Tere kõigile kuulama järjekordset luterliku tunni saadet. Minu nimi on Marika, kus need täna räägime, eutanaasiast surma erinevatest tahkudest? Eestikeelsetes sõnadesse, ümberpandult tähendab eutanaasia head ehk ilusat surma. Küsite on muidugi ka see ka tegelikult, nii on aga ehklejate vastuse sellele püstitatud küsimusele meie tänasest saatetunnist. Kas inimesel on õigus otsustada elu ja surma üle? Me ei taha anda täna valmis vastuseid igaks elujuhtumiks, nii lihtsalt pole olemas. Soovime vaid, et mõtleksite Jarutleksite koos meiega. Eutanaasia küsimus haarab mitmeid ja väga erinevaid valdkondi. Eelkõige On see eetiline probleem, aga ka meditsiiniline, juriidiline, sotsiaalne ja loomulikult isiklik. Kui tuleb endal vastava otsuse tegemisega silmitsi seista. Tänasteks saate külalisteks on samuti valitud eri valdkondade esindajad. EELK Laiuse koguduse õpetaja Margit nirgi Tartu Ülikooli närvikliiniku korraline professor Ain-Elmar Kaasik ja Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Jaan Sootak. Niisiis, kui olete otsustanud meiega jääda, soovin teile head kuulamist. Eutanaasia küsimus on päevakorda kerkinud suhteliselt hiljaaegu 50.-test aastatest alates teravamalt seitsmekümnendatel. Tänu meditsiini, täpsemalt intensiivravivõtete arengule on võimalikuks osutunud surma edasi lükata. Eristatakse passiivset ja aktiivset eutanaasiat. Kas selline eristatus on eelkõige meditsiiniline või hõlmab see ka teisi valdkondi? Professor Ain-Elmar Kaasik. No kahtlemata on see probleem laiem arstide ja meditsiinipersonali ülesandeks on juba ammustest aegadest olnud surma diagnoosimine. Tõsi surm on olnud varem pigem jumala või kellegi teise käsutuses või, või, või nii otsustada. Meditsiini kaasa ja võimalused on võimaldanud tõepoolest sekkuda sellesse suremise protsessi ja ja selles mõttes muidugi on tekkinud terve rida uusi küsimusi. Need ei ole seotud mitte ainult surmaga, aga need on seotud ka elu jätkumise ka intensiivravitingimustes. Mõtet on ju säilitada siiski elu, millel on mingisugune inimlik sisu, mingi kvaliteet ei ole mõtet ju säilitada igavesti vegetatiivset elu, kus inimesel on säilunud ainult mingit vegetatiivset funktsioonid ja ei ole inimlikku psüühikat. Ka see on probleem. Ma arvan, siiski eutanaasia kui, kui, kui termin kui formuleeritud ja mõtestatud küsimus on suhteliselt uus, aga tegelikult eutanaasia. No kuidas ma ütleks, õigus väärikalt surra on juba üsna vanades kultuurides olnud ja ta on pigem olnud selline, et inimesed, kes noh, mõnikord tunnevad oma surma ette kas haiguse tagajärjel või muul põhjusel on oma kodus oma voodis ümbritsetud lähedastest ja, ja minu arvates on see üks kõige aktsiate aktsepteeritavam surmamoodus. Kahjuks muidugi haigused, mõnikord ootamatud haigused, väga enneaegsed haigused, kui seda võib nii nimetada kaasajal sageli traumad, mehhaanilised vigastused, mis tabavad inimesi parimas eas ja ei ole ravitavad ja ma julgen kindlalt öelda, ei muutu kunagi tahaks, on palju niisuguseid haigusi ja vigastusi, vot need tekitavad selle probleemi kaasa intensiivravitingimustes ja seal tõesti on küsimus selles, et et see eutanaasia, see, see väärika suremise võimalus või seda või ilusa surmaga surm saab üldse ilus olla, aga noh, kuna kõik algab sünniga ja kõik lõpeb surmaga, saan eluslooduse paratamatu ringkäike, me kõik oleme selle osa siis siis see probleem on kahtlemata olemas. Ja sellest kogu see küsimuste ring tuleneb mida ma võiks öelda, passiivne eutanaasia, see tähendab, et midagi, mida saaks teha elu pikendamiseks, kas minuteid, tunde, päevi või mõnikord, kuid jäetakse lihtsalt tegemata. Ja julgen öelda, et seda on juba ammu praktiseeritud ja praktiseeritakse tänapäevalgi. Kusjuures kriteeriumiks on kindlasti see, et jäetakse tegemata ainult siis, kui see ei too kaasa vähimatki võimalust nii-öelda inimvääriliku ja inimese psüühikaga kaasneva elu. Säilita aktiivne eutanaasia. Mis on võib-olla üldse sellel probleemil praegu paljudes maailma maades tõstatanud, see tähendab seda, et arstile või kellelegi teisele antakse seadusega õigus lõpetada piinarikas elu sageli patsiendi enda soovil. On palju keerulisem küsimus, loomulikult ja selle tõttu on aktiivset eutanaasiat seni minule teadaolevalt seaduslikult lubatud väga vähestes ühiskondades väga vähestes riikides. Nii palju, kui mina tean, võivad Hollandi arstid nii-öelda lootusetult haigele surmava süsti teha. Ühes Ameerika osariigis