Tere päevast, te kuulate saadet helikaja ja seekordne helikaja on pisut teistsugused kui tavaliselt, sest detsembris teeb klassikaraadio kokkuvõtteid aasta jooksul muusikaelus toimunust. Ja tänases saates vaatame tagasi lõppevale džässi-ja folgiaastale. Saatejuhte on kaks Tartu stuudios Liina Vainumetsa ning Tallinna stuudios Ivo Heinloo. Tere ka minu poolt. Ja esimeses saatepooles tuleb juttu folgi aastast. Liina, millised teemad täpsemalt käsitluse alla tulevad? Mina pöördusin abi saamiseks selle ala professionaalide poole, et palusin heita kotkapilgu aastale mõnedel võtmeisikutel. Need olid folkloristid Ingrid Rüütel ja Janika Oras koolitaja Ene Lukka ja Viljandi pärimusmuusika keskuse juhataja Tarmo Noormaa. Ja olen teinud selliseid märkmeid nendest intervjuudest nagu rahvakandle taasavastamine, rahvapärane meeste laulan tõusulaines Maarja nuut, Umexil ja eestlaste otsustav suund välisturule. Pärimusmuusika professionaliseerumine avaldatud olulised väljaanded ja etnomusikolooge teadus on rahastuseta. Et nendest siis need intervjuud ja samuti paljust muustki räägivad. Aga Ivo, kuidas sa siis sellest suurest džässmuusika merest aastal 2014 meile pajatada? Džässiaasta on olnud väga kirev ja sündmusterohke. Kõigepealt muidugi oli suur juubelitaja tähistamise aasta. Eesti džässliit tähistas kümnendat Muusikaakadeemia džässiosakond, samuti Kümnendat ning käskale festival 20 viiendat sünnipäeva. Arvukalt ilmus uusi heliplaate, sealhulgas kerkis esile väga põnevaid noorte muusikute kooslusi, kes juba ennast läbi murdnud džässikeskmesse eesti džässmuusik sai välismaal olulise tunnustuse. Maria Faust kuulutati nimelt Taanis muusikaauhindade jagamisel võitjaks nii aasta helilooja kui ka parima džässialbumi kategoorias. Tallinnas avati aasta algul uus džässiklubi Philly Joe's kus on läbi terve aasta aktiivselt korraldatud kontserte. Ning loomulikult on taas olnud üheks märksõnaks sel aastal Eesti džässi ekspordi teema. Koguni kahel korral. Sel aastal külastas Eesti džässmuusikute delegatsioon Londonit ja muidugi mahtus aastasse veel palju meie muusikute esinemisi välismaal. Nii et käsiaastast teevad kokkuvõtte saates Anerm, Jaak Sooäär, Peedu kass ja Reigo Ahven. Aga alustaks siis folkmuusikast? Eesti folkloorinõukogu juhatuse liige Ingrid Rüütel, milline oli aasta 2014 teie pilgu läbi? Mis otseselt on siis nagu folkloorinõukogu büroo ja ja siis nõukogu vedanud on siis mõned sellised uued nähtused nagu rahvakandle mängijate kaardistamine, jäädvustamine, milleks on loodud omaette töörus, siis on loodud vähemusrahvaste pärimusskulptuuri sektsioon, mida juhatab Natalja, aga tema on ersalanna, kes on siis olnud doktorantuuris Tallinna Ülikoolis ja, ja veel oponeerisin tema doktoritöö Terzaitkudest muidugi käib edasi, õppetöö jäävad, igasugused seminarid on tehtud siis rahvakalendri seminari pulmakommetest loengut, kus ka mina esinesin aktiivselt, tegeleb meie Seaf Estonia noortekoda. Nad loovad sellist tüli eestilist, noorte pärimusskulptuuriga, tegeleda võrgustiku ja käivad koolides esinemas, lastega laulmas ja mängimas. See on mu meelest hästi tänuväärt tegemine ja Balticat sellel aastal ei olnud, aga küll me oleme pidanud siis Baltika mõttetalguid ja järgmisel nõukogu koosolekul arutama veel, et kuidas edaspidi võiks siis Balticat korraldada. Need iga kolme aasta tagant olnud on siis ülejärgmisel aastal jälle. Seal on need uued noored tegijad. Krista Sildoja hakkab järgmist Balticat vedama. Veebruarikuus oli meil ka klassikaraadio poolt võimalus kohal olla vestlusringis etnomusikolooge olukorrast Eestis ja tulevikust ja tookord tegi muret, et see valdkond oli jäänud ilma institutsionaalsest toetusest. Kuidas teie praegusel hetkel kogete arenguid selles valdkonnas, millega te olete pikalt tegelenud? No võrreldes sellega, kui meil oli oma rahvamuusikasektor, see oli siis tol ajal kellelegi instituut juures, siis meil oli seal umbes 10 töötajat ja väga aktiivne tegevus. Sest eraldi kirjutanud ühe sellise ülevaatliku artikli 35 aastat muusikasektori sünnist. Meil oli väga palju tõsiseid uurimusi, terve rida inimesi kaitses, doktoritööd, andsime väljaväljasid, korraldasime tol ajal üleliidulisi soome-ugri rahvamuusika konderentsejad, publitseerisime kogumikuna, sellist tegevust muidugi praegu pole, mis meil on järgi jäänud, mu toanaaber Helen kõmmus, kes on 0,5 kohaga praegu rahvaluule arhiivis, töötab, eks ole, mina olen 0,1 kohaga rahvaluule arhiivis, meie vahepealne juhataja töötab tegelikult käsikirjades sektoris, tegeleb millegiga. Mõned arhiivitöötajad tegelevad veel rahvamuusikaga nagu Daile särg on ka meie endine töötajad. Tema on ka siis arhiivi juures praegu, nii et mõned töötajad on nagu edasi, aga, aga suhteliselt vähe ja ei saa öelda, et rahvamuusika uurimisega tegeleda. Me tegeleme ikka, teeme väljaanded ja uurime, aga noh, sellist hoogu ja sellist laiaulatuslikku tegevust nagu siin meil ikka väga kaua aega oli, seda enam ei olnud, sest nüüd kaks korda pistan taotlejat rahvamuusikateemad ja kummalgi korral ei ole leidnud rahastamist. Teaduses eelistatakse rahvusvahelisi projekte, aga no miks peab rahvusskulptuuri uurimine tingimata olema rahvusvaheline, miks ta ei või olla ühe ühe rahvakeskne on paljud Euroopa rahvad ikkagi uurivad väga, sügavalt endiselt oma kultuuri nagu ungarlased näiteks ja teised kõik sugugi ei keskendu sellele, et seal peab olema, seal on mingi mingi rahvusvaheline teenesse hindamise