Ei kes selles siis süüdi on? Kes on süüdi need inimesed? Sorri, karjuvad üksteise peale ja tapavad 11 ära hulgakaupa õhtust õhtusse. Et nad seda vaatavad. Et nad võtavad kätte, teevadki seda, päriselt, hakkavad näiteks sõda pidama. Huvitav, millal jälle sõda pidama hakatakse? Kui tuleks sõda? Meie asi unustataks paugupealt, see oleks otsekohe liiga tühine. Üks surnu, sabage, millest räägite. Meil on siin tegemist sadade ja tuhandetega. Tõepoolest, sõda on parim vahend kuriteo varjamiseks. Võib-olla siis tulebki sõda, kui on kogunenud küllalt kuritegusid, mida varjata tahetakse. Maksupettusi, abielurikkumisi, õlgasid, tapmisi, sõda kustutaks, Taanieli autoostuvõla. Sõda on suur pahandus väikeste varjamiseks. Kõva mürts süütunde vaigistamiseks. Nagu lapsed, kes lähevad vahel pööraseks, keeravad maja pahupidi. Asi algab ikka väikesest üleastumisest, millele järgneks kohe karistust, sest kedagi pole kodus. Kedagi polnud kodus ja ma võtsin kapist välja vanaema pulmaserviisi, millest ainult üks tass puud oli. Hakkasin sellega mängima. Ma mängisin, et ma olen printsessi teenijana, kes talle serveerib. Mulle meeldis sõna, serveerib see kahises nagu lai kleit. Siis ma olin printsess. Sel hetkel läks suhkrutoos katki. Muidugi pidigi minema, sest ühekorraga ma ei saanud ju olla nii printsess kui teenijanna. Mingi vahe pidi vahele jääma ja suhkrutoos kukkus sellesse vahesse suhkruoli vaiba peal laiali. Suur raske vaip lauajalgadel kinni, ma pidin selle sealt kätte saama. Ma jaksasin lauda tõsta küll, aga ainult ühest äärest. Siis kukkuski tass koos alustassiga. See oli halvav hirm, paratamatus, mille ees ma seisin. Kedagi polnud kodus. Ma tahtsin, et maja läheks põlema, et tuleksime, maavärin, aga ei tulnud. Printsess printsess oli kõiges süüdi. Ma vihkasin teda. Aga mis see aitas? Temal polnud karta mitte midagi, temal ei tulnud vanaema koju, temal oli tuhandeid serviisi lõhu või lõbu pärast. Ma kaalusin, kas peaks ülejäänud tassid ja alustasside koogitaldrikud ja teekannu ja koorekannu k ära lõhkuma, et siis ei jääks midagi näha. Aga seda ma siiski ei teinud. Ma panin terved asjad kappi tagasi ja katsusin neid sättida nii, et puudumist näha ei oleks. Lootusetu. Vanaemal olid nad alati seisnudki kindlas korras. Igavesti Ma olin rikkunud igaveseks. Mul oli õudne. Ma otsustasin tänavale kerjama minna, laia ilma õnne otsima metsakoletisega võitlema ja tulla aastate pärast tagasi. Vanaema nutaks, ta oleks mul ammu kõik andeks andnud, aga mina ulataksin talle suhkrutoosi. Ei, terve serviisi, ilusam kui see vana vanaema kahetseks. Paluks minult andeks, aga mina oleksin talle ammu kõik andeks andnud. Muidugi tegelikult vanaema süüdi. Tegelikult oli mul võimatu ennast süüdi tunda. Päriselt. Kas tegelikult üldse keegi ennast süüdi tunneb? Süü on see, et vanaema tuleb koju ja näeb, et suhkur on vaiba peal laiali, et puhvetist on midagi puudu. Ootoot. Ja mis Kiltsasin nurgas on? Kuule, anna, tule õige siia. Räägi mulle ära, mis sa siin vahepeal teinud oled? See ongi süü. Muud süüd pole. Keegi ei võta süüd omaks. Süü on alati võõras. Nagu surm. Paaris Nad käivadki käsikäes.