nimelt Oregonis lubab seadus arstil parandamatu haige vabasurmale kaasa aidata. Ning Austraalia ühes põhjaprovintsis rakendatakse kogunisti eutanaasia seadust. Eestis ei olevat eutanaasia seadust ja jumal tänatud, et ei ole. Aga kas saab rääkida eesti juristide ühtsest seisukohast antud küsimuses? Professoriaansotak? Aga kindlasti mitte eutanaasia on selline huvitav probleem mis puudutab ka juriste, aga millel ainult erandjuhtudel õiguslikud väljundid. Kui me võrdleme näiteks teiste meditsiin õigusel põhimõtteliste küsimustega, no võtame kasvõi embrüokaitse samu neerusiirdamise probleeme nende edasi, need on õiguslikult võrdlemisi ütleme korrektselt ja suhteliselt lihtsalt, kui me kukule võime reguleeritavad eutanaasia ei ole peaaegu õiguslikult reguleerida väga vähestes piirides. Ma tooksin võib-olla ühe näite selle kohta. Arsti jaoks on eutanaasia tema eriala probleem kliinikus jurist lähtub aga oma erialast, nimelt sellest, kas arst põhjustab patsiendi surma või mitte. Aitäh. Ja selles mõttes on vahetegemine neutraalse kahe riigi vahel väga lihtne. Aktiivse eutanaasia arst põhjustab patsiendi surmaarstid tegevuse ja patsiendi surma vahel. Kausaalne põhjuslik seos. Passiivse eutanaasia puhul seda seost ei ole see probleem, kui me tuvastame, et antud juhul on tõesti tegemist passiivse eutanaasia, arst lihtsalt teeb seda, mida ta peab tegema, ta saadab Mori pundi või surijate sellel, niikaua kui ta saab, ta suudab ja saatma peab. Ei ole siin juriidilist probleemi. Nii et vaidlused teravad vaidlused käivad tegelikult ainult ühe eutanaasia liigi ümber. See on aktiivne eutanaasia. Eesti võistkond ei ole siin nutnud ühest seisukohta, ma arvan, et ka ei võeta, sest need näited maailma praktikasse usundlikus praktikast praegu. Meie lähimatest piirkondadest piirduvad Hollandiga. Hollandis on lubatud aktiivne eutanaasia, aga huvitaval kombel on see lahendus peidetud mitte nii-öelda materiaalõigusesse. Mitte ükski seadusandja Marwan üheski riigis ei julge otse välja öelda, tapmine on lubatud ja näha ette kriminaalseaduses sellised normid. Praegu praktiliselt me teame, et mis juhul on tapmine lubatud hädakaitse seisundis, kui tõrjutakse rünnet elule. Noh, on lubatud tapmine ka surma surmanuhtlus täideviimisel. Aga ma ei usu, et lähemal ajal ilmub kunagi kuskil üks seadusandja, kes teatab, et kriminaalõiguses ma mõtlen, et tapmine on lubatud. Hollandlased on lahendanud selle küsimuse protsessi õiguslikult vastavad normid on protsessi seaduses, kui arst täidab teatud ettekirjutised, eks ole seal olla kindlad nõuded, meditsiinilised tingimused nõu pidama kolleegidega ja nõnda edasi. Siis ta täidab selle patsiendi palve, sellisel juhul prokurör süüdistust ei esitaja, kriminaalkoodeksi paragrahvid lusika tapmise keelavad, nii lihtsalt ei rakendata. Nii et see on niisugune otseütlemist vältiv ja miskit lahendus. Ma ei usu, et Eesti läheks seda teed, vähemalt ei kujuta ette, et meil oleks see küsimus praegu. Seda küsimust võimalik praegu tõstatada. Jaanuari lõpus toimus Tartus ELK õpetajate konverents, kus arutleti ka eutanaasia küsimustele. Otsest seisukohta luteri kiriku vaimulikud vastu ei võtnud. Küll öeldi välja selgesõnaline ei aktiivsel eutanaasia-le. Laiuse koguduse õpetaja Margit nirgi. Milline on teie kui vaimuliku suhtumine? Eutanaasiast seda küsimust võib-olla võiks niimoodi esitada, milline on minugi vaimuliku suhtumine elusse. Ja suhtumine põhineb küll piiberlikul arusaamal. Inimene on jumala kõige kõrgem loodu loodud jumalanäolisena ja ka jumala kaitse all olevana mida tunnistab ka viies käsk. Ja milline kaitse kestab ka? Langusjärgses perioodis, kus me siis ka kõik nüüd oleme? Jumal on andnud inimesele edu. Ja ta võtab ka selle, see on and mida inimene võib hoida. Ja nii nagu ta võib kogu jumala loodud hoida. Ja kui me räägime siin eutanaasiast siis küll tekib see küsimus. Kui kristlikul maailmal või kristlikul ühiskonnal kerkib üles küsimus, siis on see ilmne näide sellest, et inimene on kaotanud usu ja usalduse jumala vastu. Usu uskumise ka selles viimases vaevarikas ajas mis tõenäoliselt paljudel läbi elada tuleb. Aga kas pole mitte nii, et kui meie ühiskond oleks enam arenenud, oleks enam kristlik kui sotsiaalsed tingimused elanikele oleksid paremad. Võib-olla ei tekikski seda eutanaasia küsimustest? Ma küll väga kahtlen, et leidub inimest, kes tahaks surra. Pigem ütlevad nad, et nad ei taha niimoodi edasi elada. Või