Saade kirjutamata memuaare elustab mälestusi eestima sügisest 1944. Sügisest, mis tuli teisiti kui eelmised ja järgmised. Ta tuli lahingutega ja tõi võõra väe. Sõjamehed, keda kardeti. Ta tõi leina ja lahkumisi, lahutas perekondi, jättes tuhandeid koduta ja kodumaata. Minul läks ka nii halvasti, et isa, kolu kodu põles maha ja ka äia kodu põles maha, kus ma elasin, seal käisid lahingud üle Kärkna, üle Kärevere silla tuli vere tankid sisse ja ja siis lennukid olid ja missugust lennukit kasutades Vene omad saks tomat panid selle talu põlema. Siis ma jäingi nii päris lagedale. Perekond oli mul vahepeal ära läinud, said ametlikud minna? See oli 44. aasta jaanuaris-veebruaris. Leningradi blokaad läbi murti ja siis vene väeosad olid juba valla välja. Tol korral tainas oli rootslast ümber. Ja oli soomlaste ümbrus büroo kes siis oma rahvusest kodanike astasid siit ümber sõjapiirkonnast siis ka Soome vastavalt võrootsi. Ja kuna minu ämm oli sündinud kollane ja tema järglased Loetiga soomlasteks ja nemad said sisse ametliku loa Saksa võimude poolt ja siis märtsikuus Nemad evakueeriti. Siin läks Tartust palju neid, Soome prouad Aino suits oli siis professor suitsuabikaasa soomlanna sisalduvat rüütli Oskar Rütli abikaasaga soomlaga sisse, eks proosa, endine eksporttapamajade elektroodiga. Tööd oli palju, üks kümmekond naist oma järeltulijatega ja siis me jaga, kui loeti eestlaseks, Meidsaks sillas linna ja oleks pidanud, muidu mine katsuma minna kuidagi salaja, nagu paljud läksid tol korral. Aga Meie jäime esialgu siia veel ikka ootama ja aiale oli seal suur korralik talu ja inventar ja karja, kus tahad ja keegi peab seda vaatama, kuhu sa jätad loomad, hägus, loomad, teatud kõik ja nii edasi ja mina, aga seal kus sinagi laadset aitasin. Liime, siis jäime siia Palkna maja senigama jäime tolku, kui meid kinni nabiti. Mõlemaid koos korraga, ei, mina tulin sealt siis lõpuks aja kodust ära, mul oli siin tuttav tuli Venemaalt tagasi määratud siis maakonnaharidusele juhatajakseks. Kapsta Louise nüüd nimi on temal luise Vaher, kirjanik olete kuulnud ja too oli mul kooliadega noorem küll minust Läksin tema jutule siis et mingit tööd ka saada. Ja tema määras mind õpetajaks Restu sinna algkooli, kus mu isa kunagi oli õpetaja. Ma tegin sellega üldse halvas, ma üldse sinnakanti läks. Ega ma kaua olla ei saanud kuu aega. Ja siis jõululaupäeval 44 siis tulid kolu, oli üks leitnant juht tegelikult oma 10 sõduriga ja siis võeti mind, kiitis veidi Valkas, mis teil kaasa võtta lubati? Ainult kotipoisid. Ta söögikraami ka veidi ja noh, mis ma ikka kaasa sai, võtavad ja võtta. Ja peaaegu niisama. Ülikond seljas vanem ülikond ja palitu ka mingisugune. Ja siis viidi esialgu Valgas arestimajja sädesse oli arestimaja selle majas ja hiljem siis palgavanglas seal tuubiti siis täis. Style'ist Olav Anton, vahepeal toodi siis Tartu vangla millegipärast veel, siin on veel rohkem täis tuubitud. Kammermis oli Eesti ajal ette nähtud neljale ja kuuele vangile. Me olime korra sees seal 36 meest. Aknad olid muidugi lahti kadeda köetud, nii palju õhku saajat, ülaaknast sai kõhkkov, trellitatud aknad olid üleval 36 meest, siis ega seal muud kui päeval, siis istusime põrandal ja siis öösiti saime magada ainult külje peal. Ja siis, kui ta teist külge keerates pidi korragi. Tiime seal olime siis kuhu või paar oli Tartu vang Tartu vanglas küll väga raske olla. Täis tuubitud. Ja sealt viisist Pelgurannavalvega vanglasse. Ja seal siis oli varsti see kohust, kust need üle kuulati? Tartu vanglas osad ja lõpuks karka vanglas. Minu ülekuulaja oli üks grusiin, no ta kindlasti üks kõva PRi mees oli ka abee realisega jaburusi küllalt hull mees, nagu need olid NKVD mehed, kõik. Otsekohe peksa küll ei saanud, aga