Tere, head kuulajad. Eetris on Eesti luterlik tund tänases saates Me kõneleme usuõpetuse teemadel ja selleks on stuudios külalisena Tartu Ülikooli religioonipedagoogika õppejõud magister Pille Valk ja saatejuhina Toomas Jürgenstein. Tänases saates Te kuulete Vivaldi, flöödikontsert. Tomasoor jalami, noor. Usuõpetus on teema, mis ilmselt ei aegu mitte kunagi ja alguses ma küsiksin siis lihtsalt, et miks üldse on usuõpetust meie koolidesse vaja. Mis on selle aine eesmärgid? Kas nad on kasvatuslikud või õpetuslikud? Mida oskad selle kohta öelda? Alustaks vastamist võib olla ühe kena tsitaadiga Ain Kaalep pilt ühest artiklist, mis jaanuari alguse Eesti kiriku ajalehes ilmus kus Ain Kaalep kirjutab, et ilma usuõpetus, et ta ei saa noor inimene täisväärtuslikku haridust ja Siht võiksimegi öelda, et usuõpetus kui niisugune on üldhariduse loomulik osa minu meelest. Ja kui püüda erinevaid tähtsuse aspekte välja tuua erinevaid eesmärke, siis ma nimetaksin võib-olla järgmiseid. Kõigepealt, see on silmaringi küsimus, mis on seotud maailma kultuuripärandimõistmisega. See on meie minevik, mis on iga päev meie ümber, see on terve, terve suur osa õhtumaisest kultuurist mis nii või teisiti Kristlusel rajaneb või see muu maailmakultuur, mis on teiste usunditega seotud, millest arusaamine on küllaltki keeruline ja raske, kui, kui me seda religioosset tausta seal ei tea. Me võime võrrelda ennast ütleme ekskursantidega ütleme kas siis Luubris või Peterburi Ermitaažis, kes käivad saalist saali ja imetlevad küll värvide kooskõla ja harmooniat ja suurepärast kompositsiooni ühe või teise maali puhul saamata, aga mingit aimu sellest, millist sõnumit üks või teine maal või skulptuur kannab või miks üks või teine teos loodud on. Ja minu meelest on see lihtsalt ühe väga puuduliku hariduse küsimus. Et nii suur osa maailma kultuuripärandist, kujutavast kunstist, muusikast, kirjandusest, millest iganes. Me tahame veidi süvendatumalt rääkida, kuuluvad siia juurde ka erinevate religioonide kohta käivad teadmised. Järgmise momendina nimetaksin võib olla rahvuslik kultuuri säilimise küsimust. Kui meie oleme kujunenud rahvaks nõnda et pea viimase 1000 aasta jooksul on me me rohkem või vähemal määral kokku puutunud kristlusega siis me võime öelda, et ka meie rahvuskultuuris on oluline oluline mõjutegur olnud kristlikul maailmavaatel. Ja kui me seda ei tunne, kui me ei oska sügavamalt vastata küsimustele, kes me oleme, kust me tuleme siis muutub järjest ähmasemaks ka see siht meie silma ees, kuhu me minna tahame. Ja võib-olla meie olemine üleüldse Kolmanda momendina võiks välja tuua sellegi, et usuõpetuses õpitu aitab mõista teisi rahvaid, teisi kultuure. Me elame praegu maailmas, mis muutub aina pisemaks ja pisemaks. Meie inimeste kontaktid laienevad peaaegu et üle terve maailma ja ka nende reisimist ja, ja ka majanduselu, ärikontaktid, mille iganes puhul me puutume kokku hoopis teistsuguste rahvastega hoopis teistsuguste maadega. Inimestega, kes mõtestavad maailma erinevalt meile tavapärasest ja nii või teisiti toovad nende kultuurierinevuste tagant meile vastu ka erinevused nende rahvaste usulises maailmas. Veel enam, tihtipeale on need kõige otsesemalt omavahel seotud, nii et ka selles tänases avatud maailmas suhtlemiseks. Me vajame neid teadmisi, mida usuõpetuse tundidest võimalik saada on. Usuõpetuse eesmärkidest rääkides ei saa kindlasti nimetama. Ta ei jäta ka selles aines peituvat olulist potentsiaali noore inimese isiksuse kujundamisele. See on laiemas mõttes inimeseks olemise õpetad, kus ei ole üldse. Ma ei tea koolis teist ainet, kus oleks niivõrd palju võimalusi pühenduda inimestevaheliste suhete analüüsile kus oleks niivõrd palju võimalusi eetiliste kõlbeliste hoiakut kujundamiseks, kus oleks võimalik õppida üksteisega arvestama, kus