Tere, head kuulajad. Eetris on taas Eesti luterlik tund. Tänases saates tuleb juttu koolist ja eelkõige sellest, kuidas tunneb end meie koolisüsteemis kristlasest õpilane. Ja selle teema käsitlemiseks on täna stuudios Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilased Kristjan Luhamets ja Laura kuusk. Saatejuhina on stuudios Toomas Jürgenstein ning muusikana kuulete täna Ludwig van Beethoveni sümfooniat number seitse, A-duur. Algatuseks küsiksin teie käest ilmselt üsna tavalise küsimuse. Kas teie klassides on palju kristlasi? No ma kujutan ette, klassis on umbes 30 õpilast ja nende hulgas on neid palju. Ei ole palju. Aga mõned siiski on. Kui ma paar aastat tagasi leeris käisin, siis käis koos minuga leeris üks klassivend ja neli klassiõde. Paralleelklassist oli ka veel. Praegu praeguses klassis on ilmselt vähem veel vähem. Minu meelest on niimoodi, et neid hingelt kristlasi on nagu rohkem aga neid, kes on käinud leeris ja ristitud, neid on vähem. Aga tegelikult on palju neid, kes siiski hingeldan kristlased. Aga mis võiks olla selleks põhjuseks, et kristlasi õpilaste hulgas siiski suhteliselt vähe on kas selleks võib-olla teatud eelarvamused, võim, teadmatus või, või veel miski muu? Ja ma arvan, et eelarvamusi on kindlasti. Ei teata ju täpselt, mis on. Ma arvan, et väga oluline põhjus on kodune kasvatus selleks et aastate jooksul on Eesti Eestimaal atestliku kasvatust rakendatud. Jaa, jaa. Praeguste minu klassiõdede klassivendade vanemad on sellel ajal üles kasvanud, kes nüüd sedasama oma lastele annavad. Aga kas nüüd sellega seonduvalt, et kristlasi on klassis suhteliselt vähe tunnetega, teatavate missiooni kristlastena tahtis, püüate olla eeskujuks või teha misjonitööd kõnelda usust, ka teistele, on niisugune niisugune missioonitunne ka olemas. Jah, kindlasti. Ma arvan, et mul on väga oluline roll koolis teiste õpilaste seas, kel kelle teadmised on usust kristlusest märksa väiksemad. Ja mul on isa vahel öelnud nõnda, et et ära pane tähele, kui kui teised ei mõista sind. Et küll paarikümne aasta pärast tulevad ja ütlevad, et tead, sul oli ikkagi õigus. Ma arvan, et mina ei ole teinud sellist misjonitööd või ma ei ole rääkinud teistele, et hakake kristlaseks, aga ma arvan, et kui ma ise käitun niimoodi, et püüan hea olla teiste vastu ja ja arusaadav, et siis nad mõistavad seda isegi, mida ma öelda tahan. Et noh, sellised kristlased ongi Ma pean ka enda elu teistele eeskujuks. Nii et see, ma loodan, et annab teistele lihtsalt mõtlemisainet. Küllap see nii on, et eelkõige, mis on, mõjub ka nii, et tegemist ei oleks mitte ainult sõnadega, vaid tõepoolest inimene ise oleks eeskujuks ja see oleks näha, et kristlane olla tõepoolest on. See annab sisemist rahu ja ja kindlustunde. Aga, aga kas teil on olnud vahel ka niisugust juhu juhuste, teil on häbi, kas kristlaste pärast või, või nende pärast, kes end kristlasteks nimetavad võib-olla aga käituvad nii, nagu nad seda poleks. On küll aeg-ajalt tuleb ette, et on. On kuulda, et mõni kirikuõpetaja on mingi rumalusega hakkama saanud, siis ongi läbi ja sellistel puhkudel torkab silma see, et iga mittekristlane teab täpselt, kuidas kristlane peab käituma val isegi paremini kui muidugi ristlanegi. Et need teevad, need mittekristlased teavad väga hästi, kuidas, kuidas kristlane peab käituma, aga häbi on ka vahel natuke. Mõnede sekt antide pärast ka ma ei tea, kas abi on õigustatud, aga noh, minu isiklik tunne on niisugune, et et vahel nad teevad vigu. Mina olen tundnud ainult vahel häbi enda