See liitsõna on laen vanakreeka keelest, milles leuko on valge ja emplastron. Sidesõnal on muide eesti keeles kaks tähendust, nagu ma alles hiljuti avastasin. Leukoplastid on nimelt revusetu kehakesed taime raku tsütoplasmas. Eks botaanikud teavad, millised need õieti on. Argises keelekasutuses mõeldakse sõnaga leukoplast siiski vaid kleepuvat plaastrit. Sellel tänapäeval küllap igas majapidamises varuks oleval esmaabivahendil on päris väärikas ajalugu mis saab alguse 19. sajandi Saksamaalt ja on seotud ühe kaasaja edukama saksa ettevõttega farmaatsia ja kosmeetikatoodete firmaga Bayer Storf. Nime on see firma saanud saksa farmatseudid Paul Karl Bayer Storfilt eluaastad 1836 kuni 96 kes oli muuhulgas töötanud Galvaniseerimis, tehases, Moskvast ja optikafirmas Berliinis aastal 1880 hakas, jaga Hamburgis apteeki pidama. Paraku ei läinud äri hästi, kuna hoone asus suhteliselt vaeses linnaosas. Nõnda rajas Bayersdorf apteegi kõrvale laboratooriumi, kus hakkas mitmesuguseid ravimeid aparaate katsetama. Tema kaastöötajaks staap tol ajal veel tundmatu arst, hiljem aga üks kuulsamaid Saksa dermatoloog Paul Kerson unna. Too mees tunneb mõjuaineid mitmete nahahaiguste ravimiseks. Ta on teinud katseid relvidega immutatud marliribadega kuid tal pole plaastrit, mis kinnitaks need piisavalt kaua nahale, nii et ravimi saaks mõjuda. Bayrzdolf astub nüüd tegutsema kuude kaupa, katsetab ta üha uusimat materjale. Kuid ikka on probleem selles, et kleepuvad ained ärritavad või lausa kahjustavad nahka. Lõpuks leiate lahenduse, määrib marli kokku, Kutab Bertši lahusega. See teatud puude pihmahlaste aetud aine meenutab omaduse kaudsuki. Sellega immutatud marli muutub lasteks 400 niiskust läbi, tõstes nii tunduvalt ihu peale paigutatud ravimi mõjukust. Ja mis väga oluline, see on hale, täiesti kahjutu. Meditsiiniline revolutsioon on sündinud. Seda tõendab geisterlikust patendiametist 28. märtsil 1882 väljastatud patent. Tõsi, moodne plaaster kannab siis küll nime Kuta plast, ekstika viitena, Robertsile. Uus toode võetakse rahva poolt ülihästi vastu juba samal aastal sappa Jerstolfi apteegist osta viitkümmet nelja eri sorti plaastrit. Küll soolatüügaste, küll nahalööbe, külm villide vastu ja nii edasi. Äri edeneb nii hästi, et järgmisel suvel müüd apteegi maha ning ostab vabriku, kust pühenduda ainuüksi plaastrite tootmisele. Näib, et Bayer Storfi firma ehk termoterapeutilise preparaatide vabrik saab areneda vaid ülesmäge. Kuid seitsme aasta pärast saabub krahh. Ettevõtja 16 aastane poeg sooritab enesetapu ja see mõjub isale nii šokeerivalt. EPayerstolf loobub kõigest ja müüb firma, mis säilitab küll tema nime tsileidjast pärit apteekrile ost kartrooplawitzile. Uus firma omanik arendab koostoctorunnaga Bayerstolfi leiutis edasi ja toob aastal 1901 turule plaastri millel erinevalt Kuta plastist pole küll raviomadusi, kuid mis on ideaalne marlisidemete fikseerimiseks. See ongi leukoplast, millest sakslaste jaoks saab õige pea igasuguste kleepplaastri sünonüüm. Eks see ole, see eesti keel tegi tulnu koos niinimetatud saksa ajaga ning muutunud meigitoote nimetusest üldnimeks. Leukoplastiga sooritab 20. sajandi algul tõelise võidukäigu üle maailma, nii et firma saab rajada endale filiaalid ka Ameerika Ühendriikides Inglismaale ja Argentiinasse. Paarkümmend aastat pärast leukoplasti turule jõudmist esitlepa Jerstolfi firma uut plaastri liiki hansaplasti. See on tegelikult tänaseni kõige levinum pärasem vahend väikeste haavade puhul. Teate küll, plaastri riba keskel steriilne marlipadjake, mille võib otse haavale asetada. Miks just hansaplast? Eks ikka sellepärast, et Baierifirma asupaik Hamburg on hansalinn.