Eesti luterlik tund. Tere õhtust, head kuulajat tänases luterliku tonni saates kõneleme evolutsiooni teemadel ja selleks on stuudiost külalisena ajaloolise geoloogia ja paleontoloogia doktor Ivar Puura järsku juhina Toomas Jürgenstein. Etherson luterlik tund ja täna kõneleme evolutsiooniteemadel. Selleks on mul külla kutsutud siia stuudiosse ajaloolise geoloogia ja paleontoloogia doktor Ivar Puura. Sinu doktori ette käis nii pikk jutt kui ajalooline geoloogia ja antoloogia. Ehk kõneleksid mõne sõnaga oma tööst ja mis selle nime alla mahub. Ajalooline geoloogia ja paleontoloogia on teadusharud, mis tegelevad maha ajalooga ja eluajalooga planeedil. Maa. Teadusharud uurivad maa settekivimite kihte ja kivistisi nendes ning võrdlevad saadud andmeid bioloogiast pärinevate andmetega. Nende andmete põhjal püütakse taastada elu arengut Maal. Hoolimata sellest, et probleem evolutsiooni ja loomise vastuolu või siis teoloogia ja bioloogia vastuolud on üldiselt lahendatud juba sadakond aastat tagasi teadlaste tasemel, nii et kui teoloogide bioloogid kohtuvad. Ega neil paljust kõnelda ei ole. Aga reaalne elu on teine ja ikka ja jälle tõusevad üles küsimused küll ajakirjanduses, küll hariduses. Ja paljuski tundub, et selle põhjuseks on teadmiste nappus, et nii mõnedki bioloogid kujutavad ette, et kõik usklikud usuvad, et maailm loodi seitsme päevaga ja liigid loodi nii, nagu nad on muutumatutena ning paljude usklike poolt. Seevastu on ettekujutus evolutsioonist, kus kui mingisugusest karmist võitlusest, kus ellu jäävad tugevamad ning need, kes on natuke nõrgemad, need heidetakse kõrvale, nad hukkuvad. Ning kui asjast natuke lähemalt teada, siis enamasti need vastuolud kaovad. Aga tänasest saatest tahakski natuke põhjalikumalt piirduda just evolutsiooni bioloogilisel poolel. Ja kui ma nüüd esitan sulle alguses küsimused, millest me peaksime alustama või kui me bioloogiast või evolutsiooniteadusest lähtume, mis peaks olema see esimene samm, kuidas peaksime probleemi püstitama. Nii et me näeksime selle olulisust ja vajalikkust ka meie igapäevases elus? Ma arvan, et kõige lihtsam oleks alustada arengust. Loodusteadus vaatleb arengut ja pärit pärilikkust kui looduse lahutamatu osa. Ja ka igapäevases elus on. Paljud inimesed kokku puutunud erinevate arengunähtustega kõige lähem näide on meile oma kodust, kui me näeme oma last kasvamas ja arenemas. Ja kui me filosoofiliselt akustiliselt asjale läheksime, siis me võiksime iga päev küsida, kas tegu on sama lapsega. See küsimus ei ole ka alati ainult filosoofiline, sest sõja jalus on teinekord lapsed kaotanud oma vanemad. Ja nendel lastel on teinekord tarvis arvatavate leitud vanemate puhul kindlaks teha, kas need vanemad on nende tegelikult bioloogilised vanemad. Ja sellisel puhul saab teadus appi tulla. Kuna pärilikkusele tänu on. Meil olemas meetodid ja vahendid, kuidas seda teaduslikult teha. Ja selleks annab võtme meie pärilikkuseaine pärilikkuse molekul. DNA, mis on läbi põlvnemisliinide väga sarnane. Ja sa nimetasid nüüd ainet, mis kannab pärilikkus, tähendab, et kõik see, mis meil on, me oleme pärinenud oma pärinud oma vanematelt ja nemad omakorda oma vanematelt. Meie lapsed saavad