süsteem hindavad praegu siis neid teemasid tavaliselt väliseksperti. Vanasti oli üks kohalikuks välisekspert selles ma küsimused, mida hinnatakse viiepalli süsteemis. Üksinda, nii teine naa. Minu meelest ei ole see üldse väga adekvaatne, et kaks inimest hindab, kas terve rühm saab eksisteerida või mitte pärast siis tehakse mingi otsus. Väga oluline on see, me nimetame neid siisikesteks, et need artiklid ilmuvad rahvusvahelistes eelretsenseeritud ajakirjades. Ma toon ühe näite. Näiteks mul oli üks artikkel Kihnu kultuurisoorollidest naiste rollist Gide kultuuris. Sündmus kunagi Ameerikasse oli teadusartiklite, näeb siis tahtsin, sellega läheb mitu aastat, kogusin materjali, jälgisin seda protsessi Kihnu kultuuris ja avaldasin eestikeelse monograafia. Naised Kihnu kultuuris ei ole teadus, sest see on eestikeelne monograafia. Absurdne. Arstitudengid peavad siis eesti kultuuri uurima inglisekeelsetest uurimustest, see ei ole normaalne. Mõtlesime folklorist Ingrid Rüütliga, etnomusikolooge teadusharu olukorrast. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivi vanemteadur ja Eesti muusika ja teatriakadeemia pärimusmuusika dotsent Janika Oras. Milline oli aasta 2014 siin arhiivis? Jah, ta oli tegelikult väga rikas ja loomulikult kui kotkapilguga vaadata, siis etnomusikolooge osakonna rahastamatus on jätkuvalt väga suur probleem ja sunnib otsima kõrvalteid ja kirjutama kõrvalprojekte ja mõnes mõttes killustuma ja just teadustöö on see, mis selle all kannatab. Aga muidugi me oleme saanud toetust ja me oleme tänu nendele projektidele toetustele programmidele siiski päris palju jõudnud välja anda nii rahvamuusikat kui siis üldisemalt ka rahvalaule ja aasta Valgas Kodavere vana Kandle ilmumisega ja sel aastal internetiväljaandena ilmuvat Kodavere helisalvestused, nii et see on suurejooneline täiendus. Ilmusid ka Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kogutud kimbuke rahvalaule. Kakskeelse väljaandena on ilmunud seto naiste eluloolaulud koostööst seto instituudiga regilauluga uurimuste kogumik, heliväljaanne Saaremaalaulud ja võib-olla oluline on see, et seal on tõesti nüüd avaldatud ka meie vanad mustvalged, äärmiselt huvitavad ja väärtuslikud filmivõtted. Ja sel aastal ilmus Siberi eesti külade laulude väljaanne, kus on samuti lisaks helisalvestusele väga huvitavat videolõigud, niiet see, et rahvamuusika allikasalvestused jõuavad internetti, et selles suhtes on see aasta jällegi üks oluline samm edasi. Kui rääkida internetiväljaannetest, siis kindlasti võib mainida regilaulu andmebaasi, mis juba ilmust 2010, aga mida me pidevalt täiendame selle arendust, et tulevikus oleks võimalik laule otsida ka sisu, see tähendab liigi ja tüübi järgi. Ja ei olnud meil teadusüritus regilaulukonverents Eesti mõnes mõttes voorus mõnes mõttes probleem on meie teadvuses see, et tegeldakse väga süvenenult ja intensiivselt regilauluga mis ongi ju väga algupärane, originaalne pärand, aga samas see, mis jääb väljapoole regilaulu. See laulutraditsioon paratamatult on kogu aeg natuke kõrval olnud ja seekord regilaulu konverentsi teemaks olid just üleminekuvormid piirinähtused ja ses suhtes mulle tundub, et, et see on jällegi natuke samm selle valdkonna laiendamise suunas. Heli, rahvusvaheline konverents ja siin on meil Soomega väga huvitavaid paralleele ja võiks öelda mitte paralleele, sest see on äärmiselt põnev, kuidas sama uuema uusaegse kirjakultuuri olemine ja areng ja selle peegeldused laulutraditsioonis võivad olla nii erinevad, kahe nii lähedase rahva seas. Žanna Pärtlas korraldas muusikaakadeemias traditsioonilise mitme häälsuse teemalise tipptasemel seminari. Ja näiteks Tallinn ülikoolis kaitses Elsa Mordva itkude alal väitekirja Natalja äärmukov. Rääkides nüüd rahvamuusikaalasest haridusest, muusika ja teatriakadeemia dotsendina, kuidas praegu läheb rahvamuusika õpetamisega? Ma ise tunnen sellist kasvavat vaimustust ja usku sellesse pärimusmuusikat tõesti tasub õppida ja õpetada ja professionaalsel pärimusmuusikal just on perspektiivi ja tulevikku. Ja minu arust see aasta on seda päris hästi tõestanud, vähemalt minu jaoks. Sest meil nii muusikaakadeemias oli kaks bakalaureuse lõpetajad Viljandis kolm, kõigil olid väga Toredat põnevat jaa, loomingulised kontserdid, aga muidugi magistrandid ja ja meil on ka doktorandid, et, et see on nüüd juba uus väljakutse, uus võimalust ikkagi see sunnib sind loominguliselt arenema, otsima ideid ja neid tõesti on leitud, et mina olen lauluõpetaja, meelika Hainso otsingud regilaulude esitamise alaliadseelia roose, Doktori üks projekt, regimetsamäng nagu näitavad seda, et tasub ehitada oma loomingut või seadet just selle ajalooliselt informeeritud esituse peale, et eksootika, mis tegelikult meie vanemas laulukultuuris olemas on, see erinevus tänapäeva laulmisviisist laulmisstiilist annab nagu uue võimaluse tegelikult ka seade tegemiseks. Ja üks näiteid on ka Sandra Sillamaa ja Trad Attack, mis tegelikult oli ju ka magistrikontserdiprojekt väga südamega tehtud ja ja originaalne ja osutus väga edukaks. Ja noh, näiteks Maarja nuudi edu ülemaailmsel maailma muusikaturul Voomexi festivalile, kus ka Trad Attack ikkagi ennast edukalt esindas, et see näitab, et just seep, professionaalne ja väga allika teadlik pärimusmuusika, et sealt annab edasi minna ja kuskile jõuda ka väljapoole Eestit. Nii laulis ja mängis Maarja nuut Jaanika Orasvahenduses veel mõningaid muljeid lõppenud folgi