pärast kui ma käitun nii, nagu ma ei peaks. Aga ma ei ole tähele pannud teiste puhul seda Aga nüüd niisugune küsimus, et kujutage ette, et teie klassis on 100 protsenti kristlased, kõik on kristlased, kas siis igav ei hakkaks? Ei usu. Ei, ma arvan ka, et igav kindlasti ei hakka. Ma olen olnud sihukeste seltskondades küll, kus on 100 protsenti kristlased ja ja võin kinnitada, ei hakka iga. Nüüd igapäevases koolielus, kas usuteemad tulevad omavahelistes vestlustes vahetunnis sageli jutuks või on muid teemasid, mis enamikku õpilastest paeluvad? No kui ma olen rääkinud mittekristlastega, siis nendega põhiliselt on jutuks tulnud, et kas sa usud või ei usu. Aga kristlastega rääkides oleme arutanud ka teisi küsimusi. Mul tuleb seda rohkem, et, et küsitakse ja tavaliselt on see seotud mingi tunni teemaga. Ajalugu näiteks viib väga kergesti usuteema juurde aga ka kirjandus ja paljud muud ainet, kus võib ette tulla midagi. Kas usust lähtuvaid hinnanguid on küsitud ka teatud eetiliste probleemide lahendamiseks või või hinnangu andmiseks? Hoobilt ei tule meelde, aga. Võib-olla küll, jah. Kas nüüd üldisemalt vaadates kooliprogramme ja kõike seda, mis on millest õppetöö lähtub? Kas kristlastena teile tundub, et miski häirib teid või koolielus üldse? Kui te sellele vaatate, kristlastena, kas midagi võiks olla teisiti? Kõige rohkem häirib õpetajate teadmatus, aga see on ka loomulik, sest nõukogude ajal kes neile ikka midagi rääkis, kus nad pidid teada saama. Nüüd on needsamad õpetajad koolis ja ja vahel küll häirib, kui nad ühte osa, mis nende ainet puudutavad nii nõrgaks tunnevad. Jah, või kui näiteks õpetajad annavad hinnanguid mingile teemale ja sellega mõjutavad kogu klassi arvamust. Aga mina olen tähele pannud, et mind häirib ainult see, kui keegi on hoolimata oma kaaslase suhtes muud ei ole tähele pannud eriti. Kas koolil on õigust mõjutada kuidagi ka õpilase maailmavaadet? No kool paratamatult mõjutab. Siis peab tal õigus olema. Ei ole võimalik, et ta ei mõjuta ükskõik mida seal õpilastele räägitakse, see kõik, see kõik mõjutab nende teadmisi, nende maailmavaadet. Ja tegelikult me ju käimegi koolis selleks, et meid mõjutataks miskis suunas. No koolis me käime ka selleks, et teadmisi omandada ja teadmine iseenesest ei tohiks ju maailmavaadet mõjutada, ta tegelikult mõjutab küll teadmised mõjutavad maailmavaadet. Tänapäeval kõneldakse sageli koolivägivallast ja õpilaste omavahelistest suhetest, mis võib-olla paljudes koolides ei ole kõige parematel alustel. Kas kristluse propageerimine aitaks kuidagi tõsta ka õpilaste üldist eetilist taset? Ja kuna kristluse põhilised põhimõtted ongi ju halastamine ja headus nagu mina olen aru saanud Ma ei ole kindel, kas nüüd kristluse propageerimisega täiesti on võimalik neid probleeme lahendada, aga aga kindlasti aitab see kaasa. Ja nende probleemidega võitlemisel oldaks kindlasti palju edukamad kui ilma kristlase propageerimiseta. See on ka selge. Kas teile tundub, et mõningad, kas käitumisnormid või või siis hoiakud, mida koolis enamik loeb normaalseks, igati aktsepteeritavamaks on kuidagi kristlastele sobimatut, mida ei tohiks olla. Oskate mõnda näidetega? Muidu väga populaarne on ju alati kelkida teiste ees ja millega siis kelgitakse ikka oma lollustega ja millega ollakse hakkama saanud. Ja noh, näidetena need igasuguse alkoholism, narkomaania, ma usun, seda annaks mingil määral piirata. Aga nüüd osalt eelneva küsimusega seonduvalt kooli, ma ei oleks vaja väikest kabelit, kus võib-olla hetkel, kui kui