selle meist. Et kui kaugele niimoodi on võimalik tagasi minna. Kas me võime ka öelda, et me oleme pärinud midagi oma väga kaugetelt eestlastelt? Ja kindlasti teadusuuringud need sellesama DNA vallas võimaldavad kõrvutada eri liikide ja eri loomarühmade pärilikkuse molekuli ning on võimalik tagasi minna ajas. Kõigepealt kuni Meie ütleme inimese ja primaatide ühiste Eeellasteni edasi kõikide loomade tähistaja lasteni juba miljoneid aastaid tagasi. Ja samuti aega, kus see pärilikkuse molekul, esimesed vormid tekkisid juba miljardeid aastaid tagasi. Nii et selle molekuli kaudu meil on võimalik siduda maa ja eluajalugu üheks tervikuks. Aga millised oleks veel allikate mille põhjal me võime midagi teada saada evolutsiooni kohta kogu loomaaia taimeriga arengu kohta, kas on veel allikaid peale selle pärilikkusaine, mis ma tean, et see avastati siiski suhteliselt hiljuti, 53. aastal, jah, 1000 953. aastal. Jah, see on tõsi. 50093. aastal avaldasid teadlased Watson ja Crick artikli ajakirjas näitchesele pärilikkusaine struktuuri kohta. Ja peale seda on alanud väga kiire molekulaarbioloogia areng. Kus siis edusammud nendes valdkondades on võimalik võimaldanud teaduslikult põhjendada väga detailsete mehhanismide tasemel. Neid evolutsiooni ideesid, mis tekkisid juba möödunud sajandil ka möödunud sajandi ideede allikateks olid mitmesugused vaatlused näiteks võrdlev anatoomia, mida harrastas juba prantsuse balantoloogisorzkewie ja samuti inimeste ja loomade loodete uurimine. Embrioloogia, mille poolest on kuulsad nii. Näiteks on kuulus ka Eestis töötanud Karl Ernst von paar. Ning samuti vaatlused loomade levikust ja vaatlused kivististe kohta kivististe järgnevatest järgnevatest kivimikihtides. Ja neid andmeid sünteesides omal ajal oma aja tasemel ja võimalustega püstituski šars Darwin oma evolutsiooniteooria, mille ta avaldas siis 1859. aastal Ma lisaksin veel juurde, et paralleelselt Darwiniga tulite Peagi nagu avalikkusele kättesaadavaks ka Gregor Mendeli uuringud, kes oli Tšehhi munki ja viis läbinud uuringud geneetikast herneste põhjal juba 1865. aastal, aga nende uuringute laiem teadvustamine toimus siis täpselt selle sajandi alguses juba nagu taas avastatuna uute teadlaste poolt. See, et Mendeli nimi siin juba jutuks tuli, minul on ta kogu aeg olnud äärmiselt tähtsaks persiooniks juba seetõttu, et võib-olla juba seto munk oli talvist august hiinlane. Et temas oli just nagu ühendan tunud võib-olla esimesena see kloosterlik, rohu, kus ta oma katseid tegi. Ja samas see evolutsiooniline mõtlemist. Viht temal küll nii tugev ei olnud, kuid kuid ega ta ju seda ei eitanud, seda enam, et võib öelda, et tänapäeva evolutsiooni mehhanismid pärinevad paljuski tema või on alus loodud tema katsetega. Jah, kindlasti ütleme siis, geenide kui pärilikkuse ühikute tunnustamine on põhinenud Mendeli tööle täpset mehhanismid, kuidas need pärilikkuseühikud toimivad selle pärilikkuse molekulidega, pragmentidena on siis väljatöötatud hiljem. Peale siis DNA molekuli avastamist ja molekulaarbioloogia arengut. Tuleksime veel hetkeks tagasi selle DNA ehk pärilikkusaine juurde ja kui ma küsiks nii et et kuidas on ikkagi võimalik, et rakutuuma koondunud väga