Elen nende veen ikka ja jälle lippan mööda pikka koridori, saate stuudio on seal päris kaugel, lõpus küll on juba käinud ja saateaeg jookseb, aeg jookseb, aga eetris on vaikus, kuni saatejuht siis mina lõpuks kohale jõuab. Mikrofoni on lahti, aga peas pole ühtki mõtet. Laual pole ühtki paberit, mitte ühtki plaati pole ka, et paneks laulu ajaviiteks mängima. Mitte kui midagi ei ole. Eetris on painajalik vaikus, ma ei suuda sundida midagi ütlema ja iga sekund tundub vähemalt veerandtunnina. Nüüd ma tean, mis on ühe raadiotöö tegija, suurim õnn, säärasest unenäost ärgata. See kordub erinevates variantides idiootliku järjegi kindlusega aastast aastasse ja ma võin endale öelda, et ise oled süüdi. Fessinud käskis hakata tegema niisugust tööd, mis sind jälitab päeval, kui öösel ega lähe iial päriselt meelest. See küsimus on ammuilma hiljaks jäänud. Tänu taevale raadiotööst on minu jaoks raadio elu saanud, mida ma nii kaua elanud olen. Et võiksin teile tundidega, raadiomajast lugusid jutustada, õieti raadiomajadest, sest me oleme rikkad. On olnud aegu, kus meil neid lausa kaks on olnud ja ma arvan küll, et nad on üht aiatundi väärt, sest mis nemadki muud on, kui ajajäljed. Ikka ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja nii ka seekord algab. Selle laulu kirjutas mari oli aastal 1958, kuuekümnendatel lauldi ta kuulsaks, aga see aeg on nii kaugele jäänud, et ei julge öelda, kas ta siis Eesti raadios juba kõlas või mitte. Ilmselt mitte hiljem, muidugi liiklejaid mängiti küll juba vist ka 60.-te algupoolel kuigi harva, pigem kõlasid sellised laulud. On astus usinasti mööda teed ja, ja ja onlastus usinasti mööda teed ja, ja, ja Allastus usinasti mööda teed, oli alanud ball paksu metsa sees ja ja, ja. Nägi konn. Tore. Oh. Nägi konsottore Pallo oo-oo nägi Konsantore vallis Esskiire neiu meeldis. Ja kui tiiru kolmandate kee ta siis teatas IRL mu naiivseks. Sõnas hiir ei meeldi mulle. See ei meeldi mulle. Jutt. Sõnas hiir ei meeldi mulle see jutt, mul on peigmeheks ammu mutt. Siis lohakus on, ütles solvunult. See. Lakkas solvu ning öeldes vaid paar kuud juba tala, kus on olnud alles vaid on kast, ei isegi eemaid. Puuduva. Sild Tallinn. Oli üks tudengiplika alles närvis, kui ta esimest korda selle Kreutzwaldi tänaval asuva suure pruuni maja uksest sisse astus ja sattus väikesesse eesruumi, mille vasakus küljes seisva leti taga istus valvuritädi. Kaiasse praktikale, teatasin talle. Tädi võttis telefoni ja helistas. Õige varsti sain targemaks tädi Puuste seal leti taga oli tõeline legend ammu majas ja teadis peast kõiki raadiomaja telefoninumbreid. Õige varsti kuulsin ka lugu sellest, kuidas ühel õhtul saabunud raadiomajja keegi täitsa paljas ja purupurjus mees Raua tänavasaunast jõudnud, parajalt ehmunud tädi puusse letist mööda fuajeesse. Tädi Puusta ütles alati fui. Kus tädi ta siis minema kihutanud, kaldun arvama, et see lugu kuulub legendide hulka. Aga seda levitati igatahes rõõmuga. Noil ammustel aegadel pandud raadiomaja välisuks vaid ööseks lukku ja valvuriruumist viis fuajeesse kõige tavalisem pöörduks. Alles hiljem tulid lukud ja riivid. Ta oli esimesel päeval sõitsin ma neljandale korrusele toreda vana liftiga, mis oli aeglane ja vahvalt