mis teie arvate, professor Ain-Elmar Kaasik. Raske küsimus tähendab minule tundub küsimuse püstitamine, et kas inimene tahab surra või ta ei taha nii edasi elada? No pigem Reidiskualastiline selleks, et ta võib ikka ühele välja, me teame, et inimesi, kes loobuvad vabatahtlikult elust, on siiski üsna palju. Eriti torkab see silma teatud populatsioonides rohkem Põhjamaades, no sina otsitud igasugused iseärasusi ja ma arvan, et üldiselt on teada, et meie siin Eestis kuulume. Suitsiidi tähendab enesetapu mõttes väga kõrge riskiga. Populatsiooni no jätame selle kõrvale. Kindel on see, et raskete haiguste all kannatavad inimesed valude all kannatavad inimesed inimesed, kes tunnetavad oma oma paratamatut lõppu, eta, ei talu seda. Nii et selles mõttes võib-olla jah, et selliselt edasi elada, nad ei taha, et see küsimus on selliselt õige. Kahtlemata siin määravad väga palju rolli inimese taust, tõekspidamised, kindlasti ka religioossed kaalutlused. Kas inimene usub elu, jätkame jätkumist või on ta materjalist, ta tunnetab seda, et tema eksistentsi lõpetama elu, see tõenäoliselt mängib rolli, ma ei pea end kompetents üheksandale kõikidele asjadele vastavaks, aga aga arvan siiski, et, et neid inimesi, kes sooviksid, et nende nende nii-öelda maise teekonna lõpule kaasaedatakse. On olemas. Eks sellest on tulnud need, need aktiivse eutanaasia sätted, millest asja oli juttu. Ma võib-olla juhin tähelepanu, et kõik need näited, mida te tõite ja mis on õiged ja mida bossonsotab, mainis, pärinevad üsna stabiilselt ja hästi arenenud ühiskondadest, kes ei ole läbi teinud niisuguseid tormilisi järske muutusi, millega on mõnikord indiviididele üsna raske paljudel põhjustel kohaneda nagu meil. Ja, ja ilmselt see probleem on olemas siis ka ühiskondades, kus ütleme niisuguseid igapäeva muresid, mis inimesi muserdavad ja, ja lootust tähendab, on vähem ja lootust on rohkem, aga ka seal on see probleem, ma saan minu oletus, ma veel kord ütlen, et ma ei pea end selles kompetents, eks. Aga arstina siiski olen isiklikult ma ütlen veelkord sama enda arvamuse ja ma arvan, et see siiski on, on Eesti arstkonna üldine arvamus, et me keegi ei tahaks tegeleda aktiivse eutanaasia, aga mis on siis tõepoolest seadustatud tapmine? Selleks on väga palju põhjuseid, miks seda ei taha teha. Kindlasti tooks kaasa kuritarvituse ohu. Ka kõik kõikides konsiiliumites või kõike saab ju lähiajalugu näitab, kuidas inimesi saab manipuleerida poliitiliselt mõjustada ähvarduste, mis tahes asjaoludega. Nii see on üks oht, mida ma selles näen. Teine oht on see, et et meditsiini areng jääb seisma selleks, et vaatamata sellele oma teatud skepsis jälle, mida ma ei varja, et selles suhtes, et meditsiin ei muutu kunagi kõikvõimsaks. Me oleme surelikud varem või hiljem, loodame, meditsiini tulevik on tegelikult hoopis kusagil mujal, mitte nende lootusetult raskete haigete ravimisest. See ole meditsiini tulevik, meditsiini tulevik ja ma julgen öelda, lähitulevik. On elu teise poole haiguste ohutegurite selgitamine lastel ja noortel täiskasvanud ja siis juba teatud profülaktiliste, mis on väga konkreetsed meetmed kas eluviiside või või teatud profülaktiliste raviga lükata neid haigusi, mis neid indiviide ohustab edasi ja vot see on üks kooseluviiside muutusega seal, see on üks, üks tulevikuvõimalus, aga vaatamata sellele muidugi on saavutatud ka paljude haiguste ravis edu. Ja kui me oleks näiteks hakanud, noh, võtame ühe, ühe niisuguse kõige kõige lihtsama näite. Kopsutuberkuloos on olnud ka praegu väga hästi arenenud jõukates Euroopa riikides, ma võtan Põhja-Euroopat Hävita haigus alles hiljuti, kolmekümnendatel aastatel, neljakümnendatel aastatel oli ta väga suure suremusega noorte inimeste hulgas kusjuures surm oli piinarikas kopsutuberkuloosi ja kopsuhaigustesse suremine on piinarikas, inimene on lõpuni teadvusel, ärkvel äärmises õhupuuduses, ahmib õhku nagu kuivale sattunud kala. Kui sel perioodil oleks mindud seda teed, et hakata rakendama nende tol ajal lootusetult haigetele eutanaasiat siis oleks probleemi lahendus lükkunud tohutult edasi või jäänud hoopis olevat. Tulid antibiootikumid, tõsi, nüüd on uued probleemid, tekivad resistentsed, tüved, aga see on seal tühiasi selle kõrval, mis oli. Ja taolisi näiteid võib tuua veel väga palju. Meditsiini progress jääks seisma sellisel juhul. Ja tänapäeval on isegi, võtame näiteks ühe nihukese lootusetu ravimatu vähihaige, kelle