väike aine osake muu mõjutab meie elu sedavõrd, et et meie nagu sõltumegi temast kõik mingisugused, nagu me oleme. See aineosake mõjutab meid sedavõrd, kui meie areng ütleme, bioloogiline areng ja kasvamine on selle geneetilise materjaliga ette antud. Laps saab mõlemalt vanemalt poole oma kromosoom idest ühes rakus ja selles rakus on siis siis mõlemalt vanemalt geneetiline materjal. Ja nüüd, et see geneetiline materjal hakkab kontrollima selle loote arengut algusest peale. Kuidas täpsemalt on võimalik kindlaks teha, nagu meil oli, saate alguses juttu, et üks laps on ikkagi siis kindlate vanemate lapsed, kuidas see on võimalik nende bioloogiliste mehhanismidega kindlaks teha, kas seesama pärilikkusaine on alati unikaalne ja kas ta on äratuntav või võib seal ka vigu olla? Ütleme niimoodi, et DNA pärilikkusaine võrdlemisel võib kindlaks teha siis sugulusastet, mida lähemal sugulasseda sarnasem on DNA unikaalne järjestus, see on siis teatud fragmente naast, mida, mida on põhjust võrrelda. Nii et kas eksitus tsinga olla saab või ei saa, peaaegu? Tegelikult siin eksitust ei ole, sellepärast et ta sellise metoodikaga on juba võrreldud päris paljusid loomarühmi ja muidugi ka inimeste erinevaid põlvnemisliine. Nüüd kui mõtleks natuke laiemalt evolutsiooni peale, et mida see mõiste siiski endas kätkeb, kui me ütleme, evolutsioon, kuidas sina seda mõistad? Evolutsioon mitte siis ainult bioloogiline evolutsioon, vaid ütleme, seda mõistet kasutatakse ka näiteks Universumi arengu puhul ja samuti ka ütleme, teinekord kultuuri arengu puhul. See on kumulatiivne protsess, mis tähendab, et iga eelmine staadium määrab osaliselt ära need võimalused ja piirangud mida järgmisse staadiumisse on võimalik siis edasi anda. Nii et näiteks bioevolutsiooni puhul on olnud oluliseks sündmus, kui on loomariigis kujunenud kahekülgne sümmeetria mis seal millalgi siis geneetiliselt avatud ja see on põlgnenud edasi järgmistesse liinidesse. Sellest tagasiteed struktuursel kujul eriti kerge leida ei ole. Nõnda et organism ellu ajaks, nii et iga uus evolutsiooni aste oleks nagu variatsioon juba varem valmis mängitud teemale. Aga samas selline muutus, selline põlvnemine muutus siis pärilikkusega koos olekski nagu bioloogilise evolutsiooniprotsessi sisu. Ja kui nüüd tagasi tulla selle võimaliku konflikti juurde usuga, siis mis tüüpi vaadetega võiks olla selline evolutsioonikäsitlus konfliktis? Anti. Sotsialistlikud vaated eitavad enamasti igasuguste arengut siis nende arengut, eriti siis eluajalooplaanis ja selliste vaadete puhul on, on nagu tunda siis jäikust ei looduse arenguidee tunnetamisel aga on ka teisi seisukohti, mis ei sega nõnda öelda siis loodusteaduste kontseptsioone mõistmast. Et kui ma näiteks eeldan, et jumal on looja aga samas ta otseselt ei sekku looduse arenguprotsessi, see on kõik nii nagu loodusteadlased seda väidavad. Sellisel juhul ma konfliktis ei ole. Noh, ütleme niimoodi, et võib-olla teadlased nüüd ei pea seda aktsepteerima ega nõustama, aga sellega nõustuma, aga hariduse andmise tasemel selline seisukoht ei ole segav loodusteaduste kontseptsioonide omandamisel. Kui me kõneleme veel paljudest kivististest paljudest paleontoloogilisest