Algav saade on pühendatud Alfred snike 80.-le sünniaastapäevale. Saate autor on muusikateadlane Tiia Järg. Kui palju me teeskliks olemuselt oleme, me kõik koguvad olendid. Kui vähe on seda, mida sõna täpses tähenduses võime nimetada, omaks. Meil kõigil tuleb omandada ja õppida nendelt, kes elasid enne meid ja nendelt, kes elavad meiega koos. Oma teostega, ei ole ma mingil moel tänu võlgu oma tarkusele vaid tuhandetele asjadele ja isikutele minu ümber. Kes andsid mulle materjali mu teoste jaoks. Nii võttis Johann Wolfgang Göteborg romantismieelse epohhi rõhutades ümbrust, traditsioone, võõrast kogemust. Muusika vastuvõtmises erineb meie aeg varasemast. Siis tarvitati muusika olustikus vaid viimase 100 aasta muusikat. Meie jaoks saab minevik aktuaalsemaks. Me astume minevikuga dialoogi. Stravinski suhtus eelmiste pohhide muusikasse nagu folkloori. Tänapäeva helilooja ei saa mööda minna iga päev avastatavast muusika minevikust. Me oleme võimelised elama mitmes ajas. Minevikukogemus rikastab kaasaega. Kaasaja teose esituskogemusega interpreet mõistab sügavamalt minevikku. Pianist, kellel on uus Viini koolkonna loomingu esitamise kogemus, mängib selle paistel Mozartit, et paremini Alfred šnitke arvates Beethovenit ei ole sellist uut muusikat, mis ei omaks sisemist programmi. Kuid vaevalt maksab midagi muusika, millest kuulajale on tarvis eelnevalt jutustada mida ta sisaldab või mida kuulaja seda muusikat kuulates tundma peab. On tarvis kõrvu ja südant ja mitte viimases järjekorras pühenduda laulikule. Mingi osa ministeeriumist jääb ju ikka ka autori enese jaoks alles. Gustav Mahler maks kalpsata, kelle 1897. Iga inimene, eriti kunstnik, võtab igasuguse mateeria ja igasuguse vormi ümbritsevast keskkonnast kes on õnnelikus harmoonias loodusega, kes satub temaga vastuollu kannatades piineldes, vaadates talle ülevalt alla huumori või irooniaga. Alfred Nitke sünnist möödus 24. novembril 80 aastat. Šveitsis, põhjus pisut lähemaks vaatluseks. Kes oli Alfred šnitke omas ajas ja milline oli tema aeg kes olid tema kaasaegsed. Kaasteelised Alfred Nitke vene helilooja, kirjutab Eesti entsüklopeedia, kaheksas köide aastal 1995. Algsest Harry poeks, Nitke. Nagu öeldud, sündis 24. novembril 1934 Engels'i linnas Volga, sakslaste autonoomse Nõukogude Sotsialistliku vabariigi pealinnas Engels. See on endiseaegne Pokrovsk. Isa, ajakirjanik ja vene saksa keele tõlk. Pärit balti intide soost, sündis Frankfurdis Maini ääres, 1000 914926 viidi ta Moskvasse, kus ta 30. aastal põgenes Saksa Vabariiki Engel sisse. Alfred ema, Maria Joosepi tütar Foogel sündinud 1910 pärines nende saksa talupoegade hulgast, kes Katariina teise ajal Venemaale sõitsid. Marja Foogel oli saksa keele õpetaja ja Moskvas ajalehe naljas leebem kaastööline. Alfred kolmest lapsest vanim. Raamatusõber vaikne, keskendunud koolis läbi kogu haridustee väga hea õppija. Šnitkede kodus muusikalist keskkonda ei olnud. 28. augustil 1941. Stalini käskkirja alusel hakati volgasakslasi saatma Siberisse Volga sakslaste autonoomne nõukogude vabariik lakkas olemast. Aga selle käskkirja üks salajane punkt oli, et kui perekonnapea ei ole sakslane, siis ei pea perekonda küüditama Harrišnit, kel õnnestus tõestada oma juudi päritolu. Ja terve perekond jäi paigale. Isa läks sõtta. Isa Harris, Nitke esivanemad kultiveerisid rohkem saksa kui juudi alget. Ja Alfred šnitke ütleb hiljem mõistan paremini sakslasi kui juute. Ma ei oska ju juudi keeltki. Põlvkond. Meeldetuletuseks loeme, et 1931 Gennadi Rostestwenski. Eestlastest Hillar Kareva, 1932 Rodion Shell, rinn. Jaan Rääts, Glenn kuuld. 1933 restoff Penderetski. 1934 van klibern, Juri Gagarin, Alfred Nedge. 1935 Arvo Pärt Elvis Presley ja 1936 Steve rike. Põlvkond on siis 30.