Eesti luterlik tund. Tere, klassikaraadio kuulajad, mina olen Marika, kus need ja tänase saate külaliseks valisin ühe noore inimesel vaimuliku täpsemalt Väike-Maarja ja Simuna koguduse õpetaja Tauno tädi äri. Kuigi alanud saate teema kaks on süü ja südamevalu. Minu meelest tõsine ja elukogemust nõudev valdkond, et suuta sõna võtta. Olen siiski veendunud. Elutarkus ja sõnaseadmise oskus ei ole vanusega võrdelises sõltuvuses. Niisiis kõneleme täna sellest, kas süütegu on ainult sooritatud akt teos, toimepandu või oleme vahel süüdi ka heade tegude tegemata jätmises. Andeks paluda pole sugugi alati nii kerge, oleme seda ilmselt kõik kogenud. Ja liiati siis veel solvamist või ülekohut ohustada, püüda end ilmselt tuleks selle poole siiski püüelda. Kas oma sööd on võimalik heastada? Kellelt ja kuidas siis andeks paluda, kui see inimene, kelle vastu me eksinud oleme, on siit ilmast juba lahkunud. Kui oleme enda arvates ligimesele liiga teinud kelle ja mille vastu siis tegelikult esmalt eksinud oleme. Nii palju siis lühidalt sellest, millest täna juttu tuleb. Klassikaraadio kuulajad, kui te olete otsustanud ka järgnevaks tunniks meie seltsi jääda siis head kuulamist. Nagu juba eelnevalt mainitud sai, kõneleme siis täna Tauno Tederiga, kes on Väike-Maarja ja Simuna koguduse õpetaja. Esmalt küsiksin su käest, et kas sinu meelest süü süü tunnetamine ja sinna juurde ka südamevalu, kas need on kuidagi tunnetuslikult mõisted. Kui ma siia sinu juurde Väike-Maarjas sõitsin, siis ma bussis äkitsi hakkasin mõtlema selle peale, et on olemas ka selline mõiste nagu süütuse presumptsioon. Kuni sinu süüd pole tõestatud, ei ole süüdi. Aga võib ka olla nii, et sinu süü on tõestatud ja sa ise ennast süüdi ei tunne. Ning ka vastupidi, et sinu süüd pole tõestatud, aga tegelikult sa oled süüdi, et kas see mõiste on ainuüksi kuidagi seadustega paika pandud, et kui sa oled mingi kuriteoga hakkama saanud või on see mõiste lahtiseletatav bioloogilistele alustele hoopis teistmoodi? Loogilistel alustel on kindlasti need mõlemad pooled olemas kui süüd vaadelda, nii see, mida sa juriidilisena kirjeldasid, kui ka süü, kui kogemus süü kui eneseteadvuse üks koostisosa. Kindlasti tuleks neid mõlemaid pooli alal hoida. Kindlasti on oluline see, et ka inimliku süü suhtes ei lähtuta vaid tunnetest veel arvamustest, eriti nende poolt, kes kedagi milleski süüdi peavad ja süüdistavad et siin on vajalik õiguslik pool süü tõestamine. Kuid teisalt on kirik ju alati püüdnud ka inimestes kasvatada seda enda südametunnistuse läbikatsumise võimet, mille põhjal inimene võib oma süü teadvustada ja olla valmis seda ka avameelselt tunnistama ja. Kas sinu meelest on olemas ühepoolset süüd või on ainult kahepoolne süü? Kui lähtuda, ütleme igapäevastest situatsioonidest, mis siin maises elus ette tulevad? Kuna see on mõiste, mis suurelt osalt seondub inimestevaheliste suhetega, siis mingi piirini vist tõesti võib väita, et ei ole kunagi ainult ühte osapoolt võimalik süüdlaseks tunnistada teist täiesti süütuks. Sageli on kui üks inimene või üks inimrühm teise inimese või inimrühma vastu midagi süüteona korda saadab selle taga mingi piirini ka selle ohvriks või kannatajaks jäänud inimrühma tegevus või tegematajätmised. Aga kindlasti ei saa selle arusaama abilat süül on alati rohkem osapooli samal ajal ka konkreetset süüd relativiseerida suhteliseks teha. Sest enamikul juhtudel on ikkagi üks selgelt ülekohut teinud pool. Võib-olla siin kui ennist ka sellest juriidilisest ja kogemusliku mõistmist juttu oli, on kirik ma usun, aegade vältel pidanud tarvilikuks just nimelt näha süüd laiemalt. Üks on kitsamalt tõepoolest õiguslik pool mis sageli kulgeb läbi inimlike kohtuinstantside, kus üks osapool või pea totaalselt süüdi, teine jääda täiesti kannatajaks ja ohvriks. Kirik kutsub inimesi kõiki inimesi üles nägema ja teadvustama oma süüd. Ka neid, kes ühel või teisel moel ehk on olnud kannatajad. Või siis ka veelgi laiemalt vaadates kannatajad kes on tüliasjast osutunud süütuks nägema seda, et ta ei pea saama rahuldust moraalset rahuldust, ainult sellest, et vastaspool on süüdi tunnistatud vaid, et ta alati ka siis, kui ta õiglaselt kannataja võtab mingi hüvituse vastu on valmis nägema asju laiemalt ja on valmis andestama. Mina kujutan seda asja nüüd juriidilise, pole veel niimoodi, et, et inimest saab süüdi mõista ikkagi ainult sooritatud teo põhjal. Aga kui nüüd võtta see tunnetuslik aspekt, siis minu meelest tunnevad paljud inimesed ennast süüdi ka selles, mis nad tegemata on jätnud. Kindlasti on see nõnda ja, ja nagu ennist öeldud, et kuigi juriidiline kogemuslik pool mõlemad on tähtsad. Ja siis, kui me vaatame