materjalist, mis on samuti evolutsiooni Samm sammuliseks mõistmiseks olulise olulisteks tõenditeks. Kuidas me näiteks, kui me leiame mingisuguse kivistisi, kuidas me saame kindlaks teha tema vanuse, on see, ja kui täpselt see on võimalik? Vanuse määramiseks kasutatakse suhtelise ja absoluutse vanuse määramise meetodeid. Kõigepealt väga tihedalt kasutatakse suhtelist vanuse määramist, mis tähendab, tehakse väga täpselt kirjak kindlaks kihtide järjestus ja nendes kihtides esinevate kivististe järgi. Seal on väga hulgaliselt näiteks mikroskoopilisi kivistisi on võimalik väga täpselt üle maailma, neid kihte omavahel rööbistada. Nii et meil on tekkimas siis selline võimalus saada ajaskaala kihtide järjestuse näol. Ja kui nüüd hinnata erinevate selles skaala ühikute vanust, siis seda on võimalik teha absoluutsete topeeringute näol, mis toimub erinevate isotoopide abil. Võib-olla natuke lähemalt, sest et seesama sõna isotoop ei ütle ju meile paljudele midagi. Koolikeemiat, kes on õppinud, teab, et iga keemiline element omab mitut erinevat vormi. Ja nendel erinevatel vormidel on erinev hulk. Siis elementaarosakesi, mille. Mille järgi on siis mille suhte järgi on võimalik välja arvutada, kui kaua see algaine on, ütleme, maapõues olnud. See on ilmselt väga tähtis selleks, et me saaksime enam-vähem paika panna kas või teatud liigi teatud perekonna evolutsioonilist arengut. Aga nüüd veel, kui me leiame kaks luustikku nii nagu inimesel on inimese eellastest, on leitud hulga miski luustike. Ja alatasa on juttu, et muidu oleks nagu kena, aga sealt vahelt on midagi puudu. Ja seda nimetataksegi puuduvaks lüliks. Et ega neid Ridasid, me ei saa ju täiesti aasta-aastalt leida, et noh, see on võimatu. Aga kuidas sa kommenteeriks seda puuduvat lüli või näiteks kõneldakse, et ahvi ja inimese vahel on puudu teatuv lüli, et muidu oleks asi noh, peaaegu selge. Ja praegu me vaatame evolutsiooni kui lõputut hulka hargenemisi. Ja Meil ei ole tegelikult mingilgi moel tõenäoline asuda otsima lineaarset järjestuste mingit rida evolutsioonis, küll aga on võimalik otsida evolutsiooni, põõsa erinevaid lülisid ja ligikaudu määratleda siis millal mingisugune selle põõsa lüli kas siis liik või eluvorm on hargnenud sellest evolutsioonipuust. Vahevormi probleem on üsna tuntud, selline justkui argument, aga seal on. Iga uue vahevormi leidmise puhul küsitakse, et kus on kaks uut vahevormi, nii et probleem on rohkem loogiline kui teaduslik ja seda võib võrrelda vana ana Kreekast pärinevate veenoni Apooriatega. Sinu eelnevast jutust. Ma sain aru, et päris õige nagu ei olegi kujutada evolutsiooni piltlikult niisuguse nagu redelinamis suundub kuhugi üles kuhugi täiuslikkuse poole, vaid sa nagu ütlesid selle kohta midagi muud. Parem sobiv metafoor oleks evolutsiooni põõsas selle protsessi kohta. Lõputute hargenemistega, mille erinevad harud sisse erineval ajal on üldistest suundadest siis hargnenud. Ja kui nüüd, mil see põõsas paberil kujutatud on või kui me mingisuguse skeemi sinna visandaksime, kas me saaksime sealt välja lugeda seda, millal on sealt lahkunud suuremat loomarühmad saame me seda teha? Seda kindlasti see evolutsiooni põõsas põhineb nii balantoloogilistel leidudel kui ka molekulaarsete andmete võrdlusele siis tänapäeva organismide puhul ja neid kahte andmestikku kõrvutades on on püütud leida siis selliseid nagu mitmest andmesüsteemist tulenevaid evolutsioonipuid ja näiteks. Hulk raktilisete loomanda hargnemine selline on seotud sündmusega, mida nimetatakse kambriumi revolutsiooniliseks plahvatuseks. 