Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, ta, kes taanlanna poliina truus, tere, noo Dages taanlanna on siinkohal muidugi tinglik, sest otsesõnu pole sellenimelist rahvust, samas nagu ise ütlesid, Dagestani see on nagu ameerika, kuhu on palju rahvusi kokku koondunud ja sina ise oled lahk. Selline huvitav nimetus siis, aga ka paarite argid, kumatkid, kaid elavad seal lakkidega kõrvuti, nii et pilt on päris kirev. Selgitan ka, miks ma sind sinatan, meie pojad käisid kunagi koos lasteaias ja sellest ajast oleme vahelduva eduga suhelnud tänaseni. Aga no seejuures on üsna palju asju, mida ma sinu kohta ei tea. Ma pole kunagi teadnud ja täna saab siis lünk ometi täidetud. Ja mõistagi jääb üle loota, et ka kuulajal on huvitav. Aga enne kui lähemalt sinu lugu kuuleme, tuleb traditsiooniline küsimus saate alguse muusika kohta. Mida see endast kujutab ja miks ta sulle tähtis? Ja see muusika on, esiteks ta on Egiptuses ja mulle on väga tähtis, sellepärast kui ma vitame meie aia logo ja miks meil on nii palju rahvusDagestanis siis kunagi ammu ma arvan, nüüd kooli sõida või millest see tulnud, kõrgem mägedesse, tulnud Iraanis, Iraagis, Egiptusest igal pool maailmas, seal, kus olles kriitil, lennuhullu, kord minu rahvus, nagu ma kuulsin, Teaduste akadeemias, tuli Egiptusest ja sellepärast minu keeles on väga palju araabia keelt ja sellepärast muistse muusika väge lähedal. Selge, nii et lakikeeles on väga palju araabia element, teie niisiis poliina, sa oled sündinud Dagestanis ja 1974. aastal tulid Eestisse, kuidas juhtus? No see esiteks ei juhtus niimoodi, et ma olen sündinud Dagestanis ja ellasin kuni ülikooliajani seal ja siis mängisin tennis tekkinud aga palju sporti käisin võistlustel ja siis sellel ajal mind kutsuti Moskva spordiülikoolilt. Ma õppisin seal, ma saan tuttu, tutvustasin mulle tulevase abikaasaga temaga õppinud, seal andnud tema all ja maale, et spetsialiseeritud ja meil oli romantiline aeg jäätmeallestas, et noh, kui tema oli eestlane, siis minu Eestisse tulle kõlli loomulik. Ja sellega oli see asi siis otsustatud, aga sind kohe kutsuti Moskva spordikooli ja solist Sotšis, meil on rahvusvaheline turniir ja siis ma vaatasin, et minna juurde tulnud tähtsad isikud, kes oli Moskvas nemad küsinud, kas mul on soov õppida Moskvas? Tegelikult ma ei mõelnudki mitte kunagi, et Moskva on minu jaoks oli väga suur ja Neil linn, et ma üldse ei julgenud mõelda, et ja nemad ütlesid, et nemad tahavad, et ma tulen Moskvasse, tahavad, et ma õpin seal ja pärast need inimesed üks olle tennise president nagu ta klubi, aga teine oli tennisse kateedri juhataja, mille instituudis tulevikus me oleme väga suured sõbrad. Nad käinud meie külla Dagestanis ja see oli ka väga head mälestused. Sina poliina oled siis diplomeeritud tennisetreener ja spordiarst ühes isikus. Aga mida sa Dagestanis elades üldse Eestist teadsid? Kui ma? Ellasin Dagestanis, mul oli kogu aeg see tunne soeng, kuidas minusse kribaatika ja, ja isegi Soome, Rootsi, Norra ja mina mõtlesin, et seal elavad kõige kultuuri tiinnemmessed, intellektuaalsed, puhtad ja inimesed, kes õigesti töötavad, distsiplineeritud ja see mulle väga ei meeldinud ka läbi. Ja, ja see oli minna jaak seal lääne stiilis, sellepärast sellepärast et nagu mulle sol nagu oma õlle andis mulle soojus ja no minna. Miskipärast ma arvasin, et lätlased Leedus ja Eestis on analüüsist ja nad räägivad peaaegu samuti. Võrreldes, kui ma tulin Eestisse, ma sain aru, et see on ikka kaugel. Nii et enne 70 neljandat aastat sa polnud Eestis käinud, ei, sul oli ainult mingi ettekujutus ja