lahtine. Nii et kui ta juhtus korruste vahele seisma jääma ja seda ikka aeg-ajalt juhtus, siis võis liftis olija kõva häälega appi hüüda. Seda kuulis enam-vähem terve maja. Ühes neljanda korruse toas, mille aknad olid mere ja sadama poole, tutvustati mulle õige mitut tollase päevaga jänest Feliks Kaasik, Ivar Trikkel, Lembit Lauri, Hubert reldermann ja Valdo Pant astus läbi, piip suus. Enese teadmata olin sattunud raadiomaja Barnassile legendide hulka, kellelt ma nii uskumatult palju õppisin. Raadio, see on hääled, raadiomaja, see on inimesed, isiksused, loojad räägiksid rohkem meenutamist või neile osaks on saanud ja ka seekord osaks saab, sest tänase väikese loo kangelane on maja ise. Või siis majad sellest peale, kui neid kaks sai. Olgu see siis omal kohal vaid üks soliidne, viiekorruseline raadiomaja, mille hoovi eraldas tollasest Lomonossovi tänavast raud varbadest aed ja keset hoovi kõrgus vägev raadiomast. Otsekui kohalik käissel. Professor Charles laulis selle laulu kuulsaks 1963 Kreutzwaldi tänava raadiomaja oli selleks ajaks vaid 11 aastat oma kohal seisnud. Aga kõik algas juba hoopis varem ja hoopis teisel ajal. Juba 1930.-te aastate lõpust poole kirjutati tollases Eesti ajakirjanduses, et vajadus spetsiaalse riigi ringhäälingu hoone järele on üha tungivam, sest kiiresti kasvav raadio ei mahu enam kuidagi ära. Estonia teatril tüüritud ruumidesse arhitekt Elmar lohk tegi esimesed raadiomaja projektid ning nende esialgu vaid joonistele jäänud kavandite kohta kirjutab arhitektuuriajaloolane Karin Paulus, et uue hoone esteetika seostub veidi 1930.-te Saksamaa karge monumente reaalsusega. Akende suurus viiel korrusel varieerub ja fassaadi katavad rahvuskivist paest plaadid. Paraadsissekäiku pidi toetama titaan. Atlase järgi nime saanud mehekujuline tugisammas Land. Kõrgete kolmanda korruse akende vahele olid mõeldud sümboolse tähendusega dekoratiivsed medaljonid. Eestivat pegasus, tarkuse sümbol, öökull, naerev, jäänuter, teatrimask ning lüüra. Arhitekt lohuplaneering oli soliidselt lihtne monumentaalne ja täiesti loogiline. Tollal toimusid ju väga sageli avalikud raadiosalvestused ning kontsertide otseülekanded. Ta ei hoone kõige pidulikumaks ruumiks, ligi 300 inimest mahutav rõduga saal. Eraldi olid kavandatud stuudiote ja toimetuste ruumid, efektide ruum, abiruumid ja nii edasi, kuid kavandiks tollal jäigi. Uue aja hirmuäratavaks ja kummituslikuks tunnuseks sai diktor Juri Levitan hääl. Kui see raadiost kõlas, võis kindel olla, et midagi on lahti. Et kohutavad ajad on käes, et kõik on valesti. Päi Sibiri tegeliku ületatud gurud ja mäe läbi käidud Repiku kooli lõpuks miraagin. Aga pooleli jäänud elu tuli üles ehitada ja ehitati üles meie pooleli jäänud raadiomaja. Enne suurt sõda ei jõutud muud tehagi kui eeltöid. Raadiomaja oli ju üks vajalik paik, et eestlasi uues vaimus ümber kasvatada. Plaanide tegemise võttis üle arhitekt Grigori Schumovski ja võttiski tegelikult üle, sest Edgar Lohu eelmisel ajastul valminud põhiplaanid jäid alles. Muidugi kaasajastas Žukovski hoonet lopsakas Stalini-aegse dekooriga. Maja Kreutzwaldi tänava äärsele küljele jäi alles ka juba 1938. 