Tere, head kuulajad. Te kuulete Eesti luterliku tunni saadet. Täna on stuudios Kose koguduse vaimulik Marko Mägi ja ta kõneleb oma esimestest kogemustest tööl, koguduses. Saatejuhina on stuudios Toomas Jürgenstein. Tänases saates kuulete Edward riigi klaveripalu. Esiteks tahaksin esitada sulle küsimuse lapsepõlve kohta. Sa käisid pühapäevakoolis või olid juba lapsepõlvest saadik kuidagi kirikuga seotud. Pühapäevakooli sel ajal, kui mina laps olin, ei olnud. Aga kirikuga olen ma küll lapsest saadik seotud. Minu vanaisa tähendab siis ema, isa, õli, Muhu kiriku köster, tõsi küll, ta suri juba siis, kui mina olin alles kolme aastane. Nii et vanaisa ennast me eriti ei mäleta. Küll aga olen mina kõik oma lapsepõlve suved veetnud just selles samas Muhu köstrimajas ja terve nõukogude aja peeti ka jumalateenistusi seal köstrimaja suures saalis. Siis lapsena jooksin ma kogu aeg sinna kirikusse sisse-välja ja ega ega ma eriti aru küll ei saanud, mis seal toimus, aga see oli huvitav ja huvitav oli ka see, et kirik oli mulle juba siis nagu nagu kodumaakodu. Väga paljudel on lapsepõlvest jäänud väga eredalt meelde mõni kogemus, mida ta on hiljem usuliselt tõlgendanud, kas ta on tundnud kuidagi jumala lähedust või mingisugust niisugust jõudu, mis on teda nagu juhtinud vaimulikule teele on sinul samuti lapsepõlvest midagi niisugust meenutada. Mingit päris usulist kogemust või eriti veel, mis oleks mind tõuganud vaimuliku teele. Seda ma küll ei mäleta. Siis seda, et ma võimalikuks saanud, seda ma hakkasin ise aimu saama alles alles ülikooli viimasel kursusel. Aga tekkis sihuke usuline äike. Elamus on mul lapsepõlvest meeles küll. Ma armastasin väga lapsena joonistada. Kord ma ei mäleta, kuhu mul oli väga kiire antenn vist mingile sünnipäevale minema, sünnipäeva kaardi joonistama. Kuid minu pliiatsikarp oli kadunud ja otsisin, mina kõik kohad läbi ei leidnud, olin juba väga õnnetu ja nutma puhkemas. Siis eriti vist. Vot ma ei mäleta enam, mida ma siis mõtlesin, aga mäletan, et ma läksin akna juurde. Langesin põlvili, panin käed kokku ja palusin, armas taevane isa, aita mul seal pliiatsikarp üles leida. Aamen. Tõusin püsti ja pliiatsikarp palli aknalaual. No see on tõesti niisugune elamus, mis vist ei unune. Aga lapsepõlve järel tuleb kooliaeg olid sa oma arvates tavaline noor? Oli sul juba sel ajal usuga, kas see suhe jätkus või kooli ajal side nagu lõdvenes. Hei kuma moodi oleme kogu aeg olnud mingil viisil usuga kirikuga seotud ka tänu sellele, et tõepoolest, mu maakodu oli endiselt seal Muhu Muhu saarel ja siis ma käisin vähemasti suviti ikka kirikus. Ja kooliajal keskkooli ajal hakkasin ma juba usinaks kirikus käijaks igal pühapäeval. Aga muidu olin nagu noor, nagu noored ikka keskkooli noor oli seal omad huvialad, millega sa tegelesid. Õppisin mina Tallinna Kopli kunstikeskkoolis, nagu teda tänapäeval nimetatakse ja ja maalimine on siiamaani mine väikeseks-väikeseks hobiks jäänud, kuigi enam pole selle jaoks aega. Ja siis, eks need kunstiga tegelevad noored on igaüks pisut omamoodi. Selles vanuses on noor inimene väga mõjutatav sõprade poolest. Oli sul sõpru, sõbrannasid või eeskujusid, mis sind kirikusse tõid, või olid sa täiesti üksik hunt, kes käis üksinda ja teadis täpselt kuhu ta läheb, millal