Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Kuulajad sellekuises kunstiministeeriumis on külas Jaanus Samma, kellega me räägime nii-öelda üldiselt tema kahest projektist, mis hetkel on töös olnud või pidevalt jätkavad töös olemist. Et mitte minna liiga krüptiliseks, siis juttu tuleb äsja kunstihoone galeriis suletud kampsuni poest ja teine asi, millest me räägime, on siis mais atav Eesti paviljon Veneetsia kunstibiennaalil. Tere Jaanus. Rääkides kõigepealt sellest kampsuni poest, mille nimi oli heer saks ja mis väga püüdis hästi siin Tallinna kesklinnas pimedatel novembriöödel pilku sellise ahvatleva vitriiniga, kuidas kampsunid, projekt sul üldse alguse sai ja kust sa leiad siis neid nii-öelda sõnumeid, mida sinna peale on? Kootud sisse kootud sisse kootav projekt sai alguse kaks aastat tagasi, kui oli rakenduskunsti trenaal ja see teema oli vist kogumise kunst. Ja siis ma juba varem teadsin, et ma tahan midagi sarnast teha ja siis ma mõtlesin, et see on väga hea nagu motivatsioon endale see asi nagu kokku võtta ja tegin kolm kampsunit ja see võeti soojalt vastu, osay mingi auhinna ja nii edasi. Siis vahepeal oli see kuidagi niimoodi paar kampsunit, tegin ühele näitusele paar kampsunit veel lisaks teisel näitusele. Aga kui ma teadsin, et ma pean tegema isikunäituse kunstihoone galeriis siis ma mõtlesin, et seda enam, et kuna Veneetsiasse läheb mul üks nagu selline ajalugu uuriv projekt, siis ma tahtsin midagi hoopis teistsugust pakkuda kunsti olles. Ja tegin sellise võib-olla meelelahutuslikum projekti ja mõnes mõttes ka interaktiivse, sest inimesed said selga proovida, nad said osta. Kuigi see on nagu lõpuks kõige suurem eesmärk, et ma loodan lihtsalt, et et inimesed nagu julgesid neid katsuda ja siis tõesti neid selga panna, sest seal oli proovikabiin ja kõik sellised asjad nagu olemas. Kui sa ütled, et sa tegid siin ühe kampsuni siia ja teise sinna vahepeal siis Ta tegelikult tegutsenud selle kampsuni projekti juures ju jälgige nende kontseptuaalse kunstnikuna, et sinu panus on leida linnaruumis need nii-öelda redimeidid või valmissõnumid ja leida siis kudujad, kes sulle nii-öelda need sisse koovad. Aga rääkides nendest sõnumitest, et kuidas sa ise piiritleda oma otsingud, et Need sõnumid tegelevad eelkõige soojasoo käitumise taasesitamisega ja niimoodi keerleb, esin ümber ümber kuuma kartuli. No tegelikult nende kampsunite mustrites on siis kasutatud linnaruumist, leitud grafiteid või suvalisi kritseldusi, mitte ainult linnaruumist, võib-olla ka noh, ma ei tea, tualettide ja nii edasi. Ja nad on siis kogutud kokku nii Tallinnast, Tartust kui ka üle Euroopa, kus iganes ma olen reisinud võimu sõbrannal, reisinud ühist nimetajat muidugi väga raske leida, Nad tegelevad seksuaalsusega, nad on läbi selle poliitilised. Aga samas nende Nad on hästi suhteliselt erinevad ikkagi. Et see filter ongi nagu põhimõtteliselt minu peas. Et kas ma vaatan, et kas ta sobib sinna nii-öelda kollektsiooni või mitte. Et mõned on tõesti hästi grotesksed pildid. Aga mõni on hästi sellise süütu sõnumiga. Ja mõni on selline metafoor, mida võib-olla ma ei tea, kas see hakkab tööle või ei hakka. Et noh, seal on nagu ma ikkagi on ju. Et