-te aastate keskpaigast pärit. Igavikku kaovad sellel ajal glasu Nov korki, Tšitšeerin, Sprengler, köshwin, Šemanovski respiigi, Rawell, Shalli appin. Need, kes Lääne muusikakultuuris 30.-te keskel ilma tegid ei pääse Venemaale enam mitte ühelgi moel. Ka loomingu kaudu mitte. Stravinski hindemit, partoksümberg Berg, Webern, one ker. Ja kui mõelda, et kahekümnendatel aastatel käisid ju Nõukogude Venemaal kontsertidega hindemit pardoc ja Bernard siis on, mille üle mõelda. Nüüd 30.-te aastate teisel poolel olid nõukogude liidus muusikas olulised nimed Frennikov, Kabalevski, Prokofjevi ja Šostakovitši looming, kõlab vähe ja valikuliselt. Ja vaikselt lisame. Kohe tuleb aastaid, kus peaaegu üldse mitte. Me räägime põlvkonnast, kelle lapsepõlv veel lõpetas teine maailmasõda. Sündide aastal 1934 Venemaal tähendab kogeda füüsiliselt sageli nälga ja hirmu. Nõukogude liidus nõudis nälg 30.-te keskpaigus üle 10 miljoni inimelu. Seda aega nimetati nõukogude ajalooõpikutes sotsialismi üldiseks hoogsaks pealetungiks. Kollektiviseerimine oli lõpetatud kulakluse, kui klass likvideeritud. See tähendab likvideeriti umbes 11 miljonit inimelu. Pärast Kiirovi mõrvamist Lenini preemia tühistamist pärast leivakaardisüsteemi kehtestamist läks terror varjamatuks. 1936. aasta alguses põrmustati Pravdas anonüümse artikliga Dmitri Šostakovitši. Kadusid paljud vaimuinimesed. Mida lähemale sotsialismile, seda teravamaks läheb klassivõitlus, ütles selle kohta suur juht ise. Alfessnitke elas Viinis aastatel 1946 kuni 48. Kuidas see on võimalik? Väga lihtsalt. Isa Harris Nitke suunati Viini tööle ajalehe Raislisse Zeitung kaastööliseks. Ajalehest anti välja nõukogude okupatsioonivõimude poolt saksa keeles. Perekond tohtis sõita Viini. Harrisnikel lastele jättis viin vapustava mulje. See oli suursugune ja ilus linn, vaatamata sõjapurustustele ja sõjajärgsele materiaalse leketsikusele. Kunagi hoopis hiljem 1994 kirjutas Alfred šnitke Viini riigiooperi juhtkonna tellimusel ooperi Chesualda. Mozart on minu armsaim helilooja. 1976. aastal ilmus Alfred Nitke loomingusse pala moods art Mozarti pooleldi kadunud teose rekonstruktsioon. Mozarti materjal satub täiesti uude muusikalist keskkonda. Polü tonaalsus polülaadilisus tekitavat sihilikult koomilise mulje saksa traditsioonile Onsnike lähemal. Kas tuleneb see lapsepõlvekodust, mis oli ju saksakeelne, kaasa arvatud rikkalik saksakeelne raamatukogu? Göteschiller aine? Vestluses Ivaskiniga ütleb Snedge. Mu saksapärasus väljendub kaldumises läbi mõelduse ja analüüsimise poole. Pean taipama, miks, mida ja kuidas olen teinud. Miinis jõudis Alfred Nitke esimeste muusika tarkusteni 12 aastaselt klaveri õpinguteni Charlotte Ruberi juures kus need, kel õnnestus 1977 taas viini pääseda leidistama klaveriõpetaja üles. Aga Concerto gross number üks ettekandele kuskuss niitke mängis klaverit ja klavessiiniõpetaja siiski ei tulnud. Šnitkede perekond tuli tagasi Nõukogude Liitu, elama asuti Moskva lähistele. Muusikaga leppimine katkes kuni 49. aasta sügisel. Tänu õnnelikule juhusele astus 14 aastane Alfred Schnedge Moskvas oktoobris revolutsiooni nimelisse muusikakooli kooridirigeerimise osakonda. Sellest õppeasutusest saab Alfred Nitke nimeline kolledž ja pärast helilooja surma Moskva Alfred niitke nimeline riiklik muusikainstituut. Sealt edasi on haridustee suhteliselt loomulik. Saanud muusikakoolis entusiastliku klaveriõpetaja abiga teoorias eratunde Jossif Ruskimilt tuntud muusikateoreetikud tahtis norschmidge astuda Moskva konservatooriumi kompositsiooniklassi. Ta oli juba tutvunud Tottekafooniaga, proovinud selles tehnikas isegi komponeerida. Võib kujutleda professor Ruškini muret noorež niitke tuleviku pärast. 