sõimad kõvasti ja ähvardati ka kogu aeg. Ütles siis mulle ja jääb see meeleeluks ajaks. Secrošiin ütles mulle siis niimoodi, et et teil ei maksa siin midagi salata ega millegi peale loota. Kohtu päälega prokuröri peale. Et mis mina teelsen tehtud. Pärast selgus ka nii, et uurija ettepanek oligi. Kaatris Rabod. Petatsotleti Petersoo ikka 15 aastat sunnitööd ja viis aastat asumist, milles teid süüdistati? Minu paragrahv oli 58, üks A punkt 10 punkt 10 loeti veel küllalt õrnaks paragrahv üks õrnaks punktiks, see on isamaa reetmine, olism, kaheksaks. Ja punkt 10 agitatsioon propaganda. Kas teie vastu esitate mingeid süütõendeid? Ei. Seal ma olin kirjutanud Valga ajalehes Valga teatajas. Olin kirjutanud Saksa ühe artikli küll sokutanud seal artiklis, mis artikkel lase käsitles seda olukorda üldse seda vee olukorda ja seal oli siis nimetus Stalinit Thalia organisaatoriks. Punasega pliiatsiga allakriipsutatud, no sellest oli juba küllalt, et, et mulle 58, üks saabun, kellele määrata kõrgejuhid ja õpetajad. Nii Haani haavata. Oma hiljem Hruštšovi ajal oleksid preemia saanud veel selle eest selle artikli eest see aga, aga tol ajal oli ikka veel stay võimul, kutsuti mind siis üks päev välja? Oli ka troika, oli tol ajal nimetati troika eesistuja oli juht ja kaks kaasistujat tuli venelast. Korra oli ka veel prokuröri üldse midagi rääkida. Ja kaitsjad ei olnud tunnistajad ei olnud noh, loeti ette süüdistuse kirjutanud sellise artikli ja polnud juhtival kohal Eesti vabariigi ajal ja siis Saksamaal kaks aastat. Päevine oli ikka see punkt 10 ikka propaganda. Olid sellised ajad, üks kirjatükk ammu ilmunud lehes või süüa selle autori pikkadeks aastateks sunnitöö laagrisse. Mida oli siis oodata visade lahingute järel ohvitseri pagunitega mehel, kui varises rinne. Ja oli niimoodi, et igaüks katsub päästa, mis päästa annab ja ja siis mina tegin siis niimoodi, et võtsin ühe käskjala kaasa ratsahobusega kahekesi, siis hakkasime siis sealt põrutama lääne poole ja ratsahobuse seljas, alguses ikka traavi ja, ja vahepeal natuke sammu ja siis vahepeal tuli omal ka jalgsi kärpida hobuse kõrval ja sööbast hobune ei pea kavas, seal tuli arvestada 300 kilomeetrit ja kui kogu aeg ikka sadulasse, hobune ei pea vastu jahtiv, vahepeal pärast tuli teha niimoodi üks kilomeeter sadustele, kilo kilomeeter jalgsi, niimoodi vaheldumisi siis. Ja ainult peatused tegime mõnes nihukeses heinaküüni juures, seal siis mõned tunnid, lasime hobused süüa, seal isegi võtsime einet natuke puhkasime jälle edasi, niimoodi kogu aeg. Ja siis sõitsime läbi simulast, sõitsime läbi, seal oli näha, mõned laibad olid seal, tee peal oli näha, et oli venelane, pommitanud seda sakslaste voori, kes seal oli läinud ja ja mõned vankrid ja mõned kahurid olid kassal puruks pommitatud. Rakest sõitsime läbi ka veel ja oli ka näha, et oli seal pommitatud ja siis paides türist need kohad kõik sai läbi ratsutada ja ja jäi niisugune mulje, et seal nagu mahajäetud Need linnad nagu Paide, Türi seal ühtegi inimest Dinantsiooni hommiku vara, kui sealt läbi sõitsin, mitte ühtegi hinge inimest, põgenemist, vest, pakkujaid oli oodata vene tankide tulekut sealt lõuna poolt, no me saime sealt läbi. Ja siis jõudsime lõpuks välja Tori kanti ja tori metsades seal siis oli üks mingisugune sakslaste mahajäetud voor, oli sealsamas nende igasugust varustust sakslast ise hoida, ära põgeneda, oman varustuse, seal olid maha jätnud, seal oli seal toiduaineid ja kutsuti marketender Vaare. Seal viinad, konjakid ja suitsud, mis neil olid seal siis marmelaadi šokolaadid olid seal kõik laiali puistatud ja siis muu varustust oli kassalt ja ja siis, kui me sinna jõudsime, siis ma andsin, hobused olid, jalad olid paistes ka. Andsin oma