see jäi selline natukene ebamäärane ja, aga see oli ettekujutus, no milline siis oli esimene emotsioon, kui su jalg esimest korda Eestimaapinda? Mäletan seda väga hästi, esiteks oli suvel ja sisse oli hommik, illus, aeg, üheksa 30 rong tuli Moskvas Tallinna ja siis, kui ma astusin Eestimaa pinnale ja liikusin kesklinna, mul juba viirutan lavale minna, seal oli malekool. Ja siis ma tundsin, et ma olen absoluutsed energiaallikad ja valgusse riigis. Ja mul oli niisugune kerge mõnus siia tunne ja ma mõtlesin, ma olen vaimustatud, et see on muinasJutsioon illut ja sellepärast jään, nagu see on päris essimine. Siiamaani ma säilitan seda tunne. Kas sa tulid siis Eestis päris üksi tol suvepäeval või tulid koos tulevase abikaasaga või kuidas? Ma tulin Tennu juurde, sellepärast ma veel täpselt ei teeninud, kuidas edasi innovatsioon liigub, tema otsustas, et tagasi tulla, kui te ei ole, me oleme koos, armastame üksteest ja LM elu lõpuni õnnelik õnne. Ja siis siis need asjad mõjunud väga hästi, tegelikult õlliteesti ilus aeg ja ellasime koos 15 aastat. Meil on poeg ja mul on lapselapsed ka väge tore. Elu on läinud huvitavalt ja elu on läinud üldjoontes ikkagi hästi. Aga huvitav, et millest tingitud see, et sul Eesti suhtes, no selline ideaalkujutelm oli ja ja kui sa siia tulid, et ega see palju nagu ei muud tunudki, et kas võib-olla siin mängib mingit rolli ka see, et Dagestanis on läbi aegade olnud sellised keerulised olud ja seal on palju sõditud ja tegelikult sõditakse tänase päevani, et, et kas kõik seen kaugel väljaspool seda Dagestani tunduski, selline jumalik ja paradiis, lik ja mis kõik iganes. Ei, mitte ikka reaalses, on olemas Dagestanis inimesed, nemad väga hindavad oma kodumaa ja praktilised nemad ei taha mitte kuskile minna elama ja nendel on väga tähtis kuusk kombed ja kõik, mis ümbritseb loodus keeli mäed ja nendel on väga raske kohaneda ja Ellanda kuskil mujal, kus näiteks enne riigis või, või selles, et kus on teistmoodi, mõtlevad teistmoodi riided panevad teistmoodi, käituvad kuidas januga teisiti, hea, aga minuga kuidagi juhtus ja käi illust. Sellepärast ma sain aru, mul just väga hästi sobib lääne kultuur ja sellepärast nagu see juhtus, nii loomulikult, et mul ei olnud kriibel, ütleme enne, mul ei olnud iigatsem enne, ma lihtsalt säilitan armastus oma kodumaad ja ma ei saa praegu käia, sellepärast keeruline olukord seal on, aga kauged sugulased, nad elavad kõrge mägedes ja kummussis ja tegelikult nagu väga raske sinna lähetada, rohkem mul ei ole, sugulased, ainult õide. Ellap Tallinnas. Siis, kui sa olid laps ja kui sa olid noor, kas siis oli Dagestanis rahulikum? Ja olla rahulik, oli nõukogude liit ja see oli kõige rahulikum aeg, sellepärast see oli aeg, kui lapsed, olli, pioneerid, komsomolid teeninud spordi ja siis nad siis nad peavad mõtlema, ühtemoodi, käituda ka ühtemoodi ja siis ei tohi eraldada tollal siis natukene kergem, sellepärast ei ole vaja ise eriti meelde ja tegelikul tul ja ainult perekond, sõbrad, kõik olid erinevad, kõik olid sõbralikud, väga palju rahusse tullu kõrval ja kõik inimesed rääkisid vene keeles. See on jah, tegelikult päris paradoksaalne asi, et vene rahvusest inimesi Dagestanis elab mingi tühine protsent võrreldes teiste rahvustega, aga aga keel, mida räägitakse, on ikkagi Vene keel siis rahutuks läks, ütleme sel ajal, kui algas Tšetšeenia sõda. Jõudsid siia Eestisse ja sinu ettekujutus enam-vähem kattuski selle tegeliku eluga siin Eestimaal ja selle väga meeldis üldjoontes kõik kuidas eesti keel tulema hakkas. No esiteks kohe esimene, mis ma tegin, ma käisin