Head kuulajad eetris on Eesti luterliku tunni saade. Tänases saates tuleb juttu ohtudest ja arusaamatusest, mis inimesi võivad tabada mitmetes usugruppides. Selle teema üle on mõtisklemas Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane. Ala kilpsaatejuhiks on Toomas Jürgenstein. Muusikana kõlavat tänases saates Vivaldi flöödi kontserdit. Sa oled pidanud oma elu jooksul mitmeid ameteid ja ausalt öeldes ei teagi täpselt, kuidas sind peaks tutvustama. Mis sa ise nagu kõige olulisemaks pead. No praegu ma õpin ülikoolis usuteadust kolmandat aastat, töötan Postimehes ja selles saates ilmselt on oluline see, et paaril aastal 90 kuni 93 elus elas umbes aasta aja jooksul, seal lõpus olin siis ka abipastori rollis. Ja kas need kõik sinu peetud ametid on tulnud ka võib-olla usulisele elule kasuks või kahjuks või oskad sa seda? Kommenteerida oleneb, mida mõelda selle usulise kasu usulise arengu kasu all. Kui lähtuda näiteks, et kriis põhjustab arengu ja kasvu, siis siis kindlasti küll on olnud kasu. Elu sõnast tuleb ette kriise, mida tõenäoliselt traditsionaalsetes kirikutes tihti ette ei tule. Aga ega ma oma elu enam muuta ei saa, nii et ma arvan, et ma olen läbielatust ilmselt ka targemaks saanud. Kui aga saaks, võib-olla kui saaks jälle uuesti elada ja midagi muuta, siis ilmselt muudaks küll. Kuigi seda ei ole võimalik. Sa olid elu sõna koguduses ja piiblikoolis küllalt kõrgel positsioonil. Mis õieti olid need põhjused, et otsustasite sealt lahkuda ja ja mõnes mõttes nagu uuesti alustada, sest olid ju piiblikooli dekaan ja samas tulla usuteaduskonna ta, see on mõnes mõttes nagu uuesti alustamine. Äratulek oli isiklik ase. Ma tundsin seesmiselt vaimselt, et et ei lähe jumalaga vastuollu, kui lähen vastu olla elusana juhtkonnaga. Just see nagu andiski julguse ära tulla. Sest ega äratulek ei ole kerge. Aga varem oli karask raskusi olnud, aga kuniks joon veendumust et elu jumalaga on võimalik ka väljaspool elusana, ei saanud juttugi olla äratulekust. Ja eks me omal nahal sain ka kõrvetada selle süsteemi poolt, mille jaoks ma ise varem töötasin. Nii et needsamad reeglid, mis, mida ma mida ma nõudsin teistelt koguduse ühe juhi juhina, siis hakkasid ka minu elu segama. Aa, see uuesti nagu otsast alustamine. Kas huvi usu vastu säilis, et see võib olla pettumine ja äratulek ei vähendanud sinu huvi usuküsimuste vastu? Ei vähendanud, noh, neid on teisigi veel mitmeid, kes pärast järgmisena elusamast ära tulekut on asunud teoloogiat õppima. Aga kindlasti on erusõnast ära tulles, kõigepealt on selline periood, kus ei taha üldse nagu ei erusamast rääkida, ega, ega selline nagu taastumisperiood. Ja tol ajal vähemalt nii kuus-seitse aastat tagasi ei, ei soosinud elusana haridust ja ülikooli ja, ja siis võttis ka aega, et jõuda oma mõtlemisest sinnamaani, et sellest võib ka midagi kasu olla ja siis, kui sai teiste tuttavatega räägitud, kes on kaeru sõnaga seotud, olnud tihti nemad ütlesid, et see on mõttetus, minna ülikooli õppima. Aga siis, kui jõudsin sellele arusaamisele, et ikkagi haridust on vaja ja see nagu aitab vältida vigade kordumist usulises elus, siis kuskil kolm aastat hiljem läksin õppima usuteadust. Nüüd elu sõnas olles, kas tunnetasid samuti, et läbid usu erinevaid etappe, et mingisugune selgus saabub või või oli, see oleks suhteliselt ühetasandiline? Elu samas ei, ei, ei mõelda niimoodi, et on nüüd keegi