ta läheb ja mida ta tahab? Üksik üksik uitaja olin ma küll olid sõbrannad, muidugi sõbrad, aga need olid seotud teiste, teiste huvidega. Vähemasti, mis puutub usulist külge, siis kirikus käisin ma üksi ja omapead. Aga kas oli sul mõjutajaks mõni kirjanik või oli teatud kohad piiblisse, millele sa toetusid või ei seletanud seda üldsegi mitte ratsionaalselt, vaid kuuletusid lihtsalt oma sisemisele minale? Jah, pigem siis viimastega, mina võtan seda ikka kui, kui jumala juhtimist. Või jah, teisiti ma ei oskagi selle kohta öelda. Ma lihtsalt tahtsin. Mulle pakkus see huvi, ma tundsin, et ma sain sealt midagi. Ja otsuse sellel teel edasi minna. Kas oli kahtlusi enne, kui otsustasid sisseastumisavalduse tuua Tartu Ülikooli usuteaduskonda? Oli kahtlusi, kahtlused kuuluvad alati asja juurde. Mina kahtlesin siis, kas minna kunstiülikooli või ERKIs maali sisse astuma või tulla Tartusse teoloogiat õppima. Ja võitis, dioloogia. Võitis nagu näha juuresolevalt pildilt. Ja võitis sellepärast, et ma arvasin, et ma saan sealt suurema, parema, sügavama hariduse. Oled oma valikut kunagi kahetsenud? Ma arvan, et ülikooli ajal, kui me üheskoos õppisime, tekkisid meil mingil ajal kõigil kreisid, eriti just teisel kursusel, kus, kus meil väga palju rahvast välja langes ja siis mingil hetkel kahtlesin kindlasti ka mina. Mul on hea meel, et ma vahepeal pausi teinud et ma õpinguid kindlalt ühe jutiga lõpuni jätkasin. Väga ma läheks veel natuke tagasi, väga paljud meenutavad ülikooliga seoses just sisseastumiseksameid ja esimesi muljeid kaaslastest, kellega siis koos tuli neli aastat koolipinki nühkida. Et on sul sellest ajast mõni eredam mulje või mida meenutada? Mina olen nii hajameelne inimene. Paljud meie kursusekaaslased on öelnud, et neile meelde see või teine, mina ei mäleta kedagi algusest. Aga küll ma mäletan, esimese septembri õhtul, siis kui me olime esimesele kursusele sisse astunud siis ma sattusin üheskoos meist vanemale Ennuga, siis ühele aiapeole, kus ma juba tutvusin seal meie vanemate kaasvõitlejate ja mõne õppejõuga juba ja nii et algus oli niisugune suurejooneline. Kujunesid sul välja oma lemmikained, ülikoolid kindlasti kujunesid. Algul ahmisin ma küll kõik kõike ja, ja palju ei olnudki midagi väga. Mis nii huvi ei pakuks. Kõik sissejuhatused bioloogiasse. Sissejuhatus vanasse testamenti. Nii et piibliained jah, aga samuti ka üldine usundilugu, noh ma ütlen, ma olin siis nii, nii laiahaardeline ja tõesti kõike kõike ainult tahtsin õppida. Oma diplomitöö tegid sa nii haruldasele teemal kui inglid. Kust see armastus inglite vastu pärit on? Kas äkki sellest, et sa, nagu ma tean ka langevarjuga hüpanud oled, nägid sa seal mõnda inglit? Ei, siis ingleid siis kohe mitte ei kohanud, kuigi hüpata oli tore. Aga huvi inglite vastu, kus ta õieti tulnud on, võib-olla see on seotud selle minu joonistamis või maalimisharrastusega. Avastasin end tihtilugu kriitsaldavat või joonistuvad mingeid väikseid inglisarnaseid olendeid. Niisiis hakkasin ise mõtlema, et kes nad siis sellised on või kes nad piibli järgi on, et tõenäoliselt hoopis midagi muud, kui kui need tavaliselt kujutatakse või hoopis midagi muud ka, kui mina neid kujutan. Aga kes nad siis on? Jumal seda teab, kes nad täpselt on, aga piibel. Piibel