eesti keele kursustel mahooliga, õppisin umbes kaks tundi taevas, ma pühendasin, et kirjutasin, lugesin, jutustasin ja kui ma nägin oma progressid, see väga, see mulle väga meeldis, inimesed aitanud nüüd repress kõik mind vastu võtnud väga hästi. Ja siis keegi ei oodanud, et ma perfektselt räägin. Aga kui lause esitus ei olnud päris õige või lõppe ei olnud siis ikka ikka sõbralikult näidanud, mulle mul sedagi meeldis. Ja ise ka mul väike laps sulle, kes tahtis õhtul, et ma jutustan talle muinasjutt, et ta ei tahtnud, et ma loen, talle ei meeldinud, et ma hoian käsi, vaatan silmade otsa, Esses räägin, muinasjutud peavad olema kõigi erinevad ja sellepärast segada. Palju andis mulle ja siiamanni täiustanud oma eesti keelt, see on keeruline. Täiesti selge oli siis vist see, et kodus oli teie koduseks suhtlemiskeeleks eel ja ainult eesti keel ainet eesti keelt. Et mingit vene keeles rääkimist ei olnud algusest peale või kõige esimesed, ütleme kuud, kui sa Eestisse tulid, siis. Ei, no kui laps oli siis, siis absoluutselt 100 protsenti kõik eesti keeles, aga ennem seda oli aega õppida. Tegelikult ma tean, et siis, kui sa õpid, see protsess on keeruline, ei ole lihtne. No inimene kulutab oma aega energiat ja siis ta mõtleb, annab endale võimalus isegi rääkida, mitte täitsa perfektsed, aga niimoodi nagu ta oskab ja sellepärast mul on hea meel, et hinnemisse toetasid mind. Ma suhtlesin nendega ja siis see andis mulle väga suur toetus. Kes need inimesed olid, minu sõbrad ja Tõnno sugulased ja need naabrid ja naabri ja naabrid ja siis ma Ma ei saanud tennisetreener olla selle perse alguses ma ei saanud eesti keeles rääkida nii täiuslikult nagu vaetreeneril, siis ma tegin Sydneys programmid ja seal ka vaikselt tassil, liikusin seal selleni yles pretsesse. Aga sinu algusaegadesse kuulub ka üks päris huvitav töökoht. Siis ma töötas sinna raamatukogus Vennetseja tehases ja see, olles selle enne piirkond, kus inimesed räägin nüüd kõik vene keeles ja mul oli väga huvitav, et kuidas surkond rästyali lähen väravate taha ja siis seal räägime eesti keeles. Näiteks kui mõnda sellisesse kohta tööle saada, kus on eestikeelne kollektiiv, et see nagu esimese hooga ei ristunud Ei tulnud välja, sellepärast see on üksainuke koht, kes võitnud mind. Rohkem ma ei otsinud, muld meeldis raamatukogusse olla, ma lugesin ja siis mul ja rahulik siia tunne harjutada, vaata ka. Ja yldiselt mugav ja komfort tun üldiselt Eestis kui ma-l on, mul on komportne hea tunne, Ma tunnen soojus, ma tunne annab kaitset ja isegi kui mõned räägivad päikese, ei ole ja tahavad lõunamaale minna. Ja siis ma tunnen igat päev päikes Tallinnas kogu aeg mind soojendab isegi kui tumedad pilved No sa tunned paljuski seda mulle paistab, mida teised inimesed ei tunne, sest et tõepoolest huvitav sõna soojus. No siin on ju peaaegu aasta ringi kõike muud kui soe, isegi tänavune juunikuu oli nii, et 100. lund maha. Aga sina tunnetad järelikult mingit teistsugust soojust, mis aastal sa siis tennisetreenerina tööle said? Ma ei usu, et tennisetreenerina ühtegi päeva mängisin Tennis terve ellu, aga Ma mängisin illuste Tennis anga Sydneys, treenerid, justkui ma tunnen umbes 1975 aastat, ma alustasin siis ja siis juba õhutasin laps siis ei saanud olla selleni periood, ma olen sinuga koos seol paos ja ma olin kodus vanemat toetanud mind ka ta, kes ta nii hästi ja siis mees ka ja andnud võimaluse C3 astad kindlasti Ollingodas. Aga spordiarstina oled ka töötanud. Ma tegin ainult massaazi. Mulle meeldib massaaži teha. Hiinlased, spetsialistid, meil Tallinnas nendega koos töötasin kaks