39. aasta projektil seisnud tore ümar ärkel. Alles jäi ka viis korrust ja keskmise kolmanda korruse. Kõik nad jäid kaks korda kõrgemaks kui alumiste ning ülemiste korruste aknad. Nagu kirjutab arhitektuuriajaloolane Karin Paulus, oli tulemus eriti välisilme unikaalne ühendus hilisfunktsionalismist ning stalinistliku stest eetikast ja sildil maja ukse kõrval on mõlema arhitekti, nii lohu kui sumovski nimetada. Eesti raadiomaja Kreutzwaldi tänaval sai valmis 1952. Minu esimesed muljed sellest majast on pärit küll rohkem kui 10 aastat hilisemast ajast. Päeva vaeva terve. Päeva. Kindlasti oli see üks kaugele jäänud 60.-te suvine esmaspäev raadiomaja ukse esimest korda lahti, tegin väikese faili, vee vasakusse külge jäid lifti trepid. Võimalik, et siis olid viimased veel vaibaga kaetud. Seda ma päris täpselt ei mäleta. Kohe pärast valmimist olnud küll kõikidel treppidel vaibad, need summutasid. Ja see maja vajas vaikust, aga mitte ainult seepärast. Vaibad lisasid pidulikkust ja kohe pärast valmimist oli raadiomaja üks vaat et lausa klassikaliselt pidulik maja. Mitmetes ruumides, isegi riietehoius ja kohvikus seisid toredad ümarad sambad. Raadioteatris olid need nelinurksed. Ühel fotol on suur sammaste ja läikiva põrandaga ruum, mille mõlemas seinas on kõrged kahe poolega uksed ja ma pole suutnud sellisele ruumile oma mälestuste raadiomajas kohta leida. Seda tean küll päris kindlalt, et unes olen seda ruumi näinud. Sisekujundajad Šomovskija Sergei Jevski olid igatahes 1952. aastal valminud raadiomajas kõvasti vaeva näinud. Arhitektuuriuurijad on leidnud siit neoklassitsismi ja neobaroki raudvara sambaid, pilastreid, roomalike kassett lagesid ja uuema ajastu kroonlühtrid. Need keerukad valgustid rippusid alla valgete lagede uhketest kips rosettidest. See pidi olema tarkuse ja muusikamaja. Sellest jutustasid allegoorilise sümbolid, avatud raamat ja harf, uste käepidemed, seinakaunistused, valgustid, köited, detailid olid põhjalikult läbi komponeeritud. Eriti uhke oli raadioteater oma rõdu ja sammaste ja heleda kassettlaega. Asjatundjad on algse raadiomaja sisearhitektuuris näinud märke suurest ajaloost Nõukogude Liidust kui kolmandast Roomast. Tollase nõukogude ehituskunsti eeskujuks olnudki sageli just Vana-Rooma arhitektuur, kuid vägevalt palju kipskaunistusi ega sümboleid Carošette antiikarhitektuuris küll ei olnud. Minu mäletamist mööda oli 1960.-te keskpaigaks raadiomaja interjööris juba mõndagi muutunud. Ajad olid edasi läinud ja stalinistliku suure joonelisuse ammugi selja taha jätma. Nad mõnedki uksed avanenud. Oma esimestel raadiomaja päevadel ma muudkui käisin ringi ja kuulata siin uste taga, mis selles majas olid küll enamasti kinni. Kroonikate uste kostus teinekord laulu, teinekord pillimängu, aga kõige sagedamini juttu, mis kohati otsekui noaga lõigatud, katkes ja siis jälle edasi jooksis. Tegelikult lõigati jutt kääridega katki, vaatasin kadeduse ja imetlusega, kuidas tollane päevaga ja operaator Heljo rist ilmatu suure stuudio Mac'i ees kõrgeldust toolil istudes vapustava kiirusega seda tööd tegi ikka sotslint kääridega katki. Ülearused sõnad välja, siis klaaspulgaga tillukesest pudelist ebameeldivalt atsetooni järgi lõhnavat liimilindiotsale tuli täpselt teada, kui kaugele siis otsad tugevasti vastakuti. Jutt läkski