aastalt. Mul on sellised isiklikud seosed ja muljed. Ma ei ole jõudnud käia kõigil nii-öelda folkidel peale Viljandi folgi, mis loomulikult tavapärase eduga ja tavapäraselt ka rõõmustas mind kui osalejat, aga mulle väga hea mulje jättis seto folk. Et see selline kohaliku kultuuri jalga looduse eksponeerimine ja seostamine selle pärimusmuusikaga, et see oli minu arust väga õnnestunud pühendus ja just võib-olla sellele, kes sinna ka väljastpoolt läheb linnainimesele, et see peaks olema mingisugune formaat, mis annab võimaluse nautida ja tõesti puhata ja saada kontakti. Et noh, lodjas sõidud Levadias, laulmised siis kõik need metsaskäigud ja õpperajad ja sinna vahepeale siis mõnus muru peal või kuskil muusika tegemine ja valikud nii harrastus kui siis sellised professionaalsemad väljastpoolt tulnud pundid koos. See on selline laiapõhjaline ja, ja väga mõnus formaat mu meelest. Ja muidugi see August polsti sünniaastapäeva ringreis vajaks ka kajastamist, et kõigepealt see, et Pulsti mälestused ilmusid, mis tõesti avab meile täiesti omaette ja väga tähtsa akna sellesse, kes ja milline on olnud ikkagi traditsioonis muusik väga, väga oluline ja see pulsistiilis rahvamuusikute ringreisi korraldamine, et kas see oli ju väga tore ja suurejooneline ettevõtmine. Aga Leiko, Meie vanim ansambel sai 50, sel aastal leigarid jällegi teisest otsast, tõesti selline harrastusrühm suur sai 45. Et see on nagu suurejooneline juba see päris ajalugu ja neid juubeliteel oli veel teisigi, aga mulle näib ja et selles harrastuspooles, et siin ka on ikkagi konteksti olukorrad, on nii palju muutunud, diskuteeritakse folkloorifestivali Baltica üle, milline see peaks olema ja üldse sellise harrastuspärimusmuusikavõimaluste üle. Sest meil oli siin juttu professionaalsest ja see on ikkagi täiesti teine maailm. Aga see valdkond võib pakkuda rõõmu ka lihtsalt kui harrastustegevus ja võiks rääkida leidmistest mitte ainult paanilistest otsingutest, sest see, et aina enam siduda selle isikliku perekonna oma suguvõsa lugudega sellega, mida on tehtud, et see on nagu väga õige tee ja siis selline vähem formaalsete pidude, noh siin meil on tõesti, eestlastel on väga hea, et meil on see seto kultuur, kus on taastatud spontaanset pidude Germaste traditsioon, et meil on nagu võimalus väga lihtsalt neid parim ka sellisesse harrastuspärimusmuusikasse üle võtta. Et seda on hakatud tegema ja kolmas on mulle tundub, on just see kultuuride vastastikune rikastamine. Folkloorinõukogu tegeleb ka teiste rahvastega, kes Eestis on ja oma pärimusega tegelevad ja meil on hõimupäevad, et meil on tegelikult neid võimalusi, et asetada see oma pärimust, teiste konteksti ja siis nad hakkavad nagu võimenduma ja vastastikku 11 kõnetama, et see on väga palju pakkuv ja Obinitsa on soome-ugri kultuuripealinn, et meil kultuuride kontaktid ja see, see liin on ka väga hästi arenenud. Nii kõneles Eesti rahvaluule arhiivi vanemteadur Jaanika Oras ja oli meeldiv võimalus kohtuda ka Ene Lukka ja Tarmo Noormaaga. Saan nüüd küsida kahelt inimeselt lõppeva aasta kohta. Üks on Ene Lukka, Jegic Jann Eesti folkloorinõukogu arendus- ja koolitusjuht ja Tarmo Noormaa Viljandi folgi programmipealik. Kell sai novembri lõpus täis ka aasta Eesti pärimusmuusika keskuse juhatajana. Mille olulise poolest sisse lõppeva aasta teile pärimusmuusikavinklist meelde jääb? Ma räägin sellel teemal, mille eest riiginõukogu hea seisab ja see on siis oma aastakümnete või sadade või isegi veelgi enam aastate poolt päritud kultuur ja muusika seisukoha pealt oleme ka klassikaraadios seda rääkinud ning on teised inimesed rääkinud pärimusmuusikud rahvakandle kaardistamise ja jäädvustamise teemat. See on asi, millega alustasime kaks aastat gaasi ja ilmselt see ei lõpegi, see peabki jääma käima. Ehk siis ka rahvakandlemäng ja selle eri tahud, mis järjest välja tulevad aga sellel aastal ka hea saak. Ja tänu siis meie töörühma liikmetele, tuule kannile Pille karasele ning Tarmo Noormale ja paljudele paljudele nende abilistele. Huvitav on see, et see kultuur on täiesti olemas, aga kahjuks märkamatult mitte ainult uurijatele pillimeestele, vaid kohalikele endile, kelle kõrval needsamad rohkem või vähem seda muusikastiili tahavad või vähemalt tundvad inimesed. Niisiis Järvseljal toimunud päkarauakandleõpe lähevad rahvusvahelised, kus oli Läti, Leedu, Soome ja Eesti, siis huvilised pillimehed, uurijad kohal ja tõi siis kohalikest küladest neid inimesi küll, kellel kas kannel kaasas ja kesise mängisid või vähemalt nende peres mängiti ja, või nad ise kunagi mängisid, et see kultuur on veel mingil viisil elus. Meie töö siis jätkub ja nüüd viimane niisugune tore uudis, et vana Otepäält leiti ka mitmeid harf mandleid ja nüüd otsitaksegi aeg, et äkki keegi mõistab ka neid mängida, mis on harf kannel. Et see on üks rahvakandleliike ja kes tahab vaadata, mingu internetti sisse harf kannel ja kohe tuleb. Et juttu jätkuks Enele tõesti rahvakandlemäng paar aastat tagasi meile tundus, et täitsa hääbumas, siseEne Lukka omalt poolt ja, ja meie omalt poolt üritasime seda siis päästa, mis päästa annab Nigaaristamisena, et otsida üles, kes nad siis praegu vehkida mängivad veel ja neid lugusid võimalik palju kätte saada, aga teiselt poolt me alustasime ka õpet, koduõpet, et me otsisime välja neli, viis kanda meistrit küladest, kes olid nõus õpetama ja siis leidsime neile õpilased. Ja need õpilased käivad siis kas siis nende meistrite kodudes või