aastat. Mul meeldib energeetilise massaaži ja selles, et mis on ravimassaaži ja igasugused teised tüübid ja üldiselt mulle meeldivad inimesed, meeldib nende jaoks kasuks olla. Dagestanis bõliina käisid viimati 20 aastat tagasi ja rohkem pole käinud selle sama sõjalise olukorra tõttu. Täpsed ja viisad ja vanemad ka enam ei olnud seal ja sellepärast sõites sinna, et oma kaugelt sugulased näha kõrgel mägedes, siis ka ei olnud võimalus. Ma isegi ei tea, mis praegu seal toimub. Ühendust ei olnud. Vanemaid enam ei ole. Vanemad on juba kõrgemates sfääri peale vaatavad sealt hea pilguga sinu peale alla, mis sugulased sul need seal kõrgetes mägedes elavad? Donnad, isapoolsed, emapoolsed, isapoolsed, aga praegu on side katkenud ja sa isegi ei tea, kuidas neil läheb ja. Võib-olla nad ise, Vannad, kui ma olle noor, siis nemad juba Vannad, praegu ma olen 60 nelja aastane ja ma ei kujuta ette, nagu muidugi ma tean, nad elavad kaua mägedes, aga no ma ei tee, piiranguid on olemas, kui kaua mägedes elatakse, arvavad, et nendel on illus, loodus, nendel õllel, närvipinged, nendel on hoopis teine elustiili ja kui nendel oli sünnipäev, et kui nad ei tähestas. Nad on väga tihti ise iialgi, kui palli on, no umbes 90 arvavad ja siis nad ei pea ja, ja nad täpselt ei teagi, kui vanad nad on. Nukk kui tuli nõukogude aeg, siis tuli passid ja siis näitavad seda, aga päeva teiseks seedinud. No võib-olla praegu linnas siis teevad seda siis nemad arvavad, et see ei ole tähtis aastat, nüüd nad teevad, tajuvad, ei tea, see on väga huvitav minu jaoks ka sellepärast minu jaoks sünnipäev on väga tähtis päev. Mulle meeldib, isegi kui tulevad aastad juurde, ma olen alati õnnelik, et minu päev on, aga nendel ei ole nii, et nad tegelikult teavad ainult umbes kui vanad nad on nii hea. Ja sellepärast ma mõnikord mõtlen, ma ei tee täpselt. Ja Kumuholi, sinu mägedes asuva kodupaiga nimi kummussis sel avad lakid, kõik see on just selleni piirkond, kus nad kõik räägivad laki keeles. Aga nagu kui minu ema rääkis mulle, et kui tuleb aeg ja need isaga lähevad koju tagasi, siis mul on vaja hästi tunde, et ma ei ole üksi ja siis mind katseinglit, kes toetavad. Ja tegelikult ma tundsin seda päris varakult, kui Dagestanis on usklik riik ja väga palju räägivad perekonnas, kui tähtis on palvetada ja suhelda nagu kõrgesüsteemiga. Minnakuid, tulen Tallinna Sonulli, huvitav, tahtsin inimesed, isevalitsejad ise saatesse teavet ja nad nagu väga palju ei räägi sellest natukene hiljem ma sain aru, et nendel ei ole sellepärast Eestis elavad inimesed, kes on juba sünnipäraselt, et nendel väga kõrge tekstressensorssed võimed ja sellepärast ma ise mõtlesin, Nad elavad jumala tiiva all ja sellesse, et nende energia informatsioon tuleb nendel automaatselt ja sellepärast nendel ei ole vaja spetsiaalset midagi selle jaoks teha. Et see tähendab, miks Eestis nii palju ekstretseensid, ravitsed ja selgeltnägijad ja ma arvan, et see on selline koht, mis on spetsiifiline vägesi aura. Energia Läheb mõningaid Eesti, ütleme siis nõidu ekstra sense isiklikult ka Janika Kroos on üks hea tuttav ja tema ostsin statiivne hinnen ja meeldib mulle väga sellepärast, et tema väga palju issand, et televisioonis ja ajakirjanduses ja tema välismaal töötab taandaga armas minu jaoks. Aga tuleme tagasi ikkagi Dagestani juurde, kust sa pärit oled ja lapsena elasid sa ise ka mägedes, hiljem küll linnas, aga mida sa sellest mägedes elamise elust? Mäletud pilve tolli allpool, vot seda ma mäletan, mul kogu aeg, mul lihtsalt tunne, ma tahan astuda nende peale vatis kellel veel kõrgel ja, aga et siis