Vahelugemise aegu kuuel järgneval laupäeva hommikul on eetris noored näitlejad kõrgema lavakunstikooli seitsmeteistkümnendast lennust. See on kursus, kes on endale nime teinud selliste lavastustega nagu lugu valgest varesest peierite õhtunäitus, minu veetlev leedi. Selle kursuse juhendaja Priit Pedajas. Raamat, milles kuulete katkendit On Emil Tode printsess ja loeb Harriet toompere. Tardid praeksuvad solgitoru otsa juures on lahtist vett. See aurab. Aur on külmalt kuldne, sest päike paistab piki jõge madalas jää kohal. Nagu mõned kaugenema laevad, puri. Öösel võib kõva külm tulla. Briketti tooma, keldris pole tuld. Kui tuleb külm, siis jäätub jälle hulk parte jäässe kinni ja koertel on pidu. Ma ei tea, kuidas nad ometi lohakad on. Jäävad magama ja ei märkagi, kuidas jää ümberringi võimust võtab. Kuigi nad kraaksuvad vahel ka öösel, need, kes emaga valvavad. Aga nende kisa kas kuulda või tuleb see liiga hilja. Isegi rebane tulevad piki jõge metsast, sest varsti prügimäe taga algab mets. Aga eelkõige koerad. Miks ma sellest kirjutan? Mis minusse puutub natuke verd, mis lumele jääb? Kas ma olen ise ka nagu mõni part siia korterisse siia linna, sellesse riiki, sellesse talve kinni külmunud. Kas mu saatuseks on ärgata liiga hilja koera koonu laiali lahti lõugade ees? Ma vihkan talve. Ma vihkan lund. Vihkan iseennast. Ma ei vihka, muide mitte midagi. Seda ma kirjutasin prooviks, et kas mõjub. Hakkan vihkama. Aga ei hakanud. Läksin peegli ette ja vaatasin, kas on eine nägu peas. Aga oli selline nagu alati, kui ma peeglisse vaatan. Ma ei tea, milline nägu mul tegelikult on. Mingi nagu on, sest inimesed tunnevad mu ära Victoria Taaniel või Veronika. Nad teavad, et selle nimi on Anna. Ma ei kujuta ette ka, et mul mingi teine nimi võiks olla. Näed ei tulnudki peale. Tuli ainult meelde, et ma pean minema keldrisse briketti tooma, et ahju ja pliidi alla tuld teha. Sest muidu ma võingi külmuda, mitte sümboolselt, vaid päriselt. Sümboolselt võin ma mõelda mida tahes. Ma võiksin kirjutada raamatuid, aga ma ei tea. Sõnad on nii kerged tulema, aga mis mõtet sellel siis on, kui ma võin kirjutada nii hoopis vastupidi. Kui see on ükskõik. Monika võiks kirjutada raamatuid, sest tema räägibki, nii et ma vihkan. Näiteks eile, kui ta siin käis, ütles ta seda vähemalt viis korda. Ta ütles, ma vihkan seda libedust. Ma vihkan seda talvemantlit, aga ma ei saa ju praegu osta, sest ma ei saa ju Pariisi sõitmata jätta. Pealegi, seal pole talvemantlit vaja. Mul tuleb meelde, ta ütles veel. Ma vihkan seda kuramuse raamatupidamist. Ta peab raamatuid vist Taanieli pärast. Muidu Taanieli firma läheks kohe pankrotti ja Taani ja neil poleks raha. Ja ta peaks oma uue autopangale tagasi andma. Ma ei mäleta, mis auto see oli, aga seal sees oli soe ja hubane väikesed lambid hiilgasid, muusika mängis. See oleks kole küll, kui pank selle nüüd keset talve ja külma aega tagasi võtaks. Ma usun, et Veronika mõtlebki, nii kui ta ütleb, ma vihkan siis ta ei saa samal ajal öelda vastupidi. Aga tema räägib alati mulle, et mina võiksin raamatuid kirjutada. Tema meelest olen ma ekstravagantne ja mul on mõtteid peas. Aga pole ja ma ei mõtle päevad otsa mitte ühtegi mõtet. Kaardid on siis mõni mõte. Ma kirjutan sellesse kaustikusse, sest see aitab mul aega viita. Mei Sanvale valetan, ma varjan põhilist. Ma kirjutan, et varjata põhilist, mitte ajaviiteks. Aeg läheb ilma viitamata ka niisama ka on varsti pime. Koera ja pardijälgi täis tallatud lumi on juba siniseks tõmbunud. Sellest on näha, et päike ongi käänaku taha kadunud. Jääauku. Mis mõte, et need oleksid, mis ma mõtleksin? Kas ma hakkaksin maailma parandama? Rosa Luxemburg? Miks just roosa Luksemburg? Ma ei tea, kuidas seda nime kirjutataksegi. Igatahes, kui ma mõtleksin tõelisi mõtteid kas või maailma parandamisest siis mul leib pruugiks minna briketti tooma. Brikett ei tuleks mul pähegi, sest mul oleksid tõelised mõtted peas. Seltsimehed tooksid briketti ja muud vajalikku. Meil oleks oma ring. Ma poleks kunagi üksi. Ma peaksin seltsimeestele ütlema, palun jätke mind üksi, mul on vaja mõelda. Aga häda, mis mina mõtlen, võin ma mõelda ka teiste juuresolekul isegi Danieliga rääkides. Danieliga rääkides olen ma ikka jälle mõelnud sellest pajust mis oli siit aknast vaadates kolmas, aga mis ühel kevadel vette vajus. Vool oli kaldära õõnestanud osa oksi vee peale ja need läksid lehte. Järgmisel kevadel enam ei läinud. Ja kuhu ta siis sai? Kas vool viis kaasa? Igatahes pajudes on nüüd lünki. Künka peale ma mõtlengi Danieliga rääkides, õigemini kuulatas, mis Daniel räägib. Mania Levictor omavahel räägivad, sest tihtipeale võtab ta Victori kaasa, et tal oleks kaks kuulajat, sest ühest jääb talle väheks. Ta vajab imetlust. Mehed on ikka nii, ütleb Veronika. Või ütleks, ma tegelikult ei tea, kas ta on nii öelnud. Ta ütleb, mehed vahel ka naised. Siis ma katsun mõelda, Taaniel on mees. Aga kui Veronica juures pole, siis mul läheb see meelest ära ja mõtlen Danielile jälle sama ebamääraselt kui muidu. Ma mõtlen ükskõik millele iseendale. Pajula, mis rivist puudu on?