on mingisugusel usulise arenguetapil. Ja ka mina ei mõelnud tol ajal nii. Aga kui nendes terminites rääkida, siis Jeruusalemmas on kindlasti olulisem kollektiivne usk, mille järgimist siis jälgitakse. Kõik, mida võib pidada individuaalseks usuliseks arenguks ei välju kindlasti kollektiivse normatiivse usu raamidest. Nii et individuaalsus saab olla ainult niivõrd palju kui see, kuivõrd see sinna gruppi normidesse sobib. Ja nüüd kuus-seitse aastat hiljem, nagu sa ütlesid, missugune on su suhe elusana kogudusega nüüd hetkel? Töine suhe kindlasti puudub. Samas ma mitmete endiste erusõdalastega oleme jätkuvalt suhelnud ja me leiame niimoodi, et meid mõistavad kõige paremini meiesugused, sest väljas olijat tavaliselt ei, ei mõista või, või need, kes ei ole ise kogenud samu asju, need ei mõista seda, mis meiega on juhtunud. Aga elu sõnaga endaga tänaste teadmiste ja kogemuste järgi enam eriti suhelda ei tahagi. Ei mingit võimalust koostööks ka ei, ei näe. Aga kas võib olla, et ei või või kuidas on see võimalik, et osadele inimestele tõepoolest sealne usuline elu võib pakkuda rahuldust kogu eluks, et mingisuguse kasvamisega nagu ei tuntagi vajadust sealt väljuda? Usulist see on minu subjektiivne arvamus, et ma ei usu, et siiski suurt usulist kasvu saaks seal nii väga kergesti tekkida. Pigem paistab, et seal on koguduseliikmete seas küllalt suur voolavus, inimesed tulevad ja lähevad, kuigi mõned jäävad mitmeks aastaks kogudusse. Ma arvan, et alguses on küllalt lihtne. Elusana pakub minu arvates üle lihtsustatuid lahendusi ja kiiret jõukust, tugevast tervist ja, ja jumala tahtes olekut. Aga mingil mingi aja möödudes inimestel nii arvan, mina tekivad siiski mingisugused kahtlused, kas ikka toimib, võib-olla siis reaalses elus tulevad kriisid kas materiaalsed või perekondlikud. Et aktiivne kogudus, ero võib segada perekondliku elu. Või jääb haridus pooleli või, või mingid muud kriisid ja siis hakatakse nagu üle mõtlema oma kogemusest lähtudes, kas see ikkagi on? See toimib nii lihtsalt nagu elusana õpetab. Ja siis mingi aja möödudes väga paljud inimesed tulevad sealt ära. Nii et sellist jätkuvat järjepidevat usulist kasvu mina küll ei oskaks, oskaks arvata. No samas selline lihtsustatud variant mõnele inimesele võib jälle sobida. Noh, see sõltub juba ilmselt ühese üheselt ei oska ma hinnata või midagi öelda, mis kõigi puhul kehtiks. Jah, muidugi, aga nüüd veel, eks meil kriise tekib ka. Mujal kogudustes ja elus. Vahel on tekkinud mõttega naasta elusana kogudusse uuesti. Sellist mõtet ei ole hästi saanud tulla, selleks peaks nagu kogudus muutuma või, või Maanso suhtlen kristlastega väga mitmest kirikust ja ja sellist, noh, see kõik põhineb nagu sõprusel ja võrdsusel ja mitte survel. Kuna elusana elu sõnas, esineb ka sellest autoritaarsuse, mis ei põhine ei kompetentsile vaid lihtsalt ameti võimul või, või jumalast valitusel. Kuidas sulle tundub, missugune võiks olla elu, sõna koht Eesti usumaastikul? Ma arvan nii, et. Vähemalt kui kuus-seitse aastat tagasi oli elusana võeti veel kui, kui uut sissetungijat ja, ja ei, ei olnud mingil juhul ära harjutud elu sõnaga siis see, selles mõttes elusana koht Eesti usumaastikul on kindlasti muutunud. Ja elusana enda enda suhtumine on ka kui varem nagu vastanduti küllaltki teiste kristlike kogudustega, siis nüüd otsitakse koostööde sekkutakse aktiivsed poliitikasse. Ja siis