just niimoodi kiriklikud vedeoloogiliselt lahti punktid, süüd kõik süüasjad ei satu või kõik sellised tüliküsimused, kõik probleemid, kõik patud ei satu ja avalikkuse ette ei satu, kohtuasja objektiks ei satu arutelu objektiks, kus püütakse süüdlast tuvastada. Läbi aegade on kirik pühakirja alusel õpetanud ja tunnistanud, et me kõik ühel või teisel viisil oleme süüdi ja teeme erinevaid süütegusid ja samal ajal tõepoolest me jätame tegemata head, mida meil tuleks teha. Et suur osa sellest, mida me võiksime süü val rääkida, ei ole ehk jah tõepoolest sellise kohtupraktikaga seonduv vaid on just nimelt inimese enda südametunnistusega, selle südametunnistuse teritatusega või valmisolekuga süüd näha, süüd tunnistada, kuigi ei tarvitse toimuda avalikkuse ees. Kui sa nüüd rääkisid nendest heategudest ja tegemata jäetud heategudest, siis mulle meenus üks selline seik, et kunagi üks Virumaa luteri kiriku vaimulik, tulles matuselt ütles mulle, et tead, täna ma sain tõeliselt aru, miks inimesed nii südantlõhestavalt seal kirstu juures nutavad. Tema meelest just sellepärast, et neile meenub kõik see, mis nad oleksid võinud selle inimese heaks teha. Aga ühel või teisel põhjusel on see tegemata. Ta jäänud. Ja nende arvates pärast surma ei ole seda enam võimalik teha ja ei ole ka võimalik sellelt inimeselt enam andeks paluda. Aga kirikupraktikas on ju olemas ka selline asi, et andeks paluda saab ju ka jumalalt. Kindlasti tuleb andeks paluda esmalt jumalalt, ka seal muutub see tõesti aktuaalseks, kus ei ole võimalik oma andekspalumist sooritada enam elava inimese ees, kelle suhtes tuntakse ennast kas siis võlgu olevat või süüdi olevat. Kui me Loeme näiteks vana testamendi 50 esimest psalmi 50 esimest Taaveti laulu siis seal inimene, kes kogeb oma süüd, oma eksimusi oma ebatäiuslikkust, patust tunnistab sinu vastu, issand, olen ma pattu teinud, nähes, et esmane süü on alati süü oma looja ees süü selle ees, kellele me võlgneme oma olemise kes meid kutsub tegeval armastusele ja kelle tahte kohaselt peame teenima teisi inimesi või teda teiste inimeste kaudu. Nii et kindlasti mingis mõttes. Kristlikud lähtepunktilt on alati süü esmalt süü jumala ees, kuigi samal ajal ei saa oma süümet ka vääral viisil rahustada, sest süü tunnistamine ja andeksandmise vastuvõtmine toimub alati ja saab täiel määral tegevaks ikkagi inimese elus seal, kus ta on võimalust mööda heastanud ka selle, mis ta oma kaasinimeste vastu on halba teinud või head tegemata jätnud. Kui nüüd veidi pikemalt rääkida sellest jumalalt andekspalumise eest siis ma tean, palju selliseid inimesi, kes on oma süüteod omaks võtnud, neid ise tunnistanud ja neid ka jumalale tunnistanud, andeks palunud. Aga nad jäävad ikkagi süümepiinades vaevlema, sest Nad justkui ei usu või ei taha tunnistada seda, et jumal ongi neile nüüd andeks andnud. Kuidas sellise asjaga võidelda? Kindlasti on tähtis see, et jumal on inimese seadnud elama just nimelt ka suhetesse kaasinimestega seadnud inimesi elama osadus sõda ei ole inimest seadnud selliseks üksikindiviidi iks kes kõike saab lahendada vaid iseendas ja kõike vastu võtta vaid iseendas. Luterlik reformatsioon 16. sajandil rõhutuse päris olulise tõsiasjana. Seda, et jumala päästev lunastav tegevus jumala armuline toimimine inimeste suhtes tuleb väljastpoolt mehita, tuleb väljaspoolt meid selles mõttes, et ta tuleb jumala käest, Kristuse kaudu ja teiselt poolt ta tuleb väljaspoolt meid ka selles mõttes, et me võtame seda vastu siiski siin ajas selle ajastu olukordades Teie inimeste kaudu, teiste inimeste kaudu. Jumala andeksandmise sõnumit kuulutatakse meile. Ükski inimene ei risti ennast, inimene võtab ka armulauda teisi sakramente vastu ühel või teisel viisil teiste inimeste kaudu. Ja ma arvan, et seesama süüküsimused on ka nii, et et kui nüüd laiemalt võtta, siis me teame, seesama hea ütlus, mis meil Eestimaal olemas on, et jagatud mure on pool muret, et me saame koormaid probleeme jagada üksteisega. Sellisel viisil saab ka seda süüd endast väljakul asetada endast väljaspoolt andeksandmise kinnitust vastu võtta näiteks selles kiriklikus talituses, mida ajaloos on kutsutud meeleparanduse sakramendi pihiks kus inimene tunnistab selleks kutsutud ja seatud isiku ees oma süüd. Ühelt poolt on see konfidentsiaalne, sest see ei ole avaliku ühiskonna ees. Teiselt poolt aga on ta ikkagi selle süü avalik tunnistamine ja ka süükoorma mingis mõttes maha panemine sellisena ja samuti ta võtab siis ka andeksandmise ja nõu anda ja kinnituse lohutuse vastusele teise isiku kaudu. Ma usun, et seegi ühelt poolt psühholoogilise momendiseisukohalt on tähtis inimesele, ta kogeb mingi koorma