550 miljonit tagasi kus nagu väga paljude loomade ehitusplaanid välja arenesid väga paljudel loomarühmadel. Nii tulevaste selgroogsete lastel kui näiteks lülijalgsete Aga mis võis selle põhjuseks olla, et see just siis 550 miljonit aastat tagasi toimus? Evolutsiooniprotsessi kaardistamisel tuleb arvestada kõiksuguseid võimalusi ja see areng jõudis nii kaugele, kus ainuraksatas loomadest olid hakanud tekkima juba rakkude kogumid. Ja evolutsioonil oli nagu. Üks üks välja pääsele siis leida endale. Uusi uusi puhastamise, viisa ja selle kambriumi sündmusega kaasneb ka skelettide massiline tekkimine, tähendab loomadel, Sis hulkaktilisatel loomadel oli koosse mineraalse skeleti tekkimisega siis võimalik realiseerida see võimalus, mis nende geneetilises materjalis juba sisaldas DNAd sest nende geneetilise materjali hargnemine on dokumenteeritud bioloogilistele andmetele varasemaks. Aga kui nüüd tuleks tagasi konkreetselt inimese juurde sest inimene tahes-tahtmata huvitab meid kõige enam. Et missugune oleks inimese Eeellase lähiminevik või millal me üldse võime kõnelda inimese eellastest, millal see seda tavaliselt tehtakse. Kui vaadata veel asja perspektiivis, siis meid huvitab totav meid huvitav inimes ütleme imetajate rühma eksisteeris juba kriidiajastul koostsaurustega ja sellest sellest rühmast siis umbes 70 miljonit aastat tagasi, siis hargnesid need imetajad, kelle. Kes siis nagu oleks, olid aluseks sellel evolutsiooni puulamis mis viis kunagi inimesteni kusagil 55 miljonit aastat tagasi, hargnes sellest puust näiteks Leemurite rühm ja päris nüüd inimesele lähemale tulles siis kusagil kuus miljonit aastat tagasi Orgnesite sellest evolutsiooni posta gorillad ja šimpansid ning ütleme, vanimate hominoidid, inimeste sugulased, Austrolopiittekused omavad vanust umbes neli, pool miljonit aastat. Need mõistusega inimese ja, ja ühe tema alamleegi neandertallaste hargnemist on dateeritud umbes 200000 aastat tagasi. Samal ajal kui andur itaallane püsis, oli elus veel 30000 aastat tagasi, nii et ta oli, oli elus samal ajal kui meie homo sapiens sapiens ehk siis mõistusega inimene Kas me teame ka kohta, kus toimus inimese kui liigi väljakujunemine või toimub see kõikjal üle maa kuivadel kontinentidel? Inimese algkodu seostatakse Aafrikaga enamikus teooriates ja ütleme siis, Austria lopiittekuse tekkimine neli pool miljonit aastat tagasi, siis seal on dokumenteeritud Aafrikast näiteks lussina tuntud kolju kuuluta või skelett tegelikult kuulub koos, kuulub samuti liiki Austrop austria peitliku safarensis, mis seal üks inimeste poole suunduv evolutsiooniharu. Ajakirjandusest on lugeda olnud, et peale skelettide on inimese evolutsiooni selgitamisel kasutatud ikka ja jälle sedasama pärilikkust kandvat ainet DNA taga. Kui leitakse üks Vanovski lett, kuidas on veel võimalik temalt DNAd