seal võib olla selliseid purskavad beiniseid, aga siis teine on nagu vulkaan on ju, et noh, et et see, kas vulkaan, ütleme selles kontekstis, jah. Me tabame, härra, mis ta on, onju, aga kui keegi läheb selle vulkaani kampsuniga kuhugile mujale, siis, siis võib-olla see seos ei teki nii otseselt. Ei, see on nagu kaokeid. Siis ma mõtlen just selle nii-öelda kampsuni poe nimi, kampsonile, heer saks ehk siis karvad on nõmedad. Et see on ka täpselt selline lause, mida võib võtta nagu nii-öelda väga tõlgendada just selle nagu ühiskonna mingi normeeriva toime läbi, et kuidas see iluideaal on, see kõik karvad peavad olema miinimumini viidud ja et selline nagu loomulikus on midagi pigem jõledat ja nii edasi ja samas on see ka, see kõlab lihtsalt väga nagu lahedalt või, või nagu sellisest lõuganina, et seal on just see tõlgendusaste on tegelikult siis ka, kuidas, kus punktist keegi vaatab. Sest see on huvitav, et kui me enne rääkisime, et kui linnaruumis tegelikult noh, väga palju selliseid kriitilised või sellised, mida välja elatakse, on väga palju erinevaid peeniseid, siis kas me nagu siin eetris saame sellest nagu sellisel kujul rääkinud, mis on ka ju tegelikult avalik ruum, samasugune nagu linnas meie ümber. Aga heie Treier on toonud välja, et sa pöörad sellised alandused nagu ümber, mis oli minu meelest väga huvitav mõte, et linnaruumis sellised kitsendused on, ütleme, võime eeldada, et on tegemist selliste teismeliste hormoonide möllamisega ja need on pigem mõeldud jah, nagu naeruvääristama kedagi või midagi, aga sina tood nad just esile kui sellised väärtustan neid läbi selle väljatõstmise ja läbi käsitöö ja, ja lõpuks nad jõuavad veel galeriisse butiik nii-öelda müügil, et kas sulle tundub, et sa alanduse ümberpööramine on nagu üks teema, millega sa tegeled või, või noh, mis on nagu mainstream, mis nii-öelda peaks mõjuma kellelegi alandavalt. Sina teed sellest sellise lipukirja või slõugani? Nojah, ma arvan küll, et noh, et, et kas Georg on pede või sellised asjad, ma arvan, et noh, selle mõte on see, et sa, kui see tõesti ümber pöörata. Ma arvan, et noh, seal on minu jaoks mitu huvitavat nüanssi, et mingisugune lause või, või siis mis on tehtud mingi murdosa sekundiga kuhugile suvaliselt kritseldatud, siis noh, nüüd on see võetud nagu käsile ja seda on kolm nädalat seda sinna sisse kootud, et et noh, teha seda võimalikult hästi ja kvaliteetsetest materjalidest ja nii, et et see noh, mängib ka mingi absurdsusega mõnes mõttes Ma tahtsingi küsida nende kampsunite füüsilise valmistamise kohta, et ma mäletan kunagi, kui me rääkisime sellest, kui see projekt välja tuli, siis sa mainisid ka, et et noh, keeruline läheneda kudujatele. Kudumine on ikkagi, ütleme, noorema põlvkonna hulgas kaduv kunst natukene, et need, kes valdavad seda tehnikat ja suudavad selliseid suuri kampsuneid nagu noh, väga heas kvaliteedis kududa. Et nende, võib-olla selline üldisem taust lubaks peljata teatavat eelarvamust nende sõnumite suhtes, mida nad pidid sinna sisse kuduma, siis kuidas sul kudujatega lähedal Ei, pigem on niimoodi, et keeruline oli läheneda sest ma kuidagi mõtlesin, et see on nagu suur probleem. Aga, aga kui see asi läks nagu töösse, mida