ärapanemist, sellest vabanemist ja teiselt poolt ma usun, et see on ka midagi, mis toimib efektiivsemalt sageli kui see, et inimene tõepoolest lihtsalt oma oma erapalves oma süüd möönab ja, ja palub jumalannat Teadupärast luteri kirikust piht sakramente ei ole. Ja mulle tundub, et see mõjutab ka oluliselt luteri kiriku liikmete teadvust selles mõttes, et nad mitte eriti vist ei kipu pihile tulema või milline on ses suhtes sinu kogemus siinkandis. No esmalt tahaks siiski natukene vastu vaielda sellele väitele luterlikus kirikus pihtsa kremente ei ole, sest kui me vaatame reformaatorite arusaamu sellest Martin Lutheri enda arusaama, siis ristimise ja armulaua, kui selliste konstitatiivsete või põhjapanevate sakramentide kõrval nähti ka meeleparandust kuisacromentaalset sündmust, kuigi see reformatsiooniaja lõpuks nüüd ühtse seisukohana püsima jäänud. Aga samal ajal Martin Luther oma Esimeses sellises poleemilises kirjutises oma aja kirikupraktikaid kasakramentide praktikat kritiseerides 1520.-st aastast kiriku Babüloonia vangipõlvest peab väga oluliseks pidada ristimise armulaua kõrval pihti või meeleparandust sakramentaalseks sündmuseks. Ja teadupärast ka luterlik reformatsioon ei kaotanud niinimetatud erapihti või, või seda meeleparandussündmuse toimumist kiriku poolt seatud esindaja vaimuliku ees. Ta kaotas küll selle kohustuslikkuse kristlase jaoks, aga seda soovitati igati seda, seda julgustati sooritama. Inimesed oli üpris üldine praktika 16. sajandil luterlikes aladel ka pärast seda, kui Rooma kiriku mõjuvalt väljuti. Praktikas ta tõepoolest kippus kaduma, hilisematel aastakümnetel seda ka selle tõttu, et kristlikus kirikus ja teoloogias. Rõhuasetused mitmetes küsimustes muutusid näiteks 18. sajandil valgustusajal kus süüd ja Jumalaga osaduses olemist sellisel kujul ei nähtud esmasena, vaid nähti esmasena ehk selliseid moraal külge reaalseid aspekte aga moraalseid aspekte just selles suhtes, et inimene elab õieti ühiskonnas, toimib, õieti. Usuti, et inimest on võimalik niimoodi kujundada, ümber kasvatada, ta ei tee halba, et ta elabki selle ideaalilähedaselt. Et arvatavasti see oli üks periood, kus selline pihipraktikaga kippus kaduma, samal ajal seal on püütud taaselustada kas või selle näol, et möödunud sajandi alguse Preisimaa jumalateenistusreform, mis oluliselt mõjutas ja põhjapanev oli ka meie aladele Baltikumi aladele tõi sellise pihitalituse või pihisündmuse üldise jumalateenistuse algusesse. Mis oli küll pretsedenditu praktika seni tajule üldis jumalateenistuse koosseisu sellisel kujul varem ajaloos olnud, aga sellega ilmselt püüti täita seda lõhet või auku, mis oli tekkinud erapihipraktikast kadumise näol. Nii et see rõhuasetus on olemas olnud samal ajal tõepoolest kaasa isiklik pihta on alati olemas olnud luterlikes kirikutes, kuigi selle kasutamine ehk on jäänud väheseks. Kuigi samas me võime taas tõdeda, et viimastel aastatel selle kasvatamine mingisugusel, kui on tõusnud on tõusnud ka kirikuelus ja, ja teiselt poolt vajadus jagada ennast koormavat teiste inimestega on tõusnud üldise ühiskondlikus teadvuses ka. Ja ma arvan, et kuigi see ei tarvitse otseselt kaasa tuua pihipraktika, laienemison ta siiski miski, mis mõjutab laiemat ühiskondlikku teadvust. Et kas isiklik piht on muutunud ja muutumas taas palju normaalsemaks kiriku ja kristliku elu koostisosaks, kui ta võib-olla on olnud mõnikümmend aastat tagasi ka meil eestimaal. Aga kas sinu juures siin Väike-Maarjas Simunas käiakse pihil? See tõepoolest ei ole väga sagedane, aga on inimesi, kes regulaarselt kasutavad seda vahendit armuvahendid, nagu sakramente on vanemas kiriklikus kõnepruugis kutsutud ja inimesed, kes teadlike kristlastena on toetunud ka oma leeritõotusele, kus nad on tõotanud kasutada kõiki issanda poolt seatud armuvahendeid selleks, et nad võiksid elada õieti jumala tahte kohaselt kaasinimesi teenides siin maailmas. Et sellest kui võimalusest ja selle vajadusest paljud inimesed on aru saanud ja on seda kasutama hakanud või kasutama jäänud või ka juba varem pidevalt kasutanud, nii et on olemasolev praktika, kuigi ta ei ole nüüd võib-olla tõesti loderlikel aladel nii üldine, nagu ta on näiteks roomakatoliku apostliku õigeusu kirikutes Ma ei tea, kas mu arvamine vale, aga miskipärast mulle tundub, et siin Virumaa osas praktiseeritakse seda pihist osasaamist nagu veidi rohkem, ehk kui näiteks ütleme Võrumaal või Tartumaal. Taas raske öelda, kuna enda kogemused Lõuna-Eestis sellisel vahetumal kujul puuduvad Lõuna-Eesti kirikuelust. Ma arvan, et ta selles mõttes ka pihi kasutamine ei ole midagi niivõrd võõrast, sest kui me vaatame jumalateenistuslikku praktikat siis ma arvan