kirjeldab neid kui kui selliseid tegelasi, selliseid jumala saadikuid, kelle nägemisel inimesed kohkuvad oma silmi peidavad maha langevad. Igatahes ei ole nad kindlasti mitte need käharpäised, taeva lapsukesed. Nüüd väga paljudel on olnud ülikoolist raske lahkuda, lahkuda nad nagu tahaksid jääda igavesti üliõpilasteks. Kuidas sinu lõpp ülikooliga kujunes, oli see raske? Et õppimisel on nüüd lõpp ja ees ootab töö tööleminek. Kui ülikool läbi sai Üks asi, mida ma kindlasti mäletan, et neli aastat ühtejärge sai õpitud ja kange tahtmine oli ka ise midagi teha, et niivõrd palju oli endasse kogutud ja nüüd tuli kani tahtmine tõepoolest seda kuidagi rakendada. Teisest küljest jäi mulle ülikooli lõpust küsima kindel teadmine või lootus, et ma kunagi jätkan veel õpinguid. Et inglid ei ole veel lõpuni uuritud. Kas, kas just inglitega seotult, aga, aga midagi midagi tahaks veel uurida küll jah, süvitsi minna. Nüüd peale Tartu Ülikooli lõpetamist oli siis sul aasta praktilise teoloogiaõpinguid Tallinnas. Kuidas sa seda perioodi mäletad? See oli üks väga huvitav aeg. Nagu meie ülikooli kursus, ma arvan, et oli üks väga hea kursus siis ka see rikaaride crop, kuhu mina sattusin posteraal teoloogilises seminaris ka see oli üks väga omapärane. Omapärane jah, grupp, kelle koondnimetuseks oli Benjamin. Igal Vikari Igaaride grupil on siis oma oma nimi ja meie nimi oli Benjamin. Ja kõik need inimesed olid väga huvitavad, me olime nii erinevas vanuses, me olime tulnud erinevast taustast, erinevast keskkonnast isegi erinevatest koolidest. Ja esiteks oli see huvitav, teiseks seal Soušermann väga hea õppejõud. Minule isiklikult pakkuste väga palju. Kolmandaks praktika kogudus Lääne-Nigulas ja vahel ka Noarootsis, Nõval. Ka see oli minu jaoks, eks, täiesti täiesti uus elamus peale ülikooli. Nii et see üks aasta, kus õpingud ja tööpraktika olid ühendatud, oli üleminekuks väga hea ja garanteeriks võib-olla töö see tõepoolest niisuguse aeglasema ja samas kindlama sisseelamise Jah, kõik on läinud kuidagi nii sujuvalt sujuvalt üle ülikoolist, Vikariaati sujuvalt ülaVikariaadist väikese vaheajaga juba kogudusse. Ja nüüd oled sa siis Kose koguduse õpetaja ja Tuhala koguduse hooldajaõpetaja. Kõnele natuke Kose kogudusest. Kus see kogudus on suur kogudus. Tuhala kogudus on üks pisike tilluke kogudes. Kose kogudus on. Muidugi, ta on omanäoline võrreldes teistega, aga samas on ta üsna tüüpiline niisugune Eestimaa kogudus, kõigi osa ei ole päris maakoht, ta on niivõrd linnalähedane ja ta kasvab järjest, et ta on juba ise nagu väike väike linnake. Väike olev küll esialgu. Kogudus on midagi üsna vana. Paraku nagu nagu igal pool oma liikmeskonnalt. Ma arvan, et Kose kogudus on väga avatud ja nagu üsna julge või sest ega iga kogudus endale ikka naisõpetajat valinud ei oleks. Seda enam, et see naisõpetaja on alla 25 aasta vana. Jah, seda enam, eks noorusel on omad omad plussid ja on ka omad miinused. Ja kui nüüd küsidagi kas on sul töös sellega probleeme tulnud, et sa pead, kas vaimuliku õpetuste vaimulikku juhatust jagama nii 60 seitsmekümneaastastele meestele, naistele, kes võiksid sinu vanavanemad olla? Ei probleeme otseselt mul küll olnud ei ole, kuigi nii mõnigi vana inimene on peadvangutanud, üllatanud, vaadata, vaadanud, et