oleks võimalik noort inimest kujundada avatuse tolerantsuse suunas ja kujundada temas vastutustunnet. Nii et rääkides veel viimase aja haridusprobleemidest, tahaksin ma siia juurde nimetada viimasel haridusfoorumil, see on siis haridusfoorum 97 kõrva jäänud sõnavõtte, kus järjest enam hakatakse tähelepanu pöörama hariduse sisule. Et ei ole niivõrd oluline, millise empiiriliste teadmiste hulgaga noor inimene meil koolist välja tuleb vaid edasise elu suhtes edasi elu kujunemise suhtes järjest tähtsamaks saavad tema isiksuseomadused, millist isiksust meie kool kasvatab. Ja siin ma näen küllat, usuõpetus on just see õppeaine, mis oleks suures osas Nende ülesannetele suunatud nende küsimuste lahendamisele suunatud. Kui usuõpetusel võiks olla niisugune ülesanne, ta seoks kokku mitmetest teistest ainetest saadud fakte, annaks nagu tervikpildi. Aga oskad sa tuua mõne konkreetse näite, kas näiteks ajaloost kus mõne perioodi mõistmine Kui sellega ei kaasne teadmisi vastava perioodi, kas usuelu usuliste mõjude kohta jääks poolikuks või oleks sootuks võimatu? Ja näitas, et siin kahtlemata palju tuua. Kuna ma ise olen ka omal ajal ajalugu õppinud, nelja ajal õpetajana töötanud ja teoloogiajuhte jõudnud alles hiljem siis olema seda omal nahal väga selgelt kogenud, kuidas pilt ühtedest või teistest ajaloosündmustest avardus ja palju sügavamaks muutus, mõtleme siin kas või inglise kodanliku revolutsiooni peale mis jääb küllaltki küllaltki kummaliseks sündmuste jadaks, kui me siia juurde ei liida selleaegseid, usulisi liikumisi, mõtleme meie oma Eesti ajaloos, eks vennastekoguduse liikumise aegade peale, kuidas see kujundas meie rahva enesehinnangut, kuidas me võime vennastekoguduse liikumises näha omamoodi ettevalmistust ka riikliku iseseisvuse kujunemisele. Kuidas meie esimese põlvkonna haritlased enamasti on pärit vennaste kogudusega, vennastekoguduse taustaga perekondadest ja nii edasi, mida mida on andnud ühesõnaga luterlikud arusaamised näiteks tuuri loos, kuidas meie rahva rahvakooli ajalugu tegelikult läheb nende ideede ja mõtete juurde tagasi mis muutusid aktuaalseks seoses seoses reformatsiooni kaja luterlikes luterlikku arusaamadega, kuidas meid on tänase päevani kujundanud kasvõi väga-väga laia lugemisoskuse varase omandamise koha pealt või meie muusikaharrastuse koha pealt, noh kui kui see usuline pool nagu ära lõigata siit tagant, siis see pilt teeb oluliselt kahvatum maksja. Ja minu meelest ei vasta päris täpselt sellele, kuidas ta, kuidas ta on olnud, sest niukene ateism või ütleme täpsemalt agnostitsism on suhteliselt uus nähtus. Aga siit tuleb kohe teine kiusatus, et äkki oleks võimalik usuõpetus jagada juba praegu kooliprogrammis olevate ainete vahel. Paneks natuke ajalukku natuke kirjandusse majandus või mitte majandust füüsilisse kiuga graafiasse, kus me õpime maid sinna ka vastava maausuline, usulised liikumised, usuline kuuluvus. Mis oleks niisuguse variandi negatiivsemad, pooled? Kõige pragmaatilisemad vastus on sellele küsimusele nüüd see, et meie koolide programmid on niikuinii äärmiselt ülekoormatud ja sinna veel terve omaette valdkond sisse viia. Ma kuulen juba oma kõrvus praegu nii ajaloo kui kirjandusõpetaja kui ka kõigi teiste teiste murelikke hääli, et niigi ei jõua läbi võtta seda, mis on etena, aga noh, nagu ma ütlesin, see on niuke pragmaatiline vastus, aga mitte asja asja sisuline sisuline vastamine. Võib-olla selle negatiivseks pooleks oleks minu meelest kõigepealt see, et niimoodi kaob ära usuõpetus kui tervik oma, et noh, nii nagu me võiksime püstitada küsimus, et miks matemaatikat võiks õpetada nii palju, kui teda seoses füüsika või keemia või teiste reaalainetega ette tuleb või mingeid muid niisuguseid suuremaid plokke plokke moodustada. Ja ilmselt tusse terviku terviku küsimus on küllaltki