1948. aasta partei keskkomitee otsus igasuguse lääne mõju suhtes muusikas tähendas selle tehnika kõige rangemat keelamist. Schönbergi nimega hirmutati noori, kuigi Schönbergi muusikast ei teadnud need noored ju tegelikult nootigi. Ja nüüd veel Šostakovitši ja kui sinna lisanduks Welshnitke perspektiiv, oleks kohutav Afraks neid, kel lõpetas 53. aastal muusikakooli ja astus Jevgeni kolupäevi juurde Moskva konservatooriumi kompositsiooniklassi astus klaverikontserdiga. Kompositsiooniklassi lõpetas ta 58 ja 61 aspirantuuri. Kolupäevil oli hea haridus. Dali, Moskovski õpilane ja saanud ka Siljajevilt küllalt palju teoreetilist tuge. Effhnice oligi olugevi klassis kaheksa aastat. Valmisid teosed, mõningaid õnnestus isegi ette kanda. Esimene viiulikontsert, 57.-st aastast läks esiettekandele 1963 diplomitöö oratoorium Nagassaaki. 58.-st aastast sai esiettekande pingutustega aga siiski, järgmisel aastal. Kohe peale aspirantuuri lõpetamist jäižnitke tööle Moskva konservatooriumi õppejõuks. Tema hooleks olid teoreetilised ained ja seda 72. aastani kirjutas ta sel perioodil huvitavaid uurimusi. Artikleid harmooniast, orkestratsioonist, vormist, orkestri Polifooniast. Heliloojad, Šostakovitši, Stravinski, Ligeti, partok, Veebern. Need on autorid, keda šnitke uurinud on. Mõningaid artikleid avaldab ajakiri Savitskaja muusika. Aga enamus neist ilmub hoopis palju hiljem. Ja üldse mitte Venemaal. Teoste ettekannetega ažnikel pidevalt probleeme. Ja kui tema käest keegi küsib, miks ta ei hakanud teoreetikuks. Astapsneidke Ma poleks leidnud oma teoreetilistele töödele kirjastajat. Kui okkaline oli Cashnitke kui helilooja, tee nõukogude liidus teoreetikuna õpetlasena näisse täiesti läbimatuma. Snike pöördus uuele teele, mis alguses paistis lootusetult riskantne. Stilistika poole. 50.-te 60.-te aastate alguses oli Euroopa muusikakultuur nagu lõhki tõmmatud mitmete subkultuuride vahel. Klassitsistliku pärandi kõrval avangard, dismi, eksperimendid, džäss, rokk-estraad, Euroopa folkloor, kultusmuusika, elektrooniline ja konkreetne muusika, idamaade traditsiooniline muusika. Ja veel muudki. Ega helilooja kasutas rohkem kui ühte väljenduslaadi. Schnedge pidi asjaolude sunnil kirjutama niinimetatud tõsise muusika kõrval niinimetatud tarbe see tähendab olmemuusikat kino ja teatri jaoks. Ja seda enam, et pikki aastaid ta tõsise muusikateoseid ei lubatud. Moskvas esitada. Kitarri mustlaslaulud polkad, marsid fokstrotti ja selle kõrval 12 tonniline, korrastatud tõsises partituuris. Helide rida. Selline kahestumine võib viia teatava skiso Freemiani. Ilmselt siit hakkab tulema idee kõige selle sünteesiks. Polistilistikaks statistiline kaleidoskoop, meie elu, tegelikkuse peegeldus. Šnitke uurija Valentina Folopova on oma artiklites korduvalt väljendanud seisukohta, et šnitke loomemeetodi alus on psühholoogiline realism. Kas nüüd ei kujuta keskkonda vaid isiksust, selle keskkonnatoime väljas? Snike kujutab sotsiaalse atmosfääri mõju isiksusele. Kunsti üks vägev tõukejõud on protest vägivalla vastu. Snitki kujunemisaastad, polüstilistika kaasaegse kompositsioonitehnika valdamine viib lõppkokkuvõttes sellest vabanemiseni. Snedge teosed hakkavad jõudma Euroopasse, tema ise esialgu mitte. Võimu kokkupõrked loovinimestega on nõukogude liidus üsna sage teema. Õpetus Nõukogude kõrgkoolis jäi raudse eesriideolemasolu tõttu ju mitterahuldavaks. Kui 1963. aastal teeb visiidi Nõukogude Liitu Luizzinono kes oli muide Schönbergi Väimes siis eelkõige ainult sellepärast, et ta oli Itaalia kommunistliku partei liige. Selleks ajaks tunnistab snike, ta ei olnud näinud Veeberni ainsatki partituuri. Ta oli 29 aastane. Nono ja stock hausen hakkavad regulaarselt saatma uut muusikat nõukogude liitu. Ja selle tulemusena jutumärkides šnitke kolleegi ja kaasvõitlejad. Endissondenišovit nimetatakse ühe ametniku poolt. Anti sovjetliku heliloojate anti liidu antisekretäriks. Tõnisson oli nimelt lääne kirjastajatega kontaktis, aga snitke tajus Tõnissoni kõrval varju jäämist. Inimliku kannatuse igavene teema on see, mis snitket terve elu jooksul vabaks ei anna. Kas need kõik üks periood algab 60.