samas ka teiste koguduste poolt vastasseis on vähenenud. Nii et ta on mulle jääb mulje, vähemalt, et elusana on nagu teel saama tunnustatuks. Missugused rohkem missuguste kristlike konfessioonide, aga võiks koostöö eelkõige kõne alla tulla? Ametlikku koostööd vaevalt et niipea võib, võiks tulla, aga. Neid kristlasi, kes elusana mõttestiili nagu soosivad ja tunnustavad on tänapäeval ilmselt Nelipühi kirikus metodisti kirikus, baptisti kirikus kui mõned inimesed kruuteluses. Niiet. Nad on leidnud mõttekaaslasi küll. Kuigi minule paistab siiani vähemalt, et nii palju, kui kui saab rääkida mingisugusestki koostööst, siis väliselt jätab selle mulle, et seal on väga ühepoolne elu, sõna jääb ikka ilusamaks lihtsalt teised, kellega tehakse koostööd, on lihtsalt neid elusana mõttemalle rohkem nagu omaks võtnud. See ei ole nagu võrdsete vahel. Koostöö. Kui sa ise olid aktiivne liige ja mäletad sa, kuidas suhtusid ise teistesse kristlastest, katoliiklaste sõiduslikus, õiguslikesse või mõnesse muusse konfessiooni Tol ajal oli üsna selge seisukoht, et jumala tahte järgijad saavad olla vaid need, kes tunnustavalt elusana ja elusana juhti, kui, kui, kui jumala poolt valitud juhti aga katoliiklased õigeusklikud tol ajal tekkis, oleks kindlasti tekkinud probleeme, kui elu sõnalane oleks aktiivselt või, või isegi mitte aktiivselt osalenud katoliiklaste üritustel, näiteks. Nii et noh, tänapäeval näiteks on, on see mõeldav, et baptisti, kiriku liige käib elu, sõna piiblikoolis. Vastupidist tendentsi on nagu, nagu raske mõelda, et elusana Liige saaks vabalt käia näiteks ülikooli usuteaduskonnas ilma, et sellest tekiks tal probleeme elu sõnaga. Elu sõna iseloomustab ka intensiivne palveelu kust loodetakse vastuseid saada oma eluprobleemidele. Ja alati, kui ise inimene vastust ei tea, et siis on võimalik palves vastust saada. Kas igas olukorras see skeem töötab? No mina kui inimene ei saagi olla selles küsimuses suur ekspert, aga mulle jääb selline mulje, et elusana õpetuses teatavaid asju tähtsustatakse üle teatavaid asju lihtsustatakse üle ja näiteks palve ongi selline, et see palvetamise õpetus on väga lihtne. Aga seega võib tekkida ka väga palju probleeme, kui palvest oodatakse liiga palju eriti materiaalsete vajaduste osas. Ja need lahendused ei pruugi tulla nii lihtsalt ja ainult ainult palvega. Et igas olukorras mina küll ei usu, et nii lihtsalt sa palud ja sa saad. Toimiks. Aga kas on üldse võimalik, et koguduse liige väljendab teatud seisukohta erinevalt kui koguduse juht või eeldatakse siiski üksmeelt igal alal ja alati? No siin on paralleele näiteks ühiskonnas nimetatakse seda total totaar totaalseks ühiskonnaks. Koguduste puhul räägitakse autokraatsest autoritaarsest kogudusest. Ja kui kogudus juba toonitab sellist asja nagu Deukraatia jumala valitsust siis seda pole koguduses vaja jumalale, vaid seda on vaja koguduse juhtkonnale ja juhile. Nii elusana sees kui ka väljas koostöö toimub vaid nendega, kellel on samad mõttemallid ja suhtumised kes võtavad elusana poolt ette kirjutatud suhtumise omaks. Teised mõistetakse hukka. Ja samas on Elusana muutunud ka väga vähemalt siseasjades väga salastatud organisatsiooniks. Kui kirikute ja koguduste seaduse järgi peaksid koguduse liikmed teadma nii rahade liikumist kui ka muid asju, mis koguduses toimib. Aga elusamas vaevalt, et seda tehakse, juht on ainus, kes omab