keeruline. Samas aga pean ma väga oluliseks usuõpetus omaduseks ka seda, et hea ja haritud õpetaja puhul võib usuõpetus kujuneda, ütleme väga suurt osa humanitaarsetest ainetes, õpitava humanitaarsetest ainetes õpitava teadmiste integreerijana võiks olla usuõpetusel oluline oluline roll. Nii ajalookirjanduse, kunstiajaloo, muusikaajaloo, filosoofia, ajaloo väga paljud joone jooksevad ju jooksevad ju kokku. Miks mitte üheks niisuguseks integreerivaks tunniks võikski siis olla usuõpetuse tund. Lugu sellest, kuidas inimene on mõistnud iseennast ja ümbritsevat maailma läbi aegade. See oleks ilus, aga paraku me teame, et usuõpetus koolis on kas valik või vabaaine. Nii et see usuõpetus integraiaga ainena jääks siis tahes-tahtmata vaid osadele. No see usuõpetuse staatus valike vabaainete hulgas on meie praeguse aja paratamatus. Niimoodi niimoodi, et ta on ja kui mõelda 20.-te 30.-te aastate peale, siis ka siis oli see aine nii õpilastele kui õpetajatele vabatahtlik koolidele kooli õppeaine korraldamine kohustuslik. Ja ma võib-olla ei pea seda väga halvaks üleüldse meil usuõpetus, vabatahtliku ainena on pigem probleemid, tulevad millestki muust, probleemid tulevad sellest, et meie praeguses haridusseadusandluses puudub see koolile kohustusi pane või koolikohustusi määratlev punkt. Nii et suuresti on usuõpetuse korraldamine. Meil õhku jäänud nõndamoodi, et isegi huviliste õpilaste olemasolu korral ei ole alati võimalik neid tunde koolis teha ja nii või teisiti enamasti need probleemid taanduvad kooli juhtkonna suhtumisele. Ometi väga paljud inimesed seostavad usuõpetusega laste lubamatut mõjutamist neile usu pähe määramist, neid nende kallutamist usu suunas kust niisugused kartused tulevad ja on neil alust. Loomulikult on alust. Aga kust nad tulevad? Kõigepealt on ikkagi see probleem, et meie lähimineviku peale mõeldes on meile üles kasvanud mitmed mitmed põlvkonnad inimesi, kes ei ole saanud koolis normaalset korralikku usuõpetust ja kellel lihtsalt puuduvad selle valdkonna kohta teadmised ja kokku puutudes nüüd täienduskoolituse raamides erinevate koolide õpetajatega, koolijuhtidega üldse erinevate inimestega, mulle on jäänud selline natukene nukker mulje. Kirikust eemal seisva Eesti inimese jaoks on alates Jehoova tunnistajatest ja lõpetades selliste konservatiivsete katoliiklaste, ka kõik on ühtviisi ühtviisi usklikud ja igaks juhuks on neist kõigist parem eemale hoida kuna lihtsalt ei osata ka teri sõkaldest eristada ja ütleme, sellel usulisel maastikul orienteeruda, need teadmised meie inimestel tihtipeale puuduvad. Nii et üks on see teadmiste puudumine ja teine on teine, negatiivne moment on muidugi ka see isiklik kehv kogemus isiklik negatiivne kogemus sellest nendest kodurahurikkujate, kes sul ukse vahelt sisse trügivad, kui ka, kui ka nendest inimestest, kes tänava nurga peal sulle kangesti Proclamotsioone käte loba jagades lubavad kõik sinu probleemid kohe-kohe ära lahendada ja, ja kangesti tõttavad sind päästma, küsima tõsi, mu enda käest selleks mingisugust mingisugust eelnevat nõusolekut, nii et nisukene, agressiivne, agressiivne sektide propaganda on kindlasti ka siin üks negatiivse suhtumise kujundajaid. Ma tean ka seda mõneski koolis, paraku need ei ole küll õnneks palju, on negatiivse suhtumise loonud ka usuõpetuse õpetaja, kes ei ole oma ülesannetega toime tulnud. Kui koolides usuõpetuse õpetamine võimalikuks sai, siis see esialgne olukord oli küllaltki ebamäärane ja mõnedki inimesed, kellel puudus selleks tööks vastav ettevalmistus ja vastavalt pädevus läksid, et siis oma parema äratundmise järgi suurest missioonitundest kooli ja kukkusin muidugi kolinal läbi. Aga kooli jaoks tähendas see ikkagi niisugust negatiivset kogemust, et noh, kokku puutudes selliste kuulidega, mulle öeldakse veel aastaid