-te teisest poolest teisest viiulikontserdist? Heliloojale on tunda liiga palju võõrast muusikat, kahjulik aga liiga vähe. Enesetapjalik tüliõunaks šovjošnike vahel sai Pearbulees. Niitke jaoks ei olnud mul esistruktuurid kahele klaverile vastuvõetav tee. Teda köitis rohkem partok Ligeti suund. Kauseni momente, mida šnitke seitsmekümnendatel kõige väljenduslikumaks teoseks ja imetles polüstilistikat. Üliõpilastele korraldas õppejõud Nitke iganädalasi muusika kuulamisi. Loomulikult maksimaalselt võimaluste piirides kaasaegsetest helitöödest ise ütleb Snedge. Epi koondluse etapil läbisin analüütiliselt. Nagu öeldud, esimeseks teoseks täielikult välja kujunenud autori jaoks saab teine kontsert viiulile kammerorkestriga 66.-st aastast, mille esiettekanne toimus hüvas külas mark Lubotskilt. Polüstilistika kasutamine Snedge teostes sai tõuketööst kinos. See on filmimuusika. Hõršanovski filmi klaasarmoonika tegelaskujud olid maailma tuttava kunsti persoonid Leonardo da Vincist kaasaegsete Konsnikeni seda eri stiilidest pärit seltskonda muusikaliselt ühendades jõudis helilooja äratundmisele, et kultuur on universaalne, mitte ainult vaimne ja kunstiga seotud. Ja seda saabki edasi anda kunstistiilide mitmekülgsuse kaudu. See juhtus aastal 1968. Stelliline purism olis nyt, kelle vastuvõetamatu mo olemas on selline et ma ei või taotleda puhtust. See on soovimatus sulgeda end elevandiluust torni. Esimene kord vastandas nike stiilid šokeerivaks kontrastiks teises viiulizonaadist 1968. Ja seletab. Ma tundsin mingit vabanemist. Madala ja kõrge banaalse ja peene ühendamine viib muusikalise reaalsuse dokumentaalse objektiivsuseni. See asendub varasemate perioodide tonaalset ja temaatilist kontrasti. Smitke sümfoonia neljas osas 1972. See loob mitmetahulise helilisi portree kaasaegsest tsivilisatsioonist. Nagu portrees ikka, on selles kujutatud mitte ainult objekti väline, vaid sisemine kuju. Füüsilise reaalsuse helikihistuse foonil mängitakse vaimse kultuuri eriliik riikidevaheline konflikt, mis tekitab intensiivse sümfoonilise tegevuse. Siin on gregooriuse laulust enderlikust Concerto krossost. Hayden, Beethoven, shop, Tšaikovski olmemuusika, kõik žanrid, marsist massi, lauluni, Strauss, laager, Jenka euroop. See luuakse stiili, sitaatidena, seal müra, kaos, müra on meie tsivilisatsiooni märk. Kontrollimatut tehniline progress võib tuua kaasa reaalse ohu. Smitke sümfoonia neljas osas kestab 64 minutit. Esiettekanne toimus korkis seitsmendal veebruaril 1974 Gennadi roosidest Klenski juhatusel. Järgmisel aastal mängiti teost Tallinnas ja siis veel hiljem Helsingis. Märtsist 1986 osalesid sümfoonia Moskva ettekandel Rannap ja Paul Mägi. Teises osas on tarvis džässi kadentsi. Seitsmeteistkümnendal detsembril 1986 kõlas teos Londonis Royal festival hoolis BBC sümfooniaorkestri esituses ja meie muusikute osavõtul. Tähelepanuväärne juhtum Moskva riiklikus konservatooriumis 74. aastal. Kuna Moskvas ei saanud snike sümfoonia ettekandeluba siis pakkus helilooja välja konservatooriumi üliõpilastele võimalust kuulata esiettekande salvestust. Ta ei kommenteerinud teost kuidagi, nimetas ainult esitusaja ja osalised. Sellest Lindi kuulamisest tõusis pahandusi mitmele konservatooriumi õppejõule sest porismihhailovitš Jerozdovski oli teinud oma tööd, see tähendab teinud ettekande kommunistliku bar ei keskkomitee vastavale osakonnale. Praegu tundub see kõik peaaegu et uskumatu. Aga see ei olnudki väga uskumatu. Nendele, kes sellel ajal Moskvas elasid ja tegutsesid. See on niisugune aeg, kui Moskva konservatooriumi ühel viiuldaja diplomandil kolm päeva ennem eriala riigieksamit keelati mängida eksamikavas olnud Albanbergi