õpilane seisab valiku ees, siis et seda otsust teha, ta saaks hetkeks sinna tõmbuda või hetk üksi üksi seal olla. Jah, ma olen kujutanud ette, et see kabel võiks olla selline rahulik ja vaikne koht, kus on küünlad ja et kui õpilane läheb sinna näiteks kas või ennem kontrolltööd siis saab seal lihtsalt rahulikult mõelda ja. Keskenduda. Proovima kuskil koolis, kuidas see ennast õigustab või milleks, milleks see hea võib olla, milleks mitte? Mina käin Treffneri gümnaasiumis ja. Ja oma koduklassiaknast ma näen Jaani kiriku ehitamist, ma arvan. Nuhi kooli küll vaja ei ole, meil on terve kirik selle jaoks. Head kuulajad eetris on Eesti luterliku tunni saatetund. Tänases saates kõneleme kooliprobleemidest ja selleks on meil külalistena stuudios Tartu Treffneri gümnaasiumi õpilased Kristjan Luhamets ja Laura kuusk. Saatejuhina on stuudios Toomas Jürgenstein. Läheme nüüd edasi ja kas koolis peaks olema niisugune õppeaine nagu usuõpetus ja kui ta on, siis missugune ta võiks olla? Loomulikult peaks koolis olema selline õppeaine ja kuna me elame Eestimaal Eestimaa on teatavasti kristliku kultuuritaustaga maa, siis ta paratamatult peaks olema kristluse keskne. Seal võib küll tutvustada ka muid usundeid ja usulahkusid, aga, aga kõige suurem tähelepanu peaks jääma siiski kristlusele. Ma arvan, et nendes koolides, kus praegu on usuõpetus, siis nendes koolides see ongi siiski kristluse keskne. Nii palju, kui ma olen omal nahal kogenud ja meie koolis on küll olnud kristluse keskne usuõpetus. Aga kuidas te suhtute seisukohta, et kuna peab valitsema pluralismi ja demokraatia, siis tuleb kõike usundeid tutvustada võrdses mahus ja ühtegi ei tohi teisele eelistada. Ja see on hea, kui õpilased saavad teadlikuks kõikide usundite põhitõdedest sest siis on neil võimalik ise otsustada. Aga kui me hakkaksime nüüd kõiki, kui on demokraatia, siis ta kõiki tutvustama. Ma arvan, et võib-olla me jõuaks neid kõiki järjest ette lugeda, kui palju neid on. Aga paratamatult peame tegema mingi valiku, kõike päris ei saa. Ja selle sellepärast ma olen sellele vastu, et tuleb hakata valima ja. Jah, eks ta ole ju loomulik, et valik toimuks ikkagi lähtuvalt meie kultuuritaustast ja traditsioonidest. Aga kindlasti Peab olema koolis ka teiste usundite tutvustamine. Mis mahus, selle üle võib vaielda, aga kas usuõpetuses võib kasutada ka niisuguseid mõisteid nagu vale ja õige? Aga teisiti kahjuks ei saa kui on võimalik öelda, et vot see asi on õige või vale, aga on võimalik öelda ka nii, et, et kuskilgi keegi kaugel keegi usub vodka, sellist asja, see selline kui ennast paned kõrvale, sest et, et keegi usub, aga et et aga ärge teie arvake, et minu ameti niimoodi arvan. Kui ennast ennast niimoodi kõrvale tõsta, siis tähendab see paratamatult ka sellist valeks tunnistamist. Ta jõuab kohale valena ja õpilaste õpilastest kaugele jäävana. Niisiis peab ikkagi olemas lause ütlema välja, et see on õige, see on vale. Pealegi me õpetame ja koolides ja, ja vanemad inimesed peaksid. Teadma, mis on õige, mis vale selleks ongi klassi ees. Vot minu meelest peaks just püüdma usuõpetuse tunnis rääkima lihtsalt nendest usundites, et kuidas seal arvatakse. Ja ma arvan, et need inimesed, kes seal usundi sees on ise et nende jaoks on see õige. Ja minu meelest ei saa teised otsustada seda, et mis on õige, mis on vale. Igal õpetajal on oma maailmavaade, iga inimene usub või ei usu midagi ja ma arvan, et ta ei suuda seda nagunii varjata. Aga noh, mina olen ikkagi õpilane, et seda peaksid siis siiski keegi teine