hiljemgi usuõpetuse teemadel rääkides tänaney. Ja, ja olen ka kõrvalt näinud seda, et selline usuõpetuse läbikukkumine võib laste jaoks õpilaste jaoks muuta ka väga paljugi religiooniga seonduvat tõsiseks palaganiks. Nii et sellised sellised nukrad kogemused on ja sealt need tondid tulevad. Ja siis kui kooli usuõpetusest rääkida, siis ka esimesena tulevad meelde kohe, eks ole need need agressiivsed pöörajad, päästjad ja, või Jehoova tunnistajad ja kardetakse, et nende lastega hakatakse siis samamoodi puleerima. Ja siinkohal tuleks muidugi öelda, et kooli usuõpetuse õpetaja kooli usuõpetuse jooksmise iialgi panna sellist eesmärki, et nende et seal õpetuse eesmärk oleks, siis ütleme, laste usuni jõudmine, laste usuline kasvatus, kooli kool on hoopis teistsugune koht, kool on teadmiste hankimise, teadmiste saamise koht. Ja ja usuline kasvatus jääb ikkagi kodukiriku ülesandeks. Selles mõttes ei tohi me neid kahte asja sugugi mitte segamini ajada. Aga kui need hirmudest veel rääkida, siis tuleks vast nimetada sedagi, et noh, tegelikult on see väga loogiline. Jälle meie lähimineviku peale mõeldes tuleme sellisest ühiskonnast, kus ametlikult oli ju kõik selgelt reglementeeritud, kuidas mõista iseennast, kuidas mõista maailma, milline mõtlemine on õige. Ja see on ju täiesti, et iseenesestmõistetav, et inimene peale sellist perioodi muutub väga ettevaatlikuks kõige selle suhtes, mis tuleb kellest ta võib-olla kahtlustab, et tulevad jälle ühed, kes hakkavad talle ütlema, mis on õige, mis on väär ja temale endale nagu valikuvõimaluste valikuvabadust ei jäeta. Nii et need on need posttotalitaarse, ühiskonna inimese hirmud. Eks huvitav mõttekäik tuli mul sellega seoses veel pähe. Nimelt omal ajal ju iga inimene, kes kõrgkoolist läbi käis või tehnikumis või mõnes muus niisuguses õppeasutuses õppis läbis ju kohustusliku teadusliku ateismi kursuse, ma ei mäleta, et sellel ajal oleks sellesse ainesse väga tõsiselt respektiga suhtutud, pigem oli see suhtumine niisugune nöökiv, irooniline ja üleolev. Aga kummaline on see, kui palju inimesi praeguses muutunud olukorras käitub täpselt nii, nagu neid tookord ateismi loengutes õpetati. Nii et see on niisugune omalaadne paradoks. Jah, need on ainsad teadmised, mis inimestel religiooni suhtes on ja niimoodi nad siis käituvad ja olen kuulnud isegi ajal õpetajatest, kes siiamaani oma oma tundides näiteks teema juures katoliku kirik ja kloostrit keskajal räägib neidsamu, samu kummalisi lugusid, mida omal ajal siis nähti ette teha nii-öelda teadusliku ateismi kursusele raamides ja, ja noh, tagantjärele ei esitagi küsimusi endale, et kuidas nüüd siis ikkagi sellega on või või kas see teave on nüüd ikka päris päris autoriteetne, mis sealt pärineb. Sest kui Ma olen viimasel ajal lugenud üle viimase seitsme aasta jooksul kiriku ja ristiusu suhtes kirjutatud kriitilisi artikleid. Ja see on ikka täiesti kummaline, kui teadlase kraadiga inimesed argumenteerivad oma seisukohti tuginedes näiteks leotaktsioni raamatule lustakas piibel see on iga natukenegi teoloogiat õppinud inimese jaoks on see ikkagi täiesti käsitlematu harimatuse näitaja, lits. Nii ta on ja aga kas me võime mingisuguseid paralleel näiteid leida ka Eesti ajaloost? On ju ka enne usuõpetuse vajalikuses kaheldud esimese Eesti vabariigi ajal. Sel teemal koguni rahvahääletus, kas on usuõpetust vaja või mitte. Ja siis saadi nendest tontidest üle, aga oskad sa natuke kõnelda, kuidas see protsess käis? Nojah, kui sündis, sündis iseseisev Eesti riik ja hakati üles ehitama rahvuskooli siis loomulikult sooviti, et see oleks kõige kõige parem, kõige kaasaegsem matest arusaamadest mudelitest lähtuv. Ja kuna toonases asutavas kogus, kui ka esimeses riigikogus olid valdavaks ikkagi väga vasakpoolsed meeleolud, siis üheks kõige teravamaks küsimuseks