Tere animafilmi režissöör Mait Laas, tere. Tere. Tean sind kui ütlemata elurõõmsat inimest, kes on küll nii mõndagi pidanud kogema. Et sind seejuures ka suur enesehaletsus on tabanud, vot niisugune asi oli mulle väikeseks üllatuseks küll. Niisiis räägimegi täna sellest, kuidas sa omaenesehaletsuse-ga hakkama oled saanud. No minul on elus oli niisugune väljakutse milles ma nagu sain kaasa elada teatud eluperioodi oligi võib-olla see, et kui mu esimene kaasa Ta oli noore inimesena nii-öelda siis jumala palge ees kus, ütleme niimoodi toimus nagu võitlus elu eest ja mis seal salata, et sellistel hetkedel teise inimesele kaasa elada läbi nii, et emotsioonide, balleti ja seda, kuidas öelda nagu ennastunustavalt tehes, siis tekibki selline tunne, et, et sa ikkagi nagu teise inimesega seda, ühte, sama hingamist üht ja sedasama tunnet. Ja ütleme sellises situatsioonis võib-olla ongi see, et enam ei tee vahet, mis on sinu enda tunded ja mis on kellegi teise tunded. Ja sisuliselt noh, enesehaletsus ongi nagu elujõu kaotus. Et sa kaotad selle nagu jõu sa võitled, võitled, võitled, võitled nii, nagu ilus Helena omal ajal võitles seal. Kreeka mütoloogias, et näed, et sa oled väike pisike sellel võitlusel ei ole mõtet ja sellel võitlusel ei ole perspektiivi. Ta ei ole jah, selles mõttes inimlikus mõistes ei ole nagu perspektiivi, et sa ei saavuta seda eesmärki, saavutise tahet, mida inimene endas kannab. Ja võib-olla see ongi see, et, et kui inimene kaotab sellise tahte või ta tundub, et tema tahtejõud ei realiseeru või et tema mõtted ei realiseeru või et siis ongi selline koht, kus tekib võib-olla selline, mida nimetatakse enesehaletsuses, võib tekkida selline koht. No sul tekisse, no ütleme niimoodi, et ta oli jah, väga lühidalt, sõjaliselt, aga sa tajud, et hakkab tulema. Oleme just tänu sellele, et ümbritsev keskkond samuti nagu haletse sind. Et oht on, et see võib sulle peale vajuda, see tunne. Siis sa oled nagu kärbes ämblikuvõrgus kinni ja siis võid kergelt kaotada selle nagu sihi. Ja nagu ongi, see jõud kaob ära, aga ma arvan, et, et kuna mu kaasale üsna vapper ja sellega tegelesime. Ja tema andiski nagu seda eeskuju, et teine inimene, kes on veel hullemas situatsioonis, kui sa ise tegelikult treenib sind, ta annab sulle sellise võimalused, annab sulle sellised väiksed vihjed ja meil vahelgi selline mäng, et kui sa tunned, et see enesehaletsus hakkab kuskil nurgas, tagan nagu hiilima siis me tegime ukse lahti, ütlesime jah, et Ene Haled tule külla. Et sa oled igati teretulnud, et me ei hakka sinuga võitlema, ma ei hakka sinuga kuidagi pusima, et et tule sisse, ene hale siis sõnast enesehaletsus just nimelt, aga me mõtlesimegi, et võib-olla see väike nagu huumor või selline väike eneseiroonia, et see võib-olla ongi huumoris on selline nagu elujõud, elutahe sees. No see on väga teravmeelne, teist ja tõesti müts maha sinu kadunud abikaasa ees, et ta ka igati soosis sellist humoorikat ja, ja nii kohatult kui see ka ei kõla isegi vahvat õhkkonda kõige selle juures. Ja tänu sellele ma sain aru, et niimoodi päris need mustad lained täie hooga sinu pea kohal siis kokku ei löönud, Ki, et sa ikkagi kogu aeg nii-öelda hoidsid sellel enesehaletsuses kätt pulsil ja kui kõige hullem oli selja taga, et siis hakkasid vaikselt sellest välja tulema ka või. No ma arvan, et see ene hale ongi selline huvitav tüüp, et ta nagu külaline sul et las ta olla külas natuke, aga külaline ongi selles mõttes nagu huvitav tegelane, et ta ühel hetkel lahkub varem või hiljem. Et, et samamoodi on ka see, et kui sa hoiad seda kuidagi alale omal seda teadmist, et midagi ei ole nagu lõpliku, et see kõik on selline nagu muutumise protsess, et üks energia muutub teiseks samamoodi külalisi vastuolu pole viisakas, au paklik ja, ja väärikas ja samas hoiab teatud distantsi. Ja ühel hetkel lakkas ta sind külastamast. Jah, mulle endale tundub nii, et kõige parem võib-olla sellises olukorras ongi see, et need inimesed, keda me üldiselt peame haletsusväärseteks, et tegelikult nemad on meile kõige paremad pead, sest nemad selles raskes olukorras üritanud leida seda väljapääsu ja tihtipeale see on väga lähedal, et see on, kas huumor, see on, ütleme, eelnevad kogemused või siis kas või samagi meie mütoloogiat, jaa, jaa, varasemalt kirjanduslood või filmilood või muusika on neid täis, nii et sealt võib alati leida seda salvestatud elujõudu, millest kinni haarata ja edasi minna. Ma arvan, et kellel on see ene hale nii-öelda külla tulnud, et et see on võib-olla hea hetk leida endasse säde ja tuge saada just nimelt kunstist salvestatud elujõust või siis inimestest, kes võib-olla teinekord on meie ümber veel haledamas situatsioonis, kui me oleme ja neilt seda d suudavad olla elurõõmsad. Just nimelt. Et sa tajud seda, et see on nagu mingi sisemine plahvatus. Aga maid, kas sa mäletad sellist hetke, kui sa võib-olla ütlesid lõplikult? Stopp, aitab. Ene, hale. Mine uksest välja, sa oled piisavalt kauaks istuma jäänud. Ja ma kirjutasin sel ajal stsenaariumit ja samal ajal kui tegeleda millegi muuga, vahel mõte liigub ikkagi enda peale ja sa saadki nagu impulsi täiesti ootamatus kohas, teinekord kas või koorib kartuleid ja siis tuleb see selgushetk iseenesest kuidagi või teinekord saunalaval kükitades mingi pikali teekonda kõnnides. Ja ma arvan, et minu puhul oligi, et ma kirjutasin laua taga ja oli selline koht, kus ma ei teadnud, kuhu tegelasega nagu edasi liikuda ja siis sellel hetkel nagu tajusid. Ja, ja, ja see muutus on nagu täitsa sõnastada. Sel hetkel tajusid oma isiklikku seisundit ka ja ütles, et aitab küll. Jah. Rahulik hetk iseenesest. Seda öeldakse ka niimoodi, ütled selja sirgu.