rohkem Green ma leidsin, siis see ei olnud kunagi probleemiks. Tõesti, ma arvan, et me oleme nagu ise kuidagi eelarvamuste küüsis, et see oli minu, minu õppetund ja tõesti, ma kohtusin väga andekaid käsitöölisi ja, ja mul on hea meel, sest kui ma peaks selle projektiga jätkama, siis ma tean, kuidas, kelle poole pöörduda. Aga selle kampsunite disainist, et kuna ta läheb sinna disaini poolele või moekunstipoolele juba sõidab sisse niimoodi vaikselt külje pealt, et siis see kampsunite disain, lõnga valik, tegumoevalik, kuidas sa selleni jõudsid, kuidas need otsused tegid? No ma proovin ikkagi, no mitte alati on ju, aga see materjalist arv on nagu osa sellest sõnumist või noh, ma proovin neid tasandeid sinna sellega juurde tuua või, või esile tuua nendega, et noh, et kas või kui me võtame selle herr saks, onju, et seal magastama häärimis labane ja noh, annab selle sõnumile nagu midagi juurde. Või kõige grotestsemad kujundid. Ma olen kasvatanud angoora, et mis on hästi selline pehme päev ja luksuslik luksuslik jah, ja et seda absurdi võib-olla suurendada ja samas on ka angoora vastu väga paljud allergilised, mis ka nagu noh, tõesti need kujundid, neid ongi võib-olla allergiline kanda. Aga noh, vahel lihtsalt sa kuidagi tunned, et see on nagu õige lõng selle jaoks ja nii edasi. Aga see kudumine tegelikult, mis paneb ka nendele kujunditele või mida sa kasutada saad, mida saab transformeerida nagu krahvitist kudumiks ju seab ka mingid teatavad piirid, umbes kuidas. Et tegelikult pole selle projektiga tuleb meelde nii-öelda moes ja popkultuuris selliste sõnumiga T-särkide pika ajalugu. Millised on kõige lihtsam tehnika ja sa saad siiditrükis trükkida ükskõik kui keerulisi või provokatiivset asju ja kanda neid sellise steitmendi? Näed, et kudumine on väga huvitav selline, et see teeb nagu elu raskemaks minu meelest või selle projekti juures kuidagi või kas sa kaalum, muid meediume ka? Mitte eriti kuna see projekt algas sellest, et ma tahtsin, ma tahtsin Endla värvilist kampsunit lõpuks selliseni, mida ma tahtsin, ma ei olegi jõudnud, ma tahtsin Aleks palmide, delfiinid ja nii edasi, aga kas see kuidagi läks nagu mingis teises suunas ja nüüd mul ongi mõned kompsunud endale ka, mida ma kannan, aga mulle tunduski, et see T-särk oleks nagu kuidagi liiga lihtne, et mulle meeldis see jabur moment sealjuures, et Eestis sellega nii kaua tegelenud, et see on nagu osa sellest protsessist ja sain just hiljuti tagasisidet, et võib-olla tõesti peaks seda protsessi ka nagu jäädvustama, et neid kudujaid ja ja noh, see on üks suund, kuidas edasi minna, kui ma peaks, jätkame sellega. Kui kaua ühe kampsuni kudumiseks umbes kulub üldse, kas seal teadus? Ma ei tea sellepärast, et tihti need, kes mulle kudusid, nad tegid seda mingi muu asja kõrvalt. Ikka paar nädalat. Aga ma veel tahtsin küsida seda siis selle nii-öelda t-särkide sõnumiga ja elada sellel ajastul, kus tegelikult manifesteerin kogu aeg midagi läbi sotsiaalmeedia läbi, eks ole, mingite sõnumiga T-särkide või dressipluuside, mida nagu tohututes kogustes, et järjest enam tundub ka, et me manifesteerin aeg, aga see ei tähenda enam nagu midagi või et selles mõttes, et, et selline tunne, et