hobusetalumehele. Et võta hooldadega, et katsu siis hästi hooldada, et jalad ära paraneks, võid edasi kasutada ja seepärast ise ratsahobusega liikuda oli hädaohtlik seal ümberringi juba oli kuulda, et on juba pööranguid hakatud tegema venelaste poolt. Ja kas vormi kanda ei olnud ohtlik? Siis oli veel vorm ja siis oli küll, aga siis ei olnud veel midagi võtta. Ja siis oli niimoodi, et saine ühe jalga ta seal talumehe käest, kellel hobuse andsid siis vahetasite hobuse jalgade ase, siis liikusime jalgratastega, need kästo sai niisamuti nagu minagi ja kahekesi ikka liikusime jalgrattaks, siis tuli veel paar meest sinna juurde veel üks SS mees oli veel ja ka üks sõdur neljakesi olime, siis liikusime Edasi läheneva poole Pärnu poolt kandis oli kuulda seal nagu pommitamiste, seal, kus laevad olid seal merel ja sinna ei ohtlik minna ja siis tüürisime ennast lääne poole ja mööda neid metsi ja ja siis mul oli veel seal üks, üks teine käes, sealt, kes mul oli aadress teada, devali Läänemaalt pärit, siis läksime tema juurest läbi, tema oli ka koju jõudnud, need oli kassikud ained, Avinurmest sat saanud mööda metsi, siis jõudis ka koju. Ja Läänemaal oli siis niimoodi, et olime ühes talus, seal oli rehepeks käis. Ja siis seal oli kolm tütart ja nendel oli õmblusmasin. Me andsime oma tekid, mul oli kaks tekki pakiraami, palju mul sellel, kes seal oli kah kaks tekki, paki raekojal, andsime nende kätte. Et õmmelgi meile nüüd riided, et me saame vormi ära panna ja seal oli viimane aeg ka need vormi kõrvale panna ja siis kinni õmbles niuksed pluusi omale jätsi, täielik püksid ja siis oli veel nagu eraisikut. Ja siis no dokumente, mis meil oli, need tuli lihtsalt Äravita sõjaväetunnistus. Mul oli veel see autojuhi, tunnistas luba ja siis tuli ka lihtsalt ära peita, nii et enam ei oleks pistmist, seal oli niuke vormis pilt ja kõik nii edasi, need Lissa sai ära ära peidetud ja, ja oma relva peitsin kaera. Mis mul oli. Püstol, veetsin kuhugi ära rästa vahele või oli isegi ei mäleta, kus kohta ja ja siis jalgratta andsin ka talurahvale, hea oli mõned päevad seal, andsin rehte peksta veel ja siis oli nüüd mõte liikuda kodu poole ja see teine, see, kes seal kooli pärit Viljandist. Mõtlesime niimoodi, et nüüd liigume Viljandisse kuulama, kuidas seal olukord on. Ja tema jääb sinna kujues, mina lähen sealt pärast edasi oma kodukanti sinna, seal, kust ma pärit oli, vaimastvere valda Tartumaale, Tartumaale ja hakkasime sealt mööda neid külavahe teid minema ja Deepal trehvasime ühe mehega kokku, kes liikus meie ees väga vaevaliselt, vedas nagu jalga järele oli näha, et tal puus on haige. Jõudsime temale järele ja selgus seal tuttav mees, meie rügemendist teise pataljoni adjutant, leitnant Uibo oli ja tema pärit Viljandimaalt Tarvastu vallast. Tema oli saanud kassi sealt tulema ja oli olnud Haapsalus. Tal oli ülikond seljas, erariides ütles, et sai dokumendid sealt venna, kes sai riided ja ütles niimoodi, et Haapsalus tema oli sattunud pommitamise alla. Pommitas seal seal majas, kus ta oli, et sealses pommi Ta oli selle tagajärjel üks mingisugune palgiots või tema kukkus puusa peale, siis sellepärast ta sai vigases pääst, liikus nii väga aeglaselt. Ja ütles niimoodi, et et tema liikus nii nagu õige mees keset seda suurt teed, kus oli suur liiklus, aga temale tuli vastu üks vangide kolonn, mis oli haarangutega sealt kinni võetud, seal need NKVD poolt, nii et sõjapõgenikud, need, need oli ka üks viis-kuuskümmend meest, kes tulid temale vastu seal tunnimehed pidasid teda kinni ja käskisid ka rivisse astuda. Tema ütles niimoodi, mul on dokumendid ja kõik nii edasi, et see ei loe midagi. Meil on mehi vaja nirvist, mõni põgenes ära vist selle arvu täis saada pandite taga sinna rivisse ja