ka võib-olla Lõuna-Eesti poolel on see siiani veel rohkem levinud, et inimesed, kes tahavad pühapäevasel peajumalateenistusel armulauas osaleda, nad käivad ennast kunagi varem nii-öelda armulauale kirjutamas, selline sündmus sageli olemas olnud. Tänapäeval on seda pigem mõistetud sel ajal, et inimene annab teada, et ta soovib armule tulla, nende registreerib ennast armulauale. Aga ajalooliselt on olnud veel selle sajandi algupoole see praktika, kus inimesed enne pühapäeva, pühapäeva eelõhtul või laupäeval kogunesid sageli ka mitte kirikusse, vaid pastoraati ja seal toimus pihijumalateenistus kohaliku pastoriga ja kuigi ta ka toona ilmselt valdavalt ei olnud enam erapiht, oli ta selgelt selline patukahetsus ja meeleparanduse moment mida peeti vajalikuks. Nii et selles mõttes seda tuleks nüüd rõhutada, et piht kui selline piht kui võimalus patusüüd tunnistada, andeksandmist vastu võtta, kogeda ja ka hüvitada, mis võimalik hüvitada tehtud, pahasti tegemata jäetud heast ei ole võõras luterlik ele aladele luterlikule ideoloogiale. Ta on üldkristlik selles mõttes, et ta on olnud Kristluskonna põhivoolus alati ühel või teisel viisil kasutusel. Seda vajalikuks nähtus. Kui on tennist, ütlesid, et erapihku niisugune aka ka luteri kiriku sees taas jalgu alla saama, ilmet võtma, siis sellega seoses meenus mulle, et ehk on need kaks asja ka omavahel kuidagimoodi seotud. Et viimasel õpetajate konverentsil, mida peeti jaanuarikuu lõpus Tartus oli arutlusel ka see küsimus, et ja tegelikult oli ju küsimus piiskop kondades, aga lõpuks taandus ta piiskoppide tasandile. Et põhimõtteliselt ju õpetajate konverentsil osalenud aktsepteerisid seda luteri kirikus oleks rohkem piiskopi ametiseisuses olevaid inimesi, on see sinu meelest kuidagi seotud? Noh, ta ei ole kindlasti otseselt seotud küsimus, aga kui me nüüd laiemas plaanis vaatame, siis üks selline tiitel või arusaam, millega uue testamendi kirjutajad on Kristust märgistanud, mida, kuidas nad Jeesuse sõnu esile toovad või tsiteerivad pärimus sellest on, et Jeesus on hea karjane. Vana testamendi kirjutistes me kohtame sageli seda mõtet, et jumal on oma rahvakarjana jumala inimeste karjanese karjane, siinkohal tähistab just hingehoidjat juhtijat seda, kes hoolitseb igakülgselt oma omade eest. Ja see karjaseks juhtiaks koguja, eks ole, mis ülesanne on olnud ju ka kiriku ajalasolate piiskoppidel, kuigi seda ülesannet omas kohalikus koguduses kihelkonnas täidab kohaliku koguduse vaimulik ja ja veelgi laiemalt vaadates kõiki kristlasi on kutsutud olema üksteisele abilisteks nõuandjateks toetajatakse Est palvetajateks. Et selles laiemas plaanis kindlasti piiskopiametil on olnud ajalooliselt just sellise karjasena toimiva juhi ülesanne ja sageli ka kitsamas mõttes just näiteks oma piirkonna, vaimulikkonna, hingehoidja ja, ja ka pihiisa roll. Et võimalik, et kuna seda vajadust kogetakse esil olevat, on see piskubkondade teemaga paljude inimeste jaoks olnud akuutne, et see võib olla üks selline asja tahk, mis seondub või mis võib omavahel siduda nüüd konkreetselt tyhi ja, ja piiskopi ameti või hingehoiu ja piiskopi ameti. Jääkklassikaraadio kuulajad, te kuulete Eesti luterliku tunni saadet ja meie tänaseks saatekülaliseks on Väike-Maarja ja Simuna koguduse õpetaja Tauno Teder. Ning jätkame oma jutuajamist teemal süü ja südamevalu. Kui need tibakene Moisemate asjaolude juurde tagasi tulla, siis. Annaksin sulle ette sellise situatsiooni, et ütleme et üks inimene süüdistab teist milleski see teine inimene ennast ise absoluutselt süüdi tunne. Aga noh, mingisugune alus peab selle inimesele süüdistamiseks siiski olema, et kui see teine inimene ennast ka süüdi ei tunne ja kui ta näeb, et jällegi sellel tema vastaspoolel on, on justkui väga halb sellest kõigest ja ta ootaks justkui mind mingit andekspalumist või süü heastamist, mis ta siis peaks tegema, kui ta ise ei tunne, ta oleks milleski süüdi. Kas ta selle teise inimese heaolu nimel peaks enda süüdi tunnistama? Noh, ma arvan, et inimene ei pea ennast süüdi tunnistama selles, milles ta süüdi ei ole aga sageli just nimelt mitte niivõrdõiguslikul kitsamalt õiguslikul, kuivõrd laiemale inimestevaheliste suhete tasandil on need küsimused märksa keerulisemad ja sageli on päris keeruline aru saada, kust läheb see piir selle vahel, et ollakse oma õigsuses veendunud ja selle vahel siiski midagi on, mis annab põhjust inimesele või peaks andma põhjust andeks paluda ja hüvitada. Ma arvan, et siin ei ole olemas ühtset retsept, lahendust, iga juhtum on mingis mõttes ainukordne, üks võimalus inimesel alati, kui ta sellist situatsiooni kogeb on püüda rääkida selle sama inimesega, kes temalt