uue rahvuskooli ülesehitamise käigus oligi küsimus usuõpetus loodusest. Ja need diskussioonid, mille stenogrammid on meieni tänase päevani säilinud kõikidel asjahuvilistel on võimalik raamatukogus nendega tutvuda näitavad, et Need väljendid ja võitlusmeetodid olid ikkagi väga teravad ja väga räiged on võib-olla natukene liiga karm sõna aga, aga diskussioonid olid äärmiselt tulised ja asjade käik läkski nõndamoodi, et nii avalike algkoolide seadus kui ka keskkoolide seadus võeti vastu lõpuks niisugusel kujul, et sealt usuõpetus oli välja jäänud ja isegi muul moel see laine õpetamine ei olnud sätestatud. Mis aga sellised meeleolud nüüd asutavas kogus esimeses riigikogus kaasa tõid, olid suurt protesti ütleme, laiade rahvahulkade laiade rahvahulkade seas. Ja see oli periood, kus usuõpetuse temaatika leidis kajastamist enamuses ajalehtedes, ajakirjades ilmus vastava sisustki, vastavasisulist kirjandust, peeti koosolekuid, kusjuures mõnigi koosolek läks lõpuks nii tormiliseks, et seal lausa lausa munadega loopimist ette tuli. Ja siin tartus bürger, muuseas näiteks politsei pidi vaenupooli lahutamas käima, nii et noh, tänapäeva inimene vist selle küsimuse üle nüüd nii temperament selt vaielda küll ei viitsiks, mulle tundub. Ja lõpuks kristliku rahvaerakonna poolt algatatuna leidis aset suur allkirjade kogumise paania. Toonane põhiseadus nägi ette, et 25000 allkirja on tarvis kokku korjata, et algatada seadusparandust riigikogus neid allkirju tuli kokku 88000. Ja nõndamoodi sellele sellele vastusena siis korraldatigi 1923. aasta veebruaris Eestis esimene rahvahääletus. Nii et nisukene väga-väga olulise demokraatliku sündmuse algus Eestis on siis ikkagi usuõpetusega seotud rahvahääletuse käigus 72 protsenti umbkaudu inimesi andis oma hääle selle poolt, et koolides Peab olema usuõpetus. Nii et sellist rahvahääletuse tulemust tõlgendati. Kui umbusaldusavaldus avaldust esimesele riigikogule ja esimene riigikogu selle peale nukralt laiali läks ja uued valimised välja kuulutati ja teise riigikogu poolt siis sai sätestatud juba ka usuõpetuse õpetamise korraldus Eesti Eesti koolides. Nii et niisugune niisugune on see ajalugu ja omal ajal, kui ma neid diskussioone jälgisin ja neid materjale lugesin, siis parasjagu siin aastatel 94 95, oli ju meilgi Postimehe veergudel üks tuline tuline diskussioon, osuta mõtlesin teemadel, käimas oli muidugi kahvatu vari sellest, mis omal ajal aset leidis. Aga paralleelid olid hämmastavad. Kellel asja vastu rohkem huvi on, võib muidugi lugeda selle kohta ilmunud raamatust pealkirjaga ühest heledast loigust Eesti kooli ajaloos, seal on ikka neid poolt ja vastuväiteid nagu põhjalikumalt analüüsitud siin saates. Võib-olla me selleks aega ja aega ja ruumi ei ole, aga iseenesest on see Eesti ajaloos vägagi vägagi huvitav episood. Kui nõnda nüüd vaieldi ja võib-olla lausa käsitsi kokku ei mindud, aga usuõpetuse teema oli kogu aeg üleval. Sellega pidi kaasnema ka usuõpetuse kainem läbimõtestamine, selle tugevate nõrkade külgede metoodika väljatoomine ja selle analüüs. Kas niisugused kired usuõpetuse ümber tõid lõppkokkuvõttes kaasa ka midagi positiivset? No minu meelest küll need tulemused olid positiivsed. Sest kui vaadata usutud arengut Eesti koolis, siis tuleb täheldada, et selle sajandi alguseks oli ikka asi õige keerulisse seisu jõudnud. Eks tal on laiem niisugune pedagoogika ajalooline taust aga see pühalise päheõppimisele ja, ja tohutu tohutu mahuga päheõppimisele suunatud tohutu mahuga usuõpetus oli, oli ikka õige õige tõsisesse kriisi jõudnud küll, sest noh, küsimusele, milleks lapsel seda tarvis on või mida laps kõige selle teadmisega peale hakkab, mida sa talle andma peaks toona selliste küsimustega tegeldud. Ja kui need kahekümnendatel aastatel alguses need diskussioonid väga teravaks