kannatused on suured ja kes sõna otseses mõttes hääbub ja kuivab, aga, aga, aga, aga siiski on olemas vahendid, et, et teha ka nende inimeste elu lõpp. Võimalikult pole õige öelda mugavaks, aga ma ütleks, aktsepteeriti tavaks, inimlikult talutavaks. Mina näen selles eutanaasia hoopis teist tahku, see ei ole üldse meditsiiniline probleem. Ma kordan võib-olla seda mõtet, et iga inimene peaks saama väärikalt surra ja see väärikas surm ei ole kuskil haiglas või isegi hospiits, siis arvan mina. Sotsiaalne ühiskond, ühiskonnakorraldus surub seda peale, väärikas surm on oma kodus. Ainult et kas me sinna kunagi tagasi jõuame? Ma ei räägi seda ainult teoreetiliselt, ma. Minu isa elas 93 aastaseks ja ta oli ainult ühe nädala enne oma surmaabi vaja. Minul, kes ma olin juba ammu professor, oleks olnud võimalust teda võtta millisesse haiglasse tahes. Korraldasin oma õega selliselt, et ta sai surra kodus oma voodis ja ma arvan, et see oli vajalik. Kas Eestimaal on olnud selliseid juhuseid, et patsiendid, kellel on rakendatud passiivset eutanaasiat on hiljem? Kohtulikult selle vaidlustanud. Ei selliseid vaidlusi ma tea kohtunike vaidlusi, meie õigused linnas olla ei saaks, siis oleks küsimus selles, kas mitte algatada kriminaalasi, asja, uurida viiese kohtuni. Selliseid kaasusi. Ma mäletan, et seal samal õpetajate konverentsil te esitasite kuidagi hoopis teistsuguseid definitsiooni eutanaasia kohta ja surma kohta üldse. No võib-olla surmast peale hakkab, tähendab minu arvates surma mõiste abilativeerunud puht meditsiiniline probleem, surma mõistet tekkis sellest hetkest, kui see probleem tekkis, kui surm ei olnud mitte enam ajahetk, vaid vaid tänu intensiivravi võimalustele ja ajusurma mõistele surma muutus protsessiks, ta kestab mingi ajahetke, selle ajahetkel peab siis arst nähtavasti erinevalt käituma ja juurest peab siis ka need situatsioon erinevalt hindama. Probleem on tegelikult selles, et inimesel ei ole valikut, autoloogilised olemuslikult ei saa, inimene valib elu ja surma vahel. Bioloogiliselt on ju teada, et iga organism lõpetab oma eksistentsi, inimene filosoofiliselt, Martin Heidegger ütleb, elamine olemine surmaks. Ja ka teoloogid ütlevad. Piibel ütleb, et inimesed on surma varjus istujad. Seega inimene sisuliselt valida ei saada, saab küll ise valida surmaaja otsustada, siseelust lahkuda. Aga see ei ole ikkagi niisugune loogiline valik. Mis puutub aga nüüd eutanaasia mõistesse, siis eutanaasia mõiste täpsustamiseks rääkisime kahest liigist, eks ole, aktiivset ja passiivset, tegelikult on tekkinud praktilisel vabandust meditsiinipraktikast tulenevalt erinevaid variante, kus, kus räägitakse, mida püütakse hõlmata eutanaasia, mõista ka ühest oli meil siin enne juttu seal siis imiku, vastsündinu parandamatult kahjustused mida nimetatakse varajaseks eutanaasia jaoks, kus tekib probleem, kas mitte see imik surmata või teine võimalus, kas lasta tal siis surra, kas mitte rakendada teatud elualalhoidvaid abinõusid? See on üks valdkond, mis nähtavasti on üks aktuaalsemaid. Ja minu teada on vist siin praegu seisukoht niisugune, et kui on tegemist parandamatu haigusega, mille käte imik nagunii mõne päeva jooksul sureks, siis tema elushoidmine ei ole vist vajalik. Iseasi muidugi see, see probleem, mille juurde alati tullakse eutanaasia juures. Täna ravimatu haigus osutub omme ravitavaks ja sellepärast ei saa kunagi siin vastu võtta lõplikke otsuseid. Aga on üks teine probleem juriidiliselt nõndanimetatud kaudne eutanaasia, mis jääb aktiivse ja passiivse vahele, mis on tegelikult tegelikult küll aktiivne, selline eutanaasia või selline situatsioon, kus patsient vajab eelkõige unest vähihaigetega siin tegemist, ta vajab pidevalt suuremaid valuvaigistite, suuremaid doose. Loomulikult on teada need milline Doosan surmaorganismid on niivõrd erinevad, et arst ei saa 100 protsenti kindel olla olles kohustatud loomulikult doosi suurendama, sest ta peab patsiendi vaevusi leevendava. Et järgmine doos, mida ta on suurendanud, võtab patsiendilt elu. Õiguslikult on raske põhjendada, et siin pole tegemist surmamisega või tapmisega, sest põhjuslik seos on olemas. Ehkki võib-olla küsimus on päevades lihtsalt selle üle vaidlevad, aga see ei ole praktiline probleem, ma ei ole kuulnud, et sellest oleks tekkinud praktilisi küsimusi. Aga puht õigustagmaatiliselt on see küsimus võib-olla mitte nii filigraanselt läbi töötatud. Muide nagu ei ole ka