edasi. Helivõistlus seal nagu võlur. Ma olin kindel, et ei suuda iialgi tööd ära õppida, aga õppisin ikka. Päevaga ja tegemist oli ilmatu põnev vaadata. Infotoimetus oli neljandal korrusel päevaga ja Foonika selle korruse viimane ruum otse tagatrepile viivate pöörduste juures. Helijõudsid reporterid lugudega päris hilja kohale ja operaator pidi oma kääridega imesid korda saatma. Mõnikord anti siis lugu eetrisse kahes osas. Esimene juba jooksis, kui teise kallal nimetati. Operaatoritel oli oma töökoodeks, mingil juhul ei tohtinud lõigetega linti eetrisse anda, see tuliuue lindi peale ümber võtta ja tagasi kerida, allessis silkas toimetaja sellega kaks korruse vahet, allapoole. Aegadel läksid saated eetrisse kolmandalt korruselt nende hästi kõrgete akende tagant. Ja kui ma õigesti mäletan, olid seal 1960 kümnendatel isegi veel sametkardinad olemas ja stuudiote uksed olid rasked ja suured ning käisid kõvasti ühe vägeva kummalise lingiga kinni. Foonikad kolmas, neljas ja viies olid klaaside taga. Ja sinna põrmaski mööda tagatreppi jooksmisest hingetu päevaga ja toimetaja lint pihus. Just siis, kui loo esimene osa magnetofonilt kohe-kohe lõppemas oli. Ma ei saa siin inimestest mööda, sest tollased Päevakaja reporterid olid mu parimad õpetajad. Nad panid mind hindama aega ning sõna tähendust, kaalu ja jõudu. Uudistelood pidid ju väga lühikesed olema. Nende hääled on meil alles. Tere õhtust, siin Eesti Raadio ja sedakorda Helsingis. Ärasaatjate head soovid ja kodurannakajakad saatsid meid Helsingi madalikule, sealt läbi kaljus. Sadamakaini jäi veel ainult paar meremiili. Valge Vanemuine võttis pardale Soome, Rootsi, kes meid ankrupaigale tõi Helsingi lõunasadama olümpiakail ootasid meid juba linnavalitsuse esindajad, hulganisti oli kogunenud rahvast. Ei puudunud muidugi ajakirjanikud, ametivennad raadiost ja televisioonist. Terve tule ütlejate seas järsku meie oma, tere tulemast, eestlased, kes praegu turistidena Helsingis viibivad kus neid ei ole. Seitsmes juuli 1965 mootorlaeva Vanemuine esimene reis Tallinn Helsingi laevaliinil. Reporterid Lembit Lauri ja Ivar Trikkel. Selline ime juhtus siis, et laevaga sõi hakata Helsingisse sõitma. Noil aegadel oli see tõeline ime ja iseenesest mõista usaldati päevaga ja sellekohane lugu juht reporterite lauri ja trikkeli kätte. Neile ja kõigile dollastele Päevakaja meestele olen ikka ja alati südamest tänulik. Nad aitasid mul alustada. Nii et võtke väga hädas. Kui kolmandal aprillil 1967 tõid raadiomaja helgemad pead välja uue programmi vikerraadio ja mulle usaldati õige pea keskprogrammide toimetamine. Tegelikult olin aeg-ajalt hädas küll ja tagantjärele vaadates sai kõvasti nalja, kuigi tol ajal olid asjad naljast kaugel. Keskprogramm kuulus vikerraadio esindussaadete hulka ja seda tegid isiksused loojad, kes ei suutnud kuidagi välja kannatada oma tekstidega peid või parandusi, mida peatoimetaja aeg-ajalt pidas vajalikuks teha. Vaene toimetaja jäi kahe tule vahele. Näiteid, aga palun. Rajal otsustati kolmapäevane kesköö tund luulekavaga täita. Luuletajad koostasid ise oma saar, Need lugesid ise või kutsusid näitlejad Silja Vahuri ja Raimo Kangro ahvalisid vahva muusika ja nii ta läks. Leidus päris palju luuletajaid, kes