kui ma olen juba linnas, siis ma olen lasteaias ja loomulik lasta, et minu jaoks olla natukene võõras. Kui ma olen vaba hinnemmen. Ma jooksen, kuhu tahan, seal siis mul õllel linn, ma tahtsin teada, kuidas ta välja näeb, on viie aastane ja siis leidsin nendele, läksin lasteaiast ja leidsin nendele teater ja teatri sulle balletikool ja siis ma otsustasin venna lasteaeda anga käen balletikoolis siis kõik vanemad lasteaeda. Siis nad ütlesid, et nad ei taha Hinnomitma Källusata, et selle pärast nad ei vastuta. Ru. Selles laps, kes lihtsalt läheb kuhu tahab ja vaatab linna. Ja siis ma olen balletikoolis umbes viis aastat, et mul Mildis. Sellepärast klassikaline muusika oli lapsepõlves minu kõrval elasid tema hoitškalas. Ei, kas piisk oli 14 kilomeetrit, kallas lähedal, jahtisid? Kaspia mere ääres ju kas PMR, seda, kes ta on, millised olid niisugused kombed ja tavad sinu lapsepõlvekodu? No arvestame sellega, et me sul oli patriarhaalne perekond, mis Dagestani jaoks on, no aktsepteerivad ja sellepärast ei saa olla väga tähtis isik perekonnas kõik kuuluvate tasse henna aga muidu igasugused muud asjad, kui möllasime linna, siis meil oli samasugused riided, sammas, suguline toit. Ja samasugune muusika ühtlane ja kõik oli nagu iiliti midagi selles, et mis ma ütlen, et teon, see oli päris seljanne, mis teistel ei olnud ma emale. Ainult kõrgel mägedes annavad võimalus panna oma joon, et oma nüansid angel linna ellu kuidagi teevad kõik võrdselt. Kui sa Eestisse tulid ja siin oma kodu sul tekkis ja kas olid võib-olla mingisugused sellised tavad, mida sa võtsid ka oma sünnimaalt kaasa oma eesti koju, no ma ei tea, alustame toitudest või. Toitudes kindlasti sellepärast mul meeldib ema töötas restoranis tollirestorani direktor, reisis ta väga armastas õpetajateni, siis kujutas, tegime ka mulle meeldinud toitu, süüa on, nad on kõik natukene vürtsikas, pipra lihatu hoitud, väga hästi lõhnavad ja igasugused taignas toitud. See mulle meeldis. On mõni spetsiaalne laki rahvustoit, mida ema tegi ja mida sina oled hiljem teinud ka siin Eestis. No mul meeldib ja meeldib, siiamaani ei ole ka minu poel ja lapselapsele meie nagu pelmeen niimoodi ja nad ei ole päris pelmeenid, nad teises kujus. No umbes saarlane eriti talvel talleti paluvad, et ma teen need ja aga üldiselt nad on kõik hautatud liha juurviljadega, see on ka maitsev, lihtsalt natuke enne natukene küüslaugud piprad panevad juurde ja magus toitud sellesse, mis küpsetavad. Aga veel mission. Väga palju kodutööd ja sellepärast ma ise tegin kõik tööd ja hullitsen nüüd, et kõik on korras, nagu, nagu seda, et perenaine on läinud selleni, aga muud eriti ei ole. Riided tahtsin ikka brutoriided ja sellepärast, et nagu mägedes, kui ma käisin mul meeldinud, et kuidas seal tüdrukud ja naised, jäin nüüd sellesse, et riided nagu blokaadist, kus on väga värvid, olid väga intensiivsed ja, ja nendel oli selles, et pikad kleidid ja illusse tolle, need ei sobi linna. Kaks tolli nagu, nagu rohkem esindusse jaoks. Ja sul pole kunagi olnud vajadust, ütleme, kasutada mingit rahvuslikku motiivi elementi oma riietuses. Sa oled nii, aga peale toidu peale toidutegemise peale spetsiaalsete niisuguste toitude, mida sa Dagestanis olid harjunud, sööma, kas, kas oli midagi veel, no mingi nüanss, mis sa tõid oma kaukaasia kodust siia Eesti koju mingi harjumus või noh? Andnud kannatlikkust, leplikkust ja kuulan Sõnna ja olen rahulik ja no selles, et need on rohkem psühholoogilised nüansid, mis on, ja siiamaani hennat on. Ma ei saa muuta, et sellepärast ma olen selline. See, see on, see, mulle isegi