Tere, austatud kuulajad. Ethan Eesti luterliku tunni saade tänases saates on külaliseks Tartu linnavalitsuse planeerija arhitekt Ilona Merzin, kes on aga õppinud ka teoloogiat ja saatejuhiks on Toomas Jürgenstein. Muusikana kõlab täna saates Wolfgang Amadeus Mozarti esimene ja teine Salzburgi sümfoonia. Kuidas tuli sulle mõte üldse lisaks arhitektuuri erialale veel üks teine kõrgharidus omandada ja astuda usuteaduskonda Tartu Ülikoolis? Sellel on mõnevõrra pikem eellugu, aga lühidalt öeldes oleks see selline, et omal ajal ma tundsin väga suurt puudust õpetamisest, kui ma kiriku juurde tulin ja tahtsin ennast ära ristida, aleeritada lasta. Ja, ja, ja tundsin, et ma peaksin ise aitama kaasa selle nii-öelda kateesi poole pealt. Ja ma olin mõnda aega pühapäevakooliõpetajana töötanud. Ja ma tundsin, et tegelikult see, mis ma lastele suudan anda, et see on ka kõik, mis minus on. Aga õige andmine on ikkagi selline, et sul on varuks sahvris rohkem, kui sa suudad välja käia ja see oli ausalt öeldes see põhjus, miks ma tulin. Kas silme ees mõneks hetkeks vilksatas ka vaimuliku amet või ei ole niisugust mõtet kunagi olnud? See mõte on mitu-mitu korda olnud ja palju kordi olnud ja, ja samal ajal olen ma kogu aeg sellele vastu seisnud. Sest kuigi ma möönan kõike seda, mida praegu räägitakse, et kirikuõpetaja võib-olla nii mees kui naine mulle meeldib, kui naised ei oleks kirikuõpetajad, kuigi ma väga austan kõiki naiskirikuõpetajaid. Aga mis võib niisugust tõrget tekitada või on, kas seal on ka mõni ratsionaalne seletus sul selleks? Ei, see on pigem niisugune emotsionaalne ja pigem just nimelt nende naiste poolt mitte koguduse liikme poolt koguduse liikme poolt mulle väga meeldib, kui on naised, aja aga ma ise lihtsalt ennast tunneksin, et kuidas ma selles rollis võtan endale meeletult suure koorma ja mina isiklikult tunnen, et mina ei ole suuteline niisugust koormat kandma, sest see on spetsiifiliselt raske töö. Nüüd õpingute periood Tartus oli pikk, kas sul kujunesid välja mõned oma lemmikained ja, või on mõnest õppejõust jäänud eriliselt soe ja meeldiv mälestus? See on mõneti kummaline, et kõige erilisem ja kõige positiivsem mälestus on mul just nendest distsipliini, sest kus ma kõige nõrgem olin? Need on nimelt vanad keeled ja eriti näiteks vana testamendi teksti teeks kees. Noh, see on seal, sellega seostub üks unistus, mida ilmselt väga väikese tõenäosusega saan täita, et kunagi kunagi tegeleda heebreakeelsete tekstide uurimisega, kui on nii-öelda aktiivne eluperiood, on möödas, et siis otsid välja vanad heebrea keele konspektid ja võib-olla juurde õpikuid ja sest see on, see on ilmselge nauding sellega tegeleda, aga kahjuks tegelik eluiga, nagu minu ema ütleb, et elu tahab elamist ja tuleb raha teenida ja edeneda ja, ja mitte keegi käseks, vaid ma tunnen, et ma praegu tahan seda, kuigi, ütleme see just see vana keele ja see vana maailm, see on väga eriline. Aga mida eelkõige sulle andis eluks niisugune kokkupuude bioloogiaga. Sa mõtled ülikoolis õppimise ja no see andis elementaarse humanitaarhariduse ma oma harituse suhtes olen kaunis kriitiline enne ülikooli. Ja ega sa ei ole kahetsenud, et sa ei, absoluutselt mitte absoluutselt mitte. Ja noh, mul on tõesti kahju, et mul on, mul on, ütleme, teisi tahtmisi, mis mulle ei võimaldanud seda teed lõpuni käia. Kas bioloogia või, ja siis ka usk aitab ka teatud eluprobleemidega lihtsamini toime tulla. Tegelikult on niimoodi, et uskliku inimese elu on mõnevõrra raskem kui, kui selle inimese elu, kellel seda taustsüsteemi ei ole ja samal ajal on ta selle võrra lihtsam. Sealt tuleb nii nii ettekirjutus kui jõud selle ettekirjutuse täitmiseks, see lihtsalt on, ütleme selle inimese elus on nagu üks