nii noor, eriti ma mäletan, et kui ma jõulude eel külastasin üht hooldekodu, siis seal üks müstiliselt vanaproua, kellele ma palatis käisin armulauda jagamas. Tema jäigi mulle järgi pead vangutama ja ütlema omaette, korrates, et nii noor, nii noor nagu ei pannudki teda üllatama, et ma, naisterahvas olen vaid väidet vaid, et tal on noor, sest on ju minust nooremaidki mehi sellesse ametisse läinud. Seda küll, aga naistest tuletis Eestimaal kõige norm. Tegelikult Lagle Lagle Heinla, kes nüüd Inglismaal on, on minust veel noorem. Aga põhimõtteliselt olen ma pea ühevanused. Millest koosneb ühe alevi koguduse õpetaja igapäevane tööpäev? Sõltuvalt taevast. Suur osa minu ajast kulub praegu mul kõikvõimalike asjade ettevõtmiste ettevalmistamiseks. Et ma olen selles ametis olles algaja, siis tõepoolest iga jumalateenistuse, iga jutluse, iga piiblitunni ja isegi igaleiri tunni ettevalmistamine võtab nii Altomajagu aega. Aga mulle meeldib seda teha ja ma hea meelega ka kasutan seda aega. Et siis teha on niivõrd hästi ja põhjalikult ja täita oma ülesannet, kui ma suudan. Kui sa nüüd näiteks jalutad Kose alevi peal ja kohtad inimesi ja inimesed teretavad sind ja tunned sa end palju teistmoodi kui veel ülikooli tudengina. Muidugi muidugi on üks asi olla õpetaja ja teine asi, üks tudengihakatis. Jah, praegu, tõsi küll, ma olen õpetaja, hakati selle kuigi juba neli, neli kuud olen ametis olnud. Tore on Kose alevi vahel see, mis mulle väga meeldib, et väikesed lapsed peale lasteaiajumalateenistusi on kõik väikesed lapsed Kose alevi vahel mind teretama hakanud ja see on mingisugune väga hea ja positiivne tagasiside. On nad sind ka kelgutama kutsunud või nii julged, ei ole. Ei, nii julged, ei ole. Aga kord ma räägin nüüd ühe väikese episoodi, mis kord kose vahel juhtus. Tulin mina kirikumäest üles ja väikesed poisikesed kelgutasid, mis väikesed kümneaastased poisikesed. Ja teretasid kesi, et kas teie olete uus Kose kirikuõpetaja, mina ütlesin, et olen küll. Nemad ütlesid, et nemad on tulnud siia kosele oma vanavanemate juurde oma talvist koolivaheaega veetma ja rääkisime pisut maast ja ilmast ja siis küsisid nemad, et kus kohas mina elan. Mina ütlesin, et enam pastoraadist, äkisi, sidet, kus see on? Näitasin siis eemalt pastoraadi, poolatsiaalse on. Kolm poissi, vaatasid mind väga, suurte kohkunud silmadega, et kas selles majas, kus kummitab. Mina hakkasin naerma, selgitasin, et pole mina seal küll ühtegi kummitust kohanud. Lõpuks kutsusin nad pastoraadi külla. Mida nad ka tegid. Tulid mulle külla, vaatasid postulaate nii väga au kartlike pilkudega üle ja leidsid, et tõepoolest ei kummita mitte. See oli selline väga vahva elamus. On sul kooliga no kui väikesed lapsed on sõbrad, lasteaialapsed on sõbrad, on koolilapsed ka sõbrad või ei ole veel? Jah, kool käis nüüd jõulude ajal kirikus terve Kose kool kahes osas kõigepealt esimesest kuuenda klassini ja siis seitsmendast 12.