sellised tiibadega peenised võib-olla ongi viimane viimane pelgupaik, mis võib-olla veel suudavad mõjuda kuidagi kas šokeerivalt või ütleme, vähemalt äratada mingit tähelepanu, et selline tuleb, see popkultuur on täitnud absoluutselt kõik sellised võimalikud manifesti viisid juba ära, et kas sul seda tunnet nendega ei teki kuidagi, see vajub mingisse sellisesse ühtlases igaüks on steitment, olemisviisi. Võib-olla tõesti, aga kui ma sellega alustasin, siis mind huvitas hoopis selline side, mis tekib sul mingisuguse kohaga mis on mingisuguse, ütleme, kuidagiviisi laetud ja see on avalikus ruumis. Ja kui sa kannad seda nüüd oma keha peal, mis nagu privaatne ruum, et see side, mis nagu sealt tekib ja, ja see oli pigem selline. Mina, kui ma algselt mõtlesin, ma mõtlesin, et see on nagu niisugune ühe inimese, ta enda selline emotsionaalne jah, side, mis tekib, et ma ei mõelnud seda üldse, kui sellise mingi sõnumiga, et ma ei pane seda kujundit ka ette, see on nagu alati taga. Et see ei oleks niisugune, et kui ma nüüd lähen nagu kohtumegi või et see on esimene asi, millest me alustame, et pigem see on selline, nagu see on ka selline selja taga tekkimine, mis nagunii toimib ja Georg on pedesid seda öeldaksegi tihti nagu selja taga. Et siis sa ei teagi kunagi, mis su selja taga sosistatakse. Ja, ja ma arvan, et see on nagu ka nagu osa sellest mängust. Kui sa nimetad asja poeks, siis see annab põhjust küsida müüginumbrite kohta ja ma ei tea, kvartali prognoosid ja ja äriplaanid ja ühesõnaga kogu see terminoloogia, et aga kas sinu jaoks on oluline, et sa müüksid neid või onu isegi kui see jääb selliseks nii-öelda kunstiprojekt galeriis, mis ta väljund ideaalis on? No ta väljund, ma jäin väga rahule tulemusega, et noh, et umbes pooled mütsi maha, et siis oligi täpselt, oli nagunii ühte kui teist ja kogu selle projekti mõte on selles, et ta oleks nii ühte kui teist. Et mind huvitavad need hallid tsoonid, mis jäävad siis nagu, et kas ta on tarbekunst või disain või mood või, või siis ma ei tea, kõrgkultuur või või noh, üldse, mis asi, see on ju, et et ma ei tahtnudki anda sellele ühest nimetajat ja siis see, et ta oli, nagu ta oligi, täpselt nii, ta oli poolgalerii poolpood ja sellisena ta toimis. Aga ma ei ole taga väga hea ärimees, et ma jään miinustesse, et see oli suur saavutus, sest kuidagi kujunes selliseks kulukaks ettevõtmiseks. Ja ma olin natuke hirmula alguses. Aga lõppkokkuvõttes kõik sujus. Aga sa ei suhtu sellesse müügivõimalusse ka minu meelest irooniliselt, et kui meil on kunstiväljal tegelev OÜ Visible Solutions, kes on väga paljuski oma kunstipraktika üles ehitanud nii-öelda kapitalismi üle iroonitsemisele, et mul on tunne, et sa saad mängida väga rohkemates kategooriates, et et see müük võib-olla seal ka täiesti nii-öelda aus ja siiras ja positiivne nähtus, mitte ainult iroonia. Ja minu jaoks see oligi nagu aus kaup ja see oli tegelikult ka ainus võimalus, ma, mingi hetk sain aru sellest, et kui ma tahan luua nüüd 40 50 kampsunit, mis on käsitsi kootud, siis siis ainus võimalus selleks ongi see, et siis sa pead kuskilt veel nagu see sissetulekuid tooma. Et see, see müük oligi nagu pakkus seda ilma selleta ei oleks