Parem käsi üles tõstetud vasakmikrofoni hoidmas seisab pronksist Fredi Mcari oma tuttavas jõulises lavapoosis selja taga, kauguses vägevad Alpid pilgu ees võrratult ronis Genfi järv. Siin Šveitsi linnas Mont röös asuvas mäe stuudios salvestas Frediga Osgviiniga oma viimase albumi Meidin Heaven. Sobiv nimi, sest siinne loodus on tõesti lausa taevalikult kaunis juba päikeseloojang promenaadil, mille ääres seisab laulja pronkskuju hoopis suuremana kui päriselus olevat unustamatu vaatepilt. Ja kui sa siis mööda lilledega palistatud nadi edasi kõnnid ja jätkad, romantik loor naeroni jälgedes mööda Genfi järve kallast. Ikka keset lilli. Minister ja ühtlasi ka ajarännaku oma 1000 aasta taha ning leiadentši jooni lossi, iidsete müüride ja tornide eest. Seal olevat üks kaunimaid jalutuskäiku siin maa peal ikka ilusat pühapäeva vikerraadio. Helgi Erilaid jaani algas seekordne. Keset ühtset Euroopa mandrit seisab kummaline saar, see saar ei kuulu Euroopa Liitu. Eurod siin ei kehti ja siin kõneldakse meil ja keelt. Kuna piir on Darlitaaliaga, mis tähendab, et paiga lõunaosas kõneldakse itaalia keelt. Poorne piiririik on Prantsusmaa ja sealses saare osas kõneldakse prantsuse keelt. Põhjas piirneb see saareke saaksama idas Austria ja lihtne Šteiniga mis saab tähendada vaid üht. Seal kõneldakse saksa keelt kõikjal. Meil on keelt lisaks veel retro-romaani keel, Šveitsis ametlikud, ajalooliselt välja kujunenud keeled, sest iseenesestmõistetavalt on see omamoodi saar keset Euroopat. Väike, rikas ja ilus Šveitsi maad siin valmistatud Nad näitavad eksimatult õiget aega. Majandus õitseb, pangad on ustavad ja kindlad, siinsed šokolaadid, juustud sulavad suus. Vägevad Šveitsi Alpid õitsvad alpiaasad, viljakad orud ning maalilised järved ja jõed. Looduse ülev looming. Klienfi järv laiub Šveitsi läänepiiril otse Prantsusmaa kõrval. Pille tuulevaiksel päeval tohutu liikumatu peegli kaldal seisavad reas kaunid väikesed linnad, morsk Narzan, viia Montre ning Montrest mõnekümne minutise rännaku kaugusel ta kõrgubki shatoonide ši joon. Ülistatud kiidetud ja kummaline on see loss, mis ei seisagi järve kaldal vaid järvevees tõusnud kivisel saarel. Loss täidab saare üleni ja tundub otse järvest kerkivat ning kaldega ühendab seda vaid väike puusild. Varasematel aegadel olnud selle asemel tõstesildpaik on päris dramaatiline. Iin ümarate tornidega, lossi müür, ümarat kaaristu tornitippude all, kõrge nelinurkne torn, müüride vahel, kõige ehtsam keskaeg ja ähvardavad Alpid Genfi järve kaugematel kallastel. Kes, miks ja millal ehitas siia järve saarele selle iidse kindluse? Millal kõige vanemad osad siiani lossist ehitati, seda pole ajaloo uurijad suutnud täpselt kindlaks teha kuid esimesed kirja pandud ürikud on pärit umbes 1000 aasta tagant. On teada, et alates 12. sajandi keskelt kuulus loss Savoy krahvidele aga Ajalooline Savoy tundub isegi parajalt mõistatusliku paigana. Kaardil tähistab seda väike maa-ala, mida piiravad Genfi järv ja Lääne-Alpid ning seda maa-ala on tänapäeval jätkunud nii Prantsusmaale, Itaaliasse kui Šveitsi. Savoy aadlisugu valitses siin 11.