dimensioon lisaks nii oma õiguste kohustustega. Nii et aga olla koguduse liige teoloogilise haridusega või ilma kumba pidi on seksis lihtsam? No kas seal mingit vahet on, on vahe, on vahe ja ja mina tunnen, et minu puhul ma olin kehvema haridusega, parem koguduse liige kui, kui, siis kui ma olin juba õppinud. Ja, ja ma arvan, et see ei ole mitte kogudused süü, vaid, vaid see lihtsalt on niimoodi. Sest sest sa oled teatud asjad, mida sulle kogudus annab, oled saanud oma individuaalse õppimise juures juba kätte ja ütleme, need need sinu loomulikud seadused, mida koguduse osadus rahuldab, need teatud osas on juba õpingu kaudu rahuldatud ja koguduses sa ütleme näiteks teadmisi ei ammuta Ta kogudusest sa saad just nimelt seda seda usklike inimeste koosolemist ja üksteise kõrval õla tuge ja seda, et sa teed teiste eestpalveid ja teised näevad, kui sina oled ära vajunud ja sinu eest tehakse eestpalveid teadmiste ammutamise aspekt nagu langeb ära niimoodi, et noh, minu puhul näiteks aktiivsus selle võrra langes ja, ja noh, ma ütlen, et seda on raske heaks või halvaks nimetada, see lihtsalt on nii. Ja, ja, ja, ja mis on näiteks mida ma nagu tagantjärgi kahetsen, et ühel hetkel, kui ma nagu noh, niimoodi eemaldasin sellisest aktiivsest koguduse liikmeks olemisest. Mul läks aega, enne kui ma aru sain, et ma jäin nagu millestki olulisest ilma, mida mitte kuskilt mujalt ei saa. Mis on spetsiifiline, mida saab ainult koguduses. Kas ülikoolis õpitud teoloogia, kas see oli elulähedane elukauge? Ma vastaks sellele niisuguse piltliku näitega, mul oli just hiljaaegu oli kogemus käia ühe koori kontserdil ja selle koorikava oli seatud nii, et esimene pool oli muusikaliselt väga kõrgeid kohustusi, seade oli vaimulik muusika ja muusikaliselt komplitseeritud. Ja, ja pärast pärast konti, siis teises pooles tuli eesti klassika pärast kontserti tuli, tuli niisugune väike bankett, kus siis koor laulis niisugust noh, estraadi, maigulist muusikat ja ja, ja noh, võiks öelda niimoodi, et kooritase kogu aeg nagu tõusis noh, igalt liigilt edasi, kuigi nad olid nagu heal tasemel kõikides erinevates esitus laadides. Ma arvan, et teoloogiaga on samamoodi, et see on nagu niisugune väga keeruline ja komplitseeritud ja palju-palju televõibolla taipamata tundub tarbetu. Aga kui sa ennast seal nagu treenid, siis selle võrra ladusamalt tulevad seal igapäevased asjad välja. Nii et tema mõju ei ole otsene, vaid kaudne. Minule tundub nii, sellele võib vastu vaielda. Ei, see tundub väga mõistlikum arvamus enam. Aga nüüd minnes su praeguse ja endise ameti juurde arhitektina kassahitt, oskad ka mingisuguseid sildu tõmmata arhitektuuri ja dioloogia vahel. Jah jah, jah, mis on sulle siin kõige tähtsam ja olulisem ühendus? No siin peab, ütleme kõigepealt seda, et minu praegune endine amet ei ole päris üks ja see sama ja, ja, ja kui ma töötasin, ütleme, oma endises ametis ma töötasin arhitektina siis ma tundsin, et mul on midagi veel, mul on midagi veel, mida ma tahaksin teha ja mul ei olnud selleks väljundit. Sest ainult niisugune ruumilise keskkonna loomine teatud kindla funktsiooni jaoks ma tundsin, et ma tahaksin midagi veel lisaks et, et noh, et vot vot kuidagi maailma parandada, vot mingi mingi selline nüanss oli sealjuures ja ma tundsin, et vot mahuline arhitektuur, seda kõike nagu ei võimalda midagi, on veel mille järgi ma nagu nutan ja see siis alternatiivne pöördumine nüüd ainult kiriku rüppe ja, ja mõtlesin, et ma tõesti jäängi ainult kirikusse tööle. See viis mind nagu, ütleme teise serva välja, et ma olin poolteist aastat õppimise kõrval Pauluse kirikus. Laste ja noortetööga tegelesin ja ka pühapäevakooli õpetajate töö koordineerimise aga kuigivõrd. Ja, ja vot seal ma tundsin, et