siis ta ütles niimoodi, et siis ta hädavaevu siis liikus selle kolonni sabas ja siis tehti vahepeal peatus ühest kraavikaldad seal võsa ääres ja siis tema selle peatamise aja sokutas ennast nii kusagi põõsa varju ja ja siis, kui need hakkasid edasi minema, tema jäigi niimoodi maha ja siis tema sellega pääsis elavda ennast seda teed mööda ei läinud, vaid, vaid liikus nüüd kah neid kõrvalisi teid mööda mööda metsasihti mööda, nii nagu meiegi. Me läksime temast nüüd mööda, ta andis meile oma aadressi, et kui sinnakanti jõuame, siis tulla tema poole ka kus ta seal Tarvastu vallas elas ja märkisin üles, et küll me tuleme. Siis me liikusime kiiremini, siis kiirustasime sinna Viljandi poole läbi nende Te metsades seal Kõpu metsad ja mis seal kõik olid sealt läbi ja jõudsime Viljandi surnuaiaääre. Ja nüüd mina jäin sinna valvama surnuaia äärde ja minu kaaslane, tema läks siis oma koju uurima seda olukorda, et kas Viljandis on kõik rahulik, kas võib välja minna ja käis ära, ütles, et jah, tema oli tal kodus ja ja õde ka ütles, aga venelaste seal sees on juba venelaste valitsus, on nõukogude võim, täitevkomitee on ametis ja juba hakatakse siin neid nooremaid mehi hakatakse nii mobiliseerima ja niimoodi tuli kahtlane värk. Siis hakkasin nüüd arvestame, et mis ma nüüd teen, millises dokumente mul ei ole. Olin nagu lind prii, tuli hakata muretsema dokumenti ja oma aastakäiguga, kuulun ka mobilisatsiooni alla kuni 35 aastani. Vereni mobiliseeris sõjaväkke ja siis tulin niukene mõte Lähen leitnant Uibo poole, kes elas seal Tarvastu vallas ja temal oli õde, oli ametis Mustla täitevkomitees, tema kirjutas mulle väljavat sama Saksa ajal oli personaalauks veis ja kirjutas sinna minu andmed, nimi ja kõik õige, aga sünniaasta sellise arvestusega, et ma olen vanem kui 35 aastane, et ma e kuuluks mobilisatsiooni alla. Selle, ta tegi mulle ära seal täitevkomitee esimees, kes seal oli, ei saanud midagi aru, panis v dokumendi tallete kirjutas alla lihtsalt pitsat peale ja siis mul oli nüüd see nagu see pass personaallausvees, Saksamaa sealist dokument. Ja siis nüüd sellega, siis hakkasid need sealt edasi liikuma. Võrtsjärv vääres oli leitnant Uibo, vend oli kaluriks ja purjekaga viis ta mind üle Võrtsjärve duma poolsele küljele. Ja sealt ma kavatsesin alguses minna Tartu, et uurida, kuidas seal olukord on. Kuid Deepa sain teada, et Tartusse sisse pääsud on kõik seal valve all ja kontrollitakse väga tihedalt. Ja siis loobusin sellest ja hakkasin astuma jalgsi kursi valda sinna Puurmani Pikknurme kanti seadma, teadsin elavat üks minu kaugelt sugulane nimega Marta, kus ta on talu perenaine. Nüüd, kui ma jõudsin kursi valla piiridesse, sain läbiumbuse rabast, tulin ühe küla kõrva, see pidi olema pikknurme küla, kus ühes talus pidi elama minu sugulane võtta ja juhuse läbi jõudsin just sinna talu juurde, kus tema elaski seal oli parajasti rehepeks oli palju külarahvast ja ukse ees seisiski see minu sugulane, tema tundis mind kohe ära ja samuti vea, tundsid teda ära ja siis oli üllatus muidugi suur, et kuidas mõni hästi oskasin rabast otse sinna talu juurde välja jõuda. Jäin siis nende poole kaheks nädalaks, aitasin rehed peksta, siis kartuleid võtta ja siis hakkasin taotlema nüüd omas seda dokumenti. Mina kavatsesin astuda ülikooli uuesti edasi õppima, sellepärast et ülikoolis olid paberid sees ja 44. aasta sügisel juustu hakati juba uusi tudengeid vastu võtma ja endised üliõpilased, kes seal nimekirjas hoidid, neid võeti ka harvele. Aga enne tuli läbi käia üks kontrollkomisjon timis mees, keegi on. Ja siis oli nüüd võrdlemisi raske ülesanne, et kõik need dokumendid, mis, mis seal ülikoolis sees, olid need need ka teha niimoodi ajakohaseks. Et seal ei tohtinud olla minu