Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna, koorime asjad kaarini. Kallim Liina kardjagadianteerum, kuusk võõrustemas, nimingatraasiamad A. Tere, Svetlana, tere. Olete permikomi rahvusest noor naine ja laulate suurepäraselt ja aitäh. See laul oli ka permikomi keeles ja termikkond Celias mul kõrv tabas mõne vene keelele väga sarnase sõna ja, ja selline laol natukene ka. Tahtsin täpselt venna sõnad, miks see loom teile tähtis on ja miks te just selle valisite? Sellepärast see on väga rõõmus ja vahva laol ja mott viimased ajad väga hea tuju ja sellepärast ma mõtlesin, et okei, jah, ma kastan selle laulu muidu ka laulate, kui võimalust on ja, ja laulan alati, no alanud saates saame siis teada, mis teid veel iseloomustab. Teie olete sündinud permi oblastis ja see on selline kant, mis on mitmeid kordi oma mõõtmeid, staatust ja sellega seoses ka nime muutnud ning alates 2005.-st aastast võib teie kodupaika nimetada permikomi Rinkonnaks ja ja just nii, et ta on siis selline väike, kui vaadata kaarti, selline väike tükikene suure komimaa küljes, kus te olete sündinud ja kasvanud ja, ja, ja see on väga hea koht, kus elavad väga hea inimesed ja vot näiteks mage Jaan oma kelp praegu minu vanema käest koolis ma ei ole õppinud seda keelt andvat olme rääkinud. Vanaema, kas minu vanaema üldse ei osanud rääkida vene keeles ja te sündisite külas Elina linnas juba ja ma olen sündinud linnas kudingar lind, aga näiteks minu ema, vanaema elasid külas ja Nad kasutasid Aelnud permikomi, keel vene keeles ei rääkinud sugugi nad ei, aga kui ma olen sündinud juba, olid selliseid ajad, kui koolis me õppisime ainult vene keelt, aga. Mul oli väga hea vanaema. Väga hea õpetaja, aga tänasel päeval on permikomilastel mingigi võimalus oma emakeeles õppida, nad õpivad, aga väikeses külas väikestes külades on sellised koolid ja, ja seal praegu on olemas need koolid, aga kui ma isa oli sündinud linnas ma ei õppinud linnas sellist kooli ei olnud, ei olnud ja no pärast keskkoolide õppisid juristiks ja töötasite juristina ja see oli minu unistuste töö ja elu oli stabiilne ja kindlustatud ja kas te nüüd oma loomult olitegi tollal pigem stabiilsust turvalisust ihkav või siiski olite ka uudishimulik ja tahtsite uusi kogemusi leida ja uusi paiku maailmas ja milline te olite oma iseloomult ja ma kunagi ei mõelnud, et ma kuhugi lähen elama teises riigis. Ja elu on selline, minu elu mutus, minaadi, kassa. Kuidas see siis juhtus? Mu abikaasa käisingi nüüd permi oblastis ja rahvuslikult emagaakonnipeerni vanem, tema tuli siis õppima Tartu Ülikooli ja proovis ennast Tallinnas. Ja talle meeldis hinge, aga, ja umbes jah, viis aastat tagasi ta ütles, et ma elan juba siin, tule minu juurde ja ta tegi kõik, et ma tuli siia, aga kohtusite te siis ikka seal permis? Jah, permis 15 aastat tagasi. Millega see Eestimaa teid mõlemaid siis ära võlus? Nõelu üldse abikaasa ütles, et siin on väga ilus ja ka väga hea koht. Talle meeldis väga see vanalinn Tallinnas ja siis Tallinn on mere ääres. Kui ma tulin, siis kindlasti mul oli see pilt väga ilus pilt. Ja testi mulle meeldis ka väga esimesel aastal puhkasin ja minagi kasvatan siis kõik, et mul siin oli väga rahu ja ilus elu. Tell muret ei tekkinud, et kaua ma niimoodi puhkan, nüüd ma peaks hakkama nüüd keelt õppima, peaks hakkama vaatama, kus ma tööd see on, kuidas nende asjadega oli? Mulle meeldib õppima ja siis kindlasti. Esimesel aastal ma juba alustasin uurima, kus ma saax, vot võta need koolid, keeltekoolid. Ma kohe internetist võtsin infot Tallinna ülikoolist või Tartu ülikoolist ja ka tehnikaülikoolist ja, ja siis juba aasta pärast ma astusin Tallinna Ülikooli