mul on veel midagi, mida ma ei saa rakendada. Et selles mõttes vot minu praegune amet, minu praegune amet on, et ta ühesõnaga kõik, mida ma olen õppinud, ma saan kõike kasutada. Ma saan absoluutselt selles ametis kõike, kasutada avalikku suhtlemist, tekstidega töötlemist, tekstide töötlemistekstidega, töötamist, nende vahel seoste leidmist, uute pakkumist, ja see kõik eeldab ka niisuguse ruumilise keskkonna tajumist ja, ja, ja kõiki sellega seoses olevaid aspekte arvesse on vaja võtta. Head kuulajad, te kuulete Eesti luterliku tunni saadet. Täna on stuudios külalisena Ilona Merzin ja saatejuhina Toomas Jürgens, teine. Kui sa nüüd veel aeg-ajalt ju tegeleda planeerimisega kas sul need planeeritud majad ei kipu kõiki rikute moodi tulema või kas seda sidet ei ole? Siin tuleb natukene täpsustada, et planeerimine on üks töö, mis eelneb projekteerimisele ja, ja ma tegelen minu igapäevatöö, minu palgatöö on see, et ma tegelen nii planeerimise kui kaudselt projekteerimise koordineerimisega. Aga, aga, aga niimoodi vähehaaval aeg-ajalt mitte palju, aga hästi vähe teen ma nii planeeringuid, detailplaneeringuid kui ka ja üksikuid arhitektuurseid projekte ja ja, ja nüüd ütleme, see teoloogiline tagamaa see ei sega üldse ja, ja noh, selles mõttes, et kuidagi mingi sakraalne sakraalne visioon oleks kuidagi silme ees, et sellist sellist no mul ei ole sellist kunagi olnudki. Oled sa projekteerinud ka kirikuid? Jah, jah, vaat siin, kui meil meil Eesti vabariik jälle vabariigina ennast leidis siis oli päris palju oli kirikute konkursse ja niimoodi erinevate aegade jooksul oma kolmest konkursist osa võtnud. Ja ja just ausalt öeldes selle esimese kiriku konkursi tegemine. See oli minu jaoks arhitektina üldse esimene kogemus, kui ma kogesin seda, mis on looming. Et sul hakkab niimoodi noh, laua peal hakkab käsi niimoodi ise liikuma ja asjad otsad hakkavad kokku jooksma ja sa ütled, et see, see oli nagu esimene fantastiline kogemus, sest ennem olin kuidagi väga kammitsetud sellest sellest funktsioonist ja ümbritsevast keskkonnast ja tellija tahtmisest ja, ja ma püüdsin kõiki neid ütleme, praktilisi aspekte omavahel optimaalselt sobitada. Aga see, see oli palivere palivere kirik. Ma küll preemiat ei ole ühegi konkursi eest saanud, aga nende tegemine on olnud minu jaoks väga väga, väga, väga meeldiv mälestus, on see. Võid sa öelda, missugune on sinu unistuste kirik, arhitektuur ses mõttes tänapäeval. Ma arvan, et ma selles suhtes olen pigem jutlustaja kui arhitekt. Sellepärast et et, et kiriku kirikuprojekti kallal töötades domineerib minu jaoks ikkagi see see tollel hetkel minu jaoks aktualiseerunud teoloogiline sõnum ja, ja, ja ma püüan leida siis vormi selle materjaliseerimiseks. Arhitektide silmis selline variant ei ole väga aktsepteeritud või noh, ütleme nii, et nende arhitektide silmis, kellega ma olen lähemalt suhelnud ma ei arva, et see ei oleks üldse aktsepteeritav. Mulle endale endale väga meeldib need kaks sõnumit, mis on olnud mul saksi kiriku ja, ja siis Kohtla-Järve kiriku nii-öelda need, kuidas need ratsud, kes seda tõlda vedanud palivere või seal saksi kiriku juures oli. Kiriku krunt oli niimoodi sellise suure järve või, või nojah, ikka järve, mis, mis suurvee ajal veel veel suurenes selle kaldal ja, ja, ja see kirikuruum sai, sai tehtud. Ta tuli kohe sellest kohast, ta tuli selline, et vaat siin on see sõnum, kuidas, kuidas Kristus kutsub Peetrust vee peale ja teine sõna, kuidas, et mida lähemale sa jumalale lähed, seda kitsamaks sinu tee läheb. Ja, ja siis kirikumaht sai niimoodi kitsenev ja, ja altari suunas niimoodi oli ta klaasist ja läks niimoodi vee peale. Mulle endale see väga-väga meeldis. Ja, ja Kohtla-Järve Kohtla-Järve konkursi