olnud nagu võimalik teostada, sest noh, puhtalt Kulkaga sa nagu ei tee sellist projekti, onju. Ja tegelikult noh, ütleme, müük ei ole ainult see üks saab kauba, teine seal raha on ju, müük oli kas selleks oluline, et tahtsin projekti nii nagu mõnes mõttes sisse kirjutatud see, et see, see nagu läheb laiali, inimesed hakkavad neid kampsunid kandma ja see läheb siis nii-öelda linnaruumi tagasi, siis see oli nagu viis, kuidas, noh, ma oleks võinud tasud ära, onju, aga see ei ole võib-olla päris niimoodi toiminud. Endiselt loo loovmajanduse jaoks on see ikkagi natuke liiga radikaalne, mul on tunne või et see päris hästi. No vot jah, ütleme ei ole nii palju energiat, et katsetada, muidu oleks olnud tore võib-olla proovida mingit poksisaadust jõuluturule. Aga ma ei tea, noh. Mine tea. Ma ei, ma ei oska öelda ja ma arvan, et see on mingi asi, mida peab lihtsalt proovima. Aga need nii-öelda kampsunid tegelevad ka selliste mikroajalugudega või mingite selliste pisikeste hetkedega, mis jäävad enamasti märkamatuks, et tegelikult sinu Veneetsia biennaalil esitatud projekt tegeleb samamoodi sellist varjatud ja marginaliseeritud lugude esiletoomisega. Et räägi sellest Veneetsia projektist natuke lähemalt, et see keerleb ümber sellise anonüümse, aga ometi huvitava isiksuse ehk esimehe. Mis see projekt endast kujutab? Jah, see projekt räägib ühest kunagi elanud mehest, aga niivõrd ei olegi huvitatud sellest, kes see oli või vaid kasutada teda kui mingi näitena või et läbi tema rääkida mingitest asjadest, mis on tegelikult olulised. Ja kuna tema elus lihtsalt jooksin asjad iseenesest. Et ma räägin läbi selle projekti seksuaalvähemuste ajaloost nõukogude perioodil, kuidas oli kriminaliseeritud, kuidas sellega käis kast, tihti vägivald, ma tea, riskikäitumine ja stress. Ma tahtsin tegelikult paluda, et sa räägiksid sellest nii-öelda esimehe ütelda sellest reaalsest loost ka või et mis ja Nojah, see on selles mõttes tõesti raske, et et nagu, nagu, nagu ma ütlesin, et see, minu huvi ei ole, rääkida temast sellest inimesest või läbi tema nendest asjadest, mis ma pean oluliseks, aga noh, kui me siis võtame kokku, et et ta sündis, ma ei tea, kahekümnendatel ta võttis osa teisest maailmasõjast läbi selle, noh, ta oli õigel pool nii-öelda punaarmees. Kuna see nagu koorekiht või noh, nagu ütleme, need kogemustega juhid olid kõik kõrvaldatud, siis oli vaja nagu sellist uut põlvkonda režiimil ja, ja sellepärast ta oli ideaalne kandidaat kolhoosi esimeheks, millest tuleb tema hüüdnimi. Ja ta tegi väga kiirelt väga head karjääri, mille ta küll 60. lõpus kaotas, kuna tuli ütleme avalikkusele tema selline varjupool seal selle paragrahv 118-ga, mis keelustas kahe mehe sihukest suhted. Ja siis ta muidugi kaotas kõik ja, ja siin on huvitav nihe, mis juhtus, et see on nüüd saab ainult tagantjärgi proovida mõista ja tõlgendada. Et ta sai aru, et Ta oli nagu ühiskonnast välja astunud või teda ei huvitanud absoluutselt avalik arvamus, tema, kes ta oli varem, tegi hästi nagu nii nagu ühiskond, ootused, ta tegutseks, ta oli abielus tal perekonna nii edasi, siis läbi selle alanduse tartlased nagu huvi ühiskonna vastu 52 huvi tema vastu, kui ta varem oli kogu aeg nagu