viiulikontserti Gunnar diplomand oli Aserbaidžaan lane, siis küsis ta viisakalt juhtkonna käest, kas garaacarajev viiulikontserti tohib mängida. Riigieksamil seda lubati, sest keelejad ei olnud ilmselt teadlikud. Et põhjus, miks Berg on halb oli olemas ka Karajevi viiulikontserdis. Mõlemad teosed on Todecafoonilised. Asjade seis nigel loominguga. Ei ole niisiis kiita. Esimene teave šnitke loomingu kohta trükituna raamatus ilmub alles 79. aastal. Siis tuli markaranovski sulest raamat Nõukogude sümfoonia arengust aastatel 1960 kuni 75. Sümfoonilised otsingud pealkirja all. Ja selle raamatu lõpus oli ka ülevaade heliloojate teostest, kaasa arvatud siis Schnedge Loeme väikese katkendi Eri Klasi artiklist mõeldes Alfred Schmidt, kelle teater muusika kinost sügisel 1998. Kui edasi mõelda niitke ja Eesti peale, siis ei saa unustada päeva oktoobris 1977 Mil Tallinnas Tallinna Polütehnilise Instituudi aulas tulid esiettekandele kahe sõbra ja vahest 20. sajandi teise poole kahe väljapaistvaima helilooja teosed. Arvo Pärdi, Tabula Rasa ja Alfred šnitke Concerto krosso number üks. Mõlemas neis soleerisid krindenko ja kreemjar. Tabula roosas mängis neile lisaks prepareeritud klaverite Champalot. Ei keegi muu kui snike orkestriga oli Estonia teatri kammerorkester, juhatasin mina. Hiljem tuli Alfred veel päris mitu korda Tallinna. Need šnitke ja eesti publiku loomingulised kohtumised andsid vägagi palju mõlemale poolele. Rääkimata muidugi meie isiklikust sõprusest. Ta oli nii erakordne muusik kui ka inimene. Arvan, et tegemist on 20. sajandi moodsatega. Muideks, need rääkis mulle korduvalt, et tal ei ole aega, ta peab kiiresti kirjutama ja ta ei kirjutanud muusikat mitte nii nagu üks tavaline komponist, kes katsetab, mitu korda, istub klaveri taha ja proovib ja nii edasi. On raske ette kujutada, et üks inimene istub laua taga ja kirjutab tindiga partituuri nagu kellelegi kirja. Aga nii ta tõepoolest tegi, ise ütles vaid, et talle saadetakse teade, mille peab kirja panema. Kuidas jõudis noormees elu jooksul nii palju head muusikat kirjutada? Rääkisin siin tema esimesest sümfooniast, kuid olen olnud ka tema teise ja kolmanda sümfoonia ettekandel plaadistanud, kolmandat, mänginud seda korduvalt väga paljudes kohtades. Olen olnud koos Natalja Gutmani ja Müncheni Filharmoonikute ka tema esimese tšellokontserdi esiettekandja juhatanud tema autorikontsert Stockholmist, Tokyos ja mitmel pool mujal ja alati kogenud, kui suure tunnustusega tema muusikasse suhtuda. Miks muidu on niisugused maailma tippmuusikud nagu Rostropovitš kreemer, Pašmet, Gutmann ja paljud teised tema muusika suured austajad ning temalt sümfooniaid tellinud kurtma suur amsterdami kontserte Pau, New York ja Rootsi riik ja mitmed akadeemiad on valinud oma audoktoriks. See aga ei koormanuks niitke tervist. Mäletan tema esimest insulti Gruusias 80.-te aastate algul. Ta sai insuldi kontserdi eel ning halvati ära ja selle tagajärjel oli ta kaua koomas. Kui läksin teda haiglasse vaatama, siis Alfred rääkis midagi, aga keegi ei saanud aru, mida nimelt mõistsin. Ta rääkis saksa keeles. Snedge isa oli ju kaua töötanud Viinis ja Alfredi esimene keel, mida ta rääkima õppis, oli olnud saksa keel. Oli kohutav näha oma sõpra olukorras, kus ta polnud võimeline väljendama end ei sõnas ega teos. Sain aru vaid tema silmadest et tal oli minule hea meel. See juhtus 85. aasta suvel. Switc ei olnud mullistilistika poole pöördujatest esimene Snetkest kirjutav Jevgenia džigarjova nimetab Zimmermanni stock hauseni periood ja seda, et Nõukogude muusikute isoleerituse too oli nimetatud heliloojate teosed. Nende tekke ajal ju peaaegu kättesaamatud entonatsioonilise sugulusega ühendada eri stiilidest pärit temaatiline materjal. See võib viia kujundite alltekstini, anda neile polaarselt vastupidise, sisulise