saavad kokku kuskil rahvamajas või kuskil muusikakoolis. Ja see õpe toimub siiamaani, et kaks aastat kutsume teda koduõppeks, sest see on nagu selline mitteformaalne õpetaja ei ole seotud nagu institutsionaalse mingisuguse õppeprogrammiga, sellist meistri ja õpilase suhe. Meil on see lootus, et igal tasemel omaenda tarbeks, aga miks mitte ka kontsertlaval, see kultuur jälle on meil saadaval. See kandlekultuur, see on olnud hästi, valdab nagu lõõtspill ka aga see mingil hetkel hääbunud. Ja kui meie paar aastat tagasi sinna hakkasime seda päästma, siis oligi võib-olla neli, viis kuus sellist aktiivset mängijat üldse terve Eesti peale. Ma mõtlen nüüd külapillimehi, mitte neid, kes on õppinud kes oskasid seda pilli mängida, võisid mängida tantsuks ja oli nagu sellist kogenud mängijad, kes võisid nagu oma oskusi jagada. Aga vinge pill ja selle pilli nagu tähtsustamise kaudu või selle esiletõstmise kaudu inimestel väga suur huvi selle vastu, et miks mitte nagu seda pilliga mängida. Et tegelikult tuleb välja neid mängijaid aina rohkem ka Saaremaal ja mitte ainult Lõuna-Eestis. Nii et kes kuulevad, vaadaku endale otse oma suguvõsale. Äkki teie peres? Tutvustaksin huvitavat tratsiooni aspekti, mis mul meelde tuli praegu, et ma küsisin muna oma naabrimehe käest aktsi käest, ta elas veel vist 80. umbes et kas meie külas, kui pidusid peeti sõõri platsi peal, et kas siis kutsuti pillimehi ka nagu mängima tantsuks, siis ta ütles, et ei, et kõik mängisid ise. Pill käis käest kätte ja see oli nagu auasi, et sa mõistsid mingisuguse loo, mängida siis selle kandle või lõõtsa või mis iganes pill seal oli viiul, minu talus oli kannel, viiul näiteks ma tean, aga tema talus oli vist seal kaks viiulite kannel, et seal nagunii tavaline kõik oskasid lihtsalt mängida pilli, see ei olnud nagu mingisugune nüüd on keegi pillimees või keegi ei ole, kui tõesti jah, et selles mõttes, et see kultuur, kust me tuleme, nii võimalik. Et see muusikaharrastus on olnud nii valdav, et me loodame ikkagi, et see liigub samas suunas tagasi. Jaanika orasega vesteldes tuli jällegi välja, teisest küljest see niisugune rahvamuusika professionaliseerumise teema, et just see nüanssidesse minek Tõesti tänu siis Viljandi kultuuriakadeemiale ja teatriakadeemia, kus õpetatakse pärimusmuusikat nagu kõrgemal tasemel on siis väga palju muusikuid, kelle elukutseks ongi pärimusmuusikamängimine ja kui nad teevad seda nii-öelda 100 protsenti majast siis minnakse täiesti nüanssidesse väga sügavale. Ja tegelikult, miks seda vaja on? Padrunimees, kujud, nad on eeskujud, kes inspireerivad kõiki teisi sedasama muusika Sandriga tegelema. Et nad teevad seda väga veenvalt ja hästi ja vabalt ja mõnusalt ja lahedalt siis ongi, mis seda kultuurina nagu laiendab või, või süvendab. See head eeskujud, et mitte ainult muuseumimaterjal ja sa kuulad häid pillimehi, mida väga vähe lindistusi on, enamike kohta ei olegi midagi võtta, aga et on just noori mehi, kes on selle meie traditsioonilise pärimusliku laulu endale tänaseks teinud, et nad on nii vägevad eeskujud ja kõneldes ühe eeskuju, Lauri õunapuuga tema toobki välja, et tema arvates ja ma olen temaga täiesti päri, et hetkel Eestis laulavad oma seda pärimusliku laulu eelkõige vägevalt ise endale mehed just isikuga sarnaselt ja, ja mitte esinemiseks mingil festivalil või mingil peol või ülevaatusel vaid iseenda tarbeks. Ka koolisüsteemis on see, et poisse, mehi inspireerivad mehed tihti, et kui sa kuuled nagu mingit Laurit või kedagi laulmas, oh vägev, ma tahaks ka nii teha, aga naistele kuna näevad mehi laulmas, siis inspireerib meid ka. Aga teistpidi ei toimi. See on niisugune huvitav, selline kultuuri paradoks. Nii et kas võib praeguse jutu kokku võtta, et aasta 2014 tõstis esile kandle ja võime öelda, et meestelaulu Meie pärimusmuusika keskuses püüame aidata kogu seda pärimusmuusikažanrit, mis Eestis toimub ja rääkisime nendest professionaalidest, kes siis need koolid on läbi käinud ja jube hästi mingit pilli siis mingi hetkel Eesti nagu ammendab ennast. Et sa mängid küll siin, aga selleks, et elada sellest muusikast seda piisavalt palju. Ja siis tuleb leida mänguvõimalusi väljaspool Eestit, et oma professionaalsust jälitada, tegeleda ainult selle oma valitud elualaga. Ja me oleme püüdnud siis huvile vastu tulla pärimusmuusika keskuses, et viis, kuus bändi võib-olla rohkem natukene, kes on tõsist huvi üles näidanud, et leida nagu võimalusi, kuidas saada välismaal festivalidel klubides mängida. Et oleme organiseerinud nemad ja oleme siis käinud näiteks maailma muusikamessil. Veel miski EXPO suure delegatsiooniga toimus oktoobris Hispaanias, kus siis muusikud said nagu selle muusikat turuga lähemalt tuttavaks ja said päris palju kontakte ja see protsess jätkub. Et need muusikud, kes on meiega ühendust võtnud, need on tõesti väga motiveeritud, nad on oma valiku teinud. Nad tahavad seda 100 protsenti ja püüame seda aidata, aga ma arvan, see aasta jääb ka selle tõttu meelde, et selline organiseeritud ekspert tegevus, kas pärimusmuusikažanris on saanud tugevama hoo sisse Jah, Maarja Nuut esines põhiprogrammis. Kas see oli Eesti pärimusmuusikutele esimene kord minna niimoodi organiseeritult sinna Humexile? Me oleme käinud küll pärimusmuusika keskusega seal varem ja oleme võtnud kaasa nii-öelda Tseedeesite muusikutelt Eestist. Aga et muusikuid nii palju kohal on ja ise leiavad kontakte ja eeltöö, mis nad tegid kõikide nende kontaktide