ja kahe, jaksin keeltekooli ja siis kaks aastat tagasi. Ja mida ma õppisin, jäävad natukene praegu probleemid eesti keelega, minu ema alati ütleb, et no kuidas sa suhtled, testis, sa ei oska eesti keelt, ma oskan, ma natukene oskan, aga mul ei ole võimalusi sind kellelgi suhelda, sest kõik sõbrad on venelased. Ja ma ei saa kasutada kaupluses. Ma räägin vene keeles, kuskil veel, ma kasutan ka vene keelt, aga eesti kehmul ei ole võimalusi käsutada. Vot sellega on, mul on väike probleem, ei ole Väigega surmine jaoks, aga te ütlesite, et teie abikaasa räägib hästi eesti keelt. Ta räägib, aitäh, meie olime proovinud juba, ma ei tea, mitu korda lõpetama sellega, et ma mitte midagi ei oska ja siis okei ja lõpetama, ega te ometi tülli ei lähe? Ja ta ei oska ta ise, ma ei tea, kuidas ta õppis. Ta ei oska seletada, tal ei ole pedagoogilist vaistu, ei ole üldse ja aga saab ju proovida ka, et räägite poes ikkagi eesti keeles, oleneb muidugi poes te käite mõnikord ja ma alati vaatan, kui siin eesti keeles kirjutada, siis ma, ja siis ma ise ma isalustan eesti keeles ja siis me räägime eesti keeles. No kui ma näen, kui siin on rinnasildil vene nimi ei hakka rääkima, see no Svetlana, ma arvan, teil on eesti keele osas veel palju huvitavat ees ja terve rida uusi sõnu ja väljendeid ja ja nii või teisiti, et Eestis ikka üsna toimekalt elu elanud. Ja, ja kindlasti kindlasti ma lõpetasin, ülikoolilaps on juba sündinud ja ma lõpetasin siis minu jaoks on väga tähtis, kui ma alustasin, siis on vaja lõpetada. Ja siis pärast vot kui laps läks lasteaias ma alustasin vaatama ja, ja siis praegu ma olen lasteaiaõpetaja, nood kõik võttis viis aastat, mõtlesin laps Tallinna ülikooli kursused. Praegu on eelkoolipidaja koiva kursused toimuvad ja vot viis aastat, see on minu arvates kõige vähem aega, väiksem juba ei tohi, ei jõudnud. No kas te olete vahel kahetsenud ka, et nüüd juristina praegu enam ei tööta või mitte? Ei saa ja ei saa. Ma proovisin alustama Tartu Ülikoolis sai õppida sellepärast et seal on väga hea spetsialist, et ja praegu ma ei ole konkurentne. No kuidas on võimalused võimu ola ainult vene keeles ei, on vaja minimaalset eesti-inglis-vene keelt. Aga kõik on noh, kõik koos ja see on väga spetsiifiline kelt juriidiline keel. Minu jaoks raske. Aga te mõtlete sellele praegu, kui ma alustasin töötama lasteajas? Mulle meeldib lasteaias, ma arvan rohkem ta ära siis ma arvan, et Ma natukene juba kasuta hambad, mingeid. Eks mingid õppealajuhataja või direktor mõtled et siiski nagu ei põe seda, et enam jurist ei ole, vaid lepite sellega, et oletegi lasteaias ja võib-olla ja liigutav ja seal edasi ja, ja praegu juba vot sellel erialal. Ja juba läks viis aastat see aega võttis need juba praegu on kõik need seadused on muutunud ja te olete tegelikult üksjagu maha jäänud sellest, eks ole, aga teisest küljest millegi lõpp. Kui see oli nüüd juristikarjääri lõpp, siis millegi lõpp on alati millegi uue algus. Ja, ja siis, kui ma alustasin õppima Tallinna Ülikoolis ja ma käisin sotsiaaltööd ja praegu ma olin, eks see sobib lasteaias, sotsiaalteadused, nad kõik on ühes kahes, mis seal lasteaias konkreetselt teie töö on, ma olen lasteaiaõpetaja, mul on väiksemad lapsed ja ma õpin neid. Nendega mängin, lao Laamaga, tantsime. Jalutame Soome oleme ka kõik, teeme koos ja mul on praegu kõige väiksem rühm ja vot ma olen esimene, kes Need hitid, praegu on see eesti või vene keeles venekeelne laste ja ma olen proovinud, no mul käe tugev aktsent. Väga hea praktika oli Hiiumaal, seal on üks pere, kui keegi tahab õppida eesti keelt, nad võtavad ja näiteks kahe nädala ees kui näiteks inimene ainult tuli, Eestis