kõiketeadmist kõigest ja ülejäänud teavad ainult oma valdkonna kohta. Ja noh, selline koguduse lihtliikmete ikkagi kaine analüüs või arutlus, et miks on nii, kas võiks, äkki peaks olema teistmoodi või et miski ei ole õige, see on, see on üsna mõeldamatu. Missugune võiks olla elu sõnaõpetuse, Suhe tänapäevastesse, piibliteaduse seisukohtadesse, no näiteks piibli raamatu autorluse küsimus eri seisukohtade olemasolu piiblis või siis klassikaline evolutsiooni ja loomise vastandamine. Kuidas siin toime tullakse, kas kas suudetakse seda pinget selle tänapäeva küllalt selgelt väljendatud bioloogiliste seisukohtade ja oma õpetuse vahel hästi kanda või tekib ka siin mingeid probleeme? Ja noh, selle jaoks on piibel inspireeritud raamat, samas on muidugi küsitav. Noh, kui palju on üldse olemas selliseid jooni, mis on erusõnale väga ainuomased, mida teistes kirikutes ei ole, eks seda fundamentalism ei ole ka mujal kirikutes pole midagi nii väga iseäralikku, aga noh, kui, kui võetakse fundamentalistlikul piiblit, siis on see oht, et piibel raamat saab määravaks ka jumala otsustamisel saab kõrgemaks ja tähtsamaks kui jumal. Aga samas on, sellistele äärmusliikumistele on iseloomulik ka see, et selle piibli kui siis inspireeritud raamatu kõrval on olemas ka üks ja ainus õige tõlgendusviis tähtsamates küsimustes, mida siis koguduse poolt, mille täitmist koguduse poolt ka järgitakse Ja nüüd võib-olla hetkel usu alal, kas on keegi veel üle koguduse pastor-ist kes on usualaseks autoriteediks, kes, kellelt tuleb see ainuõige tõlgendus või on? Või on ta täiesti iseseisev, seda tegema? Teoreetiliselt on loomulikult jumal kõige üle, aga praktiliselt see nii välja ei, ei mängitu. Sest ainsaks autoriteediks praktilises koguduse elus jääb ikkagi juht ja koguduse õpetus. Sest väljendab kõige lihtsamalt selles, et kui, kui inimene tunneb, et ta on jumalaga heades suhetes, siis, kui ta on heades suhetes ka kogudusevanematega koguduse juhtkonnaga. Ja kui, kui koguduse sees temal ei lähe asjad hästi, siis see psüühiliselt tundub juba, et on ka jumalaga halvasti. Näiteks lihtne näide selle kohta on, kui ma elu sõnast ära tulin. Kogu see juht mind eraldas Kristuse ihust. Nii et niimoodi ta tunnetas oma meelevalda vaimset meelevalda. Psühholoogid on öelnud, et kui ma räägin nendega elu sõnast, siis nad on öelnud, et terve, sõnas, arendatakse isegi treenitakse juhiste kogudusest täieliku sõltuvuse tunnet. Milles siis inimene kaotab suurel määral oma reaalsustaju ja analüüsivõimet. Ja samas nad on kurtnud, et nad tahaksid elusana uurida lähemalt. Et teised kogudused lubavad ennast uurida ja oma liikmeid ja ankeete täita, aga elusana ei lase ligi piisavalt. Et no siis siis saaks teha nagu kaasaegsemaid järeldusi. Aga nüüd konkreetselt Eesti elu sõnast kõneldes kas õpetus on siia ju levinud peamiselt Skandinaaviast ups-alast. Et kes need maailmas on hetkel niisugused autoriteedid, keda keda kuulatakse. No elu sõna puhul on Wulfekmann liikumise juht Rootsis ja mina arvan, et see on, see on minu isiklik arvamus väga palju võib-olla isegi enamus ka endisi elusanalasi ei, ei arva nii, aga mina arvan, et see, mis on Eestimaal, see ei ole midagi erinevat, sisuliselt väga erinevat sellest, mis on Rootsis, vaid pigem on see, nagu püüti jäljendada kõike seda, mis, mis Rootsis on need siin elu sõna ei ole mingil moel nagu vanasti arvati, et noh, et saar