süü ülestunnistamist ootab, püüda temaga läbi rääkida, arutada, analüüsida neid võimalikke põhjuseid, neid võimalikke olukordi, kus süüd nähakse tõusma väga sageli, kui selline põhjalik analüüs mõlema poole vahel toimub, on võimalik need barjäärid murda ja, ja lahendus leida olukorrale ühiselt. Samuti loomulikult inimene võib ju alati nõu küsida, nõu küsida ühel või teisel viisil hingehoidjalt ka vaimulikult selles olukorras võib-olla siis inimeselt, kes ei ole situatsiooniga isiklikult seotud, aga kes on ameti poolest on kutsutud ja seatud teisi inimesi teenima, neid nõustama, et et need mõlemad asjad võiksid esil olla sellises olukorras. Ja tegelikult täitsa minu mõte, ma mõtlesin ka seda, et tuleks püüda selle teise inimesega asjad võimalikult lahti rääkida ja püüda ka selgeks rääkida. Aga mis sa arvad, kas andeks palumisest on abima, mõtlen seda, et noh, tihtilugu tuleb ju ette suhteliselt raske on teiselt inimeselt andeks paluda, aga kui nad veel natukene tagasi pöörduda selle eelneva teema juurde siis mulle tundub, et noh, ütleme, et kui kaks inimest kumbki vaikselt oma nurgas kükitavad ja mingit iha Auduvad või on solvumus tundest haaratud, siis tegelikult noh, ei tule sellest kummalegi poolele kasu. Et ikkagi tuleks püüda selgeks rääkida ja kui ollakse süüdi, siis minu meelest ilmselt ka andeks paluda, kuigi see võib raske olla. Jah, nõnda see tõenäoliselt on. Loomulikult andeks palumine on sündmus, mis vabastab mingisugused köidikud või, või mis ületab mingid barjäärid inimeste vahel. Ka sellisel juhul ja selliseid juhtumeid on elus suhteliselt palju, kui keegi inimene tunnetab oma süüd teise inimese vastu. See teine inimene on tema peale lepitamatult vihane. Ja sellistes olukordades sageli isegi andeks palumine väliselt ei aita midagi, sest inimene pikka vihaseks ta on, ta ei suuda ületada ka endas seda barjääri, et ta on vihane. Aga ka sellisel juhul andeks palumine ei ole sugugi liiast, vastupidi ta ikkagi midagi toime paneb. Ja vajalik on. Ilmselt aga on jah, tüli küsimustega see probleem eestlastel just eriti üleval, et, et me oleme ikka üpris kinnised inimesed ja me meie võime üksteisega läbida on sageli väga piiratud, eriti seal, kus inimeste vahel on tekkinud probleemid. Et seda barjääri ületada, võtab sageli väga palju tööd ja vaeva, aga see tasub ennast kindlasti. Aga võib-olla niimoodi, et ma ei saa teise inimese käest andeks paluda, sellepärast et. Ma tunnen ennast nii kohutavalt süüdi, et noh, ma kujutan ette, et sellest andeks palumisest oleks nagu õudsalt vähe tolku ja ma ei näe ka mingit võimalust, kuidas ma seda oma süüd muul moel võiksin heastada või noh, kui need tõstatada just see süü heastamise probleem, siis mis sa selle kohta räägiks? No esmalt, mis puudutab anda andekspalumist, siin on usun kristlikust vaatenurgast see alati oluline, et andeks palumine on sündmus, mis on reaalselt toimiv ja reaalset mõju või jõudu omav ka siis, kui ta pole nähtav. Kõigil vaimulikel hingehoidjatele on kindlasti olnud tegemist nende inimestega, kes räägivad hingehoidlikus vestlus ka seda, et nad on nii süüdi veni patused, et kindlasti jumal neile enam ei andestatud alustama selle nii-öelda kõrgema tasandi pealt pihta. Ja siin on alati vaimuliku vinge hoidja ülesanne seda tunnistada ja kuulutada, et jumal andestab. Jumal on armuline jumal. Ja sellisena meil tuleb püüda teda mõista. Me ei saa teha oma süüst barjääri samuti enda ja jumala vahele ja ei saa samuti oma süüst või süütundest teha barjääri enda ja teise inimese vahel. Meie ülesanne on ikkagi barjääri ületada. Ja teine pool, mis puudutab tõesti hüvitamist konkreetses inimlikus maailmas, inimestevahelistes suhetes, on paljusid asju, mis on kas halvasti tehtud või tegemata jäetud üksteise suhtes on võimalik, püüdab hüvitada või heastada süvitus või heastamine ei tarvitse olla nii mõjus kui oleks olnud kunagi õigel viisil asjadele läheneda või, või mingisugune heategu teha. Aga kindlasti tal on oma toime. Nii et selles mõttes on püüa oma süü hüvitada. Üks kindel märk sellest, et inimene tõesti soovib andestust, inimene soovib süüst vabanemist ja see kuulub selle süüst vabanemise protsessi sisse. Kuigi kui me vaatame kristlikud lähtekohalt, siis taas ei ole hüvitustegu sellisena aluseks süü andestamisele. Ka kui inimene tunnistab jumalale oma üleastumisi, siis ei ole jumala andeksandmise alus see, et inimene On juba hüvitanud või püüab hüvitada oma halvad teod, vaid jumala andestuse alus on see, et ta Jeesuses Kristuses on, on juba ette hüvitanud. Aga sellest hoolimata hüvitusteod kuuluvad andeksandmise protsessi juurde, sest nad aitavad midagi heastada, midagi taas muuta paremuse