sõjakooli dokumendid. Ja selleks kõigepealt pidi minuse personal lausvees tegema selline, kus oleks õige sünnikuupäev ja seda ma sain siis selles kursi vallavalitsuses, seal oli minul selle sugulase tütar oli seal ametis kantseleisse, siis ajas asja korda ja nii, et mul oli nüüd olemas õige dokument. Paljud oli vaja saada veel üliõpilaseks või sellest üliõpilasest olid mobilisatsioonist vabastatud. Selle asja sain ka. Nii palju korda, tuli ainult siis veel ära käia. Kodus oma kodutalus tahtsin teada saada, kas isa-ema tervise juures ja kuidas seal olukord on. Sel ajal siis hiilisin lõssi sinna kodutalu lähedale ja uurisin läbi hapned, kas võõraid kedagi toas ei ole. Nägin, et seal isa oli selili voodis. Vanaema siis istus ja kodus sukka ja üks vanatädi oli Cavesel ahju ääres, see oli siis tukkuma jäänud. Need kedagi teisi võõraid näha ei olnud, siis oli, julges istuda. Aasta oli sisse muidugi, üllatus oli suur, et olen elus ja terve. Ja siis ütlesin niimoodi, et nüüd olen siin üheöö ja, ja päeva järgmisel ööl lähed jälle ära. Nõnda pikk võis olla kodutee sügisel 1944 et veeta kodus vaid üks öösest. Koduseinad ei kaitsnud sel sügisel enam kedagi, kajutustajat mitte. Kuid see oleks juba teine lugu ja teine veel pikem teekond läbi vangilaagrite. Ajal, mil Mandri-Eesti otsis tagasiteed mingil määral rahulikku ellu, kes ikka veel lahingut viimasel maalapil vallutamata eestimaast Sõrve säärel. Palavaks läks 18. novembril algas väes turmtulega 900-st torust, nagu on kirjutatud ja kogu see tuli mitme tunni vältel lambi rindejoone kõige kitsamale osale, mis oli umbes kolm ja pool kilomeetrit. Ja sellest hetkest algasid näidet Sõrve saare lõpulahingut tulid rünnakule Eesti laskurkorpuse 249. diviis ja tema ees 109. diviis. Ja seal vist oli veel teisigi saksa väeosad, seal panid väga-väga tugevasti vastu ja praktiliselt see 109. diviis selle nimetus number, kas hiljem sellel saarel olemast? 20. novembril läksid, et eesliinile ka kõik selle meie õhutõrjepataljoni kõik teised kahurirühmad ja patareid, kes sõrmes olid, kuid osa neist ilma kahurit, Ta lihtsalt jalaväelastega, me olime mööda rinnet laiali paisatud, kõik. Meil oli saadete meid õhem, laskemoona rindele, liiva hobukolonniga saadeti ette julgustuseks. Me olime viiekesi seal hobu kolonnil julgustuseks. Vankrid olid laetud. Miinipilduja miine olid täis. Me hakkasime miinipildujarühmale, viisime miine ja see oli päris rinde külje all, see oli seal mõnisada meetrit. Ta oli seal sellel kõrgendikul seal kõrgendiku taga. Need miinipilde mehed tulid meile vastu ja hirmsasti riidlesid ja pragased, nende hobusemeestega need hilja toovad, sest lahing käis parajasti laskemoonast, oli puudu või millisest oli puudusel just seal hetkel tulid sealt kadakate vahelt tulid välja üks grupp sõdureid ja meie imestuseks need olid vene sõdurit, punaarmee vorm oli seljas, aga nad olid nende kõvast Yorkade väelimasineliteta. Ja need oli viis tükki ja kuues oli teki peal, kaasas tal jalast oli haavatuid, nad viitada kaasa. Ja nad olid meist, läksid mööda, üks sakslane tuli nendega kaasas, lontides, tagapool oli automaattuli 200. tõmbas sigarette, poisid tuli else, meie kohalikust statisti keeles juttu eesti keeles, eks ole, me astusime kohe senna ja tähendab, tulistamine käis üle meie peade, kuna seal oli kõrgendikul ees kõrgendiku taga, käis lahing pärast küsima, et kus te poisid lähedalt, kus punavägi põrutab, eks ole nad ja väga imestunud sellest, et eesti poisid seal ütlevad, et nemad on 26. aasta poisid Tallinnast mobiliseeritud ja nad on rindest üledumine ja ajasime juttu, me küsisime nende käest, et milline, milline olukord seal Eestis tegelikult valitseb ja poisid ütlesid, et ärge ta sinna küll mehed tükiga, eks ole, seal