päris selge õiguslikult, miks jänese tapmine pole karistatav tundub tänapäeval skalastilisena võib-olla keskaegse sellise mõtteviisina. Probleeme ei ole tegelikult üldsegi mitte keskaegne võtteist ärapäevana. Enesetapmine oli karistatav veel Tsaari-Vene 1245. aasta kriminaalkoodeksi järginud isikule järgnes kiriklik sanktsioon. Teda ei maetud siis pühitsetud mulda. Enesetapp enese tapmise katse oli karistatav, siis järgnes kiriklik karistus vaimuliku isa äranägemisel. Need paragrahve võib Tsaari-Venekoodeks tegijaks lugeda, kes huvi tunneb. Aga probleem on ka tänapäeval olemas. Nimelt kui me ütleme, et enesetapmine pole karistada, pean põhjendama, miks ta õiguslikult karistatav ei ole. Sest siit tuleneb vägagi praktiline probleem, kas on karistatav karistatav nende isikute tegevust, kes aitavad kaasa enesetapmisele? See küsimus on lahendatud maailmas praegu erinevalt. On riike, kus enesetapmisele kaasaaitamine on karistatav osavõtt, näiteks olemine, kihutamine isegi on riike, kus ta ei ole karist. Nii et ka siin on juristidel natukene veel tegemist, et see asi õiguslikult korrektselt lahendada. Aga Eestis on see karistatav. Ei ole meil karistatav, sest meie õigustagmaatiline tase praegu ütleb, et kui enesetapp pole kuritegu ka selle katse, siis järelikult ei saa kaasa aidata sellele, mis ei ole kuritegu kaasa aidata saab ainult kuriteole gonoom, õigusdogmaatika natuke edasi arendame. Ma loodan, et sellest lähemal ajal hakkab sündima seoses uue karistus õigustikum karistusõiguse reformiga. Siis need probleemid tekivad, aga need on võib-olla juriidilised peensused, aga jurist saab rahulikult rääkida ainult siis, kui peensused läbi mõelnud. Siin öeldi nüüd välja, et enesetapp ei ole karistatav. Aga kiriklikust seisukohast. Lähtudes enesetapp on seesama käsurikkuminemised ära tappa kas teise tapmine või enda tapmine tapmine. Ja kui siin räägiti need tsaariaegsetest seadustest, siis ma võin siia veel juurde lisada, et enesetapu sooritanud inimestel on oma matmise kord, mis on meie kasutada olevas agendas kehtiv siiamaani millele on lisatud juurde, kui ei ole tegu meeleheitel sooritatud peaaegu enesetapuga. Või, või kui inimene ei ole psüühiliselt. Niukest raskes seisundis aga need. Matused, mida mina olen läbi viinud nende inimeste puhul ma olen arvanud küll, et, et inimene on teinud selle teo meeleheiteseisundis. Ja inimene ei saa siin mitte süüdimõistja olla, vaid et see jääb ikkagi ka selle teo sooritanud jumalavaheliseks asjaks lahendamiseks. Kui siin nüüd ennem oli juttu ka sellest, et nii-öelda paranematu haige seisundit saab inimväärsemaks muuta. Minu meelest on siin suur osa teha kirikul hingehoidjatel näiteks. Sest mulle tundub, et seesama meeleheide see ei ole ju kah konstantne suurus on ajas muutuv. Kui ühel hetkel inimene on meeleheitel, võib-olla teiste inimeste kaasabil, ta saab sellest üle. Või kuidas teie arvate, Margit nirgi, ma arvan, et inimest tuleb aidata elada selles olukorras, kuhu ta sattunud on. Ja kui siin professor Kaasik nimetas seda ta oma isa võis oma elu lõpetada tema kodus siis ma olen seda ka või meie perekonnas on seda ka nõnda läbi elatud ja läbi viidud. Et inimesel on õigus oma kodus oma lähedaste juures olla. Aga nagu ma alguses ütlesin, et elu, mis meile antakse ja, ja ka meie kaasinimeste elu nende elu, kes ta meie kõrvale elama seatud Kuulub hoidmisele ja kaitsmisele, siis meie kohus on seda rasket lõppu lihtsalt kergendada, nõnda nagu me seda oskan. Ma lisaks siia niipalju, et kahtlemata ühiskondlikud hoiakud ja arvamused ja tõekspidamised, mis kujunevad mõjustavad väga palju käitumist igasuguste olukordade suhtes ja võib-olla suitsiidenesetapp on üks kõige ekstreensemaid näiteid. Ja mina olen küll ka veendunud, et siin On mänginud ja saaks mängida väga suurt rolli, kui seal ikkagi selliselt, aga kahjuks kahjuks väga paljudel põhjustel, mida no minul on väga raske analüüsida on, on religioon meie ühiskonnas oma tähtsuse minetanud väga olulisel määral. Minul isiklikult on sellest kahju mitte sellepärast, et ma propageeriks oleks ise väga religioosne, aga, aga see tahes-tahtmata meie meie ühiskonna aluseks selle oksidentaalse ühiskonna aluseks, kus me tahame olla ja kuhu me tahame enam jõuda, on ikkagi Rooma õigus ja kristlik eetika. Eetika Ma rõhutan, moraal, see on, see muutub asi, mida kujundatakse, karta kommunismiehitaja oma kordan ta kellegi teise oma. Aga need iidsed eetilised