suunas ja sellisena olnud olulised. Kui nüüd edasi veel natukene rääkida nendest hüvitustegudest, siis, Mis sa arvad, mismoodi saaks inimese tapnud kurjategija heastada oma süüd? Inimese tapnud kurjategija kunagi korvata seda, mida ta on teinud otseselt, sest inimelu on kadunud, kaotatud, hävitatud, teisalt inimest tapnud kurjategija saab püüda lepitusele ja, ja kui ta oma süüd teadvustab reaalselt ja täiel määral, siis tal tuleb leida seda julgust, et ta püüab lepitust nende inimestega, kes on olnud tema ohvrile ühel või teisel viisil lähedased, kes kõige rohkem, sellel on kannatanud. Millistel konkreetsetel viisidel teostub, see jääb taas sele inimestevahelisi suhteid. Asi on seesama asi, millest nüüd juttu, mis tavaliselt on väiksemates mõõtudes esile, et igal juhul tuleb püüda inimestele kokku saada ja oma vahelased läbi teda ja barjäärid ületada, kuigi tõepoolest, et need barjäärid võivad olla drastiliselt suured ja võivad olla suhteliselt väikesed, et siin erinevad juhtumid on, on loomulikult erinevad tapmisel ja, ja lihtsalt üksteise välja vihastamisel on, on suur vahe, see on selge. Räägiks nüüd edasi natukene sellest, et mis seos on ütleme, kannatanul süüdlase leidmisel tema õiglase õiglasel koristamisel. No ütleme, kui tegemist on kuriteoga ja süüdlast ei ole leitud. Ohver on täiesti olemas ja ta mõtleb, et et kui see süüdlane nüüd leitaks, siis ma tunneksin ka kergendust. Kust selline mõtteviis tuleneb, sest tegelikult ju kui see kurjategija ka leitakse ja kui talle ka karistus määrataks, kas siis tõepoolest teeks midagi endiseks või parandaks. Kindlasti ei tee midagi endiseks ega ei kompenseeri seda, mis on olnud. Ilmselt inimene eneses vajab teatud lõpetatuse kogemist ja noh, kui me räägime natukene teisest eluvaldkonnast, siis aga sageli on nõnda, et kui keegi inimene sureb, tema lähedased tunnevad mingisugust kergendust ja mingisuguse lõpetatuse kogemust siis, kui on toimunud matus, kuni inimene näiteks korralikult mulda pandud. Kui see ei lõpeta nende jaoks seda protsessi, mis on seoses leina ja kaotusvalu ja kõige muuga, aga ta siiski lõpetab ühe etapi ja ma arvan, et midagi sarnast inimese seesmiselt tasandil toimub ka seal, kus on tegemist ohvriga ja kus on tegemist süüdlase või kurjategija otsimisega ja püüdega õiglaselt toimida selles mõttes kõige karistada. Et mingi piirini saab see juhtuda sellega lõpetatud, kuigi taas mitte täiesti, sest ainult legalistlikult või niimoodi väga kitsamas mõttes õiguslikult toimiva mõtteviisi kohaselt sellega olekski lugu ühel pool, aga taas, kui me läheneme kiriku vaatenurgast, siis siin alati rõhutatakse seda, et ohver või kannatanu. Peaks püüdma leida eneses laiemat vaatenurka ja peaks püüdma kaandestades andestamine on vajalik talle endale, mitte ainult sellele, kes on ülekohut teinud tema vastu. Teine pool on see taas, et kui me räägime ka karistusest kui sellisest, et väga oluline on näha neid põhjuseid, mille pärast üks või teine inimene on jõudnud kuriteoni või süüteoni mis on selle taga. See ei ole sugugi alati ja mitte ainult inimese konkreetse hetke valik, vaid selle taga võivad olla protsessid, kus on veel palju osalisi. Veel palju teisi inimesi, kes on midagi tegemata jätnud või midagi valesti teinud. Ja selle põhjusel on see kurjategija jõudnud oma kuriteoni, et ka kurjategijad püüda laiemas mõttes rehabiliteerida püüdu tagasi tuua inimeste osadusse. See on oluline osa kogu sellisest protsessist. Kui nüüd rääkida veel sellest andeks palumisest, andeksandmisest, andekssaamisest, kas või siis kui me ennem jõudsime vist üsna ühe sellel seisukohal, et vahest on tõepoolest üsna raske andeks paluda. Aga mul hakkas nüüd äkitsi tunduma, et võib-olla on hoopis raskem andeks anda, kui see solvumistunne on nii kohutavalt suur. Aga kui ma olen ütleme, andeks andnud, kas ma peaksin siis ka selle asja enese jaoks unustusse matma, püüdma vähemalt selle kõik ära unustada, sest muidu ma võib-olla ei saagi andeks anda? Andeksandmine on kindlasti selline kogemus, mis on alati vabastav, mingi piirini, kuigi ta ei tarvitse lõpetada ühte või teist asja ja palju asju on, mis paratamatult käivad inimesega kasv, kogu tema elu, sinna ei ole midagi teha, aga neile on võimalik, neid on võimalik leevendada, nende mõju hävitavust on võimalik vähendada ja andeks andmisel on siin oluline koht. See tuleneb üldisest inimeste elukogemusest ja taas, kui me räägime siin kristlikust kontekstist, siis on esil ka selles eeskujus. Ja ka selles väes, mis selles kuja läbi antakse, et Kristus on andestanud neile, kes on teda surmanud. On andestanud jumal meile Kristuse läbi. Sest me kõik ühel või teisel viisil oleme ekslikud