kui võib ise teada, et oma oma jõuga ja oma tarkusega ei, ei suuda alati piisavalt tarku valikuid langetada, piisavalt õigeid otsuseid teha. Ja, ja see ongi kusjuures senine kõige ülim selle küsimuse juures, et kui sa ei saa loota jumalale, siis kellele sa veel saad loota, eriti kui see on olukord täiesti väljapääsmatu kus ükski mingi maine võim ei saa enam abiks olla. Noortel inimestel on väga oluline algus, ülikooli astumine, ilusat on see nii ka teil? Ma loodan südamest, et te olete teinud õige valiku, et ei peaks kunagi selles pettuma. Ma tänan teid saatesse tulemast. Ma tänan kõiki kuulajaid. Eesti luterliku tunnisaadetele on võimalik kirjutada vastukajasid, on võimalik helistada telefoninumber. Tallinnas on kuus, kolm üks neli kolm üks üks, kordan kuus kolm üks neli kolm üks üks ja aadress all kiriku plats kolm. Suunakoodiga üks, null üks kolm null. Kõike head ja kuulmiseni. Eesti luterlik tund.