tema kohta arheeriti KGB poolt nii edasi, et noh, et kes ta oli lihtsalt sellepärast, et kõikeselt kõrgel positsioonil tunti huvisid nende inimeste vastu siis huvi oli nagu kadunud mõlemalt poolt. Ja kõik oli äkki lubatud selles mõttes, et seerum, mis ta pärast hakkas elama, see oli noh, täiesti plahvatuslik on ju, et et prostituudid, lõputud kooskäimised ja nii edasi, mis sellega kaasas käisid. Ja see, see on nagu ka huvitav jah, kuidas inimpsühholoogia töötab ja kuidas reziim tegelikult nagu loob selliseid elusid, et neid esimehi on kindlasti nagu lõputult või noh, ütleme kui me räägime nüüd sellest konkreetsest paragrahvist muidugi kasvatati väga vähe, noh, ütleme Eestis, aga, aga kogu nõukogude liidus kasutada seda lõpuks on ikkagi päris palju ja tegelikult on ebaoluline see, kas kasutati, kui palju vaid see puhtalt, et inimestele veel teadmiseks, et see paragrahv fikseerib, et nad olid kogu aeg nagu hirmul. Et see on nagu oluline nüanss. Aga jah, lõpuks ta siis mõrvati, mis muutis ta elu nagu minu jaoks, nagu kui ma võtsin selle ellu kokku, siis ta tõesti tundus selline nagu Peri jutustus või noh, siuke itaalia versioonis, kuidas tõesti draamad üles-alla. Seepärast seal Veneetsia kontekstis ta on muudetud rohkem sellistes lavastuslikuks, mida ta oli ka kellel preisi näitusel, eelmine aasta, kus ma alustasin selle projektiga, siis nendest elementidest läheb edasi Veneetsiasse. Aga nagu ma ütlen, see lugu ei ole ka niivõrd oluline, vaid et me proovime läbi selle loo üldistada ikkagi. Me proovime rääkida läbi selle loo asjadest. Tavaliselt ka praegu, kui me vaatame kas või üle piiri Venemaale, mis, mis seal toimub ja kui me räägime üldse totalitaarse režiimi test isikuvabadusest, siis see ei puuduta üldse ainult nagu seksuaalvähemuste elu, vaid vaid ma arvan, selles mõttes läbi selle puudutavad meid kõiki ja noh, ei saa olla vabad, niikaua kui naabrid ei ole vabad või noh, edasi. Ma arvan, et see ühiskonnas toimiv nii-öelda normaliseerimine või selline normeerimine tegelikult toimub palju rohkemates kohtades, võib-olla kui seda kõigepealt oskab kahtlustada, et selles mõttes on jällegi huvitav, kuidas kampsunid võtavad küll hoopis teise vormi, aga nad tegelikult tegelevad samamoodi sellise nii-öelda teatava suhtumise väljatoomisega või et mis on tegelikult nagu sa ütlesid, et see ei olegi nii oluline, et selleks on mingi seaduslik karistus või et aga et sa tead, et see tegelikult võib juhtuda ja nii edasi. Aga ma tahtsin küsida, see seal tegutseb nii-öelda uuriva kunstnikuna see on osa ka sinu doktoritööst, nii-öelda sellise nõukogude aegse kultuuri uurimine aga selle uuriva kunstiga alati tekib küsimus, et kuidas seda nii-öelda visualiseerida, vaid mida sa sinna ruumi tegelikult välja paned, et sa ütlesid ka, et muudate tema lugu nii-öelda üldistada ja et et sellest tuleb rohkem selline lavastuslik. Aga kui palju praeguseks hetkeks, kuidas see projekt areneb, et kus maal te praegu olete? See avamine peaks olema mai alguses. Kuidas see projekt niimoodi, mis osades ta niimoodi kokku tuleb, mis sinna tuleb? Ei pea kõike välja rääkima, et me läheks avamisele üllatus. Kes tulevad avamisele, aga, aga no kes Veneetsiasse ei