ja süüdlased. Ka see on vägi, mida saab reaalselt ammutada ja ja seesama enesest väljaspoolt vastuvõtmine või see, et ma iseenese sees ainult ei suuda lahendada asju, vaid ma pean midagi vastu võtma ka väljaspoolt. See kehtib ka siin selle juures, kui me tahame omandada jõudu, andeks, anda jõudvuses andeksandmises, elada. No ma ei tea, võib-olla on see tõesti minu isiklik probleem, aga mulle tundub, et andeks anda on siiski tibakene kergem kui unustada, sest kui sa oled ka andeks andnud, siis mingites elusituatsioonides noh, on juba kord nii, et sule lihtsalt justkui väljastpoolt tuletatakse ikka seda asja mingit pidi kogu aeg. Kindlasti see on nõnda ja, ja andeksandmise konkreetne andeksandmis akt iseenesest veel ei tarvitse lõpetada kogu kogu protsessi, mis ühes või teises on ja ja mingis mõttes meil tuleb ka sellega leppida. Ja püüda leida siin lihtsalt vaatenurka, mis ka võimaldaks meil vaadata asju laiemalt, võimaldaks vaadata pilti, kus on palju erinevaid komponente, mida me ei näe siis, kui me oleme kellegi kellegi kellegagi lepitamatuid vastuollu. Me oleme tõepoolest ohvrid. Meie suhtes on toime pandud ülekohus sageli sõnadega aega ja päris pika protsessi, et juba omandada seda laiemat vaatenurka. Omandada olukorrast natuke uut nägemist, mis võimaldab tegelikkuses seda andeksandmist ka sügavamas mõttes realiseerida. Ja see tõepoolest nõuab aega, seisa tulla hetkega, see võib pannud aastaid veelgi pikemat perioodi. Eesti luterlik tund. Kui nüüd rääkida natukene ka sellest inimkonna kõige suuremast süüst sest ma arvan, et patt on süü ja peakski ju põhjustama inimeses ka süütunnet. Aga. Mis asi on pärispatt või pärustat? Tähendab, miks ma seda küsin, just nimelt sellepärast, et kui ma siin maises elus ise midagi korda saadame või omal vabal tahtel vabal valikul oleme midagi tegemata jätnud, siis noh, selle pärispatu suhtes me ei saa ise ju mitte midagi teha. Tõepoolest, see bioloogiline termin, pärispatt või võib-olla ta kõlaks paremini põhipat, mida on nähtud läbi kiriku, Kristlaskonna ajaloo. On midagi, mille kohta ja mille juures on inimesed põrganud sellele küsimusele, mis lihtsalt väljenduks selles, et asjad, mida mina konkreetselt ei ole korda saatnud nende eest ma ei saa konkreetselt vastutada. Üks selline jutustus või narratiiv pühakirja alguses vanas testamendis räägib inimese pattulangemist esimesed inimesed, kes on eedeni aias. Astuvad üle nendest piiridest, milles nad olid õigustatud toimima ja seeläbi nad langevad pattu, kaotavad siis osaduse, oma olemise allika oma looja jumalaga. See on ka see tõepoolest, mida nähtud nüüd seda nii-öelda põhipatunatoloogialaseni on see tänapäevalgi. Samal ajal, kui nüüd seda konkreetset lugu vaadata, seda pattu langus, lugu vana testamendi alguses, siis tuleb seda konteksti rõhutada. Et see ei ole lugu, mis püüaks seletada nii-öelda algpõhjust mis peaks näidata, mille pärast on, nii et me oleme sellised ja sellised ja me avastame endas vahel külgi, mis meile endalegi ebameeldivat tunduvad või kiriklikumas kõnepruugis öelda oleme patused. Vaid pigem on see selline lugu, mis kõneleb meist igaühest. Me võime Aadama Eeva asemel asetada Hendit. Sest seal, kus me valime enesekesksuse teiste teenimise asemel kus me üritame kasvõi uudishimust ületada piirid, mille sees meil oleks turvaline ja hea olla, see on sündmus, mis toimib läbi põlvkondade läbi inimkonna ajaloo läbi meie kõigi elude. See, et inimene On patuna tõepoolest, on kristlikus tähenduses esmalt tähendanud seda, et inimene on juba selline ja selle tõttu ta teeb neid tegusid, mis on halvad või jätab tegemata hääd. Aga teisalt on nii tihedalt omavahel läbipõimunud ja keerdunud inimese väärad valikud ja inimese julgusetus, püüd oma olukorrast välja tõusta ka seal, kus tal siiski ehk oleks võimalus toimida õieti, et me ei saa kunagi sajaprotsendiliselt öelda seetõttu, et Meie esivanemad tegid pattu, oleme meie sellised, me oleme juba geneetiliselt omandanud selle halva koostise ja selle tõttu me ei ei suudagi teha midagi head. Ilmselt on see põhipatu või pärispatuküsimus mingis mõttes müsteeriumi valdkonda kuuluv kristliku aru saama tervikus. Me ei suuda seda lõpuni seletada. Aga samal ajal on see ka midagi sellist, mis ei saa olla meile vabanduseks, sest inimene on alati vastutav oma tegude eest, on süüdiv enamikul juhul juhtudest ja sellisena seda me ju ei vaidlusta, ei vaidlusta seda ei õiguslikus mõttes ikkagi inimestevaheliste suhete mõttes. Et aga inimene julgeb ületada oma piiratuse, julgeb tunnistada oma süüd, julgeb avaneda teistele inimestele, julgeb teha hääd. Ka see on oluline komponent, kui me selle tegemata jätame. Me ei saa