-ni koos õpetajate ja koolidirektoriga, see oli üks väga tore, tore üritus. Tore üritus, sellepärast et koolis praegu usuõpetust ei ole. Ja ega lapsed kuigi palju kirikust midagi ei tea. Aga see, et nad niimoodi kõik üheskoos tulid ja ka kaasa laulsid ja ilusti vaikselt kuulasid, ma arvan, see oli väga tore ja seda on ka minu Kose kogudusevanemad inimesed on ammu pole enam olnud nõnda, et Kose kirik oleks lapsi nõnda puupüsti täis. Ja samasuguse kooliteenistuse tegin maga Tuhalas. Et Ugalas tulid ka nii kool kui lasteaed kirikusse ja küll siis oli jälle tore vaatepilt, kui pisike Tuhala kirik oli puupüsti rõõmsaid lapsi täis. Aga sa ise, kui sa oled nüüd ülikoolis õppinud neli aastat teoloogiat heebrea, kreeka keelt ja hiljem Pastraal seminaris. Kas sellest õpitust on piisanud tööle minekuks või pead sa tööl kogu aeg paljusid asju juurde õppima ja võib-olla see ülikoolitarkus, kas seda läheb vaja või kipub tops ununema? Läheb vaja muidugi ja läheb vaja ka rohkem, ma õpin muid muidugi iga päevaga juurde. Õpin oma ametis, topin teistelt inimestelt. Õpin lihtsalt elult eneselt, nagu kuidas see kõnekäänd või vanasõna kõlabki, et inimene õpib terve elu. Aga jah. Kogudusetöös väga paljud pastorid on kurtnud, et nii raamatupidamine kui majandusprobleemid käivad üle pea, nad ei suuda päris kõiges orienteeruda, aruandeid nii ruttu valmis teha, kui vaja on. Saad sa nende töödega hakkama? Mul on olnud veel siiani vajadust suhteliselt vähe neid teha küll, aga viimase nädala jooksul just rabelesin ma aastaaruandega, et seda valmis saada. Sain ka, lõpuks tuli küsida vanadelt õpetajatelt, et kuidas on olnud olukord enne mind ja tuli neid numbreid igalt poolt raamatutest taga otsida. Tehtud, tehtud ma sain, aga muidugi seda paberimajandust on kiring kiriku juures ikka väga palju küll. Aga majandusprobleemid, kas koguduse juhatus sind kui naisterahvast säästab nendest ja võtab enamuse oma kanda või pead sa ise oma sõna sekka ütlema? Meil on väga üksmeelne selline ühtne juhatus ja mina kui õpetaja kuulan ka sinna juhatusse ja meie räägime kõigist kõigist asjadest ja ütlen ka mina sõna sekka, nii palju kui ma, kui ma asjast oskan öelda või tean, et nii, et me räägime kõigest kõigest koos. Kuigi meil on olemas koguduses ka majandusjuhataja, kes siis oskab nagu suuremate küsimustega tegeleda ja Jaan oma raamatupidaja, kes ka raamatupidamise on siis enda peale võtnud, aga aga üheskoos ja arutame kõike ja ka majandusasju. No KOHT, kus enamik inimesi, joiku õpetajat näeb, on ikkagi jumalateenistus. Kuidas sa jumalateenistustega hakkama saad, saad, kas on juba küsimusi tekkinud, et et ei suuda jutluseks midagi uut ja originaalset välja mõelda või? Või äkki kaob mõttelõng ja jääd altaris või kantslis poolelt sõnalt vait. On ette tulnud niisuguseid asju. Ei ole tänu jumalale veel. Ja loodan, et ei tule ka. Mina valmistun alati oma jutlused ka kirjalikult, et võib-olla on see alguse asi, aga ma tunnen end nii palju kindlamalt. Ja ma võin siis rääkida ka peastaga, mul peab olema siiski põhjalikult läbimõeldud ennem, mida ma räägin. Aga jumalateenistuste pidamine? See meeldib mulle minu töös kõige rohkem seda temma. Kõige rohkem südamega. Seda tööd ma tõesti armastan. Mäletan sind, sa ei olnud väga hea viisipidaja, kuidas saalid turgija laulmisega. Mandaat ära nori. Tegelikult kui ma Vikariaadis olin, siis pelgasin ma laulmist väga liturgia laulmist siis, kuid kui ma läksin kosele pidama oma proovi jumalateenistust ja pidasin nõu sealse organisti, Kahro Kivilo ka, et kas, kas ma peaksin ka liturgiat laulma, siis teatas mulle organistet, tuleb, tuleb