leidmiseks. Et selline organiseeritus tase ei ole kindlasti varem olnud. Nii rääkisid Eesti folkloorinõukogu arendus- ja koolitusjuht Ene Lukka ja Eesti pärimusmuusika keskuse juhataja Tarmo Noormaa. Sellised olid siis nopped aasta 2014 pärimusmuusikast. Ja nüüd annan saate üle kolleeg Ivo Heinloole, kes teeb aasta 2014 džässmuusika ülevaate. Džässiaasta on jõudmas lõpule ja aeg on teha mõningaid tagasivaateid, siis sellele, mis on 2014. aasta jooksul Eesti džässis märkimisväärset tähelepanu väärset juhtunud. Rõõmun stuudios tervitada, Jaak Sooäärt. Tere. Tervist. Üks, mis sellest aastast kindlasti meenub, on, et oli suurjuubelit aasta eelkõige. Alustades siis sellest. Jazzkaare festival tähistas 20 viiendat sünnipäeva. Eesti jazzliit sai kümneseks ja ka muusikaakadeemia džässiosakond tähistas sünnipäeva. Täiesti õige jah, nüüd mõeldes tagasi selle aasta peale, siis tegelikult need juubelid olid ju kõik aasta alguses suhteliselt, et see tundub juba nii kaugel, aga, aga jah, et eks see kõik näitab, et me oleme kusagile jõudnud ja kusagile teel. Mis seisus Eesti džäss praegu on, et kui nüüd väga üldiselt rääkida, et jätsid, tähistas kümnendat aastat ühelt poolt seda on vähe, teiselt poolt juba suhteliselt palju. Kuidas ta džässliidu tegevuse koha pealt seda vaatate, et kuhu on just jazzliit jõudnud. Ma arvan, et jazzliit on oma 10 aastaga saavutanud teatud stabiilsuse juba mõni aeg tagasi, et põhitegevused, millega heads liit tegeleb, Need on olnud ju tegelikult samad noh vähemasti viimased kuus aastat juba, et ikkagi haarse kontsert, jeru korraldamine üle vabariigi ja sinna juurde siis ka selliseid rahvusvahelisi projekte, et mis on siis iga aasta natuke erinevad. Ja ma usun, et, et neid kontserte võibki korraldada kindlasti ka rohkem, aga arvestades võimalusi, siis ma arvan, et see on suhteliselt optimaalne ja eks uute kohalike korraldajate otsimine käib ja tegelikult ju väikest viisi siia asjad ju ka arenevad, et nüüd Valgas toimus, ma pakun ikka üle seitsme või kaheksa aasta sisu. Esimene kontsert ja neid peaks tulema sinna veel ja juttu on olnud siin ka jõhvist realist Põhjaka mõisa sky midagi toimub, et teatud arengud on ja, ja ma arvan, et see kontserditegevus jääb ikka lähiajal. Jätsid põhitegevuseks, noh, umbes 140 kontserti aastas, see on ikkagi see, kus siis meie muusikud esineda saavad. Ja sellele lisaks siis muid projekte. Et eks see muu, ütleme, rahvusvaheline tegevus, see sõltub ka paljuski kuidas meie muusikutel läheb ja kus nad saavad sidemeid ja neid teadsid, ei ole otseselt agent, eks ole, et kedagi kusagile välismaale müüa, aga ma usun, et ka praegu aastal 2014 me ikkagi jätkuvalt nagu peame ennast vanadel jazzmuusikaturgudel nagu tõestama kogu aeg, et samas seisus ma arvan, et tegelikult terve Ida-Euroopa või endine idablokk, et jätkuvalt ei ole nagu harjutud, et siinpool nagu ka muusikat võib-olla heads muusikat ja, ja tegelikult seda on ju väga palju peaaegu kõikides riikides ja tase oli ühtlaselt väga kõrge. Et selles mõttes niisugune nagu enda pildile raiumine. Sest ma arvan, et see kestab igavesti ilmselt, et või noh, ütleme Ühel hetkel keegi peaks nagu väga tugevasti läbi murdma ja siis kõik avastavad, et oh, vot see on nüüd tõesti väga tugev juhatuses muusikamaa, et noh, nagu võib-olla Põhjamaad on teinud. Selge on see, et Eesti on nii väike, et muusikuna ainult siin tegutseda. Noh, ma arvan, et sellist pikka ja edukat kääri läbi viia, selleks peab olema ikkagi nagu väga tugev meelelahutaja, et, et ma arvan, et see on ainukene žanr, kus ta, kus ta saab endale lubada Eestis ainult tegutseda, et jazzmuusika alal kindlasti peab minema välja jah, et otsida endale esinemisvõimalusi ja jah, ma arvan, et selline esinemiskordade järgi mulle tundub, et iga aastaga see eesti jazzmuusikute kontsertide arv välismaal, see kasvab nagu ikka päris mühinal. Aga noh, eks see on ka selge, et muusikuid tuleb ikkagi väikest viisi juurde iga aastaga, et noor põlvkond on ju ikkagi rohkem kui kui keskealist või vanemat ja eks nad õpivad ka enda eest seisma ja otsima võimalusi ja see kõik ongi ju väga tore. Aga mida sellest aastast just välja tuua, mõeldes eesti jazzi esindatusele välismaal Londonis toimus koguni kaks kontaktüritust kust eesti džässi tutvustati. Seekord kukkus nii välja, et Londonis oli tõesti kaks üritust, saab näha, et millised jätkud sellele on, et huvi nagu oluliste inimeste poolt oli ja Inglismaa, ütleme ka jazzmuusika meedia on nagu Eesti vastu olnud sõbralik ja ilmunud ju päris palju plaadiarvustusi ja 2011, kui siin toimus üks suurem jad sooritus sisse vastus nagu päris hästi just just Inglismaa meedias ja tegelikult ajakirjanikud ja korraldajad on nagu Eesti olemasolust teadlikud ja kursis seal kontserdiga toimunud Eesti muusikute Amy, nii et raske öelda, et me oleme nii kaugel ja jätame sinna ennast nagu sisse süüa. Ennast nagu väga suruda, et me loodame, et see kellelegi nagu sobis, et sinna tuleb mingisuguseid edaspidi jätkurjutisi, et sellist nagu konkreetset sõjaplaani on nagu väga raske teha, et ütleme noh, olles ausad, et Inglismaa turg on ka nii metsikult täis ja mulle tundub, et London võib-olla praegu hetkel ongi nagu kõige kuumem niisugune Euroopa seadusmuusika kohta, et väga palju noori, väga tugevaid muusikuid ja väga tugevaid bände on seal, et teadis ka Nende riiklik tugijazzmuusikale on vähenenud, ei olnud üldse kultuurile. Siis noh, tean ka, mis, nagu olukord seal