vabandada, et me oleme juba kord sellised. Kuigi meil oleks olnud võimalus teha palju enam jumala abiga. Ma tänan sind väga selle seletuse eest, ausalt öeldes hakkasin ma ka isegi asja natukene teise nurga alt nägema, seest. Sul on tõepoolest täiesti õigus, kui sa ütled, et tegelikult te inimesed Aadama ja Eeva pattu niikuinii, igaüks ju iga jumala päev. Sest noh, kuigi me ei olnud nende asemel seal eedeni aias, siis vaevalt et keegi meist suudaks jumala keeldudest mitte üle astuda. Inimlik loomus, kuigi sa ütled, et ei tähendanud seda, et ei peaks püüdma paremad olla ja katsuma neid kümmet käsku kas või täita. Aga jah, eks ta ole ju nõnda, et inimlik loomus on ikkagi ainult inimlik, mitte jumalik. Noh, siia juurde kommentaariks võib-olla võiks veel niipalju öelda inimese ja jumala seotuse kohta inimliku loomuse, nõrkuse või tugevuse kohta. Uues testamendis on muu hulgas öeldud ka seda. Me oleme kutsutud osa saama jumalikust loomusest. Oleme kutsutud osalema lunastus jumala lunastustegevus on kutse osalema tema eneseelustama eneseolemises. Jumala ja inimese suhe kristliku usu vaatenurgast ei ole ainult distantsi rõhutamine, kuigi see distants on suur, on määratu ja meie arusaamade ja kogemuste ja tarkuse piiridesse ei mahu. Jumal. Me oleme need, kes vastu võtavad, mitte need, kes määratlevad või määravad, milline tema on. Samal ajal siin siia kõrvale võib-olla seda oluline on rõhutada, ongi mis ka minu arust ei ole alati olnud täpselt mõistetud, kui kristlust on mõistetud esmalt 10 käsu religiooni. Kristlus ei ole esmalt 10 käsu religioon, vaid kristlus on esmalt osaduse osalemise religioon. Jumala poolt Jeesuse Kristuse läbi toimetatus. Me ei suuda seletada seda, miks me oleme mingites olukordades vildakalt käitumas toimimas. Aga me suudame küll vastu võtta seda, mis meie jaoks on tehtud. Suudame selle tõttu, et meile antakse ka selleks vägi. Ja ma arvan, et see on võib-olla see esmane, mida kristlus rõhutab. Ja see puudutab ka just nimelt sedasama nüüd inimese valikute küsimust. Et inimene on mingisugustes situatsioonides tõstetav ületama olemise piiride, nii et ta võib hoopis uuel viisil näha, toimida ja teha valikuid hoopis uuel viisil elada. Kas see on ministeerium nii nagu see pärispatupäritolu on ministeerium? Ja selles mõttes on kristluse sõnum rõõmus sõnum või hea sõnum, et see on kutse osalema selleski ministeeriumis selles positiivses lunastuse ministeeriumis ja selle seadus kogeda kogema ka võitu allakiskuva nii halva üles Ja eks natukene haakub sellega ka see, et kui me ka mahest tahame teha head, meil on head kavatsused, aga kukub kuidagi niimoodi välja, et nendest kavatsustest ei jäägi midagi järele ja sellest kõigest tuleb välja hoopis-hoopis midagi halba, et kui saanud rääkisid sellest, et mitte inimesest alati ei ole nii see, mismoodi ta antud situatsioonis käitub. Et noh, ju siis siin on ikka ivakene seda jumalikku poolt ehk ka või. Paljudel puhkudel meie halvast toimimisest lõpuks tuleb ka midagi hääd välja ka see müsteerium taas on olemas kogu selles terviklikkus ministeeriumis, mida me lõpuni seletada ei oska ega suuda. Teisalt ma usun, on, kui nüüd veel võib-olla eelnevat püüda refereerida on alati need mõlemad pooled oluliselt inimene, ei saa mõelda ennast endast ülearu palju inimesi, mina ei saa mõelda endast kui liiga vähe. Inimene ei saa ise hüpatele oma piiridega samal ajal lisainimene unustada oma vastutust. Et neid mõlemat poolt, mõlemat tegurit tuleks alati koos vaadelda mitte eraldi ühelgi juhul. Ja siis me oskame ka tõusta taas jalule siis, kui oleme kukkunud Vastuvõtt andeksandmist ise andeks anda ja rõõmustada selle üle, mis jumal meie läbi on toime pannud või mida jumal meie suhtes on teinud teiste kaudu. Ja samal ajal ehk tõepoolest rõõmustada sellegi üle, mida jumal meie Bildakusest hoolimata on teinud selle meie sageli pooliku eksliku inimliku tegevuse kaudu. Ja ongi meie aeg selleks korraks jälle lõpule jõudmas. Luterliku tunni saatekülaliseks oli täna Väike-Maarja ja Simuna koguduse õpetaja Tauno Teder ning saatejuhiks Marika, kus need? Eesti luterlik tund jätkuvalt teie arvamusi ja ettepanekuid telefonil kuus kolm üks neli kolm 11. Ja seda ööpäevaringselt. Kui teil pole võimalik helistada päevasel ajal, siis õhtul saate jätta oma sõnumi automaatvastajale. Nii et kordan veel telefoninumbrit, see on kuus, kolm, üks neli, kolm, 11. Samuti on teretulnud ka teie kirjalikud soovitused, aga miks mitte ka konstruktiivne kriitika. Luterliku tunni aadress on Tallinn kiriku plats kolm. Helistage ja kirjutage meile minuga ja ta on selleks korraks teiega hüvasti ning ütlen Kuulmiseni nädala pärast. Eesti luterlik tund.