laulda, kogudus tahab, et lauldaks. Ja kohe sealsamas ennem proovi jumalateenistust harjutasime. Ja ma laulsin ja laulan siiamaani ja tundub, et järjest paremini Nii et kogudus oli sinu lauluga rahul ja on seda Ma loodan, et on tegelikult targem, oleks seda nende endi käest küsida. Aga üks asi, mis on kindel, et seoses uue õpetaja tulekuga on jumalateenistustest osavõtjate arv kasvanud ja see on minu meelest hea näitaja. Kas peale nende jumalateenistuse koolidele on veel mõni jumalateenistus, mis on sulle eriliselt meelde jäänud ja ja kui sa oled tundnud, et kõik on väga hästi välja tulnud? Eks üks teenistus on tõesti, mis ma arvan, et mulle jääb eluks ajaks väga erilisena meelde nimelt selle aasta või siis 97. aasta jõuluõhtul teenisin mina koos oma kihlatuga. Nii et lugesin ma neid jõuluõhtu laktsioone, mis räägivad kihlatud neitsi Maarjast ja Joosepist. Lugesime neid kordamööda ja laulsime üheskoos. Ja minu meelest oli see üks väga väga kena teenistus. Kuidas on sinu suhted ametivendadega omast praost konnast ja võib-olla Eestis üldse on mõni ametivend, kellega sa tihedamalt läbi käid, kellelt sa tahaks midagi õppida? Ega need eriti palju aega just ei ole ametivendadega kohtumiseks ka meie praostkond, Ida-Harju praostkond, siis saab omavahel üsna üsna harva. Kuid detsembris oli praostkonna sinod ja mind tervitati kui uut õpetajat ja samas valiti kohaga juba praostkonna nõukogu liikmeks. Nii et paistab, et vähemasti praostkonna ametivennad on omaks võtnud. Kuid eks tuleks nende enda käest küsida, et mis nad õieti arvavad, et üks üks ametiõde nüüd seal Braskonnas juures on. Eestis on minu teada ordineeritud juba 14 naiskirikuõpetajat, kas naiskiriku vahet õpetajate vahel on ka mingisugust tihedamat suhtlemist või ei ole niisugust sidet Sa tunnetanud? Mina ausalt öeldes ei tea üldse, mida teised ordineeritud naised meie kirikus teevad, ma ei ole, ei käi kellegiga neist üldse läbi. Võib-olla on see iga A tegelikult jah, laglaga Lagle Heinla ka, ma olen kirjavahetuses temaga ehk siis kõige enam. Inimeste suhtumine on sageli kirikuõpetajast veidi ebalev ja kunagi ei tea, millal ta hakkas moraali lugema või või raksatas rusikaga keset lauda ja ütleb, et vot nüüd on mingisugust pattu tehtud, sageli ettekujutus niisugune. Kas kunagi on sul juhtunud nüüd sinu ametisoleku aja jooksul, et sind kuuldes, et sa oled kirikuõpetaja, on hakatud sinuga käituma kohe teistmoodi ja et on nähtud eelkõige sinu sinu ametit, aga mitte seda, et sa oled noh, vaevalt tudengi east välja kasvanud noor neiu või naine. Eks ma üllatan ikka inimesi, kui mul just ometi rõivastus seljas ei ole siis on raske mind kokku viia selle elukutsega. Mäletan ühte lugu, kui ma kord sügisel sõitsin, hääletades Koselt Tartu poole autos topiga, siis ja peatas kinni üks auto, kus olid peal kaks Võru meest. Küsisid, et kust metsast ma välja lähen, ma ütlesin, et ei, tulen mina metsast ühtegi, vaid hoopis tulen kohast, mille nimi on Kose. Nad küsisid, et mis seal kosel on, selgitasin, et Kose on üks võrratult kaunis koht. Võrratult meeldiv koht. Ja kui nad kuulda said, et ma olen kosel olnud alles vähem kui kuu aega siis hakkasid naerma, et kose peab tõesti üks võrratult kaunis koht olema, kui juba nii lühikese ajaga nii meeldima