-st 14-ni. Sajandini ja nime olevat see paik saanud hilisladinakeelsest sõnast Zapaudia. Mis tähendanud Kuusemetsa Savoy graafidest huvitab meid seekord 13. sajandil valitsenud Pietro teine aga Savoy alad kuulusid tollal Kaarli kuningriigi piiridesse, oli valitseja prantsusekeelseks nimeks. Pärast teine on teada, et tal oli õige mitu venda ja üldse suur suguvõsa nii et väikeses riigis käis pidevalt suur võitlus võimu pärast. Pöördeeine võttis koos oma näo elejanooriga ette pika reisi Londonisse. Muutus ajutiselt twitteris. Teiseks. Inglismaa tollane kuningas Henry tegi temast Richmondi krahvi ja kinkis talle suure maatükist rändi Timesi vahel. Sinna ehitas spiither 1263. aastal Savoy palee. Samasse paika tõusis hiljem hotell Savoy Nonii lossi Savoy krahvide tugevat keskaegset kindlust laskis Bear teine kõvasti laiendada seisis José Burgundia ja Itaalia vahel otse võimalike vaenulike vägede sõjateel. Ajaloost on aga teada, et Šiooni kindlusloss jäi piiratud mitte kunagi kuid mitmete erinevate lepingute ja kokkulepete tõttu on ta päris mitu korda omanikku vahetanud. Niisiis, Savoy krahvi Päär teise osashi jooni lossi ajaloos ei tohi alahinnata. Just tema ajal sai loss tegelikult oma praeguse välisilm, kuigi sajandite jooksul on kindlasti mõndagi muutunud. Kindluslossi kurikuulsad maa-alused vangikongid, sõna otseses mõttes raiuti välja lossi kaljusest põhjast. Ja paarkümmend massiivset kivihoonet, mis seisid kolme siseõue ümber, ühendati raskete kivimüüride vahele. Kiiresti läbi ajaloo Savoy ajastule siooni lossis järgnes Verni ajastu nimi tuleb Šveitsi berni kantoni nimest. Šveitslased vallutasid joonilosi aastal 1536. Siis asus siia elama Šveitsi ülikute esindaja maafoogt, kes võttis endale jooni kapteni tiitli. Shani loss püsis kindluse relvavaramu ja vanglana oma 260 aastat. Siis leidis tollane maafoogt endale hoopis mugavama elukohalähedases. Veelinnakeses ja lossist, millel šveitslaste meelest enam sõjalist tähtsust ei olnud, sai suur laohoone. 1798. aastal sai joon voodi kantoni omanduseks ja alguses ei mõeldud seda iidset hoonet üldse ajahaavadest parandada. Püssiroht, relvade ja õnnetute vangide asukohaks kõlbas ta sellisena kooli 19. sajandi alguse romantikud vaimustusid aga keskajast ja keskaegne Šiooni. Loss tõmbas kui magnetiga ligi kunstnike ja poeetide. Esmalt juhtis sellele paigale tähelepanu filosoof ja kirjanik Jean-Jacques Russo, kellelt 1761. teistel andmetel 1762. sel aastal ilmus romaan lee ehk uus lõis, milles armastus ei hooli seisusevahedest ja lihtne külaelu on üle kõige osa selle romaani tegevusest toimub Cashi jooni lossis ning lühidalt mainitakse meest, kelle nimi oli Monivaar. Frans saabunivaar oli ajalooline isik 16 10. sajandil tegutsenud Genfi patrioot, ajaloolane ja protestandist kirikutegelane. Ta oli pärit vanast Savoy perekonnast ja tema hariduse eest hoolitsesid mungad Genfi linnamüüride taga seisnud Püha Viktori kloostris, mille ülemaks oli tema onu Guy Savoy. Krahh šarl kolmas Olybonivaatide perekonna varanduse endale võtnud Ines Francois geenfibatriootidega, kes võitlesid Savoy trahvide ülemvõimu vastu. Maks maskeerituna põgenes 26 aastane ponivaar geenfist. Kui krahvi väed lähenesid Kuiter reedeti ja krahv vangistas ta kaheks aastaks ühte oma rooni jõelossidest. Aastal 1527 tuli mõnivaar Püha Viktori kloostrisse tagasi. Kuid võitlus Savoy krahviga jätkus juba 10 aastat hiljem võeti ponivaardu uuesti kinni