muutusid, siis tegelikult samal ajal käivitus ka usuõpetuse sügavam uuel tasandil läbimõtestamine ja ma nimetaksin seda isegi usuõpetuse reformiks. Ja usuõpetuse reformiga tuleks nüüd kahe väga olulise mehe nime meil siinkohal nimetada, esimene neist oleks pedagoogikaprofessor Peeter põld kellel on ju väga olulised teened üldse emakeelse Tartu Ülikooli sünnil ja ka Eesti pedagoogikateaduse arengus. Ja teine on üks esimesi eestlastest professoreid Tartu Ülikoolis. See oli tegelik usuteaduse professor. See oli Johan Kõpp, hilisem Tartu Ülikooli rektor, mitu valimisperioodi jääks, eks neid, keda võib-olla rektoriametis läbi aegade kõige rohkem hinnatud on. See mees, kes keerulistel aegadel kolmekümnendatel lõpus võttis endale ka peapiiskopi raske raske koorma kanda. Niiet noh, minu jaoks oli küllaltki märkimisväärne see, et sellised mehed võtsid usuõpetuse küsimus niivõrd tõsiselt, et kõigi oma teiste tähtsate tööde-tegemiste kõrval olulist tähelepanu ja aega pühendati usuõpetuse reformile. Ja kui nüüd võtta mõned olulisemad jooned, mis seda reformi iseloomustaksid, tuleks nimetada eelkõige lapsekeskset lähenemist. Kui varasem suhtumine oli selline, et noh, peaasi on see, et laps võimalikud piiblil lähedases sõnastuses õpib pähe võimalikult palju piiblilugusid ja oskab ilusasti katekismuse peast ette ütelda, seal nagu eesmärk omaette, küsimata, kas sellest midagi aru saadi. Ja siis nüüd selle uuendatud usuõpetuse juures just tähelepanu keskmesse tõusis laps, tema küsimused, lapse arengu arvestamine ja lapse isiksuse kujundamine, usuõpetuse roll kõlbelise kasvatuse seisukohast. Nii et väga-väga palju selliseid uusi uusi jooni, uusi tuuli, mis kajastusi nii uutes õppekavades kui ka uutes õpikutes. Nii et selle nurga alt vaadates tuleb öelda, et see tõsine kriis ja tõsised vaidlused tulid küll usuõpetusele kasuks. Peeter Põllu on Kõpu poolt läbiviidud usuõpetuse reform, mis tegelikult Eestimaa eesti koolides usuõpetuse sellisele tasemele, et oli igati kaasaegne õppeaine. Ja tase oli niisugune, et noh, näiteks meie naabrite soomlaste ütleme, sakslaste juures jõuti niisuguste põhimõteteni alles kuuekümnendatel aastatel. Kõige kiuste usuõpetust Eestis siiski õpetatakse ja umbes 100. koolis vist hetkel. Aga missugune on üks keskmine eesti usuõpetuse õpetaja simul peaks olema kõige üldisem ülevaade neist. Õpetajad on enamasti saanud teoloogiaalase hariduse täiendkoolituse raamides. Enamus neist lõpetanud teoloogia põhikursuses on selline ülikoolides tavaks saanud. Tasemesüsteemi järgi ütleme systeoloogia alamaste kuskil 15 kuni 18 ainepunkti ja oma koolituse annad saanud kõige mitmete koolide juures siin Eestimaal, nii Tallinnas Eesti Evangeelse Luterliku kiriku usuteaduse Instituudi pedagoogilise osakonna juures, kus hetkel tegutseb juba seitsmes õpperühm. Samuti koolitatakse neid Tartu teoloogia akadeemias samuti baptistide kõrgemas usuteaduslikus seminaris ja nüüdseks on välja kujunenud juba ka usuõpetuse õpetajad, koolid, tus Tartu Ülikooli usuteaduskonna juures, see programm käib juba kolmandat aastat ja on juba kenad esimesed lõpetajadki sealt tulnud. Need on nüüd siis niisuguse tasemega usuõpetuse õpetajat, kes on saanud ettevalmistuse, mis on võrreldav ütleme, kõigi teiste aineõpetajate ettevalmistusega, samasugune nagu näiteks aja lõpetajatel matemaatikaõpetajatel, bioloogia, õpetajatel, kes Tartu ülikoolist tulevad. Ja ja samasugune oli siis ka õpetajate ettevalmistususutav toetuse andmiseks esimese iseseisvuse aegadel. Nii et see on niisugune aastane koolitus, no neid lõpetajaid on meil praegu veel suhteliselt vähem, nagu ma ütlesin, põhilised töötegijad on siis ikkagi täienduskoolituse raamides oma pädevuse omandanud. Tähendab, praegu on valmimas jõustuks magistritöö mille teemaks on usuõpetuse õpetamine Eesti koolides 80.