selles programmis kaasa tahtsid lüüa. Enamasti noored, aga ka mõned päris üllatavad nimed, näiteks Uno Laht tol ajal ülimalt enesekindel noor poeet, kelle sidemetest kõneldi üht kui teist. Igatahes ei vaevunud laht asju ajama õnnetu toimetajaga, kes talle kui autorile oli teatavaks teinud peatoimetaja tehtud, et tema luulekavas ei just kusagilt. Reisilt tagasi jõudnuna marssis ta joonelt vaheuste paukudes raadio tähtsaima mehe Aado Slutski kabineti viiendal korrusel ning tegi viimasele selgeks, et tema programmi juba verbita. Sõnu ta eriti ei valinud ja neid oli palju alati äärmiselt korrektsel. Slutsk küll polnud kogu loost halli aimugi. Kui laht oli oma hoogsa monoloogi lõpetanud ja sirge seljaga lahkunud, küsis Lutsk surmani ehmunud noorelt toimetajalt minult, kes see mees oli, Miksne matkasaabastega tema kabinetti tungis ja mida ta tahtis toimetada. Ta selgitas olukorda nii hästi kui suutis ning põgenes siis siitsamast viienda korruse trepikojast veel poolkorruse võrra kõrgemale. Seal oli väike kolikambri sarnane ehk kuhu keegi kunagi ühtki pilku ei heitnud. See oli minu nutunurk, mis keskekava algusaegadel päris tihti kasutusel oli. Kui palju teis on soojust sõeluläbige? Mäletate noormeest, kes sündinud. Nii vanad armsad taadid Pojad siikaalist peagi tõstnud päid. Kui palju reisist on soojust läbi käinud? 1900 kuuekümnendad ja suur osa ka 70.-test oli raadiomajas suhteliselt hea aeg. Mitmekordne tsensuur oli muidugi olemas ja sa pidid teadma, mida sa teha ei tohi. Ööprogramm oli hea võimalus. Kontrollorganid viitsisid harva nii hilja raadiot kuulata ja üht-teist lipsas sealt läbi lillede läbi. Aga tekkis veel mitmeid uusi saatesarju rameeto, muusikaline Dunn ja noorte tulipunkt. Igatahes õhus hõljus ideid ja Aados, Lutsk oli tulevikuvaatega mees. Aste-astmelt kadus raadiomaja hoovist kohalikkeifel kõrge raadiomast ning suurele tühjale krundile tekkis ehitusplats tolle aja kohta. Üllatavalt kiiresti kerkis sinna moodne üheksakorruseline kõrghoone. Uus raadiomaja. Õnneks jäi alles ka kitsaks jäänud vana. Uude majja kolisid looming ja vaimsus siis toimetused. Vanas oli nüüd piisavalt ruumi tehnika jaoks. Saate stuudiod ehitati viiendale korrusele ümber. Foonikaid sai rohkem. Seitsmekümnendad täpselt 20 aastat pärast Kreutzwaldi tänava algselt nii pompöösset raadiomaja valmimist sai siis 1900. 72. aastal valmis uus raadiomaja Lomonossovi praegusel Gonsiori tänaval. Projekti tegid arhitektid Aado Eigi ja Jüri Jaama. See on kitsas ja kõrge hoone, mille kohta on kirjutatud, et selle arhitektuur esindab rahvusvahelist modernismi. Alumiiniumist planeeritud, kuid betoonist valmistatud ribi fassaadiga. Hoone esimene nii suur nii-öelda ameerikalik kergete välisseintega hoone Eestis, mille saal asub betoonpostidele tõstetud omaette ilma akendeta tiivas. 