Tere eetris portaal tehnoloogiakommentaaris, etapp Kristjan Port. Seekord liigume digitaalseks muutunud sõprussuhetest digitaalse sõbrani. Jaak kommentaar lõpeb hoiatusega. Kel on vähemalt kümneaastane internetistaaž, võib ilmselt teha järgmise üldistuse. Loomulikult mitte enda peal, aga osutagem siis kellelegi teisele, kelle kontaktid sõbraga muutusid füüsilise kokkusaamise kõrval ka e-kirjalikeks. Veel vähenesid füüsilised kokkusaamised ja ka e-kirjavahetus hakkas üha enam soiku jääma sest lõppude lõpuks oli ju ka hädalisemateks juhtumiteks olemas veel mobiilne telefon. Mitte sõbrasuhted oleksid telefoniga kuidagi sagedasemad. Pigem vastupidi, sest isegi kui sõber helistas, juhtusid tihti olema hõivatud ja lubasid tagasi helistada. Võib-olla sa helistasidki? Tõenäoliselt jäid needki korrad üha harvemaks, sest lõppude lõpuks võisuga saate kasvõi e-kirja või vähemalt sünnipäeva ajal SMS-i. Siis siirdus jälg sõpradest sotsiaalvõrgustiku lehekülgedele. Diauudse efektina sündis sõpru, isegi juurde. Selliseid, kellest tead midagi peamiselt vaid tänu piltidele sest aeg on kallis ning kuigi sõpru peab olema Peab suhe olema kulutõhus ja uut veelgi efektiivsemat optimumi pakkus juba 140 tähega piiritletud säutsumis ruum selle koha peal vaikselt hulga aega kokku hoida. Ajamasinat edasi keerata, tõdedes, et säutsemine pole sugugi selge sisu loomine nõuab ressurssi ning inimestega suhtlemine võib osutuda küllaltki ebameeldivaks. Lühikesed sõnumid peavad ju olema väga hästi kirjutatud, et tagada maksimaalne arusaamine ja minimeerida vääritimõistmisi. Et õnnestub see vaid vähestel ja sedagi mitte kogu aeg, tänu millele sünnitab kompaktne suhtlus solvumisi ning vimma. Seda enam, et pikemas võttes leiab aset inimkontaktidest hiiliv põrutamine kes Zimmermann rõõmustabki Karlinis selle üle, et Twitteris on hakanud üha rohkem säutse kirjutama robotid. 40 tähelise sõnumiruumis on üpris lihtne programmeerida masinat säutsuma. Lauseehitus ei pea olema korrektne sest seda ei tee ka inimesed. Ja kui sõnum ongi imelik või täiesti ajuvaba, siis just siin on peidus võluvägi. Nimelt võib arulageda sõnumis olla täiesti adekvaatne mõte. Seda siis ainult selle lugeja jaoks, kes siis mõtlebki lühilausesse mõtte sisse. Ja nii võib masina kirjutatud tekst tunduda just sellisena, mida paljud otsivad. Twitteri robotitega suhtlemine võib-olla isegi palju meeldivam inimesega, sest selle võib programmeerida vastama ainult meeldivalt. Inimesed on palju närvilisemaid tigedamad ja eeldavad sinult suhtumist kui inimesse. Jess meenutab poole sajandi tagust arvutiprogrammi laisa, mis vastas inimeste küsimustele, jättis üllatavalt paljudele mulje, et tegemist on empaatiavõimelise inimesega. Eriti siis meeste seas, sest see programm küsis sinu nime ja seejärel palus sultale endast rääkida. Tihtipeale küsis, mida sa selle või teise asjaga silmas pidasid ja siis palus sellest veel rohkem rääkida. Umbes nagu psühhoterapeut. Õigemini sellist muljet püütigi inimsuhtlejatele jätta. Arvestades toonast arvuti võimekust oli laisa kaugele tehisintellektist ning kujutas endast küllaltki lihtsa koolist, tehti kombineerimise programmi. Meestele meeldis laisa mitmel põhjusel. Esiteks kindlasti seetõttu, et tegemist oli arvutiga. Teiseks väljendas ta küsija vastu lembet huvi öeldes. Palun, räägi mulle sellest veel. Isegi kui sa vastasid, et ei soovi sellest rääkida, küsis ta. Aga miks, ning? Ta sõnade peale jäi ta rahulikuks, jääb alustele sellest veel rääkida. Nüüd selgub, et keegi on teinud kai laisast. Võtteri potti ja George Zimmerman on rõõmus, kuna tänu inimestel on internet muutunud väga ebameeldivaks ning ta loodab, et suhtlusrobotid aitavad muuta selle meeldivamaks. Selle kõrvalefektiga, et muserdatumad inimesed jäävadki taoliselt robotterapeudi püsiklientideks võib-olla isegi armuvad ega taha päriselus kaasa lüüa. Ja see lubatud hoiatus puudutati teadlaste tehnoloogide pöördumist tehisintellektiloojate poole. Et nad ei läheks oma arendustööga liiale. Neil on põhjust karta, et tehisintellekti tagajärjed võivad olla katastroofilised ja lõpetada inimese eksistentsi. Sellel teemal pikemalt jätkamata. Paistab, et inimese isoleerimiseks liigikaaslastest piisab pelgalt sidetehnoloogia arengust.