Ma olen elu jooksul kuulnud mõnd inimest rääkimas, kuidas ta ühtäkki hakkas paljuski tegutsema ja mõtlema nii nagu see sobis kellelegi teisele. Ehk siis tunnistas ise ka, et teda oli tabanud suhtesõltuvus. See kogemus pole teilegi võõras sotsiaaltöötaja ametit pidades. Laane ja tere kogemus on mulle täitsa tuttav. Ja omane tunnetades on ikkagi see arusaamine, et ma olen suhtesõltlane väga valus ja tegelikult ka šokeeriv. Kõik inimesed tegelikult sõltuvad millestki või kellestki ja kui see on hea sõltuvus siis ta ei tee kellelegi kahju. Lapsed on oma vanematest sõltuvad, nad haavadki oma vanematest sõltuda. Nad tahavad oma vanematele meeldida, nad sünnivadki, head lapsed olema. Ja siis ühel hetkel, kui inimene kasvab, ta saab aru, et ta peab selleks, et midagi saavutada, midagi olla, midagi tegema, olema hea laps, olema hea õpilane, hiljem olema hea töötaja olema hea partner oma abikaasale teha midagi, mis võib-olla endale ei olegi nii hea, aga püüdma meeldida, olema täiuslik. Ja see hakkabki tooma kaasa probleeme. Kui ma väga noorelt abiellusin. Esialgu tundus, et ma saan hakkama. Ma saan oma lastega hakkama. Ma saan oma mehe eest hoolitsemisega hakkama, et mul ei olegi vaja ka mingisugust tunnustust, sest nagu kuulubki elu juurde see iseseisev hakkama saamine. Ja kui aastad lähevad ja areng toimub nii inimeses endas kui ühiskonnas, siis ühel hetkel märkad, et jääd nagu varju, kelle varju need on lapsed kindlasti, see on abikaasa. Et ükskõik kui suur armastus on, kui üks inimene on domineeriv ja tal on endal võib olla mingisugused probleemid, mida mina tahan lahendada, siis ma jään varju ja ma tabasin ära 30 kolmeaastaselt, vot see on selline huvitav, igav kõigil, kes ma ise olen, kuidas ma iseennast siis määratlema? Ma käisin tööl, ma olin tööl edukas, ikka rõõmsameelne ja optimistlik, nii nagu teised mind nägid. Lõpetasin ülikooli eesti filoloogina, töötasin kirjastuses, töötasin ka lasteaias, sellepärast et nagu praegugi lasteaiakoht ei olnud, et läksin siis lasteaeda tööle. Selle kohta võib öelda nii et pealtnäha oli ju kõik korras. See varjus olek on hästi varjatud, vat varjus, mis varjus tegelikult inimene elab ja ta ise ei otsusta varjus perekonnas, aga varjus ka tööelus. See ei tähenda, et on palju aukirju või saavutusi või sooritusi, et need on kõik tegevused. Need on kõik tegevused, et otsida seda, kes ma olen. Kas minu perekond aitab mind kasvada inimesena, kuidas ma ennast määratlenud, kas ma olen töötaja ametnik ema abiga kaasa või ma olen ise isiksus? Mõni inimene ütleb selle peale, kellel elus on noh, nii-öelda esimese hooga tundub, et palju hullemad probleemid, et no vabandust, väga heast elust lolliks läinud, mõtleb endale probleeme välja, aga see ei ole nii. Ja see kindlasti ei ole niimoodi. Kümned tuhanded ja sajad tuhanded inimesed elavadki niimoodi, et nad ongi kellegi teise jaoks. Nii et ma sellest jälle niimoodi aru, et teie esimene amet kirjastuses korrektorina ja ka praegu sotsiaaltööd Tõena teisi aidates te tegite selle mingisuguse tont teab mis surve alusel ja tegelikult see kõik ei ole ikka see, mida võib-olla teie hingesügavuses ihkan. Jah, need unistused on ju alles, ma mäletan, mu vanaema kogus mingisuguseid ajalehti või pani näppude kõrvale, et siis kui pensionile jään, siis teen, tegelikult tuleb oma unistusi hakata kohe realiseerima, aga selleks tuleb kõigepealt mõista, et oluline inimene teiste inimeste kõrval võib-olla esmaoluline olen ma ise. Siis ma saan aru ka sellest olulisest teisest inimesest, et ta on sama väärtuslik kui mina. Et aga mis selle suhtesõltuvusega kaasneb, on see, et teised kõik on väärtuslikud, aga vot mina ei ole, et ma pean tõestama seda millegiga kogu aeg ja tulla sea sotsiaaltöö juurde, et sellel alal töötada. Kui me väärtustaks teist inimest ja suhtesõltuvusest välja saabki just sellel teel, et ma teadvustan. Ma olen ise väärtuslik, olenemata sellest, et kas ma neid tegevusi teen niivõrd täiuslikult kui ümberkaudset tahavad näha, kuidas siis eel kuuldu põhjal teie seisis. Praegu on, et teete küll sotsiaaltööd, aga unistate jätkuvalt. Midgi muust ma unistan ka osaliselt sellest millestki muust, et mul on üks täitumata unistus veel olemas, et ma tahaksin hakata tegelema hobuteraapiaga. Ma olen selle edasi lükanud, aga küll ta teoks saab aidata inimesi ka teist kaudu läbi emotsioonide läbi tunnete läbi loomade ja üks on sellest hobune, kes on mul selline lemmikloom ja mul on olemas ka talukoht, kus ma saan seda teostada iga unistus elluviimist, aga ta on omal kohal teatud eluetapil. Ma olen seda kaua edasi lükanud, aga ma tean, et unistused ongi selleks, et neid ellu viia, vähemasti püüda sinnapoole. Nüüd lähisõltuvuse üks lõks ongi see, et selles sõltuvuses olevad inimesed oma unistusi tegelikult ei teosta. Et kui lähisõltuvusest päris välja tulla, siis inimesed teostavad oma unistusi, püüdlusi, eesmärke ja aitavad neid ellu viia ka teistel oma lastel, oma lähedastel, oma abikaasadel annavad julgust oma töökaaslastele ja teie esimene abielu ei jäänud püsima. Ei jäänud kahjuks. Kahjuks mina tollel ajal olin liiga noor ja liiga kogenematu, et osata oma nagu neid unistusi realiseerida. Ma olin, olin tõesti oma mehe jaoks, see ei tähenda, et ta minuga rahul oli. Ja siis, kui me olime juba umbes 18 aastat koos elanud ja mul tekkisid need püüdlused, aga kes mina olen sinu kõrval siis kahjuks mees ei aktsepteerinud seda ja ta ütles mulle väga ilusti, et kui sa lähed Tartusse õppima, et siis meil tuleb lahku minna. Lähi- sõltuvuses inimesed ei räägi. Aga hakake rääkima esialgu võib-olla tasakesi endale. Kirjutage ülesse, mida te mõtlete? Hakake tundma, sest lähisõltuvuses inimene ei taha ebameeldivaid tundeid tunda, surub need maha. Ta surub maha ka need rõõmsad tunded ei pea olema täiuslik. Aktsepteerige enda vigu tunnistage, ma ei pea hakkama saama üksi hakkama peame saama nii, ehk teisiti, me saamegi hakkama, aga otsige neid inimesi, kes teid toetavad. Ja kui usaldus on kadunud, siis tuleb see usaldus enda vastu kõigepealt taastada. Ma hakkan oma tundeid uuesti tundma, siis ma saan hakkama. Suurepärane saame hakkama ja selline oli siis täna Estelle Laane lugu, aitäh.