saada või kas see on väga raske protsess ja kas see on, kuidas see võimalik on või on see luudes täiesti olemas, säilib ja ootab, või uurija võtab ja hakkab temast teatavaid järeldusi tegema. Säilivuse. Ja peab muidugi olema hea leid, kus selline säilivus on, on hea, aga tänu uutele meetoditele on võimalik praegu nagu suurendada väga väikseid DNA koguseid, mida kontidest saadud. Ja see meetod, mis sai hiljuti Nobeli preemia nagu avaldati 1985. aastal. Praegu on see pisi aari nime all tuntud meetod kasutusel ka igal pool ka Eesti laborites. Mõtisklustest ja meie aruteludes me jõudsime nii kaugele kui 550 miljonit aastat tagasi ja kui nüüd mõelda, see on nii pikk aeg ja loomulikult kogu selle aja ulatuses ei ole evolutsioon ühiselt üheselt jälgitav. Aga kas võib seal eraldada ka teatavaid perioode, kus evolutsiooni areng on olnud kiirem ja muutused liikides on toimunud kiiremini või on see kogu aeg ühtlane protsess, mis liigub suhteliselt ühtlaselt sammhaaval edasi? Kui me. Lähme suuremaid kuju, muutusi või morfoloogiliste evolutsiooni, siis me näeme, et suuremad struktuursed muutused nüüd ütleme, kehaehituses on toimunud just selle protsessi alguses kambriumi ajastul ehk siis 570 miljonit tagasi. Ja mida edasi, seda spetsiifilisemaks ja kitsa piirilisemaks on läinud need morfoloogiliste muutuste võimalused. Nii et me võime ja öelda, et nüüd ütleme, drastilisi morfoloogilise erinevusi, on ajaloo jooksul sisse üha vähemaks jäänud. Variatsioonid jätkuvad vanadel teemadel. Aga samas aeg-ajalt. Me leiame selliseid mutatsioone, kus nagu meenub varasem ajalugu ja see on seotud sellesama DNAga nende DNA reguleerivate fragmentidega, mis mis kontrollivad nüüd inimese näiteks või looma loote arengukäiku ajalist järjestust. Ja ühe näitena võib tuua, et kui näiteks juba devoni ajastul umbes 400 miljoni aasta eest maismaale tulnud siis neljajalgsed omasite seitse lüli või seitse lüli või kuusel oli esijäsemed tal siis siis seda lülide arvu kontrollib teatud geen ja aeg-ajalt me leiame, et ka on inimene näiteks sündinud kuue sõrmega siis siis on see geenmutatsiooni tulemusena taas aktiveerunud. Tavaliselt Me. Muidugi kirurgiliselt püüame inimesele või püütakse krüptiliselt inimesele abi andmetel enim ühiskonnas oleks normaalsena ennast võimalik tunda. Aga sellised nähtused näitavad meile ka meie päritolu ja molekulaarbioloogia tasemel on väga täpselt dokumenteeritud täpselt, milline geen sellist nähtust põhjustab. See geen on teada? Jah, see, neid geene kutsutakse homöopaks ehk okskeemideks ja nende talitluse erinevatel organismidel on kindlaks tehtud. Ja nüüd me oleme palju kõnelenud minevikust ja saanud palju teada selle kohta, kust me tuleme ja ja millal. Me oleme liigina need sammud astunud evolutsiooni põõsast mööda siis nagu me täna kõnelesime, aga evolutsiooniteadvus ütleb midagi ka tuleviku kohta, kuhu poole evolutsioon liigub või ei kõnelda sellel teemal. Me võime tuleviku kohta saada sellise määratluse lähtudes lähiminevikust ja olevikust, me võime enam-vähem määratleda, need võimalused ja piirangud, näiteks see, et ka tulevikuinimene on kahekülgse sümmeetriaga ja omab sama aru jäsemeid, on üsna tõenäoline, samuti mõned muud