printsiibid, mis on tõenäoliselt juba siin, peaks olema religiooniajaloolane, kes, kes teab, pärinevad hirmsast Kristuse-eelsest perioodist väga palju. Vot neid me oleme väga palju kaotanud praegu ja need, me peaksime mingil teel suutma uuesti tagasi. Kuidas maadest on, ma ei tea. Aga see määraks väga palju maja käitumise mall palju rohkem kui trahvid, keelud, käsud ja nii edasi. Ma arvan, et teataval määral kannab selle eest vastutust iga üksikkoguduse õpetaja. Kuidas ta leiab, tee selle oma koguduse juurde ja nende inimeste kannatuste juurde selle usalduse juurde, mis võib inimesel ja, ja õpetaja vahel tekkida ja oma kogemustest tean seda ütelda, et inimesed on tänulikud, kui nad leiavad kellegi, kes tahab nende koormat kanda ja muret jagada ja lohutada ja julgustada. Enesetapmisega seoses veel üks probleem nimelt on õigusteaduslikus kirjanduses küll mitte kodumaises ilmnenud niisuguste krestomaatilised klassikalised kaasused mis näitavad, kas peab arst ja kuidas ta peab sekkuma. Suitsidendi tegevus tähendab, kui patsient otsustanud ennast tappa, ta on suremas. Ja nüüd tekib küsimus, kas arst peab selle protsessi peatuma, on sellised situatsioonid, kus ta teab, et patsient on tõesti väga raskes seisundis ja ta on korduvalt üritanud ennast. Pean nüüd lõpuks on ta siis seda teinud, kas arst peab patsiendi või selle surija nüüd tagasi tooma? See on oletame, et tema võimuses. Kas ta peata tagasi tooma sellelt teelt, kuhu patsient on otsustanud minna või surija otsustanud minna. Üldine juriidiline hinnang nende kaaslaste pinnalt, mis on nüüd avaldatud et arst ei ole kohustatud seda tegema, tähendab, kui inimene on otsustanud surra, siis ei peaarst teda enam tagasi tooma, aga seal on väga üldine hinnang, sõltub loomulikult konkreetsest situatsioonist ka näiteks siis, kui võime seda situatsiooni võrrelda olukorraga, mis nõuab vältimatut abi. See on teine küsimus, aga põhimõtteliselt arst sellisel juhul peab aktsepteerima patsiendi tahet. See on siis need juriidiline seisukoht, seal maru aga linna meditsiiniline seisukoht, kas arst peab aktsepteerima patsiendi tähti? No see on väga keeruline küsimus. Tähendab, ma arvan, et arst on eelkõige professionaal, Ast pakub oma teadmisi ja arste, ülesanne on patsiendiga saavutada kokkulepe, konsensus selles, et patsient usaldab arsti teadmisi. Arstiabi ei saa olla, tellimustöö ei saa olla nii nagu noh, ma ei oska öelda. Kinga parandamine näiteks. Et patsient tuleb arsti juurde ja palub, et tehke mul sellest kohast röntgenipilt või valgustage mind kompuutertomograafiaga läbi või ma räägin seda veidi veidi nüüd muidugi utreerides, aga, aga niisugused tendentsid on olemas. Nii et veel kord loomulikult arsti ülesanne on, on patsiendiga saavutada. Arusaamine kokkulepe ja leida parim lahendus selleks, et sageli on terve rida võimalusi ühe või teise asja jaoks. Ja paljudel juhtudel on arsti ülesanne inimest julgustada lohutada mitte sugugi alati kirjutada ravimeid. Arstiabi andmine on kultuurinähtus, no ütleme nii, antropoloogilisi kultuuri, mitte kaunite kunstide mõttes ja selles mõttes. Ma olen alati ka arstide täienduskursusel seda rõhutanud, et meie tuleme kahjuks niisugusest kultuurist, kus see rohitsemine on olnud, põhiline, aga aga, aga mõnikord inimene läheb lihtsalt uuenet. Inimesed loodavad, usuvad ravimites nende imettegelasse toimesse seal mõnikord olemas, aga kaugeltki mitte alati. Nii et vastus küsimusele saab olla väga mitmetahuline. Aga nüüd, bioloogilisest seisukohast lähtuvalt. Ilmselt on siin ülimuslik siiski jumala tahe. Ei patsiendi juristi. Ega arstiga, kui arst ei saa valmistatud tellimustöid, siis ei või ka õpetaja seda mitte teha, vaid et meie kohus on ikkagi ütelda seda, mida piibel ütelnud on. Ja elu lõpetamine on patt. Ükskõik millises vormis. Ja elulõpetaja on vastutav selle eest, mida ta teeb. Olgu siis ka arst. Aga ma tahan juurde lisada selle Säre le kuskil. Professor Kaasik ütles, et arst võib olla julgustada ja lohutada ja ma olen ise seda kogenud ja läbi elanud. Kui minu koguduse liikmete laps oli haiglas ja toimus see eelpool kõneldud juhtum, kus aparaadid lülitati välja kui palju suurt tuge ja julgustust ja lohutust ja jaak kompetentset abi suhtelise medpersonal sellele emale ja isale pakkuda. See on väga oluline, sest et ema ikka tahab ja püüab, et tema laps ellu jääks. Ja ta mõtle sellele missugused protsessid on toimunud, missugused meditsiinilised