meeldib. Nii et need lisanduvad siis sellele, et naine teeb kodus, kõik koristab ja lisaks on rahulik ja kannatlik ja no ma ei tea, ideaalne naisekuju. Aga seda küll, no mõnikord juhtub niimoodi, et mehed on romantikud ja nendel väga meeldib mõnikord midagi muud ja mõnikord, kui kõik on rahulik siis nendel on igav ja sellepärast nemmad, siis otsivad endale uus armastus, uued tunne, et see on, see on mõistlik, ei tohi elada koos, kui inimene tunneb, et ta täidab kohustused ja täitev Ellap teise hello ja tema on vabatahtlik vangistanud, et siis on tagasi ja kui inimesed vabastavad üks teistel üks võtab endale oma ellu teekond, meil on kõik hästi, meil ei ole negatiivset tunne, et me oleme sõbrad. Sa mõtled oma eksami ja eksabikaasa, aga mulle meeldib, et ei, mul on kõik hästi ellus ja mul meeldib minu üksindust, naise vallisintsed. Sul on seda vaimujõudu nii palju, et sa võiksid seda vabalt 100-le inimesele jagada ja jääks veel ülegi ja tänu sellele on sul siis ka nagu juba öeldud, hästi palju häid tuttavaid ja sõpru Ki Eestimaal ja nii nagu nad on tekkinud, ninad on tänud ja tuleb aga juurde ka või. Kindlasti mul meeldib, ma, ma ise arvan, mul on isegi Soomes on paljutud. Ja Soome, Rootsi, Norra mikski miskipärast mulle meeldibki just Skandinaavia ja sellepärast mulle meeldivad uued inimesed, suhtlen nendega ja kui ma meeldin nendele teistele, son siia tunne. Ja kui näit on oskus, et endale ja teistele see on ka suurepärane. Aga ütle, ega sul näiteks mõnda head lähedast sõbra hinge kunagi omal ajal Dagestani maha jäänud selles mõttes, et sa tulid Eestisse ja noh, vahel mõtled ta peale, et ei tea, kuidas tal seal läheb, et üks asi on sugulased seal kaugel mägedes, aga, aga noh, et olid sul mingid sõbrad ka, kelle peale sa vahel mõtled ja sa tead, et nad elavad Dagestanis, aga noh, sa ei tea, kuidas neil läheb, on selliseid ka. Vist mul loll ja kõik oli minu jaoks aga head sõbrad nagu erilised suhted, sellesse ei olnud ma üldse vähem, mõtlen minevikust, ma mõtlen seda, mis praegu toimub ja siis vaatan, et kuidas edasiliikumine on kõrgemale tasemele kindlasti. See on väga hea, aga vahel Dagestani rahva peale laias laastus mõtled. Ma mõtlen, kui on uudis, et kui nad on, nad on lähedased minu jaoks, nad on loomad ja seda ma ei saanud mitte midagi teha, see on minu kodumaa. Kuidagi juhtus, et kui Dagestanis andis mulle ellu, siis Eestimaa andis mulle nagu teenello võib olla vaimne, võib-olla ma ei tea, kuidas nimetada. No ma tunnen, et siin ma sündisin uuesti. Sellepärast seal tähtis minu jaoks ja kallis. Kõige selle ilusa kõrval, kas see on midagi sellist ka, mille üle sa siiamaani Eestis elades imestad millega sa ei olegi ära harjunud ja, ja tundub, et ei harjuga. Maa. Ise mõtlen, et seda, et demokraatiline perekonnamudel minu jaoks on nad, ma veel õpin, tundes, et sellepärast ma ei saa aru. Ma olen riigis, kus täpsel teen, mis mees teeb, mis naine, milles, et ülesanded teeb, mis lapsed teevad kõike, tellulie oma tähtsad punktid. Aga kui demokraatiline perekond siis nagu kõik on võrdselt ja mees ja naine teevad ühtselt ja siis mul läheb segamini, kes mind, et. Noh, aga siis ongi huvitav jälgida seda elu ja muidugi no kui ma juba elan Eestis ja mõtlen nagu eestlane ja tunnen kõik asjad nagu eestlane ja teen kõik asjad nagu eestlanna maa, arvan, et see on lihtsalt väike nüanss. Millist muusikat mängime lõpetuseks lõpulugu on ka araabiamaalt ja ta on väga lähedal väga sarnane minu jaoks. Aitäh Dagestanis pärit laki rahvusest bõliina truus saatesse tulemast stuudiosse oli veel, väldi Normet-Saarna kuulmiseni.