ning vangistati Seegolt Žigiooni lossi maa-alusesse kongi kui šveitslased 1536. aastal jooni vallutasid. Labane Skabonivaart. Temast sai Genfi kodanik ja linna 200 nõukogu liige. Nii kutsuti seadusandliku kogu Šveitsi linnades, milles töötamise eest maksti ka palka. Sellest hoolimata elanud ponivaat pidevates võlgades ja tänu oma ekstravagantse elustiilile ja uhketele pidudele, mis tema naabreid vägagi pahandasid. Ta jõudis neli korda abielluda. Viimane abielu sõlmiti naabrite rahustamiseks, kui mees oli 69 aastat vana. Triin tabatud koos armukesega ponivaardide kodus ning uputatud roni jõkke. Karistuseks abikaasa petmise ja ebamoraalse käitumise eest. Armukesele võetud aga pea maha. Sellised olid karistused pattude eest 16. sajandi Šveitsis. Franso saabunivad ise hakkas juba 1542. aastal kirjutama Genfi ajalugu ja kirjutas seda kroonikat kuni surmani aastal 1570. Oma päris tähelepanuväärse raamatukogu pärandas ta Genfi linnale. Frans saabunivaadi lugu jõudis, nagu öeldud, Jean-Jacques Russo loomingusse. Ja ma polnud ainus, kes leidis innustust panivaadi seosest Šiooni lossiga. Ajalooline tegelane sai vabaduse sümboliks ka ühes kuulsas romantismiajastu poeemis ning jooni. Loss, kuhu panivad vangistati, krooniti selles teoses peaaegu pühaliku Areoliga sest nii loss kui seda ümbritsev piltilus loodus sobisid hästi romantikute maailma maaliline siluett saladuslikust minevikust jutustavad iidsed kivimüürid, hingematvalt kaunis järv ja kõrged ülevad mäeharjad piduromantikutest, kirjanike ja kunstnike jaoks. Juhtus nii, et 22. juunil 1816 sõitsid suured romaanid kui George Gordon vaeran ja Pösseschelli purjepaadiga Genfi järvel. Oma kirjatöös kasutab lood Baeran küll järve prantsusekeelset nime Laknemaan. Poeedid peatusid jooni lossi juures, käisid lossi vaatamas ja uurisid ka kunagisi maa-aluseid vangikonge. Viron tundis Franz saabunivaardi lugu, keda oli Šiooni keldris kuus aastat vangis hoitud ning põe tuuristes selle vabadusvõitleja nime ühele vangikambri sambale. Lugu innustas teda kirjutama ka Šiooni soneti. 1816. aasta suvi Genfi järve kandis kujunes jahedaks ja vihmaseks ning naeran ja shelli jäid peatuma lähedal asuvasse võõrastemajja. Seal pani Bayron kirja juba pikema poeemi Šiooni vang, mis tõenäoliselt valmis juuli alguses ilmus trükist Inglismaal sama aasta detsembris. Šamaani vang on asjatundjad Meeles tüüpiline Bayroni poeem. Üksildane peategelane astub tahtejõuliselt kõigile takistustele vastu. Leiab lohutust looduse ilust ning võidab vabaduse nimel kõik ettetulevad raskused. Muidugi kirjeldab Ayron oma poeemis François poni vaadi tegeliku elukäiku. Kunagine Šiooni vang on talle lainet andnud. Poeemi peategelase isa põletatakse tuleriidal. Tema viiest vennast hukkub kaks lahinguväljal, üks jääb tulle ja ülejäänud kolm saadetakse jooni vangikongi. Lõpuks jääb ellu vaid peategelane, et oma lugu jutustada. See oli vang, on mitmeid kunstnikke inspireerinud, teiste hulgas on teda maalinud ka Schen vela, Kroa ja Gustav vääri maalil tõuseb mõistatuslik jooni kindlusloss peegelsileda Genfi järve veest kahel pool järve kõrguvad metsased mäed ning kauguses paistab lumiste alpide majesteetlik ahelik. Ütlevad peategelased samuti ši jooni lossi 19. sajandil ärades lord Vironi poeem kirjanike