sattunud, Ma saan aru, et see näitus, see näitus tuleb kindlasti Eestisse ka 2016 alguses niimoodi. Aga muidugi ei saa ju kõik ära rääkida, nagu ma ütlesin, mingid elemendid tulevad nüüd sealt eelmise aasta näitusest või noh, üks konkreetne ruumiinstallatsioon. Aga noh, need teised teosed nii-öelda tasapisi valmivad, et see protsess on muidugi ja ja tuleb raskelt või noh, selles mõttes, et kuidagi tundub, et see faas, kus, et kõik on võimalik ja siis sa tahad seda faasi võimalikult kaua hoida, sest sest kuidagi nii julm tundub nagu lukku panna, et nüüd nüüd see ongi see, et, et nüüd prindingi selle pildi välja ja nüüd nüüd on tehtud, et kuidagi tundub, et enne seda print nupu vajutamist on nagu veel seal 100 pilti, mille vahel valida ja aga noh, ma ei tea, kui palju pilte suled tuleb. Videoinstallatsioon, mida ma teen kosmarcraadiga ja siis tuleb selline arhiivi osa. Jah, tegelikult see ongi nagu kaheks jaotatud, ütleme, et ühel pool on siis nagu see arhiiv ja tegelik lugu ja siis teisel pool on siis see lavastus ja ja selline nagu lavastus on ka omamoodi tükkideks võetud, et sa pead selle nagu ise kokku panema, lõpuks tulevad ka mingisugused esemed seal, mis on nagu butafooria. Aga selliste projektide puhul sa märkisid ka, et sa ei taha nagu sellist ohvri positsiooni nii-öelda või, või selliste traagikat ülearu rõhutada, aga mida sa tahad, et vaatajad, et nii-öelda tunneksid või mõtleksid, sest mul on tunne, et selliste teemade puhul, mis käsitlevad erinevaid marginaliseerituv gruppe nii lähiminevikus kui kaasajal ja ja neid erinevaid teemasid, siis nende puhul minul vaatajana on väga tihti tunne, et et mind justkui üritatakse programmeerida midagi tundma. Enamasti on see süütunne või kuidagi kollektiivne süü ja selline pealesurutud nagu vastutuse võtmine. Ja noh, me võime tuua noh, ütleme neid erinevaid teemasid on ka kunstis väga palju tegelikult kas soo, teema, seksuaalvähemused ja nii edasi ja nii edasi, et minu meelest kampsunite projekt ongi tore. Sellepärast et sa annad võimaluse mingile ka nagu koolile või mingile sellisele ädituudile, et et see kuidagi ümber pöörata. Aga selle projekti puhul, kuna noh, lugu on vabandust, aga fantastiline leid nii-öelda, iga dokumentalisti unistus põhimõtteliselt. Et aga kuidas sa tahad või mida sa kujutad ette, et see külastaja selles eriti ka Veneetsia kontekstis, et kuidas ta suhestub, kas ta suhestub ainsale nõuga eksootikaga ja läbi selle, kus sa paned? Ja üldse ma ei tea, kas kuidagi võrd raskem, aga, aga ta on spetsiifiline, seal on ju sadu näitusi ja sissegi, laste tuletan läbid rööbatud 20-st eelmisest ja et sa pead kuidagi tähelepanu võitma. Mina võtsin selle nagu positsioonis, ei pea selline positsioon olema, sa võid olla nagu üle sellest, et sind ei huvita või noh, et see, keda suvitab, ta võtab selle aja niikuinii, onju. Aga no ma mõtlesin, et võiks olla nagu selline natuke siis positiivses mõttes meelelahutuslik või tõesti, et ta nagu pakub midagi sellist, mis kohe hakkab silma ja ja selles mõttes ühtib ka minuga Tatari Jevgenia vioola mõtete ja vaadetega, sest tema on hästi, ta on töötanud koos selliste hästi võimsate naistega nagu Abramovitš või Orlaan. Et ta teab