1972. aastal oli sööks täitsa stiilne hoone Tallinna linnas, mida ainult Viru hotelliga võis võrrelda Üht. Saali tiiva välisnurka ehtis Riho Kulla valge klaasplastist skulptuur raadiotuvi ja nagu kirjutatud, ilus paigutus krundil suure ja väikese mahu vastandus ning värvikombinatsioon must, hall, valge lasevad kogu raadiomaja vaadelda kui abstraktset monumentaalskulptuuri ka maja sisse. Korruste fuajeedesse paigutati maale ja skulptuure, kuid kõige uhkemaks ruumiks kogu majas sai betoonsammastele tõusnud tiivas asuv valge saal. See oligi suur, lihtne sinivalge saal, valged seinad, toredate kupli, taoliste katuseakendega valge lagi, pikad read, valgeid kunstnahaga kaetud metalljalgadega, toole ja madalal laval valge klaver. Nagu üks ilmatu suur tulevikuruum, mille aknad avanesid otse taevasse ja uksest tulles vasakpoolset seina kattis üleni tohutu särav sinistes toonides kummaline õiskunstnik Enn Põldroosi lõpmata kaunis mosaiikpannoo. Raha seal lill. Valge saal oli omamoodi pühapaik, mida lähedalt ja kaugelt vaatamas käidi, kus peeti konverentse, koosolekuid ja pidusid, kust läksid eetrisse rameeto otsesaated, kus anti põnevaid kontsert ja kust raadiomajarahvas oma lahkunud teele saata, siis see kaunis komme on nüüd ammugi kadunud. Aga eks ole ajad ka põhjalikult muutunud. Õnneks on valge saal pärast vahepealseid segadusi taas korras ja raadiolill õitseb edasi kõigi rõõmuks, kes raadiorikast helifondi kasutavad, sest just see varandus lugematud heliplaadid on seal oma koha leidnud. Vana ja uut raadiomaja ühendab aga tore klaasgalerii ja kui uus maja päriselt valmis oli, algas just galerii kaudu. Suur tormiline kolimine. Ka seitsmekümnendad ja just selles tempos. Me kolisime oma uude heledasse majja. Lihtne praktiline oli siin kõik pikad koridorid, toimetuste uksed kahel pool alumisel korrusel, kena kohvibaar. Ja saime täis ja jõutud ära imestada, kuidas me varem koos saatetehnika ja stuudiotega vanasse raadiomajja ära olime mahtunud. Kui õigesti mäletan, olin alguses tagatrepipoolses neljanda korruse ruumis siis kolite keskele toimetus seitsmendale korrusele, kuhu jäime õige kauaks. Algas see aeg. Seda rõõmu tegi mulle Eesti raadio Veria laupäeva sõikide pidev kuulaja Jari luukonen, kes avastas Helsingis eesti raadiot kuulates minu juhitud laupäeva mosaiigi aastal 1975. Jari salvestas kõik need saated ja tõi mõned aastad tagasi mulle Helsingist terve CD plaadi, millel ta meenutas noid ammuseid aegu ja intervjuusid, mida tema oli teinud minuga Helsingi lähiraadiosaated jaoks ning minu intervjuusid temaga oli ikka kummaline kuulata küll, aga väga vahva oli meenutada kõiki neid vanus, signatuur, mida Jari lausa mitukümmend aastat hoolega kogunud, oli laupäeva oma samal ajal, aga laupäeval, Mosaic, laupäeval. Laupäeval sai Vana aasta laulud. Kirja kastas kirjakastist kirjakastkirjadest. Millise rõõmuga me tegime neid signatuur ja kui palju tuttavaid hääli. Tõnis Erilaid Ester Levin, kes elab neid ma jaamis Olavi Pihlamägi. Ning Urmas Ott seaoleverly kaks, keda meie hulgas enam ei ole. Lisaks neile oli laupäeval mosaiigi veel hulk kaastöölisi ja ilmatu vahva oli koos kõigi nende inimestega seda saadet teha. Siis tuli juba ka soovisaade ning nii läksid ja läksid aastad üksteise järel tuli stereoraadio tulid pika töösaated. Üks talve on mul eriti meeles. Üks jaanuari öö aastal 1991, neli jaanuariöödel läksid otsesaated suurest legendaarsest kolmandast foonikastvana raadiomaja kolmandal korrusel. Siin oli otsekui infopunkt keskus pidevalt andsime eetrisse oma telefoninumbrit ja palusime helistada kõigil, kes midagi kahtlast märkavad. Näiteks üle piiri tulnud vene tanke. Meie saime siis teatada neile valvajatele, kes teadsid, mida sel puhul ette võtta ja keda hoiatada kusagilt Lõuna-Eesti kandist helistatigi mitu korda, kuid õnneks olid need valehäired. Seal me siis rabelesime, püüdsime ajada julgustavat juttu ja mängide optimistlikku muusikat. Aga kui mingigi mürada tänavalt kostis, jooksin otsemaid kolmanda korruse suurte akende juurde. Mäletab, kes mitte. Vilniuses oli selle aasta 11.