tegemise ajal oli jälle just see niisugune see Kristuse kesksus noh, läbi läbi pärisakramendi koguduse keskel oli, oli minu jaoks tollel hetkel kuidagi väga-väga tähtis. Too too kirik sai komponeeritud sellise tsentraalse na ja, ja kuna Kohtla-Järve niisugune linnakeskkond ja teatud mõttes ka sotsiaalne keskkond on natuke kaootiline ja ja noh, üldse Kohtla-Järve kui linn on kuidagi midagi nihukest laialivalguvad, ma tundsin, et ma tahaksin siukest tugevat märg, kes sinna see kiriku põhiplaan sai nagu nagu see ruunikivide risk niimoodi ja, ja selle keskel on altar ja kirikuruum, sai Sa nii, et kogudus on ümber altari ja kirikuruum sai niimoodi, et sa selleks, et minna altarisse, sa pead minema kõigepealt alla ja siis sind tõstetakse niimoodi, et altari kohal on valgus. Aga kahjuks konkursil kiriku esindajatele ei hakanud kõnelema, öeldi, tsirkust me küll ei taha. Nii et noh, see on kõik väga subjektiivne, mis kellelegi parasjagu kõneleb, nii et ma arvan, et see ei ole võib-olla kõige kõige parem variant, et võib-olla niimoodi üldisemas mõttes. On vägagi aktsepteeritavad sellised variandid, kus kirikuruum on hästi neutraalne ja tal on, ta on niisugune täiesti niisugune puhas, neutraalne ruum. Näiteks Kohtla-Järve kiriku konkursi võitis just nimelt selline puhas klaar lahendus. On sul maailmas või Eestis ka mõned arhitektuuriliselt lemmik kirikud, mida sa nagu vaimustusega vaatad ja tunned, et need, see kirik on nüüd väga õige koha peal ja see peab just niisugune olema. Minu kirikutel lemmikud on ikkagi seotud usuliste kogemustega, mitte arhitektuuriga. Väga hämmastav, aga, aga nii see just on ja, ja esimesena, kui saama küsimust ütlesid, tuli mul meelde Bööminga Me üks katedraal, mis on ehitatud 74 ja mis on väga suur, 10 korda väiksem, kui see Kohtla-Järve kirik oli, aga mis on just täpselt samamoodi tsentraalse altariga ja arhitektuuri mõttes, ta oli niisugune noh, natukene niisugune noh, nagu nagu niukses kosmoseajastu stiilis, et ütleme, arhitektuurne detailikäsitlus ei olnud mulle paatne. Aga see idee ja, ja veel arvestades seda, et see, see altari toomine koguduse sisse oli sellel ajal teoloogiliselt väga värske mõte, et noh, see, see kirik oli minu jaoks tõeline elamus. Ja, ja, ja, ja üks kirikuhoone, kus ma ei ole sees käinud, kas ma olen ainult ümber käinud, on Uppsala toom. See on nagu koha mõttes seal, kab sa käid ümber kiriku ja seal Eestis on mul Viljandi Jaani, Viljandi Jaani, aga see on ka jälle seotud seotud muidugi, vaat tema oma niisuguse ruumi mõju suhtes on küll minu väga kauge kauaaegne, niimoodi ütleme niisugune kuidas öelda lemmikruum, et ta on niisugune puhas ja valge, et seal saab tulla see sõna ja muusika ja, ja inimesed, et nemad saavad domineerida. Et see on minu väga kauaaegne niisugune lemmik. Aga ma ei saa ka salata, et mulle väga meeldib tart Tartu katoliku kirikuhoone kus on, kus on parasjagu, on ka niisugust noh, ütleme ütleme, sekundaarset, atribuutikat, Lotterlase pilgule. Aga neid ka töötavad kõik ja, ja ta on väga kodune ja väga sümpaatne, kuigi ta ei ole niisugune valge ja puhas. Et nagu siit jutust välja tuleb, mul ei ole niimoodi väga selgelt, et just ainult üks, et väga erinevates kohtades võivad olla väga-väga meeldivad niisugused äratundmised. Sinu töö linna planeerijana kuidas seal teoloog välja lööb või kuidas seal see teoloogiline mõtlemine võiks end ilmutada? No siin on oluline välja öelda see, et dioloogia on, eelkõige on ta humanitaarharidus see usuline aspekt. Kui inimene on usklik ja tema jaoks piibel on tõepoolest jumala sõna ja, ja tal on jumala abi ja tugi on juures, siis see õppimise protsess on selle võrra lihtsalt lihtsam. Võib ka muidugi raskem olla. Aga, aga see, see niisugune