protsessid on toimunud, et see oli selle kurva loo juures üks inimlik ime. Mis on ka kuulutusamet, jutlus või sõnum. Kui me need saate algupoole rääkisime natukene pikemalt ka passiivset eutanaasiat, siis mulle tundub, et meie tänase saate kuulajad võivad osutuda täiesti potentsiaalsete eks patsientideks. Tahaksingi nüüd teada, mismoodi meedikud, arstid tähendab, millest nad lähtuvad, millised peavad olema need haige kahjustused. Kui nii-öelda aparaadid välja lülitatakse? Ja küsimus ei ole, kogun alati ainult aparaatide väljalülitamisest, küsimus on mõnikord loobumine mõnede mõnede ravimite kasutamisest, ükskõik, kas selle tõttu, et on teada, et need ravimid no ei ole eriti efektiivsed või koguni selle tõttu, et ravimid on ülikallid. Probleem ei ole mitte sugugi ainult meil niukses vaesevõitu ühiskonnas. Probleem on praegu väga jõukates maades, näiteks Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias on olemas suurtes haiglates spetsiaalsed komiteed kompetentsidest arstidest kes otsustavad, milliseid ravimeid selles konkreetses haiglas kasutatakse. Ja kui võtta näiteks vähivastased ravimid, mille nimekiri on väga pikk ja millest mõned on äärmiselt kallid, aga suhteliselt vähe aktiivselt siis need ravimeid ühes või teises haiglas lihtsalt ei kasutata, kuna see komitee on otsustanud, et vot selles haiglas nüüd ei kasutatud. Ja tõepoolest tekib küsimus, et kui inimesed näiteks teavad, nõuavad siis neil ei ole kellegi poole pöörduda, nad võivad tõstatada küsimuse ajakirjanduses, pöörduda kohtu poole ja, ja nii edasi. Siin niisugust väga head lahendit ei pruugi olla samuti sellel, mida me oleme korduvalt täna juba rääkinud, passiivne eutanaasia. Ka siin peituvad väga suured ohud, näiteks siin on antud arstidele no olgu või konsiilium meile väga suur võimalus jätta kasutamata mõni efektiivne ravimeetod, mis ehk äkki siiski aitaks. Ja ma julgen öelda, et ega siin päris lõplikke lahendeid pole kogu maailmas aga on töötatud siiski selles suunas, et on olemas teatud argumendid ja neid töötatakse praegu väga intensiivselt välja, eriti inglise keelt rääkivatest maades, eriti Ameerika Ühendriikides, kus koguselegislatsioon on tunduvalt erinev kui Euroopas kus selle tõttu on väga palju taotlusi, kompensatsioonita, võitlusi meditsiinipersonalil, eelkõige arstidele, mitte selleks, et neilt vale ravi tõttu diplomi ära võetaks või praktiseerimise õigus vangi pandaks, aga, aga rahalist kompensatsiooni nõudma. Ja see maksab üsna palju, selle pealt teenivad kindlustuskompaniid ja juristid ja see läheb kokkuvõttes ju kogu sellele ühiskonnale palju maksma. Seda nakatunud reguleerima reguleeritakse seda nimetatud organiseerimisjuhenditega, mis on väga autoriteetsete inimeste koostatud ja mille täitmisel tavaliselt siis inimene saab kaitse endale. Ja teiseks on rahvusvaheliselt hakatud välja töötama niinimetatud konsensusdokument, et mis on sisuliselt ka noh, võiks öelda soovitusliku iseloomuga. Aga mida muuseas pidevalt täiendatakse, mis ei ole dogmad, uute andmete lisandumisel lisatakse sinna uusi andmeid. Ja mõnes suhtes on nad kaunis selged ja nad on ka meile varaselt teada. Tõsi küll, praegu Eesti ühiskonnas, kes me tuleme rest jälle omamoodi normeeritud ühiskonnas nihukeseid normatiive väga hästi vastu ei võeta. Aga, aga ma arvan, et see aeg, kus arstid kuulusid vabakutseliste inimeste hulka kes kes võisid teha peaaegu kõik, mida nad tahtsid, on jäädavalt mööda selle tõttu, et võimalusi on palju. Nendest kõige õigemate valik on sageli probleem. Ma toon ainult ühe näite. Paar aastat tagasi Helsingborgis Rootsis oli oli väga põhjalikult ja pikka aega ette valmistatud konverents mida nimetati Euroopa insuldi konsensuskonverents mille eesmärgiks oli ajuinsuldi raskete halvatustega kulgevate peaaju vereringe häirete ravipõhimõtete ühtlustamine, euroop, pass, ja selle tulemusena töötati välja niinimetatud Helsingborgi deklaratsioon. Ma võtsin sellest konverentsist osa ka ühe töörühmajuhina ja selleks ma olen väga hästi kursis. Ettevalmistustöö kestis mõni aasta ja et teda ei ole praegu selle selle järeldusteni öelda. Arstkonnale viimine jätkub veel pidevalt. See oli maailma terviseorganisatsiooni korraldatud ja egiidi all ja ja selle tulemusena näiteks on selgelt sätestatud, et kui peaaju verevalum ega inimene on sügavas teadvuseta seisundis, siis on vaja temale tagada ainult inimlik hooldus, see tähendab puhas voodipööramine, aga talle