on hea, aga bojaar on halb. Et ma usun, et kogu see, see väljendab ikkagi väga hästi kogu seda elusana stiili, mõttemalli. Nüüd koguduse liikmed töötavad ju ikkagi omale elatise hankimiseks kusagil kollektiivis või tegelevate noh, mingi tööga. Kas koguduse poolt on neile antud ka teatud reeglid või ettekirjutused ilmulikuks eluks? No ikka on. Nii nagu tüüpiliselt äärmusgruppidel ikka, ei ole ka elusõnal mingisugust ametlikku dogmade või õpetuste raamatut. Aga praktikas on siiski kindlad reeglid ja praktikas õpetus siiski väljendub küll nii-öelda dogmade näol. Selles üldiselt üldiselt jääb mulje, et kogudus on tähtsamal kohal kui perekond. Ja haridus või tööäri. Nii et eelkõige peab. Selles, selles pildis peab eelkõige olema asi korras kogudusega töö ja kõik muu on vähem tähtis. Ja töö ei ole selles mõtteviisis ka üldse mitte peamine elatusallikas. Sama tähtis või isegi tähtsam on on ka see, et. Nii-öelda jumala jumalariigi majandamine, et kui inimene annab oma raha kogudusele ja külvab nii-öelda jumalariigi töösse, et sellest oodata siis ka sissetulekut. Et jumal õnnistab selle peale. Neid reegleid, mis on heaks kiidetud, nende täitmist ka kuidagi kontrollitakse. Eks ikka kontrollitakse nii palju, kui see võimalik on. Aga, aga peamiselt nähakse vaeva sellega, et. Et vältida igasugust kriitikat ja analüüsi nende reeglite üle. Ja samas on üks üks meetod näiteks, kuidas Need reeglid kinnistuvad, on grupisurve. Kui koosolekutel on rõhutatult ülev meeleolu, mis kohati võib-olla ka kunstlikult tekitatud ja kiidetakse midagi sisuliselt täiesti ilma mõistuspäraste argumentideta, siis mõelda teistmoodi, on väga raske ja siis tuuakse näiteid, et kuidas kuidas keegi on sellist usulist õpetust rakendanud oma elus ja kuidas on hästi toiminud. Kõik väljendavad oma vaimustust, väga lihtne on lihtsalt puht emotsiooni põhjal hakata ka samamoodi mõtlema. Ja üldse läheb rahvas laias laastus järgibki pigema, pigem tunnet ja tunnet on lihtsam järgida kui kainet mõistust. Kaine mõistus nõuab vaeva. Kui need on olemas teatud reeglid koguduses täitmiseks on olemas ka mingi ideaalvõim unelm nende reeglite sisseviimiseks ka kogu ühiskonda. Nii palju, kui mina olen aru saanud siis soovitakse tagasi seda aega, kus kirik valitses nii poliitika, hariduse, meditsiini ja ka teiste valdkondade üle. Mina leian, et selline suhtumine on kindlasti tagasiminek sest kirikul on tegelikult ju oma funktsioon, tegeleda inimese hingeeluga. Ja saab ainult kahjuks tulla see, kui tegeldakse sama aktiivselt millegi muuga veel kõrvalt, olgu see siis poliitika või midagi muud. Siis oleks sama hea, kui arstid teeksid arstide porteia, ajaksid näiteks hariduse asju riigis. Ikka on kõige parem, kui igaüks jäägu oma liistude juurde ja pealegi, kui kirik ei tegeleks kirik, kirik on ajaloos saanud vabaks poliitikaküsimustest ja haridusküsimustest ta on olnud märksa vabam ja et tegeleda oma tööga ja niimoodi ongi nende tulemused. Me tõesti inimeste hinge Luganud märksa paremates sellisel juhul Ka Eestis on tekkinud kristlik partei mis tahab oma sõna kaasa ütelda poliitikas, aga kas niisugune asi nagu ühtne kristlik poliitika on olemas või või on see unelm? No mina ei suuda ühendada ei, ei äri ega poliitikat, kristlusega ei saa võtta, ei uuest testamendist Jeesuselt sellist eeskuju. Ja maailma ajaloos olen ainult negatiivsed näited. Peamiselt ristisõjad on