tähenduse. Snike rõhutab pidevalt oma verbaalsetest tekstides sõnavõttudes. Konflikt on sisemine kurjus on igasühes kui kiusatus kui katsumus ja võidelda sellega on väga raske. Snike nõudmised kunstiteosele sisalduvad püsivalt loomulikkuse ja ebastandardse kriteeriume. Vorm kui elav organism. Töö tegemise väliste jälgedeta. Värskus, ebaskemaatilisus, individuaalsus, teoski, loomulikkuse ja ratsionaalse ühenduse tulemus. Kompositsiooni protsessi dialemma, vabakunstnik isikliku loomingulise tahtevabadusega on sõltuvuses oma tegevuse aktiivsetest asjaoludest. Kunstnik peab sageli täitma teiste ülesandeid. Kunstiteose sündimiseks peab koordineerima suure hulga eri profilliga spetsialistide tegevust. Komponist peab aeg-ajalt kellelegi alluma, arvaks niitke. Allusid ka Bach ja Mozart. Miks need, kellele saab väga oluliseks probleemiks elitaaria, massikultuuri vastasseis? Snitki arvates näib ajastu intonatsiooniline kriis toimivat umbes seitsmeaastase intervalliga. Ja midagi muutub ka meie vastuvõtumehhanisme ise. Kunsti pidev areng nõuab uusi esteetilisi elamusi. Positiivse ja negatiivse suhe on saanud 20. sajandi kunstijuhtivaks esteetiliseks probleemiks. Kunst kui negatiivsete kujundite kondensaator toimib üsna ulatuslikult. Muusikas ei pääsenud sellest ka ühiskond, mille rüpes kujunes šnitke. Hoolimata loosungi plakati ideoloogiast, et nõukogude on kõige kõige kõige kondenseerib kunstnik oma teosesse kurja, et inimesi hoiatada selle ähvardava kasu ja toi meest. Kui kunst on elu peegeldus siis ka ideaali poole püüdlev kunstnik ei saa pakkuda unistust tegelikkuse pähe. Poeet ei saa petta. Kunstniku probleemid peavad olema kõrgemal tasandil kui puht muusikalised. Nad tekivad ja leiavad lahenduse kunstis teaduse filosoofia kokkupuutel, kus ühtne sõnades ja kujundiliselt konkrotiseerimata tõde väljendub universaalselt ja kõikehõlmavalt. Tõeline kunst ei ole eesmärk omaette, sest helide eesmärk on teos. Teose eesmärk on muusika, muusika eesmärk, vaimsus, kunsti tõeline objekt, aines ja subjekt on inimene. Üleni helilooja stiili tundmaõppimise vajalik täius tähendab Ta muusikateostega kõrvuti tuleks vaatluse alla võtta autori loomingulised inimlik individuaalsus ja epohhi jooned. Tõeline kunstnik ei esine vaatlejana maailma suhtes, vaid selle maailma osakesena, mille kaudu tegelikkus ennast väljendab. Talent lõpetab ta valdajat viib teda edasi moraalse arenguteed mööda sunnib teda armastama seda mis on armastuse vääriline ja vihkama, mis on vihkamisväärne? Smitgen draama kontseptsioon on konfliktsus ja see on tüüpiline olnud suurele osale 20.-st sajandist. Šostakovitši kaudu tulin Mahleri juurte. Maaler on kõige lähedasem mineviku heliloojatest. Ta on loomulik, nagu loodus, ütleb Snedge. Urje teatavaks nikkel loomingut perioodidesse tuuakse esile varased teosed, Šostakovitši mõju all vast kirjutatud avangard periood, teisest viiulikontserdist ja nii edasi. Polüstilistiline periood, teine viiulisonaat, esimene sümfoonia, esimene Concerto krosso siis vaikne periood ja siis stiilis on teisi aastat kaheksakümnendatel meditatiivne, konfliktne dramaturgia ja transformeerunud kujul hiline periood. Iga teos on laetud ideetunde poolest Dostojevski väljend snit, kelle see tunne teadmine juhib muusikalist loomeprotsessi. Ta seletab, ma ei või minna kloostrisse oma muusikas, luua puhta headuse ja ideaalse harmoonia maailma. Kui negatiivne reaalsus eksisteerib, you sellest hoolimata. Vaatenurk konteine kaitsev, suunatud väga kõrgetesse sfääridesse. Aga mina tean, et Ta eksisteerib kõikjal, temast ei saa ennast eraldada. Kurjust ei saa vältida mingis puhtas kosmilises avaruses, et elada, sellega peab pidevalt võitlema. See võitlus moodustabki, Smitke sümfoonilise draamakontseptsiooni mõte. Dostojevski ütleb. Garamaasoites. Siin saatan võitleb jumalaga. Aga lahinguväljaks on inimesi, südamed, probleemide probleem nii elus kui kunstis. Võtmeküsimus neid, kellele on kõige raskem hea ja kurja. Jumala ja saatana vastastikune mõju ja võitlus snitki arvates puhta headuse ideaalsest. Harry tema jaoks ei ole. On tulnud meditatsioon, muusika ülem helidel pika süvenemisega staatilisse hea Kõllalisusse. See nagu garanteerib mingi hea. Aga mul on kahtlus, kas see pole järjekordne mask, kas see on probleemi tõeline lahendus? Sest negatiivne reaalsus jätkab kõigele sellele vaatamata ju tegutsemist ütleks omaette teema on niitke muusika, religioossus kanooniliste kirikumuusikažanrite poole pöördub ta ju harva. Aga tal on teoseid, mis kalduvad ühe või teise konfessiooni. Traditsioonilise muusikaradadele võiks öelda. Ja viimaste kümnendite suurteoste põhikontseptsiooni aluseks ongi religioosne idee. Kas nüüd käia jumal šnit Käia konfessioonid? See on omaette väga keeruline küsimus. 83. aasta suvel. Šnitke ristiti Viinis katoliiklusena, ta jõudis iseeneses mingile uuele äratundmisele. Kui juudi välimuse ja saksa nimega inimene ristitakse vene kirikus, siis oleks tõesti Arusaamatu ütelnud ta ise. Aga Moskvas elades käis šnitki õigeusu kirikus ja ta matusetalitus peeti õigeusu kombe kohaselt palvekeelelt Vastuvõtukeelelt. Kuulun Venemaailma. Mu elu vaimne külg on venekeelne. Ja samas olen ma katoliiklane. Uske looming. See ei ole lihtne probleem. Kui arvestada, et pillimäng ei mahu vene kiriku raamidesse mitte mingil kombel on looming suure osa sellest vähemasti väljaspool jumala teenimist. Sest kirik ise teeb selget vahet religioosse ja kirikumuusika vahel. Üheksandal juunil 1986 toimus Moskvas Puškini nimelises kunstimuuseumis Alfred niitke uue teose esiettekanne. Koori kontsert Gregor narrekatsi värssidele. Teose loomise kohta tegi helilooja hiljem vihje. Keegi dikteerib, mina kirjutan. Armeenia poeedi ja munga Grigor narrekatsi. Kurbade laulude raamat on Armeenia keskaegse kirjanduse üks olulisemaid hinnatumaid teoseid mis on aktuaalne ka tänapäeval. Kahetsev patune kogu inimkonna eksimusi, kannatusi kui oma isiklikke tajuv. See on lähedane kaasaegsele inimesele, Dostojevski aegadest saadik. Narrekatsi jumal ei ole karistav jumal, vaid kannatava inimese kaitsja. Teose kontsert segakoorile esimene esitaja Moskvas oli riiklik kammerkoor. Balleerib Polanski juhatusel. Ka see teos pidi oma esitusluba ootama paar aastat. Vastates 85. aastal Igorcažneki küsimustele teater, muusika genos, ütleb Snedge. Iga aeg on püstitanud omad mittemõistmise barjäärid. Need konservatiivset teoreetikut, kes alguses kritiseerisid dekafoonikuid, hakkasid nüüd arvustama avang artiste. 70.-te aastate keskpaigaks kadus komme kritiseerida väljendusvahendeid takistustega ei ole vaja võidelda. Sellest ei tule midagi välja, vaid on tarvis teha oma asja. Siis ei saa sind keegi takistada. Märtsist 1990 kirjutab Alfred šnitke kirja Lenini preemiate komiteele. Ta ei saa nõustuda, et riigi kõrgeima preemia nimi säilitab ühe partei huvides tegutsenud persooni. Ja Temažnedge ei näe võimalust preemiat vastu võtta. Juhul kui see mulle peaks määratama. Kas või ainult seepärast, et olen usklik inimene, aga Lenin oli ateist. Linn oli üle 70 aasta epohhi kõige tsentraalsem Alt väljendav figuur. Aga täna võtame me seda figuuri ajaloolise reaalsuse kontekstis selle kõigi vastu, rääkivustega. Šnitsel loetleb muusikuid, kellele on nõukogude ajal see preemia määratud ja ütleb, ärgu keegi mõelgu visata kivi Prokofjevi, Šostakovitši, Hatšhaturjan, Karajevi ois, trahhi, Jamravinski, Killeltsi ja risteri, Rostrop bovitši ja Rostestwanski suunas. Nemad said preemia ühel teisel ajal, mis ei jätnud inimesele valikut. Ajal kui ohvitsiaalses maailmas peaaegu kõik hea lükati kõrvale ja kui see ei olnud enam võimalik, siis moonutati. Siinkõneleja