ei ole vaja kasutada mingeid intensiivravivõtteid. Kui ta hingamine lakkab, siis teda ei ole vaja ühendada hingamisaparaadiga seal ainult mõttetu elu pikendamine. Selleks et väga ulatuslik verevalum peaajus hävitab ajukoe nii palju, et see ei ole ravitav täna, homme ega ka kümnete aastate pärast. Ta on välditav, võib-olla võib-olla edasi lükata tulevikus ja nii edasi ja, ja seda tehakse praegu iga päev, näiteks selle näiteks on kõrgenenud vererõhuga inimestel kõrgenenud vererõhu adekvaatne ravi ja nii edasi, aga selle haiguse, kui ta on siiski tekkinud, ravi ei ole võimalik ja see on vastavas dokumendis kirja pandud ja, ja sellest noh, sageli või mõnikord ei saada aru, eriti kui niisugune haigus juhtub. Ma julgen öelda, see pole väga hea termin, aga no enneaegselt mis on enneaegne haigus, raske öelda, millel on selleks, et inimese vananemine ja koguni surma siin on erinevad aastakümnetel. Aga noh, selge on see, et insult, kolmekümnendates, neljakümnendates, seega viiekümnendates eluaastates on enneaegne haigus. Ja, ja siin mõnedel juhtudel saab teha raviga, samuti on ravimite suhtes on olemas niinimetatud metaanalüüsid, kus analüüsitakse mitte ühe kliiniku kümnete kliinikute väga ühtselt toodikaga tehtud uurimistööde andmeid. Nende alusel töötatakse välja väga konkreetsed praktiseerimise juhendeid, mis muuseas on näidanud, et väga paljud ravimimeetodid, millesse usuti, mida kasutad nendes kümmekond aastat tagasi, on ebaefektiivsed ja nüüd pole mõtet kasutada. Need on need konsensus, dokumendid ja need ühtlasi reguleerivad mõnedel juhtudel seda passiivse eutanaasia küsimust. Rääkides insuldihaigetest insuldihaigetega, on saavutatud ka silmatorkavat edu aga mitte sellega, et neid on hakatud ravimitega paremini ravima, neid on hakatud aktiveerima võimalikult vara, see aitab vältida tüsistusi inimese enda osa nakatud suurendama füüsikaliste, et ega, ja nii edasi ja sellega on vähenenud ka. Surevus jaa, jaa jaa paljudel juhtudel saavutatakse täiesti rahuldavaid tulemusi nende hilisemas kohastamises eluga teatud ülirasketel juhtudel, kus on tegemist näiteks juba algusest peale teadvuseta seisund, ei ole olemas efektiivsed ravimeetodid ja vot nii nii annet, konsensus, dokumendid ja nendest üldiselt püütakse juhinduda, kuigi veel kord kordan, nad ei ole kohustuslikud ja dogmaatilised. Meie saateaeg hakkab lähenema lõpule. Annaksin lõpetuseks sõna veelkord kõigile, teeksime siis nii-öelda lõpuringi. Professoriaansatakk. Ma kordaks seda, millega ma alustasin, eutanaasia ei ole valdkond, mida saab detailselt õiguslikult reguleerida. Professor Kaasik tõepoolest praegu suurepäraselt näitas seda, et et on olemas väga palju regulatsioone arstide sees ravistandardid, mida tuleb usaldada, mida ühiskond peab usaldama. Ja ainult kõige äärmuslikumad variandid vajavad õiguslikku lahendamist. Näiteks kriminaalõiguses võiks olla meil ka norm tapmine patsiendi palvel, mis on kergendav asjaolu, mis, mis oluliselt kergendab isiku vastutust mis võib tekkida eutanaasia situatsioonides, aga olulisemaid õiguslikke regulatsioone, mingit detailset õiguslikku riikliku reguleerimise selles valdkonnas mina ette ei näe, ei kanta. Eutanaasia kohta siiski oma kindel seisukoht ja ma kujutan ette, et kõige paremini võiks seda teha mingi töörühm töögrupp. Meil on olemas Tartu ülikool suurepäraste teaduskondadega, juristidega, arstidega, bioloogidega, kes võiksid siiski oma seisukoha eutanaasia küsimuses avaldada. Eutanaasia probleem on üks tahk väga suurt suurest probleemide ringist, mida, mis, mis kuuluvad üldse elu ja surmavaldkonda ja ja ma arvan, et nende probleemidega tuleb loomulikult tegeleda ja, ja see rõhutan võib-olla ainult seda, et nad väljuvad muidugi arstiabiandjate mõtlen meditsiinipersonalitegevuse raamidest, vajavad ühiskonna laialdast osavõtt. Suur tänu teile kõigile saates osalemast. Stuudios olid täna EELK Laiuse koguduse õpetaja Margit mürgi Tartu Ülikooli närvikliiniku professor Ain-Elmar Kaasik Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Jaan Zotac ja saatejuht Marika, kus nad samuti tänan kõiki, kel oli mahti ja tahtmist tund aega meie seltsis jätta. Kui soovite oma arvamust luterliku tunnisaadete kohta meiega jagada, siis kirjutage või helistage. Luterliku tunni aadress on Tallinn. Kiriku plats kolm, telefon tööpäeviti kuus kolm üks neli kolm 11 kuus kolm üks neli kolm 11. Taas kuulmiseni. Seniks aga teile kõigile kõike head.