-te lõpust kuni tänase päevani välja ja seal õpetajate hulgas läbi viidud küsitlus näitas seda, et kõige paremini on koolis oma koha leidnud inimesed, kellel lisaks siis sellele teoloogialasele ettevalmistusele on. Et kutse, kes õpetavad koolis ka mõnda muud ainet kas nad on siis algklassiõpetajad, on nad siis ajalooõpetajad, on nad kirjanduse õpetajad ja see näitab veel kord, kui oluline on pedagoogikaalane ettevalmistususuõpetuse õpetamise juures lisaks bioloogiaalastele teadmistele. Ja need negatiivsed näited just ongi tihti seotud sellega, et see pedagoogikaalane pool on jäänud nõrgaks või on siis võetud või on siis koogialane haridustki praktiliselt olematu. Sa juba nimetasid negatiivseid näiteid, aga aga kui sa nüüd natuke konkreetsemalt ütleks, et missugune ei tohi olla üks usuõpetuse õpetaja Usutatus õpetaja ei tohiks olla vaimulikult ebaküps, inimene selle võib-olla ma paneksin kõige kõige esimesele kohale. Nii et mul jätkub jultumust arvata, et vast pöördunu oma suure innukusega siiski ei ole. Ei ole kõige parem inimene noori inimesi kooli õpetama, see nõuab natukene suuremat vaimulikku küpsust ja tasakaalukust. Siis võib-olla mul on lihtsam vastata selliselt vormis küsimusele, et milline peaks olema usuõpetuse õpetaja selles negatiivses vormis rääkida teise, teise joonena, milline ta peaks olema, tahaksime näha seda, et ta peab olema kindlasti haritud ja avatud inimene avatud ja tolerantne inimene, kes on valmis noori inimesi võtma sellistena nagu noored inimesed on mitte kuulutama need kohe, ütleme siis põrgutule kandidaatideks või, või, või millekski millekski analoogiliseks. See tähendab noorte inimeste aktsepteerimist, nende seisukoht, toda aktsepteerimist, nende mõttekäikude aktsepteerimist. Ja siit ma jõuaksin kolmanda momendini. Minu meelest peaks usuõpetuse õpetaja olema selline inimene, kellel on kannatust noore inimese kasvamist jälgida ja seda targalt suunata. Jaa, see peaks olema inimene, kes ei hinda oma tööd selle järgi kui palju enda väikseid koob peaid ta koolis suudab kujundada või õpetada. Kes noh, ühesõnaga aktsepteerib ka erinevate noorte inimeste erinevaid arenguteid erinevaid kasvamise teid ja ei pea nagu enda arusaamu ja enda tõekspidamisi kohustuslikuks malliks kõigile oma õpilastele Kui nüüd üks noor õpetaja on lõpetanud usu kõigepealt Loogia, siis ka pedagoogika osa bioloogias ja nüüd ta valmistub kooli minema mis on tema põhilised probleemid, millest takerduda ja mis võivad teda takistada oma ainet edukalt õpetamast. No võib-olla kõige esimesed raskused tulevad mitte nüüd konkreetselt seal klassi ees isegi kätte, vaid kõige-kõige keerulisem on alguses endale ikkagi töökoha leidmine. Sest nagu ma alguses kõnelesime, on ju usuõpetuse õpetamisel korraldamine meie haridusseadusandluses praegu väga lahtine küsimus. Ja nii või teisiti lõpuks kõik taandub kooli juhtkonna suhtumisele. Positiivse suhtumise puhul on võimalik nii leida õpetajale tunnid kui ka ühesõnaga vastavad finantsid sinna juurde. Teiselt poolt on võimalik ka palju põhjendusi leida, miks seda ainet ei ole kooli vaja ja miks seda meie koolis ei õpetata, nii et tegelikult töökoha leidmine on esialgu kõige keerulisem küsimus. Ja ja see juhtkonnas toetav suhtumine tuleb kindlasti abiks ka kõigi nende ülejäänud probleemide probleemide lahendamise juures, et noh, praegu, kui ma olen oma õpilaste käekäiku jälginud, siis just see töökoha leidmise küsimus on kõige keerulisem. Aga edasi, kui on juba kool leitud No siis järgmine järgmine proovikivi on muidugi suhete loomine õpilastega. Kes, kuidas sellest proovist välja tuleb ja suhete loomine kolleegidega, sest noh, nii või teisiti, ega usuõpetuse õpetaja kuidagi võtate, kollektiivi tuleb, ega ta on päris kirju koer, kes seal esialgu ringi käib, ju väga palju