pole teil midagi teha ja see oli siis selline esimene esimene info, mis me saime tegelikult sellest, mis Eestis sel perioodil toimus, tähendab 23. novembril 1944 teatavasti toimusid Sõrve säärel ju viimased viimane lahing ja mis oli üks kõige verisemaid, kõige tugevamaid lahinguid. Punaarmee turmtuli algas kusagil lõuna paiku vist kell 13 ringi, algas turmtuli, sellele kõik vastase jõud alustasid, alustasid rünnakut. Sakslaste väegrupijõud olid jäänud juba kaunis väikeses, sest viimase viimase nelja päeva jooksul oli Sõrves saanud haavata üle 2000 mehe. Me teadsime, et see rinne pütte tähendab, kes mehhiklaste eespool olid, pidid meist üle minema, pidime niiviisi hakkama taganema üle ühe kogu aeg. Aga kusagil keskpaiku tuli mööda ahelikku tuli käsk, et kõigile positsioonid maha jätta. Ta, ja tõmbuda Iide küla taha teispool küla serva teatud kohta koguneda. Noh, me tõusime sealt üles, juhtus veel niiviisi, et me olime praktiliselt kaks ööd, olime magamata täiesti kohe ja üks minu kahurrühma pois Pärnu poissi, Harry sardson. Tema ütles, et mina, poisid ei jõua siin enam niiviisi olla, et ma lähen viskan siia seal üks kelder oli lähedal talukelder, kivi keldrit, ma lähen viskan natukese pikali, kui tõesti madinaks midagi läheb. Ajage mind ka üles, eks ole. Ja me läksime seal kribinal-krabinal minema, ruttu siis sõna-ide külast läbi minema ja ja juba olime tükk maad läinud, kui järsku tuli meelde, aga Harry, kus jäi, ma jooksin tagasi ja raputasin Harri ülesse, siis hakkasime kahekesi siis minema ja ühe ühe aida räästa alt läbi minnes seal iilides ikka majade vahel mitte ühkingi inimesi mitte ühtinud. Järsku üks miin tuli, tuli sapiste me jätta jalgetema, stabilisaatorid, tekkiver, lopa-lopa ilusasti seal, eks ole. Nonii õnnelikult lõhkenud, eks ole, muidu oleks me seal ma kindlasti jäänud. Siis pääsesime nii-öelda omade juurde tagasi sinna ja seal korraldati siis seda taandumist. Keegi major oli seal maa, maaväe major oli, andis seal korraldusi. Et tähendab kõik heli tekitavad esemed maha jätta kataloog, kitsal veepudelit, kõik, kõik, mis võivad heli tekitada, jätta, visata, minema, kaasa võtta ainult käsirelvad laskemoona tankirusikad ja hakkame liikuma Sõrve saare tipu suunas, kus peab meid ootama dessantlaevad, mis meid ära viivad, aga tegelikku evakueerimine oli alanud päev varem, juba 22. öösel viidi ära haavatud, dessantlaevad olid juba siis tulnud sääreranda ja nii me siis hakkasime liikuma iide küla alt, kus oli väga erinevate väeosade sõdurid, olid koondunud sinna. Neid võis olla umbes viis-kuussada meest, seal hakkasime liikuma. Ühte külavaheteed pidi sääresuunas. Ilm oli taevasele kaetud selliste pilvedega, kuigi sadanud ja hästi pime oli ja liikumas seda maanteed mööda olime saanud mõned kilomeetrid liikuda, kui järsku avati selle kolonni pihta, kahurituli oli surnud, oli haavatuid, aga see tulistamine liikus, kes seda maanteed ja maantee külge liikus, meistrite poole. Ja hiljem edasi liikudes me tervisemaja siis võtsime kaasa haavatut, kes Ena maha jäid. Püüdsime neid aidata ühte väga tüseda. Sakslast, ma kandsin peaaegu pool kilomeetrit, toetasin tal oli, jalg oli läbi lastud jalaga Tilpas minu õla najal. Ja siis ma enam ei jõudnud, ma kasvult olin väikene ja see oli hästi suur mees, eks ole. Ja siis ma palusin üht või teist tema kamraadi, et ole nüüd hea mees ja kanna sina ka, kuigi keegi ei tahtnud võtta tegelikult, sest kõik püüdsid, kuidas kiiremini sealt minema saada. Jõudsime siis sääreranda täpselt samasse kohta, kus olime jätnud kolm päeva tagasikahurid. Ka meie isiklikud asjad ja kogu varustus oli seal, oli suurte telkide või nende presentide alla oli pandud. Kahjuks oli seal juba keegi rüüstamas käinud, isiklikud asjad