detailid. Küll, aga me ei saa prognoosida oma loomult juhusliku evolutsioonielemente, mis seal ühesõnaga tulevikku ette ei ole mõtet kuulutada, kuna see protsess on oma oma loomult juhuslik, selles osas Nõnda, ja nüüd, kui me seda saadet ette valmistasime ja me istusime üsna mitmel puhul koos ja ja alati saime hästi ja sõbralikult läbi ja, aga mis võiks olla nende konfliktide allikaks, et aeg-ajalt reaalses elus ikka ja jälle need evolutsiooni ja usuvahekorra küsimused üles tõusevad alles see oli vist 95. aastal, kui oli väga pikk diskussioon ajalehes Postimees. Nüüd on jälle ilmunud üsna mitu artiklit. Et mis on need allikad, kust võivad konfliktid kahe mõttesuuna vahel tulla, mis vähemalt minu mõttes küll konfliktseid olema ei peaks. No ütleme niimoodi ette, mõistete süsteemid on võib-olla erinevad ja kui lähtutakse siis juba kooliharidusest, kas siis põhikooli või gümnaasiumi tasemel, siis neid aruteludes nagu neid probleeme ka ei tekiks. Aga viimasel ajal on võib-olla Üheks probleemiks kreation Science'i kontseptsioonide importa Ameerikast, kus, nagu mitte eriti kriitiliselt suhtutakse, et suhtes võetakse üle sealseid tõlgendusi. Võiks aga mõne sõnaga lähemalt iseloomustada ja selgitada Christian Science seisukohti evolutsiooni osas. Raske on öelda, kas sellel nähtusel on seisukohti evolutsiooni osas. Seda voolu võib võtta pigem ideoloogiana, mis, mis püüab sobitada sisse tähtajalist piiblitõlgendust ja siis sinna integreerida teaduslikke fakte nagu garneeringuks. Ja see garneering on sageli siis mitukümmend aastat vana või noh, otseselt võltsitud teaduslik faktik Oleme nüüd jõudnud oma saate lõpuminutite nii ja küsiksin veel, et mulle tundub, et nii paljud nendest tekkinud konfliktidest tulenevat tegelikult puudulikust, haridusest, vähestest teadmistest ja milline peaks olema selle õpetaja kvalifikatsioon. Või tema alus kes lastele õpetab. Küsimusi kahtlemata peab õpetaja olema haritud ja, ja kursis ka viimase aja arengutega nendel loodusteaduslikes distsipleenides ja Ennast spetsialistidena reklaamida ei ole nagu põhjust inimestel, keda, kellel vastavat kvalifikatsiooni ei ole. Nagu me meditsiinis ei luba tegutseda. Inimestel, kellel ei ole vastavaid pabereid ja vastavat kvalifikatsiooni, samuti me ei tohiks seda lubada ka hariduses. Tänan sind meeldiva vestluse eest ja. Lõpetuseks ma tõesti ütlen, et bioloogia bioloogia tegelevad eri asjadega aga samas on teadmised teisest valdkonnast nii mõnegi probleemi mõistmisel äärmiselt rikastavad ja kasulikud, aga samas vahel piisab tõepoolest väikesest sammust ja astutakse teise ala mõjualasse ilma seda ise aimamata ning et seda ei juhtuks, siis ei oska ka mina muud soovitada kui õppida õppida loomulikult ei ka meist kõigist. Teadlasi ei saa meist kõigist spetsialiste, kuid õppida mõlemi aine kaasaegseid käsitlusi ja näha nende konfliktide kunstlikust. Te kuulsite luterliku tunni saadet. Stuudios olid ajaloolise geoloogia ja paleontoloogia doktor Ivar Puura ja Toomas Jürgenstein. Kõikidest oma mõtetest ja soovidest kirjutage meile. Meie aadress on Tallinn, kiriku plats kolm. Ja meie telefon on kuus, kolm, üks neli kolm, üks ja üks, kuus, kolm, üks neli, kolm üks ja üks.