ainult tuli Eestisse ja siis see on väga hea algus. Aga kuidas te muidu üldse Svetlana siinse eluga kohanesid, tema mõtlen, kas teil siin on tekkinud ka sõpru või häitud? Ta vaid ütleme ja kuidas Eesti elu teile üle pea tundus? Alguses kindlasti oli raske, sest kõik sõbrad, kõik sugulased, vanaemad, kõik on väga kaugel permis ja aga näiteks praegu kuus aastat mutti paljaks Neuda ja, ja siis mul on väga palju juba Sepro. Tallinna ülikoolist võtsin endale ja ma ei tea, võib-olla. Need, kes on syndinud ja kes räägib ainult eesti keeles ja olin Tallinna Ülikoolis selline programm, tandee, mõtte. Ja vot seal ma olen võtnud sõpru ja nendega ma praegu suhtlen ka, oli väheke praktsiga eesti keeles, meie umbes aega ei ole, aga on umbes üks kord kuus, suhtleme, kohtume ja suhtleme, see on tore, aga tell elab siin Eestimaal ka mõningaid rahvuskaaslasi, veel permikomi inimesi, kui palju, umbes viis või kuus ja vot näiteks konkreetselt terve pere oli naine ja mees, Permi Komlased. Kaks pere elab siin ja meie nendega ka suhtleme tihti noored inimesed, nagu ei nad juba ei ole noored, umbes viis 10 aastased laadjala vaatasin juba 30 aastat, muudkui nad olid noored, nagu meie nad tulid ja siis neile Melgiana täielavad tuttavad kasva, vanud lapsed ja juba lapselapsed. Ma saan aru, et oma siinset kodu ei ole te muutnud väikeseks permi kummi Kooaasiks keset Eestimaad. Olete avatud ka uutele tavadele ja tähtpäevadele ja Meie pere hea meelega pühitseb, ehkki maad ühed nimelt jõuluema isadepäevad jaanipäev, need, mis ei ole tähistanud kodumaal näiteks eriti eema ja isadepäevad permis, meie ei tähistanud. Aga siin ja need. Ja kui praegu ma olen juba ema ja minu abikaasa ise need pühad Meile meeldivad käega. Aga kindlasti meie ei unusta oma mingeid päevad Permi-kommuni pühi ja tähtpäevi, et mida te nendest tähistate oma kodus ja näiteks peale kevadjuhe järgneb puhas neljapäev ja siis väga vara hommikul meie võtame kõik meie raha, mis on olemas kodus üleüldse ja siis loeme, et selle pääs loeme, et me arva mehed, et me oleme rikkad ja see tegi siis minu vanaema, tellis minu ema, keegi riik ei olnud, aga no vot selline päev. Kas siis võiks tähendada seda, et kui te raha loete, see on nagu rituaal, eks ole, ja, ja et siis pärast seda võiks kirikust tulla. Ja vot meie mõtleme iga aasta, me mõtleme juba 30 aastat sellest magamagi on siis tulnud ka natuke. Üle nii, mis rituaalid või kombel teil veel on, aga üleüldiselt teised need rituaalid nad sarnaselt nagu kõik, mis tähistavad Venemaal. Et nagu Venemaa õigeusklikud ja nende järgi tähistate lihavõtteid ja, ja täpselt nagu vot kõik need venelased samamoodi meie siis ka vene jõulud ja venestaarina ja kõik see ka. Ja, ja vot siin, kui ma ei elama, mulle meeldib sädet meie alguses detsembris kõig. Oma lühed, vot see on väga tore, mulle meeldib, teil on siis päris palju pidusid kodus, jah, praegu on väga palju. Aga räägime permikomi köögist, mis toitu te teete või ostate Selverist Rimistama valmistoidud, et nii kiire on elu kodus maa tihti küpsetan pirukaid erineva sisuga näiteks meie köögis kasutavad nagu eesti köögis kartul siis kapsas ja kui me lihtsalt teeme väikseid pirukaid, siis meie saame tasuda kõik, mis kasvab ajas ja näiteks siin ma näen, et ka nii palju neid nud kartuli kapsa, porgandi ja siis teised, vot need juurviljad ja puuviljad ka ja mis veel on, ühinen teie mees, Johis on, mis ma olen alguses proovinud siin ja meie alati sõimaja Bernis, see on verivorstid. Meil on ka iga aastad, vot meil on jaanuaris teerinud detsembris, aga meil on jaanuaris kõik teevad verivorstid erineva sisuga. Kas see jääb siis sinna vene jõulude ja vene uue