olid läbi otsitud, mul oli akordi. Meil on kaasas seal akordioni, oli pikaks pikaks venitatud selle maa peale seal ja mul oli nii kahju teda sinna jätta, aga midagi teha, põllud, Sainanud oma kirjad ja pildid, sain võtta oma seljakotist, pistsin vöö vahele. Ja siis rutasin kohe selle. Tähendab dessantlaeva peale. Kas ta oli päris viimane sõda, ma ei tea, aga tähendab üks viimastest kindlasti, sest ühtegi teist laeva rohkem ei olnud, aga tulijaid oli veel palju. Sügis 1944 lahutas meid lahkujateks jääjateks. Sellest sügisest on pärit ka iroonilise varjundiga vahetegu õigel ja valel poolel sõdinud eesti meestest. Mul tuleb meelde üks niisugune episood, kus šveik olles esimeses maailmasõjas tähendab rindelähedases tugipunktis valvates ladu Dallas ümber selle lao päris sügava vao sisse, ilma et teda oleks sellelt vahipostilt maha võetud. Ja alles sõja lõppemise käigus siis selgus, et ta oligi jäädvuseni üksinda maha. Samasugune episood tundus ka meiega. Ja lõpuks meesis. Oldi tsivilistid, aitasime sellel mesinikul veel vilja koristada seal ja ühel heal hommikul, kui me jõudsime vabalt üles ärgata, märkasime, et vene tekstikorpuses üksuse supiköök oli sellesama metsniku talu hoovi peal ja see oli päris paksult täis saab Eesti sõdurid. No mis jäi meil muud üle tulla siis sealt ruumist välja ja ütel tähendab huh endi kohta ja nimelangisimegi vangi Te olite õrnuse ja Ma ei oskaks ütelda nüüd meile meie peal oleks kuidagi nii väga halvasti või ka hästi vaadatud, meid suruti siis ühte keldrisse, seal oli ees juba veel üks paarkümmend sakslaste, nii me olime seal siis keldris vastu õhtut hakati meid siis sealt üles rivistama ja millegipärast sinna rivi. Ettetur tuli üks kapten, mis tundus mulle äärmiselt tuttavana, nagu hiljem selgus, oli see Kalevi spordiühingus keskmaajooksu harrastab vägagi tuntud Sportland Rätsepa nimeline ja kuna mina tegelesin kahanev, mõningal määral kergejõustikuga ja moorime Ruudi Toomsalu juures niukses noortegrupis siis meil tekkis juba siis tolm ära, niisugune kontakt ja tema vaatab mulle otsa ja küsib, et mis sa siin teed. Ema ostsime, näed, et sõjavangis ja nii imelik kui see ka ei ole, kutsus mind kõrvale ja ütles, et tule kaasa ja ma ütlesin, et ei, et me olime neljakesi, kolm kaaslast ka minuga, ta korjas need ka rivist välja ja viis meid ära sealt. No paari kilomeetri läheku järgi tuli siis nende paksem metsatukk vasta ette ja ta ütles, et kaduge nüüd siit nii ruttu, kui vähegi võimalik on, pööras otsa ringi emaks tagasi. Ja vaat siis meil tekkis niisugune tunne, et nüüd sõna vormis liikumine on, võib meie tulevast saatust väga tugevalt mõjutada. Ja saime ühest lähedal olevast alus siis vorm üles asemel tsiviilriided selga ja marssimises Kuressaare poole, et noh, et see on siis ainukene niisugune pidepunkt, kus me võime võib-olla mingisugusel määral informatsiooni saada, kuidas mandril tagasi pääseda. Ja seal ma kohtusin jällegi oma koolivenda antseileris kelle ja me olime ta tehnikagümnaasiumis kursusekaaslased ja tema nähes siis meid küsis, et kuidas sina siia sattusid, siis ma läksin oma looke, säärad ütles, et noh, et ta oli 300. polgu padrunipunkti ülemaks, et ma Pean viima laskemoona koorma äratama, tulen tagasi, tulen tunni pärast, et mine meie kogunemiskohta ja oodake mind seal. No ja seal me siis õhtu kohtusime ja seal küpses siis järgmine tegevusplaan, et kuna nad pidid järgmine päev minema mandrile tooma täiendavat laskemoonavarusid, et ta võtab meid kaasa. No ja siis meile pandi tsiviilõieti peale vene sõduri sinelid. Kahjuks pilotkasid, meil ei jätkunud ja nii me siis sõitsime mandri poole, aga no mitte kaua. Sellepärast et muhu ja Saaremaa vahel oleval tammil oli piirivalveüksus ees, kes eranditult kõik masinad