hulgas suurt huvi otsekui järveveest kerkivat ssiooni lossi vastu ja nii käisid seda teiste hulgas vaatamas sellised tuntud loojad nagu Victoria Ko Hans Christian Andersen, Mark Twain, Charles Dickens. Kui tavaliselt ehitatiivseks lossid, nelinurksed tena jäiga nurgas seisis ümarmüüritorn, siis Šiooni loss on kummaliselt ovaalse põhiplaaniga sest kivine saar, millele ta püstitati, võtke ovaalikujuline, 100 meetrit pikk ja 50 meetrit lai. Vallikraaviga polnud ehitajatel vaja vaeva näha, see oli ju juba olemas ja eriti uhke. Terve Genfi järv, aga siiani loss seisab kaldale üpris lähedal. Selle juurde viivad lai, madalate müüride vahel kulgev kividel Ningsemastel seisev katusega kaetud puusild mööda seda silda sammutsa otse keskaega. Vägevad kivised müürid poolsel fassaadil on vaid üksikuid tillukesi aknaid pilud, kust sai vallutajate poole nooli teele saata ning laskeavad kindlus, mis kaitses Itaalia poole viivat teed. Järvepoolses küljes leidub aga kõrgematel korrustel juba uhkeid gooti aknaid, sest siin olid krahvi eluruumid. Omaseid ühendavad lossikeskse, kõrgeima torniga katustega kaetud vahisõdurite käigud. Kogu lossi ümbritsevate tugevate kivimüüride vahele jääb kolm siseõue, mida ühendavad võlvitud kivised väravad. Mitu torni siin õieti on? Ümarad müüritornid, nelinurksed nurgatornid, mõned väiksemad tornikesed ja siis suur nelinurkne, kogu kindluslossi kohal kõrguv keskne Thorn. Seitse torni. Kui ma nüüd õieti loen tuli tornide ülaäärtes. Kiivrite all kulgevad pikad sakilised ümargaaristud ainus kaunistus, millega keskaegsed Kivirayedurid oma kindlus ehtisid. Aga küllap oli neil ka praktiline müüre toetav ülesanne. Loss on heledates kividest tornidel punased, katused siseõuedes on aga juba rohkem elu. Juba on siin näha hilisemaid gooti kaartega ehitud aknaid. Vialustes kaar väravates ripub toredaid laternaid. Mõne soones on juba ka paar suuremat tillukeste struutudest moodustavate akent kivis õuenurgas seisab katusega kaetud kaev. Kõik välismüüride vahele jäävad hooned tunduvad olevat omavahel ühendatud. Kitsad käigud on enamasti kivivõlvide all. Šiooni kindlusloss saladusi täis. Jaani lossis pole muidugi sellist ajatut, luksust, mida võib leida näiteks Prantsusmaa loaari oru lossides või kasvõi Viinis. Keskaeg oli lihtsam ja skeetlikum. Šeon oli pealegi pikka aega peaaegu mahajäetud ja hooldamata osa lossi siseruume on kujundatud enam-vähem sellistena, nagu nad võisid olla kunagi sajandite eest kas voi krahvide võischweid sima. Foogt ide ajastul. Krahvi suur hall on tõeliselt suur. Koodi akendest avaneb imepärane vaade järvele, seinte ääres on pikad puulauad ja ruumi keskel toetavad sambad. Kõrget lage. Võib küll kujutleda siia suurt tõrvikute ja küünaldega valgustatud piduse. Mitmete ruumide seintel on alles iidsed maalingud. Krahvi eluruumides ja kabelis on Neljateistkümnenda sajandi freeskod kenasti säilinud. Nurkades seisab raskeid puutoole seinte ääres toredaid kõrgeid vanugape. Kuid Šioon oli ju ka kindlus, relvaruumi seintel rippuvad pikad ja rasked odad ning samas säravad hirmuäratavad vägevate kiivritega raudrüüd. Relvahallist viib tee vangikongidesse ja salapärasesse maa-alusesse krüpti. Ja siin maal leidub lausa uhkelt võlvitud sammas, saale, suured rasked sambad ja