hakanud kose muide, tõepoolest üks minu jaoks üllatavalt kena paik siin ilma peal. Ja edasi küsisid need võrumehed, et mida ma õpin. Ma ütlesin, et juba õpingud läbi juba teen tööd ka, et õppisin teoloogiat. Mõlemad vanad setud olid väga üllatunud, et kas tüdrukud võivad siis ka teoloogiat õppida. Selle pele hakkasin mina juba südamest naerma ja ütlesin, et veelgi enam, naisterahvadt võivad koguni ikka kirikuõpetajaks saada, kui nad tahavad. Selle peale vaatasid mõlemad umbusklikud, tahad poole, küsis, et ega ometi vastasin, et see, ma olen kaseke kirikuõpetaja selle peale nende kahe võru nähe, suhtumine, tutus, Nad olid algulgi olnud väga meeldivad ja viisakad, kuid selle peale muutus suhtumine silmnähtavalt au paklikuks. Ikkagi kirikuõpetaja on enda autos ja pärast, kui nad Tartus mind maha panid, siis mõlemat surusid kätt ja ütlesid, et neil on lausa rõõm ja hea meel, et nad on saanud heateo teha ühele kirikuõpetajale, et nad on tuttavaks saanud kirikuõpetajaga ja ja üks neist küsis ka kohe, et kuidas ta saaks leeri leerim tulla ja teine, et kuidas ta saaks oma armulauaasjad joonde ajada, et pole nüüd pikki aastaid käinud, nii et suhtumine oli hoopis midagi muud. Kirikuõpetajast siiski jah, kujutatakse midagi ette, et ta on. Ja need lõpetuseks ma küsiks veel kaks viimast küsimust. Esiteks, mis on sulle siiani kirikuõpetaja töös kõige raskem olnud? Kõige raskem? Ma ei oskagi öelda ei olegi nagu selles töös mul ei olegi midagi nii üle jõu käivat Roscat olnud. Võib-olla kõige enam, mida ma ainult olen peljanud, et kas inimesed võtavad mind omaks, kui ma olen? Olen selline, nagu ma olen just nimelt see 24 aastane naisterahvas ja kirikuõpetaja ja seda ma pelgasin, aga nüüd ma näen, et et jah, võtavad küll ja töö kui selline mulle tõesti ei ole mingeid eriti suuri raskusi. Teinud ja teine küsimus olekski, et mis on sulle selles töös kõige enam rõõmu valmistanud. Võib olla küll, ütles, et kogu töö meeldib, aga kõige enam. Inimeste positiivne tagasiside tulgu see siis kuidas iganes, kui ma tunnen, et kui ma just inimeste kaudu tunnen, et ma olen, et ma teen õiget tööd, et ma olen õigel ajal ja õiges kohas ja seda, seda on olnud tõstab neelatult enese arvamust. See annab nii palju jõudu, kui keegi tuleb sind tänama. Ma selles suhtes on üks huvitav asi, et. Ma ei ole end kunagi pidanud mingiks feministlik naisõiguste eest võitlejaks aga nüüd avastan tihtipeale talitusi, eriti tulevad inimesed juurde, tänavad ütlevad, et lausa imet, naisterahvas ja ja nii hea, et vaatajatel meestele silmad ette. Ja siis ma mõtlen, et paistab, et ma siiski ise seda teadmata või tahtmata vaikselt kriise siiski võitlen nende naisõiguste eest. Et lihtsalt tehes. Seda tööd aitäh saatesse tulemast. Ja ma usun, et sinu töö Kose koguduses kannab head vilja ja neli kuud on lühike aeg, et sa õige pea saad kose inimestele nii omaseks, et nad sind jah, sealt niipeagi ära ei lase. Loodame, et see nõnda läheb, jumala abiga. Te kuulsite Eesti luterliku tunni saadet. Stuudios olid Kose koguduse õpetaja Marvin Mägi ja saatejuhina Toomas Jürgenstein. Meie aadress on Tallinn, kiriku plats kolm. Ootame teie arvamusi saadete kohta ja telefon on kuus, kolm, üks neli, kolm üks üks kuus kolm üks neli kolm üks üks jälle kuulmiseni.