aastaga ja, ja et on nagu selline pühadetoit ja vot need verivorstid nüüd vot permi koomik teevad lihtsalt venelased ei kaasuda. Aga see on meie pidutsuk ja see on päris sarnase maitsega siis eesti verivorstid ja, ja, ja minu arvates nad üldse nagu ühine. No te rääkisite siin aiast, et kõik, mis kasvab aias, et kui veel mõne sõnaga teie eesti kodust rääkida, et siis kas teil on ka praegu aed? Praegu siin Eestis ei ole, ostame poest, aga meil on pere, kes on ka ternikonierlased ja siis nad elavad oma majas ja nad juba need vot kõik juurviljad, puuviljad kasvavad ise ja siis tihti toovad meile, neil kasvab nii palju, et jääb üle ja saan teile tuua ja nii palju see need koordid, vot kõik, kõik siis kaardus ka. Aga mina siis kohe küpsetan pirukaid, kartulipirukaid. Nii et ma sain aru, et köögis olete te päris kõva käsi ja püüan, püüan. Ja seda kõike on siis ema ja vanaema, õpetad. Tänud. Ja no ema elab praegu permis kui distide oma ema, näete, ma ise alguses käisin kodus, ma ei tea, 34 korda aastas igatsus oli nii suur ja, ja alguses vaata kolm aastat, nad olid kõige raskemad, et kõik on korras, Aadi kassa püüab agavad, tahaks emaga natukene rohkem suhelda. Ja siis vot ja umbes neli võib-olla viis korda aastas. Aga praegu, kui on laps, lastega on juba raskem natukene. Üks kord aastas kindlasti meie käime kodus, see ükskord on jäänud ja, ja siis näiteks praegu abikaasa ema siin ja iga päev midagi küpsetab meile ja teie ema käib ka vahel ja vaata meie praegu üks kord aastas ja siis need ka umbes üks kord aastas. Vot ja oleks parem, kui näiteks paberiasju oli natukene väiksemad. Kindlasti iga kordama. Meie ema jaoks raske, no mis teie ema ja teie ämm siis Eesti elust arvavad, nad on siin ringi jalutanud ja vaadanud ja kuidas neile siin on meeldinud? Kindlasti neile meeldib, sellepärast meie ütleme, et siin kõik on korras, Asalamis uudised räägivad, mis meie räägime, vot see tähtsam. Ja siis, kui nad tulevad, neile ka, meeldib väga vanalinnas mere ääres Kadriorus ja Meie maa ja ka väga ilus, sellepärast et renoveeritud, kui pikk see teekond üldse on, kui hakata Tallinnast sõitma permi komisse ehk permi ringkonda, kuidas sõit välja näeb ja kui pikk see on, kui meie praegu lendama lennukiga, siis see võtab umbes viis. Aa, ja siis Moskvas kolm tundi, istume, Ada, kui sõidame rongiga, siis alguses Peterburgis, bussiga ja tärast 30 tonni rongiga Peterburist Permi pension, pealinn permi oblastis, praegu praegusi on permi krai, aga kus minu ema elab, see on natukene väiksem linn, kudingar, linn. Nii et kui te olete 30 tundi rongiga sõitnud, jõudnud permi, siis sealt tuleb veel edasi sõita ja natukene umbes 200 kilomeetrid lase ei ole meie jaoks palju juba, see ei ole mingi vahemaa ja öelge Svetlana, siin Eestis käitega vahel tead, teatris või kontserdil või kuidas te siin veel meelt lahutate peale selle, et teil on selline õnnelik kodu, kus te saate väga palju erinevaid pühi tähistada, aga mismoodi te veel oma vaba aega sisustate meie tihti käime teiste linnasse teistes linnades ja, ja nei hoolimata Pärnus, Rakveres, Narvas, Tartus. Meie olime Saaremaal Hiiumaal, meie sõidame. Püüame vaatama Eestis iga koht, kus on mingid vaatamisväärsused, aga kui teil on vähe aega, meil on meie väga tihti käima. Harva, ja ei käi selle pärast praegu meil on laps, aga keegi rohkem ei aidaa, et ta istus ja siis meie kahekesi läksime näiteks. Nii et hoidjat ei ole ja ma leidsin ja ma leidsin minu naabrinaine ja ta on eos, aga tal endal. Lapsega istuda natukene jõuab, siis meie kindlasti lähme kontserdile, no olete mööda Eestit siis ringi sõitnud ja On teil mõni lemmikkoht ka veel peale Tallinna, kus