nagu vajutada tõesti, et, et see on kohe nagu. Noh, sa oled kohe nagu läbi võetud või rabatud, ma ei tea, kas meil õnnestub, aga aga no me anname parima, et ma küll loodan jah, et Mardedites ei teki kohutavat süütunnet, vaid pigem pigem huvi, sest, sest tõesti, tegemist on huvitava looga ja ma arvan, et kõik leiavad, kuna seal loos on ka palju erinevaid nüansse, siis kõik leiavad nagu midagi, millest paremini aru saada, millega suhestuda. Aga ma arvan, üks, mida asi, millele ma proovin tähelepanu pöörata, on läbi selle niisuguse pika loo rääkida mingitest väikestest detailidest ja need väiksed detailid hästi suureks puhuda, sest tihti noh, elus üldse nagu tõde peitubki hästi väikses asjas või noh, et kuidas ela nagu hästi tähelepanelikult ja hoolega nagu Observeerid, siis, siis on seda lihtsam nagu seda üldistada millegiks nagu üldinimlikuks. Ja kuidas töö teil nii-öelda selle tiimiga läheb, et Zenjovi ola asub ju Itaalias põhi põhilise osa ajast juba. Või noh, mis ta reisib nii palju, et kas ta nagu jah, ta töötab Itaalias. On selline tüüpiline kaasaegne kunstimaailma kosmopoliit, aga see ettevalmistus on, et et ma saan aru, et Veneetsia biennaali puhul ongi see üks luksus tegelikult või üks selline hea koht kunstnikul, võimalus keskenduda ühe projekti testi väljaarendamisele ja teha seda eriti kui väliskuraator kaasatud teha seda ka koos inimesega, kes võib-olla pakub mingeid täiesti uusi vaatenurki ja nagu ma ütlesin, siis temal on täiesti omad kogemused nii-öelda selliste suurte projektide ja teemadega töötamisel. Et aga kuidas teil see praktiline koostöö, Kaibite kogu aeg või kas see on keeruline ka, kui inimene on kuskil lennujaamas pidevalt? Ma käisin septembris Napolis kaheks nädalaks ja siis me nagu rääkisime mingid põhilised asjad läbi omavahel, käisime korraks Veneetsias, vaatasime ruume. Et siis sai, ma arvan, väga palju selgeks nüüd mõnes mõttes on see tehniline teostus nii-öelda, aga, aga selle tehnilise teostuse käigus me muidugi lihtsalt emaili või palju. Ja tõesti, kui nad on sügisel avab viis ehitus, siis minu suureks õnneks endale natuke okupeeritud teda ei pane tähele, kui ma alati ei tee kõiki asju valmis kohe. Ma arvan, et see järgmine intensiivne periood hakkab võib-olla järgmisel aastal, kui on need pidustused kõik läbi. Ja kus midagi on ka minu poolt rohkem näidata talle, kus ta oskab öelda, et noh, aga, aga protsessina on seda huvitav, ma ei ole kunagi isikunäitust teinud koos kuraatoriga ja ma arvan siin nagu see märksõna on ikkagi usaldus mõlemapoolne. Et sa pead nagu eriti isikunäituse puhul sa oled harjunud sellise egotsentrik käituma, et noh, et tõesti sina tead ja otsustad ja aga nüüd sa pead nagu osa sellest andma sellest võimust Powerist, andma ära kellelegi teisele inimesele, keda sa võib-olla ei tunnegi, nii hästi. Aga peab usaldama ja tegelikult vastutasuks sa saad mingisuguse uue kogemus uue lähenemise teise vaatenurga ja lõpuks rikastab seda. Väga hea, siis jõudu tööle teile siis ilmselt. Me vestleme sellel teemal kuskil hiljemalt sügisel, et kuidas selle Veneetsia kaoses siis esimehel läheb. Aga aitäh, Jaanus Samma. Saatejuht oli Mari mürk ja kohtume järgmises kunstiministeeriumis.