humanitaarhariduse saamine ülikoolis ja, ja noh, mitte esimeses nooruses, ütleme see on mind aidanud selles osas, et ma olen suuteline töötama bürokraadina, sest minu töö on töötada erinevate tekstidega ja, ja kuigi kuigi see kõik, mis ma sest, sest ma ise ei tee planeeringut Ma koordineerin seda, ma valmistan ette omapärast viin asja lõpuni, et see lõpeb linnavalitsuse otsusega, ta saab seadusliku jõu. Aga see, no ma toon ühe näite, et 95. aastal Eesti vabariik sai endale planeerimise ehitusseaduse, mis siis ütleme arhitektide planeerijate jaoks on kanaliseeritud tekst, milles nemad oma tegevuses peavad lähtuma ja tegevus peab olema siis vastavalt sellele läbi viidud, nagu ta seaduses kirjas on. Ja kõik, kõik, kõik omavalitsused pidid siis sellele järgneva dokumendina tegema kohalikud ehitusmäärused. Ja kuni tolle ajani minul ei olnud mingisugust seaduste lugemise kogemust, noh omal ajal ehitusnorme sai küll aetud, aga sealt alati otsisid neid konkreetseid pindala, arvutusi ja ruutmeetreid ja see oli, see oli teistmoodi. Ja ma sain oma osakonna juhatajalt, sain korralduse, et vot Ilona, nüüd katsu homseks teha või teisipäevaks, et et meie ettepanek, meie osakonna ettepanekud ehitusmäärusest, et võtta seadus ette ja teeb nädal aega, püüdsin seda seadust küll edaspidi ja tagurpidi mitte midagi, mis siin kirjas on veel vähem, ma sain aru, mida osakonna juhataja minu käest tahab, no see oli kohutav, see oli õudne. Ja, ja siis ma mul tuli meelde, et niimoodi hiljaaegu kogetud teine situatsioon, kus ma ennast väga kitsikuses tundsin ja ma sain aru, et ma pean lähenema planeerimis- ja ehitusseadusele nagu heebrea keele õppimisele ja ma võtsin materjalid kaasa ja läksin seminar kasse. Ja see kõik läks lahti. See kõik läks lahti, ma sain aru, mis seal kirjas on, ma sain aru, mis minult tahetakse ja ja, ja noh, tõesti see see dialoogi ja õppimine on andnud mulle tõesti niisukese, julguse, julguse ja, ja ilmselt ka mingisuguse kogemuse tekstidega töötamisel ja analüüsimisel ja nende vahel seoste sobitamisel ja sest see, sest see minu töö on, et kuigi ma mõtlen ruumilises keskkonnas ma pean lõpetama asja tekstina. Ma pean selle kõik tõlkima sõnadesse, mõttesse ja ilma dialoogihariduseta ma seda absoluutselt ei suudaks, sest üldiselt on nende inimeste, kes kes, kelle, kelle igapäevatöö on mingi mingi ainega, kas nad töötavad kätega või, või kompuutrit, ega nad nad, nad töötavad visuaalses keskkonnas. Nende sõnaline eneseväljendusoskus ei ole alati nii ladus ja, ja ma kujutan ette, et mina arhitektina oleks jäänud väga jänni, kui mul ei oleks olnud dialoogi, haridust, seljale. Planeerimine nõuab ka tead, mitmete poolte mitmete huvigruppide Konsensuse leidmist nende vahel tegeleda sellega ka. Jah, jah, see ongi niimoodi, et kui planeering tehakse, siis seaduses on ette nähtud planeeringuprotsessi niisugune pidev avalikustamine tulenevalt meie niisugustest praegustest ressurssidest nii rahalistest kui inimressurssidest. Me teeme tõesti ainult selle, me oleme nii-öelda välja Fitreerinud seadusest, mis on see kõige minimaalsem, mida me võime teha, et me seadust ei rikuks. Aga seda kõike võiks teha 10 korda rohkem julgesti ja ei oleks ülepingutatud, et, et seal ongi ja kahjuks praegu, kuna esiteks me saame teda minimaalselt teha ja teiseks, inimesed ei ole harjunud sellega. Ma inimestena pean silmas nii üksikisikuid, linnakodanike kui ka kui ka erinevate huvigruppide niimoodi noh, juba organiseerinud inimeste gruppe ja sealjuures ka firmasid ja, ja erakondasid ja, ja noh, tõesti inimesi selle laiemas mõttes, et tegelikult planeerimise protsess on ühelt poolt ühelt poolt nüüd tõesti parima parima professionaalse lahenduse leidmine, aga teiselt poolt ka