teile kõige rohkem on meeldinud? Mulle väga meeldib Hiiumaal Hiiumaa väga hea koht, väga roheline, väga hea inimesed. Ma elasin seal üks kuu esimene kord ja siis teinekord kaks nädalat õppisin ja õppisin keelt ja oli väga tore. Mulle meeldis kõik. Nojah, sellise saare peal teeb olnud vist enne olnud elus nagu meil Hiiumaa, jah, ei. Et selles mõttes olid väike kant ja loodus on selline isesugune ja kadakad ja meri ja, ja oli väga saajad pere ise, kelle juures ma elasin, nad olid väga toredad inimesed. Nojaa, seigelnud olete ka väljaspool Eestit meie käen tihti käima jäänud, Rootsis jäävad siis? Ma ei tea, kui palju me seal juba olime, vot seal mulle meeldib Rootsis ja sellepärast, et lähedal. Ja teine riik Mulle meeldib, aga mis permis niisugust, mille järele te igatsete ja mida te Eestis ei kohta? Siin on nii palju vihmad. Mulle meeldib päige. Kliimad, et suvel on soe ja siis talvel on väga külm, aga siin on pehmem ja selline suve oli väga tore. Vot mulle meeldis väga minu abikaasa, no milleks ei ole vaja, nii palav ja, ja nii palav, ma. Vot see väga hea kohtuvad, praegu mulle meeldib, ma päigestan kõik korrad mere ääres, mis on vaja veel mulle mitte midagi, kui ma puhkan, selle eest oli juunikuus lund. Jah. Aga juuli teile meeldis. Jah, aga milline see permi, loodus on seal midagi niisugust, mida Eestis üldse ei ole midagi, mille järele ta igatsete võib olla, midagi sellist spetsiifilist. No minu arvates maine, et toolid mingid seal spetsiifilised. No no ja kindlalt ütlevad, et Venemaa on roheline maa, siin on väiksemad. No oot, ma elasin sinu maal, seal on ka nii palju, ma ei igatse. Oota, ainult igatsen, et minu sõbrad, sugulased jäetud tahavad, elavad väga kaugel. Need on väga hea asi, mis aitab mulle taga. Sellisel viisil saate nendega ju ikka suhelda. Sõbrad käivad ka vahel külas ja juba olid, ma arvan, umbes 10 inimesi juba hoolitsesin. Ja neile ka meeldis. No kindlasti me ütleme, too vaada, kiilas ka väga ilus koht ja kui meie sõidame autoga vaatama, vot vaadake siin, vaadake siin nad tulevad jälle ja jälle niimodi. On ju päris huvitav, et sõpru on tegelikult igal pool ja ja, ja mulle endale meeldib suhelda, ma ei saa lihtsalt istuda. Ma alati, kui ma ei ole telefonis, siis ma olen internetis suhtlen Svetlana, millised on teie plaanid lähitulevikus, et olete endale mingeid ülesandeid seadnud siin Eestimaal elades pereelus ja no praegu kindlasti meie haarama, et meie elama edasi siin. Laps kasvab mõtlema, et kuidas ta õpib, juba, alustame Epima eesti keelt, inglise keelt juba oskab natukene. Väga hea, et ma leidsin endale töösöövate, oli minu täike mure praegugi on korras ja abikaasal kõik oleks korras. Vot minu arvates, et kui meie peres on rahu ja kõik on terved, ei ole haigeks ja numa tahavad umbes kaks korda aastas minu ema ja ämm tulid. Vot see on väga hea variant, et meie äramasin ja ma suhtlen minu emaga. Ma soovin, et teil kõik kenasti läheks ja Svetlana, meil on ju üks laul veel varuks ja Te olite mõelnud meie saate lõppu laulda, millest see laul räägib, seda laulma laulsin juba hõimupäevadel sügisel ja sügisel mind kutsusid ja kindlasti ma olen Neus ja matoolini jama. Laulsin, see on väga vana laol, lina kasvatamisest, laulis minu vanaema ja kindlasti vot seda laulu meie oskame ja teame kõik, kes teab permikomi keelt. Seedelaulude ja kõik need inimesed, nii et teie inimestele on see hea tuttav kodune laul ja, ja kodune laul. Väga hea, kuulame siis meiegi ja ühtlasi aitäh teile, Svetlana Gridžuurina saatesse tulemast, stuudios olid veel Haldi, Normet-Saarna ja Maristombachi ja nüüd siis see laul. Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna.