Alustame Eesti luterliku tunnisaatega. Tänaseks teemaks on inimeseks olemine. Stuudios on saatejuhina Toomas Jürgenstein ja külalisena Jaan Tammsalu. Oleme siin stuudios kahekesi ja kõigepealt ma siis esitleks natuke põhjalikumalt oma vestluskaaslast, Jaan Tammsalu. Minu teada oled sa Viljandimaa praost Viljandi Jaani koguduse õpetaja Viljandi linnavolikogu aseesimees? Jaa, seda küll. Siis. Tartu ülikooli usuteaduskonna magistrant kultuurikolledži õppejõud, kas ma jätsin veel midagi vahele või? Ma usun, et sellest on juba täiesti piisav ühe inimese jaoks. Ja võib-olla ainult see märkused, mitte päris praost, vaid praosti kohusetäitja esialgu. Aga kõik muu on absoluutselt õieti See sinu ametlik nimekiri avaldas mulle Niukest muljet, et ma kohe mõtlesin, et kui me inimesekäsitlust täna teemaks on, et kas see töö ja need kohustused võiks olla midagi niisugust, mis inimest iseloomustab eelkõige kas midagi inimesele ainuomast või siiski on midagi veel, mis inimest veel enam iseloomustab? Ma arvan seda küll, et selliste pikkade tööde ja ülesannete loetlemise peale võib võib nii mõnigi inimene naeratada kergelt ja ütelda, et siin on märksõna pealispinnalisus. Võib-olla kõige tabavam väljend. Selles maailmas on ikkagi üsna vähe inimesi, kes suudavad väga korralikult süvitsi minna väga paljude asjadega korraga ja teisest küljest on ka inimesi, kellele kellele see on üks puhkusevõimalusi ja, ja viise, kui nad teevad, kui nad täidavad oma aega erinevate asjadega. Nii et ma arvan, et inimese juures ei ole mitteoluline see, et tal oleks hästi palju ülesandeid, hästi palju erinevaid ülesandeid, see ei tee temast veel inimest. Nii nagu väga kiire oskeldamine täismärkmik ja nii edasi ei näita inimese tegelikku olemust või tegeliku asjalikust. Olen ikka mõelnud seda, et kui näiteks kuu aega tagasi Saaremaalt tulles praam sõitis sadamast välja ja siis keset merd äkki oli selline tunne, et midagi on viltu. Tommasin oli täispööretega suur, raudne, loeb mitukümmend tonni kaaluv käis täispööretega ringi, aga just nimelt ta käis ringi, oli kõhtupidi põhja jäänud, ta ei jõudnudki eesmärgile. Nii võib ka väga paljude asjadega seotud inimene mitte eesmärgile jõuda ja mitte täita oma tegeliku inimliku ülesannet või seda ülesannet, milleks ta on siin maa peal inimesena loodud, just tema ta ei täida, ta ei pruugi täita oma ülesannet. See on vist üldse tänapäeva inimese üks põhilisi probleeme, ta ei suuda süveneda millessegi põhjalikult ning kõik need Talon maiste asjadega nii palju tegemist, et oma ülesandele, nagu sa ütlesid, maa peal tal ei ole isegi pühapäeval aega mõelda. Ei, kahtlemata mulle väga meeldiv, neljandast sajandist ühe kõrberaku mõte, mida ta soovitab ühele teisele erakule, kes tuleb ta käest küsima, mida ta peaks nüüd edasi tegema ja millised ülesanded tal oleks eluks elus veel ja nii edasi. Ja see vana tark mees ütleb noorele mongale, mine oma kongi ja su kong õpetab sulle, mida sa pead tegema. See tähendab võtta aeg maha pöördudes ja vaikseks jäädjaste pääseksite, nagu ütleb 100. Tähendab, kui me ei leia neid vaikusehetki oma päevadest, kui me oma tormlemiste keskel ei suuda vaikseks jääda siis võib-olla pealispillalisel vaatlemisel küll, nii et inimene näiliselt on väga asjalik, väga tegutsev. Aga kiirusest ei sõltu mitte see, kas inimene täidab oma ülesannet või mitte, kui kiiresti ta oma elu elab, kui paljude asjadega ta tegutseb, vaid kas ta õiges suunas läheb, me võime väga kiiresti oma õiges suunas mõõda põrutada. Ja me oleme juba mitmel puhul kõnelenud inimese ülesandeks ja selleks sellest, milleks ta loodud on. Ja nüüd Piibel ühest küljest nimetab, et inimene on loodud jumala näo järgi. Ja ta veel kaheksandas laulus ütleb, et inimene on loodud veidi madalamaks jumalast. Aga samas sealsamas esimeses Moosese raamatus kaheksandas peatükis antakse inimesele üsna hävitav hinnang. Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale. Kuidas me peame tänapäeval neid piiblihinnanguid mõistma ja, ja kas üldse tänapäeva inimesele midagi tähendavat? No kõigepealt need kirjakohad, mida sa siin ette tõid, minu meelest nendes on kaks sõna, mis vististi ära vastavad, sinu küsimuse, kõigepealt lapsepõlv ja loomine ei ole võrdsed asjad. Lapsepõlvest peale, südame mõtlemised on kurjad ja loomises lõida meid jumalanäoliseks. Need on kaks erinevat asja. Ja see inimese äralangemine tema, jumala näolisusest, sellest algsest mõttest see on, see on tõepoolest piiblit läbiv teema, aga piiblit läbiv teema on ka see, et inimesel on võimalus see jumalanäolisus üles leida. Jällegi pöördudes ja vaikseks jäädes. Leida üles oma jumalanäolisus. Ja ta kaotas selle. Nagu me teame pattulangemise läbi. Kuidas sina näiteks inimestele seletad pattulangemist, kas peaks seal taga olema mingi reaalne sündmus, olgu selleks siis võib-olla vanal ajal inimese kaldumine mitme jumala teenimisele või mingi muu reaalne ajalooline tagapõhi või? Või peame me leppima sellesama sümboliga sedasama õunaga, mis meil Moosese raamatus kirjas on, kuidas sina seletad seda näiteks oma kogudusele, koguduse liikmetele? Läheks väike parandus, mida sa isegi tead ja võib-olla küsimustki oli nõnda esitatud kas märkan, ega seal muuseas raamatus lõuna ei ole ju tegelikult jah, seda loomulikult vili keelatud vili, aga, aga see selleks, tähendab ma tahaksin ütelda, et ma Ma ei vaeva oma pead väga palju sellega. Kas selle taga on mingisugune väga konkreetne ja reaalne ajalooline Simmu sündmus, vaid ma olen seda lahti seletanud enese ja ka teiste jaoks eelkõige märgina eelkõige ühe näitena sellest, kuidas inimene, kes on jumalanäoliseks loodud, kes haarab ainsa keelatud võimaluse järgi, tal muud keelatut seal ei ole, aga selle ta leiab kindlasti ülesse ja siinse augus tiinuse lause, millest me oleme eestlastena võlud teise poole millegipärast ära unustanud. Et eksimine on inimlik, aga tohtlik, eksituses püsimine on kuratlik. Kui me tahtlikult sedasama teeme, mida see haa tamme ehk inimene see alguse inimene tegi siis tegelikult me ei õpi sellest loost mitte kui midagi on minu meelest need lood, paljud lood piiblis on kirja pandud ja neile antud selleks et me neis iseennast ära tunneksime ja neist midagi õpiksime. Ja nii ma olen püüdnud ka neid asju lahti seletada. Kuivõrd palju annab meile juurde see meie usule või usaldusele jumala vastu, kui me teame, et nii ja nii palju aastatuhandeid tagasi, täpselt sellel kuupäeval ja kellaajal oli mees nimega Aadam. Kas seda loota, et tänapäeva inimene end tunneb ära üle astujana piibliloos ei ole mitte natuke liiast, sest nagu mina olen tähele pannud. Tänapäeva inimene võtab vastu kõike muud, kuid mitte teadmist, et ta on oma loomult patune. Ja kahtlemata ja, ja ütleksin veel enamgi, et ma olen omalt poolt tähele pannud jälle seda, et, et selle patu patu mõistega on ka kiriku, paljudel kiriku inimestele usklikel väga palju tõsiseid probleeme. Inimene võib-olla nagu vanamemm, kes karma kiriku juures mulle ütles, et lõpeta nende noor õpetaja ära, et iga jutlus sa räägid sellest patust, et no mis meil seitsmel vanal tädike sellena patu on. Ja ma sain aru küll, mida tema siis seal patu all mõtles, et kui ta juba nii vana on, siis patuenam ei ole. Ja kui ma küsisin, et mida nad seal koorma poeesisel teevad kaks-kolm tundi viiner või sardell sabas, need olid need ajad, kus need sabad pikad olid ja, ja anti väga vähe. Kui nõiast järgi jäi oma tuttavatest ja nii edasi. Ta ütles, et mis me seal ikka teeme, ajame juttu, lihtsalt jää, räägime teiste inimeste elust ja olust ja nii edasi ja mõtlesin, et võib-olla on ka see näiteks üks patuväljendus. Ja siis ta vaatas mulle küll väga kurva pilguga otsa ja ütles, et sina, noormees, tahad mult mu viimast rõõmunit kaera võtta. Nii et tema sai patust jälle aru, aru niipidi, et see on siis midagi, mis on seotud eelkõige just nimelt seksuaalsusega. Aga ma arvan, et pott kui see, mille kohta on SÕNA Hamortei olemas piiblis märgist mõõda laskmine, küllap me siiski kuskil sügaval siiski taipame paljud, et me laseme märgist mõõda. See moosingu arvamus, et eestlased vabadus vabaduseks tabada ja rabada seda me näeme ju kõik ümberringi aga me näeme seda tihtipeale teiste, siis me näeme, et teised on patused. Aga võib olla. Probleem on selles, kuidas inimene iseenda patusest näeb selle maailma patust ümbritseva maailma patust, märkame kõik tähendab märga, märkame patu aga me ei märka seda tihtipeale iseeneses, õigustame selle endast välja. See on raske, loomulikult on see raske, aga ometi ei saa, sellepärast, et raske on selle näiteks kirikukuulutusest välja visata, et see ei sobi, see ei ole mugav ja nii edasi. Kus on paljud asjad, mis ei ole tavalisele inimesele mugavad. Kuidas inimene nägema, õpetada, kuidas inimene kuulma õpetada? See võib olla, taandub kõik sellele küsimusele lõpuks. Küllata siiski kuskil sügaval südamepõhjas taipab seda ja see taipamine tuleb sel juhul, kui jumal on selle inimesele ilmutanud. Inimene võib väga kaua selle vastu punnida, aga see on jumala and inimesele ütleme nii. Kase patunägemine iseeneses patutunnetusele jõuda tõepoolest ei ole lihtne. Olen seda ise kogenud, näen seda iga päev oma õpilaste peal ja nüüd. Me teame, et patutunnetus võib-olla on esimene samm selleks, et hakata otsima endale toetuspunkti, kust edasi minna ning kust. Mõista seda lõhet, mis patt on toonud inimese ja jumala vahele ning otsida silda, et seda ületada. Ning nüüd ma küsin, et kuidas sulle tundub, kas. Inimene tänapäeval kardab rohkem alluda. Kellelegi siis jumalale et seda allumist ta kardab rohkem, ta kardab end nagu siduda mingisuguste lubadustega. Või otsib ta just enam seda toetuspunkti, et kummale poole kaalukauss kaldub. Ma ütleksin seda, et kui, kui rääkida inimesekartusest, siis minu meelest on inimese paljude inimeste kõige suurem korpus mitte kartus alluda vaid kartus olla naeruväärne. Ja võib-olla meie ühiskonnas ja selles parandis, millest, mis meil on on meie suuremaks probleemiks paljude inimeste suuremaks probleem suurimaks probleemiks see, et kirik, mis on naeruvääristatud usk, mis on naeruvääristatud, Tilk, on uuristanud kivi aastakümnetega on see Kivi sees see auk päris suur. Siis paljude inimeste hirm on, kui ma hakkan nende probleemidega tegelema, kui ma hakkan probleemitsema oma patuse üle, kui ma hakkan probleemitsema jumala üle ja nii edasi ja nii edasi oma jumalasuhte üle siis see võib tunduda teistele inimestele normaalsetele, realistlikele, kahe jalaga maa peal seisvat Talle inimestele väga naeruväärne ja inimene ei taha jääda üksi. Inimene ei taha olla naeruväärne. Sest kui meil on ikkagi pidevalt ja pidevalt öeldud erinevates vormides seda mida üks selle maailmatark on öelnud, et see maailm ei saavuta täiuslikkust enne, kui viimase kiriku viimane kivi kukub lagipähe viimasele vaimulikule siis kahtlemata seda on ikka jälle oodatud, et see naeruväärne asi, kirik, see naeruväärne mõte otsida jumalat, otsida toetuspunkti, paluda oma patud andeks ja nii edasi. See on naeruväärseks tehtud paljude inimeste jaoks ja pigem Nad tahavad olla ja alluda kellelegi muule mingite väga kõrge lennuliste filosoofiliste õpetad Dust jüngriks ennast tunnistada, teadmata tegelikult asjast midagi, nagu mul kultuurikolledžis vahetevahel mõni õpilane tuleb, ütleb, et kristlus on liiga lihtne mu jaoks, aga vot budism, vot see on vägev. Ja ma küsin, mida sa budismis tead, olen ise neli aastat jooga ja paljude muude asjadega tegelenud. Ja siis ta ütleb mulle uhke näoga Nirvana ja koguda teadmine budismis sellega lõpebki. Tähendab, minu meelest see naeruväärsuse kartus, kartus olla naeruväärne kartus olla eraldi on võib-olla kõige suurem mis määrab ära tegelikult selle, miks inimene ei kaldu jumala poole, miks ta kaldub jumalast eemale, isegi kui tal südames kuskil see tunne tuleb, et peaks vist, aga siis vaatab endal ringi, kardab, et keel hakkab naerma ja ja muutub jälle kahe jalaga maa peal seisvaks. Selle enese naeruvääristamise üheks ilminguks on ilmselt ka see, kui tuleb inimene, ütleb, et jah, ma usun, aga kirik ja need kombetäitmised ja et need on minu jaoks liiga lihtsad, et need ei paku mulle midagi. Oled sa ka niisuguste Arvamustega kokku puutunud kahtlemata, aga siin on ka, tavaliselt on siin puhas teadmatuse all inimene ei tea, miks kirikus ühte, teist või kolmandat asja tehakse, miks ühes või teises koguduses tehakse asjust selliselt ja mitte teistmoodi. Ja et inimene, kes ei tea asjadest tal on kaks võimalust, kas püüab teada saada, püüab uurida, või siis ütleb, et see on liiga lihtne minu jaoks. Mina olen nagu. Ma olen teisest puust, mulle need lihtsad asjad ei meeldi. Ma olen selliste inimestega kokku puutunud üsna tihti, aga, aga mahe saab nendega ka jutule ja, ja vahel saavad nad ka aru, et see, mida nad liiga lihtsaks pidasid, oli see, millest nad midagi teadnud. Teadmiste puudus on siin kindlasti üheks põhjuseks ja mina olen tähele pannud, et need kes enesepatust ei tunnista või allumatut sageli nad kalduvad ehitama mingisugust super religiooni, öeldes, et võtavad kõik see osa siis kõikidest religioonidest ja kui siis tõesti küsida, siis selgub, et, et tegemist on tegelikult ühe äärmiselt suure lihtsustamisega ja väga küllalt primitiivse ja suure litsustamisega, millel nagu mingisugust sidet nende elementide vahel, mis ta mitmest usundist võtnud ei ole ning nojah, võib-olla temalegi pakub midagi, aga mulle tundub, et väga-väga kaugele ta Küll ei jõua, see ei toeta teda, tähendab see võib olla põnev see, seda võib-olla nii-öelda põnev uskuda, et sa usud millessegi erilisse ja sa selle läbi oled eriline, aga näiteks tuules ja tormis ei ole millestki kinni haarata, pole ühtegi palgijuppi kogu sellest filosoofilises süsteemis sul kätte haarata. Ja see on, see on üks probleem, teine asi on see, et siin on jälle see märksõna pealispinnalisus. Kui inimene tegeleb väga mitmete erinevate aladega on näiteks kirikuõpetaja ja kooliõpetaja ja nii edasi, siis võib ta ühte ja sedasama asja teha läbi mitmete asjade. See tähendab mitmetes töödes kasutada seda ühte ja sama põhiteadmist ja põhisuundumust. Kui aga inimene klopsib kokku omale mingisuguse sürrealistliku religiooni siis on see tõepoolest pinnapealsuse väga selgeks märgiks minu jaoks. Sellest mitte teadmatusest ja soovist end mitte kellelegi allutada tuleneb ilmselt ka inimese soov asetada ainult jumala kohale. Ja see, et mina olen kõik minust sõltub kõik, mina otsustan kõige üle. See on väga lihtne tulema. Piisab võib-olla edukusest mingisuguses maises ettevõtmises, kui tõepoolest teised inimesed kõrval jäävad üha väiksemaks ning lõpuks jääb väiksemaks, kui jumal on nii. Absoluutselt inimene, kes, Kes kaotab jumala oma maailmapildist peab sinna kindlasti midagi asemele leidma ja tavapärane on see, et Ta leiab sinna asemele iseenda. Ja kogu see maailm hakkab selle omaenese mina ümber tiirlema. Aga see üsna õnnetu jumal. See jumala ei päästa. See jumala ei aita. See jumal jätab hätta. Ja võib-olla jumala ei saa öelda, et jumala üheks omaduseks peaks olema, et aitab, kindlasti, päästab kindlasti ja nii edasi inimene ei saa teha endast endale jumalast mingit vasalli või või orja, kes peab täpselt tema pilli järgi tantsima. Aga kahtlemata see jumal Mille mille kohale või Ma ise jumal mis inimene ise olla püüab, see jumal, sedasama inimest ennast ei suuda tõepoolest kaitsta, aidata, päästa ja nii edasi. Inimene on õnnetu. Võimalus on veel ka see, et inimene jätab jumalale nagu mingi aukoha. No see on niisugune koht, millel reaalset võimu ei ole, aga ta ikkagi ta jätab oma mõtlemissüsteemi, aga aga siis vastavalt tahab ta vähemalt teistest inimestest parem olla. Ta kuidagi jagab, et mina ja siis need teised või siis meie teatud grupp, kes need teised ja tema jumal kiidab seda heaks, kuna ta on selle ise loonud oma mõtetega. Ja mulle väga meeldib see, see näide, mis paljude inimeste puhul vist on ka läbi elatud, et kui minu käes läheb pass katki, mu enese tassis, ma ütlen, et asi läks katki ja kui keegi teine minu tassi katki teeb kogemata, siis mõtlen, et ta lõhkus muudossi ära. Teised on alati süüdi, teised on halvemad, kui on jumal õelnud näiteks Kristuses seda et meie ülesanne peaks olema täiuslikkumus. Me peaksime täiuslikumaks aina saama siis see inimene, kes kellele, kelle jaoks ei eksisteeri jumalat, kes ütleb, et sina peaksid inimesena täiuslikumaks saama. See inimene leiab hoopis parema variandi, milleks pesta omaenese nägu puhtaks pesemisvõistlusel kus võidab kindlasti see, kes kõige puhtam on, hoopis lihtsam on võtta ja visata teised poriga üle. Ja teiste kritiseerimine teiste halvemaks pidamine, teiste konfessioonide nii-öelda alavääristamine. See väga sageli on kompensatsioon sellele, et iseendaga ei viitsita jaksata usata tegeleda, ise tammutakse paigal või lausa tagurpidi. Ja siis on vaja öelda, et teised on halvad, teised on pahad, teised on teel halvemad. Te kuulete Eesti luterliku tunni saadet. Tänaseks teemaks on inimeseks olemine. Stuudios on Toomas Jürgenstein, Jaan Tammsalu. Siinkohal tuletame meelde, et Eesti luterliku tunnibüroo asub Tallinnas. Kiriku plats kolm. Meie telefon on kuus, kolm, üks neli kolm üks üks. Ootame teie kõnesid igal tööpäeval 10-st seitsmeteistkümneni. Läheme siis nüüd inimeseks olemisega edasi. Luterlastena mõistame, et inimene saab õndsaks usu kaudu. Ja siis seda ainult jumala armust. Kas me ise ei saa midagi teha või? Muidugi meil eestlastena on üks üks Tom Sore lugu vanast paganast ja ja sellest isest. Ise tegi, karjus vist keegi Jyrka või kes oli, kui tal olid jah, suladina silmad täis, ise tegi, ise tegi, mida me ise teha saame? Ma olen küll väga sellel veendumusel, kuigi on ka minu elus olnud väga pikk periood, kus ma olen väga protesteerinud selle Jeesuse lause vastu, ilma minuta ei võida mitte midagi teha. Väga olen protesteerinud, olen öelnud, et ma olen ikkagi ju maju valmis ehitanud, olen ehitusmeister olnud ja nii edasi ja nii edasi, kuidas siis mitte mina. Aga üks väikene täpsustus siia juurde ja võib-olla siis pilk saab nagu selgemaks. Mida me oleme ise teinud selleks, et me siin üldse olemas oleksime. Kui me lähtume sellest, et elu on jumala and meile ja kui ta ei oleks seda elu meile andnud siis ei oleks ka kõike seda, mida meie oleme teinud. Siis saame selgeks vist, mida tähendab Jeesuse lause, ilma minuta ei võida mitte midagi teha. Ma arvan seda, et Lotterluse mõistmine kindlasti ja ka erinevad inimesed mõistavad seda erinevalt, aga mina küll saan aru nii et inimesel on võimalik positiivses mõttes võimalikult vähe jumala mõeldud plaanitud ära rikkuda. Kahe inimese vahe võib-olla ainult selles, et üks rikub seda jumala plaani rohkem kui teine rohkem ja paremini me nii või teisiti midagi tee, kui tema on plaaninud. Ja tahaks ütelda veel seda, et et jumala ja inimese suhe olen seda asja küll nõnda pidi mõistnud, et temalt tuleb eelkõige initsiatiiv, kui seda initsiatiivi ei tule, kui temapoolset sammu ei tule, siis on inimene võimet midagi tegema tunnetama oma patust on ta võimetu tajuma jumala lähedalolekut on ta võimetu, kui jumal ei anna seda tal seda tunnetust, seda võimet ja nii edasi ja nii edasi. Aga see teine samm on tal võimalik teha. See, et vastu astuda, juhul kui tema poole on astutud. Vastata, kui temalt küsitakse täita ülesannet, kui sa talle antakse, see on inimesel võimalik. Paulus kõneleb väga tihti uuest ja vanast inimesest uuest inimesest, kes meist sünnib ja me ise oleme nagu uue ja vanainimese lahinguväli. Aga kas võib ka nii olla, et hoolimata ristimisest ja leeriskäigust ja võib-olla ka iga pühapäevasest kirikuskäigust on see uus inimene ikkagi veel sündimata? Kahtlemata kahtlemata on see nii, ma siinkohal tuletaksin meelde ühe näite. Mulle endale see meeldib. Ja näide on selline, et üks mees, kes oli väga botust elu elanud ühel päeval pöördub saab uueks inimeseks. Nii ta arvab. Ja kuna ta on kiviraidur olnud, siis toob ta oma koduõuele kivi, kuhu on peale kirjutatud, siis ütleme, et Johan aru, vanainimene surnud, kolmandal septembril 1995. Aga läheb natukene aega mõõda ja mees tuleb koju. Paari nädala pärast on vanadesse radade uuesti astunud ja ta leiab, et naine on kutsunud tema töökaaslased ja kivi peal on veel paar rida, nii nagu umbes Orwelli loomade farmis, kus öösel midagi juurde kirjutati, et kõik loomad on võrdsed, aga sead kõige võrdsemad kirjutati juurde. Aga selle kivi peal on endiselt, et Juhan Aru vana inimene surnud kolmandal septembril 1995 või kuus aga naine on lasknud juurde kirjutada ja kolmandal päeval üles tõusnud surnuist. See tähendab seda, et inimesel võib olla mingisugune pöördumise kogemus, inimesel võib olla ka tunne tõepoolest, et nüüd on kõik kuueks saanud ja ta võib vanasse tagasi langeda. Sa ütlesid õieti, et inimene on selle uue ja vana lahinguväli. See vanainimene kisub meid tagasi ja uus inimene tõmbab neid edasi minema. Ja küsimus on selles kumbame enam kuulane, kellele järgi anname elu, on pidev valik ka selles osas. Oleme täna kõnelenud inimese mitmetest kohustustest sellest, mis teeb inimese inimeseks kristlikus mõttes. Aga Läheme nüüd lõppeesmärgi juurde. Et milleks see kõik, kas see on ettevalmistus millekski suuremaks basse. Me võib-olla, ja kui see on ettevalmistus millekski suuremaks, miks me peame selle ettevalmistuse läbi tegema nii pingeliselt tunnetama oma patust ja nii edasi, kas kuidagi lihtsamalt ei võiksime läheneda sellele lõppeesmärgile milleks võiks siis olla igavene elu? Kuidas sulle tundub? Ma arvan, et me oleme selle saate jooksul palju teoretiseerinud palju arutlenud võib-olla ka natuke targutanud, aga teisest küljest, kui ma vaatan mõnda vanamemme, kes kogu aeg on uskunud, uskunud, siiralt, uskunud vahetult. Tema jaoks ei ole selliseid kõrgeid kõrgeid lauseid tema jaoks ei ole filosoofiat nendes asjades, tema jaoks on selge jumal on talle lähedal ja tema püüab ennast jumala lähedal hoida ja ta ei tee seda selleks, et kunagi taevasse saada ta püstitaja seda taevasse saamist või, või, või igavest elu endale mingisuguse eesmärgina, vaid ta tahab lihtsalt olla jumala lähedal. Kogu aeg siin. Ja küllap see siis ka sealpool on ja saab olema. Ma arvan, et need võitlused inimese elu ei ole, ei ole lihtne, aga ma arvan, et me sõnadega võime ta veel keerulisemaks teha või võimendatud väga keeruliseks teha. Selles maailmas lihtsat ja vahetut usku omavaid inimesi mulle tundub, et jääb aina ja aina vähemaks. Kahtlemata võib öelda, et inimese elu üks eesmärkidest on see et olles siin ja leides siin ennast jumala lähedal olevas ja hoides ja püüdes ennast jumala lähedal hoida, hoida oma elus on eesmärk see, et sa jääksidki jumala lähedale. Sest ainult tema on igavene, ainult tema lähedal olles võib ka inimene igavene olla. Tähenda tuulte ja tormide keskel, mis siin Eestimaal ajalooliselt ja ka selle aasta septembris seda rahvast puudutanud on. Me võime ju ütelda seda julgelt välja. Et inimene on igavene olend ja inimene. Tema elu pikkus ei määra seda, kas see elu on olnud õige või vale, vaid see elukvaliteet inimese ülesanne on igat oma päeva elada, nii et nende päevade lõpul ta võiks saada jumala juurde või jääda jumala juurde. Ja võib-olla see on see, mida me peaksime püüdlema oma eluteel olla jumala juures ja jääda jumala juurde. Ja selleks on see ülesande otsimine, selleks on need võitlused, selleks on see, mida kristlus ütleb meile jumalata. Me võime kohata oma ligimestele ja nii edasi, selleks tasub vaeva näha, armastada, hoolida ja nii edasi ja nii edasi, et olla siin elus jumala juures ja jääda ka sealpoolsuses jumala juurde, lähed sa läbi õnnetuse lähedase, läbi vanuse või mille tahes veel siit sellest maailmast, et sa võiksid jõuda sinna sellesse maailma, kus ta taas olemas on kus tema olemine ei olegi katkenud ja sinu oleminegi tegelikult mitte. Te kuulsite Eesti luterliku tunni saadet inimeseks olemine, stuudios olid Toomas Jürgenstein, Jaan Tammsalu. Tuletan veel meelde, et Eesti luterliku tunnibüroo asub Tallinnas Toompeal. Aadressiks on kiriku plats kolm ning meie telefon on kuus, kolm, üks neli kolm üks üks kuus kolm üks neli kolm üks üks. Ja helistada võite meile tööpäeviti kella 10-st 17 null nullini saate lõpuni mängima vanamuusika ansambel Hortus Musicus. Jälle kuulmiseni.