teiselt poolt ka ka niisuguse ühiskondliku kokku leppe sõlmimine, sest detailplaneering on tegelikult juriidiline dokument ja see juriidiline dokument tähendab siis seda noh, niimoodi vormilises mõttes ütleme instrumentaalse poole pealt lahendatakse ära maakasutuse tingimused. Aga teiselt poolt on see leping, see maa on jaotatud tükkideks. Noh, ta on krunditud ja igal krundil on omanik ja, ja see on nüüd ja igal sellel omanikul on oma õigused ja on oma kohustused ja ta tahab teadlik olla, mis tema naabruses nendel meestel ja naistel ja firmadel ja, ja omavalitsustel, missugused õigused ja kohustused nendel on tegelikult detailplaneering on leping, tan, juriidiline leping ja, ja kui nüüd näiteks noh, on siin selline situatsioon, et, et on, ütleme, ideaalne professionaalne variant ja, ja huvigruppidel on mingid teised seisukohad, mis, ütleme, professionaalide pilgu läbi. Ei, ei ole ideaalne, aga ta ei ole ka, ütleme sellest, kuidas öelda optimaalsest miinimumist allapoole või noh, tegelikult oleks parem, kui minimaalse variandi laskutaks, kui ta jääks selle optimaalse piiridesse, siis mina eelistan seda varianti, et, et kehtestatakse see, millega inimesed on nõus, mis on neile lähedane. Ja professionaalide asi on jälgida seda, et nad otse surma ei läheks. Aga, aga kui inimesed ikkagi otsustavad, et nemad tahavad endale teatud ebamugavusi, mis neid otseselt veel ei tapa siis on neil õigus need saada. Ühesõnaga, ma ei poolda professionaalide diktatuuri mida, mida ütleme, totalitaarses ühiskonnas küllaltki sageli on ja näiteks keskkondlikus mõttes tehakse võib-olla palju paremaid lahendusi noh, näiteks arhitektuuri seisukohalt ikkagi niisugused selged linnaplaanid ja alleed ja lossid ja, ja, ja see kõik teostatakse, sest raha tuleb ühest tsaarirahakotist ja ja, ja see on ilus vaadata ja see valmi kindla aja jooksul mingit pusa ei ole, kellegi käest ei küsita, kõik ütlevad, et vahu aga samal ajal inimeste jaoks on see noh, väljaspool neid, nad tarbivad mingil määral seda, kui see neile meeldib, aga nad ei tunne, et nad on sellest nagu osalised. Et noh, see on nüüd kaks, kaks täiesti erinevat ühiskonda ja, ja erinevad ühiskonnad tekitavad erineva keskkonna. Head kuulajad, te kuulete Eesti luterliku tunni saadet. Täna on stuudios külalisena Ilona Merzin ja saatejuhina Toomas Jürgenstein. Sa oled katoliku kiriku liige. Kas see oli teadlik valik? Juhus või? Miks sa seda kirikut just eelistasid? See on väga subjektiivne, seal on väga subjektiivne, kui ma omal ajal tundsin, et ma tahaksin olla ristitud inimene ja olla kiriku liige siis ma teadsin, et ma tahan olla katoliiklane ja kusjuures seda argumenteerida on nagu täiesti võimatu, sest ma ei osanud seda tollel ajal sõnastada. Aga samal ajal ma teadsin, et ma tahan olla koguduse osaduses ja minu ristimise hetkel ma elasin Viljandis ja, ja mulle tundus kaunis naeruväärne olla kuskil Tallinnas või Tartus koguduse liige ja samal ajal üldse mitte kirikusse saada. Niimoodi, et ma läksin tollel ajal Viljandi Pauluse kirikusse. Ja, ja ma armastan luteri kirikut väga, nii et ma olen ristitud ja leeritatud luteri kirikus ja ja minu niisugune koguduse osadus on olnud alati luteri kirikus. Aga aga on teatud niisuguseid usuliste toimingute. Variante, mida, mida luteri kirikus ei ole ja, ja mille järgi ma tundsin meeletut igatsust niimoodi, et kui ma olin Tartusse kolinud, see juhtus viis aastat tagasi siis ma hakkasin mõtlema, et nüüd ma ikkagi ennast vormistan ümber ja ma ikkagi lähen oma algul igatsetud kirikusse ja, ja see võttis väga kaua aega, sest mind tohutult segas see, et ma võin haavata. Ta oma õdesid-vendi, kellega ma olen olnud väga lähedane nendes kogudustes, kus mul on olnud mingisugust