-st 13. jaanuarini toimunud tõeline veresaun. Sealse teletorni juures tapeti 14 inimest ja sajad said haavata. Verised sündmused toimusid Riia siseministeeriumi hoones. Omaani väed tapsid sealgi inimesi. Hirm siin Eestimaal oli tõeline, aga tänu taevale siin verd ei valatud. Ja siis seisin ma esmaspäeva sama 1991. aasta 19. augusti hommikul kesköötoimetuse seitsmenda korruse toas uues raadiomajas ja mõtlesin, mida kaasa võtta. Ta, sest oli alanud augustiputš. Tankid olid tõesti teel ja raadios töötavad naised käsutati koju vaid uudistetoimetus töötas palehigis ja Riina Eentalu ei mõelnudki koju minna. Kõik kapid selles toas olid aastate jooksul kogunenud linte täis. Nii juttu kui muusikat ei osanud midagi sellest varandusest kaasa võtta. Haarasin vaid juba kümmekond aastat keelatud olnud propelleri laulude lindi. Vaatasin ringi ja mõtlesin, kas ma tulen veel kunagi sellesse ravimite. Nüüd oli järjekord meie teletorni käes, tankid olid kohal ja rahvas ruttas seda kaitsma. Järgmisel päeval tulin taas raadiomajja, mõlema maja ja ka telemaja ümbrus oli rahvast täis. Neid maju tuli ju samuti kaitsta. Ümberkaudsetele tänavatele olid pargitud suured veoautod. Uue raadiomaja suures fuajees valmistati kaitsjatele võileibu. Kanderaamid, sidemed ja arskemid olid valmis. Kõik tundus nii kummaline ja ebareaalne, see jõudes lõppes õnnelikult, tänu taevale ja elu läks edasi ja aeg läks edasi ja varsti tuli taas kolida, sest raadio kaks hakkas tööle. Colombo stress laulisema vahvaid laule ja raadio kaks hakkas tööle uue raadiomaja katusekorrusel 10. ja minu tuba jäi üheksandale taas kord otse treppi ja liftide kõrvale. Raadio kaks oli vahva raadio ja seal oli tore tööd teha kui seda tööd ainult Meil poleks olnud. Ma vabandan praegu minevikuvormi pärast, minu töö, raadio kahes oli ju minevikus kõik tore raadion ta teadagi ka praegu ma ei maga, ma ei söö, ma teen raadio kahes TÖÖD. Lauldi selle kanali algusaegadel. Tollasel raadio kahel oli sekretäri ruum, kus olid diivanid külaliste jaoks. Järgmises, hoopis suuremas ruumis olid toimetajate töölauad. Üks suur laudruumi keskel ja seinte järgnes hulk plaadiriiuleid ning selle ruumi tagumises osas oli klaasseintega stuudia tünn. Nii seda kutsuti ta nimelt nägigi suure tünni moodi välja. Produtsendistes selles tünnis puldi taga ja saatetegija või tegijad istusid tema vastas kõrgetel pukkidel väikese ning kitsa poolimaraleti taga. Esimestel suvedel oli selles tünnis täiesti tuttav olla, sest päike küttis läbi suurte akende praktiliselt päev otsa ja mõistus tähtis päevaseid saateid tehes üles öelda. Öösiti oli parem ja minu põhiline töö raadio kahes jätkuski taas enamasti öösel. Kuigi ka päeval olid saated ja laupäevastel varahommikutel ühe pika talve jooksul nii et raske oleks ööpäevas, et