lisab omalt poolt. Prokofjevi-le anti Lenini preemia 1957. aastal ta seitsmenda sümfoonia eest. Sümfoonia on kirjutatud 1952 ja preemia tuli Prokoffevile neli aastat pärast helilooja surma. Snike loomingu üldpilt on žanriliselt mitmekülgne ja teoste arvult ulatuslik. Lavamuusika ballett ooper hõlmab seitse nimetust. Orkestriteoseid on 45, sealhulgas üheksa sümfooniat, neli viiulikontserti, kaks tšellokontserti, üks aldi, üks klaveri ja üks kolmikkontsert. Kuus Concerto krossot vokaalteoseid, sealhulgas koorile 18 46 kammerinstrumentaalansamblit 12 teost klaverile, muusikat 60-le filmile, lisaks televisiooni ja teatrietendustele, muuhulgas isegi Juhan Smuuli polkovniku lesele ja 55 artiklit eelkäijate ja kaasaegsete loomingu teemadel. Snikest on kirjutatud mitme autori poolt. Enamuses on temaga tehtud intervjuud vene keeles, need on umbes 25 teistes keeltes mõnevõrra vähem. Ja see kõik pärineb 80.-test 90.-test aastatest. Lisaksin Marika Villa küsitluse 29.-st märtsist 1985 ajalehes sirp ja vasar ja juba nimetatud Igorcažsnäki vasta partus nike ajakirjas teater, muusika. Kino 1985, number 11 98. aasta novembrikuu teater muusika kinos on avaldatud Eri Klasi järelehüüe heliloojale kellega, nagu öeldud, klaasil oli tihe koostöö. Snike eluajal ilmunud Valentina Holopuva Jevgenia džigarjuva raamat, uurimuslik monograafiline raamat. Schnice loomingust on põhjalikud muusika, teaduslikud analüüsid. Väga huvitav. Lugemismaterjal on Aleksander Ivovskini koostatud vestlusi Alfred snikega 85 kuni 94 peetud jutuajamiste tulemus. Lisaks helilooja teoste täielik üksikasjalik tallu kataloog ajakirjade artiklid, avalike esinemiste tekstid, vestluste teemad on väga erinevad. Põlvnemine, rahvuse probleem, usk ja kirik, kaasaegsed heliloojad, elu, looming, loodusaeg, ajalugu, hea ja kuri. Seda kõik on üle 300 lehekülje. Snike oli hea rääkija, olulised teemad tema kui inimese ja kui kunstniku jaoks oli ta selgeks mõelnud, otsides neile tuge ja vastukaja kirjandusest nii saksa kui vene omast. Snike vestluspartner oli ise tšellist ja šnitke tšelloteoste esitaja ulatub nende jutuajamiste haare ja usalduslikus tasemeni, mida loovkunstnikud harva eksponeerivad. Laiemale avalikkusele. Londoni ülikoolis töötav Alexanderi Vasken lahkus elavate hulgast jaanuaris 2014 2008. aastal ilmus Valentina Holopu raamat helilooja Alfred Nitke kus on rohkem inimesest omas aegruumis ja otsesest loomingust vähem. 12. aastal ilmutas oma õpetajast artiklite kogumikku Jevgenia džigarjova pealkirjaga Alfred snike kunstimaailm. Oma eluajal juba klassik, üldtunnustatud geenius ja kummardamise objekt. Nii alustab džigarjova oma raamatut. Võib-olla et ta on nii suur kui pianist, nimelt seepärast, et ta on enam kui pianist. Tema probleemid asuvad tasandil, mis on kõrgem kui puhtmuusikaline. Need tekivad ja lahenevad kunstiteaduse ja filosoofia kokkupuutel punktis, kus ühtne tõde sõnaliselt ja kujundiliselt veel konkrotiseerimata. Tõde väljendub universaalselt ja kõikehaaravalt. Ordinaarne aju otsib probleemile harilikult lahendust ta pealispinnal. Kuni rohkem või vähem juhuslikult katse-eksitus meetodil leiab lahenduse. Geeniuse aju otsib lahendust universaalsele tasandil, kus kõrgemalt on ülevaade kõigele ja kohe. On näha õige tee pärast need, kes hoiavad oma aega ühe asja jaoks, saavutavad vähem nendest, kes huvituvad ka külgnevatest asjadest. Viimaste esteetiline nägemine omandab täiendava dimensiooni. Nad näevad rohkem õigemini Heruumikamalt. Nii kirjutas Alfred Nitke 1985. aastal Svjatoslav Frysterist pianisti 70.-ks sünnipäevaks. Eks kõlbab. Alfred snitke suri Hamburgis kolmandal augustil 1998. Kuulsite saadet Alfred snikest tema 80. sünniaastapäeva märkimiseks. Saates kõlasid katkendid Schnedge koori kontserdist. Saate autor oli Tiia Järg, helioperaator Evelin.