tähelepanu tähelepanu äratab ja on mitmed õpilased rääkinud ka sellest, et noh, ütleme esimesed kaks nädalat, kõik vaatavad silmanurgast, kus õpetajate toas käid ja keegi tere, öeldakse muidugi, aga ja siis, kui mõni aeg läheb mööda, siis hakkavad kõik teda niimoodi neljal silmal üles otsima ja oma probleemide ja muredega just nimelt tema juurde tulema. Ja, ja õige pea tundub, et usuõpetuse õpetaja muutub koolis täiesti asendamatuks inimeseks ka ütleme, hingehoidjana. Ja muide seda nii kolleegide kui õpilaste jaoks. Et miskipärast usuõpetuse õpetaja on see, kelle juurde lapsed ka julgevad tulla oma murede ja probleemidega. Et teda teda usaldatakse. Ja sellestki me võime rääkida ühest positiivsest joonest, aga samuti ka ühest kui ühest raskusest, millega õpetajal koolis töötades tuleb arvestada. Jah, loomulikult. Aga nüüd veel, kas võiks olla või välja tuua mingisuguse vahe, kui kooli läheb noor usuõpetuse õpetaja, noor matemaatikaõpetaja või on see üks ja sama ei ole? Noor matemaatikaõpetaja saab alati vastata oma tunnis küsimusele, miks me seda õppima peame? Sellepärast et see on programmis ja kõigile on teada, et matemaatikas on tulemas riigieksamit ja see hinne läheb tunnistusele ja ühesõnaga, tema seljatagune või noh, ühesõnaga see vundament, millel ta seisab korralduse seisukohast, on hoopis hoopis teine. Samas kui usuõpetuse õpetaja koolis peab endale koha siiski ise kätte mitte võitlema või ise tõestama ennast kui koolis vajalikku inimest kui õpilastele vajalikku inimest ja, ja see tähendab seda, et minu meelest peab usutatus, õpetajate ettevalmistamine olema mitmeid kordi põhjalikum ja tõsisem kui võib-olla ütleme teiste ainete õpetajate ettevalmistamine, sest alates sellest, et usuõpetuse õpetaja peab väga selgelt olema läbi mõeldud, miks ta seda ainet koolis õpetab millised on selle töö eesmärgid, miks ta tahab seda tööd teha ja ta peab oskama mitte ainult iseenda jaoks neid asju sõnastada, vaid ta peab oskama ka kooli juhtkonnale seda asja seletada, peab ta peab oskama lapsevanematele seda asja põhjendada, ta peab oskama õpilastele põhjendada. Et ma olen mõnikord on öelnud, et noh, et ega ühelgi teisel õpetajal ei ole kooli minna nii raske, kui seda on usuõpetuse õpetaja. Teistpidi, aga noh, ristiinimesena võib öelda, et mitte ühelgi teisel õpetajal ei ole ka sellist seljatagust muidugi. Usuõpetuse õpetaja. Et jah, usu küsimus. Kuidas näed sina kiriku osa usuõpetuses, eks kas kooli ja kiriku vahel peaks olema mingisugune side usuõpetuses nimelt? Minu meelest ideaalseks, ideaalseks tuleks pidada kiriku ja kooli koostööd seoses kooli usuõpetusega ja siin on ju geni näiteid paljudest koolidest, kus korraldatakse nii jõulude ajal kui ka ütleme ülestõusmispühade ajal õpilastele kooli jumalateenistusi, kus saavad üles astuda ka koori, koolikoorid ja muud muusikakollektiivide, kus õpilastel on teenistuse läbiviimisel oma roll. Aga jah, märksõna minu jaoks peab, minu meelest peaks olema küll koostöö ja mitte mingil juhul ei tahaks ma asjade kulgu näha, niimoodi. Kirik hakkaks koolile tegema, ette kirjutada, tõsi, mida teha ja kuidas õpetada ja kes tohib õpetada. Siin tuleks küll meeles pidada, et me elame ühiskonnas, kus kirik ja riik on lahutatud ja kus ka kirik ja kool on see seeläbi lahutatud. Aga see lahutatus ei tähenda seda, et me võiks meeldivat koostööd oma vahel teha, aga minu meelest niipea kui kiriku poolt hakatakse ülevalt alla dikteerima, mida kuul tegema peab ja mida kool teha ei tohi, siis hakkavad asjad kiiva kiskuma. Te kuulsite Eesti luterliku tunni saadet usuõpetuse teemadel. Vestles meiega Pille Valk. Tartu Ülikooli usuteaduskonna religioonipedagoogika õppejõud ja saatejuhina oli stuudios Toomas Jürgenstein. Te kuulsite, saates Vivaldi flöödikontserti tooma soor jalami, noor, jälle kuulmiseni.