aega, mil ma raadiotööd tehes nii-öelda eetris poleks olnud, aga peamiselt oli tööd ikka ja jälle ööd. Öösel on raadiomaja uskumatult vaikne ja tühi. Osa tulesid on kustutatud, pikkades koridorides püüdlevad varjud. Keskööprogrammi tehes muudkui kõndisin oma lindilaadungiga uue maja seitsmenda korruse toimetuse toast. Vana raadiomaja saate stuudiosse jahilisele töötunnil tagasi lugematuid kordi tõenäoliselt kõik kokku ka lugematuid kilomeetreid. Ikka öösiti pärast saate lõppemist vaiksest ja tühjast vanast majast, väiksesse ja tühja galeriisse ning vaiksesse ja tühja toimetusse. Kohati oli tunne, nagu oleksin üksinda terves maailmas. Mulle meeldisid öised salapärased, varjudesse peitunud tühjad raadiomajad. Aga minu aeg, raadio kahest sai otsa, pidin võtma oma seitse asja. Tegelikult mitu seda saate ja muusika linti mööda galeriid vanasse raadiomajja tagasi kolima. Ring sai täis, aga vana raadiomaja oli minu raadio kahes oleku ajal tublisti muutunud. Juba algusaegadest mäletan, et selles majas kusagil kogu aeg midagi parandati või ehitati või käis kusagil remont ja asjad olid koridori tõstetud. Kunagi 1952. aastal avatud pidulikust hoonest ongi järel vaid välisarhitektuur õnneks kuid sisemus on vastavalt aja vajadustele põhjalikult ümber ehitatud, sedagi õnneks. See on hele, hubane ja kodune maja. Klaasaknad saatejuhtide ja produtsentide vahel on ammu kadunud. Nagu ka rasked ja suured stuudio makid. Kolmanda korruse kõrges fuajees vasakul otse trepi kõrval seisab teinekord suur silt. Vaikust võte. See on see tore, kaheksas Foonika, kuuldemängude Foonika, praegune raadioteater, sõna otseses mõttes ja see on üks eriti põnev paik. Seda ehitades on mõeldud helidele, kõlale ja akustikale. Aukudega tellistest seintega stuudios kõlab hääl teisiti kui siledate seintega stuudios või siis vatitoas, kus on reljeefsed metallist seinad ja laed, kuhu heli täielikult sumbub. Selles ruumis valitseb absoluutne vaikus, millega inimesed teinekord harjuda ei suuda. Ma kõnnin üles mööda treppi raadiomaja kolmandalt korruselt neljandale ja siin on ikka alles pisut katkine aste, mida ma juba aastakümneid mäletan. Tore paigatud trepiastmed on alles ja ma mõtlen, kui palju olen ma kõndinud mööda neid treppe üles ja alla kõigi nende kusagile kadunud aastate jooksul. Kui kodune ja oma ja ikka veel salapärane tundub too vana raadiolaineid kandev maja. Raadiolained, aga ega nostalgiat mõtet pole tänapäeval muutunud maailmas. Ometi on mul kahju vanast raadiomajast uude kolida ikka ja jälle kolida. Ja ma olen aru saanud, et ma pole ainus, kes niimoodi tunneb. Hea küll, vana raadiomaja ei kao kusagile ja küllap me harjume seal uues, mis polegi päriselt uus, aga muutunud on see küll põhjalikult. Inimesed toovad selle värskelt värvitud seinte vahele elu ja soojuse ja rõõmu. Raadio, see on hääled, raadiomaja, see on inimesed. Inimestest jõudsin seekord vähe rääkida, kuigi nad oleksid väga ja väga meenutamist väärt. Paljudest, kellega koos enam kui nelja aastakümne jooksul raadiomajades töötanud olen, ongi veel vaid mälestused ja hääled raadioarhiivis. Nonii, need meenutused raadiomajadest ja seal toimunust tulid nüüd vägagi isiklikud aga meenutused ei saagi ju teistsugused olla.