otsustama, kuidas teha? Minu arvates ei saa ikkagi öelda, et see on vale ja see on õige. Kuna kui, kui me teame mingi loo tausta siis võib see tunduda hoopis teises valguses, kui, kui alguses, kui me seda kõrvalt vaatame Kuidas peaks toimuma ristiusu tutvustamine usuõpetuse tunnis millele, mida teie eelkõige rõhutaksite kas võib-olla ajalugu või eetikat või midagi õpetust. Ilmselt tuleks tutvustada eelkõige seda osa, millega inimesed igapäevaelus kokku puutuvad. Tuleks tutvustada seda, kuidas, mis toimub kirikus, kuidas seal käituda, kui inimene sattub kirikusse, mis, mis seal tehakse, et ta väga ära ei ehmataks. Nähes sealseid tegemisi, või kui kes, kes ei ole eriti kirikuskäija, kes ainult jõuluõhtuti võib-olla käib, et kuidas, kuidas siis tuleks seal olla. Loomulikult tuleks tutvustada ka piiblit, kujunemislugu ülesehitust, et oleks mingi aimdus. Isegi sellest, kuidas piiblile viidata kui, kui öeldakse lihtsalt mõni tsitaat pannakse alla sulgudesse piiblist siis ei ütle inimesele mitte midagi, peaks panema ju konkreetse kirjakoha või kuidas leida ühe kirjakoha alusel? Kohta piiblist ülesse siukseid praktilisi asju tuleks eelkõige seletada. Jah, ma olen nõus Kristjaniga aga võib-olla veel lisaksin, et võiks valgustada õpilasi ka selles suhtes, et millised, millised siis praktilises elus on kristlase elupäevad. Jah, selle viimase vastusega seoses. Minu kogemus on sageli ütelnud, et et üheks esimeseks asjaks, kui hakata kristlust õpetada on ületada väga mitmesuguseid eelarvamusi. Kas te olete samamoodi tunnetanud, et et väga paljus? Niisugustes punktides ollakse kindlad, et need käivad kristluse kohta, aga tegelikult ei käi? Kindlasti igasuguseid väärarvamusi tuleks natuke selgitada, et noh, kasvõi see, et riskimine ei ole lihtsalt nime panemine, vaid sellega mõeldakse siiski midagi suurt ja tähtsamat. Jah, ma pean tunnistama, et ka minul endal olid ennem kui mind ristiti, leeritati ennem seda mul olid mõningad eelarvamused kuid mul on hea meel, et et mul on kõik see lahti seletatud ja nüüd ma saan aru mida need mõisted tegelikult tähendavad. Nüüd hetkel see probleem ei ole veel väga terav, aga ilmselt kui piirid üha enam avanevad siis ka Eestisse asub elama küllalt mitmesuguste usundite esindajaid. Kuidas teie käitute käituksite või kuidas te end tunnete, kui teie klassi tuleks õppima näiteks islami usku? Õpilane? Ma arvan, et ma algul hoiaksin mõningal määral distantsi ja vaataksin, et kuidas tema käitub. Kui ta on sõbralik ja meeldiv inimene, siis loomulikult oleksin ka mina tema vastu sõbralik. Tundub, et mul oleks vist vastupidi. Mul tekistaks alguses kindlasti sellist teatavat aukartust, sest kui on tõsine, tõsine muhameedlane, siis ta on igal juhul mulle vastuvõetavam kui lihtsalt selline pullivend või, või muidu muidu inimene. Aga pinged võivad hiljem tekkida seoses siis sellega, et maailmavaated erinevad. Aga kui tuleb klassi näiteks veendunud satanist, kes oma vaateid ka klassis aktiivselt kuulutab? Selle kohta ma ei kujuta praegu ette üldse, mida ma siis teeks, arvaks või mõtleks. Praegu on olnud küll neid, kes ütlevad, et tead, mina olen satanist, aga ma siiski kahtlustan, et ta ei tea isegi, mida sa satavalis tähendab. Mul ei ole olnud kunagi kokkupuuteid satanistidega. Ma ei oska öelda, võib-olla annad igapäevases koolielus täiesti. Tavalised inimesed. Tulles nüüd veel tagasi teema algusesse miks on usuõpetus üldse vajalik ja kas saaks ka ilma kuidagi? Ilma saab küll, kuidagi. Me oleme näinud lähiajaloost, et saab küll. Aga