erakordselt paksud müürid hoidsid keskaegseid kindlusi, losse ja kirikuid üleval. Hoonete massiivsus, jõud ja kõrgus nõudsid aga sügavaid väikeste akendega seinu. Šiooni krüpt on osaliselt sisse varisenud, kuid siin on piisavalt tugevaid ümaraid, sambaid ja raskeid rist võlve. Et loss veel sadu aastaid oma lugusid võiks jutustada. Ühes neist maa-alustest vangi kongidest elas siis kuus aastat mõnede allikate järgi lausa seina külge aheldatud François Wonivaat ja siiasamasse seina. Talle on oma nime uuristanud igavene romantik, noort viron. Võib-olla vaatas ta läbi aknatrellide välja ja nägi siledat järve ning Alpide kaugeid lumiseid. Tippe. Šamaani lossist avanevad vaated on küll lausa imepärased, kohusega pilku ei heidaks, ikka sile, sinirohelistes toonides värelev järv. Lossipoolset kallast palistab laia kõrge metsaga kaetud mäenõlv, siin-seal vilksatab ka paljaid kalju, rünkaid. Kaugemal tõusevad kuni silmapiirini Alpide võimsad maalilised ahelikud rahulikud Maieszteetlikud, hääletud siledama elaniku jaoks ebamaised ja pisut ähvardavad. Fantastiline, kirjeldamatu maailm, otsekui muusika. Šveitsi Revieeraks kutsutakse teinekord seda Genfi järve rannikut, mida valvavad kuninglikud Alpid. Siinsete väikeste rahulike linnade iidsetes lossides elavad endiste aegade vaimud ja shatoodeshi joon ongi neist lossidest kõige muinasjutulise müstilise, vahest ka kõige süngem, iidne ja kivine, kuid igal kevadel avaneb nende müüride kõrval hulk kauneid õisi ja lilledega on palistatud ka järveäärne tee umbes neli kilomeetrit möödume, tulime Mont rööst siooni lossi imetlema. On aeg linna tagasi jalutada, et kohtuda ühe hoopistutavama vaimuga. Rändevoo pronksi valatud Fredi Möökariga, kes seisab nüüd juba varsti oma paarkümmend aastat siin madalal kastamendil näoga Genfi järve poole, kui alusel mälestustahvel kirjaga laverov Lif Singer Songs 1946 kuni 91 armastas elu, laulis laule. Laulja, perekonna, sõprade ja Queeni liikmete kaasabil püstitati see kuju siia aastal 1996. Selle on loonud Tšehhimaalt pärit skul doktor Irena selleks ka, kes elab Londonis ning kuulub briti skulptorite kuningliku ühingusse. Miks seisab Fredi just siin, Šveitsis Genfi järve kaldal, aga seepärast, et ansambel Queen salvestas oma, nägi stuudioks kutsutud mantra stuudios kokku seitse albumit kaasa arvatud viimane meilin haavand. Ja seepärast, et Fredil oli siin mandri lähedal järve ääres oma rahusadam järvemaja, mida teinekord Kabardi majaks oli kutsutud. Ning et ka selle maja akendest avanes võrratu vaade Genfi järvele. Just seepärast paigutati pronksist Fredi Mäekkeri Mont röösse järve kaldale otsekui elutahte sümbolmees, kes ei andnud alla puuni ning on jäänud tema muusikat armastanud inimeste hinge ja meelde. Ja kui me juba siinkandis oleme, oleks patt jätta külastamata Mont röövsalvestusstuudiot, kus Queen töötas päris pikalt. 