tegemist. Lõpuks ma siiski jõudsin selle otsuseni, et ei haava ja nemad mõistsid mind või aktsepteerisid. Ja, ja Ma sain. Ma sain jah, Tartu Maarja koguduse liikmeks. Tänaseni ma olen konfirmeerimata, sest katoliku kirikukord on selline, et inimene on kaunis pikka aega enne koguduse liige. Ta käib missadel ja osaleb koguduse töös, kuivõrd ta seda soovib teha ja ja alles siis teatud aja möödudes, kui ta on kindel, et jah, tõesti vaat see just on nüüd minu kirik. Siis ta konfirmeeritakse. Nii et ma olen praegu niisugune omamoodi nagu, nagu ma kuulun, kuulun liikmena katoliku kirikus, aga ma ma sealjuures ei tunne, et ma ei kuuluks luteri kirikusse, pole niisugune. No see on niisugune subjektiivne jutt, aga, aga ma arvan, et ma ei ole ainukene inimene, kes tunneb niimoodi, et ta et tema sees on osadus nii katoliku kirikuga kui luteri kirikuga ja et nendes kirikutes on erinevaid aspekte. Aga need inimesed vajaksid selleks, et usus kasvada ja ja, ja säilitada osadus jumalaga, et nad vajaksid neid mõlemaid aspekte oma usuelu jaoks. Kas siin võib ka tõmmata niisuguse näilise paralleeli, et kui sa oled osanud väga meeldivalt ühendada arhitektuuri ja teoloogia siis ka katoliku ja luteri kirikus enese jaoks? No ma ei tea ju, kuidas selle peale katoliku kirik vaatab, kuigi minul on jäänud sellest kirikust väga selge ja, ja hoopis hoopis avaram tunne kui, kui, kui paljudes avaldustes paavsti kiriku kohta öeldakse mulle tundub, et selle selle kiriku toimimises ei ole midagi kitsarinnalised. Aga aga eks seda aeg näitab, kuidas ma selle kahe kiriku iseendas lepitamisega toime tulen. Siin niisugust selget vastust ilmselt veel ei ole. Üheks võimaluseks eri kirikutesse kuuluvaid kristlasi ühendada on näiteks ühe võimalusena välja pakkunud ennast see liikumine, kus sa oled samuti aktiivselt osalenud. Et see ühinemine toimuks just inimese tasandil. Kõnelen sellest natuke. Maanteel ma jälle parandan sind, vennad väga tahaksid vältida sellist väljendit, nagu te see liikumine lihtsalt on, on olemas üks interkontsessionaalne vennaskond Prantsusmaal, kelle juurde, kelle liikmeskond kuulub erinevatesse kirikutesse ja kelle juurde on aprillist hilissügiseni, on teretulnud. Nii noored kui täiskasvanud poolt, et koos koos palvetada, koos piiblit lugeda ja koostööd teha. Ja ja mina ise alati sees käinud kolmel korral. Ja, ja minu jaoks on, on see see koht vat inimestel on niisugused spetsiifilised kohad minu jaoks on see nagu niisugune koht, mille kohta ma ise endamisi tunnen, et vot see on nagu isakodu. Et et see on tõesti üks niisugune imeline imeline lepitamise lepitamise küngas, kus, kus tõesti erinevate kristlike kirikute inimesed ja, ja ka noh, käivide sees külas väga palju, väga palju Euroopasse sõita, tahtvaid inimesi, kes ei kuulu, nad ei ole seotedki ühegi kirikuga, aga vaat keegi nende tuttav on kogudusega seotud ja nad lähevad ja, ja nad saavad osaduse, seal. See see on. Sest asi ei ole ju mingisuguses õiges teoloogias või, või, või paremini korraldatud koguduse elus. Oluline on see, et inimestel oleks osadus jumalaga ja osades üksteisega, see on ju peamine ja, ja vot seal on kuidagi leitud mingi selline mingi selline mitte 11 haava haavam vorm, need, need erimeelsused unustada ja orienteeruda sellele, et sa märkad seda, mis on inimeste vahel ühine. Ja, ja et inimesed ei ole mitte ainult siin isekeskis, vaid vaid jumal on kogu aeg siin meie keskel juures igal hetkel see seede, see kogemus ütleme niimoodi seal tee sees käies ja, ja aastavahetuse kokkutulekutel käies on, on seal niimoodi neid laule lauldes ja pühakirja lugedes on kogemus nagu ühtemoodi, et sa, sa oled vaimustuses, kuidas tuhanded ja tuhanded inimesed sulavad ühte. Samas siin kohapeal on ju ka