Kooli on liini on ladina keeles linaseemneõli vahetame sõnade järjekorra, saame liini hooleum, jätame teiste i ära ja ongi meil käes linoleum. Linaseemneõli on hinnatud looduslike ravivahendite tarbijate hulgas. Miksundaga andnud nimed põrandakattematerjalile saame teada, kui teeme tutvust inglise keemiku ja leiutaja Frederick vooltoniga eluaastad 1834 kuni 1928. Tema isa Tseemswoolton oli insener ja pärast õpinguid alustas Frederik tööd ettevõttes, mis valmistas muuhulgas lateksist Kraase puuvilja Kraasimiseks. Frederick kasuisa ka omaette laboris arendama kiirel kuiva vaid värvel veekindla õliriidel värvimiseks. Korda vastanute ühe linaõli baasil valmistatud värvipurgist, mis oli jäänud lahtiselt seisma värvipinnalt tihke kummitaolise kihi ise katsetades saidalinaseemneõli oksjodeerides samasuguse tulemuse ning nõnda sündis linoksiin. Seda segu paksendas ta peeneks jahvatatud huugorgiga ja kandistis jutte riide peale. Esimene tükk linoleumi sündis nõnda aastal 1863. Aasta hiljem patenteeris Bolton oma leiutise, lahkus isa firmast ja rajas oma esimese linoleumi manufaktuuri Londoni lähistel Stein siis. Uue toote turuleviimine polnud kerge, kuid tänu intensiivsele reklaamile, mis tutvustas linoleumi kui sooja pehmet ja vastupidavat põrandakatet hakkasime 11 g edenema. Kuna linoleum oli ka lihtne puhastada, hakati sellega katma põrandaid, eelkõige ühiskondlikes hoonetes, näiteks haiglates ja büroodes. Kaheksandaks, et hiljem oli nõudlus juba nii suureks kasvanud, et vooltonavasema teise linoleumi tootmisettevõte juba Ameerikas, New Yorgis seegi muide jäänud viimaseks. Lisaks teisele manufaktuuri le Inglismaale asutas ta filiaale veel näiteks Pariisis ja Hannoveris kuid oma kutsumisel tuli Frederick poolt on ikka rohkem leiutaja kui ärimees, nii et ettevõtete juhtimise jättis ta reeglina teistele ise aga tegutses pidevalt edasi laboris. Ühtekokku on tema nimel 88 eri patenti, kaks kolmandikku neist teotud oksudeeritud linaseemneõliga. 1877. aastal leiutas ja patenteeris ta meetodi, kuidas kasutada linoksiini seinakattematerjali valmistamiseks. Sega sellesse Campolit erinevate puude, vaike ja puidujahu proovis nõnda kuuma segu mustri valsiga lisaks jutte riidele ka puuvilja-sele kangale, jaapaksemale paberile. Ning sai tulemuseks linoleumi sarnase Reali, mis oli õhem ja painduvam ning sobilik tapetseerimiseks. Iseloomulik sellisele tapeedile oli asjaolu, et ajaga muutuste veel vastupidavamaks. Nii siis ta ei materjal nimeks linkrusta tuletis ladinakeelsetest vanadest Liinum, lina ja krusta kõva kestvaid koorik. Võrreldes linonüümiga sai Voltoni uus leiutis kiirelt kuulsaks ja väga menukaks. Ning krustad hakati kasutama nii kuninglike residentide kui hotelli fuajeede, restoran, kraanide ja kasiinode, aga näiteks ka reisirongide kupeede ja köisraudtee kondlite seinakattena. Ning krustaga olid kaetud legendaarse titt tooniku kuue paraadsaali seinad. Veel tänapäeval võib leida rohkem kui 100 aasta vanuseid kunstipäraseid seinakatteid, mis pärit Voltoni linkrusta vabrikust. Näiteks Washingtonis valges majas New Yorgis, kontserdimajas kaarnegi hool Londonis kohvikus Café Royal. Kui kõlas juba sõna kunst, siis tuleb muidugi mainida sedagi, et tänu Frederick Voltoni leiutatud linoleum-ile on olemas linoollõige graafikatehnika, mis sarnaneb puulõikega, kuid puidu asemel kasutada takse trükiplaadina linoleumi, mida on kergem lõigata. Linoollõiget on armastanud paljudest pressionistid. Tuntumatest kunstnikest on Riimatist Bastiiligandinski ja Pablo Picasso nagu ka Soome klastik Akseli kallen, kallela.