on, ütleme milline võitlus käib iga kontserdi pärast. Et seetõttu öelda, et mäsite testis, Lähme, lööme jalaga ukse lahti, noh, see oleks naiivne, aga huvi on ja eks me peame mingi asjaga eristuma. Ma usun, et see on, mis, võib-olla annab eesti muusikale šansi. Mis veel teile sellest aastast meelde jääb, justkui mõelda eesti džässi peale. Ma arvan, et Muusikaakadeemia vilets muusikaosakonna 10. juubel on tegelikult ka ikkagi märgiline sündmust huvitaval kombel siis sel aastal meil oli ka nagu ajaloo suurim lõpetajate lend ja väga tugevaid muusikuid lõpetas nii magistriõpe kui bakalaureuseõpe, et nende eksamid kevadel see oli ikkagi nagu väga ägedaid kontserte ja ma arvan, et meil on mõned noored muusikud, kelle kohta ma julgen öelda, et selles vanuses nii kõvasid, jadas muusikud ei ole Eestis kunagi olnud varem, et nagunii-öelda juunioride rekordid purustatakse seal ikka väga-väga tore ja, ja ma arvan, et see on ka selle kümneaastase töö loogiline tulemus ja nende muusikute siis nagu enda kõva panus Nii et mis puudutab džässiharidust, siis teie kui pedagoog näete, et see taseme tõus on mingis mõttes selline loogiline asjade areng tegelikult. No loomulikult, et ma arvan, et see infohulk, mis Eesti jazzmuusika kogukonnas tänapäeval kättesaadav ja ütleme, selline mõtete spekter on ka nagu ikkagi tohutult kasvanud ja tohutult laienenud ja ongi, et mida laiem on püramiid, seda kõrgem on tippet, me peame tegelema selle püramiidi igatepidi kasvatamisega elushoidmisega, et siis kui tipud ka tekivad Džässiaastast rääkis Jaak Sooäär. Ja üks meie noortest tippudest on kindlasti kontrabassimängija Peedu kass, kes alates sellest aastast on Eesti jazzliidu uus esimees ja tegin ka temaga väikese aastad kokku. Intervjuu. See oli vist nüüd kevadel, kui me istusime siinsamas raadiomajas ja sa oled just saanud head sõidu uueks esimeheks. Nüüd on aasta lõppemas, mida selle džässiaasta kohta öelda? Ma arvan, et meil on olnud päris põnev džässi aasta, väga palju on juhtunud ja Ma loodan, et oleme ka nagu väga palju uute alguste, uute nagu de ideede sünni tunnistajaks hetkel. Ja teisalt jällegi ütleme sellised suured verstapostid nagu heads, kaar 25 või 10 on ka olnud, aga väga head positiivsed märgid ja et ühtepidi on, meil on sellised suured olijad nii-öelda noh, näiteks nagu jätskaar aina enam jälgida, kuidas, ütleme, sellised väiksemad algatused on leidmas omale üha olulisemat kohta näiteks Sõru Jazz või idee džäss Tartus. Aga teisalt on meile näiteks toodud koju kätte sellised maailmanimega artistid nagu pätnatiini ja Bill Frenzel ilmselt asjad, millest aastal 2000 võisime unistada ja võib-olla ma arvan, et keegi ei julgenud küll prognoosida, et, et see juhtub nüüd 2014 aastal, kõik saab teoks ja need asjad tuuakse meile koju kätte. Samamoodi Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital preemiates oli väga palju jazzmuusikuid seekord. Meil oli seal Kadri Voorand, Kristjan Randalu, Taavi Kerikmäe. Mis ääretult positiivne, et see näitab ka, et selle valdkonna inimesed ja muusikud ei ole enam nii võõrad riiklikult tunnustatud preemiate hulgas või et meid ei võeta, kui natukene sellist põrandaaluse muusika seltskonda enam juba ammu samamoodi suur uus tulija sel aastal on, arvan, džässiklubi Philly Joe's, kes on olnud nagu, ütleme selline ferment, mis on nii-öelda algatanud väga palju huvitavaid kohtumisi ja ja huvitavaid kontserte ja on tekkinud selline täiesti uus väljund. See on tore küll, et me siin kodumaal naudime oma häid muusikuid ja nende kontserte, ansambleid aga ikkagi, et kuidas seda viia väljapoole, kuidas Eestit tutvustada, et see jõuaks samasuguse kvaliteedimärgi nii nagu meil on juba on jõudnud ju süvamuusika nii-öelda klassikaline muusika. Jah, eksport on väga põnev teema, nagu ma sulle enne ka juba meie omavahelises vestluses mainisin, mina näen seal sellest kahte poolt, et ühtepidi meil on need muusikud, kes on ise tegelikult lisaks oma muusika tegemistele niivõrd aktiivsed ja ütleme, aktiivsed suhtlejad ja ütleme, korraldus võimelised, kes on võimelised ka iseendale korraldama asju keda me näeme ka igavest tavaliselt välismaal väga palju esinemas, nagu seal sama Kristjan Randalu, Kadri Voorand, Joel Remmel, Maria Faust, kes on meile igal pool välismaal väga tihti pildis ja suuremat organiseeritud eksporditegevus, nagu võetaksesse, heads, liit või ekspordiorganisatsioonis läbivad, ei tohiks seda kuidagi pidurdada, vaid vastupidi seda juurde tõugata. Aga teine küsimus ongi see, et kuidas siis ütleme, see organiseeritud võiks olla, ütleme, tõhusam. Ja kui ta on tõhus, siis kuidas me mõõdame seda edukust, et kas me mõõdame seda niimoodi, et Eesti heads artistidel oli eelmine aasta 40 esinemist välismaal või et on neid välismaa pressis mainitud nii mitu korda või on neil uued koostööprojektid, eks ole, kindlasti kõik need kolm on kindlasti väga olulised. Ja tegelikult ka selle statistika tegemine selles vallas tundub olevat mingil määral isegi võimatu, sest see eksport ongi ju kõik väljaspool Eestit kogu maailma press ja kõike raadio playliste läbi otsida. Ühtepidi nagu võimatu ülesanne. Aga tegelikult need vilju, mis on praegu, on nopi mehed, vilju, mis on juba viie aasta taguse töö tulemus on meil praegu juba juba käes. Et näiteks Maria Faust saab Taanis džässiauhindu Villu Veski ja Tiit kalluste on Fääri saartel ja polügoni oodatud külalised, et keegi ei küsi, et kus on Eesti või kust nad tulevad, mida