sellest tulenenud inkvisitsioon kus vaimselt teisitimõtlemise eest on seatud sisse ilmalikud karistused. Kui kirik läheb ikkagi poliitikasse, kui kirikus tehakse juba poliitilist propagandat siis on selleks vajadus ilmalike vahenditega suurendada oma võimu. Või likvideerida konkurente, teisitimõtlejaid. Sellisel juhul kirik on väljunud oma funktsiooni raamidest ja mina, mina ei suuda seda seda enam näha kui kui kristlikku kirikut. Jaa jaa, aga veel, vot kui kas ühinemine kristlikul alusel on midagi nii püsivat et selle sellel alusel saab ühitada ka sotsiaalsed, välispoliitilised kultuurilised eesmärgid või, või on õpetuslikud alused juba nii erinevad, et see on võimatu? Noh. Eks need ühineda soovijad teha seda paremini, kuidas see võimalik on, aga aga üleüldse kuidas, kui, kui hakata mõtlema, mis asi on kristlik poliitika, kas kui, kui toonitatakse näiteks seda, et ühiskonnas on asjad halvasti, et kuritegevus kasvab või, või et sünnib inimesi vähem kui sured niga näiteks omal ajal kommunistid, kaanegid ühiskonnas vigu. Aga küsimus ei olnudki mitte vigade nägemises vaideid, mida siis ette võetakse. Ja näiteks kommunistid omal ajal said ju väga palju suurte asjadega hakkama, oli tasuta arstiabi, haridus kõigile võimalik, nad suutsid lahendada ka tööpuuduse probleeme. Mis siis nüüd oleks kristlik, kas kristlik, mis, mis asi see kristlik on, samas noh, muidugi on väga kummaline mõelda, et erinevad kirikud suudavad leida erinevat ühist ühist keelt poliitika küsimustes, kui samas ei suudeta tihtipeale leida vaimsetes asjades üldsegi mitte ühist keelt. Ja nüüd, kui kristlik partei räägib ka piibelikust nagu piibli põhimõtete viimisest ellu, siis ka see on kuidas, kuidas poliitikas välja näeb. Piibel. Kuidas peaks näiteks riigieelarvet jagama, sellest sellest ei tea õieti keegi, kuidas käima peab ning mina olen pessimist. Sellise kristliku poliitika suhtes. Ja sellest hoolimata valimisteni ei ole jäänud palju aega. Missugust edusa seal ennustaksid eesti kristlikule rahvaparteile? Ma ei, ei pea üldse võimatuks seda, et nad saavad riigikokku, sest nagu kõige lihtsam mõte selle juures on see, et et lihtrahvas võib tunda, et lõpuks ometi saab teha midagi kasulikku. Väga lihtne võimalus on toetada nii-öelda kristliku. Ja teha midagi ära Eesti riigi jaoks niimoodi ja nad võivad toetada hästi seda kristlikku rahvaerakonda. Aga? Kas kas nad nii toetavad just midagi kristlikku? Ei, ei, Osamine. Mida sa arvad seisukohast, et Eesti vajab kompromissitu usuliikumisi teenäitajate enam või ka, et näidata kätte traditsioonilistele kirikutele nende tegematajätmisi ja lünki. Nii et et nad on usumaastikul vajalikud, kui kui juhtijad ja siis näitavad puudustele Kindlasti on neid vajadusi, mida suuremad kirikud ei ole suutnud täita ja mille mille tagajärjel on nendele uus liikumistele olnud ka edu. Näiteks üks, mis jätab, on jätnud mulje, et võiks olla, on noorte ja vanade vanema põlvkonna vaene nagu vastuseis. Järv sõnas, on teadupärast väga kaasaegne ülistusmuusika, ega kristlik raadio, võtab, kasutab pigem ja, ja väga tihti just just sellist muusikat, et et see on elu, sõnas minu arvates ka plussiks. Ja, ja teine asi on see traditsionaalne kirik, ei, ei ütle väga paljude asjade kohta nagu üldse mitte midagi, et. Ma mäletan, et küsisin kord ühe ühe pastori käest, et mida te arvate abordist, siis ta ütles, et meie kirik ei ole võtnud