1979 kuni 1996. Muuhulgas salvestati sellest samast maagilises paigas panud röös ka toosama album kandja mänghik ja siis oli aasta 1986. See Queeni kuulunud salvestusstuudio töötas noil aegadel man Tree kasiinohoones. Stuudio ise oli suhteliselt väike, kuid seal olid vägevalt suured helipuldid. Ühel fotol istub puldi taga Fredi mäega reise ja selles stuudios on töötanud lisaks queenile hulk kuulsaid rokkareid essilishi Rolling Stones, David Igi, Chris Rea ja Jess teiste hulgas. Küllap sai see paik pärast Fredi surma rokikummardajate pühamuks. Ühel fotol on kõik seinad ja uks täis kirjutatud nimesid ja tänusõnu. Õige suurelt ronib kõigi nende kohal kaks sõna. Mersi Queen. Ludin Heaven loodud taevas oli viimane Queeni album, mis salvestati mantra stuudios koos Fred imekkeriga. Bändikaaslane ja sõber Bryan May on meenutanud selle albumi sünnilugu. Alates maist 1991. Me kõik teadsime juba, Teil pole enam kuigi palju aega jäänud, kuid ta tahtis ka tollal, hoolimata kohati väga tugevatest valudest tavalist normaalset elu elada. Stuudio oli tema jaoks otsekui oaas koht, kus kõik oli nagu alati Teie tuttav ja turvaline. Ja ta tahtis laulda, sest muusika oli ainus, mis talle siis veel jäänud oli. Marion meenutab, et Fredi viimase albumi laulude salvestamine ei olnud nukker kogemus, pigem õnnelik, kuigi seda on kõrvalseisvatele keeruline seletada. Reli naljatas ja naeris kogu aeg. Oma haiguse kohta ütles ta see. Ja et ta lihtsalt ei mõtle sellele. Aid teeb oma muusikat ja muudkui nõudis, kirjuta mulle laule kirjutada rohkem ma laulan need sisse ja te võite nad lõpetada siis, kui ma olen läinud. Vraien meie ütleb, et tema seal oli ikka veel üllatavalt tugev. Ma ei kujuta ette, kust ta selle jõu võttis. Seal 1991. aasta kevadel kõndis aidsi põdev Melchiori juba kepiga ning suutis lauldavaid istudes. Ta oli väsinud mitte ainult haigusest, ajakirjanikest ja uudishimulikest inimestest. Ta tahtis vaid rahu ja vaikust, et tal oleks jõudu oma töö lõpetada. Tunnimehed olid kogu aeg valvel, et hakata salvestama kohe, kui nende laulja suutis stuudiosse tulla. Tavaliselt siis juba üksnes tunniks või paariks. Kuid tema kopsudes oli veel uskumatult palju jõudu. Jõulu alustas Fredy tavaliselt madalalt ja vaikselt, kuid varsti suutis võtta juba ka kõrgeid noote kindlalt ja tugevalt, nagu alati. Teate, mis talle jõudu võis anda, küsib Brian May ja vastab ise. Väike klaas jääkülma viina. Ta neelas selle alla ja ütles. Pane lint käima ja salvestus tuli hiilgav. Viimase salvestuspäeva lõpul mantra stuudios ütles Fredi Möökari Mariann meie mäletamist mööda ennast just hästi. Arvan, et tänaseks aitab, lõpetame järgmisel korral, kui ma tagasi tulen. Kui järgmist korda ei tulnud. Kui Fredi oma bändikaaslasega hiljem kokku sai, ütles ta, et läheb natukeseks ajaks Londonisse. Nii ütles ta alati natukeseks ajaks. Tema viimane sõit Londonisse oli 1991. aasta novembri alguses ja ta lahkus siit ilmast 24. novembril oma kodus Kensingtoni, siis ma näen, meie ütleb, et see teade ja kõik, mis siis järgnes, tundus tol ajal täiesti ebareaalsena. Queeni mehed lootsid kõigest hoolimata, et Fredi pisutki paraneb. Ja tema surm tundus tol telefonikõne hetkel täiesti võimatuna, kuigi olid selleks teateks ka valmis püüdnud olla. Kui midagi lõpuni valmis plaadi meilinhevan vokaali Fredi Mercury sisse oli laulnud. Ja kõik see juhtus Queeni mägisstuudios, mantra kauni Genfi järve ääres ähvardavate Alpide taustal vaid mõne kilomeetri kaugusel keskaegsest jooni lossist. Tagantjärele on vaieldud selle üle, missugune võis olla päris viimane selles stuudios salvestatud Fredi Mercury laul. Tuldi järeldusele, et see pidi olema talvelaul Winters teel.