nad mängivad, ikka pead jäävad, kellega on tegemist mida kindlasti on võimalik parandada seda suhtlust selle koha pealt. Kui meil käivad ka eesti muusikuid välismaal, siis vajadusel saaksid viie sõnaga millestki, mis juba toimub või soojendada kellelegi vanu kontakte üles edasi, et kindlasti on, nagu see saaks olla alati parem ja selles suunas saab ka liikuda. Näiteks kui keegi on käinud kusagil kontaktüritusel ja juba ütleme tutvunud ja keegi juba teab, kes on Eesti ja mis jätskaar, mis nats liit, millised muusikat siin on siis kui ütleme, selline jätkutegevuse jätkukontakt on alati väga, väga oluline sõnadega, nende silmis aitab meid väga positiivses võtmes, et, et meil on tõsi taga, kui me mingeid asju korraldame. Ja muidugi järjekordselt muusikaliselt väga viljakas aastal väga palju ikkagi uusi plaate, täiesti uusi ansambleid. Ja neid bänd on päris mitmeid ja mul eriti rõõm ja nagu hea meel näha, et need bändid on õppinud iseennast turundama ja tegema ennast ise atraktiivseks ning nad on õppinud mõtlema või natuke rohkem nagu produtsendid, mis on hästi vajalik tänapäeval ellujäämiseks, et sa pead suutma nägema väljaspoole ka muusikat kui nii-öelda, kuidas seda muusikat pakendada ja ja kellele seda pakkuda ning kuhu see võiks välja jõuda, mis on hästi-hästi raske ja ütleme, kohati käib väga paljudele inimestele eetika vastu selline noh, nii-öelda siis enesemüümine artisti näol, see on keeruline, aga väga paljud noored on just tabanud naelapea pihta, oskavad seda teha, selles organiseerunud ja nad teavad, kuidas kirjutada head ansambli tutvustust, kuidas kirjutada Haiderit, kuidas saada häid bändifotosid, kuidas teha bändile kodulehekülg, et ütleme, see poolaastal riigile kaetud selle elu oluliselt lihtsamaks ka tulevikus, aga praegu nendele ansamblitele teil on tänu sellele tänu sellele ütleme hea promopakett vahe alati võtta. Meil on oluliselt lihtsam kandideerida tegelikult ka, ütleme vanematena tuntumate muusikutega. No kui rääkida veel natuke võib-olla sinu enda isiklikest muusikalistest elamustest, kas on midagi, mis sellest aastast eriliselt esile kerkib kas siis Eestis või kusagil mujal? Kuule, mina ei ole nii džässi puritaan, et ma julgeks popkontserdile oma nägu näidata, siis kindlasti minu enda jaoks oli päris tugev elamus Peter Gabrieli kontsert Riias. Kuna ise olen Peter Gabrieli suur fänn olnud, siis see oli kindlasti väga tugev elamus. Samuti muidugi ei saa üle ega ümber pähmatiini Belfrusel suured kuulsad tegijad jazzkaarel pelgalt nende nägemine on juba omaette elamus, eriti kui sa tead, et tegu on inimestele, keda saanud ikkagi plaatidelt kuulanud päris palju. Juba see, et sa viibid nendega samas ruumis juba see on juba selline energia, mis on kirjeldamatu, mis on äärmiselt positiivne taganttõukav energia. Helikaja saade jätkub, räägime džässi aasta muljetest, kuidas on siis 2014 jazzi osta kulgenud ja klassikaraadio stuudiosse on tulnud ka Anne Erm, rääkima sellest Jazzkaare korraldaja. Kuidas teie hinnangul, mille poolest eriliselt meelde jääb? Ma arvan, et jätkare seisukohalt, et loomulikult see, et kõik on väga õnnestunud, nii kontserdihooajad kui ka kevadine suur juubel ikkagi jätkar sai 25 ja selleks sai mitmeid eriprojekte ka välja mõeldud, et Ülo Krigul kirjutas teose, mida esitlesime lennusadamas koos džässmuusikutega, mis oli küll natukene rohkem klassikalist, teine, aga siiski väga põnev ja omalaadne siis noor Eesti Jazz sain kokku võetud, et mis meil on praegu aktuaalne, kes on need parimad tegijad ja tõepoolest, võib-olla see noor Eestit siis pakubki kõige suuremat rõõmu. Kirke Karja üks laureaatidest on olnud väga aktiivne, tema paekollektiivi kontserdid, jätkare hooajal ja ka heliplaat ja siis Joel Remmeli teine album. Seda ta natukene näitas ka Londoni džässi sõukeisil ja mitmel pool sellega esinenud. Eks loomulikult ka Holger Marjamaa, kellele tuli pakkumine just esineda Itaalias, et väikest vahet saab Itaaliaga teha. Ma loodaks, et tal on küll praegu nagu klassikalise džässivaimustusega, et ta kirjutaks oma muusikat edasi ja ma tean, et ta käis Ameerikas salvestamas. Et see, mida nad teevad koos Aleksander Paaliga ja marjamaad ja see on lihtsalt vaimustav ja niivõrd energiline ja niivõrd professionaalne. Ma pean küll ütlema, et kõigi Eesti noorte muusikute üle, keda ma olen kuulnud kassis džässiklubis Philly Joe's või meie oma jätkare festivalil, et tõepoolest on suurim heameel ja Joel Remmeli Trio, said kuulda ka ja Euroopa džässisõbrad klassikaraadio vahendusel. Kindlasti ka Eesti džäss välismaal muutub järjest tuntumaks. Mulle tundub küll loomulikult need ammused tegijad on väga oodatud igale poole nagu Villu Veski oma Te häältega on ta siis Brüsselis või on ta siis Nigeerias, et igale poole ta jõuab samuti nagu Jaak Sooäär on, kardan, Londoni džässifestivali Gordon said jazzil või kuskil Venemaal ja Jaagust kõneldes. Suurim heameel on siis tema uue heliplaadi üle, kus kõlavad võimsa rühma liikmed. Teoseid Tšassilikult. Mul on hea meel, et ma sain muusikutele südamele panna, et nad teeksid ühe sellise stiilse plaadi, et mitte ei oleks siit ja sealt ja kolmandast kohast ja nüüd on see stiilne plaat olemas, et see on kahtlemata ka minu lemmikute seas ja vana kollaažikana on mul uhke meel selle üle. Kõik kollaaži peed anti uuesti välja kolm suurt ja üks väike, nii et see muusika elab. Et rahvamuusikat, džässi või popi seadetes oli omal ajal lihtsalt nii palju ajast ees, et