tehtud niisuguseid õhtupalvus, kus on ka lauldud, neid samu laule on mul olnud erinevaid kogemusi, kus inimesed, kes peaksid olema võõrad, saavad üheks ja, ja et see, see, just nimelt see inimeste või ka siis kirikute vaheliste piiride ära kadumine, vot see on see, see ime, mida tegelikult jumal inimestele tahab kinkida. Sealjuures igaüks jääb iseendaks, midagi nivelleerub, see, see eripära tuuakse välja ja imetletakse vastastikku. Et möödunud aastal me tegime Pauluse kirikus enne jõule tegime see palvus ja ja mul oli mälestusi omal ajal Viljandis Viljandi jaanis. Neid vallusi tegime ja ma nii väga lootsin, et noh, mõnedki nendest inimestest on praegu Tartus, ma nutan taga seda Viljandi Jaani kirikuaega ja ma nii väga lootsin, et ehk nad need tulevad nendele pallustele. Ja nad ei tulnud ja nad ei tulnud ja, ja igal advendil tuli täiesti erinev. Mulle ei olnud neid inimesi enne näinud ja ei ma näinud neid oleneilka pärast näinud. Väga erinevad olid need õhustikud nendel õhtutel, kui, kui see palvus oli. Aga iga kord me kogesime, et me oleme üks ja jumala ligi. Et ma kujutan ette, et tänapäeval on tohutult kiire ja, ja igal hetkel sa pead langetama otsuseid ja sooritama valikuid ja, ja seal on kas rahad taga või või, või suured suured muutused, ta ja inimene vajab niisugust tunnet, et ta ei oleks üksi. Sest see, see, et sa ainult üksi millegi eest vastutad, see on tohutult suur koorem. Sa vajad seda tunnet, et teine inimene on sinu kõrval ja sa vajad seda tunnet, et mitte ainult inimesest ei sõltu asjad. Kas need palvused jätkuvad ka nüüd edaspidi ja me rääkisime, rääkisime õpetaja Joel Luhametsaga, et vaat koguduse elus on niimoodi, et küllaltki palju koguduse liikmetel, algatusi ja, ja sageli siis algatus ei ole väga pikaajaliselt elus hoitav ja me leppisime kokku, et me teeme neid palvusi enne jõulu ja siis teeme jälle ühe niisuguse grupi enne ülestõusmispühi, et me ei peaks kurvastame, et oi, nüüd enam keegi ei tule. Nii et nüüd nüüd sellel sellel ajal siin enne enne ülestõusmispühi praegu paastu ajal on teisipäeviti veerand kaheksa. Kas palve ja võib-olla ka laulud võiks olla üks niisugune usuvorm kusse Iainevad kirikut 11 kõige paremini mõistavad? Ja jäi ja jäi, sest palved ja muusika on siiski väga spetsiifiline. Et noh, orgia jäi teatud osas võib väga ühendada, teaduse osas võib see tekitada võõristust. Näiteks on väga spetsiifiline on ortodoksi kirikumuusika ja, ja kui ma mõtlen näiteks evangeelsed kirikud, niisugust küllaltki estraadilähedast muusikat need on, noh, need on radikaalselt erinevad muusikad. Ma pean tunnistama, et minul on gospelist kostelist ortodoksi, mulle kõik lähevad luust ja lihast läbi, et ühed ühed puudutavad ühtesid keeli, teised teised palved puudutavad teisi keeli, aga, aga ma arvan, et inimene ei pea olema nii universaalne. Talle võib mõni asi jääda võõraks. See ei tähenda, et see asi oleks vale. Ja nüüd veel sa oled õppinud arhitektuuri teoloogiat, kas võiks veel mingi kolmas ja eluala olla misjon sind köitnud ja millega sa tahaksid tegeleda? Ja on üks valdkond, ma tahaksin minna magistriõppesse, aga ma ei taha ära sõnada, aga kui ma sinna korter on saanud, siis ma võin ütelda, et nüüd ma olen siin. Pigem ma tahaks seda öelda siis, kui ma olen selle ära läbi teinud. Et mul soov on. Aga olenevalt päevast hali päeval ma mõtlen, et see on mõttetu ja heal päeval ma mõtlen, et see on väga vajalik ja kasulik. Te kuulsite Eesti luterliku tunni saadet. Stuudios olid Ilona Merzin ja Toomas Jürgenstein. Eesti luterliku tunni Adolf on Tallinnas, kiriku plats kolm. Meie telefon on kuus kolm, üks neli kolm üks üks. Kirjutage või helistage meile oma mõtetest, mis teil on tekkinud meie saateid kuulata. Jälle kuulmiseni.