Tajude võrad hakkavadki mustama. Taevas punetab. Päeval, kui päike paistab, on näha, et pajude oksad on punased. Neil tuleb päikese käes nagu elu sisse. Mõtlen iga kord kevade peale. See on nagu Pavlovi refleks. Praegu pole veel isegi mitte veebruar. Esimene märts on tõlke tähtaeg. Ma jõuan küll ja mul jääb veel palju aega üle. Räägitakse, et aega ei ole. Taaniel ja Veronika räägivad seda teineteisest täiesti sõltumatult, sest nad ei käi siin kunagi koos. Raadios ütles üks kunstnik, et tahaks aja maha võtta ja olla rohkem iseendaga. Ma panin seda väga imeks. Annaksin palju, kui ma saaks natuke aega olla, ilma ise endata. Mul pole eriti midagi anda, midagi väärtuslikku. Öeldakse, ma annaksin kõik. Aga ma tahaksin näha, kes seda kõike tahab. Minu korterit ei tahaks keegi, sest see maja on avariiolukorras. Ta vajub, sest ta on jõe luhas. Keldrisse tuleb kevadel vesi, kui on suurvesi kellel kevadeks briketi järele jääb, see on sellest ilmaga paljast turballega, nagu Altnaine ütleb. Ta on muist briketti jõudnud üles koridori kanda aga muist on ikka v roaks langenud ja siis ta varitseb mind trepil või ees, et ikka ja jälle korrata oma etteastet ringutada käsi viibutada rusikat, küsida nutuse häälega. Nõel ometi, kas see on siis inimese elu? Kas massell, Meie jaoks olen eluaeg rüganud ja rabanud. Ma saan aru, et ta ei ootagi vastust, võiks koguni solvunud, kui ma vastaksin. Sest kui ma vastaksin, siis ma vastaksin, et see on elu, mille ta endale valinud ja rüganud rabanud on ta selleks, et rügada ja rabada. Mis tasu siis sellest ikka peab saama? Ma arvan küll, et ma elan elu, mille ma olen endale valinud. Sest kui aus olla, siis ei kujutaks ma mitte mingit muud elu, kui see. Tähendab, ma kujutlen mis tahes elusid, elusid kõikides maades, elusid ilma lume ja jääta elusid, merede kõrgetel kallastel, elusid kuulsusega ja kodukoldega ja meestega ja lastega elusid pühendumisega ja ilusate asjadega. Ma võin välja mõelda mitte ainult maja, kus ma elaksin ja selle sisustuse kuni nugade-kahvlite nii välja, mitte ainult maastikku, mille keskel see maja asuks, mitte ainult tee, mis maja juurde tooks ja selle, mismoodi tuul ühel teatud kellaajal ajaks puude lehti tagurpidi. Mitte ainult inimesed, kellega ma seal elaksin ja kes seal külas käiksid mitte ainult selle, millest me räägiksime seal sõprade ringis. Kuidas külgsutakse lusikas, kui see teatud inimene ta alustassile asetaks, et öelda jah, mitte ainult puuviljade kuma hämaras toas mitte ainult kardinaliikumise ja päikeselaikude mustri seinal vaid ka selle igatsuse, mida ma tunneksin seal ühel õhtul. Vaadates lehestike kiiretumenemist aias ja igatsuse sealt ära igatsuse selle videviku järele siin mis ongi juba jääle laskunud. Ja teisel kaldal on süttinud need paar kurba kollast lampi, mida pätid pole jõudnud puruks visata. Jama külmetavate jalgade ja tühjade päevade ja selle luhta vajuva maja ja partide prääksumise järele pimeduse tulles. Siis muutuvad nad ikka rahutuks, sest paljud neist ei ela seda ööd üle. Ja igatsus selle järele, et ma pean nüüd võtma taskulambi, mis kogu aeg ära kustub. Nii et seda tuleb raputada ja siis ta hõõgub, kaan nagu seasilm. See on vanaema ütlus. Ja minema keldrisse briketti tooma. Ja head, Ma pole naabrinaise küsimusele kunagi vastanud. Siis on kevadjões helgivad võimsad keerised ja tema seisab maja ees, kummisäärikud jalas, ringutab käsi.