ta on nagu praegu ka aktuaalne, nii et sellest on tõesti hea meel. Ja ka Eesti džässmuusikud, kes tegutsevad väljaspool Eestit, et loomulikult Maria Fausti üle on ääretult hea meel, sest et nüüd on ja palju tunnustust tonni. Taani džässiauhinda ja ütleks ka, tan piire. Ta on muusika, tants, sügav, huvitavalt kirjutatud, kompositsiooniline ja sellist teist nagu meie loojate seas nagu ei olegi. Ja välismuusikud Eestis ehk siis rajan Melvin Modern Timeseta viis selle koosseisu siis Ameerikasse ja kaks nädalat edukat turneed, et selle üle tasub loomulikult ka uhke olla. Ja võib-olla ka natuke teie muljetest väljastpoolt Eestit. Mitmetel festivalidel oleme käinud, just viimane eriline kuulamine oli Iisraelis, kus ma kahjuks sain kaks päeva kuulata sealset muusikat ja mis tuli välja, et meil parimad esinejad on meil siin jätkarel juba käinud, et Davis sai kõue nyyd ja Saima estraad ja nii edasi ja nii edasi. Aga kõige vägevam festivalidest, mida kuulsin sellel aastal, oli ikkagi Rotterdami džässifestival, et Nozee, et seal on sadu esinejaid väikestes saalides, põnevamaid, džässi esinejaid, suurtes saalides, popikamaid, kui kuskil 15 20000 inimest oli kuulamas jällegi nagu Gregory porterit, selle üle oli hea meel. Üks selle korraldajaid tuleb ka Tallinn Music viigile, loodame. Mõni esineja valitakse välja siis ka nosiil džässifestivalile. Philly Joe's klubi, kus me praegu viibime, tegelikult ongi selle džässiaasta üks silmadeta ka maid, sündmusi, kui nii võiks öelda, et selline klubi on loodud ja oleme siin klubis koos. Klubi ühe asutaja, Reigo Ahvenaga Klubi taga on siis kolm noort meest. Reigo Ahven marti tärn ja Joonas Arop. Kuidas klubi alguse sai? Ma usun, et algul võis paljude jaoks selline mõte isegi tunduda, võib-olla natuke utoopilise na muusikut läksid selle ideega vist üsna kohe kaasa. Ja tõesti see aasta on olnud minu jaoks ka üks selliseid aktiivsemaid aastaid selle poole pealt, et ma olen saanud kahel mättale olla korraga ühelt poolt muusikuna ja teiselt poolt siis ürituste promootor, lina ja, ja siis väikese mutrina selles suures džässiskeene masinavärgis. Ja mina ilmselt oma piiratuse ei suutnud isegi ette kujutada, et see võiks olla utoopiline. Et kogu see eelnev periood oli ju ettevalmistus selleks, et kui olid mitu aastat ei olnud mitte keegi mõelnud, et meil oleks tarvis sellist rütmimuusikaklubi, siis see oli, oli utoopia, et seda ei ole ja oli fakt, et seda on vaja. Paljud muusikud on mõelnud samas suunas, onju, et seda on tarvis, aga õnnestus leida selline kamp inimesi, kes nägi asju minu moodi on ju needsamad eelpool mainitud härrad, ilma kelleltki seda klubi kindlasti poleks. Jonas ja, ja marti tärn ja mis meil läks veel? Hästi, oli see, et muusikaüldsuse toetus oli nii meeletu. Juku, Mart Kõlar, muusikanõunik oli kohe kambas ja oli täpselt selline partner riigi poolt, nagu sooviks, andis kõikvõimalikku nõu, konsultatsiooni, käis ise vaatamas on ju, võttis iga kell jutule, saatis õigetesse kohtadesse püsima nõu ja sellele, nii et hasartmängumaksu nõukogu otsustas meid toetada. Kulka on olnud täiesti asendamatu, et kui ma räägin naaberriikide muusikutele, kuidas kulgan võtnud hoolida see tundub utoopilisemad. Et mul on, on meeletult hea meel, et riigi poolt on selline soosiv suhtumine ja samamoodi ka Erki Korp Tallinna linnaplaneerimise amet. Et kõik saavad ju aru, et tegelikult džässiklubi kui selline on, ta on keeruline mürarikas Ta töötab võib-olla natukene teistel kellaaegadel kui, nagu lähielanikkond sooviks. Aga ometi on olnud kogu see protsess nii sujuv ja kultuuriväärtuste ametit, ettevõtluste ametit pean lihtsalt tänama. Toetus on olnud kõikehõlmav ja muusikute poolt, et lisaks muusikaloomele on siin tõesti pandud käed külge nii selle imago kujunduslikult, füüsiliselt, seda ehitades siin ja see kõik kandub selle programmiloomesse ka muusikute poolest. Ma ei ole kunagi veel kohanenud kindlasti ühel hetkel kohta, nagu ei ole kohanud seda, et need kasinad tingimused, mis meil on pakkuda, on ju et need oleksid kedagi heidutanud. Kontserdite hulk läheneb 200-le, on ju, mis on tegelikult ikkagi, võtame need inimkontaktide hulgad, kui paljud on käinud laval võtnud pilli kätte mänginud, see on ikkagi päris märkimisväärne. Seda auma kindlasti enda peale võtta ei saa, isegi selle klubi tuulikule ei saa seda tegelikult au võtta, vaid ikkagi muusikud on need, kes investeerivad siia oma aega seega ka oma vahendeid ja oma meeletult toetavat energiat. Ja tänan ka kõiki neid, neid vahetegelasi, kes muusikute inimeste vahel on ja seda informatsiooni ühtedelt teistele jagama. Ilma selleta on mõeldamatu sellist paika kuidagipidigi käimas hoida. Nii et kuidas on läinud kokkuvõttes üle ootuste hästi on läinud see aasta, et ka rahvusvahelises mõttes. Meil on käinud, on ju taanlased, rootslased, soomlasi kõvasti lätlased-leedukad, mõned vene muusikud, keda me loodame väga, et Venemaalt tuleb rohkem külalisi käinud Inglismaalt, me oleme saanud Ameerikast, Prantsusmaalt, Hollandist, Šotimaalt, nii et Aastaga ikkagi, meil on üht-teist ette näidata, on ju ja, ja loodame, et see ei ole mitte selle alguse selline üleliigne entusiasm, vaid, vaid lihtsalt eluterve käimalükkamist tempo ja läheme tõusvas joones edasi. Selline oli siis tänane helikaja saade. Aasta 2014. Käsise folgis. Saate koostasid Ivo Heinloo ja Liina Vainumetsa ning teostas tehniliselt katrin maadik. Aitäh kuulamast. Soovime ilusat päeva jätku.