ma arvan, et usuõpetusega saab lihtsalt paremini. Minu meelest on usuõpetus vajalik sellepärast, et usk on ju normaalne elu osa nagu teisedki nagu teisedki ained, näiteks kui me õpime matemaatikat ja füüsikat, siis siis miks me peaks õppima usuõpetust? Seda enam, et vanasti koolid loodigi selleks, et, et usuõpetust anda, see oli see kõige olulisem asi, mille pärast üldse loodi ja lugema õpetati, et piiblit saaks inimene lugeda ja kõik oli pandud seda teenima. Aga kas kuidagi usuõpetus peaks aitama inimeste orienteeruda ka üldse Lääne-Euroopa kultuuris või ka kogu maailma kultuuris? Kui maailma kultuur Paremini aitab orienteeruda siiski Lääne-Euroopa kultuuris, sest maailmakultuur on nii palju kirju. Aga kindlasti aitab paremini, ega ta halvemini ei aita. Orienteerida. Ja kas see hetkel nii nagu õpetatakse üks tund nädalas, kas see on piisav, et anda ülevaade maailmausundist ja usuprobleemidest üldse? No kuna mõnele õpilasele ei ole usuõpetus selline tavaline ja normaalne naine, siis arvatavasti piisa maht. Aga kui oleks koolis suund rohkem usuõpetusele ja kristlusele siis sellest seisukohast võttes ei ole piisav maht Sõltub programmist, kuidas programm on tehtud, kui paljusid asju tahetakse õpetada ja mis on plaanis õpilastele mida on plaanis õpilastele tutvustada. Sellest sõltub see, kui, kui palju selleks aega kulub. Mitu tundi peab nädalas olema. Aga mis te, kuidas te suhtute niisugusesse mõttesse, et usuõpetust ja usuga seonduvaid asju võiks tutvustada teiste ainete sees näiteks ajaloo sees ka kiriku ajalugu? Näiteks geograafiaga sees võib olla maailma usundeid geograafiaga seoses ja nii edasi. Filosoofiaga seoses saab väga paljudest dialoogidest kõnelda. Aga niimoodi saaks ju väga palju teisigi aineid. Teiste teiste ainete sees võiks niisamagi ajaloo pista igale poole muude asjade sisse Ghanas laiali jaotada. Aga see pole siiski õige asi. Minu meelest need ained ongi juba omavahel põimunud. Ajalugu, ajaloos, räägitaksegi ka kiriku ajaloost. Aga kuidas te suhtute ideesse, et äkki peaks olema võimalik õppida nendel õpilastel, kes tahavad, et õpetus oleks enam rajatud kristlikele põhimõtetele ka kristlikes koolides? Võib-olla mõnes kohas on see tõesti vajalik. Miks mitte, kui on selliseid eliitkoolid tehtud. Aga ma arvan, et see ei tohiks saada reegliks. Sest kui teha nimetusega kohe mingi kristlik kool, siis ta tõmbab liiga selge vahe kristliku ja mittekristliku vahele eraldab nagu, nagu muust, nagu muu ei tohiks olla kristlik. Jah, ma tahaksin veel lisada, et mulle tundub, et meie kool ongi mõnes mõttes kristlik kool kuna meie koolis propageeritakse väga sellist ühtekuuluvustunnet. Ja selliseid asju, mis on just kristlikud põhimõtted Nüüd iga päev koolis käia. Kas on kristlasena koolis miskil moel lihtsam et võib-olla teatud otsuste langetamisel või suhtumiste kujundamisel. Või on nende vaadetega kaasata midagi niisugust, mis pigem igapäevast. Koolielu ja koolitööd raskendab? No ma arvan, et koolis käia ei ole lihtsam. Kristlastel koolis käia on kõikidele ühtviisi raske aga võib-olla on lihtsam otsuseid langetada, kuna kristlastel on sellised sisemised moraalinormid paika pandud. Ja see teeb otsustamise lihtsamaks. Ja ei ole, ei ole siin sugugi lihtsam. Koolikott on sama raske ja, ja hinnatakse samamoodi, peab sama palju õppima. Ja olles kristlane, vaatad isegi raskem olla teistest erinev ja jääda iseendaks. Aga, aga ma arvan, et kergem on, kergem on elada. Kergem on. Kergem on vastu võtta kõiki eluraskusi, kui sul on mingi sisemine kindlus, selgus rahu. Kui ma kirjandustundides õpin erinevaid autoreid ja nende teosed, siis ma näen, et inimesed terve elu otsivad elu mõtet otsivad, näevad selle kallal hirmsat vaeva, terve elu raiskavad sellele ära ja, ja siis ei leiagi. Ma arvan, et ma olen selle võrra paremas seisus. Tean, tean kohe ära. Loomulikult on vaja selleks suurt usaldamist. Ja sellega ma olen terve elu jagu aega võitnud. Alustan kohe paremalt positsioonilt. Sa Christian ütlesid, et kristlastel on raskem selles mõttes, et neil on raskem endaks jääda. Aga ma vaidleksin sellele vastu, et tegelikult on see probleem just kooliealiste seas ju kõigil. Kuna iga on selline, et minu meelest on see selline üleüldine probleem. Võib-olla kas te kuidagi oskate ka vahet teha, et teie kui õpilane ja teie kui kristlased kumb on olulisem teile, kas olla õpilane või olla kristlane? Ma arvan, et elu mõte on tähtsam kui vahend selleni jõudmiseks. Järelikult siis Kristian tähtsam olla. Minu meelest me, õpilased oleme kõik niikuinii kuna me ju terve elu õpime. Nii et sel juhul samuti kristlaseks olemine. Teil on tekkinud ka mingeid mõtteid või ootusi või unistusi, kuidas võiks edasi kulgeda eesti kooli areng? Teie küll õige pea. Olete gümnaasiumi lõpetanud, aga arvan õdede-vendade või kunagi oma laste kaudu ekste. Jäta ju iga kooliga seoses seoses seotuks on mõningaid mõtteid sellel teemal. Ma kipun kartma, et olukord läheb hullemaks, kui see praegu on. Et tuleb teatav langus. Kui te pärast seda kindlasti hakkab olukord paranema. Sest praegu, kui ma vaatan oma nooremat õde ja venda, siis nemad nende klassis on praegu palju rohkem. Näiteks suitsetajaid ja inimesi, kes on narkootikumidega kokku puutunud. Et ma arvan, et kuna see läänelik eluviis tungib siia, siis paraku ma kardan, et olukord läheb halvemaks. Ja samal ajal läheb teisest otsast paremaks ka vastandid ikka tulevad kokku. Kui ma nüüd tahaks öelda, mis ma mõtlen või loodan siis yldiselt pean panema kokku unistused ideaalist. Ja kõige halvemad kartused. Ma arvan, et, Tähtsamaks kui ta praegu on. Ta on ikkagi sellise humanitaarhariduse üks alustugesid ilmselt selle koha, ta saab endale. Missuguseks kujuneb tulevikus õpilaste maailmavaade. Kas praegu koolis õppivate õpilaste õpilastele õpetatud usuõpetus ka mõjutab nende lapsi? Seda praegu ei oska öelda, seda näeme tulevikus. Ja lõpuks, äkki oskate mõne sõnaga kirjeldada teie unistuste kooli või missugune oleks teie ideaalkool, kus te tõesti hea meelega IGA PÄEV õpiksite? Minu unistuste kool, Treffneri gümnaasium ja mul on väga hea meel, et ma juba õpin seal. Ja koolikuulsuse nime poolest muidugi Treffneri kool, ma olen sellega väga rahul, aga ma olen väga rahul ka üleüldse eesti kooli süsteemiga. Olgugi, et ta on selline natukene karmivõitu ja, ja õpilastel on väga, väga raske elu, isegi teadki õpet õpetajaid ja seda teiste õpilastega läbisaamist, aga aga ta on ikkagi parem kui, kui mujal maailmas. Sest tulemused on paremad. Aitäh teile ja loodame siis koos, et võib-olla 10 aasta pärast on meie kooli ideaal realiseerunud enamikus eesti koolides. Te, kuulsite Eesti luterliku tunni saadet. Stuudios olid Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilased Kristjan Luhamets ja Laura Kuusk ja saatejuht Toomas Jürgenstein. Eesti luterliku tunni aadress on Tallinnas, kiriku plats kolm. Telefon on kuus, kolm, üks neli kolm üks üks kuus kolm üks neli kolm üks üks. Kirjutage ja helistage meile oma mõtetest, mis teil on tekkinud meie saateid kuulates jälle kuulmiseni.