otsis läbi ja kõiki dokumente kontrollis. No ja kui nad avastasid, siis meie nende punaarmee sinelid talle erariided siis ei olnudki pikka juttu ja võeti meil uuesti käekõrvale ja pisteti keldrisse kinni. Ja sealt me siis tulime, toodi meid siis novembri lõpus jalgsi praami peale, praamiga toodi meid Haapsalu Haapsalus pandi siis rongirongiga, toodi meid Tallinnasse ja Tallinnast pisteti meid siis jällegi tähendab siit kinni võetud saksa üksuste sõduritega siis vangilaagrisse. Vangilangemine, mida iga mees sel sügisel püüdis vältida, tähendas vaid kaht võimalust valikut halva ja veel halvema vahel, kusjuures endal valida polnud midagi. Jah noh, julm ülekuulamine käis Tallinnas. Kas oli see Weitzenbergi tänav või oli see Narva maantee 38, kus oli selle vastuluure, sellest mees siis staap? See ülekuulamine käis seal ja meid peksti seal nii julmalt. Ja magamiskoht oli meil ka selline, et oli ühest pesu covid köögist tehtud, mingisugune pesukööki sisse tehtud mingisugune lava, mille pealt sai magada. Et meil seal liiga mugav ei oleks, siis ööseks lasti sinna vesi alla. Ja mina sattusin küllalt halba kohta. Tähendab, 45. aasta 30. mail oli mul Leningradis mingisuguses keldris oli sõjatribunal, kus see 10 aastat kätte anti ja siis viidi meid Arhangelski oblastisse. Ja kui mu mälu mind ei peta, siis oli selle koha nimi, stantsija, kosja, kosja. Ja siis see oli nii julm laager, et. Laagriülemväravas kui keegi läks kurtma temale, et ei jõua enam tööle minna, siis see karjused Badekaifašist uus ebaka. Ja oligi niimoodi, et, et 45. aasta suve sügise talve me töötasime seal meil oli siis 11 kilomeetrit, oli metsa minna 11 kilomeetrit tagasi tulla. Ja pealekauba siis see maa langetatud ja palkadeks ja puudest tükeldatud müts tuli veel sealt vist paar kilomeetrit seljas kanda raudtee äärde, kas paar kilu, mõtetud kilomeeter või igavest küllalt pikk maa, ma ei oska seda täpselt enam tagantjärele hinnata. Nii et 1200 meest võid sinna laagrisse viidi ja kevadeks oli meid elus kuskil 470. Meid, mina olin ka, niiet noh, käsi pesta ei saanud käekonditööl, käed olid nii, sõrmed olid nii kõhnad, pesi juukseid vahelt läbi ja puupingi peal istuda ei saanud ka, kuna tagumiku peal mingit liha enam ei olnud. Ma kaalusin kuskil, sattusime Arhangelski haiglasse. Et ma kaalusin 45 kilo. Seal siis hoiti meid, ma ei tea seal ligemale kuus kuud enne kui vähe intsisse järeltulija ja sai siis. Ja siis ma sattusin rangerskis ühte laagrisse, mille nimi oli talaga. See oli nagu kusagil rangeski, kas harrangeski linna servas või linnale väga lähedal. Seal oli kerge töö, niisugused, mina mäletan seal köiepunumist ja kinnalt, nahk kindlasti või töökindlate õmblemist ja ja siis selliseid asju, noh hiljem siis pärast ma sattusin uuesti tagasi metsatöölaagrisse ja seal õieti 53. aasta tappiski, minu tervise mul ongi, nüüd on noh, 70 protsenti jääda hotellis kahjustust. 53. Sotali, no olin siis saemootorist. Meil oli 23 kilo kaaluvat, kuidas aed, mida ma sae motodist pidi kandma, teeni mees puu langetamise ajal, võttis sealt otsast kinni ja ja siis tõukas argiga noh, abi. Ja siis 53. aasta talvel sattus mina senisel tuulealusele mäeküljele. Mis oli listide tähtis langenuid puid täis ja meeter lund tuisanud. Minut saemehel on pligaadi leib taga, see peab langetama. Meil oli ka veel hull, oli, see oli vintsidega langetamine, tähendab vints vintsitross vedas metsa välja, sa pidid täpselt arvestama puukõrguste puu pidi kukkuma. Mitte kaugemal kui kaks münti, trossist labaga. Et see konks, võtšiker, nagu teda seal nimetati, et sellega saaks haarata ja siis välja veeldada metsast 53.-sse talvega moosist hakkasingi oma tervise nii palju, et et noh, et ma olen nüüd selline, nagu ma siis olen.