selles küsimuses seisukohta, ei oska midagi öelda. Aga elusana oskab öelda väga paljude asjade kohta väga lihtsalt ja väga palju. Nii et mõnes mõttes võib rääkida nagu tegemata jätmisest teistes kirikutes, aga teisest küljest jälle, kui teaks seal elusamas liiga palju, sest kui ikkagi väga üle lihtsustatakse ja näiteks kas või abordi puhul küsimus ei ole liht nii lihtne öelda mõrv. Ja, ja et seadus muuta, hakata seadusega karistama neid, kes aborte teevad, seal on väga palju muid asju, lapsetoetus, mida teha lastega, keda sellegipoolest ei soovita kuhu majutada need lapsed ja nii edasi. Et noh, elu ise ja ka üksikud küsimused elus on paraku märksa keerulisemad kui, kui selline väga lihtne mustvalge käsitlus nendest. Aga rahvale tihtipeale just meeldib selline väga lihtne variant, näiteks mul tuli praeguseni mõtet. Eesti läbi aegade populaarseim mängufilm, viimne reliikvia. Ajad muutuvad, uus põlvkond tuleb ikka, see film on, on moes. Seal tegelikult puudub arukuse moment, tegemist on ka usulise sotsiaalse muutusega seal, kuidas prooviti. Ei usuasju, jaga sotsiaalsetele muuta. Minnakse juhi järel võideldakse kõige halva vastu, nagu film ära lõpeb ja klooster on maatasa tehtud. Vaenlane on hävitatud, mis saab edasi, õieti ei oska keegi öelda. Aga et film on ikkagi populaarne siis selline nagu noh, kui rahvas tunnetab kuskil väge ega see ei peagi olema nõrgamõistuslik või arukas asi, mida siis järgima minnakse. See väga lihtne variant võibki, võibki meeldida. Kas elu sõna Eesti keskuse viibimine Tartu linnas mõjutab kuidagi ka linnaelu? Varem oli ta kesklinnas. Nüüd on ta äärelinnas. Ma arvan, et linnaelu mõjutab see eelkõige niimoodi, et kesklinnas on vähem müra, inimeste poolt tekitatud müra. Aga. Lõppkokkuvõttes ega see suurt suurt vahet ei tee, sest nüüd sellist võitlev karjuvat palvet kuulavad siis äärelinnaelanikud. Mis elusana uuest hoonest nendeni nendeni kostub? On sul mõtteid ka selle kohta, mis suunas võiks kulgeda elu, sõna edasine areng ja suunas koguduses võiks toimuda kas siis õpetuse muutumine või või jääb see üldiselt samadele alustele. Jah, ma ei usu. No viimased aastad ei näita väga seda, et elusana ise väga muutuks üldplaanis väikeseid rõhuasetusi kindlasti muutub nagu noh, nüüd on sekkumine nagu avalikku ellu ja sekkumine poliitikasse osalemine selles siis varem seda nagu ei olnud. Aga ma usun, et jällegi aeg on näidanud, et ühiskond on oma suhtumist muutnud. Märksa sallivamad ollakse tänasel päeval elusana suhtes ja üldse ei tehta enam nii palju probleeme. Ei mina küll ei tea, et oleks mingisuguseid suuri küsimusi tänapäeval enam kas midagi lubada elusõnade või mitte lubada millegi registreerimist või mitte. Aga jah, kui see niimoodi nüüd edasi lähebki. Sallivus on ajastu nõue. Et ma ei imesta, kui mõne aasta pärast ka. Täis võrdsete õigustega on elusana ka teiste konfessioonide kõrval eestimaal. Head kuulajad, te kuulsite Eesti luterliku tunnisaadet. Ja kõne all olid mitmed ohud, mis inimesi võivad varitseda. Mitmetes uus liikumistes. Stuudios olid külalisena Alar Kilp ja saatejuhina Toomas Jürgenstein. Eesti luterliku tunnisaated klassikaraadios on eetris pühapäeviti kell kuus. Meie aadress Tallinnas on kiriku plats kolm, telefon kuus kolm üks neli kolm üks üks kuus kolm üks neli kolm üks üks. Helistage ja kirjutage meile oma mõtetest, mis teil on tekkinud meie saateid kuulates.